Rubriigiarhiiv: Rahuloome

Retro klassikaline ajatu hygge

Minu jaoks on jõulude eelne kuu alati selline must, posine, pisut sombune ja niiskete veekalkvel kutsika silmadega otsa vaatav periood, kus hing ihkab midagi mõnusat ja head. Natuke klassikat, natuke retrot ja natuke õues akna taga kolistavat tuult ja sooja tuba.

Terve möödunud nädal oli nii kiire nädal, möödudes enamasti õppimise tähe all. Ausalt mulle hakkab juba tunduma, et koduõppel oleks elu palju mugavam ja rahulikum, ning tõtt öelda isegi säästlikum. Nii rahakotisõbralikum kui närvide säästu kulu artiklit silmas pidades. Aga trimestri lõpud ongi keerulisem periood, eriti siis, kui sul on kodus kolm tegeleast, kellel korraga see hetk kätte jõudnud, kus avastatakse et oi aga see töö ja too ….. aaaaaaa pead laiali jooksmise hetk. Aga peagi on kõik taas korras. Ja võib rahulikult edasi hingata, et kolme kuu pärast samasse tsüklisse paiskuda. Koduõpe oleks lihtsam.

Aga vahepeal me kogesime EL poolt toiduabi pakki, mida me kunagise abi saanuna, siis seekordki meile pakuti ja kes ikka söögist ära ütleb, siis selle me ka vastu võtsime. Paraku, oli mul väga raske sealt pakist midagi söödavat leida, aga kokkuvõttes, kui kõht on ikka väga tühi siis hoiad paremad palad lastele ja ise sööd selle, mis üle jääb. Nii on see ikka olnud ja on ka edaspidi. Tean neid aegu ja seda enam, teades palju neid pakke laiali jagati, siis on mul väga kurb meel tõdeda, et on praegugi selliseid perekondi, kel sellised hetked võib olla käes.

Mina oma retro klassika jutuga kõrbistan soojas toas istudes piparkooke, arvutis klõbistades, või märkmikusse kritseldades mõttemalle, lonksan kuuma teed peale ja õues kolistav tuul on pigem boonuseks ja toetab seda kutsikasilmadega novembrikuu tunnet AGA mõni pere on ilmselt see, kus lapsed peavad istuma toas jopedega, või emad-isad kalkuleerivad väga hoolega, mida lauale panna, mida ise süüa ja lastele anda. Samal ajal, kui murravad pead, kuidas mõlema lapsevanema sõitudeks kütust võiks jaguda ning lapsed kooli-lasteaeda…ja siis loevad lehest, kuidas haridusminister maksumaksja kulude ja kirjadega…. samal ajal kui nemad on küsinud omavalitsusest näiteks härdalt abi, on neile suht näkku naerdud…Ühesõnaga siis, meil tekkis mõte, et teeme toiduprojekti ja ausalt, ma ei ole eriline projektide kirjutaja, sest mul lihtsalt pole seda enam aega. On mõte, panen kirja, pöördun ja küsin..kui vastus on ei, siis on ei ja kui on jaa, siis on väga tore, minul hea meel ja kahel perel mõneks päevaks ka kõht täis ja korraks üks mure vähem.

Ehk siis… koostöös mõnede oma vanade kontaktidega ja uute pöördumiste kaudu, saame panna kokku kaks toidukorvi kahele perele. Isiklikult oma heade kolleegidega saab sinna korvi ka veel head ja paremat, mis tuleb meie endi panusest.

Otsustasime küpsetada piparkooke ja suhkruküpsiseid ja need novembri viimasel nädalal headele sõpradele ja tuttavatele väikese “tasu” eest müüa. Saadud tasude eest pakub me hea tuttav fotograaf lühikese fotosessiooni tervele perele kasutamiseks. Minu poolt minu kirjutatud raamat ja laste poolt kokku pandud kokaraamat. Et siis retrot ja klassikat igasse koduse. Minu isikliku retro klassika hygge retsepti koos koostisosadega saab ka ilmselt pakki pistetud. Kui pakk koos, siis ma toon välja ka toetajate nimed, tänutäheks. Praegu tunnustan neid kõiki, kes minu pöördumisele päris kiiresti ja äärmiselt positiivselt vastasid 🙂 Au on teiega koostööd teha.

Jah, nädal võib ju kiire olla. Et isegi oma hommikuse tehtud tee võib leida õhtul laualt jääkirme peal. Või et vaatad stuudiumit ja närv läheb mustaks, või et midagi muud, mis lihtsalt külvab kaose….piltlikult öeldes, olen aru saanud, et iga olukord on selline, et kukud maha, tõused püsti, klopid põlved puhtaks ja lähed teed oma tee, närid piparkooke ja kaisutad seda pruunide veekalkvel silmadega novembrikuud…..

Rääkides klassikast…must tee. Tavaline must ja kange tee. mõne lusikatäie suhkruga. See on klassika. Retro.

Nad teevad seda jälle!!!

Ühesõnaga, kes siis Piltsbergide perekonda ei teaks. Iga endast lugupidav blogide lugeja teab. No sest, see papa on küll peast segi ja alati energiast tulvil ning mõtteidki tema pea alati tulvil ning kogu pere seal energialaineil surfab. Ning iga endast lugupidav lapsevanem teab, et kui Tallinnas elad, siis kindlasti peab oma lapsed viima sünnipäevade paiku just Piltsbergi Papa eriti vingel moel juhitud metsa või koduhoovi mürgelduse sünnipäevale. Aga , et nad teevad jälle midagi sellist, mis ainult neile iseloomulik on , siis sellega saab tutvuda vaat siit – https://piltsberg.com/2020/11/12/piltsbergid-teevad-seda-jalle-kuulutame-valja-valjakutse-piltsberg14kingitust/ Uskuge mind, osalemine on juba suur võit ja see auhind saadav vaid pisikeseks kirsiks tordil, sest juba osalemine neile, kel siiani perele vähe tähelepanu jagunud või ideedest vajaka jäänud on see osavõtt heaks muusaks.

Ma leian, et meil endil seda probleemi pole. Kõik saavad tähelepanu ja no mõtted ja tegemised on samaväärsed ja vahel vaat et täpselt sama segased ja hullud. Kui peaks oma meeskonna osalemiseks välja panema, siis ilmselt oleks täitsa keeruline oma mõtteid, kellegi teise ajagraafiku järgi paika seada 😀 Aga silma peal võime ju meiegi, sel vahval Piltsbergi väljakutsel. Tulge osalege, teie ka – ongi seltsis segasem ja vahvam.

Eilsel pühapäeval oli meil selline mänguline liivakastipäev, kus kogu pere liivakastis!!! tegevust leidis. Ja valmisid eriti uhked vormid ja liivast kindlused. Kiikusime ja ronisime ja nalja jagus. Hiljem sõitsivad lapsed ratastega kergliiklusteel, ronisime kivipargis hirrrrmus suurtel kivimägedel ja puhusime paberist pasunasse metsikut sõjahüüdu, mis hirmutas puu otsas vareseid ja naabermaja hulkuvaid kasse. Kallis teine lapsevanem tõi meile õue kuuma teed ja kohvi…millest esimese lapsed käte soojendamiseks endale haarasid ja juba kergelt jahtunud teegi seespidiselt ära kasutasid. Soe kütus tangitud, jõudsime suure liivakasti autoga paar uhket rallitiirugi külale peale vurada, enne kui jaks rauges ja kalluri juht magama tahtis.

Plikatirtsu toimetasime veel lugemisseiklusele ja siis läksime poodi jahile. Oli vaja jahtida midagi soojaandvat ja särki värki kaela, pähe jalga ja selga. Poeskäigud on alati lõbusad, kui neile see mänguline maik juurde anda.

Kodune lasteaid

Meil on juba kaks päeva kodus lasteaia segarühm, mis koosneb kahest rühmast. Ühes rühmas on 6 aastane ja teises rühmas 2 aastane. Seega võiks õelda, et tegu on liitrühmaga. Ja kuna ma olen piisavalt aru saanud, et õnnelikud lapsed on tegevuses lapsed, siis meil niisama passimist just hommiku poolikutel ei ole. Nagu lasteaiaski, me ärkame, teeme hommikusöögi ja siis leiautame kuni lõunauneni mõnusaid tegevusi, mis tekitavad meeleolu, huvi ja põnevust ja toovad lõunaks magusa unegi. Vähemalt väiksemale.

Eile me käisime kivipargis ronimas, ja “mägesid” avastamas. Samuti jalutasime ajaloolise Saadjärve kallastel ning ehitasime tunneleid liivakastis ning lasin enddale keeta maitsvaid liiva putrusid ja suppe, mida kahe suupoolega matsutades ära sõin. Väike poiss oli aktiivne ja sportlik tüüp, kes koera õue jalutama viis ning hiljem skatepargis mänguautot mööda tehislikust mäest üles alla lükkas.

Toas küpsetasime kaerahelbeküpsiseid, samal ajal kui suurem õde lõikus, kleepis, joonistas ja tähekujusid harjutas. Üks muusikaline tegevus nagu virgutav hommikuvõimlemisetund juhtus meil ka olema. Igaljuhul lõunaks keededut hernesupp kadus kui oleks mutiauku valatud, söödi ära võileivad ja terve pirn pannkooke.

Õnneks kodus ei ole elu nagu lasteaias. Kui laps on teinud endale ise patsid pähe, siis ma ei kaku neid lahti, eesmärgiga ise paremini teha just sellel ajal kui mina tahan ja laps tahab hoopis kriidiga tahvelseinale joonistada. Õnneks kodus olles on mõlemad ka rahulikumad ja saavad omi asju teha, koos omade asjadega. Ja üllataval kombel kuigi võiks mõelda, et oot aga mu enda asjad…siis mis asjad küsiks vastu? Minu asi on vastutada ja korraldada oma laste elu nõndaviisi, et olulisemaks lapsehoidjaks päevasel ajal ei pea olema nutiseade või teler seinal. Meil on päeval see uhke moodne must ekraan kinni, sest see segab kõigi keskendumist. Palju ägedamad mängud sünnivad üksi või kaksi ühiselt või eraldi ikka klotsikastis või hoopis puslederiiulis.

Kodune lasteaid on päris hea vaheldus sellele, kui käed hakavad pidevast desotamist valutama või ninas juba maski nähes sügelus tekib. Rääkimata logistilisest poolest. Mõni hommik täitsa hää! Teha pikem uinak või just reedeti lebo raamatulugemise retk soojale maale.

Peidus nööp

Nööbid on ühed vahvamaid detailid riietusesemetel. Tihtipeale on tegu detailidega, mida sa ei teagi, et need seal olemas, või teinekord avastad poolkogemata salatasku, mida see nääps nööp kinni hoiab. Ka meie igapäeva elu sisaldab meie jaoks päris palju üllatusi ja vahvaid momente, millegi uue avastamisest või leidmisest mingist tekstist endale “tarkusetera”

Käisin kolmapäeval kahel arenguvestlusel. Ausalt, ma pole siiani selle 7 aasta jooksul käinud kordagi sellisel arenguvestlusel, kus räägitakse ilustamata, kuid otse ja omadega tegelikest probleemidest, analüüsinud ja sama sirgjooneliselt koostöös leida nipet-näpet probleemidele lahenduse. Varasematel aastatel on jäetud mulje, et ma olen saamatu lapsevanem ja lapsed ei saa ka millegagi hakkama) Aga ilmselgelt hakkab silma ka koolide erinev maailmavaade. Selline peidetud nööp meie kodukandi vallas, mis iseenesest on vaid positiivne, sest nii jääb suurepäraseid õpetajaid rohkem neile lastele, kes juba siia kooli jõudnud on 🙂 Teistest õpilastest, meie eelmises koolis, kahju ei hakka, sest nemad veel ei tea, et koolielu päris nõnda toimima ei peaks. Kui nööbi keeles mõista anda, siis on hea meel, et see suur must ja kohati tuhm nööp lihtsalt mantli eest naksti kinni jäi ja sügavale lumme kukkus.

Aga arenguvestlused siinses koolis, ausalt – ma lahkusin sealt klassiruumidest täpselt sama hea tundega, kui ma sinna klassiruumi astusin ja täpselt sama neutraalse positiivse suhtumisega õpetajasse, täpselt samase tagasisidega, mis ettekujutuse ma neist eni omandanud pool aasta jooksul olen. Mul on paganama hea meel, et selle pisikese nööbi täiesti ootamatult avastasin.

Veidi üllatuslikum oli avastus aga leid, et meie kauakäidud lasteaias oli ka ka ootamas selline juba sissekantud nööp, ja nööbiauk kuhu see nööp ideaalselt passis. Mingi hetk juhtus vana nööbiga midagi ja õmbleja asetas vana nööbi teise ritta ja asendas puuduva nööbi natuke teistsugusema nööbiga. Ja nüüd kahjuks on juba kahe kuu jooksul tekkinud momente, kus nööp ja nööbiauk ei passi kokku. Küll takerdub nööp auku kinni, küll libiseb ebasobival ajal nööb august välja ja külm hiilib põue. Või takerdub käis puuokstesse, sest peidus olnud nööp lupsab sealgi oma pesast pidevalt välja. Ja tegelikult oleme täitsa mures, sest tunnen ise, et selline südamlik koostöö ja mõnus hea suhtumine hakkab kaduma. Samuti mõistev arusaamine kahaneb kiiremini kui sveitsi auklik juust hiireurus.

Nõõpidega on nii, et nääbid on asendatavad, nööbiauke aga ei muuda naljalt, kui sa just eriti oskaja tegija pole. Kui aga nööbiga enam kooskõlastust ei leia, tuleb leida samaväärne nööp asemele.

Nööbid on ühed huvitavamad kaaslaseid siin ilmas, neid on püütud asendada lukkude, trukkidega ja paeltega ning üritatud teha petekaid, ja asju teha ülepeatõmmatavaid, ehk siis ülemääraste iluvidinatega. Aga nööbid on need, mis on alati moes või siis kellegi teise “vanast saab uus” moeröögatus. Neid saab peita, neid saab kaunistada, neid on erinevaid, samaväärseid ja nendest nööpidest lihtsalt tuleb rääkida. Sest siis leiavad kõik nööbid endale õiged kandjad.

Nööpidega saab avada, saab sulgeda, saab piirata ja saab liita-lahutada ning isegi kaunistada. Meie kasutame kodus ka nööpe niidi otsa ajamiseks, purkidesse toppimiseks või mänguloomadele silmadeks ja talvel lumemehele kuue ette iludetailiks. Nööpidest saab teha kaelakeed, käe ehteid, võrvida aerosoolvärvidega ja teha paberile kunsti.

Vaat selline väekas tegelane on üks pisike nööp.

Mardipäev Juulal

Juula küla selts on üks ütlemata tore seltskond – käiakse ja tehakse, et omal oleks hea ja tore ning ei hoolita sellest, kas välisilm ikka kursis on, et mida kõike nad oma vahvas kooskäijate ringis teevad. Teeme vaid iseenda rõõmuks eksole. Üsna lühikese etteteatamise järel, nagu see meil tavaks, kutsuti rahvas kokku 10.november tähistama külamajja mardipäeva.

Kui eelmisel aastal läks seltsirahvas vanade kommete järgi mardi santima ühte taluhoovi, lisades oma niigi uhkelt ära maskeerunud mardisantide kambale ka tõrvikud ja suure eesti tõugu raskeveohobuse ning korraldasid päris uhke vana ajakommete järgse mardipäeva taluõuel. Siis seekord toimus mardipäeva tähistamine Juula külamajas sees ning päris maskide ja maskeerumise õpetamistele, leiti muudeski teemades ühist keelt ning lõbus oli kõikidel osavõtjatel – lastel ja täisealistel. Ja üllatusena tulid seekord külla kaugelt maalta mardid, kellel varbad valutasivad ja sõrmed külmetasivad.

Hääd mardipäävva!

Pea meeles! Mardisanti joostakse tegelikult 9. november. Kuid Juula rahvas korraldas oma ühise eettevõtmisega, läbi arvestatuna, et külalapsed soovivad ehk ka ise käia ka jooksmas õigel päeval, kontrollimaks kas õpitud kavad ikka kenasti esitamiseks selgeks saanud.

Kodukooli tööpäev

Nädala alguse esimene päev, tõi teadmise, et üks meist täna kooli ei lähe. Seega oli vaja kiirelt oma plaanid ümber mängida ning Selveri e poodi tellimus lõunasöögi toidu nimekiri sisse anda ning oma tegemiste vahele ka seiklused lapsega mahutada. Hommikul muidugi oli üllatuseks ka külm maha tulnud ja teed libedaks muutnud. Sellest hoolimata püsisime sõidugraafikus ja üllatusi ei esinenud. Nalja pärast arvutasime täna, kui palju lisakilomeetreid kuus ning väljaminekuid toob laste sõidutamine bussi peale, mis neid kooli viib ja tagasi toob. Ühes päevas on 28 km ring ja 21 tööpäeva korral tuleb selleks pea üle 500 km ring. Seega umbkaudu terve paak kütust lisaks sellele tavaliiklemisele suunaga Lähte-Tartu. Ei ole vist uudiseks, et 2000 km on tavapärane taks 😀 kuus läbida.

Igatahes, täna siis sai koju tagasi jõudes kohe eilne kartul ja kaste soojaks lastud ning magustoiduks ka shokolaadiküpsised teekõrvaseks meisterdatud. Saatsin plika vahuvanni ligunema ja vannimänguasjadega mängima. Ulpis seal tükk aega, enne kui välja hakkas tahtma. Siis punusime youtube õpetuste järgi patse ja lugesime lugemiskokkuvõtte tegemiseks raaamtut pealkirjaga “Sööbik ja Pisik”. Õppisime matemaatikat ja meisterdasime mardipäeva maski.

Siis vahepeal sain ära kirjutatud paar imelist peatükki, mõne hea luulereaga ning teha ära mõned andmesisestustööd ja suure poisile raamatukogust tassida kohale virnade viisi ajalooliste kihelkondade kohta mõisate ajalugu ning võrdluseks mitmeid tänapäeva ürikuid.

Siis oli juba Selveri kulleri aeg, kes hoidis kokku minu tänuväärt poolteist tundi – tõi toiduelemendid õhtusöögiks kendasti koju kätte. Kingituseks olid nad siis küpsisetaigna kotti poetanud. Kiiruga sain pannile kokku visatud kana-paprika, riisi ja sibula ning mingi ime läbi valmis päris hea roog. Teiseks õhtusöögiks hautasin kartuleid koos hakkliha, porgandi ja kaalikaga, kamaluga punast ja kollast paprikat ning topelt kamaluga sibulat. Muahh, kui hea. Magustoiduks mannavaht kodusest mahlast ja üle ujutatud piima ojadest.

Vahepeal sai suured bussipeatusest ära toodud ja nendega ka paras ports ajalugu-matemaatikat ja loodusõpetust ette võetud. Vahel on ikka ärritav küll, kui see laiskuselohe oma hiiglasliku nina sealt koolikotist välja poetab. Aga õnneks on see mööduv nähtus, sest kui õppimist ära ei tee, õue ei saa….

Ja päris palju hiljem õhtul… kui toas on kõik pereliikmed, siis on väga mõnus keeta kuum tee või valada klaasike külma piima kõigile ning ahjust välja võtta plaaditäis shokolaadiküpsiseid shokolaaditükkidega. Kujutate ette seda ahjusoojade küpsiste lõhna ja muredat suussulavat küpsist pudisemas….täiuslik külma ilma element.

Hoolimata eilsest draamast, tõi piiga täna koolist koju neli viit, millest üks oli ootamatu ja ette mitteteatev tunnikontroll. Ja üks aus koolilapse kolm. Kokkuvõttes nagu päris kena päev täna 🙂

psst! Loodetavasti täna ühtegi Mardisanti me ukse taha ei satu, sest kõik kommid täna meist ostmata ja poodi jäid.

Hommikune unistaja

Hommikul poolenisti magab mõistlik meel, silm on kinni ja kübar nagis veel. Talla all krudiseb külmunud leht ja võibolla rutates jõuab koju ja saab kohvigi ehk.

Kes teab, mis mõtted sel seenel hommikul olid, mida ma hommikul puu juures nägin, kui koeraga värskendaval jalutuskäigul käisin. Tuleb välja, et lastele võetud koer on saanud minu kohustuseks 😂🐕

Minu mõtted täna on keerelnud logistika, sünnipäevadele vedamise ja logistika küsimuses punktist kodu kuni punkti B, C, D ja F,G, H. Täna juhtus ka nii, et nägin jahimehi ja neid seda jahi asja tegemas. Nägin suurt põtra jooksmas üle tee, tema kannul triibulist põrsast. Huvitav, et kuskil mingit hoiatust ei olnud, et metsikul kiirusel põdrad võivad kalpsata üle tee…ühesõnaga, mind hirmutab küll teadmine, et kuskilt võsast võib karata tee peale loom, kes lõhub suure tõenäosusega ära nii enda kui kokku põrgatava.🦌🚗 kui teaks, siis ennetaks ja valiks liiklemiseks üldse teise või kolmanda tee.

Viimasel ajal kaldun olema sellise ajahetkede ja momentide lemb, kus on vaikust, rahu ja looduseilu. Isegi 15 min päevas, teeb tsurrdi energiasüsti. Sest olgem ausad viimasel ajal ma tunnen, et kogu aeg on päriselt nii kiire kiire, et tee jahtub ära, asjad lähevad meelest ja nii mõnegi meelest on mõned asjad lihtsalt nii iseenesestmõistetavad, et aega neile leida vaja pole. Vahel see teeb tuska, kui lihtne mõnele kõik on.

Ega õhtulgi meel paremini ei tööta, kui päeval vaja ringi tribada ja väravasse palli sööta.

Hommiku hygge

Olen varemgi kirjutanud ajast isendale, ilma igasuguste süümepiinadeta. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte. Enamasti ikka käib nagu mingi uss uuristamas kui sool lahtises haavas, et kui nõme ema sa oled, kui omale ka aega võtad ja mõne raamatu kuldses vaikuses läbi loed või terve shokolaadi ära sööd. Aga vaat! täna hommik, lükkasin süümekad süümepiinadeta kortsu ja pühkisin harjaga vaiba alla. Vot!

Haarasin kapist oma lemmik topsi jäätise, paar mandariini ( moodsa nimetusega tänapäeva klementiin), eile kaasa võetud raamatu ( otsustasin raamatu kasuks kaanepilti vaadates, seega sisu võib tõeliseks üllatusmunaks osutuda😀. Õnneks vedas ja sain lugemiselamuse ikka ka)

Aga mis kõige tähtsam, oluline oli vaikus, väike tuul keerutamas lehti ja oksi ringi, väike vihmasabin ja krabin aknale. Õdus õu, kuid veelgi õdusam ja soojem tuba. Hea istumine, pehmemaks nõjatumiseks hea padi ning küdev kamin. Ja kogu see õdusus minu päralt.

Kambajõmmid veetsid kodus lapsehoidjaga, kes naelutas marakratid pooleteiseks tunniks enda enne. Jah, vahel see must pildikast seinal, kus erinevaid multikaid valida saab, on päris tore vaheldus värvilisele youtubele nutiseadmes. Aga, et neil ka teistmoodi lastehoid ja kino oleks lõikusin taldrikule kurki, paprikat, tomatit ja törts kastet ja praekana viile.

Kõigile midagi ja kõik rahul!