Category

Postitused

Category

Meil on toimunud siin vahepeal sellised arengud, et kui keegi oleks midagi seesugust väitnud pool aastat tagasi, oleksin näppu oimukohal keerutanud ja ütlejat hullumaja kandidaadi vääriliseks pidanud.

No kõige huvitavam areng on muidugi, see, et väga paljud asjad, mis praegu toimuvad, on olnud ette teada. Aga loomulikult inimestel on oskus märke esivanemate kombel lugeda kaduma läinud ja vaat nii need hädad algavadki.

Teine, väga suur hädade põhjus on see, et inimeseloom, kannatab hambad ristis ja ei tee midagi, ega hakka oma rõhujatele vastu. Pigem ollakse suhtumisega, et ” vast ikka saab kuidagi”

Aga, kui ühes kohas on halb olla, tuleb minna mujale, või oma rõhujale otseses/ või piltlikult vastu molli virutada või vähemalt oma põhimõtetele kindlaks jääda nende eest seista.

Ilmeksimatult võin tuua siia näite – lasin oma lastel käia koolis, kus oli sees päris pidev kiusamine. Tekkis trots, meeleolu langus ja see muudkui süvenes, hakkasid tekkima muud probleemid. Märgid olid juba siis õhus, et need lapsed on midagi paremat väärt. Aga mina va tola arvasin, et küllap kõik järgmisel aastal paremaks muutub. Ja sel aastal, kui hakkasin kooli sotsiaalpedagoogi survestama, ja viitama puudustele tema töös, küsima objektiivseid hinnanguid situatsioonidele, iseloomustust ja pidama päevikut, siis läks olukord nii karmiks kätte, et selle asemel, et oma tegude eest võtta vastutus ja vabandada, hakati rõhuma avalikult et lapsevanem on rumal, teeb sääsest elevanti jne. Kummalised märkused. Sealhulgas tegude kohta, mida ta ise pealt ei näinud, kellegi ütluste kohaselt. Ei teavitanud vanemaid, küll aga muid asutusi, hoopiski 3 kuud hiljem jne jne. Õudne pinge ja stress lastel, mul ja kogu perel. Aga ikka, hambad ristis, et küll läheb paremaks ja küll läheb üle…

Märgid. Märgid. Aga inimeseloom va pime.

Ja mingi hetk, ma hakkasin kuulama üht emotsiooni või häälekest, mis ei lasknud mul teatud mõttest taganeda. Ma pidin oma lapsed viima Rajaleidjasse, sest koolist ma ju abi ei saanud. Ma viisin nad Rajaleidja soovitusel psühholoogi juurde ja ma tegin neile kavasid, eesmärgikavasid, õppekavasid kodus, trennikavasid, ühise aja kavasid ja kavasid, kuidas koolis aastalõpuni vastu pidada. Nad said aru, et ma loon neile kodus tingimusi, et oleks hea õppida. Aga koolis see tingimuste loomine oleks pidanud olema kooli poolt. Aga… Kui saime psühholoogilt kokkuvõtte sai selgeks, et enam ei saa edasi ka hambad ristis.

Keskkonnavahetus. Koolivahetus. Mõlemale.

Ausalt, mu elu parim otsus. Otsust tumestab vaid vari, mis on MÄRGID, et seda oleks pidanud väga palju varem tegema, et laste emotsionaalne pool poleks nii palju kahjustada saanud.

Aga siinkohal, ma tänaksingi ühte sotsiaalpedagoogi, me suurest koolist, kes käitus selliselt nagu ta käitus, et me olime sunnitud kooli vahetama. See oli eluparim otsus. Kuigi tee selle otsuseni oli tõesti karm. Ja lapsi kahjustav.

Ja Rajaleidja tõi välja olulised näpunäited ja nüansi, et lastel pole midagi viga, peale selle, et neil pole tagatud võimetekohased õppetingimused ega turvaline heaolu.

Me vahetasime kooli ära. Ma siiani mõtlen, et märkidest tuleb osata lugu pidada. Esimestel päevadel, olid rahulikud, stuudiumisse tekkisid esimesed head hinded ja märkusi polnud. Olid kiitused või positiivsed tähelepanekud. Õpilased lehvitasid, ja õpetajad olid viisakad, malbed ja lapsed imestasid, et tundides valitseb kord ka ilma kärkimata.

Siis tuli see eriolukorra teema. Kool läks sujuvalt kinni ja õpe kolis kodustesse tingimustesse. Suhtlus õpetajatega stuudiumis või meili teel, ravis mu lapsed terveks messengeri haigusest, ning nad olid ära sunnitud õppima täislausetega kirjutamised. Punktid ja kirjavahemärgid. Õpetajad peavad lugu korrektsetest keelenõuetest ja viilida ei lasta kellegil.

Algus oli kodusõppel ränk. Õppisin koos nendega. Tänu rajaleidja juhistele, leidsime juba teiseks päevaks oma süsteemi ja nädala lõpuks oli selge, kuidas töö kõige paremini kulgeb. Praeguseks – nad õpivad ise kirjalikke töid. Suuliselt teen selgeks uue teema, tööjuhised ja siis harjutame. Siis teevad koolitükid. Oma algatusega, printisid välja tunniplaanid, uued reeglid. Isegi hinneteleht käib seinale motivatsiooniks.

Õppekoht on korras. Igalühel oma asjade riiul ja töötahe on suur. Asjad hoitakse korras ja lapsed on tunnistanud, et positiivne tagasiside on olnud abiks. Muidugi on ka tulnud õpetussõnu, kuidas midagi saab veel paremini teha aga need on selles vormis pigem, et õpetajale meeldiks ja teeks rõõmu, kui see ja too asi saaks täpsustatud. Iga töö on tagasisidestatud ja hinne arusaadav ka lapsele endale.

Probleemid ja kitsaskohad lahendatakse koheselt. Mõni õpetaja on range, kuid siiski alati õiglane. Kooli juhtkond ja sotsiaalpedagoog tunnevad siirast huvi laste käekäigu vastu ja alati on telefonis vestelda rõõm.

Ollakse teadlikud laste muredest ja hirmudest. Ja kuigi rajaleidjast on otsused alles nüüd tulnud, on õpetajad välja pakkunud lahendusi ennetavalt kuidas üht või teist muret lahendada praegu distantsõppes, kui hiljem kooli minnes, õppetöös rakendada saaks.

Nad õpivad rohkem, hakkasin neile arendavalt lisaks tegema funktsionaalset lugemist ja täislausetega vastamist küsilausetega. Lisaks saksa keel, mida koos nendega õpin.

Ka kehaline aktiivsus, on endiselt teemas, – metsaõhk, looduslik turnimisrada ja veemõnud. Võimlemine, jooga, jooksumängud. Kehalise kasvatuse õpetaja meelest on aktiivse liikumisel kasuks ka nt tubade koristus 🙂

Nagu mu piiga ütles, nad pole kunagi nii palju häid hindeid saanud. Aga need on täiega ise välja teenitud ja kiitused on suureks motivatsiooniks olnud. Rõõm on näha, et on koole, kus kiitmist peetakse positiivseks, mitte negatiivseks vajaduseks lapse poolt.

Ääretult tore on tõdeda, et on koole, kus pannakse esikohale laps ja probleemid räägitakse kohe lahti ning koostöös leitakse probleemile lahendus.

Pisemal piigal läheb ka hästi, tema koolitööd on lihtsamad.

Lasteaia piiga meisterdab, joonistab, ja täidab niisama loovaid ülesandeid.

Märkide kohapealt, lagunes ära autopeegel, parandasime koduste vahenditega. Tegin avarii, mis lõhkus ära sellesamase peegli. Remondi ajaks sai asendusauto. Kaotasin ära id kaardi. Auto sai korda. Eile taotlesin uue id kaardi. Täna läks auto katki, pärast seda kui Prisma parklas nägime autotreilerit, kes ühe meesterahva autot minema vedas. Ja helistas mees, kes oli leidnud asendusautost ära kaotatud id kaardi. Treiler viis mu auto remonditöökotta ja mul on jälle asendusauto ja mu oma auto kuni esmaspäevani töökojas jälgimise all.

Mu auto jäi seisma ringristmikul. 😀🙄 me seisime seal umbes 30 minutit, sinna aja sisse mahtus 5 minutit kõnet seesami hädaabi numbriga, 15 min treileri ootamist, 10 minutit suhtlust ja katset uuesti auto käima saada. Küüdi palumine tagasi maale ja auto ära vedamine.

Ma tänan toredat Seesami hädaabi neiut, puksiirijuhti ja töökoja omanikku, kellelt asendusauto sain ja seda võõrast, ühtainsamat meest, kes omaalgatuslikult tuli ja abi pakkus😀

Siiras kniks ja tänu teile kõigile 🙂

Minu õppetund- tuleb osata olla tänulik, samas tuleb olla üle õpitud abitusest. Nagu lapsedki distantsõppes, tuleb ka suurtel läbi oma kogemuse õppida. Oluline on jääda rahulikuks!

Õppigem olema selles eriolukorras rahulikud ja selge peaga 🙂 püsigem kodus!

Kui muidu oled suutnud terve päev toimetada ja isegi meili pole aega olnud vaadata, siis ära õhtulgi, seda ajalehte lahti tee, sest ega seal muud kui koroona praegu pole.

Praegu on tegelikult üsna huvitav periood. Selline kus, inimesed peaksid rõõmust käsi kokku lööma, et nad on terved ja et see nii jääkski, saavad nad kodus perekeskis olla. Mängida, lugeda, kodutöid teha, metsa minna või koos kokata. Ja lihtsalt oodata, et pisukene ebamugavus ( lühendatud kaupluste lahtiolekuaeg, piirid kinni, meelelahutus suletud jne, kool eõppena nö distantsõppes), läheks üle, et saaks edasi minna, juba paikaloksunud maailmas.

See polnudki, teab mis ammu, mil Zorrot ja Zimbat patsutamas käisime, põllul piknikut pidasime ja eesti vabariigi aastapäeval üksteisele palju õnne soovisime.

Hoiame üksteisel käest.

Samuti pole väga kaugel, ka sõbrapäeva ning vastlapäeva auks korraldatud esimene piknik, sel kevadel Saadjärve kaldal.

Ning kõige viimasem, seltskonnaga veedetud aeg oli 15.02, kus tähistasime sõprade päeva sauna, aaretejahi ja maitva grilli chilli ja tordiga.

Küpsisetort.
Tundsime end hästi. Kamin sulas keskkonda😉

Tänaseks, tundub, see kõik nii kaugel. Justkui valgusaastate taga.

Nüüd on meil uus reaalsus, kuid kindlasti, ma ei vaataks seda kõike toimuvat, nii mustades värvides, kui meedia ja mõningad, arvamusliidrid paistavad seda kõike võtvat. Võib olla, on ka selline viirusepuhang millekski hea, on ju olemas ütelus, et pole halba, ilma heata.

Mina näiteks tean, et järgmine unistus on kolida ära maale. Metsatuka sisse oma majja. Hoovi majutaks ära palju koeri, ning kasse ja teeks õdusaks äraolemiseks mõnusa puuonni. Ja siis, elad ja toimetad oma põllu ja puude vahel, ning võtad seda kaugel olemise ja eemalolemise väest, seda viimast.

Praegu aga, vaat et sa seda ajalehte praegu ei hakka lahti kakkuma. Hoia enda vaimset tervist😉

Ühes onnis, mille asukohaks, kena rohelise sambla kattega kaetud mägi. Hea vaade aknast, puude vahelt järvele, või hoopis teisele poole, et kirjutada, aknalaual olevasse kladesse, möödasõitvate autode numbrimärgid ja mööda jalutavad inimesed, kes Baumile kohutavalt närvidele käisid. Kui see oleks vähegi tema teha olnud, oleks google mapsi sissekantud lastevaba tsoon raadiuses 5 km ja pluss.

Baumile käis üldse närvidele palju asju. Ülemised naabrid, vahet pole, kes parasjagu üleval korterit oma koduks pidas, oli Baumi meelest häiriv igapäevane olmemüra, trepist käimine ja beebipoisi jooksmine. “Kohutav lärm. “, ja tagus harjavarrega vastu radikaid.

Baum, oli selline trullakas pensijonäär, tumedad lokkis pikad juuksed ja prillid. Väga ökosuhtumisega. Lampe põlemas, pole naabrid juba aastaid näinud. Tegelikult käivad Baum ja Ban õues hommikul vara või õhtul hämarikul.

Mõnikord, aga juhtub, et Baum ei karju naabrite peale, vaid oma osa saab ka Ban. Täna näiteks, kui lapsed trepikojast möödusid, karjus toas keegi ” Mida sa oma aruga teed? Mida sa endast õige arvad?” Hea, et Ban on 85 aastat vana ja kõrvakuulmist väga pole. Tema meelest pole Baumil väga häda midagi, kui tollel on oma rohud võetud ja akna peal naabrite valvet peab. Siis rahulikku juttu jätkub kauemaks.

Ühes üsna mitte väga kauges külakeses, on üks mitme korteriga onn. Onn on valget värvi ja ristküliku kujuga. Asub ta strateegiliselt heas kohas- peaaegu ristmikul ja mäe otsas. Hea vaade, üle teiste peade, ning igal aastaajal järvele.

Selles onnis, erinevates korterelamutes, on läbi aastate elanud mudilased, kasvanud suureks ja läinud oma teed. Koos lastega on saanud aastaid juurde ka 85 aastane Ban ja tema naine Baum, kes veidike noorem.

Nende meelest on alati kärarikas, ka siis, kui lastega pere, koduski pole, ka siis kuulevad nad ülevalt müra. Kell kaheksa õhtul on nende jaoks öö ja majas ringi liikumine, tabu teema. Rahu rikkujaid tabab kuri karjumine ja uste paugutamine trepikojas. Viimati jälitasid musta riietatud Ban ja Baum, naabripere lapsi õues hoovil, nii et viimased arglike jänkude kombel tuppa peitsid. Ban ja Baum, pole ka korte hingeeluga kursis, viimati küsis Baum, et miks te koeraga trepist käite?. Küsimata jäi, et kuidas siis peaks.

Ka väikesed mängivad lapsed, nende paljaste varvaste patsumine paljal põrandal võrduvad Baumi jaoks hiigelmüra allikana, millele peaks nende meelest, korda kutsuma looma korravalvuri.

Baum ei saa väga ise aru, miks keegi temaga koos midagi teha ei taha, ning kui läheb ühistu mehele, midagi kurtma, miks alati soovitatakse, tal minema kolida, kui midagi ei meeldi. Millegipärast Baum aga ei lähe.

See eest, kolivad ja vahetuvad naabrid, sest Baum on kehtestanud oma korteri lähedale lastevaba tsooni, üles ja allapoole, paremale ja vasakult kuni 5000m. See tuleks lausa google mapsi kanda, sest siis teaksid ka uued lapsevanemad, kus on pensjonäär Baumi isiklik tsoon, kuhu lapsi mängima, kilkama, jooksma ja isegi mitte hingama pole lubatud.

Baum, sobib iseloomult ja jututeemade valikul, üsna hästi samas onnis elava Ünnega. Muidugi Ünne käib päeval ikka tööl ka. Baum seevastu kulgeb 24/7 oma tubades, pimedas. Hästi öko inimene paistab olevat. Aga erinevused rikastavad ja hea, kui Baum vähemalt Ünnega ühist keelt leiab. Mõnele liiga igavale Ünne jutule, lisab Baum, veel paar rida juurde, et jutt igav poleks.

Jah. Google mapsi tuleks see tsoon kui kohalik vaatamisväärsus kanda.

Uhkete illustratsioonide autor: Jana Valge

Aastasadu tagasi, kui Kukulinna mõisas, veel kappasid hobused ja kilisesid turvised, kostis rüütlite jutukõminat ja terasekõlinat, vankreid vooris mitukümmend läbi allee, vaatidega sügisande väravast sisse. Haukusid koerad ja hiirtel polnud keldris pidu. Onnid olid madalad ja maarahvas üksteisega viisakas. Muru rohelisem ja taevas sinisem. Kogu küla hirmuks oli aga postiproua, kelle sõnavara oli hullem kui kohalikul voorimehel. Ja tema punane hobune, mis oli kiire kui tuul ja alailma porine, must kui pajapõhi lõkkeasemel. Kui postiproua külaelanike hoovidesse sisse kappas, peitusid kõik tubadesse, hoovi sügavamasse nurka, sest kunagi ei teadnud, mis tujus postiproua ratsu seljast maha kargas või mis kärbes just teda oli hammustanud. Kui postkasti all, oli kellegi asjad ees, siis loobiti post maha või visati kuhugi peale. Või lükati asjad, eest laiali, nii et korralikus ja viksis majapidamises valitses segadus. Kui sa polnud õigel ajal kodus, oli postiproua õiguseks sind läbi pragada. Kui olid tellinud raske paki, oli postiproual õigus seda mitte ratsu seljast maha tõsta ja kui sul polnud paki eest tasumiseks kuldmünti kukrust välja koukida, siis said nii, nagu oleks kass tuppa häda teinud. Kui mõni julgem talunik, julges, kaebuse linnasakstele teha, tuli postiproua, su ukse taha ja sa said aastateks vihavaenlase, kes isegi tervitada ei võtnud vaevaks. Kelle silmis, talunik, madalamaks kui muru jäi. Tema põrgupõhja suksu möirgas, ja kappas, tihtipeale lendasid kapjade alt ka väiksemad kivid. Kõik kohalikud teadsid, et kui postiproua ringi kappab , tuleb koerad kassid lõa otsas hoida. Lapsed toas hoida, et kaitsta neid arutu kapjade alt. Tänapäevaks pole kohalikus asumis palju muutunud. Võib olla vaid see, et …. hobune on neljarattalise hobuveo jõi poolt välja vahetatud ja proua postiljone, enam naljalt ei kohta. 

* Illustratsiooni autor, on imeline Jana Valge

Kui sa ei tea midagi, mida on vaja teada, aitab sind youtube. Kas teie teadsite, kuidas teha screenshoti.😊 ma ei pea, end tehnikakaugeks aga ma hiljaaegu, isegi, ei teadnud, mis asi on ja kuidas seda saab.

Täna mõtlesin, et vaatan youtubest ja voilaaa 🙂🙂

Youtubest saab abi tehnikamurede korral, autoga seotud teemadel ja isegi lollid küsimused, saavad vastuse 😎😂

Tere vahvat reedest päeva. Täna on reede, 14.02 ja sõprade päev. Selline päev, kus vib teha sõpradele kinke, viia shokolaadi ja teha isetehtud kaardiga, päeva ilusaks kõigil.

Meie muidugi, ei saa päris tavalised olla. Kui sõpru peame meeles, ka muudel päevadel, siis täna hoopis võtame kaasa ühed “Tuuleoad”, mis on täidisega/ täidiseta, ning läheme hoopis vanavanemate poole.

Täidiseta
Sidrunitäidisega, parempoolsed.

Eks, me muidugi ei tea, kas samal kujul, kui piltidel või natuke teistmoodi. Aga kuna Merlette küpsetisi ja loomingut, oleme varemgi tunnustanud, maitsnud, siis seekordki oleme suures maitseelamuse ootuses, elevil.🙂 jagame pärast maitseelamusi ka ☺

Head sõbrapäeva kõikidele kallitele! 😊