Category

Kodu

Category

Inimesed kannavad ja kasutavad oma asjadest tegelikult vaid 20–25%. Kõik ülejäänu oleme ostnud, sest oli suur allahindlus või oli mõni uus trend laineid löömas, või on need lihtsalt jäänud riiulisse ammusest ajast seisma. Aga nagu me teame, siis trendid vahetuvad pidevalt ja vidinad uuenevad igal aastal, me ei jõua kunagi nendega sammu pidada.

Asjade omamises ja ostmises ei ole tegelikult ju midagi valet. Me kõik peame kandma midagi seljas ning kasutama ning ostma teataval määral asju. Vale on hoopis asjadele liigse tähenduse andmine, nende pärast ärevuse ja stressi talumine ning olulise unustamine.

Minimalism on vastus! Minimalismi tõdesid omaks võttes saad lükata kõrvale ebaolulise ja eeskätt teha endale selgeks, miks see on ebaoluline.

Kas ootad seda ühte maagilist hetke, mil oma õnn ja elu enda kätte võtta?
■ Ootad aasta algust, mil kõik lubadused taas kirja panna?
■ Ootad uue kuu algust, et võlad käsile võtta?
■ Ootad esmaspäeva, et siis tervislikumalt toituma hakata?
■ Ootad, millal tööl kiire periood läbi saaks, et seda raamatut alustada? Ootad vihmaseid ilmu, et raamatut alustada?
■ Ootad ellu uut inimest, et saaksid halvast suhtest lahti lasta?
■ Ootad aega, millal teenid selle kindla palganumbri, et reisimaminna?
■ Ootad ilmutust?
Kui kaua sa oled valmis ootama, enne kui oma eluga päriselt alustad ja taipad, et see ei olegi peaproov? Ilmselt ei saa mitte kunagi meist täiuslikke inimesi ja ei tule kõiki täiuslikke olukordi. Mida sa aga saaksid teha, on hakata oma unistustega pihta juba täna ja liikuda samm-sammult edasi.

Alusta!

Kõigepealt pead endale selgeks tegema, et see, mis sul on, on juba piisav! Kui sa sellest aru ei saa, siis ei lakka sa kunagi ihkamast kõike, mis on uuem, suurem ja uhkem. Saa võitu lõpututest reklaamtahvlitest ja ära lase allahindlustel enda üle võimu saada.
■ Alusta oma asjade sorteerimist ja vähendamist.
■ Alusta oma päevaplaani lihtsustamist, kohustuste vähendamist, et teha rohkem ruumi meeldivale.

Kuidas seda kõike teha?

Asjadest lahti laskmine on väga raske, aga nendest vaba olemine nii ilus.

Ja see tõesti on meile kõigile väga raske. Minul on juba on lihtsam, sest olen oma lahtilaskmise lihaseid treeninud aastaid. Kindlasti on olnud võõrutusnähte ja suurt tööd, aga iga asi saab kuskilt alguse. Vaata oma kodus võõra pilguga ringi ja märka, kas sul leidub seal midagi nendest kategooriatest?

  • Sentimentaalse väärtusega asjad

See Hiiumaalt korjatud kivi teie esimeselt kohtingult. See vanaema antud serviis, mis seisab kapis klaasi taga juba kümme aastat. Kõik need sünnipäevakaardid. Üheksanda klassi lõpusõrmus koolist, kus sulle ei meeldinud tegelikult käia, ja nii edasi. Paljud asjad, mis meil on, kannavad endaga kaasas emotsionaalset pagasit ja meil on raske lasta neil minna.

Küsi endalt, kas ilma selle konkreetse asjata oleks sul ka mälestus alles? Kui asi on vajalik, et meelde tuletada ja luua elavaid mälupilte, siis võid alati teha sellest foto ja luua arvutisse kausta koos piltide ja kommentaaridega nendest esemetest. Ja siis lase neil minna, sest väärtus oli tegelikult hetkes või inimestes, aga mitte asjas.

  • Äkki-seda-läheb-kunagi-vaja-asjad

See on põhiline põhjus, miks inimesed hoiavad alles asju, mida nad ei kasuta. Äkki ühel päeval läheb vaja! Aga on suur vahe sellel, kas sa vajad seda, või kas sa VÕIB-OLLA vajad seda.

Kui sa pole mingit eset juba aasta aega kasutanud, siis võid vabalt lasta tal minna. Ja kui juhtub, et mõnda nendest asjadest kunagi vajad, siis saab alati rentida, osta, laenata, vahetada. 99%-l juhtudest sa esemest puudust ei tunne, vaid naudid seda, et ei pea sellelt regulaarselt tolmu pühkima ja seda ühest kohast teise tõstma.

Vanematel inimestel on ilmselt seda raskem teha, sest nad on kasvanud üles teistsuguses keskkonnas, sellises, kus polnud eriti midagi saada. Praegu aga on ajad muutunud ja valikuid nii palju, et saame noppida välja ainult lemmikud ning ei pea kõike igaks juhuks alles hoidma. Ei pea ennast üleliigsega koormama.

  • Paberkola

Mis puutub vanadesse koolimärkmetesse, siis soovitan need digitaliseerida ja arvutisse kaust luua, nii on neid igal hetkel võimalik sirvida ja printida ning need ei kogu tolmu ega võta ruumi. Meenuta, kui palju ja kui tihti sa neid ikkagi sirvinud oled? Kas üldse?

Sama saad ka teha kuhjuvate tšekkide ja “vajalike“ paberitega. Skaneeri ja digitaliseeri, nii on nad sul alati käepärast võtta, nad ei põle, nad ei kulu ega hävi. Eeldusel muidugi, et laed nad üles pilve või mõnda teise igavesse ja kustumatusse failikogujasse.

  • “Aitäh kingituse eest! Ma panen selle sinna sahtlisse, kus on kõik need teised kingitused, mida ma ei kasuta“

Tihti tunneme süüd, kui anname või viskame ära midagi, mis on meile kingitud. Sain hiljuti Raamatuvahetusest raamatu, millel oli sees pühendus, ehk siis see oli kellelegi kingitud ja see vahetati ära. Olin koos sõbrannaga kohvikus, kui avasin paki, ja ta ei suutnud uskuda, et keegi kingib ära pühendusega raamatu. Mina aga ei suutnud aru saada, et miks peaks hoidma alles raamatut, kui see ei meeldi või on juba läbi loetud.

Meil on raske lasta lahti asjadest, mille on kinkinud meile need, kes meid armastavad. Usu või mitte, aga nad armastavad sind ka siis edasi, kui kingi ära viskad või edasi kingid. Kingituse eesmärk on teha keegi õnnelikuks, ja kui ese seda ei tee, siis milleks seda hoida. Vaevalt sind armastav inimene tahab, et hoiaksid kodus midagi, mis sind väsitab või ees on. Keegi ei taha ju kinkida üleliigset koormat. Parem leida asjale omanik, kelle jaoks on sellel suur väärtus.

  • Asja hind on aeg, mis sa selle vastu vahetasid

Meil on raske lasta minna asjadel, mis maksid palju. Võib-olla on see kallis talvemantel, mis ajab sügelema, see ebamugav tugitool, mis tundus nii ilus, või see kohvimasin, mis kõigil on, aga mis teeb üsna kehva kohvi.

Mõtle parem sellele, kas raha on väärt, et panna kogu su keha sügelema? Kas see on väärt, et koormata su pead ja täita su ruumi. Mõtle enda ja aja väärtusele, sest selle kõrval on raha tühine.

  • Üks-päev-hakkan-ma-asjad

See kastitäis maalitarbeid, mis kogub tolmu juba kaks aastat. Need kokandusraamatud, mille järgi sa “ükspäev“ hakkad gurmeeõhtusööke valmistama. Need püksid, kuhu sa kümme aastat pole sisse mahtunud, aga “ükspäev“ jälle mahud. Lase neil lihtsalt minna.

Eile juba hoiatasin, et kui õigeks ajaks maast lahti ei saa, ärkame varem järgmisel hommikul. Nii see äratus, täna siis 6.45 tuli. 15 minutit varem kui tavaliselt. Hommikul said saiakesed ahju, piim joogiks kõrvale. Kes tahtis, sai ka joogijogurti kõrvale. Vähemalt kasutegur sees, hommikusöögi näol. Kasu oli vist niipalju veel, et saime 7. 30 autosse, ilma kisa ja kärata. 😀 Lapsed lasteaeda. Üks kooli ja siis juhtus see, et Tüdruk 💛Väänik astus nõksu valesti ja järgmine hetk ruigas nagu lõksu jäänud põrsas aia vahel. Egas midagi, meenutades eelmise aasta katastroofi Poiss💜 Vääniku jalaga, ei jäänud ootama ka. Läksime koju naasmise asemel hoopis Emosse aega sisustama.

Teada saime, et põrutus hüppeliigesel, nihestus. Vaja rahulikult olla ja täna rahu anda, ei mingit üles alla koolitrepil trampimist. Ja nüüd ta siis istub nagu õnnetusehunnik, külm jääkompress väljasirutatud jalal ja vehib kodus tunnitöid teha. 🙄

Meil käis täna postiljon. Just seesama karm mutt, kellega meil ükskuu eriti tuliseks sõnavahetus läks. Igatahes, mulle tuli tähitud kiri, kuid mille kättesaamiseks oli dokumenti vaja. No ja nagu tellitult oli rahakott kadunud, nagu tina tuhka. Ja üritasin, siis postiljoni prouale seletada, et lähen toon load autost…Ta kähvas, vahele, et ah ” vahet pole, ütle mingi suva number. Keegi nagunii ei kontrolli.”

Ah?🙄🤔

Noh, ma siis ütlesin, mingi suva numbri. Kirjutasin allkirja kah alla.

Panen selle siis siia kirja kah, et kuidas asi oli, et noh mõelge edasi ise- postiteeninduse tase või nii.😀

Täna on meil koristuspäev. Hiljem vannipäev ja ahjukartulipudru ja hakklihakastme õhtuaeg. Ja lõigume – kleebime palju palju. Lastel tuleb loetud raamatust, teha raamatukokkuvõte ja lauamäng. 🙄 Miks me koolis omal ajal ei võinuks nii lahedaid asju teha?

Kui tahate oma teismelisega tülli minna, siis lubage ja keelake vaheldumisi, mõelge ümber, tehke talle pidevalt uusi reegleid ja saatke oma käitumise ja nõudmistega lõputult segaseid sõnumeid. Aga kui soovite oma teismelisega edukalt suhelda, siis on võtmeks selge kommunikatsioon. See aitab kasvatada omavahelist usaldust ja ka nii teismelise lapse kui teie eneseusaldust. Tõhus suhtlus aitab kaasa teismelise enesehinnangu tõusule ja vähendab perekonnas tekkinud pingeid.

Olge oma nõudmiste suhtes täpne ja detailne. Vajadusel võib koos lapsega reeglid ja lapse kodused vastutusalad ja kojutulekukellaajad ka üheskoos kirja panna. Aga seda tuleb teha siis, kui parasjagu konflikti õhus pole

Lapsevanema arvamus loeb alati. Teismelised teavad ja respekteerivad seda, kui olete oma nõudmistes selge ja konkreetne.

Tehke asju koos perega. Ühised kogemused loovad imelisi mälestusi, mida meenutada. Teismelisele tegelikult meeldib kõigest hoolimata siiski ka lapsevanemaga vaid kahekesi olla. Kasvõi kinos käia, või koos söömas. Sellistel koosolemistel on ka vestlused teistsugused kui muul ajal.

Igas ühiskonnas on erinevatel aegadel kehtestatud reegleid, mida tuli täita igal kodanikul. Nii on olnud ja vaevalt, et midagi hakkab lähiaegadel muutuma. Reeglid on vajalikud selleks, et saaksime aru, mis on aktsepteeritud ja mis mitte. Niisamuti on need vajalikud väikelapsele juba esimestest elupäevadest kindla elurütmi harjutamiseks. Kindel elurütm tagab lapsele turvatunde, ei tekita põhjendamatut hirmu tundmatute asjade ees ja laseb lapsel kulgeda ning areneda rahulikus mikrokliimas. Tähtis roll kindlate reeglite kehtestamisel lasub lapsevanemal. Mida väiksem laps, seda kiiremini kinnistuvad igasugused teadmised ja reeglid ning seda kindlameelsem inimene temast kasvab. Kodus võiksid samad reeglid olla, mis lapse lasteaias.On erinevaid reegleid, millest me kõik võiksime kinni pidada.

Suhtlemisreeglid
Ainult armastusest ei piisa. Pea oma lapsest lugu: ära valeta talle ja tunnista, et oled ise eksinud. Tunne lapse seltskonnast rõõmu. Ära näita oma muresid välja. Vaata asjadele lapse vaatevinklist, kuid selgita alati, kui laps on eksinud. Palu vabandust ja õpeta seda lapsele. Õpeta loovutama. Kiida väga hea käitumise eest.

Argielureeglid

Sea lapsele piirid. Ära liigselt nunnuta, lase lapsel ise teha: nii õpib laps oma peaga mõtlema. Ära lase tujutseda — kui ei õnnestu, leia kindel mõtlemise koht (istudes). Räägi mõne aja möödudes juhtunust nii, et laps ei solvuks. Ole toitumisharjumuste kujundamisel lapsele eeskujuks. Ära nääguta! Oska andestada. Ära püüa kõigega hakkama saada, kasuta ka teiste abi: siis õpib ka laps nii tegema (sest ta ju jäljendab sind).

Isiksuse kujundamine

Igal lapsel peab olema midagi, mida ta väga hästi oskab — ütle seda talle. Laps võib olla sinust parem. Mõtle hästi, mida lapsele sisendad. Hoia hirmud endale. Innusta last, kuid ära osta teda ära mõttetute asjadega, ega maiustustega. Ära nõua lapselt täiuslikkust — ta õpib kogu elu.

Distsipliinireeglid

Ole alati järjekindel. Mõista hukka valekäitumist, mitte last. Präänik on parem, kui piits, kuid mõlemad on vajalikud. Lepi kokku oma partneriga kindlad reeglid lapse suhtes. Ole kannatlik.

Kui on õed-vennad

Nad vajavad üksteist. Lase näägelda mõistlikkuse piires. Õpeta tülisid lahendama rääkides. Tekita meeskond. Õpeta lapsi asju jagama. Ära võrdle neid omavahel — igaüks on isiksus! Ära näita välja, kui on keegi lemmik. Sega ja sobita erinevaid lapsi. Avasta nende tugevad küljed.

Kaine mõistuse mängureeglid sulle, lapsevanem

Võta vabalt! Alati ei saa olla täiuslik. Ära püüa kohe täita iga nõuannet: mõtle, kas kõik reeglid sobivad. Mõnikord mine lapse eest peitu — sul on õigus natuke puhata. Saa hästi läbi oma partneriga — siis oled ka lapsele eeskujuks. Ka sina oled inimene. Lapsevanemaks olemine ei ole võistlussport! Kindlad reeglid aitavad sinu perel kulgeda kindlas ja turvalises rütmis. See tee viib õnnele!

Iga lapse jaoks on väga oluline olla koos oma vanematega ja ühiselt tegutseda. Lapsed ootavad ja naudivad igat vanematega koosveedetud hetke. Mäng on lapsepõlve lahutamatu osa, mis ei ole ainult meelelahutus ja ajaviitmine, vaid ääretult vajalik tegevus. Vanematega koos tegutsemine omab lapse arengus erakordset tähendust ja on edasise käekäigu oluline mõjutaja. Heaks mänguks ei ole igakord vajalikud hinnalised mänguasjad, last arendavad ka lihtsad tegevused, mis ei nõua erilisi ja kalleid vahendeid. Siin on mõned näited, kuidas vanemad saavad kaasa aidata oma lapse arengule.

Kääridega lõikamine – alustada tuleks lihtsamate ülesannetega, näiteks ribade tükeldamine kääridega. Hiljem võib juba paberist välja lõigata kujundeid ja pilte. Jälgida tuleb õiget kääride hoidu ja seda, et töötama peavad mõlemad käed. Välja lõigatud tükikesi on võimalik kleepida alusele, mis aitab samuti arendada peenmotoorikat. Lisaks näidake lapsele, kuidas ulatada kääre teisele inimesele, nii et käepide on selle inimese poole.

Rebimine – ajalehtedest, ajakirjadest piltide rebimine. Jälgida, et laps teeb tööd kahe käega. Rebimine arendab hästi peenmotoorikat ja silma-käe koostööd.

Pliiatsi teritamine – hea käelise tegevuse arendamiseks, samuti vajalik oskus koolis.

Sõrmemängude mängimine on otseselt seotud peenmotoorika arenguga, lisaks arenevad kõne, tähelepanu, koordinatsioon ja sõrmelihased. Sõrmemängude juurde kuulub enamasti salmi lugemine.

Lükkimine on hea lihaste ning käe koostöö arendamiseks. Paela otsa saab lükkida nööpe, makarone, pärleid vms.

Pesulõksudega, pintsettidega väikeste esemete tõstmine. Võtke kaks või rohkem tühja nõu. Õpetage last väikeseid esemeid (oad, herned, makaronid, nööbid) ühest nõust teise tõstma, seejuures jälgige, et tegevus toimuks alati vasakult paremale. See aitab last ette valmistada lugemiseks. Proovige sama tegevust, aga õpetage last esemeid sorteerima (nt eraldada herned ubadest).

Vee- ja liivamängudega on hea võimalus arendada puuteaistinguid ning on samas rahustava toimega. Lubage lapsel suures kausis või vannis tõsta vett kulbiga teise anumasse. Võite panna veepõhja väikseid kive ja lasta need lapsel lusikaga välja korjata. Tehke katseid, mis esemed vees ujuvad või upuvad. Liivamängudest on laste lemmikud liiva sõelumine, peidetud aarde otsimine liiva alt, lossi ehitamine, tunneli kaevamine jne.

Puhumismängud arendavad suu- ja näopiirkonna lihaseid, samuti õpetab kontrollima oma hingamist, mis on vajalik laulmiseks ja rääkimiseks. Näiteks puhuge seebimulle, samuti on tore puhuda kõrrega kausis vannivahtu. Puhuda saab ka sulgi, õhupalle, paberlaevukesi vees jne.

Voolimine näitab lastele, et nad suudavad midagi luua, parandab nende näpuosavust, vormitunnetust ja silma-käe koostööd. Voolimine võimaldab neil end kunstiliselt väljendada ja tunda uhkust oma saavutuste üle. Lisaks plastiliinile ja savile on lõbus kasutada ka soolatainast. See kõveneb ahjus kuivamisel ning soolatainast saab värvida ja lakkida. Kindlasti tasub laps kaasata ka taina valmistamisesse.

Lõigatud pildi kokkupanek – lõika mõni vana postkaart või muu pilt osadeks. Lase lapsel pilt kokku panna. Selline mosaiigi kokku sobitamine aitab arendada terviktaju, tähelepanu ja käelist osavust.

Kompimismäng – peida karbi või riidest koti sisse mõned lapsele tuttavad esemed ning palu tal kompimise teel välja võtta nimetatud asi. Samuti saab teha arvamismängu, kus tuleb kindlaks teha, mis esemega on tegu.

„Peeglimäng”- näita lapsele ette mõni harjutus (seisa või hüppa ühe jala peal, sikuta paremast kõrvast jne). Laps püüab peeglina tegevusi jäljendada. See mäng õpetab lapsele tegevuse jäljendamist ja oma keha tunnetamist.

„Mis on kadunud?” – laota lauale mõned esemed, nimetage neid. Seejärel kata need linaga ja võta üks ese ära nii, et laps ei näe. Eemalda lina ja palu lapsel ära arvata, mis ese on kadunud. Kui laps on juba osav, suurenda esemete arvu.

„Leia paarid“ – Võta abiks pereliikmete sokid või jalanõud, sega need omavahel ning palu lapsel leida kõigile paariline.

„Korda järele!”- ütle lapsele sõnu, näiteks vihm, lumi, jää, küpsis. Laps proovib sõnad meelde jätta ning järele korrata. Sõnu võib sammhaaval juurde lisada. Selline mäng on hea mälu treenimiseks ning keskendumisoskuse arendamiseks.

„Otsi plaani järgi“ – joonista paberile toa või õueala plaan. Peida kindlasse kohta midagi ära ja märgi see kaardile. Lapse ülesanne on kaarti appi võttes peidetud ese üles leida. Arendab hästi ruumitaju ning orienteerumist ümbritseva suhtes.

Unejutt – Juttude ette lugemine on lapse lugema õppimiseks tugev alus. See õpetab kuulama ja tähele panema. Oluline on lapsele selgeks teha, et tal on võimalus esitada küsimusi tundmatute mõistete või situatsioonide kohta. Raamatute ette lugemine arendab kõne mõistmist ning rikastab sõnavara.

Lugude jutustamine – Täiskasvanu jutustatud juttude kuulamine on laste üks lemmiktegevusi. Rääkige üksteisele väljamõeldud lugusid. See arendab hästi sõnavara, jutustamisoskust, fantaasiat, väljendusoskust ja kõne.

Kodutöödesse kaasamine õpetab lapsele igapäeva toiminguid ja varakult õigeid töövõtteid. Koduste toimetuste koos tegemine aitab lapsel tunda end vajalikuna ja samas õpetab, et on olemas ülesandeid, mida tuleb täita hoolimata sellest, et need on ebameeldivad ja/või igavad. Edu saavutamine suurendab lapse enesekindlust.

Kas oled tähele pannud, millised hetked täidavad sind positiivse energiaga ja panevad naeratama? Need ei peagi olema väga ajamahukad tegevused, võib-olla pelgalt hommikupudru nautimine, voodi üles tegemine või minut segamatult vannitoas viibimist on see, mis sind laeb. Teades, mis on sinu heaolu seisukohast sulle kõige olulisemad tegevused, oskad sa ka kõige hallimal argipäeval endale pai teha. Anna endast parim, et need minutid enda jaoks leida – ja kasuta neid minuteid siis targasti, ole oma tegemistes teadlikult kohal.

Austa iseennast ja pea meeles, et oled lisaks lapsevanemale palju muudki. Oled inimene, kellel on oma hobid, meeldimised ja saavutused. Ema on ainult üks osa sinust. See on tähtis osa, aga see on vaid üks osa. Ära eira oma isiklikke vajadusi, sest see kurnab, tekitab stressi, kahjustab tervist ja suhteid. Kandes hoolt ka teiste osade eest, tunned end terviklikuna ja hoiad korras nii suhte iseenda kui ka oma lähedastega. Sa oled õnnelikum ja sul on rohkem energiat, see omakorda teeb sind paremaks emaks. Kuna lapsed kasvavad väga kiiresti, on ju oluline väärtustada iga koos veedetud hetke.

Tee aeg-ajalt midagi ka lihtsalt lõbu pärast, ainult sellepärast, et sa seda tahad. Planeeri juba varakult kalendrisse hetked oma sõprade või iseenda jaoks – nii on sul, mida oodata.

Vaimsele heaolule ja välimusele lisaks pööra tähelepanu oma füüsilisele tervisele, sest beebi eest hoolitsemine võib pikapeale ka sellele mõjuda. Kuna vastsündinud beebi vajab palju lähedust ja ema kontakti, kanname teda väga palju süles. Beebi aga kasvab ja võtab kaalus kiiresti juurde, mistõttu hakkab see koormama sinu selga. Püüdes oma olemist võimalikult mugavaks muuta, lükkad sa beebit süles hoides oma puusad tõenäoliselt pisut ettepoole. See aga on ebaloomulik asend, sest alaselg jääb nõgusaks.

Paindes ülaselg ja õlad eespool – see on emadel levinud asend, sest nii hoiame last süles ja toidame teda rinnaga. Ka tuulise ilmaga käru lükates kipume end ette kallutama. Mõtle oma rühile, ära jäta seda unarusse ning proovi neid mugavusest tingitud asendeid võimalikult palju vältida.

Ka ei tasu beebit ainult ühe puusa peal kanda. Nii, nagu oleme harjunud oma käekotti ühel õlal kandma, kanname tavaliselt ka beebit ühe puusa peal. Järjepidevalt niiviisi talitades, ei koorma me mõlemat kehapoolt võrdselt ja lihased lähevad pingesse.

Jälgi iseennast. Kui istud, istu sirge seljaga, kui toidad beebit, tee seda mugavas asendis. Ka beebi pideva süleshoidmise asemel viska end aeg-ajalt hoopis põrandale ja mängige seal. Väldi ebaloomulikke asendeid, mis kehas pingeid põhjustavad ning ära unusta end sirutada ja venitada. Vaid mõni minut igas päevas aitab sind. Saad seda teha beebi kõrvalt või luua sellest hoopis ühe meeldiva hetke iseendale.

Ole terve ja hoolitse enda eest, et hoolitseda veelgi paremini oma perekonna eest!💛

Me peame oma lapsi iseseisvaks eluks ette valmistama. Pikk lapsepõlv on just selleks ette nähtud, et õppida selles maailmas elama.

Ent oskused, mis on hädavajalikud tänases maailmas, on vägagi eripalgelised. Peab õppima suhtlema teiste inimestega, õigesti määrama omasid ja võõraid — inimesi, kellega võib sõbrustada, kellest tuleb aga laias kaares mööda minna. Tuleb leida mitte lihtsalt tööd, vaid oma võimetele vastavat tööd, mille eest ka vastav tasu saadakse. Tööd, mis võimaldab areneda, mille poole tuleb püüelda, sest see vastab inimese võimekusele. Ning just siin tekib helgetel peadel probleem.

Vähe on neid lapsevanemaid, kes suudavad rahulikult ja pikka aega oma last jälgida, et välja selgitada tema tõelisi võimeid ja püüdlusi. Tavaliselt otsustatakse selle üle, millega laps peaks süvendatult tegelema, liiga varases eas, arvestamata seejuures lapse endaga.

Laps ise ei suuda hästi mõista, milline ta tegelikult on. Sest me ei õpeta lapsi enda sisse vaatama, ega enda kohta küsimusi esitama. Julgustame oma last maailma kohta küsima ja arutlema, kuid küsimused ja vastused iseenda kohta on vaat et olulisemadki.

Nooruki normaalsetele küsimustele — „Kes ma olen?, Milline ma olen?, Mida ma armastan?“ — pole lihtsalt kedagi vastamas ja ega pole aegagi. Ometi on sellised küsimused nooruki jaoks lausa elulise tähtsusega. Need tuleb vastuste leidmiseks oma eakaaslastega, täiskasvanutega ja ka vanemate inimestega läbi arutada. Lapsele peab võimaldama aega tegeleda ka meie meelest mitteoluliste asjadega. Lapsel tuleb mitmeid kordi vaadata samateemalisi filme … Tuleb veeta tunde peegli ees, uurides oma nina ning igat vistrikku sellel, veendumaks, et kellelgi teisel pole nii hirmsat nina. Vedeleda kella vaatamata, kus juhtub, unistades ja reisides avasilmi. Lobiseda tundide kaupa telefonitsi … Kõrvalt vaadates näib see täieliku jamana, ent see on lapse jaoks hetkel tähtsaim asi maailmas.

Sellel kõigel on vaid üks eesmärk — tutvuda iseendaga, sellise unikaalse, imepärase ja kummalise olendiga.

Vabalt mõtlev ja tunnetav laps võiks probleemideta hakkama saada näiteks selliste asjadega:

Valmistada endale toitu värsketest puu- ja köögiviljadest, kui ta tunneb, et just see on hetkel tema jaoks parima ja jätta seepärast ema poolt valmistatud toit mikroahjus soojendamata …

Leida mida iganes ka ilma guugeldamata. Minna lihtsalt tänavale ja küsida mööduja käest: „Öelge palun, kuidas ma leian kaubanduskeskuse?” Naeratada seejuures ja tänada. Kas ta teeb seda vabalt ja sujuvalt?

Hakkama saada kanalisatsiooniummistusega. Kas laps oskab ja julgeb kutsuda santehnikut? Kas ta teab, kes see santehnik üldse on ja kuidas teda kutsuda? Kas ta ei kutsu santehnikut ja likvideerib ise ummistuse? Kas ta üldse on valmis eluliste asjadega tegelema?

Mitte ükski organism ei ole suuteline pidevas töös viibima. Nii nagu atleedi lihased vajavad aeg-ajalt puhkust, nii vajab ka aju info töötlemiseks aega, psüühika aga vajab ressursse taastumiseks. Ressursiks võib olla mis iganes: suhtlemine sõpradega, jalutuskäigud looduses, käsitöö, „mõttetute naudingute saamine”. Just sellisel seisukohal on psühhoterapeudid, kes soovitavad seda moraalse läbipõlemise profülaktikaks. Rõhk on sõnal „mõttetud” . Seega on vähe, kui õpetada lapsele matemaatikat või keelt ülimalt kõrgel tasemel. Me peame talle õpetama endaga ja ümbritseva maailmaga toime tulema — tegema seda teadlikult, mõistma hästi iseennast, hoolitsema enda eest. Kõlab banaalselt?

Aga esita endale praegu küsimus: „Mida ma hetkel tunnen?” Ja Sinu vastus? Just, seda koolis ei õpetata.

Kodune nutisõltuvus, olgu see siis vanemate või laste probleem, tekitab pea alati suhtlusprobleeme ja eraldatusetunnet, tagajärjeks võib olla ärrituvus, meeleoluhäired ja isegi depressioon. Iga hetk, kui telefoniekraan mõne teadaande saabudes vilgub, saab tahtejõu proovikiviks.

Telefon võidab siis, kui sa seda teadet vaatad, ja ka siis, kui üritad kõigest väest vaatamist vältida. Telefonisõltuvusest vabanemiseks on mitmeid tõhusaid praktikaid, mida võiksid õnnelikuma pereelu nimel ka oma kodus rakendada.

Telefonivabad alad. Lõpeta telefoni magamistoas laadimine, sest see on koht, kus laed ennast. Ka laste telefonid peaksid uneajal olema käeulatusest eemal. Söögilaua telefonivabaks muutmine on aina populaarsem – ühine õhtusöök telefonivabas alas parandab suhteid ja aitab päevast kiiret elurütmi õhtuse rahulikuma tempo vastu vahetada. Kodus võiksid olla mõned kindlad kohad, kus ei ole mitte kellelgi lubatud telefoni kasutada ja kuhu ka sülearvutiga ei minda.

Telefonivabad kellaajad
See on tippjuhtide hulgas levinud harjumus, säilitamaks tasakaalu era- ja tööelu vahel. Igal perel võiks olla kokku lepitud ühine tund või kaks, mille jooksul keegi telefoni ei puutu. Aega võiks kasutada pigem vestluseks, koos nokitsemiseks, filmide vaatamiseks, lugemiseks või mängimiseks. Selline traditsioon õpetab lapsi rahulikumalt suhtuma olukorda, kui neil ei ole midagi teha, sest igavus ja pideva välise stimulatsiooni puudumine on laste arenguks vajalik.

Samuti on koolilastel soovituslik panna koduste tööde tegemise ajaks telefon endast eemale. Internetti võib vajadusel kasutada hoopis arvutist, sest seal ei ole pidevalt lapse tähelepanu röövivaid rakendusi ega teavitusi.

Telefonivabad perioodid
Võid saada suure üllatuse osaliseks, kui loed kokku kõik tunnid, mille kulutad ise või kulutavad sinu pereliikmed nutiseadme suhtlusrakendusi, sotsiaalmeediat, uudisteportaale või arvutimänge kasutades. Katseta nutiseadmest eemalolekut esmalt ise, siis räägi sellest lapsega ja palu temalgi seda proovida.


Harjuta ennast esmalt nädala sees tööasju sotsiaalmeedias mitte ajama ja telefonikõnesid tehes tõesti üksnes helistama. Meile vaadates ära eksi sotsiaalmeediasse. Lihtsam on alustada nutivaba ajaga nädalavahetusel. Võid üllatuda, kui suur tahtejõu proovilepanek sellest saab! Tulemused on imelised ning piisab juba nädalast, et end värskemalt tunda.

Lülita teavitused välja
Igasugused teavitused tasub välja lülitada. Teavitused panevad südame kiiremini põksuma ja tekitavad ärevust – tekib tuline tahtmine vaadata, mis informatsioon helkiva ekraani või piiksuva heli taga peitub. Kui sa ei saa teavitust kohe avada, kasvab rahutus ja keskendumisvõime kahaneb märkimisväärselt, sest kardame millestki olulisest ilma jääda. Eesmärk peaks olema telefonist kasuliku informatsiooni saamine, mitte telefoni pärast reaalses elus keskendumisvõime kaotamine. Telefoniekraanil olevad teavitused ongi kogu elamuse kõige sõltuvust tekitavam osa – teavitusi avades tekib ajus hetkeks dopamiinitulv (õnnehormoon) ja tunne, et me saame tähelepanu ning oleme asjadega kursis. See dopamiinitulv on aga kiirelt hajuv, jättes asemele tühjuse ja soovi veel midagi sellist kogeda, kuid reaalseid positiivseid emotsioone see asendada ei suuda.

Päriselu on tähtis
Sinu töö või lapsevanema roll võib olla nii kurnav, et soovid enda lähedal hoida telefoni, kuhu võimalusel põgeneda. Pigem võiksid siiski pealiskaudse sotsiaalmeedias suhtlemise või niisama ekraani kruttimise asemel pärisinimesed valida.

Iga kord, kui tahaksid vaadata oma telefoni, vaata hoopis oma lapsi ja abikaasat, kasvõi kodulooma ja loo kontakt hoopis nendega. Tea, et lapsed on vanemate telefonisõltuvuse pärast väga õnnetud ja vanemate tähelepanu võitmiseks hakkavad paljud neist negatiivselt käituma. Kui tegeled tulemuslikult enda sõltuvusega, muudad sellega kogu perekonna käitumis- ja suhtemustrit!

Erinevalt rakendustest, teavitustest ja Facebookist, ei saa lähedaste ja sõpradega mõnusalt veedetud aega kunagi liiga palju olla.💛


Armastus ilma distsipliini, reeglite ning piiranguteta ei võimalda vabadust. Laps, kes ei täida reegleid, ei oska tulemusrikkalt suhelda. Lihtne näide: kui lased lapsed väljakule, annad neile jalgpalli, kuid reegleid ei tutvusta, siis ei tule mingit mängu. Mängu ei tule ka siis mitte, kui jalgpallurite seas on üks ragbimängija. Mänguks on tarvis kokkulepitud reegleid, mida täidavad eranditult kõik.

Igas vanuses laps vajab, et tema kõrval oleks täiskasvanu — enesekindel autoriteet. Paljude kaasaegsete vanemate probleem selles seisnebki, et nad pole võimelised oma lastele seda tunnet andma.

Kergem on oma lapsi kasvatada nendel, kelle jaoks olid omad vanemad autoriteediks ning kellele anti edasi „teatepulk” — kindel teadmine, et suudetakse olla hea ema või isa. Ning vastupidi, on raske seada lubatu piire sellel, keda vanemad iialgi milleski ei piiranud. On keeruline anda õigeid orientiire, kui oled ise nendest ilma jäänud. Kui aga vanemad türanniseerisid meid, kardame, et äkki käitume oma lastega samuti, nagu seda tehti meiega. See hirm (sageli alateadvuslik) segab olemast järeleandmatu ning keelamast laste lubamatut käitumist.

Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei saa last, kes ei tunne piiranguid, nimetada ei „vabaks” (temast saab omaenese emotsioonide vang), ega ka mitte „õnnelikuks” (ta elab pidevas ärevusseisundis). Lapsel, kes teeb kõike, mis vaid pähe tuleb, pole elus mingit tegevusplaani peale vajaduse otsekohe oma tahtmisi rahuldada. Ta tahab midagi — ja ta võtab selle. Kui ta pole millegagi rahul, siis lööb ja lõhub. Mingi aeg on ju isegi päris tore niiviisi käituda, ent selline „vabadus” läheb paraku kalliks maksma. Lapsel, kelle jaoks pole täiskasvanud piire seadnud, on raske iseennast piirata. Oskamata oma tahtmisi kontrollida, piinab teda pidev muretsemine ning süütunne.

Keeldudes tähistamast maailma piire reeglite ja keeldude abil, muudab täiskasvanu selle maailma lapse jaoks džungliks, kus võib juhtuda mis iganes.

Lapsed mõistavad intuitiivselt piirangute tähtsust ning nõuavad neid omal moel. Tavaliselt on nii, et kui lapsed viivad meid endast välja, siis sellesama tegevusega paluvad nad enda jaoks piire kehtestada. Kui nad ei saa soovitut, siis on nad sunnitud ise oma käitumisega piire kehtestama. Nad teevad seda reeglina oma keha abil: kukkudes või end vigastades.

Vanematel pole mitte üksnes õigus, vaid lausa kohustus luua lapsele teatud reeglid ja piirangud. Just reeglid ja kokkulepped teevad võimalikuks elu ühiskonnas.

Reeglid on reeglid. Kui me tahame, et meie lapsed tunneksid end hästi ja vabalt, austaksid ennast ja teisi, oleksid iseseisvad ning oskaksid teha valikuid ja ka vastutada nende eest, siis allutame oma perekonna elu läbimõeldud reeglitele. Kõik pereliikmed püüavad neid täita.

Vahe reeglite ja keeldude vahel tundub olevat selge. Reeglid juhatavad, keelud aga piiravad. Keelud tekitavad protesti ega sobi paljudele meist, reegleid aga üritavad paljud täita. Reeglid ei tekita protesti ka veel seetõttu, et need laienevad kõikidele (piirangud aga kehtivad teiste jaoks). Kui perekonnas ei karjuta üksteise peale, järelikult pole ka täiskasvanutel õigust laste peale häält tõsta. Kui aga midagi sellist on juhtunud, on lapsel õigus öelda: „Sa karjud, see ei meeldi mulle, meil pole selliseid reegleid”.

Keeldusid olgu vähe. Need on vajalikud olukordades, kus jutt käib elust, tervisest või lapse ning teiste inimeste ohutusest. Keelud (nagu ka reeglid) peavad olema lastele arusaadavad ning neid ei tohi liiga palju olla. Kui laps elab üksnes keeldude keskel (ära mine, ära puutu, ära tee lahti, ära hüppa …), siis suhtub ta alateadvuslikult neisse kui signaalidesse, et mitte keegi ei hooli tema soovidest ega püüdlustest. Sellises perekonnas kasvab laps, kes tunneb ennast seesmiselt äärmiselt ebamugavalt. See aga on sama hävitav tunne, kui elada maailmas, kus kõik on lubatud. Esimesel juhul ei saa laps ennast realiseerida, teisel juhul aga satub ohtu tema turvalisus.

Paljudele lapsevanematele näib, et piirangud ja keelud kaitsevad lapsi kõikide ohtude eest. Tõesti, sellel, kes elab kõrgete müüride vahel, võib tekkida tunne, et ta on kaitstud. Ent see on ajutine tunne. Liigsed piirangud vaid tekitavad protesti ning neid ei täideta. Selle tulemusel kaotavad need aga igasuguse mõtte.

Sõnade ja tegude ühtsus. Reeglite tasakaal ei anna lastele mitte üksnes ohutuse ja stabiilsuse tunnet, vaid ka hoiab üleval vanemate autoriteeti. Vanemad kehtestavad psühholoogiliselt veenvad reeglid ja piirangud oma lastele. Veenvad nõudmised on lapsele arusaadavad, põhjendatud ning neid täidavad kõik pereliikmed.

Et kehtestada oma autoriteeti, peame leidma üles need väärtused, mis ühendavad meie sõnu ja tegusid. Peame selgusele jõudma oma isiklikus arengutees, et mõista, mille me oma pagasist maha jätame, millega aga tahame edasi minna. Mõtiskledes selle kõige üle, võime aru saada raskustest, millega oleme kokku põrganud vanematena.

Võib-olla me ei oska mõistlikult piirata ainult oma lapsi vaid ka iseennast?💛

Tunded kuuluvad inimese juurde, neid ei ole võimalik vältida, kuid kindlasti on võimalik oma tundeid mõista ja valitseda. Ilmselt on igaüks märganud, et kui tunneme end hästi, on meid raske rööpast välja viia ja sel juhul suudame ka keerukas olukorras reageerida rahu ja mõistvusega.

Kes tunneb end rahulikult, see ka käitub rahulikult. Kui inimene tunneb ennast halvasti, siis ta ka käitub halvasti — see reegel kehtib nii suurte kui ka väikeste kohta. Oma käitumise muutmine algab oma tunnete mõistmisest ja nende taga peidus olevate vajaduste märkamisest. Kui tajud, et kipud lastega (või ka teiste lähedastega) suheldes kasutama jõudu (tõstan häält, näägutan, käitun karistavalt jms), peaksid tõsiselt küsima ja endale ausalt vastama: mis on see, mis mind tegelikult nii tigedaks teeb? Kuidas saaksin õppida oma tundeid reguleerima? Kuidas saaksin end negatiivsuse poolelt kiiremini positiivsusesse aidata?

Lapsevanema roll on tähtis ja energiat nõudev. Kuid laste kõrval on sul vaja leida aega ka iseendale. Kui seisad teadlikult selle eest, et võimalikult palju sulle olulisi vajadusi oleks kaetud, aitab see olla rõõmsam ja kannatlikum lapsevanem. Selleks, et suudaksid olla lapsega heas kontaktis ja dialoogis, peaks sinu enda isiklik tass võimalikult täis olema. Vanemliku rolli aitavad tasakaalustada paljud teised toredad rollid, nt partner, mõne eriala esindaja, hobi harrastaja, sõber/sõbranna jms. Lapse armastuse anum saab hõlpsamini täidetud, kui sina enda oma täita oskad.

Needsamad pisikesed tegelased, kes näevad magades välja nagu inglikesed, suudavad meid järgmisel hetkel niimoodi endast välja ajada, et juuksed on peas püsti, vererõhk laes, pea valutab ja ei tea enam, kas peaks nutma, naerma, karjuma või põgenema. Kuid on üks emotsioon, mida meie järglased ei suuda meis esile tuua ja see on viha.

Jah, lugesid õigesti. See ei ole viha lapse vastu, mida sa tunned, vaid sa tunned end ebapädeva lapsevanemana. Sulle tundub, et sa oled vihane ja tahad teda karistada. See, mida me oleme harjunud vihana defineerima ja mille tekitamise eest me oma lapsi karistame, on tegelikult arusaamisele jõudmine, et me ei ole lapsevanemana eriti head tööd teinud ja tunneme end läbikukkununa.

Saamatuse ja oskamatuse tunded on suurimad motivaatorid. Enne uue ülesande kallale asumist ei tunne me ennast eriti kindlalt, sest me pole väga osavad selles, mida me kohe tegema hakkame. Aga just see tunne on suurim motivaator, mis sunnib meid üha uusi oskusi omandama. Oled ju kogenud — pole mõnusamat tunnet ja teadmist kui see, et sa oled ühe võimatuna tundunud ülesandega hakkama saanud ja oskad seda ka edaspidi lahendada. See kehtib pea kõige kohta, alustades lugemisest ja kirjutamisest ja lõpetades auto juhtimise, söögi tegemise või seksiga.

Kuid miski ei innusta sind paremaks saama rohkem kui oma lapse kasvatamine. Ühegi lapsega ei anta kaasa kasutusjuhendit, ükski laps pole teisega täpipealt sarnane, aga ootused lastele ja laste kasvatajatele on samad — sa pead kasvatama oma lapsest normaalse inimese. See paneb sind väga tihti olukorda, kus sa lihtsalt lased käed rippu ja tahaksid alla anda, sest sul pole aimugi, mida nüüd edasi teha.

Viha on kõige võimsam emotsioon, mis aktiveerib kogu keha — kõik organid, kõik musklid ja kõik närvid. Sellise reaktsiooni eesmärk on iidsetest aegadest peale olnud üks — põgene või võitle! Ehk see oli efektiivne hoiatussüsteem vaenlaste käest pääsemiseks. Muidugi ei ole meie lapsed meie vaenlased, mistõttu on vihast tekkiva emotsiooni pealt probleemide lahendamine umbes sama võimas ja „kasulik” kui lambi kustutamine seda kiviga visates või arvuti parandamine sellest autoga üle sõites. Ja enesevalitsuse kaotanuna on kõik inimesed võimelised tegema erakordselt lolle otsuseid..

Vihal ei ole mingit pistmist intelligentsusega, see emotsioon on otseselt seotud sellega, kui haavatavana me end tunneme. Haavatavus sõltub sellest, kuidas sa ennnast hindad.

Kui sa pead ennast väärtusetuks, võib iga pisiasi sind marru ajada. Kui su enesehinnang on paigas ja oskad end väärtustada, ei pööra sa solvangutele ja ebaõnnestumistele suuremat tähelepanu.

Näiteks:
Sul on olnud kohutav päev ja koduteel olles tunned end süüdi, et sa ei jõudnud tööl oma ülesandeid õigeks ajaks ära lõpetada. Vaatad peeglisse ja mõtled: „On ikka luuser! Millegagi hakkama ei saa. Ja isegi selle eest, et ma teise ülesande maksimaalselt hästi ära tegin, ei saanud ma kiita. Mis mõttega ma üldse sinna tööle homme tagasi lähen?!” Siis astud sa koduuksest sisse, näed, et lapse jalatsid on esikus laiali, sul tõusevad juuksekarvad peas püsti ja sisised endamisi „On ikka laisk, tänamatu ja hoolimatu jõmpsikas!”

Aga kui sul on olnud edukas päev ja tuled koju hea tujuga, ei pane sa esikus vedelevaid jalatseid tähelegi. Sa tõstad need oma kohale ja ei raiska sellele mõtlemiseks või selle peale pahandamiseks sekunditki.

Mõistad — see, kuidas sa reageerid oma lapse käitumisele, sõltub täielikult sinust endast ja sellest, kuidas SINA ise ennast tunned.

Esimese näite puhul tekitas laps sinus tunde, et sa ei ole teda piisavalt õpetanud ja see süvendab veelgi läbikukkumistunnet. Ja sa karistad teda selle eest, et ta sulle sinu enda kohta selliseid emotsioone tekitas.
Teisel puhul oled sa iseendaga rahujalal ning laialiloobitud jalatsid ei vähenda su eneseaustust, väärtust, võimu või eneseusku ja sul pole mingit põhjust pahandada.

Lapse peale karjudes, teda alandades ja veel hullem, lüües, ei lahenda sa kindlasti esikus laiali olevate jalatsite probleeme. Sa peaksid hoopiski õpetama lapsele, kuidas teistega rohkem arvestada, tehes seda eeskuju näidates, selgitades ja rahulikult rääkides. Lapse reaktsioon alandamisele ja õiendamisele on täpselt samasugune nagu sul — ta läheb lukku, ta ei mõista sinu seisukohta, ta otsib süüdlast ja süüdistab ning lõpuks leiab kedagi, keda karistada.

Minge koos lastega jalutama. Loodusesse. Tänavale. Ja lihtsalt nautige aega, omavahel rääkimiseks, arutlemiseks 💜

Hobusesõpradest tüdrukutele supernunnud roosad dressikleidid. Suuruses 122 ja 128 💕 Täiega nunnud, nagu plikad isegi. Me ei ole kadedad, näitame pilti ja paar sõna teemakohast juttu ka 🙂

Dresskleidid. Myemmi s 122 ja 128

Leitav facebookis MyEmmi nime kandvalt lehelt. Tegijaga on ääretult meeldiv suhelda, kõik valmib ühise arutelu teel. Ja kleidid on lihtsalt võrratud. Plikad on täiega uhked, homme lasteaeda minema, sest kellegil teisel selliseid dresskleite lihtsalt ei ole 🙂 Mõnus materjal, soe ka jahedama ilmaga. Võimalik kanda kleidina, kuid ka retuusidega hoopis tuunikana. Mõnus vabaaja riietus 🙂

Peleriin pisikesele poisile, kuid kantav ka suuruses kuni 122

Nende peleriini tegijaga sattusin kokku peaaegu poolkegemata ja hoopiski kaudselt esialgu, kuid, järgneva koostöö mõjul jõudsid meie koju järgmised peleriinid – pisikesele poisile kollane, paksema voodriga peleriin ja kaks lillelist peleriina vööga, suurematele piigadele.

✨Lahendus lapse ohutusprobleemile autos – mugav, soe, pilkupüüdev.✨ 
EJK peleriinidega on kerge teha linnuke igale ohutuspunktile turvatoolis.
Rihmad jooksevad lapse keha vastast, samas on külmas autos sellega soe, aga käed vabad ning ka juhuslik tuuleiil🌬 õuest läbi minnes ei too lapsele külmetust.


Pealisriie puuvillane velvet, voodriks puuvillasegu fliis. 

Peleriin on kasutatav julgelt paar aastat. Say what? 😮😀
Väikelapse varustuses harv nähtus, ma tean. 😉
Kasuta seda ka jalutuskärus, kui soojakotis toariietes magav laps üles ärgates hakkab ennast kotist välja pressima – maailm ju nii põnev. Miks mitte – jalad soojakotis, ülakehal peleriin. Või hoopis äkki on vaja lasteaeda minna vanemale lapsele järgi ning kärust/kärru minnes vaja korraks laps õuest läbi tõsta?
Kõhukotis või linas on see ka mõnus – soojad püksid jalga ja pärast peleriin peale.

Kui pärast autosõitu pole tarvis ette võtta pikemat õuesviibimist, siis sobib külmemal ajal turvatoolis istujale selga panna üks mõnus peleriin.

Peleriini on lihtne üle pea tõmmata, sellel on praktiline kapuuts ning mitu kihti, mis kaitsevad hästi ilmastikuolude eest. Kui veel peleriini all kasutada meriinoriietust ning sallid-mütsid kaela ja pähe jätta, on lapsel eelsoojendatud autosse istudes piisavalt riideid, et tal jätkuvalt soe oleks. Lapse käed peleriini varrukatest välja võttes, saab lapse ja peleriini vahelt kinnitada tooli turvarihmad ning seejärel saab taas lapse käed varrukatest sisse pista ning peleriin jääb last katma nagu tekk.

Tänu oma naturaalsemast materjalist sisekihile ning õhuvahele lapse ja peleriini vahel, ei hakka laps autos higistama ning kui tõesti ongi autos väga palav, on ka juba päris noorel lapsel peleriini tunduvalt mugavam üle pea tõmmata, kui hakata käsi jope varrukast taga ajama. Seega on peleriin ütlemata tänuväärt riietusese, kui on vaja külma ilmaga lastega autosõidule minna.

Kuidas teeb peleriin autosõidu turvalisemaks?

Viimasel ajal on kõrgenenud üleüldine avalik huvi turvalisuse vastu sõidukitega liigeldes. Eriti aga on hakatud tähelepanu pöörama iganenud turvanõuetele, mis on suunatud just lastele.

Septembri lõpus avaldas Maanteeameti ennetustöö osakond artikli, milles on kirjeldatud, kuidas lapsele õiget turvavarustust valida. Kui sobiv turvavarustus on leitud, mis vastab vajalikele nõuetele, tuleb turvaistme rihmad kinnitada lapse kehale piisavalt lähedale, nii et lapse rinna ning rihmade vahele mahub vaid üks sõrm. Kuigi visuaalselt võib tunduda, et rihmad on tihedalt vastu riietust, mis on tihedalt vastu last, võib ta avariiolukorras lihtsalt rihmade vahelt välja libiseda, kuna pilguheit võib olla petlik. Enamus talveriietest on pehme voodri ning libeda pealiskattega, mis moodustavad turvarihmade ja lapse vahele piisava ruumi, et kokkupõrkel tekkivad jõud ta rihmade vahelt välja suruvad.

Siin lingil on video, mis näitab, kui lõdvalt tegelikult turvarihmad paksema riietuse tõttu jäävad, ning mis juhtub, kui laps selliselt autoavariisse satub https://www.youtube.com/watch?v=V7bTQsU_4Mo.

Nõuandeid turvalisuse teemadel jagavad nii Maanteeamet, turvavarustuste müüjad, kui ka erinevad teadlikumad grupeeringud näiteks Laps turvaliselt autos.

Peleriin on soe, see on kerge ja mis kõige tähtsam – seda on nii lihtne lapsele selga saada. Vups üle pea ja võib teele asuda! Väga oluline on veel asjaolu, et turvatooli kinnitusrihmad saab sulgeda turvaliselt peleriini all ning kui autos peaks olema jahe, on lapsel peleriiniga jätkuvalt soe.

Kui soovid peleriini tellida või tekkis mõni muu küsimus, siis palun võta julgelt ühendust EjK meistrite Facebooki lehe sõnumite kaudu siit: https://www.facebook.com/ehejakordumatu/

Ja kui ma mainisin ära, et eriti hästi sobiks peleriini alla, meriinovoodriga riided, siis ei saa üle ega ümber, mu lemmik tegijast, nagu on seda Gomerakids💜, kelle äsjane, kohale jõudnud pakk sisaldas bodi, mütsi ja pükse ning nädal paar varem jõudnud autokombet, meriinovoodriga. Gomerakids teeb lastele riideid suure armastuse ja hoolega ning alati võib esitada oma nägemuse võimaliku toote kohta, kuid võib täiesti usaldada ka meistri enda silma ja kätetööd. Komplekt on lihtsalt võrratu😍

Varsti on lähenemas kevadpühad, lihavõtted ja selline aeg, kus vaja tuba koristada, kaunistada ja mune värvida jne. Tubade kaunistamisega aitab meelsasti kaasa Kati, kes valmistab imelisi pärgasid erinevatest toorainetest. Suhtlus on alati olnud hea ja mõistmisega pole ka veel puusse pannud. Facebookist leitav, Kati pärjad. Täna meile kohale jõudnud kevadpüha hõngulised pärjad on aga sellised.



Kati pärjad.

Tegelikult on neid tegijaid, keda siin kiita ja esile tõsta veel. Eriti üks, eriti vinge õmbleja. Kohe kohe tuleb temast üks pikem postitus peagi ka 🙂