Category

Kodukond

Category

Ma võin vahest enese teadmata olla parajalt nõme. Ja selle taipamine mõni päev hiljem, on nagu hoop kõhtu.
Ma vist pole olnud seni kõige parem kogukonna tüüp ka.
Kuidas oma eksimusi kõige paremini parandada?

Tuleb kõigepealt oma eksimusest aru saada ja kui sa oled hajameelne udupea, siis vahest võtab see aega, sest kui iseendalegi tundub, et sa pole teravaim pliiats karbis, kelleks sa seni pidasid, siis seda enam tundub isegi mis-iganes edasi tegutsemine totter ja nõme. Isegi vabandamine tundub olevat väär.

Eksid. Tunnistad ja siis vabandad. Lihtne ju ning muud keerulist siin ju pole. Aga… Mulle pole vabandamine kunagi meeldinud. Mulle ei meeldi oma eksimuste tunnistamine ja seda enam, kui ma päriselt olengi eksinud. Ja vabandus on seda raskes kui oled eksinud oma eeskuju vastu või tunned, et oled liiga teinud inimesele, keda tahaksid pidada oma sõbraks.


Ma pole kunagi varem niipalju ridu maha kustutanud kui tänase postituse juures. Täna oleks niipalju öelda lisaks varem öeldule ja ’deletida’ varem öeldust mõned read.

Alustagem siis vist algusest. Viimasel ajal unustan ma asju ära ja paari viimase nädalaga olen kui külmaks talveks valmistuv pruunkaru, istuks soojas ja mugiks kahe suupoolega suhkurt sisse. Segamise ajal urisen nagu kuri karu ikka 🐻

Ma tunnen, et olen minetanud kevadest saati oskuse mõista mida- keegi- miks – teeb- ütleb, märgata pisiasju ja baastausta, mida ma selle inimese kohta olen enda jaoks salvestanud, sest ma olen olnud hõivatud eneseteostusega ja püüdlusega olla oluline inimgrupis, kus tegelikult minu reaalset osaluspanust ei vajatud.

Ma unustasin ära need toredad inimesed, kes meid möödunud jõulupühade aegu oma vahvasse kogukonda vastuvõtsid. Unustasin ära, selle vahva enesetunde, mis tekkis koos nendega ühise laua taga istudes ja/või koostoimetades. Tol esimesel korral, võõrasse seltskonda tundus nii kõhe sulanduda, sest ma ei pea end eriti kergesti kohanevaks. Aga millegipärast oli nii, et ma oleks läinud nagu headele sõpradele külla. Ei olnud võõristust, pilkude heitmisi ega muud sellist, kus tahaks käed seljataha peita ja sügavamasse trepialusesse konkusse peitu pugeda. Unustasin ära, et kuhugi kuulumiseks, ei pea ma endal naba pooleks võimlema, et kellegile meele järgi olla, mahtumaks kellegi teise visioonilikku loodud projekti, juhituna kellegi teise tähelepanuvajaduslikust missioonitundest. Kõik olulised väärtused, põhitõed olid unustatud ja eneseväärtuslikud põhimõtted ära põlatud. Tahtsin lihtsalt osaleda kellegi teise poolt loodud taktilises meeskonna juhtimise projektis, sest tahtsin kuuluda kuhugi, kus vajatakse minu tööalaseid teadmisi kontakte ja oskuseid, et mina saaks tõestada, et ma pole neist sugugi kehvem. Onju nõme!

Halleluuja! Ma ei pea kellelegi midagi tõestama. Olen see, kes olen ja kuhugi kuuludes ei pea minetama oma väärtushinnanguid, põhimõtteid või aastatega kogutud elutarkusi -kontakte selleks, et kellegi teise visioonilikku missioonil osaleda.

Ma võin vahest enese teadmata olla parajalt nõme. Alles eelmisel nädalal suutsin ma ülereageerida ühe väga toreda ja vahva inimese peale, sest ma ise unustasin ära ühe lubaduse, mille talle andnud olin. Mille tõttu tekkis segadus mulle olulise sündmuse korraldamisel. Õnneks muidugi tekkinud probleem lahenes mõistlikult ja mitmete inimeste vastutulelikkuse tõttu, kuid kahjuks ei olnud mina see, kes oli mõistlik või vastutulelik. Mina olin pigem, see kärsitu tulehark, kes kõiki mõistmatuteks tembeldas. Ja selle taipamine mõni päev hiljem, oli nagu hoop kõhtu.

Eriti nõmedana tunnen ma end praegu, kus fb- s jagas mulle väga hea tuttav inimene, meie ühise väga toreda, -minu jaoks kohati isegi eeskujuna figureeriva naisterahva jaoks olulise etapi lõppemist tähistava pildiga.

Päriselt. Nii nüri pliiatsina ma polegi end veel tundnud. On olnud ligilähedaseid hetki küll, kuid täna hommikul tundsin ma end küll väga “nürina”.

Ma kuulun aastavahetusest saati Juula Küla Heaks perre.Ja mul oli väga hea meel ja rõõm liituda, nii südamliku ja toreda seltskonnaga. Mul on siiralt kahju, et olen jõudnud nii vähestest ettevõtmistest osa võtta. Kaldusin väheke iseendale seatud sihist kõrvale. Aga juulalased juba teavad, kuidas sõbrad kokku tuua, liita ja meeles pidada, nii et see on kantud ühisest kõiki haaravast kogukondlikust tundest.

Üleeile 22.08.20 tähistati Juula külamajas ja hoovil Enn Kaalepi elu. Avatud oli mälestuste galerii ja kohapeal kohvik.

Ma ise üritusel kohal ei viibinud aga tehtud ja jagatud pildid jutustavad oma lugu. https://m.facebook.com/katrin.kaalep/posts/pcb.3230826547032408/?photo_id=3184537668260130&mds=%2Fphotos%2Fviewer%2F%3Fphotoset_token%3Dpcb.3230826547032408%26photo%3D3184537668260130%26profileid%3D100000567514402%26source%3D49%26refid%3D17%26_ft_%3Dmf_story_key.3230826547032408%253Atop_level_post_id.3230826547032408%253Atl_objid.3230826547032408%253Acontent_owner_id_new.100001117830961%253Athrowback_story_fbid.3230826547032408%253Aphoto_attachments_list.[3184537668260130%252C3184537674926796%252C3184537661593464%252C3184537791593451%252C3184537884926775]%253Aphoto_id.3184537668260130%253Astory_location.4%253Astory_attachment_style.album%253Athid.100003152829627%253A306061129499414%253A44%253A0%253A1598943599%253A-2835073680529953768%26__tn__%3DEH-R%26cached_data%3Dfalse%26ftid%3D&mdp=1&mdf=1

Ja see kõik teebki ühest külast, erinevatest majapidamistest pärit, teistest ja endast hooliva kogukonna- suurepere.

Aitähh, et hoolite! 💚




Mulle meeldivad inimesed, püüan ka ise rohkem olla selline, kes tänaval võhivõõrale astub ligi ja ütleb mõne komplimendi. Et vauu! Sul on nii äge värviline tatoo või lahe seelik. Ma tänan, teil on ka nii äge jakk vms.Küsimise peale kuidas Tiramisu maitses, siis tegelikult on kook ju maitsev ja väljanägemine muinasjutuline. Ma olen päriselt söönud sellist Tiramisu, mis oligi taevalik ja suussulav, nii et ma pidin isegi retsepti küsima😀 nii, et kõik balanseerubki sellele, et milline on hea maitse ja mis kõigub hea maitse piiridel.

Mis on hea maitse ja selle piiril olemine igapäeva elus?

Ma reaalselt ei mõista inimesi, kes suudavad tahtlikult ära rikkuda teise inimese tuju ning seejärel vaatavad sulle otsa süütute suurte hirvesilmadega ja ei saa aru ” mis mina nüüd tegin” või veel parem jätkavad oma juttu või tegemisi, saamata aru mida tegi.

Siin ükspäev oli meil mänguväljakul intsident, millele ma siiani mõeldes, tahaks oma käitumist muuta – täpselt selliseks nagu oli sel teisel emal.

Situatsioon ise järgmine: lapsed olid mänguväljakul ja minu põnn ja üks võõras poiss seisid väljaku peal, liumäe vastas. Minu poiss hoidis torust kinni, sooviga “kiikuda” ja võõras poiss tahtis sedasama toru hoida ja näpistas mu poega nii, et sel punased pigistamisjäljed käsivarred. Vaatasin, et minu laps nutma ei hakanud, kuigi nõutu oli küll. Famiili teisel lapsel ei teinud suurt väljagi. Võõras poiss lasi mängukalt alla ja ronis tagasi üles, minu põnni külje alla. Minu põnn, kes on kõige rahumeelsem laps üleüldse, lükkas selle poisi mängukalt alla. Poiss haiget ei saanud, nutma ei hakanud ja vanemad ei reageerinud. Mina igaks juhuks mainisin oma lapsele, et ärgu teinekord nii tehku.

Mänguväljaku ääres seisis me põnni mängu mootorratas. Ja see võõras poiss istus selle peale. Loomulikult me põnn, läks ja avaldas soovi motikas tagasi saada. Seisis kõrval ja ootas. Poiss ei teinud teist nägugi. Vanemad mänguka kõrval ei teinud teist nägugi. Põnn läks ja istus siis oma motikale peale, puksides teise pehmelt sadulast välja. Poisi ema hakkas naerma ja käskis poisil ära tulla, sest ” põnn on kade”. Poisi isa seletas valjult üle hoovi, kuidas lapsed tahavad mängida ikka nende mänguasjadega mida on üks ja seda siis ikka samal ajal. Viisin motika mänguväljakult ära ja võõras poiss käib kannul, et miks ma ära viin, tema tahab ju sõita sellega.

Läksin korraks tuppa, et kohe autosse mingit asja otsima minna. Järsku kuulen, ja näen, et seesama ema hoiab minu põnnil käsivarrest kinni ja üsna kurjal ja kõrgendatud toonil pahandab sõnadega ” Sina, minu kullakallist last ei löö. Mis õigusega sa seda teed siin.”

Astusin vahele, et oot, mis õigusega, tema minu lapse peale karjub. Vaadaku ise, kuidas tema laps mänguväljakul esimesena käitus. Ning et võõrad lapsevanemad räägivad probleemide korral ikka kohaloleva lapsevanemaga, mitte pisikese lapsega.

Sain ülbel toonil vastuseks, et lüüa pole ilus ning et minu lapsel peaks ikka rohkem järelvalvet olema.

Kogu see vestlus oli koondunud kuuskede alla tõstetud batuudile, kus hüppas mu põnn ja tema õed koos sõpradega. See naine oli tõstnud oma poisi meie batuudile ja vestluse käigus, võttis ta poisil juba jalatseid jalast. Kuna meie poiss sõnadega end väljendada ei osanud ja ta ilmselget empaatiat selle poisi vastu tundis, siis ilmselt ta tõesti võis teda lükata🙄

Kihvatas aga endal hoopiski, et oot, see ju meie batuut, et kui võõrad hüpata soovivad, võiksid nad ikka küsida ka. Eriti kui batuudil on juba 3 väikest last, kellest üks on pisike poiss.

See ema pööritas selle peale silmi, kahmas poisikese kaenlasse ja marssis liivakasti sõnadega, et ohjah, me ei saa ikka täna siin hüpata. Ja poisi röökimise peale käratas lihtsalt Ole kuss!

Need kes meiega mängimas käivad, teavad hästi, et me lubame oma liivakasti mänguasjadega kõigil mängil, ka lükatavate autodega ja kõige muuga. Põnn pole kade, ei löö, ei lükka ja ootab sellist käitumist ka mängukaaslastelt. Ja kuigi, see pole vajalik, siis ka omad sõbrad ( nagu ka meie põnniga) küsime vastastikku, et kas me tohime mängida just selle ämbri ja rattaga ( kuigi me teame, et võib). Batuudil hüppamine on lubatud kõigil me maja lastel ja nende sõpradel, kuid seda ikka vastastikkusel lugupidamisel ja viisakusnorme üksteise suhtes täites. Ja mõnel lapsed käivad ja küsivad siiani, kas just sel ajahetkel tohivad nemad seal hüpata. Ei näe põhjust, et keelata.

Aga vaat mõnikord, tuleb see hetk, kus mõtlen küll, et misinimesed need on, kes ilma küsimata kasutavad kellegi istumisnurka ja batuuti kui avalikku ruumi kuuluvat. Mina ju ei lähe mööda alevikku jalutama ja vaatan, et näen seal hoovis on batuut ja lähen hüppama või et ooo….istumisnurk, lähen lebon natuke 😀 või et tulen istun su maja ette ja karjun ajaviiteks kellegi teise 2a põnni peale, samal ajal kui lapsevanem on meetri kaugusel.

Teine selline hämmastav liik lapsevanemaid on sellised, kes lähevad kaasa igasuguste külajuttudega ja selle asemel, et rahulikku eeskuju mida sõnadega näidatakse ka reaalselt eeskujuks anda, hoopiski hüsteeriaks muudetakse. Vürtsitatakse külajuttu omapoolsete väljamõeldistega ja elu ongi jälle hästi. Mõtlemata, mida oma väljaütlemistega teine tunneb.

Näituseks see täi teema. Oi see kütab endiselt kirgi ja draamat. 😀

Eile kirjutas mulle üks lapsevanem, kelle laps oli kutsutud pühapäeval, me piiga 8 ndale sünnipäevale. Kuid see perekond ei tule, sest ” selle täi ralli raames on hirm tulla sünnipäevale. Õnne soovime ikka kui näeme. See ei tähenda siis seda, et ma arvaks, et sinu lastel on, vaid mõnel külalisel, sest X ja C on, ja nemad mängisid kõigi teiste lastega ka. Samadel põhjustel ei lähe nad ka teise sõbra sünnipäevale.”

Tore. Kirjutasin siis neile X ja C vanemale, et no a’la küla vahel olnud kellegil täid, vaadaku oma laste pead ka üle. ILMSELGELT ei olnud neil lastel peas midagi.🙂 Aga sellisest süüdistusest ma ei hakanud rääkima, sest ma tean, kuipalju pahandust selline süüdistamine teeb.

Minu piiga mängis eile teise maja lastega, nende tüdrukutega, kel vanematel mõni nädal tagasi samasugune süüdistus me vastu varnaks võtta oli, kui nende piigadel täid peast leiti. Nägime ka nende piigade ema eile, kuid näost näkku endiselt vastavasisuline vestlus jäi pidamata.

Tahakski nagu öelda, et tunnista et jah, mu lapsel ja naabrilapsel olid täid. Mis seal erilist, pesime pead täishampooniga ja asi korras. Keegi ei korralda teile see eest boikoti ega täijahti. Aga see eest tembeldatakse nende poolt suvalised külalapsed või vanaemadele külla tulnud lapselapsed ” lasteks, kel on täid” Ainuke nali on selles, et nende laste pead on puhtad. Aga nende veksleid välja käinud vanemate südametunnistus peaks tekitatud kahju eest olema potipõhja karva must.

Või sellised inimesed, kes reaalselt suudavad sulle olulise ära rikkuda sellise südamerahuga, et imesta vaid. Mul on tatoveering. Värviline. Südamelähedaste elementidega. Ükssarvik, päikesetõus ja laste nimetähed.

Tegin sest see on üks olulistest eluetappidest. Tegin, sest kingiti see võimalus ning et tatoo tegija mulje oli selline, et keda julgeks 6h käsivarre kallale lasta 😂 Ei teinud selleks, et komplimente nuruda või tähelepanu saada. Aga viisakus ennekõike oleks okei. Nimelt, kui sulle ei meeldi või sa ei arva üleüldse tatoodest midagi, no ära arva aga ära avalda arvamust stiilis “Milleks seda vaja on? Kui oled vana ja kortsus, mis siis saab? Mulle meeldivad väiksemad/ühevärvilised ja mina teeks palju väiksema/rohkem varjatumasse kohta. Igalühel oma maitse.”

Stiilinäited. Aga polnudki VAJA, tahtsin sest mulle meeldib ja see pole stamptatoo, sest see on vaid mulle tehtud. Kui olen vana ja kortsus, on ka ükssarvik kortsus ja siis?😂 Maitse on tõesti erinev ja no selline on minu 😉

Ma olen ikka mõelnud, et kui minu lemmik tort on manhattani toorjuustukook küpsisepõhjal. Siis ma tellin seda kui mul on mingi tähtpäev, sest MULLE maitseb. Ja siis sa vestled hea tuttavaga, kes kommenteerib, et mis koogi tellisid?uh, väga hea, et sa seda manhattani toorjuustu ei tellinud, ma nimelt sellest küpsisepõhjast ei arva midagi, see ei meeldi mulle.

Mul on ka torte/ kooke mida ma heameelega ei sööks ja väldiks tegelikult heameelega. Aga ma tean, kellele meeldib ja tema kuuldes ma ei kommenteeri ala ma trühvli torti ei söö, sest see ei maitse mulle. Või et kui lähen külla ja peoperenaine on näinud vaeva valmistanud Tiramisu tordi ja ma hooletu õlakehitusega ütlen, et minu meelest on igalkujul Tiramisu rõve. Siis on tunne, nagu lööks jalaga kassipoega.

Kui mulle tuuakse sünnipäevaks trühvlitort. Naeratan, ütlen aitäh ja jagan selle külalistele lauale, võttes ka ise tüki või paar. Miks ma pean pisendama tooja rõõmu, et sai mulle tordi tuua. Samamoodi on kõikide teiste muude asjadega ka.

Ei ole vaja olla pisendaja.

Aga kõik on kinni vaid maitsetes ja eelistustes, kas hea maitse valss või maitsepiiril tango😉 millised on sinu maitse eelistused?

Kas kogukonna definitsioonis on oluline see, kui palju tehakse üritusi kogukonnale ( avaliku üleskutsena ka naaberküladele üleriiklikus meedias) või see, kui palju teevad ära kogukonnaliikmed ühisüritusi eneste jaoks, ilma reklaami või tunnustuse vajaduseta?

Mul on tore meel, et 16.08 avatud hoovide üritus, isegi vallavanemalt avalikult heakskiidu ja tunnustuse selle eestvedaja sai.
Aga kui palju üritusi, või väga lahedaid, väekaid kogukondlike üritusi korraldatakse just Juulal. Need üritused on korraldatud alati südamega ja kogukonna siseselt iseeneste jaoks. Vallalehte või kuhu iganes kajastusse on jõudnud neist vähesed, samas kedagi eraldi pjedestaalile ei tõsteta, kõik on ühtemoodi hoitud ja võrdselt kogukonda panustavad. Kasvõi oma kohalolekuga.
Ka meie külas on palju neid väga toredaid ja ettevõtlike inimesi, kes kuigipalju võib olla aleviku peal ei liigu, ja facebookis kogukonna grupis pole. Ka esimesel kogukonnakoosolekule tuli päris palju uudistajaid, et mis nüüd siis tegema hakatakse….järgmine kord, oli mõeldud konkreetselt avatud hoovide teema ja kohal 12 inimest, kes arutasid just avatud õuedega seonduvat temaatikat. Esimesel koosolekul tõstatud külaelanike murekohad kuulati ära, kuid päris paljudele jäi mulje, et see polnud kogunemise eesmärk vaid oligi juba põhimõtteliselt kellegi poolt välja mõeldud ürituse tutvustus ja nö idee “mahamüümine”, et leida teisigi, kes oleksid nõus selles olema kaasategevad. Tore tegelikult, et on selliseid ettevõtlike inimesi ja selliseid kaasalööjaid, aga see on täpselt sama silmakirjalik, kui üle riigilises Maalehes ilmub artikkel, kus ajakirjanik pärjab ühte kohalikku tiitliga, kui ” paari kuuga kohaliku elu õitsele lööjat”, samas kui ” õitseb” vaid teatud sihtgrupi tegevus. Meie alevik, ei koosne vaid vanemast põlvkonnast, vaid üsnagi tugev pisemate põlvkond on peale tulemas. On nooremaid, ja on ka noori peresid, kes annavad iga päev enda panuse, et hoida korras koduäärsed tänavad. Leiavad lastele tegevust, suunavad laste energiat neid endid arendavasse tegevustesse. Kenad, toredad lapsevanemad, vanavanemad, naabrid, igalühel omad tegemised, misigaüks eraldi tunnustust väärt ja mis enam, kes vajaksid ka sellist kogukondliku kooskäimise kohta, nagu on seda Juulal nende külamaja. Meil võiks olla selleks kohaks hoopis meie endi Sadam. Sadamas, korraldatakse kohalikele lastele tasuta purjesõite ja kutsutakse SUP lauda rentima. Kallas on korda tehtud, seega istumisruumi, kus päikeseloojangut vaadata või oma naabriga piknikut pidada, kus iga tulija võtab ühtsele lauale ise midagi kaasa võtta. Sadama kapten on korduvalt kohalike kutsunud sealsete pakutavate võimaluste ja teenustega tutvuma.
Miks siis küllakutset püsivalt eirata? Miks mitte hoopis küllakutsest kahe käega kinni hakata ja korraldada kogukondlikult, üheskoos mõnus õhtune äraviibimine, kus naabrid saavad öelda üksteisele “Tere”.
Ainuke reklaam peaks toimuma suusõnaliselt ja sedagi vaid kogukondlikul tasandil, ilma propagandata avalikus meedias. Korraldajaks on kõik kohale tulijad ja tegijad kõik need, kes oma kiiretes päevategemistes, leiavad aja, et tulla ja ulatada üksteisele käe, kasvõi sümboolse tervitusega. Lonksata tassike teed oma vana sõbraga või hoopiski uue naabriga, kes su kõrval elanud võib olla kauem, kui sul endal vanust😉

Esimesel korraldatud koosolekul jäi õhku kumama lausekatke, et ” me külas pole kogukonda”. Minu meelest on see ekslik arusaam. Küla on lihtsalt niivõrd laiahaardega hallates mitmeid eramaju, kui keskusesse jäävaid kortermaju. Igas elamus on inimesed, kes soovivad turvalist ja rahulikku elukohta, ning sõbralikku kasvukeskonda lastele, toimivat tugivõrgustikku ja demokraatiat, mis puudutavad külaelu mõjutavates otsustes omavalitsuse tasandil.
Kuid usun, et on tekkinud kohalikud nö pisikesed kogukonnad, kas sõprussuhete või hoopiski ühisel eesmärgil tegutsevate inimeste baasil. Meil on kindlasti aiamaarahva kogukond ja siis on meil kogukondlik liin, kes seisab nüüdsest ka kohalik- ürituste- avaliku tähelepanu eesmärgi eest. Ja igaüks neist inimestest kuulub ka kellegiga nö tugivõrgustikku, kus abivajajale ulatatakse küsimusi esitamata või tasu tahtmata abikäsi.
Kui naabril lendab batuut tormiga kõveraks, siis keegi ikka omadest varudest annab sulle purunenud postide asemel lihtsalt niisama uued. Sügisel pakub seesama pere oma aiast hoopis suvikõrvitsat😀 Või kui sul läheb auto tee peal katki, piisab ühest kõnest, kui sõber appi tuleb. Järgmine kord, pakud oma abi vastu kui näed, et sõbral abi käes. Kui sul aias kurki lademes, tundub elementaarne see laiali jagada neile, kel pole. Teinekord pakub tema vastu midagi, mida sul pole, nt kimp saialilli vaasi😊

Sellised inimesed me ümber on igapäevast kiitust väärt ja vaat sellistele inimestele, kes tunnevad, et nad võiks laiendada oma tugivõrgustikku, või leida ühist keelt seni tundmatuks jäänud naabriga, ongi see pöördumine mõeldud. Võib olla on mõni mure ühine ja lahenduste leidmisel on kaks ja rohkem päid, ikka paremad, kui üks.

Ae! Üleaedne😉 mis asjast arvad?

Meist igaüks jätab ajalukku oma jälje. Meil igaühel on oma roll, mõnel mitu. Kuid sisimas oleme ikka ühesuguste mõtetega ja sooviga olla keegi kellegi jaoks ja kuuluda kuhugi, kus võetakse sind omaks liigsete küsimusteta, kus sobitud seltskonda, kus puudub üksteise pidev vigade otsimine ja näpuga näitamine. Meil on olla hea seal, kus on turvaline, kaitstud ja hea tunne.

Kodune kogukond on see, mis teeb ühest suurest korterelamust väärt elupaiga, niisamuti kõrvalmajast inimesed kellega pidevalt läbi käid. Siis ei loe, kui mõned inimesed ära kolivad, muutub vaid suhtlustihedus kuid kodukondlik tunne jääb. Minu kodukondlik tunnetus on selline naiivne suurema pildi jaoks. Mulle meeldib kui lastel on lapsepõlv. Neile on lubatud paljajalu käimine seni, kuni endal hakkab varvastel jahe. Neil on lubatud suvevihmasaju poriloikudes mängida, sest see on lõbus. Õhtutundideni õues joosta, sõita rattaga, kilgata, käia sõpradel külas, oodata nende sõpru me õuele.

Nende õuedega on nüüd säärane lugu, et meie avatud õu jääb 16.08 küll mõjuvatel ettevaatlikel põhjustel ära.

https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=790070751531812&id=369955143543377

Kuid mängud toimuvad koos väikeste auhindadega juba kolmandat päeva me õuel kohalikele lastele. Seni on mängudest osa võtmas pidevalt stabiilne arv, igakord pea ( +- 2 last) 10-15 aastaste vanuserühmas 7 last ja nooremas rühmas 2-10aastased 10 last.

Täna oli pisut tagasihoidlikum päev korraldusliku poole pealt, sest me põngerjas eelistas päeval tubaseid tegevusi ja magada pikemalt kui tavaliselt. Seetõttu sain ka ise toas rohkem aega hoopis pühendada koristamisele ning Blackberry saare romaani 1 ja 2 osa lugemiseks kasutada.

Samuti sain lapse tudu ajal valmis teha ka croissantid ja pärmitaignapõhjal kana pitsa ( ma ei kasuta pitsa tegemisel tomatipastat ega ketsupit, asendan selle sulajuustuga). Saatsin siis plikadega taldrikutäie õue sõpradele ka – tundus, et neile sobis, sest tuldi peagi lisa nuruma 😀

Hommikusöögiks me tegime kahte sorti hommikusööki. Suurtele einevõileiba, teate see mida noa ja kahvliga süüa saab. Kate peale ja läheb päris hea. Põnnile tegime samadest komponentidest hoopis salati, asendades leiva/saia eilse keedetud riisiga. Kokku tuli riisi salat kana-tomat- paprika- kurgi ja tilliga. Piim kõrvale. Maitses ilmselt hää😀 Päris õhtul läksime hooois riisihelbepudru teedpidi. Hea kerge kõhutäide vastu ööd.

Ahjaa, eile korraldatud mängud olid siis sellised raamatu ” Röövlitütar Ronja” põhjal infomiini – ristsõna täitmine ja küsimustele vastamine. Vihje järgi röövliaarde otsimine, suurematele röövlitele.

Ja väiksematele mudilastele oli õue reis ümber maailma lauamäng.

Sai joonistada ja erinevaid puslesid kokku panna.

Seega, täiesti mõistlik päev oli taaskord. Suured reisisellid saatsid oma reisu pealt meile pilte. Neil on seal soojakraade 36 ja + 😀

Ma ei saa jätta küsimata, kus meie suvi jäi? Peaks laskma sõpradel suvesoe reisult kaasa meile tuua 😂