Category

Tegemised

Category

Me ei ole sel suvel eriti kohvikuid külastanud. Ka Juula külamõisa käest on küll toit koju või kaasa võtmiseks tellitud.

Aga täna, otsustasin oma eilse nõmeda käitumise eest kodus vabandust paluda ja teise poole kodust välja sööma viia. Kaasa sai pakitud 2a poeg ja 7 aastane tütar. Muidugi kohvikus kujunes välja nii, et teine pool otsustas oma eilse nõmeda käitumise eest ise minu mõtte üle võtta. Oli härrasmees ja maksis tellitu eest ise.😀

Seekord me valisime laua väljas, heas varjulises nurgasopis ja peale tellimuse esitamist, viisime lauale nii astelpaju, tomatimahla kui värske punasõstramorsi. Küsimise peale, saime klaasidesse kõrred ka 😉

Õues, oli väike nurgake, kus väiksel põnnil võimalik kühveldada liiva ja kive. Põristada kastikaga üle liivamägede kõrbes või kividest laduda kaitsvaid kindluseid.

Tellisime lastele krõbekana praekartulitega, kalevipoja prae ja mulgisuutäie. Menüüs hakkas silma ka praed suurperedele, kus näiteks peremudel (2+5) ja ilmselt enamgi varianti oli esindatud. Tavaline see just pole, see eest seda enam meeldejäävam punkt 😉

Ja mis peamine Juulamõisa kohvikust, ei saa nõndaviisi ära minna, et magustoiduks vahvleid ei ostaks😊 meie puhul klassika ja alati kindla peale mindud dessert.

Miljöö on hästi rahulik, vaikne. Kuid tean, et päevasel ajal on kohvik enamasti puupüsti täis. Meie sattusime lihtsalt tund enne sulgemist sinna. 😀

Väga meeldib, et kohvik on avatud väljareklaamitud avatud kellaaegadel stabiilselt. Ei tea juhusest, kus keegi läheb kohvikusse kell kolm ja see on suletud, sest ilm on ilus või vihma sajab.

Väga väga meeldib see, et on mõeldud külastajate vajadustele, parkida ära oma auto, mõnel juhul ka buss. On arvestatud parkimiskohtadega, kui ka avara manööverdamisevõimalusega.

Ja kõige ägedam on minu meelest see, et palju arvestatakse klientide tagasisidega. Näiteks teatakse, mis on müügiartikkel ja seda ei korjata menüüst välja, sest seda pole võib olla kerge hankida või valmistada. Kui toiduelement on maitsev ja toob koduväljakule tõusvas joones punkte, siis pakutakse seda aastaringselt😉

Sisustus on ühtlaselt kokkusobiv. Mugavad istumiskohad, käte deso vahend ukse juures, ligipääs ratastooli ja lapsevankri või käruga. Olemas puhtad, hästi lõhnavad wc-d. Meeldiv teenindus igapäev. Taskukohased hinnad. Võimalik kaasa osta kohaliku kogukonda tutvustavaid maitseid, nt astelpaju marmelaad.

Kiitus kokale, maitseelamuste eest 😉

Avastasin, et olen eemaldanud kogemusnõustamise rubriigi. Tahtsin jagada väga õpetlikku kogemust, mille jagamine on vajalik, et tõstatada probleemi, juhtimaks tähelepanu, et kiuslikud lapsed saavad alguse omaenda kodudest. Õigemini oma vanemate kasvatusest.

Kasvatus algab kodust. Paraku pole paljudel vanematel oma laste jaoks piisavalt aega. Nutiseadmetest, mille mõju lapse arenemisfaasis ajule on veel põhjalikult uurimata, on saanud lihtsad ja odavad lapsehoidjad, mis jätavad lapsed ilma loovast fantaasiaküllasest tegutsemisest, milles eelmised põlvkonnad kasvasid. Lisaks mõjutavad lapse käitumist keemiat ja värvaineid sisaldavad toiduained. Üha suurem laste ebastabiilse käitumise põhjus on lastevanemate enda kogenematus ja suutmatus arusaamatusi, probleeme lahendada ning suutmatus käsitleda tähelepaneuid täiskasvanu tasemel. Vanemate käitumine võib tekitada lapses agressiivsust. Laps väljendab lasteaias, kui ka koduses hoovis ja ühistel mänguväljakutel seda, mida kodus kuuleb ja näeb, kui sellise lapse käitumismaneer või sõnakultuur teeb haiget sõpradele, siis võib arvata, et selle taga on enamasti alati ebasoodne kasvukeskkond. Lapsel, kes näeb, kuidas tema kõige lähedasemad inimesed üksteist mustavad, süüdistavad või lapsevanem avaldab lapse kuuldes jutte lapse sõpradest ja rängim, kui keelatakse lapsel ignoreerida oma seni parimat sõpra.

Jagan seda linki, sest tõesti – kõik saab alguse ikka meist, lapsevanematest…

Ma ei räägi kunagi oma laste ees teistest halvasti, sest see on kuidagi nii loomulik kasvatuse käik – olla oma lastele hea eeskuju. See peaks olema raudne reegel, mille vastu ei tohiks eksida ka lapsevanem. Olgu ta siis noor lapsevanem, minu ealine võin minust vanem. Ole sa siis vanaema staatuses või vanavanaema. Kuigi vist minuealine saab oma kiusajaga ise hakkama. Aga mis hakata peale, kui sa pead oma lapsega kodus maha pidama vestluse, kus 6 aastane tüdrukutirts, kes on hell ja hea ja leiab jutusoone igaühega. Kes hommikuti läheb toast välja, jookseb silkab ja mängib ja aegajalt tuleb tuppa, nägu naerul. Enamasti sõidab rattaga ja küsib luba, kas võib minna teise maja juurde küll oma lasteaia sõbraga mängiva või samas majas elavale poisiga seal maja ees mängimiseks.

Eilne päev oli selline, kus need sõbrad jooksid lihtsalt piigat nähes eest ära, ei rääkinud sõnagi ja kui ennelõunat me maja ees batuudile soovisid luba saada, küsis me suur piiga, et miks pisema õe eest ära joostakse.

-“Minu emme, keelas temaga mängimise ära, sest tal on täid.”

-“Minu ema ka , keelas temaga mängida.” täpsustas teine tüdruk.

“Me leppisime kokku, et me ei mängi temaga. Kui ta tuleb meie juurde, me ei me ei räägi temaga ja jookseme tema eest ära.” seletas tüdrukutega kaasas olnud poiss.

Ma alguses mõtlesin, et küllap suur plika sai valesti aru, sest see jutt tundus nii haige. Kuid see jäi kripeldama ja jäin siis jälgima, kuidas see asi siis õigupoolest on…..Piiga tuli koos meiega korvpalli platsile. Rattaga ja tema sõbrad olid seal. Kellest tema parim sõber, piigat nähes, ruttu oma maja juurde vehkat tegi ja hüüdmise peale koos mängimise ettepaneku peale sõnagi ei poetanud. Kui mu piiga oli mänguväljakult edasi sõitnud, tuli see tüdruk tagasi. Kuna mina olen sel suvel üritanud uskuda, et inimesed on ikka ilusad ja head, siis ma ARVASIN, et ma nägin valesti 😀

Ja siis me olime seal platsil edasi, ja nende kahe tüdruku vanemad kärutasid – ema käruga ja isa rattaga, meist mööda. Tere sealt vist kostus, ema poolt heideti meile varmas pilk aga ei muud sõnapiuksugi.. Mina veel mõtlesin oma aruga, et kui lapsevanematel on mingi mure või soov millegile tähelepanu juhtida, siis toimub see lapsevanemate vahel….aga ilmselgelt toimus see arutelu hoopis kolme pere lapsevanemate vahel ja seda siis nende laste kuuldes, lõppedes keeluga mängida minu piigaga.

Igatahes, samal õhtupoolikul siis istusin mänguväljakul kiigel, ja vaatasin kuidas teisemaja sõbrad rohelisest ja kollasest majast mängisid korvpalliplatsil. Minu piiga läks sinna sooviga nendega mängida. Üks poiss, käskis piigal neist kaugele hoida. Ja teine tüdrukuke ütles, et nende emad olid keelanud neil temaga mängida, sest tema juustes ronivad täid.

Astusin ligi ja ütlesin lastele, et öelgu oma emmedele-issidele edasi, et ootan neid probleemide korral meiega rääkima. Nagu arvata oli, siis näost näkku ei soovinud kedagi meiega vestlema tulla.

Näost näkku vestlus toimus meil toas aga oma tütrega.https://www.facebook.com/369955143543377/photos/a.376772902861601/784129112125976/?type=3&theater

Nii huvi pärast küsis suurem õde väiksematelt, et kas keegi võõrastest tädidest on käinud väiksema õe peas täisid otsimas. Nukral ilmel raputati vastuseks vaid pead.

Aga ma tean küll, millest selline jutt ja kus t see alguse sai. Paar päeva tagasi, teavitas mind üks ema läbi messengeri, et leidis oma lapse peast täi. Ja tüdruku käest küsiti, et kellega ta mänginud on, et teaks edasi öelda, et saaks jälgida.

Ei ole vist vajadust üle mainida, et meie piiga peas ei olnud midagi sellist, mida seal olema ei peaks. Kõige nukram on muidugi asjaolu, et näpuga on hea lihtne näidata. Haiget teha.

Kas keegi nendest vanematest mõtleb ka kuidas see kõik minu piigale mõjub? Kuidas see nende endi lastele mõjub? Kas see ongi see eeskuju, mida oma lastele näidatakse? Soovin, et kui need lapsed ja nende vanemad peaksid saama lasteaiast ( kui hooaeg lahti läheb) täid, siis loodan, et nendega käitutakse täpselt nii, nagu nad on praegu eeskuju selleks andnud.

Eelarvamused pannakse paika, meie tahtest sõltumata. Suvalistes kohtades teadmata x teguri käest. Sõna on vaba. Kas tõesti, sellisel juhul kelle sõna on vaba?
Ei, sõna pole kunagi vaba.

https://objektiiv.ee/kolumn-mida-tahendab-valge-dressipluusi-sonum-sona-vaba/ Miskipärast ei taha need õilsad oma isikliku suulise/kirjaliku sõnavabaduse eest võitlejad teistele seda sõnavabadust lubada.  

Isikliku kogemuse põhjal – Esmase informatsiooni valguses kuni siiani oli jäänud mulje, et ühes haridusasutuses, millega me lapsed varem kokku puutusid, töötab lastega ebasobivate isiksusteomadustega pedagoog, kes sihilikult on võtnud me suhtes teatud hoiaku ning probleeme pole lahendatud.

Tänase informatsiooni valguses on vist selgunud, et tegu võis olla mitmete erinevate kokkulangevuste ja kooli juhtkonna ebapiisava kommunikatsiooni tulemus. Ning kuna lapse ees lõpuks vabandati, siis said mõned punktid ka minu poolt allatõmmatud, mis puudutasid just konkreetset last ja temaga seotud probleem käsitlust seal haridusasutuses.

Isiklikus vaatepunktist, oleks võinud see olukord ammu lahenduse leida. Kuigi see hoiakute teema, muidugi kinnitus veelgi, teatud avalduste peale. Aga nagu öeldud, ma ei hakka seda ruumi siin selliste asjade peale praegu priiskama, sest ausalt – tänane kohtumine pidi mu meelest olema lõplik arutamine ja punkti panek. Aga selleasemel tõmmati mõneti nö paranevatelt haavadelt plaaster ropsuga pealt.

Hoolimata sellest, mis edasi saab, on minu jaoks teema sellegi poolest emotsionaalses plaanis lõppenud. Kuigi jaa, ega hinges haiget teeb see ebaõiglaselt hinnatud saada ikka.

Vabandan, kui toetudes esialgsele informatsioonile ja isiklikele kogemusmuljele toimunust tuginedes, sai kasutatud blogipostitustes pedagoogi töökoha nimelist äramainimist. See oleks võinud ju tõesti olemata jääda. Kuid, see olekski ju jäänud olemata, kui poleks ja oleks (p)oleks kokkusaanud.

Rahu

Mis siis ikka, kuna eelmine kord käisin vestlemas kov töötajaga, siis seekord edastasin talle teatud perekonnaga kirjavahetuse ja seletuskirja, mis olid siis tõestuseks, ühele teisele juhtumile.

Otsustasin, et me isiklik teraapia ja muljete jagamis nurgake pole see koht, kus emotsionaalseid postitusi teha, inimeste kohta, kelle koht ilmselgelt siin pole.

Ilmselgelt on see asi niigi pikale veninud ning suvepuhkusele ma seda “pagasit” kaasa tirida ei võta.

Blogil oli algselt ikka teine eesmärk. Sest eks ikka iga pere lapsevanem kasvatab/ ei kasvata oma võsukesi ikka ise. Ka selle teatud perekonnaga ei taha ma enam midagi tegemist teha ega midagi teada.

Tegelikult ükspäev siin ma tühjendasin oma messengeri ja facebooki ebavajalikest kontaktidest. Mõne inimese puhul, ma ei mõista siiani, mismoodi ta üldse mu sõbralisti sattuda sai. Esimesed kümme oli kuidagi keeruline nö välja heita, edasi läks palju kergemalt 😀 niisama kiibitsejatele, seda kohta mu elus pole. Võibolla mõned inimesed, ei saa aru, miks neid enam mu sõbralistis pole aga sattusin ükspäev arutama Vikipesa perenaisega ja tõesti …. oma kodu, pere ja kvaliteetaeg on need kolm olulist märksõna, mitte üleliigne müra fb seinal. Usun, et ei kaota mina ega ei tunta puudust ka minust.

Ja, tore, et minu enda jaoks asjad pisut selgemaks said. Õhtul ju hea mõtiskleda ja külma karastusjoogi taga hea oleskleda, ja mõelda, analüüsida, kuulata mõtteis, kui miski ebaselgeks jäi. Paraku mulle meeldivad detailid ja kui emotsioonidest mööda vaadata, selgineb pilt ruttu. Ja kui nüüd võtta, aeg maha ja vaadata tagasi – siis ma olen jõudnud sinna punkti selle looga, kuhu tahtsingi jõuda.

Sõna, mis on vaba (millal?)

Taamal kõmiseb kõu, ning kõrgel koliseb ja müriseb, valgust sähvib rohkem kui aastavahetusel saluut. Mõnus soe vihmake ja mõnus tuuleke. Jahh, kell on 1.58 😀

Põngerjas ärkas selle valgusshow peale üles, nõudis veepudelit ja läks ise oma potile. Nii tubli poiss. Pugesime diivani kaugemasse nurka, tõmbasime teki lõuani ja naudime vaadet. Üks meist magab😀

Aga kuidas selle sõnaga siis need lood olidki? Eks see on igaühe enda asi otsustada😉


Ae, Ilmataat, kus suvi on?

Meil on muutusteta piima võõrutus. Ma vist ei oska seda. Potitreening kulgeb omasoodu ja teatud kavalustega sobib see pott hästi. Piss saab püütud, selle muuga nõutakse veel mähkut. Iseenesest päris hea nõudmine, igatahes osatakse luua juba erinevaid seoseid. Oma voodis tudumine on pöördvõrdes sõltuvuses selles kui ilus ilm päeval oli ja palju õues trööbatud sai.

Täna oli veits jahe, hall ja ideaalne autosõidu ilm. Käisime põnniga raamatukogus, uudistasime tärkavaid roose vanaema aias ja mängisime kastmisveega tekitades aianurka porilombi.

Tagasi sõites uinus väikene mees ruttu. Nägime põllu peal 25 erinevat toonekurge. Minu jaoks oli jahmatav nii palju kurgesid ühel põllil kohata. Nagu oleks terve suguvõsa mingit plaani pidanud ala mis põllu servast konna jahti alustada või kelle hoovile beebiuudiseid viia.

Koju jõudes täitsime plikade ees lubaduse viia nad randa ujuma. Vesi võis ju olla soojem kui eile, kuid mus lõi välja külmavares ja nii nad seal siis kolmekesi möllasid. Mo piigad ja nende sõbranna.

Siis juba tuli külla, mo piiga parim sõber, kellega rohkem tubases õdusas mänge mängiti. Korra vist järve äärdegi silgati, kuid varbaga vee katsumisel, see ujumiskõlbmatuks tunnistati. Ülejäänud päev me jõlkusime rannas, mänguväljakul, nagu ikka iga teine päev. Mäletan, et mõtlesin, et maal elades on lastel lapsepõlves ikka paradiis. Käi ujumas kui tahad, peesita murul, rohulibled kõditavad talla alt hommikul, nopi aiamaalt marju või veeda aega hommikust õhtuni liivakooke vorpides ja saad pruuniks, teiseks juuliks. Lihtsalt mõnus. Lüki metsmaasikad heinakõrre otsa, võta raamat, ja poe heinalakka vaikusesse, omaaja lugudest, oli see minu omaette ruum ja aeg. Tänapäeva lastel on muud ajad ja kombed, nemad sest nostalgiast midagi ei pea.

Täna tegime totaalse vihma ilma toitu. Ahjukartul, peekoniviilud, ja koorekaste. Rohelise sibula ja pekikuubikutega. Desserdiks shokolaadi pisarate küpsised ja kuum tee.

Käisime koeraga jalutamas. 2in1 koer jalutatud ja trenn tehtud. Tuppa tagasi jõudes, andis poja märky, et on väsinud. Ruttu ruttu pessu, et liivakiht maha saaks, et ilus roosa põngerjas, tänase päeva kriimude ja kraamudega teki alla pugeda saaks.

Ja siin ma siis olen. Mõistlikul ajal oma kuum tee joodud, skokolaadiküpsiste pudi klaviatuuri vahel, peaaegu postitus tehtud. Kavas veel hea raamat…. muideks, see et juuni kuus villased sokid imepärased tunduvad, on enam kui kahtlane. Kuna suvi ometi jõuab?😉

Väike aga südi, see järveke😉

Täna hommikul oli äratus kell 5.30. Tegeleme tissi võõrutamisega ja ohjahnoh, uni seevõrra lühem ka. Tegime siis kõik oma hommikurituaalid läbi..pott, kalli- musi ralli, ja hommikumultikas, samal ajal kui hommikusöögiga ühele poole sain. Fitlapi juhiste kohaselt: Keedumuna, viinerid, kaerahelbepuder, mannavaht ja apelsin. Ja siis me lihtsalt ladusime klotse ja lugesime, kuni kell sai 7.30 ja põnn lihtsalt tuttu jäi. Meie päris hommik, algas koos suurte ärkamisega. Täitsa hea oli, et hommikusöök varem valmis sai…nii saime varem õue minna.

Mängisime liivakastis, põrgatasime palli, jalutasime, kõõlusime kõhuli sillal, vaadates saia mugivaid näljaseid kalu. Sõitsime tõuksiga, hiljem vankriga. Käisime rannas jooksmas ja vees märjaks end kastmas.

Head mõtted tulevad järve äärest.

Käisime isegi kohalikus raamatukogus📚📖 siis veel törts mänguväljakut.

Siis oli pooletunnine suikumine õlal, siis tuli e- selver ja tõi taaskord paari päeva jagu toiduaineid koju. Lõunasöögiks valmis keedukartul ja suitsutatud singi ja peekoni koorekaste. Ja põngerjas leidis lõunasöögiks üles “salajased” jäätised.

Sellele järgnes õuesminuteid peaaegu 180 minutit ning mänguväljak läheb alati plaani. Seekord lubasin aga tüdrukud koos nende sõbrannaga randa ujuma viia.

Mingi aeg hakkas vihma tibutama, ja otsustasime siis küpsetada pannkooke. Tavalise moosi kõrvale, passisime veel kondenspiima, nutella ja vaarikad.

Kondenspiim+ vaarikad
Kondenspiim+ vaarikad + nutella
Maal on elada mõnus 🙂

Siis tuli õhtune raamatutelugemus ja tuttu minek. Sain mahti lõpetada oma töö ja panna kuivama pesu ning lükata ahju shokolaadiküpsised, mida homse võimaliku varajase ärkamise puhul mugida saaks.

Täna läks potitreening juba päris hästi 😀 mähkmetest ei taha ta enam ise kuuldagi.😊

Homsest algab liikumise programm. Täna aga vaayus jätkub unega😊

Täna oli jahedam ilm ja sajusem. Kuidõuepäev tuli sellest ikka.

Õnneks lõunaks valmis ühepajatoit ahjus ( tõeline kehva ilma soojendav roog) ja mannavaht piimaga, teeb ka sombuseima ilma heaks 😀

Käisime kohalikus rannas, kui ka karjääri järves mulistamas. Kes korjas kulleseid, kes puhus seebimulle. Ja keda pidi hiljem taga ajama. Kiired jalad🙂

Võõrutusprogramm edeneb vargsi aga edeneb. Suuremad edusammud on aga potitamises. Täna lõunaks teadis hästi, et enne õue minekut tuleb piss potti püüda. Ma olen õnnelik ja uhke😀

Homsest alustame siis treeningprogrammi challengiga. Aga sellest homme lähemalt. Täna aeg kohtinguks – teki ja padjaga 😉