Category

Blogi

Category

Tegelikult on terve see nädalavahetus, eriti kiirelt kuhugi rutanud. Reedel alustasime kõige pealt etapp “täiad vol1”, otsustasime minna ebratraditsioonilist teed pidi ja proovida nö koduseid ja klassikalisi vahendeid oma lapsepõlve aegsetest mäletsustest. Õnneks ma unustasin poest osta äädikat ja seega see haisev ettevõtmine jäi tegemata. See- eest läksime aga sauna ja vol1 nägi hoopis rohelist seepi ja kuuma saunaleili. Igatahes satikaid langes nagu loogu. Pühi aga kokku ja viska minema.

Sünnipäeva eelõhtul võis ju natuke iriseda, et ilm polnud enam nii ilus kui näiteks päev- kaks varasemad aga oligi hoopis mõnusam istuda soojas toas, küdeva saunaahju ja kamina ees, lürpida kuuma teed ja mängida muusikaviktoriini ja joonistada esivanemaile sünnipäeva kaarti. Ka saunaõhtu sünnipäevalapsele sai peetud. Juula külamaja on väikestele pereringis peetavatele sünnipäevadele, lihtsalt ideaalne koht. Seal on muide isegigi päris uhke oma Juula vaim, kes hoiab omasid ja aitab Emakest Maad sügisandide pillamisel Juula külas, ja leiab nobedaid näppe, keda sinna suunab noppima endale ja teistelegi.

Laupäeva hommikul oli juba plaan paigas, et tuleb koju tulla ja naabrimehel aidata vana mööblikola välja ja ära viia. Ennem käisime ka linnas sünnipäevakraami ostmas kodusele peale. ja kui kõik see tundus eriti toimeka nädalavahetusena, siis…täna, see pühapäev – uhh! ma alles praegu 11.10.20 kell 21.06 saan maha istuda ja oma teekõrvase taga maitsvaid kanapalakesi suhu vihtuda 😀 Alustagem algusest.

Hommikul viisin vanema tütre juba kella 10 koolikülla, seal oli üks tegemine tal sõpradega. Peale tütre äraviimist, ruttasin koju tagasi, et piigadele “täiad vol2” korraldada – toiduõli pähe ja väga hoolikas kammimina. Nii, et need, kes vol 1 st pääsu said, leidsid oma otsa eriti õlises keskkonnas. Ja siis oli kell juba niipalju, et oii…pidin plikad puhtaks pesema ja uutesse riietesse toppima ja nad kaasa võtma modelliks fotosessioonile, mis tutvustab me raamatu üritusi, seikluseid ja põnevaid raamatu elamusi just sügiskuudel.

Pildil olev raamat on üks äärmiselt põnev noortekas. Minu selle nädalane “sügisõhtu öökapiraamat”

Ja et mitu kärbest saaks ühe hoobiga, siis parim pilt sessioonist saab kroonima MINU ENDA järgmist raamatuesitlust.

Pärast eriti ägedat fotosessiooni mõnusas sügisvihmas Raadi mõisapargis

Omades mõtetes tegelane

pidime ruttu tagasi koju kimama, sest enne suurele plikale järgi minekut oli siva vaja valmis saada lõunasöök. Hea ja kiire toit, milleks on spagetid hakkliha kastmega, aitab alati hädast välja. Suts plikale järgi ja oligi aeg juba väiksed plikad autosse laadida, et tagasi linna minikooli lugemisseiklusele jõuda. Enne seda muidugi, oli vaja väike põnn tudusse panna, et ta kodus liigselt üle ei väsiks.

Kui me siis kella kuueks tagasi jõudsime….mmm…ma tegin plikasid linnas oodates ja aega parajaks tehes pisikest kaloririkast pattu ka 😀

See raamat oli patt sedavõrd, et täielik ajaraiskamine.

Aga kui me koju jõudsime, suskasin riided kuivama ja uued riided pesema. Avastasime, et olime pühas hajameelsuses ära pesnud ka mootorsõiduki dokumendid. Kuivatame ja vaatame, ehk päris triikida siiski pole vaja.

Ja siis, kuna meil eile oli palju juttu krõbedast kanast ja nende ämbritest, mis KFC lõunakeskuse juures nüüd siis eriti säravas kuues asub, siis…otsustasin täna hoopis ise kodus teha krõbekana. Selleks on siis vaja kana, fileed või koiba, kuidas keegi mida eelistab. Paneeringuna kasutada puruks tambitus maisihelbeid ja häid maitseaineid ja voilaa ausalt tunnen, et hoidsin mitu head “ämbri võrra” raha kokku. Ja magustoiduks mugime täna hoopis mahlaseid apelsine, sest nii on päris hea.

Mu teega juhtus üks kummaline lugu. Põngerjas võttis lonksu ja tõusis püsti, jõudes vaid pomiseda piss ja juba ta soristaski otse mu teetassi. Ausalt, ah ja eh ist suuremat reaktsiooni väga ei tulnudki. Teistele muidugi maru naljakas. Tagantjärele muidugi endale ka. Hakkas pilt jooksma silme eest, et millise illustratsiooni sellise raamatusse saaks või kuidas sellist illustratsiooni “elust enesest” hoopis tekstiga ilmestada.

Ja kuna homme on lasteaia ja koolipäev, siis otsustasime ära teha ka operatsioon ” täiad vol3″. Hoolikal vaatlusel selgus, et eelmised “volid” olid ilmselt oma töö teinud, kuid kuna käisin täna päeval ka apteegis, ikka seda “rohhtu” otsimas. Siis apteeker praakis kohe välja kõige odavamad, et need ei eita nagunii, ja pakkus välja kõige kallima, uhh 18,70. No ja millegipärast ma sellega siis koju tulen ja plikadele pähe määrisin. Koostis ja toime oli suht sama mis toiduõlil – tegi juuksed alul rasvaseks ja kergelt kammitavaks. Hiljem muutusid juuksed pehmeks ja kergelt kammitavaks ja kõik üleliigne, mis juustes oli tuli välja. Seega loen operatsiooni “täiad3” edukaks, ja lähimal vaatlusel võin olla kindel, et täiad on langenud. Et kindel olla, lasin ka juuksurist tuttaval üle vaadata, kui plikad juuksurisse otsi lõikama vedasin. Teadupärast juuksurid juukseid ei lõika, kui seal peas keegi elav ringi seikleb.

Joon oma teist tassitäit teed ja pärast sellist rabelemist võiks ju mõne oma lemmik seriaalid siia otsa ära vaadata.

Huhh, võtan oma kallid pigem kaissu ja mõtlen, et armastus ei sõltu aastaaegadest. Armastus on alati 💕 olemas!

kuuni ning tagasi!

Kui te nüüd arvate, et ma laisklen iga jumala reede, siis ausalt – see on minu esimene vaba reede, üle ….eem, ma mõtlen, peale esimest septembrit. Iga päev on täidetud minu jaoks teise, kuuenda ja seitsmenda klassi ainetundide ja koduste töödega. Kodused toimetused ja iseenda muud tegemised, mis nõuavad pidevat tähelepanu, et iga päev oleks võimalik lastele tagada soe tuba ja toit laual. Kui ikka lõuna ajal süüa ei tee, siis no millegipärast “lauake kata end” viisil sooja sööki lauale ei ilmu.

Jõudsin ühel naljakal päeval arusaamisele, et olen enda kanda võtnud palju asju, mis osalt on ikka kellegi teise vastutusalas. Kui mina võimlen nö naba paigast, et kellegile teisele vaba aega juurde saada iseenda aja arvelt, siis on see lihtsalt ebaõige ja vale. Olgu igalühel ikka omad kohustused ja vastutusalasse kuuluvad kohustused, kus igaüks tagab selle, et kõik vajaminev tehtud ja kõik vajalikud asjad järgmiseks päevaks kotti saaks. Iroonilisel kombel saavadki need asjad tehtud. Ma ei peagi tänitama-vinguma – ja 100x päevas tähelepanu juhtima. Aga miks ma siis seda kõike ikkagi teen? Elan oma vaba aega vähemaks.

Eile oli juhus, kus sain just lapsed vaikseks ja voodi. Tegin tee ja pugesin shokolaadiga voodisse, et hakata lugeda raamatut, mida ma pole juba ee… koolialgusest lugeda saanud. Aga see raamat jäi mul lugemata, sest meenus, et lastel pole tänaseks puhtaid sokke, …seega ma läksin hoopis sokkide jahile ja hammaste kriginal veeresin ma vannituppa neid pesema. Aga seal tuli mul mõttevälgatus, milline peaks välja nägema mu ees raamatus S tähega algav lugu…Näiteks midagi säärast “Sinine sokk Sulev sulistas Silja sinakasrohelise salliga soojas saunas. Jah, igas asjas ja olukorras on lihtsalt midagi head, see tuleb lihtsalt üles leida 🙂

Eile kirjutas mulle Rajaleidja konsultant ja uuris, kuidas lastel läinud on ja kuidas on uues koolis nende esitatud juhiseid paremaks õppetegevuseks rakendatud. Jah, hakkasin tagasisidet koostama ja sain aru, et see Rajaleidja tegevus on väga hea toetus, kui lapsevanemal ja lapsel on viitsimist see ette võtta ja poole peal käega ei lööda. Aga seal saab tihti selgeks ka see, et kuigi lapsel võivad olla õpiraskused, siis ei ole see tingitud sellest et laps on loll, lohakas ja ei viitsi nalja paärast õppida, vaid…et õppimist takistavad tegurid, mida oleks pidanud ammu märkama.Aga pahatihti on parem ju see, et uputame lapse stuudiumi märkuste alla ja ärme tee midagi. Võtame omaks suhtumise et lapsevanem on loll ja häbematu ja muudkui käib koolis midagi nõudmas.

Ausalt, ma rõõmustasin eile veelkord, et uskumatu küll, oleks võinud sellest mugavustsoonist ammu välja ronida, oleks vedanud lapsi kaugemale kooli küll aga säilitanud lastele nende ja endi eneseväärikuse. Aga õppetunnina on hea teadvustada KUHU kooli ma oma lapsi enam põhikooli astmesse ei saada.

Uues koolis pole ühtegi sellist probleemi nagu eelmistel õppeaastatel. Jah, nagu öeldud eelmise õppeaasta lõpetasid lapsed kiitusega. Sel aastal on ka päris head hinded. Ja lapsed palju rahulikumad ka, sest meie eesmärk kooliga on sama – turvaliselt tagada õpikeskkond ja haridus. Ainult rõõm.

Vaba reede ja hommikupoolik, seda ma tõesti mõtlesin….pugesin diivanile kood teetassi, shokolaadi ja arvutiga, et kirja panna üks postitus. Aga olles lõpetanud eelmise lõigu, helistati mulle lasteaiast – tulge oma lastele järgi, neil on peas täid.

Olgu peale. Suvel oli see täide teema, popp teema, meil õnnestus neid mitte saada aga tundub, et kui on kõigil olnud, siis ei pääse ka meie pikajuukselised ja said paar päeva tagasi täistabamuse. Samas näpuga ju näidata ei saa, kellega koos mängisid, sest ise pole kellegi teise peas sobramas käinud. Võtan rahulikult ja närvi ei lähe. Apteegis shampooni värk olemas, kuid võtan ette vanakooli tõrje – kuum saun ja äädikalahus peas. Ja terve kodu puhastusmaraton. Aga hetkel ma siis lõpetan ära oma jahtunud tee ja lasin piigad kööki möllama – teised hakkasid lasteaias tegema puuviljasalatit – ei saa siis oma piigat ju tegemisrõõmust ilma jätta. Pisike põnn, puges aga kaissu ja uinus üsna kiirelt. Seega oli isegi hea, et selline asi juhtus ja sellise teistmoodi päeva jälle endale saime.

Seega ei ole praegu ka raamatulugemist. Vaid on tegus lastega päev, et õhtul tähistada issi sünnipäeva ja teha täitõrjet vanakooli moodi ja olla hästi kaua üleval ja vaadata tähistaevast.

Ahjaa, me perelemmik ford leidis omale uue kodu ja hoolsa peremehe, kes oma uuel sõbral niisama seisma ei lase jääda. See on hea.

Kõik on hästi. Päike kah paistab 😀

Eksole. Selline hea pealkiri, kus kõik võiksid oma arvamuse sekka öelda, kui ma ma neid kuulaks. Aga vaat, ei kuula, sest kui sa võtad kõike oma ümber kohustuse ja katkematu kohustuste jada ja tööna, siis naguteadsid juba Tammsaare tegelased, ega õnn ja armastus õuele ei tule.

Õnn ja armastus tulevad reeglina ikka sinna, kus armastatakse kõike, sh ka töö tegemist. Hambad ristis millegi tegemine või teiste eest hoolitsemine, ei ole sulle hea ega paista ka väljapoole eriti hea, kui töötegija on vissis ja krimpsus kui aiamaal õunapuu ladvikus pisvinn ubinajunn.

Mina olin takerdunud mitmeid nädalaid pisiasjadesse ja pseudoasjadesse, mis tegelikult polnud minu rida ajada, kuid ometi ma need asjad enda teha ja õule just võtsin, sest arvasin, et kui mina ei tee, siis jäävadki tegemata. Ja lükkasin need asjad, mida mina tahtsin teha kuhugi…määramatusse. Selle tulemusena, maabus me elutuppa elevant. Elukas, kes ähvardas, seni loodu puruks tampida ja lömastada meid kõiki oma paksu halli tagumikuga vastu seina lömastades. Sellegipoolest jätkasime kodus kikivarvukil hiilides, et mitte hallile monstrumile märku anda, et teame ta olemasolust.

Eksole. Elevandipoju lasime õhust tühjaks ja uus energiavoo katkematu ja lakkamatu juurdevool, tõi meile uut energiat ja tulemist. Ei tea, kas just sellest või hoopis sellest, et ei johtu nende kohustustega ka midagi, kui palun need kellegil teisel oma teha võtta või see, et me jagame omavahel ka täiskasvanulikumal kombel lisaks rõõmudele ka kohustusi, kuulame üksteist või lihtsalt oli aeg saada motivatsiooni kriisist üle, et tahta suuta jälle kirjutama hakata.

Eile, ma näiteks olin täiesti küpsetamise lainel, sest soovisin üle pika aja mässata pool päevast köögis, sest tuli lihtsalt tahtmine, teha head toitu, palju ja sellist mis ikka akna taga oleva ilmaga kokku passiks. Seega siis suure potiga kartuliputru, kaks pannitäit ribiliha, rohelise hernega salatit kõrvale ja pruun lihakaste omakorda valmis sai. Õhutuseks snäkiks eks ikka vanaema juurest toodud õunad ja poest varutud banaan ja apelsinid läksid ka laste vahel jagamisele. Ja õhtul jätkus energiat ka minna kohtingule.

Ja öösel suikusime unele aknale krabiseva vihma saatel. Mõnus.

Igatahes täna, olen ma paika pannud järgmise lasteraaamtu kava, ja esimese muinasjutugi valmis saanud. Kuna see tuleb senistest erinev ja mahukam, võib sellega tegelemist jätkuda kuni kevadeni. Seega töö kodukontoris on kindlustatud. Täna on see päev, kus minu lühike metsasünnipäevade läbiviija karjäär sai läbi ja mind lubati ürituste korraldamisel kaasa küll lüüa, kuid omal soovil võtan osa neist, kus lapsed soovivad seigelda siiski koos raamatuga või raamatus. Mitte külmas ja märjas metsas, sest lihtsalt külm ilm ja mina ei käi kuidagimoodi kokku 😀

Täna ma veel ei tea, mis õhtusöök meil tuleb, kuid sõõriku pärmitainas kerkib pliidiservas juba küll. Tekkis mõte, et prooviks teha neid vanakooli sõõrikuid, mida poest kuidagi osta ei raatsi. Dosaatorit mul küll veel pole, aga kasutame pisut loovat mõtlemist ja perenaise.ee lehelt leitud soovitusi kommentaatorite vastuse hulgast kuidas dosaatoriga mõnusad sõõrikud potti küpsema saada. Pätu põnn magab – homme ilmselt peab proovima, kuidas lasteaeda minna saab, sest suurtel tegelastel on homme distantsõppe päev ja see paneb natuke me närvirakud proovile. Samas on nii mugavamgi, sest lubatud bussiliini me ei saanud ja nii jääks hommikune hallis udus sõitmine keset kitsede populatsiooni bussipeatusesse ära. Aga ei kurda samas, sest nii hästi kui on lastel koolis praegu läinud, pole neil kunagi varem läinud. Seega, on küll aitamist ja suunamist rohkem kodus aga mitte ühtegi sellist probleemi nagu oli täidetud me eelnevad õppeaastad, ei ole. Ja see ongi ju oluline.

Oleme saanud oma motivatsiooni ja rõõmsat teotahet pärssivad elevandid klassiruumist ja elutoast välja puksida ja ilmselgelt taasub ka siis töötahe ja muu motivatsioon….lustakalt ja lõbusalt.

Kino ja nalja peab saama. Puhata ja mängida ka 😉

nb! Kirjutama asudes, oli mul muu mõte, millest kirjutada.Aga pole midagi, kirjutatu on suht puusalt tulistatu aga illustreerib mu eelnevat mõtet paremini, kui õige mõte ise 🙂

Kui meil on sünnipäev, siis me enamasti peame seda kusagil mängutoas trööbeldades või teistmoodi isa Plitsbergi eeskujul metsas mürgeldades, õppides tundma loodust ja avastama ellujäämisinstinkte ja esiisade teadmisi varamust, kust ilmakaarest tõuseb päike, kuhu loojub ja kuhu minna, kui oled metsas eksinud. 

Ka mina liitusin vahepeal seltskonnaga, kes hakkas siinsamas Tartumaal pakkuma metsas sünnipäevi jm orienteerumise seikluseid. Kuigi need on mega vahvad, siis…

…ei ole mina vist see, kes on valmis metsas ringi jooksma nii vihmas, kui tuules ja trööbeldama mullas. Seega, mina leidsin, et jääksin nende liistude juurde, mida mina tean ja oskan ja mis mulle meeldib.

Ja selleks on raamatud, lugemine ja avarduv maailm nende sees.

Seiklus raamatuga elik raamatuseiklus on võimalus avastada koos meiega erinevaid võimalusi, kuhu saab raamatuga seigelda, reisida ja mida lugedes avastada. Avastada ülivingeid tähtede koosluseid ja võtmeasetusi häälikupikkustes, teha tutvust tähestikuga, salakeelega. Võimalus tutvuda erinevate kirjandustegelastega sh raamatuloojatega autoritega kui ka raamatu  tegelaste ja päriselus eksisteerivate peategelastega. Õppida tarkusi kokaraamatust ja maitsta peente Pariisi croissantide maitset, otse siinsamas Eestis, Inglise kella viie tee kõrvale. See on seiklus, kus võid teada saada, kuidas saab raamatusse illustratsioon, osaleda ise illustreerimise töötoas ja võime teha koos ühe päris oma muinasjuttudega raamatu. Võid tutvuda täislausete maailmaga ning õpid kuidas saab leida raamatust ilma “googlet” kasutamata vastuse. Osalemas infomiinides, võid koju kaasa saada pärjatud nimelise auhinnaga. Seiklus raamatus koos raamatuga annab võimaluse aega sisustada imelikult, veidralt, naljakalt, seikluslikult, põnevalt ja mis võib olla iga kord erinev ja teistmoodi, kui mis mitte kunagi ei saa olla igav. 

Tule ja seikle koos minuga. Raamatus ja raamatuga toas, õues, metsas või salaonnis või hoopiski mõnes vahvas maa raamatukogus…

Tolkuse rabas seiklemas. F:Kristhel Vaht

Üleeile potsatas postkasti vist kiri, et täna, pühapäeval on Juulal talgud – puukuuri ehitus. Oodatud olid kõik abikäed ja muu tööjõud, et valmis ehitada puukuur. Ja kui puukuur valmis, saab ka talvepuud sisse laduda.

Suurtele töölistele, töötasuks saun ja bassein. Tänase ilmaga, kõlavad mõlemad liigagi hästi. Ja nagu ikka – ma ei saa minna, sest mu piigad käivad linnas koolis, iga pühapäev lugemisseiklusel. Ja mul on au olla autojuhi rollis 😀

Aga saadan mõttes jõudu ja jaksu kõikidele, kes juba abis nõu ja jõuga. Vaat, see ongi kogukonna jõud, mida imetleda😊😉

Täna on me poisil sünnipäev. Uhke 14- ne😉

Lubasime sünnipäeva puhul poisi kinno koos tema parimate sõpradega. Sattusin ise kuidagi jälle taksojuhi rolli.

Lubasin peale koolipäeva kõik külalised peale korjata, kinno viia ja hiljem kodudesse tagasi transportida ka. Sünnipäevalise soovil läksid nad Lõunakeskusesse Apollosse vaatama “Tenetit”, mis pidi olema keeruline film mida hiljem jutustada oskaks. Igaühele jook ja popkorn, mis nõnda traditsioon kinos käies.

Päris muhe seltskond, see sünnipäevapunt. Ja kiituseks olgu öeldud, vähemalt autosõidu vältel ühtegi ropendamist ei kuulnud, niisamuti on selged viisakusterminid ” tere” ja ” head aega”.

Endal oli küll seda sõitmist rohkem kui vaja, sest sel ajal kui poiss sõpradega kinos lõbutses, sõitsin tagasi koju, et ülejäänud kambaga järgmiseks koolipäevaks ära õppida. Ja õhtussöök ju vaja ka valmis teha, selleks ajaks, kui meespere Tallinnast koju jõuab.

Ja kinos sünnipäeva pidamine filmihuvilisel poisil on väga hea idee. Hinnaklass võrreldes Taskust ära kaotatud Cinamoniga on ehk pisut krõbe, aga egas siis igapäev kinos ju ei käi ja mõni päev võib olla kulukam kui teisel.

Täna, 30 september käis me piiga klassiga Lõunakeskuse Apollo kinos. Peale tunde mindi bussiga ja õpetaja autoga linna, sealt edasi juba Lõunakeskusesse.

Lapsed said omale kino nänni, popkorni ja jooki ja kui film “Mulan” jooksma hakkas, oli kõigil tore ja jäädvustatud pildile jäid vaid naerusuised ja lõbusad lapsed.

Minu jaoks oli see esimene kord, kus vabatahtlikult end välja pakkusin, et võiks peale enda oma ka, mõne teise koju viia. Ja täna üllatusin meeldivalt 😉

Oleks tore teinekordki, klassi ürituste õnnestumuseks taustajõuna kaasa lüüa😉

Nagu ma kirjutasin, siis meil oli eile elevant toas. Tuli teine reedel ja passis end üsna mugavalt sisse ka. Pühapäevaks oli asi juba niikaugel, et kõik kõndisid kikivarvukil, et miskitmoodi teda ei häiriks, ja et mööbel kui portselan terveks jääks.

Paraku läks nii, et kaotasime ühe taldriku ja närvidekadu oli olemas, kuid siiski märkinisväärselt vähene kogus. Tulemuseks sai jälle probleemid lahendatud ja nenditud, et kui pereliikmed omavahel ei räägi, vaid eeldavad ja oletavad vaikides, siis ükshetk on neil toas “tüliõun”, millest lahti saamiseks tuleb see mädapaisena lihtsalt lõhki torgata. Ning loota, et kõik õpivad sellest midagi.

Ei ole mul enam sellist kannatlikust, et lihtsalt asjadel minna. Kui toas on elevant, mida kõik näevad kuid keegi ei taha olla esimene, kes proovib elukat suunata uksest õue lahkuma, siis on kõik sunnitud lootma, et elevant nii suureks ei kasva, et neid seina ja enda vahele laiaks ei litsu.