Category

Kodu

Category

Tegelikult, ma ei osanud paremat pealkirja välja mõelda, sest mulle juba kord meeldib kujundlikult kirjutada, mõelda. Ma pole enam selline natuur, kes oma nördimuse või kergelt pettumuse selle emotsiooni tekitajale välja pahvataks. Aga tänu, sellele “murdumisele” taipasin, et kui kujundlikult kirjutada, siis pika taibuga natuurid, ei saa aru, et neist võiks käia jutt.

Mulle meeldib olla kiiksuga inimestega ühel lainel. Koostöö sujub ja mõlemad osapooled on rahul. Mis saab siis, kui koostöö enam rõõmu ei paku või pool B, näiteks hakkab teise poole ideid pakkuma teistele. Kujutage ette koostööd näiteks kliendi ja fotograafi vahel. Klient töötab välja idee. Fotograaf panustab, ka. Kuid kliendi algne idee, saab alguse sellest, et oleks midagi teistmoodi ja teisel perel näiteks, ei oleks samu riideid, stilistikat jne. Kuid kui sessiooni pole saanud ellu viia, sest kehv ilm on olnud ja seetõttu siis edasi lükatud, see asi. Ja fotograaf pakub sedasama stilistikat teistelegi ja väga palju soodsamalt kui algne tellija seda saab. Klient on välja pakkunud, et saab ka sõita, kuhu vaja või otsib pere, kes oleks keegi, kes omade seast, et siis poleks lugu, kui keegi veel samas stiilis nt kvaliteetaega veedaks kogu perega. Aga see on nagu suhtega, kui algselt oma pidepunkte paika ei panda, ollakse hiljem lõhkise küna ees, et kuidas jääda viisakaks. Klient ei peagi midagi ütlema. Võib olla on asi lainepikkustes, mis muutub. Kui muutub, tuleb läbida kadalipp, et leida järgmine äge kiiksuga persoon, kellega samal lainepikkusel ägedaid ideid välja mõelda ja teostada.

Kus on suvi? Kus on meeletud kuumad suveööd? Päike ja vahvlijäätised, lühikesed seelikud jne. Võiks aiamaal ehitada lastele puidust onni, võib olla grilli nurga. Võib olla hoopis aga ostaks lotopileti, võidaks suure summa raha ja sõidaks sinna, kus kogu aeg soe, huvitav kultuur ja vaatamisväärsused. Sinine meri, päike, ookeani taga 😀

Igastahes, täna on taas juba parem. Pean meeles, et pole vaja kõike kontrollida ja tuleb võtta aega ka endale. Senimaani on täitsa okei.

Üleeile kirjutasin, siis sellest, et mis wärk muga toimunud on. Püüan iga õhtu, üles tähendada, kuidas olen uuesti end rajale saada, ja endale rohkem aega pühendada. Ega neid sisseharjunud mustreid, kuhu olen takerdunud, on väga raske lahti haakida.

Aga tõepoolest. Ära muretse asjade, olukordade üle, mis sinust ei sõltu. Pinguta palju tahad, kuidas tahad – ei ole mõtet. Näide. Viisin auto remonti, teadsin, et saan õhtul tagasi. Sain beebiga, tänu heale sõbrale koju tagasi. Hommikusöök ja beebi läks tuttu. Jäin ka magama. Ärgates, sõime lõunat, mängisime ja pikutasime jälle. Siis aga hakkasin kiikama kella ja siis selgus, et täna ikka autot ei saa, et järgmisel päeval.

Ma ei hakanud muretsema, hingasin, muutsin mõttes oma plaanid ja palusin teiselt sõbralt abi. Isegi õhtusöök valmis täna lihtsalt, sest see kohutav väsimus, mu kätes, ja jalgades, tänu uinakule on taandunud.

Iga kord, kui mõtted, inimesed hakkasid muutuma negatiivseks. Näpistasin end mõttes õlast, et Stopp! Pole minu tassike teed.

Koolilastel läks hästi. Enne magamaminekut, oli korra tähelepanu juhtimist, aga tõepoolest, kui rahulikult rääkida, saavad kõik aru. Hingates rahulikult ja mitte püüelda täiuslikkust loob palju harmoonilisema õhustiku. Lihtsam, ka mõlgutada positiivseid mõtteid.

27.05 meie pisike põnn, sai 10 kuuseks. Vau, nii äge. Juba 💖🌷😀

Tegime koduse spa. Meil oli komplekt Joik tooteid. Kehakoolijad, kehakreem, vannisool piparmündiga. Kuum dush ja kehale mitmeid kreeme. Ohjah. Väga mõnus 😊 päris hygge, kohe. Hommikul on plaan lastele kaneelisaiakesi ja kakaod valmistada.

Nautige seda, mis teil on ja ärge tekitage tühjast tüli. Minge metsa ja visake end selili samblasse, kaevuge sõrmedega loodusesse, ja heitke pilk puulatvadesse. Valgustav sõnumit ei pea kaua ootama.

Ma olen varemgi kirjutanud, kuidas mäluprobleemid, kohati udusse mähkununa, ja ilmne suutmatus lahendada probleeme ja motiveerida suuri Väänikuid oma õpitulemusi paremaks muutma, mulle komistuskividena näivad. Pidasin seda kõike lihtsalt, rutiinseks muutuva eluolu osana, mis küll kestes juba teab, mitmendat kuud, järjest hullemaks näis muutuvat, kuidagi kahtlane näis. Kuid oli hea süüdistada, ei midagi muud kui kurva kevade halli kaamost. Ühesõnaga, kui probleemi ei tunnista, siis esialgu seda nagu polnudki.

Olin lihtsalt mina, kes paistis igakord pidurit tõmbavat, kui päike pilve taha läks ning kõik vajalikud kuupäevad ja muud asjad ära unustas, läbi suure ponnistuse sotsiaalsed käimiste end vedas ja hambad ristis endale korrutas, et kõik on hästi. Aga ei olnud hästi.

https://sobranna.postimees.ee/6689291/pereterapeut-laps-on-nagu-kasn-meie-emotsioonidele

https://elu5.ee/labipolemissundroom-mis-see-on-ja-kuidas-seda-ara-tunda/

Eelmisel reedel, kui suur Väänik käis klassijuhatajaga omavahelisel arenguvestlusel. Jäi õpetajal lapse hämmingust oma hinnete suhtes, väga äraspidine arvamus, mille ta mulle ka stuudiumisse siis edastas. Loomulikult, ma kirjutasin talle vastu ka, mida mina asjadest arvan. Kahjuks aga, ei täpsustanud mina, mida mina lapsevanemana, tema klassijuhataja töö oskuste kohta mõtlen. Hinnang just väga positiivne pole. Aga on kuidas, sellega on.

Igaljuhul ma tundsin kuidas mu sees tuleb üks suur laine, ja kohe kohe oma teele kõik rusudena maha jätab. Ma kraamisin oma head tuttavad lagedale, kel kodus mata geeniusest poisid sirgumas. Ja vedasin oma Vääniku lihtsalt õppima ühe sellise juurde. Arvestasin suht terve õhtuga.
Minu hämminguks 4 peatükki matemaatikat sai selgeks 1,5 tunniga. Koolis mitme nädalaga, ei saanud ega saanud selgeks. Homme läheb kooli ja vastab niipalju kui jõuab ja saab. Et protsess justkui🙄

Ja ühe kolleegi kiri mulle.
“Mõistan, et mitmed asjaolud on teinud olukorra teie jaoks keeruliseks ja tunnustan teie võimet ennast kõrvalt analüüsida. Ma julgustan teid leidma võimalus neid teemasid psühholoogi või nõustajaga arutama, sest asjaolusid ja tahke on mitmekülgselt. Kirjeldate nii suhteteemasid kui ka laste õppeedukust ja käitumisprobleeme ning taustal on ka teie enda emotsionaalse kurnatus. 
Ärge oodake, et olukord läheb paremaks, pigem on vaja siin tegutseda ja esimene samm on panna endale aeg psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule.
Mõistan täiesti, et aega mitme lapse kõrvalt napib ja enda teemadega tegelemine tundub olevat teisejärguline. Ometi on just teie endaga toimuv vähemalt kaudselt mõjutamas ka seda, kuidas ennast tunnevad ja kuidas käituvad lapsed”

http://opleht.ee/2017/11/labipolemine-algab-hiilivalt/

https://et.m.wikipedia.org/wiki/Läbipõlemissündroom

Dr. Herbert Freudenberger 1974.a ja defineeris seda järgmiselt: “Läbipõlemissündroom on energia kulumine, mis tekib vaimsest ja füüsilisest ülekoormusest. See röövib inimestelt nende energia ja võime probleeme lahendada. Suureks probleemiks on see, et inimesed püstitavad endale sageli liiga kõrgeid eesmärke, mida täita ei suudeta. Samas ei olda valmis seda enesele tunnistama, vaid üritatakse läbi meeleheitlike pingutuste siiski eesmärkideni jõuda. “

Järgmine kolleeg, kelle käest nö teist hinnangut küsides, sain kinnitust, et ” Teie reaktsioonid viitavad selgelt läbipõlemisele. Läbipõlemine on klassikaliselt küll tööstressist tingitud kehaline, emotsionaalne ja vaimne kurnatus, kuid samuti võib läbi põleda lihtsalt intensiivsest elust, nagu teie oma- töö, kool, väikesed lapsed, pere ja kodu eest hoolitsemine.
Läbipõlemine on väsimusseisund, mille ilminguteks/tunnusteks on: pidev väsimustunne, ükskõiksus, masendus, töövõime vähenemine, ebaefektiivsuse tunne, mälu probleemid ja nö “udu” jms.
Läbipõlemine tekib olukorras, kus ambitsioonid (soovid) ja tegelikkus ei kattu. Samuti tekib läbipõlemine, kui inimene tajub kontrollitunde, iseseisvuse ja otsustamisvõimaluste puudumist (töökohal/eraelus- oled nö. sundolukorras, kus valikud puuduvad) jne.

https://m.alkeemia.delfi.ee/article.php?id=85450649

https://m.alkeemia.delfi.ee/article.php?id=82994099

Minu õnneks ei ole mul depressioon. Vaid kurnatus. No vedas mul 😀

Aga tõsijutt. Lahendus ja taastumise algus olid palju lähemal kui arvasin. Silmitsi seismine nende emotsioonidega, millega maadlesin, mida olin eelnevalt püüdnud vältida, mille eest põgeneda – nende emotsioonide läbi elamine, arutlemine ja rääkimine aitas taastada tasakaalu. Oma suurte Väänikutega tervelt kaks tundi juttu, igaühe panustest iseenda heaolusse. Meie reeglitest, visioonidest jms

https://www.aripaev.ee/kasulik/2018/03/04/kuidas-uletootamisest-taastuda

Leppisime kokku, et ma olen neid suuri Väänikuid koolitöödega aidanud, toeks olnud ja viimased kaks nädalat aitavad ennast ise ja püüavad teha, et neil oleks ka sel suvel hea olla. Hinded korras. Ja õpetajatega suhted head. Kui ei lähe kõik plaani A järgi, võtame plaani B.

Rahulikult. Positiivselt.

Ja siis me tegime plaani. Prioriteetidest. Taastasime reeglid, mis olid vahepeal justkui kadunud.

Loobusime rööprähklemisest. 😀

Ja mis kõige tähtsam – otsime üles igaüks oma hygge.

Räägime omavahel rahulikult

Mõtleme positiivselt

Rohkem kolleegidega arutelusid

Kui plaan A ei toimi, tuleb võtta plaan B

Kõigil on vaja üksiolemise hetki ja iseenda aega

Ei mingit rööprähklemist 😀

Ja võtame eeskuju meie pere pisimast, kes juba ärgates üks mega rõõmsalt naeratav poisipõnn 💖

Vahel vaatan laste mängimist ja imestan, kui tähelepanelikud võivad ikka lapsed olla. Laused, mida nad kasutavad, on just nagu minu enda suust ning kehakeel ja isegi näoilmed. Tihti küsin endalt imetusega, et kas ma tõesti käitun nii…

Miks seda mängimist vaja on?

Mäng on ettevalmistus eluks. See ei ole küll üks-ühele peegeldus igapäevaelust, kuid mänguaines tuleb ikkagi igapäevastest toimingutest. Lapse mängu aluseks on inimeste sotsiaalne elu, eelkõige perekond. Mida rohkem laps täiskasvanute töödest ja ümbritsevast elust teab, seda rikkalikum on tema mängu sisu. See on seotud sotsiaalkeskkonna probleemidega, kogemustega, saavutustega. Mäng võimaldab lapsel infot läbi töötada ja leida probleemidele lahendusi. Need kogemused, mis laps mängides saab, rikastavad tema tundeelu ja mängust saadud rahulolu soodustab emotsionaalset arengut ning positiivse minapildi kujunemist. Mäng on lapse tunnetusvahend, lapsele meelepärane ja rõõmu toov tegevus. Kui ka mäng ei ole positiivse sisuga, on ta alati rõõmu toov – sest mängus saab välja elada sisemised pinged. Mängul pole väliseid eesmärke, tal on sisemine motivatsioon. Kusjuures see sisemine motivatsioon ongi stimulaatoriks, mille kaudu toimub lapse areng. Märkamatult toimub füüsiline areng (seotud liikumise ja kehaga), sotsiaalne areng (rollimängudes läbi elatu annab lapsele kindluse), emotsionaalne areng läbi positiivsete emotsioonide, vaimne areng (laps sobitab mängu kõik teadmised, mida omab), areneb kõne ja loovus ning veel palju muudki. Mängus kujunevad lastevahelised suhted, realiseerub lapse omaalgatus, iseseisvus ja aktiivsus. Mäng on lapse elus kasvatuse ja arenguvahend ning tema elu organiseerimise vorm. Mängu kaudu õpitakse suhtlemist, tunnete kontrollimist, võitmist ja kaotamist, teistega arvestamist, empaatiat. Kui lapse mänguvajadus jääb rahuldamata, ei saa seda täiskasvanueas enam korvata. Mängudes ei õpi lapsed elama, vaid juba elavad tõelist elu.

Võta mängu juhtimine enda kätte

Lapsele on mängimine sama oluline kui kõnelemine, liikumine, muusika ja kunst. Mängimine on suisa bioloogiline vajadus ja lapse loomulik tegevus. See mängutung on olemas igas lapses, kuid mängimist on vaja õpetada ja mänguoskusi täiskasvanu poolt suunata. Mänguks on vaja aega ja seda ei tohi mõtlematult katkestada. Lisaks on vaja sooja, rahulikku ja turvalist keskkonda, kohta mängimiseks, mänguasju ja vahendeid ning juhendamist, siis kasvavad mänguoskused keerukamateks ning täiskasvanu roll väheneb. Vahest ei olegi vaja muud, kui anda lastele mõte kätte ja see mida nad sellega teevad on juba puhas loovus. Mängutingimusi luues tuleb silmas pidada mänguasjade paigutust. Proovi need paigutada nii, et oleks tagatud:

  • lapsel iseseisev mänguasjade kättesaadavus ja tagasiasetamise võimalus
  • üldine kord mängutoas, mänguasjade paigutamise esteetilisus
  • mänguasjade heaperemehelik käitlemine ning lastepoolne korra säilitamine.

Et laps õpiks mänguasju õigesse kohta tagasi panema, tuleb algul asju võtta ning neid omale kohale tagasi asetada täiskasvanu otsesel kaasabil. Arvestada tuleb seda, et mida väiksem on laps, seda raskem on tal iseseisvalt mänguasjade koristamisele keskenduda, seega kaudne juhendamine või käskimine tulemusi ei anna. Juhata laps mängigima erinevat liiki mänge. Mängu liigid on järgmised:

  • Loovmäng – laps ise valib mängu teeme, vahendid ja sisu;
  • Rollimäng – laps võtab kellegi rolli ja käitub selle kohaselt ( nt. arstimäng );
  • Režissöörimäng – rollimängu alaliik, kus laps käitub kui lavastaja ja osatäitja;
  • Ehitusmäng – ümbritseva elu kajastamine erinevates ehitistes ja nendega seotud tegevustes;
  • Lavastusmängud – sisu, rollide ja tegevuse aluseks on mingi kirjandusteose sisu;
  • Reeglimängud – mäng kindlate reeglitega ja ülesehitusega ( õppemäng, laulumäng, lauamäng, liikumismäng, võistlusmäng ).

Mänguasjadest

Üleorganiseeritud elustiil jätab mänguks liiga vähe aega. Lastel on palju kohustusi: ringid, trennid, kooliks ettevalmistus, muusikatunnid – mänguks ei jäägi õieti aega. Laste peale pandud kohustused tähendavad ju tegelikult tööd, mis on meie kultuuris mängu vastand. Lasteaia vanemates rühmades ja algkoolis istuvad lapsed pinkides ja õpivad – teevad tööd. Samas Rootsis seostub varajases eas õppimine eelkõige mänguga. Lapsi võib näha mugavates poosides vaibal lebamas, rühmiti mugavates nurkades tegutsemas. Mängimine ja õppimine mängu kaudu peaks andma tunde, et mängida on tore. Mängulisus innustab loovalt mõtlema. Need lapsed, kes pole saanud enne kooli piisavalt mängida, jäävad jänni suhtlemises eakaaslaste ja täiskasvanutega ning nende vaimsed oskused võivad jääda realiseerimata. Soome psühholoogid on hoiatanud laste arengu forsseerimise eest mängueas, sest see viib lapsed hoopis arengukriisi Mänguasjadki on liiga valmis tehtud, igati täiuslikud ja ei jäta lapse oma fantaasiale üldse ruumi, sestap ei oska paljud tänapäeva lapsed mänguasju õigesti kasutada. Lapsed on osavad kasutama arvutit, veedavad palju aega teleri ees. Arvuti puhul on tegelikult parim asi lapse jaoks kast, milles arvuti koju toodi, sest ideaalse mänguasjana võib ta olla nii auto, pood, laev, maja, mis iganes. Mänguasjade valmistamiseks sobivad igasugused materjalid ja ka koduse majapidamise jäägid. Kõik looduslik: vesi, liiv, lehed, oksad, lilled, on tänuväärne materjal mängimiseks ja peenmotoorika arendamiseks. Mänguoskuste edasikandumise jaoks on oluline ka eri vanuses laste koosmäng, sest nooremad õpivad vanematelt. Kahjuks ei ole enam ka populaarne läheduseselavate laste mängimine koduümbruses, sest pole kohta, kus suuremad lapsed saaksid mängida – see on otsapidi ka turvalisuse küsimus.

Tartu lasteaia „Triinu ja Taavi“ vanemõpetaja Tiina Kaljumäe on tõdenud artiklis Laste vaba aja tegevused on muutunud“ (netiemme.ee), et televiisori ja arvuti asemel tasuks leida rohkem aega lapsega koos olemiseks-mängimiseks, vestlemiseks, tihedamini võiks sammud seada muuseumisse, parki, lasteetendusele. Raamatukogud on täis avastamisrõõmu ja sealt leiab põnevaid raamatuid ka väikelastele. Kvaliteetaeg ei pea olema kallis mängutoas askeldamine. Pidev igapäevane kontakt lapsega ja teadlik suunamine aitavad lapsel rohkem areneda kui luksusmänguasjad. Sõbralik õhkkond, huumor, toetus ja armastus tagavad väärtustatud olemise tunde, mis on parim arendav keskkond.

Mis poliitikat või ideoloogiat kannavad ühed või teised mänguasjad? Milliseks inimeseks tahavad nad last vormida? Millised on need mänguasjad, millega siinsamas Eestis aastal 2019 mängitakse Mänguasjad tunduvad nii süütud ja armsad. Aga äkki smuugeldavad osad mänguasjad lastetuppa sümboolset “salakaupa”, mis mõjutab lapse alateadvust? Kas mänguasjad võivad teha lastest sõltlased? Äkki on mänguasjadesse kodeeritud sõnumeid, mida te oma lapsele iial ei õpetaks? Kus üldse on teie lapse mänguasjad välja mõeldud ja mis eesmärgil?

Ideoloogia on ideede kogum, mis rõhutab või kannab teatud väärtusi. Võtame luubi alla tüdrukute mänguasjadest nukud Barbie ja Monster High ning poistele mõeldud Legod.

Tundub, et kõik sai alguse Barbiest… Kas pole mitte kena nukk – täiuslik keha, kaunis nägu, pikad ja paksud juuksed, seksikas, alati meigitud ja alati viimasepeal moeriided seljas. Tal on poiss-sõber Ken, kes sõidab luksusautoga ja enamasti veedavad nad aega kuurordides. La dolce vita! Kuid, kas see ongi see, mida me tahame oma pisikestele tüdrukutele sisse kodeerida? Ja kui suureks kasvades avastame, et kõik ei olegi päris nii ideaalne nagu lapsepõlves loodud maailm, siis mis nüüd saab? Tekitab see kadedust, piinlikkust, alaväärsust? Tõenäoliselt pole asi nii hull, aga pisut mõtlema paneb küll.

Aga tundub, et see ei jää päris nii. Appi on tulnud tegelased koletiste koolist ehk Monster High nukud. Koletisfilmidest ja õuduslugudest inspireeritud nukud on sinise, rohelise, roosa või muu nahavärviga ning neile on lisatud eri detaile, näiteks sarved või kihvad. Nukke tootva suurkontserni Mattel nägemuses on Monster High’ nukud mõeldud peamiselt neile, kes Barbie’ga mängimisest juba välja kasvanud ehk vähemalt kuueaastased.

Tutvunud põgusalt Monster High looga jääbki mulje, et need kes ei ole sündinud iluideaalina, tahavad ka siiski olla “keegi”, olla “Mina” suure algustähega. Mis pole ju vale, sest igaüks meist ongi ainulaadne ja kordumatu.

Tutvustus Monster High raamatu tagakaanel ütleb: “Monster High” raamatu alguses avab silmad Frankie Stein, 15-aastane tüdruk, kelle jaoks on see elu esimene päev. Ja seda päriselt, sest tema isa Viktor Frankenstein on tema kokkupanemise äsja lõpetanud. Pisitasa saab selgeks, et Frankie haruldane taust pole siin kandis sugugi haruldane – keskkooli olelusvõitluses võistlevad oma koha, poiste ja tunnustuse pärast tavaliste tüdrukute hulgas ka muumiate, vampiiride ja libahuntide järeltulijad. Loomulikult ei ole lihtne selles virvarris iseendaks jääda… “Monster High. Tere tulemast koletiste kooli” on jäägitult paeluv ja tänapäevast koolielu uue nurga alt tutvustav raamat, mis sobib ka neile, kelle peos on raamat seni olnud tõeliselt haruldane nähtus 😀

Monster Hihg

Eesti Lastekirjanduse Keskus on märkinud selle teose kohta järgmist. Teos mõjub iseenese paroodiana, ehkki sõnum on ju hea – erinevus rikastab. Seda tüüpi raamatutes tütarlaps mitte lihtsalt ei viruta jalaga vastu põrandat, vaid virutab põlvekõrguses saapas jalaga, Ja mitte lihtsalt põlvekõrguses saapas jalaga, vaid Pour la Victoire’i põlvekõrguses saapas jalaga. Ja mitte lihtsalt vastu põrandat vaid vastu laitmatult puhast valget põrandat!!! Kuigi need detailid asjalugu arvestades on täiesti ebaolulised.

Kuid, kas ikka täiesti ebaolulised? Lapsed õpivad täiskasvanuks olemist ja kui õpetus on selline, et “jalgu trampides” on võimalik saavutada soovitut, siis kas see on ikka see, mida me soovime? Ja nende nukkude välimus on ka minu meelest küsitav, sinine, roheline nahavärv, sarved, kihvad jne, riietuses leiduvad detailid – kõik see salvestub meie laste alateadvusesse ja teatavasti on alateadvus päris võimas “keskkond”, mis leiab õigel ajal õige lahenduse arvestades eelnevaid kogemusi. Ei saa mainimata jätta ka Monster High logo, minu esimene reaktsioon – see on ju Hello Kitty pealuu – kas see nii ka on ja mis sõnumit see võiks kanda, jätaks teile endale mõtisklemiseks. Kas tõesti erinevus rikastab???

Surfates Barbie ja Monster High maailmades, leidsin vastukaaluks nuku GoldieBlox’ilt, kellele meeldib matemaatika, teadus ja inseneriamet. Lillad tunked, blondid sassis juuksed ja kõrvale pööratud muigvel nägu – Goldie ei näe välja, nagu tahaks ta oma noorema õega arutada poiss-sõbra teemal. Kui Barbie puhul on kõik seotud moega, siis uus nukk on insener. Goldie liigesed painduvad, ta käed suudavad haarata, erinevalt Barbiest ja teistest tüdrukute nukkudest suudab Goldie seista nagu paljud poistele mõeldud mängutegelased. «Ta ei ole täiuslik, ta ei ole geenius ega iluduskuninganna. Aga ta on uudishimulik, lohakas ja talle meeldib riskida,» on öelnud GoldieBlox’i juht Debbie Sterling.

Võitlus Barbie ja anti-Barbie vahel, vaadake videoklippi https://www.youtube.com/watch?v=fLO0eQuc-sQ On see mõeldud lastele või täiskasvanutele? Ajupesu või võitlus selle vastu?

Põgusalt ja veidike teise nurga alt – loomulikult Legost. Mis on saanud algsetest ehitusklotsidest? Kas on üldse võimalik neid veel saada või on vallutanud kogu legomaailma Chima, Star Wars, Super Heroes, Ultra Agents, Ninjago, Technic, Turtles, Lord of the Rings, The Hobbit, Castle, Galaxy Squard jne jne. Igal ühel oma lugu ja lugu müüb, eriti veel siis, kui sellest on filmid ja kõik võimalik pudi-padi tooted pealekauba. Kui üks tegelane hakkab huvi kaotama luuakse uus. Seejuures ei ole nii, et katsetatakse, kas uus toode müüb või mitte, kindlasti müüb, tehakse nii, et müüb. Need on juba kõrgemad turundusnipid, mida me veel ei valda.

legopilt

Usun Lego arendavat külge ja leian, et see on kasulik. Imepisikesed jupid on head peenmotoorika arendamiseks ja et saada kokku üks vahva auto või maja on vaja kannatust ja mõttetööd, et tulemust näha. Iseasi on lugu multikatega, kelle tegelased on “legod” ja enamustes neis käib võitlus hea ja kurja vahel. Oma lastega on kokkulepe, et pahasid tegelasi me ei osta ja tore on see, et iga kord nad tuletavad mulle seda mänguasjapoes ise meelde.

Teemat kokku võttes võiks öelda, et igas asjas on midagi head ja midagi halba. Säilitades kriitikameelt, tahame lapsevanemaid kutsuda üles mõtlema nende mänguasjade üle, millega teie lapsed mängivad ja millised on võimalikud mõjud lapsele. Millise maailmaga mänguasi last harjutab? Millise rolliga last harjutab (aktiivsus/passiivsus, soorollid, hea/halb, traditsiooniline/uuenduslik, otsustaja/kuuletuja, looja/tarbija)? Milliste tegevustega last harjutab? Mida õpetab? Milliseid väärtushinnanguid juurutab? Millisele ideoloogiale see viitab?

Kas eestlastele on oluline kingituse sisu või on oluline ka pakend, jätaks siinkohal igaühe enda otsustada. Armas on see komme jaapani kultuuris, kus kinkide andmine on kunstiliik, väljendades sõprust, austust ja tänulikkust. Kingitus peab alati olema kinkekarbis või kaunilt pakendatud, kusjuures paki sisu on sageli tagasihoidlik. Igati mõistlik!

Vaja läheb

  • paber
  • käärid
  • CD plaat
  • kudumisvarras
  • paela paki sidumiseks
materjal

Kuidas teha?

Joonista CD plaadi abil ring ja jaota see neljaks võrdseks osaks. Seejärel joonista teine ring, mis kattub 1/4 osas esimese ringiga. Lõika välja.

CDga pakkimine

Nüüd tõmba jooned üle kudumisvardaga, et tekiksid murdekohad (nii ei lähe paber kortsu).

Voldi kokku ja seo kokku meelepärase paelaga.

kingi pakkimine

Ja ongi valmis!

Lastel on väga palju küsimusi – nad tahavad kõike teada ja kõigest aru saada. Miks mitte arutada koos lastega suuri ja tähtsaid elulisi küsimusi. (Kes ma olen? Kas kivid võivad õnnelikud olla? Kust tulevad sõnad? Mis on õnn? Kuhu aeg läheb? Jne) Sestap vaatame, mis on lastega filosofeerimine ning kuidas see käib.

Filosofeerimine algab hämmastamisega, on öelnud suur mõtleja Aristoteles. Filosoofilist mõtlemist võib märgata juba väga väikeste laste juures, kui nad esitavad miks-kuidas-mispärast küsimusi: 
Miks tunnevad koerad paremini lõhna kui inimesed? 
Miks ma ei võiks olla koer? 
Miks söövad mõned loomad teisi? 
Miks ma olen poiss ja mitte tüdruk? 
Miks sünnivad mõned lapsed haigetena? 
Miks sajab vihma? (kui selle küsimuse on esitanud näiteks kaheaastane laps, siis tema ei oota meilt pikka teaduslikku selgitust, temale piisab lihtsast ja loogilisest vastusest: Lilled tahavad ju juua! Ja pole ime, kui ta siit ise edasi mõtleb: Puud ka tahavad juua! Ta mõtles ja on seejuures väga õnnelik, et suutis vastata samaväärse lausega kui täiskasvanu.)

Lastega filosofeerimine on meetod, mille käigus arendatakse mõtlemis- ja väljendusvõimet, aidatakse kaasa isiksusearengule, avardatekse maailmapilti, õpitakse endid ja kaasvestlejaid paremini tundma, õpitakse aktsepteerima teistsuguseid ideid, maailmavaateid ja väärtusi. Filosofeerimine (ehk arutelu) toimub sõbralikus õhkkonnas, kus kõigi mõtted on olulised ja märgatud.

FILOSOFEERIMA TÄHENDAB…

  • õppida midagi maailma asjade kohta
  • avastada maailma
  • mõelda enese jaoks asjade üle, mille üle muidu elus ei mõelda
  • ühe asja üle pikalt ja hästi mõtiskleda
  • et ma saan öelda, mida ma mõtlen.

Filosoofilise küsimuse üks peamisi tunnuseid on, et sellel ei ole ühte ja õiget vastust.Õpetaja jaoks on suurimaks väljakutseks neutraalse hoiaku säilitamine, st õpetaja ei ütle ette ega suuna vastuseid kuidagimoodi. Meile, kes me tihtipeale oleme laste suhtes „targemad“, on see väljakutseks, sest senine pedagoogika on tihti olnud nn tühjadesse peadesse info sissekallamine ja „õigete“ vastuste edasiandmine. Selle asemel, et õpetada lastele, mis on õige ja mis vale, saame õpetada neid leidma vastuseid iseenda seest, ise otsustama, mis võiks olla õige või vale. Kui me õpime ise ja õpetame oma lapsi kasutama sokraatilist meetodit, siis aitame neil kasvada hoolikateks, mitmekülgseteks, iseseisvalt mõtlevateks inimesteks, kes oskavad vastutustundlikult ja julgelt tegutseda.

Kuidas siis käib filosofeerimine?

See on umbes tunniajaline (lastega, sõltuvalt east, lühem) vestlusring, millel on vestlusjuht ja mingi ese (näiteks Jutukera), mis aitab rääkida ükshaaval, oodata oma järjekorda ja vahepeal vestlusjuhil arutlust edasi tõugata. Istutakse ringis ja räägitakse ükshaaval. Kasutatakse sokraatilist meetodit – justkui naiivset küsimuste esitamist, vastuse seesmiste vastuolude näitamist ja lõpuks uute lahendusteni jõudmist.

Kodus saab seda oma lastega rakendada nii, et lapse küsimustele ei kiirusta kohe vastuseid andma, vaid saab toetavalt vastu küsida ja aidata tal ise vastused leida. Üks küsimus ei vaja alati vastust, kuid vajab alati läbi arutamist, mis tuleb selgesti esile lõpututes küsimuste jadas, kus meie kannatus tõsiselt proovile pannakse. „Miks sellel onul on habe?“, „Sest ta pole ennast raseerinud.“ „Miks ta ennast ei raseerinud?“ „Võib olla polnud tal selleks tuju.“ „Miks tal tuju ei olnud?“ „Võib olla talle meeldib oma habe.“ Selliseid küsimuste jadasid suudavad lapsed lõputult jätkata. Selliselt nad näitavad, et vastus neid ei rahulda. Lapsed näitavad, et nad tahavad suhelda. Lõputu küsimuste jada võib lõpetada üks täiskasvanu lihtne vastu küsimine „Mis sa arvad, miks tal ei olnud tuju ennast raseerida?“, mis võib viia lapse olukorda, kus ta ise oma küsimusele vastuse leiab.

Filosoofilise vestluse alustajaks võib olla mingi jutuke, pilt, multifilm, muusika, vanasõna, mõistatus, muinasjutt, raamat, mõni spontaanne situatsioon igapäevaelust, joonistamine või küsimused, kahtlused, probleemid.

Konkreetselt käib see nii:täiskasvanu toetab lapsi mänguliselt, et aidata neil oma küsimusi ja probleeme formuleerida. Grupis diskuteeritakse argumente ja püütakse üheskoos leida sobiv vastus/lahendus. Sellisel moel õpivad lapsed oma seisukohti analüüsima ning arvamust avaldama, kaitsma ja õigustama.

Vestlusjuhi hoiak peaks olema neutraalne, tasakaalus, arvestav ja mõistev, ei ole õigeid ja valesid vastuseid – on erinevad hoiakud ja arvamused. Vestlusjuht suunab, küsib ja julgustab. Isiklikud seisukohad peaksid üldjuhul jääma väljaütlemata.

Võimalikud abistavad küsimused arutelu juhile:

  • Suunavad selgitusi andma (Mida sa sellega mõtled? Kas sa oskad tuua ühe näite?)
  • Toovad esile oletused (Kas see on alati nii? Mida sa oletad?)
  • Aitavad jälile jõuda tõele ja põhjendustele (Miks sa nii arvad? Kuidas me saaksime teada, kas see ka tõsi on?)
  • Aitavad väljendada järeldusi (Kui see juhtuks, mis siis sellele järgneks? Millised oleksid sel juhul tagajärjed?)
  • Küsimused küsimuste kohta (Miks on see küsimus tähtis? Kas te saite aru, mida küsiti?)
  • Laste selgituste aktiviseerimiseks (Mis te sellest arvate? Kas sa võiksid seda meile näidelda?)
mammut

Üheskoos mõtisklemine

Oluline on, et laps jõuaks ise läbi enda seletuse vastuseni. Faktide õppimine ei ole teadmiste laiendamine, vaid mõtete üle järelemõtlemine ja põhjuste ja tagajärgede üle arutlemine teeb lapsed uudishimulikuks. Aga uudishimulikkus teeb targaks. 
Lapsed, kes on pidanud liialt palju võõraid mõtteid alla neelama, ei usalda enam oma enda mõtteid. Isemõtlemine teeb targaks. Filosoofiline vestlus pakub võimalust laste küsimusi alal hoida, aga ka täiskasvanuid ärgitada. 
Ärge reageerige küsimusele nagu te ei mõistaks seda, vaid sekkuge uudishimu ja huviga, siis suhtuvad lapsed küsimustesse positiivselt, mitte kui väsitavatesse ja segavatesse sõnakõlksudesse.

Kokkuvõtteks

Filosofeerimine aitab luua lapsega parima kontakti, mis on meeldiv ja kasulik mõlemale poolele. Filosofeerimine on huvitav ja meeliköitev tegevus  (ka täiskasvanule!). Filosofeerimise tehnikate valdamine tuleb kasuks konfliktide ja probleemide lahendamisel. Kui me õpime ise ja õpetame oma lapsi kasutama sokraatilist meetodit, siis aitame oma lastel kasvada hoolikateks, mitmekülgseteks, iseseisvalt mõtlevateks inimesteks, kes oskavad vastutustundlikult ja julgelt tegutseda. Ja seda viimast soovime me kõige enam just siis, kui meie lapsed on saanud teismelisteks ja asuvad „maailma vallutama“. Kuid alustada tuleks palju varem…

Alustame koduste mänguasjade valmistamisega. Vajaminevaid vineerist toorikuid saab ka meie käest.

Mänguasjade valmistamine

Vaja läheb

  • Sadasaba punumismängu praak toorikuid,
  • villaheiet, vilti, puidust pärleid, naharibasid, nööre, linte, sulgi, kangast, kunstkarusnahka või lõnga,
  • hambatikku,
  • Hiinasöögi pulka,
  • kääre.

Kuidas teha?

Vali välja kujund, millest soovid endale nuku meisterdada.

Hobune
Ussikuningas
  • Kui valisid lamba, siis võid suruda hambatikuga läbi aukude villaheiet kuni lammas on üleni kaetud.
mänguasjad
  • Kui aga otsustasid hobuse kasuks, saad talle teha lõngast laka. Selleks lõika lõngast 3 juppi. Murra need koos keskelt pooleks. Kinnine pool pista hobuse kaela juures olevast august läbi ja lõnga otsad pane tekkinud aasast läbi. Tõmba aas sõlmeks kinni. Tee nii ka teiste kaela juures olevate aukudega. Samamoodi saad teha hobusele ka saba. Ära unusta hobusele sadulat ja sellealust pehmendust meisterdada. Samuti on vaja nöörist või naharibast ohjasid.
hobu
  • Ussile saad nöörist või lindist siksaki selga punuda ning nende külge pärleid lükkida.
  • Koerale pane kunstkarusnahast või villaheidest kasukas selga ning nahas/nöörist rihm kaela.
  • Kala võib kaunistada nahast või hoopis kilest tükikestega ning kõhu alla anna rohelist villaheie vetikatest.

Et saaksid nukuteatrit teha, lõika söögipulgale ülemisse otsa sälk ja aseta kujund sälgu vahele.

Üleval toodud mõtted on vaid inspiratsiooniks. Lase kujutlusvõime lendu ning koerast saab hoopis hunt, kalast linnuke ning hobusest kaelkirjak. Valesid meisterdamisviise ei ole.

Igaüks meist ja ka lapsed võivad sattuda olukordadesse, millega on raske toime tulla ja leppida. Sellisteks stressitekitavateks sündmusteks võivad olla lahutus, pereprobleemid, lähedase surm, kolimine, haiglasse sattumine, kroonilised haigused või vägivallajuhtumid. Sellepärast räägime täna teraapiavormist, mida kutsutakse mänguteraapiaks.

Kui tavapäraselt oleme harjunud, et teraapilised võtted on haiglatingimustes kas füüsilisi oskusi parandavad harjutused või toetavad vestlused, siis parim viis last aidata, on läbi mängu. Mänguravi põhineb mängul ja mängulisusel – pingete, stressi ja valusate mälestuste läbi mängimine aitab kehal terveneda. Meie keha mäletab kõike ja ei valeta, mida noorem laps, seda piiratum on aga tema sõnavara ning põhjuse-tagajärje analüüsimise oskus. Mänguteraapia abil on võimalik arendada patsiendi psühhosotsiaalseid oskusi, füüsilist võimekust ja keskendumisvõimet. Teraapia käigus õpib laps tundma oma keha, uurima keskkonda ning leidma vahendid kogetu ning oma tunnete väljendamiseks.

Mänguteraapia pakub lapsele võimaluse väljendada oma tundeid ja kogemusi turvalises ja toetavas õhkkonnas. See peab erinevas vanuses lastele võimaldama arendavaid ning rahustavaid tegelusi. On tõestatud, et positiivsed tunded mõjuvad ka füüsilisele kehale tervendavalt ning seetõttu kiireneb ka mänguteraapia kasutamisel laste paranemine. Inimene vabastatakse sisepingest mängu abil.

Mänguravi aitab selgitada hirmu, ängi ja konflikti tekkepõhjusi ning omandada uusi käitumismudeleid ja vilumusi. See annab võimaluse lapsele saada positiivseid emotsioone läbi tuttavate meeldivate tegevuste, samuti saab laps seal eduelamuse.

mänguteraapia

Äärmiselt tõhus teraapiline tähendus on sellel, et laps saaks vabalt luua – nad teevad seda innustunult ja andekalt. Mänguterapeudi tööriistakasti kuulub palju erinavaid tööriistu – kasutatakse liiva, savi jt voolimismasse, muusikat, värve ja maalimist, keraamikat, kudumist, erinevaid mänge, käpiknukke, looduses leiduvaid materjale, muusikainstrumente, loovat visualiseerimist, biblioteraapia elemente, maske, mänguasju ja lihtsamaid puzzled. Sageli lapsed soovivad ebatraditsioonilisi asju, mis pole mänguasjad, näiteks supipotid, kammid, topsikud jne. Samuti võivad vahendid olla seotud mõne mälestusega, mis tekitab turvatunde ( näiteks ema juuksehari) jne.

Mänguteraapia peamine sihtgrupp on lapsed vanuses 3-12 eluaastat. Lisaks saab mänguterapeutilisi tehnikaid kasutada ka teismeliste ja täiskasvanute toetamiseks. Mänguteraapiat kasutatakse eriti nende lastega, kes on sattunud uudsesse ja hirmutavasse olukorda.

Mänguteraapia erineb tavamängust – terapeut aitab lapsel läbi mängu lahendada tema jaoks üles kerkinud probleeme. Mänguteraapia omapära seisneb selles, et laps juhib protsessi. Terapeudi roll ei ole mitte niivõrd suunav, vaid toetav – toetada last, juhatades teda läbi mänguliste tegevuste tervenemiseni. Et laps lülituks mängu, tuleb kujundada kõik nii toredaks kui võimalik ja teha midagi vahvat koos. On oluline, et meeldivate asjadega tegeldes laps ka areneks.

Tavaline on seegi, et lapsed jonnivad haiguse või stressirohke sündmuse ajal toiduga; või esineb tõrget pissipoti suhtes. Toiduprobleeme on lihtne lahendada – muutes söömine meeldivamaks ja lõbusaks. Aga kui päevakorral on näiteks potti pissimise kartus, tuleb üritada aktiivset aitamist: teeme potihetkest hoopis toreda sündmuse! Näide pissimisprobleemist ülesaamiseks.

Mänguterapeutiline lähenemine võib olla kasulik ka lastele, kellel on pidevad probleemid koolis, kodus või teistes eluvaldkondades. See on ka hea vahend vihaga toimetuleku õpetamisel, käitumis- ja õpiprobleemide puhul, enesehinnangu toetamisel ja tõstmisel ning empaatia arendamisel. Mänguteraapia abil arendab laps oma suhtlemisoskust, õpib väljendama oma tundeid, kohandama oma käitumist ja arendab sotsiaalseid- ja probleemilahendusoskusi.

Miks mäng?

Mäng lapsele on sama, mis rääkimine täiskasvanule.

mäng
  • Mäng on olulisel kohal lapse arengus, sest see on lapse loomulik õppimise viis.
  • Läbi mängu peegeldab laps oma sisemaailma – oma mõtteid, ideid ja tundeid ning saab teadmisi ümbritsevast maailmast.
  • Mäng toetab lapse eneseväljendust, eneseteadlikkust, enesehinnangut.
  • Laps saab mängu abil võimaluse väljendada oma mõtteid ja tundeid viisil, mis ei eelda nende sõnastamist.
  • Mänguteraapias on mänguasjad lapse sõnad ja mäng lapse keel.
  • Mänguteraapias on mäng teraapia.

Kui laps tuleb jätta üksinda haiglasse

Sellisel juhul ei tohiks teha sellest väga suurt numbrit, sest väike inimene võtab vanemate hirmu kohe omaks. Kui suurem laps jääb haiglasse üksi, seletatagu võimalikult loomulikult, mis hakkab juhtuma ja miks. Aga ärge lubage talle kuud taevast. Öelge, et haiglas on teisigi lapsi, seal on ka mänguasju ning kõikide laste emad saavad tulla vaatama. Lapsele pandagu kaasa ta turvalisuse-ese: lemmikmänguasi, kaisukaru, vms – ükskõik, kui kulunud see siis ka poleks. Need “kodulõhnased” esemed tähendavad tohutult palju. Külastades tooge lilli – öökapil oleva tähelepanuavalduse üle on lapsed meeletult uhked. Ka nukk ja väike auto on toredad kingid, aga ärge ostke kalleid ning purunevaid lelusid. Pildiraamat, kleeps, pabernukk ja lego on piisavalt head voodi-mängud. Ärge tooge iga kord palju asju – vahel harva ja mõni üksik ese korraga on piisav. Võite uurida, millega mängib naabervoodi-laps, aga ärge võistelge temaga. Pigem taltsutage kinkimiskirge, eriti kui haiglas on ka mänguterapeut. Paluge sugulastel ja sõpradel saata kaarte ning raamatuid – nii suured kui väikesed haiged ootavad ennekõike posti. Paluge mängukaaslasel saata haigele väike tervitus – pilt, kivi, lill vms – see osutab, et patsienti pole unustatud.

Olen mõnusalt ümar, lõbus ja kevadine sõber. Kui sa jagad mulle piisavat vett, päikest ja armastust, siis ma kasvatan endale vallatud rohelised juuksed, mille lasen just sul soengusse lõigata. Just sina saad mulle elu anda.

Vaja läheb

  • sukka,
  • saepuru,
  • peotäis muruseemet,
  • kleebitavaid silmi, nööpe, linte, traati, pärleid kõiksugu vidinaid kaunistamiseks.
  • liimi,
  • markerit,
  • kääre,
  • heegelniiti.

Kuidas teha?

Lõika sukapükste säärest paras jupp ja seo see ühest otsas sõlmega tugevasti kinni. Keera sukk pahempidi.

Täida tekkinud sukast kotike saepuruga.

Tekita kerale kõrvad ja nina. Selleks eralda suka sees väike kogus saepuru nina või kõrvade kohapeal ning seo see väljast poolt tugevasti kinni.

Peetsu

Enne suka sulgemist vala sisse muruseeme.

Edasi seo sukk pealt kinni. Kinnituskohale saad sõlme peitmiseks panna lipsu.

Tee kerale silmad kas nööpidest, pärlitest või kasuta juba valmis silmi. Joonista markeri või küünelakiga suu või kasuta selleks hoopis traati, kuhu otsa on lükitud pärlid. Nööpe saad kinnitada ka nööpnõelaga. Traadist saad meisterdada ka prille ja kõrva või ninarõngaid. Anna kerale just selline nägu nagu sulle kõige rohkem meeldib.

Nüüd, kui oled sõbra valmis saanud, pane ta taldrukule ja immuta tublisti veega, et seemned idanema hakkaksid.

Kui kastad teda regulaarselt, hoiad valges kohas ja oled valmis kannatust varuma, siis märkad peagi, et kera kiilakast peast hakkavad välja turritama pisikesed rohelised karvakesed. Ajaga tuleb juukseid juurde, kuni mõistad, et nüüd on see aeg käes, kui tuleks sõber hädast välja päästa ning talle lahe soeng lõigata.