Rubriigiarhiiv: Tegemised

Siin rubriigis on kõik teemad, tegemised, kogemused, ajaviite ideed, kuidas aega erinevat viisi sisustada. Mõningaid teema püstitusi, leiab siitsamast, kus arutleme kodu,-beebi ja kooli ning turismi ja puhkamisvõimaluste teemadel blogi esimestel aastal, kuni siimaani, meie kolmanda suveni :) uue kuue ja uue perioodi postitusi saab lugeda juba Suvevaheaeg 20 rubriigist.

Maril ja Jüril on valik. Ja nad saavad seda kasutada. Neil on see valik öelda “Ei, mulle see ei meeldi ja ma ei tee seda.”

Kas teed edasi, või otsid variante, alternatiivselt teha midagi muud või hoopis teistmoodi või jätad mittesobivusel hoopiski tegemata?

Näiteks, Mari käib koolis. Marile ei meeldi koolis, sest Mari kiusatakse koolis. Mari vahetab kooli. marile meeldib koolis. Jüri käib tööl. Jüri saab vähe palka ja ta käib hambad ristis tööl palgapäevast palgapäevani. Jüri otsib uut/ või lisa tööd. Selle leides on ta rahulolevam. Malle käib tööl. Malle läheb tööle väga vastumeelselt, sest ta ei tunne seal tööl end hästi aga uut tööd ka ei saa otsida. Talle ei meeldi see, aga muutusi ka ei otsi, niisiis kannatab ta edasi.

Tahan öelda seda, et Maril ja Jüril on valik. Ja nad saavad seda kasutada. Tegelikult on ka Mallel valik, kuid ta ei julge või ei taha seda teha. Neil on see valik öelda “Ei, mulle see ei meeldi ja ma ei tee seda.” Nad on täiskasvanud.

Samas aga kahe aastane laps, kes on harjunud olema kodus, mängima oma nukkude, autode ja klotsidega omale sobival ajal. Tuduma veel mitmeid kordi päevas, kes pole veel valmis lasteaias käima, kes ei saa öelda “Stopp, ma ei ole selleks veel valmis.” Selle asemel ta eneseväljendab seda hoopis lasteaia uksel nutuga, emmesse klammerdudes, sooviga minna koju/õue. Tihkuma jäädes nina kaisukasse, kui vanem ta siiski sisuliselt üle ukse kasvataja rüppe lükkab. Ta on kurb. Ja nii kordub see päevast – päeva ja võimalik, et ka nädalasse.

Kui enda eest seista oskavatel lastel on koolis halb, hakkavad nad ka mässama ja trotsima. Siis täiskasvanud hakkavad otsima põhjuseid, miks nad käituvad nii, mitte tavaliselt.

Kui väike laps lasteaias nutab javäljendab soovi hoopis kodus olla, siis leitakse täiskasvanute ringis, et harjutamise asi ja küllap see järjekindlal harjutamisel ikka kaob. Mis oleks, kui see Mari ja Jüri ka harjutaksid, end käima järjekindlalt neile ebasobivas ja nende jaoks ebaturvalises keskkonnas, sest noh Mallel tuleb see juba aastaid nõnda hästi välja.

Mis on see põhjus, miks peavad minema väikesed lapsed, kes vajaksid veel kodurüpe hellust ja lähedust lasteaeda? Arusaadav, et rahalises mõttes on kasulik, lapsed ruttu lasteaeda käima saada, ja ise tööle asuda. Et siis surmväsinuna töölt naaseda ja õhtul laste jaoks liiga väsinud olla. Ja nii päevast päeva. Või hoopis seepärast, et … teised ju viivad…. ja kuidas hiljem ikka koolis hakkama saadakse, kui lasteaias pole käinud….pole sõpru tal ja …muid sotsiaalseid oskuseid….Kah vabandused. Pealegi on need vaid vabandused. Ma pole ka lasteaias käinud,..so what. Täitsa normaalne inimene must saanud 😀

Kui lugeda foorumitest, kuidas lapsevanemad on hädas praegusel koroonaajal laste harjutamisega lasteaeda, siis imestatakse, kuidas muidu vaikne laps on kodus justkui ümbervahetatud või vastupidi muidu marakratt on kodus lausa kriiskavalt valjuks muutunud. Isegi hammustamise ja näpistamiskombele leitakse lahendus – õppis ju lasteaias,..eakohased käitumishäire või kaitse liiga tegemise eest või et küllap see ikka ajaga üle läheb 😀

Jep, kõik möödubki ajaga.

On vanemaid, kes ei lase lapsel nutta ja jätab vahele nö unekooli, kus harjutatakse oma last teises toas magama, pimedas ja oma voodis ja lastakse seni karjuda, kuni jaksu on….see on täiega vale, kuid on vanemaid, kuid kes seda teevad. Sest no küllap ta lõpuks ikka harjub, ja pealegi emme-issi on ju teises toas.

Ma annaks sellistele vanematele soovituse. Mine vali endale selline keskkond, kus sa kohe üldse olla ei taha. Ämblikud, ussikesed, liiga palav, liiga külm….Ja ole siis seal, tunne hirmu, kurbust ja tont teab mida veel….ole Malle ja korda omale rahulikult, et küll sa hakkama saad, sest see tunne…. läheb ajaga lihtsalt üle.

Millegipärast ei taha aga täiskasvanud asetada end hirmutavasse või võõrasse olukorda, kus nende jaoks muutuv tegur on häiriv. Samuti, kui hakkab õues külm, on hea tõmmata sokid jalga või kui autos hakkab palav, saab ju alata kerida akna alla. Või kui istud metsas sipelgapessa, siis kiiremas korras istud mujale või kui sulle ikka ei meeldi su töö, või näpistav kolleeg, siis vahetad tööd või võtad kõigest sellest mõningase puhkuse.

See ei muutu ju ajaga..sa muudad situatsiooni enda jaoks, mugandad, et sul oleks seal hea, kus sa olema pead. Ka see pisike põngerjas peab olema ära kuulatud ja mõistetud….kui on liiga vara, siis on liiga vara….

nb! Meie lasteaed on parim koht lapsele, kus marakratt võiks lasteaias üldse käia. Hea asukoht ja rahulik kasvukeskkond. Parimad kasvatajad, keda laps üldse tahta võiks. Meiegi rühmas on väga toredad kasvatajad ja abid ja nad saavad oma tööga väga hästi hakkama. Ka meie põnn leppis nendega esimestel nädalatel, kuid järjepidev harjutamine on muutnud lapse palju nutusemaks ja kurvemaks….ja see pole kunagi olnud eesmärk.

Ja ma ise leian, et ajaga võib see harjutamine ja jäämine sinna paremaks küll, kuid kelle ja mille arvel…miks mitte pigem anda lapsele aega kohaneda ja kasvada kodus, et mõne aja pärast uuesti proovida….

Naabritel ei läinudki laps lasteaeda. Täitsa normaalne laps kasvas 😀

Tartumaa konn on üsna pisitilluke ja kollane.

Mulle meeldib kõneleda omas keeles. Ja kuigi ei kasutata kirjakeeles sama juttu, mis suulises kõnes, kuid kuna pole tegu avaliku ruumiga vaid iskliku blogiga, siis andke andeks aga kirjutan täpselt nii nagu mulle meeldib ja sobib. Seesama kehtib siis ka kellest ja millest kirjutan. Lugejatele soovitan omada huumorisoont ja oskust aru saada ka mõnestki sarkasmist. Võiks osata lugeda ridade vahelt ja mõista mida sa ühest reast kokku loed 😀

Näiteks eelmisel aastal oli selline seik, et kirjutasime blogisse kõik, mida MEIE tundsime, kuidas üks või teine inimene või olukord MEID mõjutas. Sest teadsime, et siin käisid lugemas ka needsamad inimesed, kes meid neid raskeid emotsioone kandma panid. Tulemus. Need samad inimesed heitsid meile ette, et kirjutame neist/ tegemistest halvasti ja heidame neile halba valgust. Aga vabandust – mida me niiväga ootasime, mõne käest ei tulnudki. Jäi hoopis mulje, nagu oleksime neid hingepõhjani solvanud, et julgesime lõpuks nende tegudest ja tagajärjedest meile kirjutada.

Praeguseks oleme mõned postitused maha võtnud, sest otsustasime alustada puhtalt lehelt ja lahkusime nende inimestega samast keskkonnast. Tulemus. Osade inimestega lõpetasime lahkumisega ja vestlustega oma probleemid. Üks inimene vabandas. Ja uues keskkonnas pole meil ühtegi samasisulist probleemi. Me tunneme end hästi. Ja keegi ei halvusta meid, mida MEIE või MINA kirjutan.

Näiteks. selle aasta kevadel tutvusin inimestega, kes sisuliselt olid sama probleemi otsas mida meie lahendada üritasime. Nad olid meiega nõus koostööd tegema. Andsin igast sammust teada ja iga liigutuse korral küsisin, kas nad on sellega nõus. Kirjalikult on mul olemas iga tegevuse kohta nõusolek. Iga liigutus oli läbi kirjutaud nii lapsevanema kui lapsega. Kevadel üllatati mind kõigepealt sellega, et reaalselt ei soovinud nad oma allkirju kuhugi all panna, ja olid selle nimel valmis isegi sulaselgelt valetama.

Oli juhus, kus küsisin ja tegin ettepaneku, et sõidan nende kodust läbi ja nad panevad allkirja alla. Tüdruk ütles, et ta uurib ema käest järgi, millal sobib. Sellele järgnes vastus, et neid pole praegu kodus. Läksid tallinnasse sugulastele külla. ( KOROONAAEG) Mõni tund hiljem jagas lapsevanem pilti, kus jalutas kogu famiili kohaliku järve ääres “Väljasõit perega”.

Vahepealsesse aega jäi ka jutt, kuidas kogu pere otsib võimalust omakohtuks, sest kohalikus alevikus oli üks puudega noormees pere vanimat tütart ära kasutanud. Imelikul kombel selgus, et vanim tütar on täisealine, elab tallinnas ja tal on pere.

Siis tuli mulle teade, et minu kohta on esitatud tõsine süüdistus – olen oma huvides ära kasutanud sedasama tüdrukut, kes meiega samas probleemis liitus. Ehk siis tüdruku väitel kirjutasin mina avalduse ja tema saatis selle ära oma ema teadmata, ja tegelikult ta seda avaldust tegelikult ära saata ei tahtnudki. Ja emal on õigus esitada vastav avaldus politseile.

Kirjutasin vastava postituse oma meelepahas ka blogisse üles. Selle peale saatis see tüdruk instagrammis oma sõnumi ühele meist, käskides postitus maha võtta, sest tema oli oma probleemid selle õpetajaga lahendanud ja et kõik oli hästi lahenenud. Tüdruk kustutas selle sõnumi väga ruttu maha, kuid me jõudsime sellest teha screenshoti.

No me läksime ja lahendasime ka omad probleemid selle õpetajaga ja ka meie läksime rahuliku südamega suvele vastu. Muuseas kirjutasime ja avalikustasime suhtluse selle perega sh- nende nõusolekud ja tolle lapsevanema täieliku teadmise kogu saadetud ja koostatud avalduste kohta, ka sellele õpetajale, kellega meil olid olnud probleemid.

Avaldused koostasin tõesti mina, sest väidetavalt nemad ei osanud, ei jaksanud ja polnud aega enese eest seista. Ilmselgelt ei esitatud ühtegi edasist avaldust politseisse. Ja siis tuli suvi. Ja siis tuli sügis ja ma pidasin selle teema lõppenuks. Aga olen selle sunnitud uuesti üles kirjutama, sest … see tütarlaps hiilgab uute valedega.

Nimelt on nii, et see tüdruk jäeti klassikursust kordama. Ja selle peale võttis ta oma paberid sealt koolist välja ja viis naaberkooli. Aga seal koolis räägib ta oma klassikaaslastele, et mina olen süüdi selles, et ta eelmisest koolist välja visati. Aga tegelikult on nii, lapsi ei visata koolidest välja, eriti kui nad on veel koolikohustusliku eas. Minu jaoks pole ka piinlik, see teave eelmisest koolist üle küsida, sest selle tüdruku uusim väide oli, et minu pärast viskas seesama õpetaja (kellega ta kevadel oma sõnul probleemid lahendas) ta koolist välja. Aga kuna õpetajad teadupärast ei saa õpilasi koolist välja visata, siis ILMSELGELT vastab selle tüdruku jutt samapalju tõele, kui kõik muu vt. ülalpool.

Tartumaakond on väike ja kui piirkonnas on vaid 2-4 kooli, siis on mul hea meel tõdeda, et selle tütarlapse käitumine on ka sealses klassis teada – mis teha maakond on väike ja kollane. Kollane ehk siis seal klassis käivad õpilased, kes varem käisid minu lastega ühes klassis ja kelle vanematega ma hästi läbi saan. Aga küllap olen ma varsti siis süüdi selles, et ta seal koolis ka hakkama ei saa. Kui sa seda loed, siis hakkama saamiseks koolis – on vaja kodus õppida ja tundides kohal käia.

Tulemus Ka sellistest inimestest eemalolek on mõjunud päris hästi. Ja kuna meil on kogu tõendid st kirjavahetus ja suulised arutelud salvestatud. Ja ka teatud vestlused teistega alles hoitud, siis me panime saadud kogemuse kui elukooli arvele. Oleme teadlikud, et kui sarnane laim jätkub, oleme meie need, kes teevad varsti politseisse avalduse.

Näide3

Alles hiljuti avastasin, et kohaliku kooliga samas alevikus tegeleb ontlik pereisa, ebasedusliku tegevusega. ehk e-vedeliku valmistamise ja müügiga. Tema käest saavad osta ka alaealised kooliõpilased. Loomulikult ma teatasin sellest politseisse.

Ühesõnaga maailm me ümber on suur , kirju ja lai. Kuid kui iseenda ja meie `de eest on vaja seista, siis saab see tehtud. Samas umbropsu ei rapsi ja tuuleveskitega võitlema ei kipu, seega oma lahingud valin edaspidi väga hoolega. Lahingutega kipub olema nii, et võitjaid ja kaotajaid pole. Hävingust ei pääse kumbki pool, erineb vaid haavatud ja hävinud närvirakkude hulk.

Tulemus. Olen kasvanud suureks. Ja võin vabalt öelda, et “Stopp. Mulle ei sobi see, mida sa ütled või teed. Kasva nüüd sina ka suureks 😉

nb! Tartumaa konn ei ole toodud solvanguna kellegi/millegi pihta. Pigem metafoor millegi asja kohta, mis on justkui avalik saladus – mida kõik teavad (jube ebatäpselt mõnikord) aga keegi ei räägi (tõtt).

Juulamõisa kohviku külastus

Me ei ole sel suvel eriti kohvikuid külastanud. Ka Juula külamõisa käest on küll toit koju või kaasa võtmiseks tellitud.

Aga täna, otsustasin oma eilse nõmeda käitumise eest kodus vabandust paluda ja teise poole kodust välja sööma viia. Kaasa sai pakitud 2a poeg ja 7 aastane tütar. Muidugi kohvikus kujunes välja nii, et teine pool otsustas oma eilse nõmeda käitumise eest ise minu mõtte üle võtta. Oli härrasmees ja maksis tellitu eest ise.😀

Seekord me valisime laua väljas, heas varjulises nurgasopis ja peale tellimuse esitamist, viisime lauale nii astelpaju, tomatimahla kui värske punasõstramorsi. Küsimise peale, saime klaasidesse kõrred ka 😉

Õues, oli väike nurgake, kus väiksel põnnil võimalik kühveldada liiva ja kive. Põristada kastikaga üle liivamägede kõrbes või kividest laduda kaitsvaid kindluseid.

Tellisime lastele krõbekana praekartulitega, kalevipoja prae ja mulgisuutäie. Menüüs hakkas silma ka praed suurperedele, kus näiteks peremudel (2+5) ja ilmselt enamgi varianti oli esindatud. Tavaline see just pole, see eest seda enam meeldejäävam punkt 😉

Ja mis peamine Juulamõisa kohvikust, ei saa nõndaviisi ära minna, et magustoiduks vahvleid ei ostaks😊 meie puhul klassika ja alati kindla peale mindud dessert.

Miljöö on hästi rahulik, vaikne. Kuid tean, et päevasel ajal on kohvik enamasti puupüsti täis. Meie sattusime lihtsalt tund enne sulgemist sinna. 😀

Väga meeldib, et kohvik on avatud väljareklaamitud avatud kellaaegadel stabiilselt. Ei tea juhusest, kus keegi läheb kohvikusse kell kolm ja see on suletud, sest ilm on ilus või vihma sajab.

Väga väga meeldib see, et on mõeldud külastajate vajadustele, parkida ära oma auto, mõnel juhul ka buss. On arvestatud parkimiskohtadega, kui ka avara manööverdamisevõimalusega.

Ja kõige ägedam on minu meelest see, et palju arvestatakse klientide tagasisidega. Näiteks teatakse, mis on müügiartikkel ja seda ei korjata menüüst välja, sest seda pole võib olla kerge hankida või valmistada. Kui toiduelement on maitsev ja toob koduväljakule tõusvas joones punkte, siis pakutakse seda aastaringselt😉

Sisustus on ühtlaselt kokkusobiv. Mugavad istumiskohad, käte deso vahend ukse juures, ligipääs ratastooli ja lapsevankri või käruga. Olemas puhtad, hästi lõhnavad wc-d. Meeldiv teenindus igapäev. Taskukohased hinnad. Võimalik kaasa osta kohaliku kogukonda tutvustavaid maitseid, nt astelpaju marmelaad.

Kiitus kokale, maitseelamuste eest 😉

Kui lapsekasvatus on seotud vanemakasvatusega…

Avastasin, et olen eemaldanud kogemusnõustamise rubriigi. Tahtsin jagada väga õpetlikku kogemust, mille jagamine on vajalik, et tõstatada probleemi, juhtimaks tähelepanu, et kiuslikud lapsed saavad alguse omaenda kodudest. Õigemini oma vanemate kasvatusest.

Kasvatus algab kodust. Paraku pole paljudel vanematel oma laste jaoks piisavalt aega. Nutiseadmetest, mille mõju lapse arenemisfaasis ajule on veel põhjalikult uurimata, on saanud lihtsad ja odavad lapsehoidjad, mis jätavad lapsed ilma loovast fantaasiaküllasest tegutsemisest, milles eelmised põlvkonnad kasvasid. Lisaks mõjutavad lapse käitumist keemiat ja värvaineid sisaldavad toiduained. Üha suurem laste ebastabiilse käitumise põhjus on lastevanemate enda kogenematus ja suutmatus arusaamatusi, probleeme lahendada ning suutmatus käsitleda tähelepaneuid täiskasvanu tasemel. Vanemate käitumine võib tekitada lapses agressiivsust. Laps väljendab lasteaias, kui ka koduses hoovis ja ühistel mänguväljakutel seda, mida kodus kuuleb ja näeb, kui sellise lapse käitumismaneer või sõnakultuur teeb haiget sõpradele, siis võib arvata, et selle taga on enamasti alati ebasoodne kasvukeskkond. Lapsel, kes näeb, kuidas tema kõige lähedasemad inimesed üksteist mustavad, süüdistavad või lapsevanem avaldab lapse kuuldes jutte lapse sõpradest ja rängim, kui keelatakse lapsel ignoreerida oma seni parimat sõpra.

Jagan seda linki, sest tõesti – kõik saab alguse ikka meist, lapsevanematest…

Ma ei räägi kunagi oma laste ees teistest halvasti, sest see on kuidagi nii loomulik kasvatuse käik – olla oma lastele hea eeskuju. See peaks olema raudne reegel, mille vastu ei tohiks eksida ka lapsevanem. Olgu ta siis noor lapsevanem, minu ealine võin minust vanem. Ole sa siis vanaema staatuses või vanavanaema. Kuigi vist minuealine saab oma kiusajaga ise hakkama. Aga mis hakata peale, kui sa pead oma lapsega kodus maha pidama vestluse, kus 6 aastane tüdrukutirts, kes on hell ja hea ja leiab jutusoone igaühega. Kes hommikuti läheb toast välja, jookseb silkab ja mängib ja aegajalt tuleb tuppa, nägu naerul. Enamasti sõidab rattaga ja küsib luba, kas võib minna teise maja juurde küll oma lasteaia sõbraga mängiva või samas majas elavale poisiga seal maja ees mängimiseks.

Eilne päev oli selline, kus need sõbrad jooksid lihtsalt piigat nähes eest ära, ei rääkinud sõnagi ja kui ennelõunat me maja ees batuudile soovisid luba saada, küsis me suur piiga, et miks pisema õe eest ära joostakse.

-“Minu emme, keelas temaga mängimise ära, sest tal on täid.”

-“Minu ema ka , keelas temaga mängida.” täpsustas teine tüdruk.

“Me leppisime kokku, et me ei mängi temaga. Kui ta tuleb meie juurde, me ei me ei räägi temaga ja jookseme tema eest ära.” seletas tüdrukutega kaasas olnud poiss.

Ma alguses mõtlesin, et küllap suur plika sai valesti aru, sest see jutt tundus nii haige. Kuid see jäi kripeldama ja jäin siis jälgima, kuidas see asi siis õigupoolest on…..Piiga tuli koos meiega korvpalli platsile. Rattaga ja tema sõbrad olid seal. Kellest tema parim sõber, piigat nähes, ruttu oma maja juurde vehkat tegi ja hüüdmise peale koos mängimise ettepaneku peale sõnagi ei poetanud. Kui mu piiga oli mänguväljakult edasi sõitnud, tuli see tüdruk tagasi. Kuna mina olen sel suvel üritanud uskuda, et inimesed on ikka ilusad ja head, siis ma ARVASIN, et ma nägin valesti 😀

Ja siis me olime seal platsil edasi, ja nende kahe tüdruku vanemad kärutasid – ema käruga ja isa rattaga, meist mööda. Tere sealt vist kostus, ema poolt heideti meile varmas pilk aga ei muud sõnapiuksugi.. Mina veel mõtlesin oma aruga, et kui lapsevanematel on mingi mure või soov millegile tähelepanu juhtida, siis toimub see lapsevanemate vahel….aga ilmselgelt toimus see arutelu hoopis kolme pere lapsevanemate vahel ja seda siis nende laste kuuldes, lõppedes keeluga mängida minu piigaga.

Igatahes, samal õhtupoolikul siis istusin mänguväljakul kiigel, ja vaatasin kuidas teisemaja sõbrad rohelisest ja kollasest majast mängisid korvpalliplatsil. Minu piiga läks sinna sooviga nendega mängida. Üks poiss, käskis piigal neist kaugele hoida. Ja teine tüdrukuke ütles, et nende emad olid keelanud neil temaga mängida, sest tema juustes ronivad täid.

Astusin ligi ja ütlesin lastele, et öelgu oma emmedele-issidele edasi, et ootan neid probleemide korral meiega rääkima. Nagu arvata oli, siis näost näkku ei soovinud kedagi meiega vestlema tulla.

Näost näkku vestlus toimus meil toas aga oma tütrega.https://www.facebook.com/369955143543377/photos/a.376772902861601/784129112125976/?type=3&theater

Nii huvi pärast küsis suurem õde väiksematelt, et kas keegi võõrastest tädidest on käinud väiksema õe peas täisid otsimas. Nukral ilmel raputati vastuseks vaid pead.

Aga ma tean küll, millest selline jutt ja kus t see alguse sai. Paar päeva tagasi, teavitas mind üks ema läbi messengeri, et leidis oma lapse peast täi. Ja tüdruku käest küsiti, et kellega ta mänginud on, et teaks edasi öelda, et saaks jälgida.

Ei ole vist vajadust üle mainida, et meie piiga peas ei olnud midagi sellist, mida seal olema ei peaks. Kõige nukram on muidugi asjaolu, et näpuga on hea lihtne näidata. Haiget teha.

Kas keegi nendest vanematest mõtleb ka kuidas see kõik minu piigale mõjub? Kuidas see nende endi lastele mõjub? Kas see ongi see eeskuju, mida oma lastele näidatakse? Soovin, et kui need lapsed ja nende vanemad peaksid saama lasteaiast ( kui hooaeg lahti läheb) täid, siis loodan, et nendega käitutakse täpselt nii, nagu nad on praegu eeskuju selleks andnud.

Sõnavabadus, on’s sõna vaba?

Eelarvamused pannakse paika, meie tahtest sõltumata. Suvalistes kohtades teadmata x teguri käest. Sõna on vaba. Kas tõesti, sellisel juhul kelle sõna on vaba?
Ei, sõna pole kunagi vaba.

https://objektiiv.ee/kolumn-mida-tahendab-valge-dressipluusi-sonum-sona-vaba/ Miskipärast ei taha need õilsad oma isikliku suulise/kirjaliku sõnavabaduse eest võitlejad teistele seda sõnavabadust lubada.  

Isikliku kogemuse põhjal – Esmase informatsiooni valguses kuni siiani oli jäänud mulje, et ühes haridusasutuses, millega me lapsed varem kokku puutusid, töötab lastega ebasobivate isiksusteomadustega pedagoog, kes sihilikult on võtnud me suhtes teatud hoiaku ning probleeme pole lahendatud.

Tänase informatsiooni valguses on vist selgunud, et tegu võis olla mitmete erinevate kokkulangevuste ja kooli juhtkonna ebapiisava kommunikatsiooni tulemus. Ning kuna lapse ees lõpuks vabandati, siis said mõned punktid ka minu poolt allatõmmatud, mis puudutasid just konkreetset last ja temaga seotud probleem käsitlust seal haridusasutuses.

Isiklikus vaatepunktist, oleks võinud see olukord ammu lahenduse leida. Kuigi see hoiakute teema, muidugi kinnitus veelgi, teatud avalduste peale. Aga nagu öeldud, ma ei hakka seda ruumi siin selliste asjade peale praegu priiskama, sest ausalt – tänane kohtumine pidi mu meelest olema lõplik arutamine ja punkti panek. Aga selleasemel tõmmati mõneti nö paranevatelt haavadelt plaaster ropsuga pealt.

Hoolimata sellest, mis edasi saab, on minu jaoks teema sellegi poolest emotsionaalses plaanis lõppenud. Kuigi jaa, ega hinges haiget teeb see ebaõiglaselt hinnatud saada ikka.

Vabandan, kui toetudes esialgsele informatsioonile ja isiklikele kogemusmuljele toimunust tuginedes, sai kasutatud blogipostitustes pedagoogi töökoha nimelist äramainimist. See oleks võinud ju tõesti olemata jääda. Kuid, see olekski ju jäänud olemata, kui poleks ja oleks (p)oleks kokkusaanud.

Rahu

Mis siis ikka, kuna eelmine kord käisin vestlemas kov töötajaga, siis seekord edastasin talle teatud perekonnaga kirjavahetuse ja seletuskirja, mis olid siis tõestuseks, ühele teisele juhtumile.

Otsustasin, et me isiklik teraapia ja muljete jagamis nurgake pole see koht, kus emotsionaalseid postitusi teha, inimeste kohta, kelle koht ilmselgelt siin pole.

Ilmselgelt on see asi niigi pikale veninud ning suvepuhkusele ma seda “pagasit” kaasa tirida ei võta.

Blogil oli algselt ikka teine eesmärk. Sest eks ikka iga pere lapsevanem kasvatab/ ei kasvata oma võsukesi ikka ise. Ka selle teatud perekonnaga ei taha ma enam midagi tegemist teha ega midagi teada.

Tegelikult ükspäev siin ma tühjendasin oma messengeri ja facebooki ebavajalikest kontaktidest. Mõne inimese puhul, ma ei mõista siiani, mismoodi ta üldse mu sõbralisti sattuda sai. Esimesed kümme oli kuidagi keeruline nö välja heita, edasi läks palju kergemalt 😀 niisama kiibitsejatele, seda kohta mu elus pole. Võibolla mõned inimesed, ei saa aru, miks neid enam mu sõbralistis pole aga sattusin ükspäev arutama Vikipesa perenaisega ja tõesti …. oma kodu, pere ja kvaliteetaeg on need kolm olulist märksõna, mitte üleliigne müra fb seinal. Usun, et ei kaota mina ega ei tunta puudust ka minust.

Ja, tore, et minu enda jaoks asjad pisut selgemaks said. Õhtul ju hea mõtiskleda ja külma karastusjoogi taga hea oleskleda, ja mõelda, analüüsida, kuulata mõtteis, kui miski ebaselgeks jäi. Paraku mulle meeldivad detailid ja kui emotsioonidest mööda vaadata, selgineb pilt ruttu. Ja kui nüüd võtta, aeg maha ja vaadata tagasi – siis ma olen jõudnud sinna punkti selle looga, kuhu tahtsingi jõuda.

Sõna, mis on vaba (millal?)

Taamal kõmiseb kõu, ning kõrgel koliseb ja müriseb, valgust sähvib rohkem kui aastavahetusel saluut. Mõnus soe vihmake ja mõnus tuuleke. Jahh, kell on 1.58 😀

Põngerjas ärkas selle valgusshow peale üles, nõudis veepudelit ja läks ise oma potile. Nii tubli poiss. Pugesime diivani kaugemasse nurka, tõmbasime teki lõuani ja naudime vaadet. Üks meist magab😀

Aga kuidas selle sõnaga siis need lood olidki? Eks see on igaühe enda asi otsustada😉


Kuhu jäi suvesoe?😀

Ae, Ilmataat, kus suvi on?

Meil on muutusteta piima võõrutus. Ma vist ei oska seda. Potitreening kulgeb omasoodu ja teatud kavalustega sobib see pott hästi. Piss saab püütud, selle muuga nõutakse veel mähkut. Iseenesest päris hea nõudmine, igatahes osatakse luua juba erinevaid seoseid. Oma voodis tudumine on pöördvõrdes sõltuvuses selles kui ilus ilm päeval oli ja palju õues trööbatud sai.

Täna oli veits jahe, hall ja ideaalne autosõidu ilm. Käisime põnniga raamatukogus, uudistasime tärkavaid roose vanaema aias ja mängisime kastmisveega tekitades aianurka porilombi.

Tagasi sõites uinus väikene mees ruttu. Nägime põllu peal 25 erinevat toonekurge. Minu jaoks oli jahmatav nii palju kurgesid ühel põllil kohata. Nagu oleks terve suguvõsa mingit plaani pidanud ala mis põllu servast konna jahti alustada või kelle hoovile beebiuudiseid viia.

Koju jõudes täitsime plikade ees lubaduse viia nad randa ujuma. Vesi võis ju olla soojem kui eile, kuid mus lõi välja külmavares ja nii nad seal siis kolmekesi möllasid. Mo piigad ja nende sõbranna.

Siis juba tuli külla, mo piiga parim sõber, kellega rohkem tubases õdusas mänge mängiti. Korra vist järve äärdegi silgati, kuid varbaga vee katsumisel, see ujumiskõlbmatuks tunnistati. Ülejäänud päev me jõlkusime rannas, mänguväljakul, nagu ikka iga teine päev. Mäletan, et mõtlesin, et maal elades on lastel lapsepõlves ikka paradiis. Käi ujumas kui tahad, peesita murul, rohulibled kõditavad talla alt hommikul, nopi aiamaalt marju või veeda aega hommikust õhtuni liivakooke vorpides ja saad pruuniks, teiseks juuliks. Lihtsalt mõnus. Lüki metsmaasikad heinakõrre otsa, võta raamat, ja poe heinalakka vaikusesse, omaaja lugudest, oli see minu omaette ruum ja aeg. Tänapäeva lastel on muud ajad ja kombed, nemad sest nostalgiast midagi ei pea.

Täna tegime totaalse vihma ilma toitu. Ahjukartul, peekoniviilud, ja koorekaste. Rohelise sibula ja pekikuubikutega. Desserdiks shokolaadi pisarate küpsised ja kuum tee.

Käisime koeraga jalutamas. 2in1 koer jalutatud ja trenn tehtud. Tuppa tagasi jõudes, andis poja märky, et on väsinud. Ruttu ruttu pessu, et liivakiht maha saaks, et ilus roosa põngerjas, tänase päeva kriimude ja kraamudega teki alla pugeda saaks.

Ja siin ma siis olen. Mõistlikul ajal oma kuum tee joodud, skokolaadiküpsiste pudi klaviatuuri vahel, peaaegu postitus tehtud. Kavas veel hea raamat…. muideks, see et juuni kuus villased sokid imepärased tunduvad, on enam kui kahtlane. Kuna suvi ometi jõuab?😉

Väike aga südi, see järveke😉

Varajane äratus toob pika päeva.

Täna hommikul oli äratus kell 5.30. Tegeleme tissi võõrutamisega ja ohjahnoh, uni seevõrra lühem ka. Tegime siis kõik oma hommikurituaalid läbi..pott, kalli- musi ralli, ja hommikumultikas, samal ajal kui hommikusöögiga ühele poole sain. Fitlapi juhiste kohaselt: Keedumuna, viinerid, kaerahelbepuder, mannavaht ja apelsin. Ja siis me lihtsalt ladusime klotse ja lugesime, kuni kell sai 7.30 ja põnn lihtsalt tuttu jäi. Meie päris hommik, algas koos suurte ärkamisega. Täitsa hea oli, et hommikusöök varem valmis sai…nii saime varem õue minna.

Mängisime liivakastis, põrgatasime palli, jalutasime, kõõlusime kõhuli sillal, vaadates saia mugivaid näljaseid kalu. Sõitsime tõuksiga, hiljem vankriga. Käisime rannas jooksmas ja vees märjaks end kastmas.

Head mõtted tulevad järve äärest.

Käisime isegi kohalikus raamatukogus📚📖 siis veel törts mänguväljakut.

Siis oli pooletunnine suikumine õlal, siis tuli e- selver ja tõi taaskord paari päeva jagu toiduaineid koju. Lõunasöögiks valmis keedukartul ja suitsutatud singi ja peekoni koorekaste. Ja põngerjas leidis lõunasöögiks üles “salajased” jäätised.

Sellele järgnes õuesminuteid peaaegu 180 minutit ning mänguväljak läheb alati plaani. Seekord lubasin aga tüdrukud koos nende sõbrannaga randa ujuma viia.

Mingi aeg hakkas vihma tibutama, ja otsustasime siis küpsetada pannkooke. Tavalise moosi kõrvale, passisime veel kondenspiima, nutella ja vaarikad.

Kondenspiim+ vaarikad
Kondenspiim+ vaarikad + nutella
Maal on elada mõnus 🙂

Siis tuli õhtune raamatutelugemus ja tuttu minek. Sain mahti lõpetada oma töö ja panna kuivama pesu ning lükata ahju shokolaadiküpsised, mida homse võimaliku varajase ärkamise puhul mugida saaks.

Täna läks potitreening juba päris hästi 😀 mähkmetest ei taha ta enam ise kuuldagi.😊

Homsest algab liikumise programm. Täna aga vaayus jätkub unega😊