Category

Kodu

Category

Viimastel päevadel olen jällegi hakanud oma mõtteid üles kirjutama. Päevikusse! Tunnistan, vanamoodsat paberil kaustikut ma enam ei tunne. Juba ammustel aegadel käis mu mõte nii palju kiiremini kui käsi jõudis kirjutada, nii et see ajas mind ennast ka närvi. 😀Kui üks lause sai kirjutatud, siis oli kolm järgmist juba unustatud. 🤪Ojaaa, mäluga on mul alati suuri probleeme olnud- nagu avatud uste päev- tulevad ja lähevad! Ainult kõige olulisem jääb pidama! Nii ongi päevik samuti juba ammu arvutis.

Kõik, kes on päevikut pidanud teavad, et enamasti tuleb mõtete ülesmärkimine meelde rasketel aegadel. Kirjutamine aitab mõtted selgeks mõelda. Paberil-arvutis oma mõtteid üle lugedes saad neist hoopis paremini aru, kui peas edasi-tagasi veeretades. Nii usun, et minul on rasketest aegadest tihti aidanud üle saada just kirjutamine.

Leidub inimesi, kes arvavad, et olen oma elu suuresti päevikust raamatutesse pannud. Seda on alati nii naljakas kuulda, sest ma tahan näha seda inimest, kes tunneb mu elu nii hästi, et öelda, et see on raamatus? Üks hästi vahva kolleeg ütles mulle just mõnda aega tagasi, et mida rohkem ma avalikult kirjutan, seda vähem ta mu reaalsest elust teab. Kuni kohtumiseni. 🤗Ja nii ongi- ma ei tea inimest, kes saaks pärast mu raamatu lugemist öelda, kui palju selles oli minu reaalset elu ja kui palju mitte. Aga seda naljakam on jätkuvalt, et leidub kommenteerijaid, kes seda teha suudavad… enda arvates.🤪

Tänase päeva päevikupidamise soovitus on – hakka kirjutama headest asjadest! –

Seda, et ma mõtteid üles kirjutada soovitan, saite ehk juba eelpool kirjutatust aru. Ja see ei tähenda avaliku blogi pidamist. See ei ole ikka päris kõige väljaütlemise koht. Päeviku all mõtlen kirjutist, mida piirideta endale kirjutada saad.

Näiteks, kas oled kunagi mõelnud, mitu kommi on kommi pakis? 😀

Kas see on üldse oluline? Kui su lapsel on täna klassiõhtu ja tavaks on mingit nänni lauale viia ja sa tead, mitu last klassis on, siis on ülimalt tähtis, mitu kommi on pakis.Nii ma siis käisin täna poes, lapse poolt antud täpsed juhised ees, et millist kommi ta soovib. Lahtiste kommidega on lihtne. Soovitud “Teekonna” kommid olid aga ainult pakis. Püüdsin küll läbi kirju paki neid teekonnasid 🙄🤪 kokku lugeda, aga tundus, et poolenisti õhku täis pakk plahvatab pigem kohe ise, nii et ma ei julgenud rohkem muljuda.
Läksin siis ühe töötaja juurde ja palusin ilusti, et kas võiksime paki lahti teha ja vaadata, mitu kommi seal pakis on.
Ma võiks saada kommipaki pealt ise lugeda, mitu kommi seal on, mitte ei peaks kääre ja pakendi lõhkumise luba otsima!

Klassikalise muredest kirjutamise asemel aga õppisin mina suht hiljuti headest asjadest kirjutama. Sellest, mis mulle rõõmu teeb, mille üle õnnelik olen, mis hästi läks. Ennast kiitma edusammude eest. Küsimus ei ole selles, et ennast peaks kiitma, sest teised ei märka häid asju ja kordaminekuid. Asi on selles, et meie väärtused on erinevad.

Ise ennast kiita on oluline, sest sa kiidad ennast asjade eest, mis on olulised! Tood endas esile need küljed ja teod, mille jaoks oled vaeva näinud. Ja samas kui võõraste eest oma nõrkusi varjame, siis enda puhul on oluline nõrkustest teadlik olla ja neid ka arendada. Nii saad ennast kiita nõrkuste tugevdamise eest kartmata, et keegi järgmisel hetkel su nõrkust sinu vastu kasutab.

Nii et elu on ilus! Ja kui pidevalt paberil enda peale mõelda, siis see püsibki ilus!

Pole saladus, et loovus ja kastist välja mõtlemise võime ei ole koolisüsteemis midagi tervitatavat. Pole kunagi olnud. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes igatsevad tagasi noorust. Mina olen küll väga õnnelik, et ma ei pea kunagi enam läbi tegema neid eluetappe, mis on juba tehtud. Et ma ei pea kunagi uuesti kordama neid õppetunde, mille olen kord juba ära õppinud. Praeguses vanuses ja kogemuste pagasiga on olla oiiiiii kui hea.🙃🙂

Aga mu lapsed on koolisüsteemis või sinna sisenemas. See aga tähendab veelgi tihedamat seost ja samas saamatuse tunnet. Kui oled ise mingis olukorras, siis pead lihtsalt hakkama saama. Kui olukorras on sulle kallis inimene, siis pead teda toetama… aga samas mitte aktiivselt sekkuma ning puudub igasugune võimalus olukordi lahendada.

Veebruaris olen siin täitsa vait olnud. Selle vaikuse varjus on mu käesolev aasta kulgenud tarkusetera järgi, et lugemata kirjutada ei saa. Täna lõpetasin selle aasta 57 nda raamatu lugemise. Eelmisel aastal lugesin 149 eesti raamatut, eesti autori sulest. Umbes samapalju välismaiseid teoseid sinna juurde 🤪

Kui mõelda, et üleeelmisel aastal lugesin kokku 134 raamatut, siis on tempo ilmselgelt tõusnud. Aga võin juba ette lubada, et nii see ei jää, sest kui ise kirjutama hakkan, siis lugemine väheneb.

Paar nädalat tagasi hakkasin ise ka ühte uut noorte raamatut kirjutama. Nö kogupere projekt. Laste käest aga saan päev päevalt nii palju uut materjali, et võiks palju-palju uusi raamatuid kirjutada. Tunnistangi siinkohal, et ma polegi nii andekas 🤪, kui lasen välja paista, vaid kasutan oma laste mõtlemist raha teenimiseks ära😳… hmm, kui hirmus! (Sarkasm 😉 ) Ja nii need lapsed siin elavadki… väldivad kastistumist, arendavat loovat mõtlemist.😀😀

Iga õppetund sellest, kuhu sa ei kuulu on hea, sest see aitab taaskord tugevamini kanda kinnitada seal, kuhu kuulud! Parim on see, kui tunned ära, mis on sinu jaoks elus oluline ja suudad endale ja oma kallitele sellise elu luua 💕

Eile kirjutasid lapsed koolis kirjandi, et milline on nende meelest unistuste perekond, mis vajavad lapsed, et olla õnnelikud ja terved. Kuna toodi välja huvitavaid mõtteteri, siis jagan neid siin ka 🙂

Unistuste peres on aeglane elu ning vanematel on lapse jaoks aega. Unistuste vanemad teavad lapse elu sündmusi ja lähevad kohale, kui lapsel on võistlused või kontsert. Nad on kohal, kui lapsel on nohu ja köha. On tähtis teada lapse sõpru, nende elu, nimesid. Nõus, sest teismelisena on see suur kaitsefaktor, mis aitab elu keerulistes valikutes turvalisemat joont hoida.🙄🙃

Unistuste peres on kodu, mis on pere üks kindel osa. Seal on kodu lõhn, Õunakoogilõhn, õiged varjud ja valgused, mida on raske kirjeldada, aga mis annavad turvatunde.

Nõus, sest kui vanemad enam koos ei ela, siis just kodu on see, mis aitab lapsel tunnete keerulises virvarris koos hoida, ühes tükis püsida.☺

Unistuste pered teevad plaane ja plaanid saavad teoks. Nõus, ja võib-olla need on väga lihtsad asjad — seotud pühapäevadega või reisidega, aga lapse mälestustes sulab see millekski, mis oli lihtsalt tore. 🙃

Unistuste peres on korduvad sündmused — sünnipäevad, pühad, perepeod, mida lapsed ootavad ja teismelised vihkavad, aga tulevad ikka.

Unistuste perel ka laiem ring — vanavanemad, onud-tädid, kes on erinevad ja kellega vahel ollakse eriarvamusel, aga kellega käiakse läbi ja kes ei kao kuskile ära.

Muidugi võib olla unistuste perel ka raskusi: vanemad tööl, teises riigis, rahapuuduses, haigused, lahutused, aga see ei tähenda, et me peaks unistuste elu kõrvale jätma.

Minu meelest on oluline, et lapsed näeksid ka seda, kuidas pere raskustega toime tuleb. Raskused on elu osa ja ilma nendeta ei saa, aga nende lahendamisel on määravaks teguriks vanemate suhte tugevus. Mis iganes on juhtunud, lapsevanem saab ikkagi sammhaaval unistuste pere poole liikuda.

Unistuste peret aitab luua ka see, kui võetakse lihtsalt aeg maha. Näiteks pere ühised söögiajad on väga olulised. See ei pea tingimata olema õhtusöök kell kuus. Kui kõik seavad päevakava nii, et võimalikult palju pereliikmeid saavad sel ajal laua ümber koguneda, võib see aeg olla ka kell üheksa õhtul, kui selleks ajaks on kõik kodus. See on imeline pooltund. 🙂🙃See on küll üks lihtne muutus.

Peale pidude pidamise on meil argielu. Lapsed vajavad oma kodus eakohaseid ülesandeid. Ülesanded on vajalikud sellepärast, et see on elu loomulik vajadus, asjad on vaja ära teha. Ülesanded võiks olla meeldivad ja vaheldusrikkad. Need annavad ka kuuluvustunnet, mis kaitsevad teismelist, et ta ei oleks oma perest välja lülitunud ja et ta ei leiaks, et on hüljatud ja üksi. Nii lihtne asi nagu ühine majapidamine tegelikult toidab hinge. 🙂

Inimesed vajavad mängu ja mängulisust ning mäng ei ole meelelahutus, mis tööst üle jäävat aega täidab. Mänguline suhtlus on inimesele eluliselt vajalik. Lapsed, kellega mängitakse, kasvavad ja arenevad paremini. Mängulisus, orienteeritus mängule ja lustile ning uudishimulikkus on parim kaitse depressiooni ja ärevuse vastu. Tänapäeval, kus lapsel on peamiseks meelelahutuseks ekraanimäng, on see võimalus lapsega koostegevust alustada. Tore, kui selle juurest jõuame tagasi koostegevuse juurde, lähme näiteks koos õue või parki ja vaatame, mis lilled, linnud ja puud siin on, see on metsakümblus. See, et õues leiame rahu, on meile õnneks väga omane. See on traditsioon, mida lastele edasi anda. Liikumine, ronimine ja hüppamine. Hüppamine, muuseas, on kõige parem viis ärevusest lahti saada.🙂

Ka tubastes tegevustes vajab laps kontakti kunsti, kirjanduse ja muusikaga, et saada meel rõõmsaks. Lapsele on oluline teada, et kui ta on väga kurb, siis muusika või kirjanduse kaudu saab seda läbi elada.

Lapsed unistavad väga lihtsast elust ja vanematel ei ole raske seda neile võimaldada, kui natuke sellele mõelda💕

Mulle need mõtted meeldisid ja ma olen nendega päris nõus. Meil veel natuke arengu ja õppimise ruumi on, kuid lapsed kinnitasid, et meil on nende unistuste pere.

Ja see teeb, mulle vaid rõõmu.🤗

Oleks vaid sõpradega kõik okei. Ükspäev oli ühel lapsel mure, tema tegi ägeda kingituse sõbrapäeval oma sõbrale. See sõber võttis ühe asja sealt kingikotist välja, ja kinkis sellesama kinkekotiga ülejäänud asjad, tema silmade all, rühmakaaslasele edasi. Minu tüdruk, siis haaras sellest kingitusest, et „mina ju kinkisin selle sulle.“ Hoolimata sellest, vahetas kinkekott koos kingitusega omaniku.🤔😢 Kujutage seda pettumust lapse silmis. Isegi mina ei mõista, mida see edasi kinkija mõtles või kas selline suhtumine liigitub nonde peres uueks normaalsuseks? Ja sõbrapäeval heaga mõeldud kingitegu, tekitas minu lapses kurbust ja minus omakorda mõistmatust.🙄😕

Olen olnud see ema, kes on iga päev ja iga sekund laste jaoks olemas. Vaadanud mõnikord viltu neid, kes mõnekuuse beebi kõrvalt nädalavahetuseks spaasse lähevad ja lapse koos pudeliga vanavanemate juurde viivad.🙂🙃
Mul võttis liiga kaua aega taipamaks, et lastest eemal viibimine, pole nendest mitte hoolimine või egoistlik olemine. Selleks, et sul oleks anda midagi lastele, pead sa andma midagi ka endale. Muidu sul polegi midagi anda ja lapsed tajuvad kui ema on väsinud ja närviline või eelistaks olla mujal. Endiselt ei usu ma, et lapse vanaema täiskohaga rakkesse panemine oleks päris õige (ta on siiski minu laps ja mu vanemad kasvatasid juba minu suureks)… kuid võtta enda jaoks mõned tunnikesed nädalas ja kinkida oma lastele selle arvelt rõõmsam ema — miks mitte? 🤪

See ongi see, mida laps vajab. Mitte 24/7 natuke väsinud emmet, vaid äkki näiteks 21/7 puhanumat ja rõõmsamat ema, kes saab ka n-ö oma asjadega tegeleda, enda eest hoolitseda ja pikas perspektiivis just nii oma lapsele eeskujuks olla.💕

Öeldakse, et vahel on parim viis oma lapsi aidata sellega, et neid ei aita. Kuidas last mitte aidata ja mis kasu sellest võib olla?

Kas oled tundnud kärsitust hetkel, kui laps tükk aega oma saapapaelu kinni seob ja sellega hakkama ei saa – vihastab, nutab, hambad ristis uuesti proovib? Ja jälle ei tule välja! Jälle otsast peale! 😡Mina olen küll. Nii tahaks aidata! Vahel palub laps kohemaid pärast esimest ebaõnnestumist sul endale appi tulla. Selge see, et teeb õnnetuks, kui ilusa lipsu asemel hoopis umbsõlm välja tuleb.

Või võtame mänguasjad – mis ta pusib ja nutab seal niimoodi? Kaua võib neid omavahel kokku sobimatuid legotükke kokku pressida, et aru saada, et need ei käi kokku? Nukkude riidesse panemine on ka üks suur väljakutse – varrukad ei lähe üle pea, selja tagant ei saa nööpi kinni. «Las ma näitan, kuidas see käib,» lipsab pähe esimene mõte. Mäletan ehedalt, kuidas ma oma suuremaid lapsi niimoodi pusimas nähes käed vägisi selja taga hoidsin.

Midagi pole parata – areng toimub ebamugavustsoonides nii väikesel kui suurel, ja lapse uue oskuse õppimine võib ebamugavust põhjustada ka vanematele. Mitteaitamine ongi väga tihti raskem kui aitamine – oskamatusega kaasas käivad lapse üles-alla emotsioonid võivad ka vanema kaasa haarata (just nuttu on tihti raske taluda) ja nii me ühel hetkel näemegi, kuidas meie näpud ruttu kõik ise ära teevad.

Mida siis teha? Meie kui lapsevanemate ülesanne on jälgida, et lapse ebamugavus oleks eakohane ja eesmärgid nende ületamiseks realistlikud. Oodata, et nelja-aastane Everesti otsa roniks on liiga palju, aga kelgumäest ise oma kelk üles vedada on täitsa mõeldav plaan. Muidugi on see ebamugav, sest mäest võib alla libiseda ja nii tahaks aidata.

Kui laseme lastel rahus õppida ja kõiki oskamatusega kaasas käivaid emotsioone tunda ning neid sealjuures aktiivse kuulamise ja tunnete peegeldamisega toetame, siis vean kihla, et ühel hetkel nad üllatavad meid oma sihikindlusega ja usuga endasse ning oma võimetesse.

Üks oluline moment on mitteaitamise juures veel – kui lapse emotsionaalne temperatuur liiga kõrgele tõuseb, siis on hea teda lisaks kõigele muule ka füüsiliselt toetada. Üks suur kalli, pai või lihtsalt patsutus õlale aitab «aju ülekeemise» maha rahustada nii, et laps on võimeline jälle otsast peale paelu siduma, legodest autot ehitama või kelku mäest üles vedama.

💕💛

Sa tunned seda oma varvastes juba varahommikul. Keegi on jätnud oma saapad esikuukse ette, nii et sa koperdad nende otsa. Keegi unustas tualetis vett tõmmata. Sa näed lapse koduste tööde vihikut lauanurgal, aga laps on ise juba uksest välja lennanud ja sõidab bussiga kooli poole. Tunned, kuidas viha sinus tõuseb 😤, pigistad hambad kokku ja kordad endale: hinga! Jää rahulikuks. Hinga.

Loed stuudiumist, koolitundide kohta. Märkust, näed kehva hinnet või tegemata koolitööd, mida eile veel üles polnud antud. Õhtusööki valmistades oled sa jätkuvalt kuri, sest hommikused asjad ajavad sind ikka veel närvi ja lisaks tead sa juba ette, et pere hakkab pea igal juhul vinguma su tervisliku toidu peale. Ja siis lennutab keegi sulle paberlennuki vastu kukalt.😶🤬
Sa plahvatad! Kulp lendab kraanikaussi, sa rebid lennuki viskaja käest käest ja silmist lööb välku! Sa karjud kõigi peale ja elad end välja. 😤😡
Mäletan, kuidas mu tädi, kellel 4 last, mu lemmik tädipoja ja tütre seltsis, mitu nädalavahetust veetsin, samamoodi plahvatas, kui ta oli päev otsa vaikselt vihast podisenud. Kui söök oli söömata või pesu pesemata. Me ei saanud kunagi aru, milles asi on. Mis vahet sel on, kas köök on puhas või voodi tehtud, kui me hommikul kooli lähme?! Nüüd me saame muidugi aru küll…🙄😂
Oled sa kunagi mõelnud, miks nii paljud emad nii pahased on? Miks isa tuleb töölt heas tujus, tahab lastega mürada ja sina emana lähed närvi, sest ta ärgitab pere enne uneaega liiga üles? Miks neid emasid, keset mänguhoogu tabab õud, paanika ja viha, sest kingad ei ole kingariiulil ja jakk ei ripu nagis?🤔

Kas teadsid, et viha on tegelikult mingi teise emotsiooni jätk? Psychology Today järgi ei ole viha kunagi peamine emotsioon, vaid väljendab mingit muud tunnet, mis on meie sees peidus ja mida me ei oska sõnadesse panna, näiteks tunne, et meist ei hoolita, abitus, väärtusetus ja võimetus. Loogiline, eks? Me tunneme, et meie pere ei hinda ega väärtusta meid, me oleme nende jaoks justkui nähtamatud ja seetõttu sülgame nende poole täiesti suvaliste asjade pärast tuld.🤨🙄 Lisaks päevatööle näen iga päev vaeva selleks, et me maja oleks korras, teeme perele tervislikku toitu, peseme ja kuivatame pesu, küürime peldikut, voldime voodilinu, peseme lapsi, aitame neil kodutöid teha ja omavahel mänguasju jagada. Ja kui need inimesed, kelle heaks ma seda kõike teen, astuvad uksest sisse ja loobivad oma asjad mööda maja laiali, jätavad kööki kuhja pesemata nõusid ja saiapuru, katavad elutoa laua šokolaadipaberitega ja kakajunnid peldikupotti, saame me tõesti väga vihaseks.😟
Me ei taha nende peale karjuda ja nemad ei taha, et me ende peale karjuks. Mu ülesanne emana on neile selgeks teha, millised minu enda vajadused on, et ma ei tunneks end omaenda kodus väärtusetu ja tähtsusetuna. Ma ei pea kasutama passiiv-agressiivset suhtlusviisi ja eeldama, et nad mu mõtteid loeks.😀
Kui tunnen, et ärritus hakkab mööda mu varbaid ülespoole ronima, tuleb mul iseendaga tõsine vestlus maha pidada. Milline mu vajadus on rahuldamata? Kas keegi teine peaks selle probleemi lahendama või on see ainult minu enda teha? Tihemini on see ikka minu enda asi. Ma saan ise oma ärritusest jagu. Lähen jalutama, teise tuppa, hingan sügavalt ja mõtlen välja, mis tegelikult toimub. Kas ma olen väsinud? Kas mul on lihtsalt liiga palju teha? Kas lapsed jätavad oma asjad tegemata ja mina teen need nende eest ära? Ma pean välja mõtlema, mis mind närvi ajab ja kuidas sellest jagu saada.

Muidugi ei ole see mingi lollikindel meetod. Meil kõigil on häid ja halbu päevi ja see on täiesti andestatav. Aga kui märkad, et lähed närvi iga põrandal vedeleva soki peale ja tahaks kellegi pead otsast hammustada, sest lapsed ei pannud nõusid kappi just täpselt nii nagu sa palusid, on küll aeg samm tagasi astuda ja mõelda, mis tegelikult toimub.🤪

Mõni mees ilmselt kommenteeriks, et „ vajadused rahuldamata.“

Just, aga ilmselt, ei teadvusta ükski mees reaalselt, et ka kodusel kaasal on vajadused.

Näiteks omavahel rääkimine. Te ei räägi omavahel päris asjadest. Muidugi vahetate igapäevast hädavajalikku infot selle kohta, kes poodi peab minema või lapsed lasteaiast ära tooma, kuid millal te viimati omavahel tõsiselt ja täiskasvanute kombel päris olulistest asjadest rääkisite? Nagu tulevik, plaanid, unistused, lootused… Ainult sellised vestlused hoiavad suhet üleval, mitte võistluslik halin sellest, kummal oli tööl kehvem päev või kui palju tööd jäi tegemata.

Värskelt armununa ongi elu kogu aeg põnev ja selleks, et liblikad kõhus möllaks, pole eriti pingutada vaja. Mõni aasta hiljem on olukord hoopis teistsugune. Selleks, et midagi toimuks, peab pingutama ja vaeva nägema, vastasel juhul elategi õnnetult õe-venna elu ja olete mõlemad äärmiselt rahulolematud. Ta ootab sinult esimest sammu! Üks väike lillekimp, kinoõhtu või romantikapakett on just see, mida ta vajab, et sära silmadesse tagasi tuleks!

Millal sa viimati küsisid oma kaasalt, mis filmi ta tahaks vaadata või millisesse restorani õhtusöögile minna? Tõenäoliselt ei ole ta saanud rahulikult ja segamatult mitu aastat peadki pesta ega tuletis käia, telekast näeb ta ainult multikaid ja toiduks on ainult see, mida lapsed ja sina soovite. Ta unistab heast filmist, täiskasvanutele mõeldud õhtusöögist ja segamatust vestlusest meeldivas seltskonnas, kuid pereelu kõrvalt on need kõik unarusse jäänud. Ta ohverdab ennast sinu ja laste heaks ja tegelikult on ta aeg ajalt sellest tüdinud.

Tead seda tunnet, mis sind valdab, kui oled just töölt koju jõudnud? Tahaks visata jalad seinale ja lihtsalt niisama olla? Tea, et su kodune kaasa tahab sedasama. Ja arvatavasti annab ta sulle võimaluse pärast tööd end välja puhata ja rahulikult olla, kui ta ise lastega räägib ja süüa teeb. Ka kodune ema tüdineb aeg ajalt pidevast kisast ja laste lalinast ning vajab kuuma vanni ja kruusitäit jahtumata kohvi, et end jälle normaalse inimesena tunda. Nähes, et kaasal hakkab juhe kokku jooksma, võta oma pesamunad ja mine nendega õue või paku välja, et oled ise lapsehoidja ja saada naine juuksurisse, massaaži või sõbrannadega kohvikusse.

Aga… selle asemel on ju hea, hoopis viriseda, et kodune kaasa tööl ei käi aga muudkui aga näägutab päevad läbi. Ei tea, mis tal küll viga on? No ei tea, miks ja mis küll. 😉😊

Mul on telefonis sammulugeja. Niisama olen määranud päevaseks minimaalseks sammu määraks 6000 sammu. Vahel tuleb täis, enamasti mitte. Üleeile lisas mind suvaline kaaskasutaja sõbraks ja pakkus välja 30 000 sammu challengi. Huvi pärast, võtsin ma selle vastu. Aega oli 7 päeva, et see sammude kogus ära marssida. Ja mis oli tulemus. Väljakutse võitsin mina. Ja päevasammu rekord sündis ka eile.

Nii, et võistlusmoment tuleb igati kasuks. Täna aga on luud, kondid valusad ja rohkem kui 5000 sammu astuda ei jõudnud, sest beebipõnn keeldus täna vankris magamast. Aga väga mõnus, vankerdame ilusate ilmade korral õues, ja saavad ka sammud kenasti loetud. Ja kui on tusatuju, siis lahtub ka too, kiirelt. 3in1 combo. 🤪😇

Sammude saavutus
Väljakutse nr 1

Kuna minu töö on olnud siiani igati tehtav ka koduselt, otsustasin, et jätkan seda ka viienda lapse sündides. Beebid ju magavad enamuse ajast? 😀 Laps mängib rahulikult oma asjadega… Ma saan selle kõrvalt palju ära teha …. Nojah, sellised olid igatahes mu ootused. 🙄

Aga räägime tegelikkusest…
On tõsi, et beebi magab alguses väga palju. Seda sulle öeldakse. Mida ei öelda, on et ta ei pruugi magada palju öösel, mis tähendab, et kui ta teeb seda päeval, oled ka sina liiga väsinud, et sel ajal millegi mõistlikuma kui pikutamisega tegeleda. Ei öelda, et mõnel päeval on ta nõus magama vaid su süles ja oma ainsa vaba käega polegi sul muud teha kui teda silitada. Kui imetad, on päevi, kus ta nõuab rinnale justkui iga tund ja oled päeva lõpuks tühjaks imetud nii piimast kui energiast.

Meie õnneks on pisike beebi olnud väga rahulolev poiss, kes on öösiti maganud. 🤗Välja arvatud, need paar korda, mil nohu, hammaste tulek või kõhuvaevused kimbutanud.

“Aga kui ta õhtul magama läheb? Siis on sul ju vaba aeg.” On küll… aga enamus sellest kulub vaimsele taastumisele. Harjumisele, et sa ei pea kogu aeg kullipilgul kedagi valvama, ohtlike juhtmete ja koeratoidu juurest ära tooma, kellelegi pidevalt tegevusi otsima. Sa istud, naudid vaikust, omaette olemist, … ja tahad lihtsalt olla. Töö on miski, millel on sulle nõudmised, nii nagu olid su lapsel need sulle terve päeva. Sa ei taha sellele mõelda. Sa ei taha sekundikski enam kellegi nõudmisi täita. Sa tahad puhata.🍵

Nüüd on teised lapsed suuremad ja beebi pisut vanem ja magab öösel ilusti. See tähendab, et kui ta teeb päeval uinaku, on mul tõesti energiat millegagi tegeleda. Aga see miski kipub olema näiteks koristamine, sest pärast lõunasööki on nii tema söögitool kui keskmiselt meeter selle raadiusest kaetud riisiteradega. Korjan kokku tema ja mõnikord teiste mänguasjad ja panen oma kohale, et oleks tore nendega hiljem jälle tegeleda. Sätin oma kohale tagasi kõik padjad, pleedid, küünlajalad, jalanõud ja muu, mis on kodu peal tema ja teiste laste poolt hommikuste toimetuste käigus uue koha leidnud. Istun maha ja puhkan natukeseks. Avan arvuti, et tööd teha… vahel ongi mul selleks terve tunnike, kuid teinekord ärkab ta enne kui ma jõuan töistele asjadele üldse mõelda. Ning siis olen taas 100% tema päralt.

Mul ei ole lapsehoidjat ja õdede-vendade hoida jätmine ei tule kõne alla. Seega olengi mina tema jaoks olemas ja miski ei aja mind rohkem närvi kui tema kõrvalt töötamine. Olen olnud sunnitud seda tegema, teiste laste kõrvalt, kui nemad kodus olid, aga lause “oota, emme praegu ei saa”… see ei meeldi mulle, kui ma ju tegelikult saan. Minu meilile vastust ootavad inimesed pole kunagi olulisemad kui oma ema vajav laps. Vähemalt mitte minu meelest.

Seega… Unistused kodus edasi töötamisest olid mul suured, kuid tegelikkuses jõuan teha ehk viiendiku sellest, mida arvasin end emapuhkuse ajal jõudvat. Ja poole sellest teen öösiti. Ja sellest pole midagi. Sest ma ei taha kunagi vaadata sellele ajale tagasi ja olla uhke kui palju ma siis tehtud sain.

Tahan, et mul oleks meeles hetked oma lapsega, et mul ei jääks tiheda meilivahetuse tõttu märkamata tema areng ja edusammud. Praegu kui seda kirjutan, magab ta lõunaund ja mina tegutsen. Täna siis koristamise arvelt, sest enamasti pean valima, kas tegutsen kodu või tööga. Vahel lihtsalt pean valima töö, peas kummitamas aina enam kausi külge tahkuv hommikupuder köögilaual. Aga need on valikud, mida ma olen nõus tegema.

Meilid, nõud, pesu pesemine, poes käimine… neid valikuid teen ma kogu aeg. Aga iial ei viska ma nende valikute sekka oma last. Ei suuremaid, keskmisi ega pisemat. Nemad tulevad alati esimesena.💕 Ja nii ma selle kodus töötamise suures osas pikalt saatnud olengi.🤪

Ma kuulan igal hommikul raadiot, eelkõige huvitavad mind uudised, muusika.

Meenub kui Koit Raudsepp tutvustas raadios Nublu lugu “Vigla show”, milles Eesti muusika “uus geenius” tõmbab vett peale Kanal 2-le, mis teda peedistas. Minu arust on see lahe, kui oma muusikaloo, teatrilavastuse või ka kirjandusliku kirjatükiga öeldakse otse välja, mis sul öelda on, aga samas tehakse seda oma stiiliga. See annab ühiskondlikku mõõtme kunstile, neid niisama armusuhetest ja igatsusest leelotajaid, on Eestis niigi liiga palju.

Raadio mängib enamasti taustaks, kui pärast autoga kooli või lasteaeda sõidan või teen hommikust omletti või putru. Samuti lasen silmad igal hommikul üle facebooki uudistevoo ning kerin läbi ka Eesti onlineportaalid.

Loomulikult peaksin Facebookist üldse loobuma, aga inimene juba on selline, et ikka hea vaadata, et kuidas kellegi lapsed ja koerad kasvavad või majaehitus läheb. Samas nii poliit-, vegan- kui loomaõiguse diskussioone ma Facebookis ei salli, sest jutuinimesed on kõik kõvad, aga võta siis loomad ja paku nendele parimat elu maailmas või sa, ühiskonna eest muretsev inimene, teeni palun palju raha ning investeeri see Eesti haridusse. Ühesõnaga, loevad inimeste teod ja algatused, et kuidas nad päriselt maailma paremaks muudavad, mitte see, et kuidas katsuvad teistest paremad ja üle olla. Lihtsalt soovin järgmiseks kolmeks kuuks vähem sotsiaalmeediat kõigile.

Pläma tapab elurõõmu. Vähem poliitikat, vähem maailmaparandust, vähem hoiatusi, vähem metsa/riigi/rahvuse kaitset, vähem loba.


Inimene on ikka sotsiaalne olend. Jah, elage nii, et teie lapsed tahavad istuda laua taga, vaadata teisi inimesi ja juttu rääkida.


Üldiselt olen pealiskaudselt kursis, mis toimub nii maailmas kui Eestis. Viimasel ajal ainult muretsen üha vähem, sest kõik, mis mina saan teha, on minu käeulatuses. Ma olen järjest vähem hakanud uskuma sellesse, et mul on jaksu ja aega ühiskonnas kaasa rääkida. Loomulikult lähen ma valima ning tõstan kisa, kui midagi ei meeldi, aga mina poliitikuid maha ei võta ning kütseaktsiisi ei langeta.

Aga ma olen hakanud järjest rohkem uskuma, et maailm on parem paik siis, kui inimene loob enda ümber teistele hingedele siirust.


Selle võib sõnastada ka nii, et pundis juurutatakse väärtusi. Mina vastutan teiste eest ning teised vastutavad minu eest.
Koolis pidevalt inspireeritud saamine on äärmiselt oluline asi iga lapse elus. Aga vaata- kirg ja rõõm on need asjad, mis hommikul kaua ei maga. Seetõttu tundub mulle täiesti arulage mõte, et laste koolipäev peaks algama kell 9 hommikul. Kool algab kell 8 või 8.15, selline on elu ja nii on. Ei taha kõlada kardinaalselt ega üleolevalt, aga inimestele tuleb usinust süstemaatiliselt sisendada ning päeva varajane algus igal hommikul on üks osa elust. Kõik on tänapäeval nõnda erinevad ja tahavad isemoodi oma lapsi kasvatada, aga just ühtsust ja samasuguseid üldtunnustatud reegleid tuleks väärtustada.


Ma arvan, et ka teatril on väga suur võimalus päästa järgmised põlvkonnad. Miks? Sellepärast, et teater on lastele samasugune asi nagu multikas, nad istuvad vaikselt ja vaatavad lugu. Lapsed on tänu multikatele õppinud vaikselt vaatama, teater lihtsalt peab olema niipalju põnevust pakkuv, et laps ei tüdine ära. Lapsed vajavad teatrit, nad näevad seal teistsuguseid elus inimesi kui ema, isa ning lasteaia- ja trennikaaslased. Võib olla käin veel paar korda teatris ja siis mõtlen teemal “teater päästab maailma nutiseadmetest” üle pikemalt.


Uudistest olulisem on loomulikult märgata, et oma pere lapsed kasvavad. Kuidas pisikesest tirtsust 💕on saanud teismeline neiu, kuidas 6 aastane💕, enam polegi „väike“, vaid väga eneseteadlik ja vapper neiu. Märgata, et reeglid ja väärtused muutuvad ja kasvavad koos vanusega. Märgata, 💕kuidas beebipõnn kahe kuuga omandab tohutuid oskusi, või teeb kasvuspurdi, kus kõik riided on ÄKKI väiksed, või tuleb voodi alumisele pulgale seada, sest muidu on oht üle ääre vajuda.

Kõige tähtsam on vast ka talvel rahu. Isiklik rahu, et kevad, suvi, sügis jne tulevad vägevad. Talvel näed perspektiivi ning tead, et nõnda palju head on oodata. Mitte maailma kontekstis, sest suures pildis on väga raske teada ja kulutav muretseda, et mis tuleb. Aga oma väikest elumulli tuleb nautida sajaga.💕


Kaks inimest saavad paarina toimida vaid siis, kui nad respekteerivad teist sellisena, nagu ta on, nagu ka seda, et mitte kellegi võimuses ei ole teist inimest muuta. Ainuke asi, mida teha saab – saab kokku leppida. Mida enam on paaril toimivaid kokkuleppeid, seda sujuvamalt läheb kooselu. Ka piirid on mehe ja naise omavahelise kokkuleppe küsimus. Kui need on kokku leppimata, muutub olukord reeglina keeruliseks – üks arvab, et asjad on korras, aga teine saab väga haiget. 💔

On väga oluline, et paarisuhtes oleksid tähtsad asjad üheskoos läbi räägitud. Seda kooselu kõigis valdkondades, alates sellest, kus ja kuidas elatakse-majandatakse, kuidas veedetakse vaba aega (nt kas kumbki käib eraldi väljas või on ühised sõbrad; kas kummalgi on ka n-ö oma elu või on ainult ühine; kas öösel kodust ära olla on OK jne), millised on kehtivad reeglid töö ja kohustuste osas, lõpetades sellega, et läbi on räägitud intiimelu üksikasjad ja tähtsate asjade otsustamise rutiinid.

Just märgistamata piirid, sõlmimata kokkulepped võivad olla suhte nõrk koht. Seda kohta võiksitegi kindlustama asuda. Ärge võtke ette liiga suurt tükki korraga ja alustage läbirääkimisi siis, kui olete selles partneriga kokku leppinud (aeg ja koht) ning mõlemad rahulikus meeleolus. Alustage neist kokkulepetest, mis teie elu kõige enam segavad ja haiget teevad. Kui kardate ebaõnnestuda, võite, vastupidi, alata hoopis kõige kergematest ja hõlpsamini saavutatavatest kokkulepetest – edu tiivul on hea edasi minna. 😉

Rääkides püüdke kinni pidada reeglist, et igaüks räägib endast: teie oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest ning neist tulenevatest ettepanekutest-palvetest partnerile, tema omakorda saab rääkida kõigest sellest endakohaselt. Kokkulepe pole see, kui teine lööb käega ja ütleb, et hea küll, ma ei viitsi sinuga vaielda. Kokkulepe peab vaid siis, kui kumbki pool otsustatuga sada protsenti nõus on. Kokku peaks leppima ka selles, mis juhtub, kui kokkulepe ei pea.

Nii et vanad head meeskonnatöö põhimõtted on kooselus väga vajalikud – kasutage neid.»

💕

Kes meist ei taha õnnelik olla? Mäletad lapsena, kuidas kõik tundus võimalik? Aega oli. Sa ei kartnud, et magad päeva või võimalused maha. Sa ei kahelnud oma ilus, andekuses või tarkuses. Maailm tundus lihtne. Ainult elada tuli. Iga päev leidsid mõne tegevuse, mis hinge helisema pani. Rõõm oli kättesaadav. Lapsena sa uskusid õnnelikku lõppu. Millal sa viimati olid rõõmus? Õnnelik? 💕💕Õnn, rõõm ja elevus erinevad üksteisest natuke.

Õnn ajab itsitama. Rõõm on justkui sügavam, seotud rahul- ja kohaloluga. Kui õnn ja rõõm maandavad, siis elevus kisub maast lahti, neuroloogilisse tasakaalutusse. Elevuses voolavad sõnad pausideta, jalad puudutavad vaevalt maad ja rahust pole juttugi. Elevuses on kõik ülivõrdes.


Rõõmu ei saa kunstlikult tekitada. Rõõm tekib, kui leiad puuduva pusletüki. Rõõm on seotud ühendusega. Need on hetked, mis üllatavad sind oma kohalolu ja iluga. Kõik tundub siis õige, paigas, nagu oleksid koju jõudnud. Kuna rõõm on nauding, siis sa tahad, et see kestaks igavesti. Mistõttu on rõõmust saanud omaette eesmärk, lõpp-punkt. 💕 Tunnetega on aga selline lugu, et need tekivad. Spontaanselt. Sinu tahtel on seal üsna vähe tegemist.

Tunded on keha keel. Keha ei taha üht ja sama juttu ikka jälle uuesti rääkida. Aga kui sa ei kuula või kuule, siis ta peab. Me kõik saame pahaseks, lähme lukku, lõpetame rääkimise, kui peame kellelegi koguaeg sama korrutama, kuid tema sind ikka ei mõista. Kehaga on sama lugu. Kui me õpiksime tundeid kuulama, siis nad tuleksid ja läheksid, edastades meile olukorra, inimese või enda kohta olulise info ning rohkem ei „kiusaks“.
Kui negatiivsetest tunnetest tahame lahti saada, siis positiivsetest tahame kinni hoida. Energia on energia, üks on lihtsalt + ja teine – märgiga. Kumbki neist tegevustest pole eluterve. Energia peab voolama, liikuma. Kõik, mis seisab, laguneb või läheb halvaks.


Rõõm tekib, kui elame täie südamega, kui oleme ühenduses enda ja eluga. Kahjuks me seda enamuse ajast ei ole. Oleme fokusseeritud millegi saamisele või eesmärgile. Me ei naudi siin ja praegu olemist, st protsessi. Kõlab banaalselt, aga klišeed kipuvad tõesed olema. Me ei naudi mängu, vaid ootame lõpptulemust. Hea näide oli kasvõi hiljutine veerandfinaal Argentiina ja Prantsusmaa vahel jalgpalli MM-il. Pärast lugesin, et skoori ajalehest. Kindlasti oli mäng ise palju rohkem pakkuvam, kui kuiva tulemuse lugemine.

Õnne-rahuseisundit kogemegi nii harva seetõttu, et miski peab kogu aeg valmis saama või meieni jõudma. Õnneotsingute lõksu on peidetud veel mõned lõksud. Üks neist on, et kui oleme millegi saanud, tahame juba uut. Me ei ole kunagi rahul sellega, mis on. Oleme evolutsioon. Alati teel kuhugi.


Teine on „ma/see pole veel piisav“. Ootame kuni saame meistriks. Kuni oleme portfelli pannud kolmanda doktorikraadi. Lugenud läbi uusimad raamatud, uuringud, mõelnud kõikvõimalikele sammudele. Sellistena, nagu oleme või sellises situatsioonis nagu parajasti on, me justkui ei tohikski veel rõõmu, õnne tunda, sest meie või olukord pole täiuslik. Miks mitte olla rõõmus ja õnnelik praegu, hirmuta, et me pole veel piisavad?


Kolmas lõks on hirm olla rõõmus, õnnelik teiste inimeste pärast. Inimesed ei oska olla õnne ja rõõmuga mugavalt ühes ruumis. Ja siis need üksikud, eluga rahulolevad, õnnelikud inimesed ei julge ka olla. Kuis ma siis õnnelik olen, kui mu kallim on õnnetu? Kuidas ma olen edukas, kui mu pereliikmel ei õnnestu miski? Kui mul on kõik, siis olen oht teistele ja ei meeldi enam.


Judaismi pühas raamatus „Talmud“ on kirjas mõte, et kõige pimedamatel aegadel käitu nii, nagu hommik oleks juba tulnud. Emotsioonid õpetavad meile, et kõik on muutumises. Kõik tuleb. On. Aga siis läheb. Ja tuleb uus. Miski pole jääv. Ei hea. Ega ka halb.


Kui käitume nii, et hommik on juba käes, siis kõik ongi õige just sel hetkel. Isegi, kui on pime. Siis me ei ela minevikus, ega tulevikus. Vaid siin ja praegu. Sest rõõm, mida igatseme, on ainult olevikus.

💕💕

Armastus – sõna, mis ühest küljest on ülekasutatud klišee, teisalt aga tunne, mida liiga vähe väljendatakse. Kes seda pikaajalise suhte seda retsepti ei tahaks, eks? 

Olen  lugenud uuringust, et pikaajaliste suhete peamiseks märksõnaks on kahe inimese võime reageerida teineteisele. Inimesed teevad oma kaaslastele iga päev lihtsaid ja argipäevaseid nn pakkumisi, millele enamjaolt ei reageerita. Näiteks viitab üks paarilistest vaimustunult puuotsas istuvatele leevikestele (nn pakkumine, emotsionaalne avanemine). Kuidas sa kaaslasena vastaksid? Mühataksid igavusest? Ei kostaks midagi? Või jagaksid vaimustust? Lisad mõne isikliku detaili? Küsiksid lisaküsimusi, miks nad teda vaimustavad? See mõte väga puudutas mind. Inimesed otsivad ühendust. Inimene on sotsiaalne olend. Ilma tähelepanu ja armastuseta me ei jääks imikuna ellu. Teise inimese sinu jaoks olemasolek annab kinnitust, et oled nähtud, et sinu arvamus, tähelepanekud, mõtted, ideed on tähtsad – ehk sina oled tähtis.

Mul tuleb meelde üks küsimus, kuidas lapsena oli, kas tuppa astudes vanemate silmad läksid särama? Kuidas nüüd on, kas elukaaslase silmad lähevad särama, kui ta sind näeb?

Kui palju meil on olukordi, kus tahame midagi jagada, aga kaaslane vaatab telekat, istub arvuti taga, telefonis ja ei kuula, ei vaimustu, sest teda lihtsalt ei huvita. See on üsna ebameeldiv ja valus koht, kus olla. Kuna ajul pole vahet, kas sa kujutad midagi ette või see päriselt ka toimub, siis hirm haiget saada muudab meid endassetõmbunuks, abituks, vihaseks ning kurvaks. Üks hetk me lihtsalt lõpetame (enda) jagamise või leiame kellegi, keda huvitab. Ignoreerimisest hullem on vast ainult see, kui sinu tähelepanekute üle naerdakse, vähendatakse või naeruvääristatakse? 

Pikaajalise suhte saladuseks on minu arvates veel ka uudishimu. Kui kaaslase vastu kaob huvi, kaob ka emotsionaalne side. Sa ei saa teeselda kaaslase vastu uudishimu. See kas on või seda pole. Sa tead, kas teine inimene on sinu jaoks olemas või mitte. Kas teda päriselt huvitab, kuidas su päev läks või mitte.

Tunneme huvi teiste elude vastu, mis väljendub kollaste lehtede tiraažis, kollaste uudiste klikkide arvus või nn sõbrannatamises/sõbratamises. Võõrad ja sõbrad on huvitavamad kui me endi kaaslased. Tead ju küll vahet armunud ja pikas suhtes olnute vahel. Ühtedel on ninad koguaeg koos, muud maailma ei eksisteeri. Teiste jaoks ainult muu maailm eksisteeribki. Armunud istuvad restoranis, põsed jutuvadinast õhetamas. Vanad paarid pugivad vaikides kartuleid. See on debateerimise küsimus, kas välja minnes peaksime suhtlema teistega või on sul nii äge oma kaaslasega, et veedate ka seal aega koos. Inimesed tahavad, et nende elud oleks põnevad. See viib meid olulise küsimuse juurde. Uudishimuga kaasneb ka iga inimese isiklik vastutus. Kas sa ise tunned elu ja elamise vastu huvi? Kui mitte, siis oled teise väga raskesse olukorda pannud. Ütlemata raske on huvi tunda, kui igale küsimusele saad vastuse “ma ei tea”, “normaalselt”, “ei midagi erilist” vms “huvitavat”. Mu jooga õpetaja on kunagi öelnud, et kui on piisavalt armastust, siis probleeme pole. Ma arvan, et armastus ei saa kuhugi kaduda, aga vahel kaob inimestel endil armastus elu (ehk iseenda) vastu ära. Seal see vastutuse koht ongi. Tahaksime, et keegi päästaks meid. Ootame uut valget hobust koos printsiga või unelmate naist, kes tegeleks meie elu hallide varjunditega, nägemata, et pool vastutusest kanname suhetes ise. Me ise ei tunne huvi nende leevikeste, vihmasabina, uute ideede ja raamatute või menüüde vastu.

Pikaajalise suhte võtmeks on näägutamise puudumine.

Näägutamine on üks halvas toonis sõna. Ükski naine ei taha, et teda kutsutakse näägutavaks naiseks. Mäletan ise üht vana olukorda, kus noore tüdruksõbrana olin enda ja suhtega kimpus ning mu tollase elukaaslase sõbrad rääkisid, kui õudne naine (näägutaja) olen. Mul käib praegugi häbijudin üle selja. Kuid peamiselt on mul tollasest endast kahju. Kuid…Näägutamine näitab, et midagi on korrast ära. Kellegi vajadused on rahuldamata.

Tavaliselt on rahulolematus seotud kahe eelneva mõttega. Kas kaaslane ei näe või ei huvitu sinust. Teadmatuses ei suuda sa oma frustratsiooni näidata muudmoodi, kui pidevalt rahulolematust väljendades. Oma samas suhtes püüdsin uudishimu puudumist nö outsource’ida. Leidsin teised inimesed, kes minu vastu huvi tundsid, kellega sain jagada, mida kogesin, mõtlesin. Paar aastat toimis hästi. Ma ei olnud suhtes rahulolematu ning kõik tundus õnnelik. Kuniks avastasin, et lõhe meie vahel oli liiga suureks kasvanud. Näägutamist ei olnud, aga polnud ka poolt mind.Ka selles mõttes on oluline inimeste endi teadlikkus ning vastutus. Kas süüdistan kõiges kaaslast või märkan, kus nõuan või teen rohkem kui kaaslane väärt on või tahaks.

Mul on üks reegel. Nimetan seda “50% reegliks”.

Kohe, kui tunnen, et midagi tehes ootan kaaslaselt vastutasu, siis lõpetan selle tegevuse. Ootused on vastikud deemonid. Siis sa ootad ja ootad, nõuad ning näägutad. Tunned, et teed rohkem, kui teised. Ja nii see vägi sinult ära lähebki. Järsku oled sina jõuetu, väeti, tagakiusatu ning maailm tundub üks halb paik, kus eksisteerida. Minu esimeses suhtes (seal, kus näägutasin) just nii juhtus. Nüüd teen täpselt siis ja nii palju kuni mõnu ja hea tundega võin. Kui mõne asja tegemine teenib mind rohkem, kui selle mittetegemine, siis teen. Näiteks mustade nõude pesumasinasse panemine. Kui kaaslane paneb need kraanikaussi, mitte nõudepesumasinasse, siis sul on kolm varianti: kas ootad, millal ta need ise masinasse paigutab (ja pettud, kui ei paiguta), näägutad (räägid), teed ise, sest see tegelikult häirib sind.

50% reegel toimib kahes etapis.

Küsin endalt, milline tegevus mind TÄNA kõige rohkem teenib. Eksime, kui arvame, et peame alati ühtemoodi valima. Näiteks alati variandi A. Ei pea. Päevad ei ole vennad. Sa saad iga päev valida erinevalt. Näiteks tunnen, et täna on mul energiat oodata, millal ta ise seda teeb. Mind ei häiri, kui ta seda ei tee, sest näiteks on tema kord süüa teha, ma ise ei taha süüa vmt. Teine päev tunnen, et mul on lihtsam see ise ära teha, sest see häirib mind ning mul pole kannatust ootada, millal tema seda teeb. Kui ma valin ise teha, siis teengi seda sellepärast, et mind teenib antud tegevus. Ma ei tee seda tema jaoks, temale koha ettenäitamiseks või mõne muu taolise põhjuse pärast, vaid sellepärast, et mind ennast need nõud häirivad. Kui teen seda ohvrimeelsusest, sest minaolensiisniiheainimenejasinaeiole või minakoguaegteenjasinaeiteemittekunagimittemidagi, siis ma ei tee, sest sel juhul teenib mind variant a või c rohkem.

Pikaajalise suhte aluseks on ühised huvid ning kvaliteetaeg, mis koos veedetakse. Nagu ühisosa, mis annab võimaluse mälestusi, ideid koguda ning emotsioonide jagamine. Näiteks, kui ta loeb raamatut, mis on äge, siis ta tahaks, et ka kaaslane loeks, et selle üle arutada. Või näeb filmi, reisib, siis tekib jagamise ning koosvaimustuse, diskussiooni võimalus ehk uudishimu teise inimese vastu.

 Seks. Kui puudub seks, puudub ühendus. Eks see on omamoodi halb nõiaring. Kõik kokku annavad terviku. Kui puudub vaimne, hingeline ühendus, siis puudub ka tõeline füüsiline lähedus. Kui puudub füüsiline lähedus, siis kaob vaimne, hingeline.

Kui mõlemal paarisuhtes olijal on ühesugused vajadused, on tulemus perfecto. Mitte nii täiuslikus versioonis saab kuuest neli sisse osta, aga kaks on määravad. 

Muinasjutud lõpevad kohal: „Kui nad surnud pole, elavad nad õnnelikult tänase päevani.“ Printsid ja printsessid ei kipu lahutama ja kuningriiki kohtus pooleks jagama.
Seal, kus lõpeb muinasjutt, algab päris elu. Paraku jätavad paljud muinasjutud mulje, et raskeim osa elust on selle „õige“ ootamine ja leidmine, edasi läheb elu juba kui täispurjedes paadi liuglemine soojas taganttuules tõotatud maa suunas.
Täispurjeis paat aga sõidab romantilisest inertsist edasi vaid mõne aja. Kui minna suhtesse vaid õndsate romantiliste ootustega ja loota, et ees ootab Eldorado, leitakse end nii mõnelgi korral muinasjutu asemel hoopis Mehhiko seriaalist. Pisut teadlikkust navigatsioonist ei tee paha, ainult õnnele lootma jääda oleks naiivne. Suhtenavigatsioon allub suhteliselt universaalsetele reeglitele. Neist võiks teadlik olla, et elu murdlained paati ei uputaks. Juhtub ka teadjatega, et paat läheb kummuli. Kuid oskamatutega palju sagedamini.
Tavaliselt algab suhe romantilise faasiga, kus ollakse armunud. Püütakse arvestada partneri vajadustega ja enda vajadused lükatakse mõneti tahaplaanile, tehakse vastastikku heameelt ja võetakse ette toredaid asju. „Kallis, kuidas ma saan sind õnnelikuks teha?“ on nii loomulik küsimus selles faasis. Soovist partnerile meeldida näidatakse end (alateadlikult) kenamana, hoolivamana, väiksemate erivajadustega ja psühholoogilisest tervemana, ühesõnaga eksponeerides enda parimat osa. Püütakse sobituda partneri ootustega. Teineteise jaoks leitakse aega.


Mõte lipsab pidevalt ihaldusobjekti juurde. Nii mõnigi kord varjutab seksuaalne kirg, mida partneri suhtes tuntakse, inimese võimet aru saada, kas teine ikka temast tõeliselt hoolib. Põlvi nõrgaks tegev tunne läheb alati mingi aja pärast mööda. Ja hea, et läheb. Oleks see vast kurnav saatus, kui aastaid hiljem ikka iga viie minuti tagant aina oma partnerile mõtled, süüa ja magada ei saa ning tööd teha ka ei suuda. Selles faasis pole Inimene armunud mitte ainult oma partnerisse, vaid ka iseenda tundesse. Mõnikord oma tundesse isegi rohkem kui partnerisse. Ma armastan seda tunnet, et olen armunud! See on nii erakordne kogemus, et partneri vigade suhtes, kui need ka silma üldse paistavad, ollakse pimedad.


Romantilisele faasile järgneb kainenemine – argipäev. Enda vajadused, mis mõnedel romantilises faasis täiesti unuvad, muutuvad jälle oluliseks. Esmane uid hajub ning partneri pidupäevanägu asendub igapäevasega. Enda oma ka. Mugav on olla oma harjumuspärases rüüs. Heas mõttes tähendab argipäev, et teineteist nähes ei lähe enam põlved nõrgaks ja vererõhk ei tõuse ja partnerid aktsepteerivad teineteist sellistena nagu nad on. Sagedamini aga osutub argipäev avamänguks võimuvõitluse faasile. Kummalegi partnerile tundub, et just tema viis elada, raha kulutada, aega veeta, suhelda ja koristada (või mitte koristada) on õige. Ja algabki võitlus, kumma nägemus jääb peale.


Eriarvamuste lahendamisel on võtmeks soov üksteist mõista, mis tähendab aktsepteerimist, et partner võib mitmetes asjades mõelda teisiti ja „teisiti“ ei pea just alati tähendama „valesti“. Igaühel aga seda võtit taskus pole, et ta oskaks vaadata asja oma partneri mättalt. Inimesed on üllatavalt oma mätta kesksed. Kuidagi nii raske tundub partneri mätta rahulik uurimine ja maailma mõistmine just tema mättalt. Sarnane huumorimeel ning pisut kiitust ja tunnustust igasse päeva aitab argipäevafaasi rahulikule kulgemisele tugevalt kaasa.


Teine argipäeva komistuskivi, mis teeb vastastikuse mõistmise tee konarlikuks, juhtub siis, kui üks paarilistest (või mõlemad) ei oska luua ja/või hoida emotsionaalset sidet, mis tähendab häälestumist oma partneri vajadustele.
Paar jõuab võimuvõitluse faasi sageli just siis, kui nende esialgsesse muretusse ellu saabuvad raskused, elukorralduslikud muutused või … lapsed (vahet pole kas ühised või partneri eelmisest suhtest). Lastel on ju alati mingid vajadused, mis teevad vanemate elu keeruliseks. Kord ei jagu aega, siis energiat või siis raha või kõike kolme.


Ühesõnaga, partneritel on erimeelsused ja algab kriitika. Ühed kritiseerivad vaid oma peas, välja midagi ei ütle ja vastuseks partneri küsimusele: „Mis viga on?“ tuleb vaid: „Ei midagi, kõik on normaalne!“ Probleemidest ja lahkarvamustest ei räägita, püütakse siiski säilitada head nägu.
Teised kritiseerivad oma partnerit, väljendades oma pahameelt, millest tekivad tülid. Valdav osa kriitikast on appihüüe: „Ma tahan, et mu vajadused sulle korda läheksid ning ma tahan tunda sinu mõistmist ja tuge!“ Enamik negatiivsena tajutavast käitumisest – kurjustamine, kritiseerimine, näägutamine, kamandamine, kontrollimine, aga ka karistav vaikimine ja ignoreerimine – tuleb sellest, et me tahame, et juhtuks midagi või siis vastupidi, me tahame ära hoida millegi juhtumist.


Partnerid ei suuda enam sageli teineteist rahulikult ära kuulata. Ühed paarid, kus mõlemad seisavad enda eest, tülitsevad valjuhäälselt. Teised aga suruvad oma emotsioonid maha, muutuvad vältivaks ning eemalduvad. Paljud paarid elavad aastaid, ilma et nad räägiksid oma suhtest, sest nad arvavad, et kui nad hakkaksid rääkima, siis suhe puruneks. Nad ei oskaks seda ei parandada ega lõpetada ning seega valivad nad vaikimise.

Mõnikord leiab vähemalt üks partnereist, et ta ei suuda enam tülitseda, ta sulgub justkui keskaegsesse linnusesse, kus lossi ümbritseb müür, müüri vallikraav. Jah, aegajalt prõmmib partner küll veel suletud väravale. Kuni ühel päeval on ka kraavi ületav sild üles tõmmatud. Partner, kes esimeses suhte faasis oli sõber, on nüüd võõras, aga halvemal juhul hoopis vaenlane, keda peab tüssama, kelle eest peab peitma oma tegelikku nägu, kellele ei taha enam midagi oma sisemaailmast usaldada.


Sageli pole kaitsekindluses viibiv partner siiski ükskõikne oma partneri suhtes. Ta tunneb viha ja/või kurbust, et emotsionaalne side purunes, et ta on haiget saanud, võib-olla ta on hirmul. Näilise ükskõiksuse all peidab end tavaliselt valu. Mida vihasem ta on, seda suurema tõenäosusega kallab ta aegajalt kõrgelt müürilt alla tünnitäie kuuma tõrva või lennutab vastase suunas põlevaid nooli, et maksta kätte enda valu eest. Mõned paarid ei kuluta närve sõjapidamise peale, nad jätkavad teineteise kõrval, võibolla mitte just keskaegse linnuse kõrguste müüride taga, aga siiski teineteisest eemale tõmbununa. Nad süvenevad millessegi muusse – töösse, lastesse, internetti, hobidesse, alkoholi, sporti, sudokudesse, raamatutesse, pidutsemisesse, koristamisesse, kõrvalsuhtesse. Isegi kui nad on kodus, pole neid üksteise jaoks kohal.


Kui logisev paarisuhe on vähemalt ühes partneris tekitanud tunde, et jätkamine on võimatu, et erimeelsused on suured või et suhtesse jäämine toob endaga kaasa rohkem kahju kui kasu, tekib revolutsiooniline situatsioon, kus üks ei taha enam endistviisi jätkata ning temast johtuvalt teine enam ei saa.
Siit edasi on kolm valikut: Teha otsus saada kokku uuel tasandil ehk pühenduda teineteisele uuesti. Minna lahku. Elada samamoodi edasi

Tekkinud kriis viib ühed paarid läbimurdeni, kus suhtekriis raputab jäigastunud mustrid lahti. Tekkinud kildudest ehitatakse üles uus suhe justkui mosaiik, mis võib olla palju tugevam ja elujõulisem kui eelmine versioon. Sidusainena kasutakse sedapuhku vastastikust huvi anda teineteisele võimalus taasluua suhe, kus mõlema vajadused on rahuldatud. Räägitakse läbi oma valud, mis tulid suhte vajakajäämistest. Ja kõige olulisem – kumbki räägib välja, millised tema vajadused ja unistused olid täitmata. Kumbki küsib endalt, kas ma tegelikult tahan olla koos selle inimesega, kas ma hoolin tema vajadustest. Kui vastus on jah, tuleb õppida tegema koostööd. Nii pühendutakse teineteisele uuesti. Pühendunud paare iseloomustab huvi üksteise suhtes. Nad leiavad aega, et vestelda sellest, mis nende elus toimub, mida nad mõtlevad, mida tunnevad ning mida vajavad.
Aga ainult huvist ei piisa, vaja on ka viitsimist.


Pole mingit kasu, kui ütled oma sees, et no mingil määral mind mu partneri vajadused huvitavad, aga ma tõesti ei viitsi nende rahuldamiseks midagi ette võtta.
Kui päevasündmuste kajastamine pole võõras ka võõrandunud partneritele, siis oma mõtete, tunnete ja vajaduste rahumeelne teineteisega jagamine on siiski vaid pühendunud paaride pärusmaa. Pühendumise faas ei tähenda, et paar üldse ei tülitse. Nad nagistavad mõnikord rohkemgi kui võõrandumisest blaseerunud paarid. Aga nad lepivad.


Põhimõtteliselt jagunevadki koos elavad paarid laias laastus kaheks – nad on kas pühendunud või elavad võõrandunult. Või selle kahe vahepeal.