Category

Beebi

Category

Rahustav une-eelne rutiin, mis on igal õhtul samasuguse tuttava mustriga, aitab beebil varakult aru saada, et uneaeg on lähenemas, mis omakorda aitab tal rahulikumalt uinuda. Tuttav une-eelne rutiin aitab reguleerida beebi kehakella, mis aitab saavutada paremaid uneharjumusi. Beebi on rohkem lõõgastunud, kui ta teab, mis järgmisena juhtuma hakkab. Lisaks sellele on une-eelne rutiin ideaalne võimalus veeta pika päeva lõpetuseks oma pisikesega kvaliteetaega.
Järgnevalt toome mõned näpunäited, kuidas head une-eelset rutiini saavutada:

Ära alusta une-eelse rutiini juurutamisega kohe pärast sünnitust. Esimeste elupäevade ja isegi nädalate jooksul soovib vastsündinu palju magada, ta vajab sünnist taastumisaega. Samuti vajad ka Sina sünnitusest taastumiseks aega, seega võta need päevad ning puhka ka ise. Tõenäoliselt läheb mõned nädalad aega, enne kui beebi päevadesse hakkab mingigi rütm tekkima (milline see päevarütm olema saab, on jällegi väga erinev).

Jälgi beebi magamisharjumisi. Kui Sa märkad, et on tekkinud mingisugunegi päevarütm, siis enne une-rutiiniga alustamist jälgi mõnda aega, millal läheb beebi õhtul esimest korda pikemaks ajaks magama. Kui Sa oled hakanud aru saama, kuna ta esimese pikema une teeb, siis alusta une-eelse rutiiniga enne seda. Näiteks kui beebi magab järjest õhtul kella kaheksast öösel üheni, siis alusta rutiiniga 19:15-19:30.

Alusta aeglaselt. Kui Sa oled valmis alustama une-eelse rutiini juurutamisega, siis hakka aeglaselt järgmise kuu jooksul sisse tooma rutiini osasid, mida soovid kasutada. Täpsemalt toome nimekirja une-eelse rutiini tegevustest allpool. See on Su enda ja sisetunde küsimus, milliseid tegevusi otsustad unerutiini kaasata, aga oluline on püsivalt igaõhtu samasid tegevusi korrata, et beebi saaks aru, et need viitavad uneaja saabumisele.


Lühenda rutiini päevaste uinakute jaoks. Aja jooksul võid avastada, et une-eelne rutiin toimib hästi ka päevauinakute jaoks. Kasuta ära saabuva uneaja vihjeid, mida Su laps juba tunneb  ning tee neid ka enne päevauinakuid. Kuigi päevasel ajal ei pruugi olla aega teha pikem vanniskäik, siis võib sobida näiteks unejutu lugemine.

Kohanda une-eelset rutiini vastavalt vajadusele. Kuigi on oluline pärast hea une-eelse rutiini saavutamist olla sellega järjepidev ning korrata seda igal õhtul, siis on sama oluline beebi kasvades rutiini vastavalt vajadustele kohandada. Näiteks esimestel elukuudel võib vann beebit rahustada ning sobida ideaalselt une-eelse rutiini osaks, siis vanemaks saades või vanniaeg olla rohkem aktiivne mängimine ja veega pritsimine ning liigselt ergutada. Sel juhul on mõistlik vannitamine viia une-eelsest rutiinist kaugemale.                                                                      

Kuigi iga pere ja harjumused on erinevad, siis võiks beebi uneaja algus olla ajavahemikul 18:30-20:30. Hilisemal ajal on beebi suure tõenäosusega juba üleväsinud. Nagu juba soovitasime, siis katsu alguses unerutiin hoida lühike, esialgu piisab 20-30 minutist, hiljem võiks selline une-eelne rahulikum aeg pikeneda vähemalt üheks tunniks. Selline vaiksem tund maha rahunemiseks enne magama minekut võiks ka hiljem juba kooilapse igapäevarutiini osa olla.

Järgnevalt toome mõned tegevused, mida võib une-eelses rutiini osaks muuta:

Vaikne ja rahulik mäng

Vannitamine

Pidzaama selga panek

Head ööd ütlemine kõigile (ja kõigele, mõni laps, eriti juba suurem, soovib kõikidele lemmikmänguasjadele ükshaaval head ööd soovida)

Unejutu lugemine

Unelaulu laulmine

Kerge massaaz üle terve keha

Imetamine või pudelist söömine (soovitatav on mitte lasta lapsel süües uinuda ning kui laps järjepidevalt siiski soovib süües uinuda, siis tuua see une-eelses rutiinis ettepoole ning näiteks pärast söömist alles ööriided selga panna)

Head ööd musi või unesõnad (valida sobivad sõnad ning neid iga kord öelda, kui laps oma voodis ning enne toast lahkumist, näiteks „maga hästi, emme on siinsamas“ või lihtsalt „tuduaeg“)

See on iga pere otsus, mida nemad soovivad une-eelses rutiinis teha. Eelkõige tuleb lihtsalt kindel olla, et valitud tegevust Sinu beebit rahustavad, mõne beebi jaoks on vannitamine lõõgastav ja rahustav, teise jaoks hoopis ergutav. Juba pool tundi enne une-eelse rutiiniga alustamist võiks õhkkond kodus olla vaiksem, televiisor ja muud nutiseadmed võiksid olla väljalülitatud ning valgustus mahedam, taustmüra rahulikum.

Kui Sa oled juba Sinu lapse jaoks toimiva unerutiini leidnud, siis tee seda järjepidevalt iga õhtu, isegi siis kui olete kodust eemal. Tuttav ja turvaline une-eelne rutiin võib aidata lapsel ka võõras keskkonnas paremini magada.

Regulaarse päevakava loomine söömiseks, magamiseks ja mängimiseks, võib muuta kooskasvamise palju lihtsamaks ja etteaimatavamaks. Järgnevalt toome mõned ideed, kuidas edukalt päevakava järgimist harjutama hakata.

Harjuta beebile varakult sisse kindel une-eelne rutiin. Une-eelse rutiini olemasolu on võtmeteguriks ka päevakava loomisel, kuna see aitab saavutada regulaarsust ööunne minekul.

Õpeta beebile erinevusi päeva ja öö vahel
Paljud beebid ajavad mingil hetkel sassi päeva ja öö. Päeva ja öise aja erinevustest arusaamine võib osutuda võtmeteguriks hea päevakava saavutamise juures.

Jälgi oma beebi vajadusi
Erinevad veebilehed, raamatud, teised vanemad on kindlasti abiks mõistmaks, milline päevakava sobib Su beebile, ent kindlasti tuleks jälgida beebi enda poolt antavaid signaale, millised on just tema vajadused. Oma beebi käitumismustrite mõistmine võtab küll aega ja kannatust, aga tasub pidada beebi tegevuste kohta mõnda aega päevikut. Kirjuta üles uneajad, söögiajad, mänguajad jne ning kasuta seejärel seda päevikut, et paika panna päevakava, mida hakkate järgima.

Alustades päevakava järgmist, peab see mõnda aega olema kõige olulisem
Kui oled pannud paika päevakava, mida plaanid hakata järgima, siis tee see esimesel paaril nädalal prioriteediks. Kui päevakava on saanud kindlaks harjumuseks, siis ei juhtu sellest midagi hullu, kui aegajalt, eriti lõunasel ajal, tuleb tegevusi muuta.

Ole valmis muutusteks
Esimesel eluaastal areneb laps väga suurel kiirusel. Ta peaaaegu kolmekordistab oma kaalu ning õpib uusi oskusi nagu istumine, roomamine ja isegi kõndimine.  Kasvuspurtide või uute oskuste õppimise ajal võib toimuda muutusi ka harjumuspärases rutiinis. Laps võib olla näljasem kui varem, vajada rohkem und või vastupidi ärgata tihedamini. Jälgi oma last – ta võib varsti tagasi harjumuspärasesse rutiini naasta või on see märgiks, et aeg on vastavalt lapse arengule päevakava kohandada.

Muuda päevakava vastavalt lapse vanusele
Just siis kui päevakava on kinnistunud ja muutunud harjumuspäraseks, võib olla aeg seda muuta. Lapse kasvades hakkab ta vajama järjest vähem päevaund ja rohkem ärkveloleku-, mänguaega. Samuti hakkab ta sööma lisatoitu. Selliste arenguetappide saabudes on vaja vastavalt teha muutusi päevakavas.

Ära eelda täiuslikkust
Kuigi beebidele meeldib kindel rutiin, siis ole ikkagi valmis igapäevasteks muutusteks. Vahetevahel jätavad beebid mõne päevaune ära, tahavad süüa tavapärasest rohkem, ärkavad varem jne.

Samuti toimub muu elu teie ümber endiselt edasi – puhkusereisid, vanemad õed/vennad, plaanid sõprade ja perega jne.💜

Kuna minu töö on olnud siiani igati tehtav ka koduselt, otsustasin, et jätkan seda ka viienda lapse sündides. Beebid ju magavad enamuse ajast? 😀 Laps mängib rahulikult oma asjadega… Ma saan selle kõrvalt palju ära teha …. Nojah, sellised olid igatahes mu ootused. 🙄

Aga räägime tegelikkusest…
On tõsi, et beebi magab alguses väga palju. Seda sulle öeldakse. Mida ei öelda, on et ta ei pruugi magada palju öösel, mis tähendab, et kui ta teeb seda päeval, oled ka sina liiga väsinud, et sel ajal millegi mõistlikuma kui pikutamisega tegeleda. Ei öelda, et mõnel päeval on ta nõus magama vaid su süles ja oma ainsa vaba käega polegi sul muud teha kui teda silitada. Kui imetad, on päevi, kus ta nõuab rinnale justkui iga tund ja oled päeva lõpuks tühjaks imetud nii piimast kui energiast.

Meie õnneks on pisike beebi olnud väga rahulolev poiss, kes on öösiti maganud. 🤗Välja arvatud, need paar korda, mil nohu, hammaste tulek või kõhuvaevused kimbutanud.

“Aga kui ta õhtul magama läheb? Siis on sul ju vaba aeg.” On küll… aga enamus sellest kulub vaimsele taastumisele. Harjumisele, et sa ei pea kogu aeg kullipilgul kedagi valvama, ohtlike juhtmete ja koeratoidu juurest ära tooma, kellelegi pidevalt tegevusi otsima. Sa istud, naudid vaikust, omaette olemist, … ja tahad lihtsalt olla. Töö on miski, millel on sulle nõudmised, nii nagu olid su lapsel need sulle terve päeva. Sa ei taha sellele mõelda. Sa ei taha sekundikski enam kellegi nõudmisi täita. Sa tahad puhata.🍵

Nüüd on teised lapsed suuremad ja beebi pisut vanem ja magab öösel ilusti. See tähendab, et kui ta teeb päeval uinaku, on mul tõesti energiat millegagi tegeleda. Aga see miski kipub olema näiteks koristamine, sest pärast lõunasööki on nii tema söögitool kui keskmiselt meeter selle raadiusest kaetud riisiteradega. Korjan kokku tema ja mõnikord teiste mänguasjad ja panen oma kohale, et oleks tore nendega hiljem jälle tegeleda. Sätin oma kohale tagasi kõik padjad, pleedid, küünlajalad, jalanõud ja muu, mis on kodu peal tema ja teiste laste poolt hommikuste toimetuste käigus uue koha leidnud. Istun maha ja puhkan natukeseks. Avan arvuti, et tööd teha… vahel ongi mul selleks terve tunnike, kuid teinekord ärkab ta enne kui ma jõuan töistele asjadele üldse mõelda. Ning siis olen taas 100% tema päralt.

Mul ei ole lapsehoidjat ja õdede-vendade hoida jätmine ei tule kõne alla. Seega olengi mina tema jaoks olemas ja miski ei aja mind rohkem närvi kui tema kõrvalt töötamine. Olen olnud sunnitud seda tegema, teiste laste kõrvalt, kui nemad kodus olid, aga lause “oota, emme praegu ei saa”… see ei meeldi mulle, kui ma ju tegelikult saan. Minu meilile vastust ootavad inimesed pole kunagi olulisemad kui oma ema vajav laps. Vähemalt mitte minu meelest.

Seega… Unistused kodus edasi töötamisest olid mul suured, kuid tegelikkuses jõuan teha ehk viiendiku sellest, mida arvasin end emapuhkuse ajal jõudvat. Ja poole sellest teen öösiti. Ja sellest pole midagi. Sest ma ei taha kunagi vaadata sellele ajale tagasi ja olla uhke kui palju ma siis tehtud sain.

Tahan, et mul oleks meeles hetked oma lapsega, et mul ei jääks tiheda meilivahetuse tõttu märkamata tema areng ja edusammud. Praegu kui seda kirjutan, magab ta lõunaund ja mina tegutsen. Täna siis koristamise arvelt, sest enamasti pean valima, kas tegutsen kodu või tööga. Vahel lihtsalt pean valima töö, peas kummitamas aina enam kausi külge tahkuv hommikupuder köögilaual. Aga need on valikud, mida ma olen nõus tegema.

Meilid, nõud, pesu pesemine, poes käimine… neid valikuid teen ma kogu aeg. Aga iial ei viska ma nende valikute sekka oma last. Ei suuremaid, keskmisi ega pisemat. Nemad tulevad alati esimesena.💕 Ja nii ma selle kodus töötamise suures osas pikalt saatnud olengi.🤪

Arutledes, kas beebid ja väikesed lapsed peaksid oma vanematega koos magama, jagunevad lapsevanemate arvamused kahte leeri. Osad usuvad, et see võib olla lapsele ohtlik nii füüsiliselt kui vaimselt, teised on veendunud täpselt vastupidises. Kuidas siis õige on? 

Aastal 2011 viis Michael. J. Breus, psühholoog ja unehäirete uurija, läbi uuringu, mis analüüsis vanematega koos magamise mõju lastele. Ta avastas, et väikelapsega voodi jagamine ei avalda mingisugust negatiivset mõju tema arengule ega ka käitumisele — kogu mõju on ainult positiivne. 

Healthy Child lehel välja toodud uuringust selgub, et lapsed, kes kuni viieaastaseks saamiseni koos oma vanematega magasid, olid kõrgema enesehinnanguna ja kogesid elu jooksul vähem süütunnet.  Laps on tulevikus hoolivam 

Uuringus leiti sedagi, et just need lapsed on suurimad kallistajad ja tunnete jagajad, kes vanematega koos magasid. Beebid, kes väiksena koos vanematega magasid, tunnevad täiskasvanuna end füüsilist lähedust ja tähelepanu jagades ja saades mugavamalt . Dr. Searsi sõnul käituvad koos vanematega maganud lapsed koolis paremini. Seda võib põhjendada lapse sisemise turvatundega, mis tagab lapse rahulikuma ja tasakaalukama käitumise. 

On levinud arusaam, et lastel, kes on vanematega koos maganud, on palju raskem tulevikus iseseisvuda.  Norte Dame’i Ülikoolis uuriti koos magavaid emasid ja beebisid ja leiti, et koos magamine, pigem hoopis julgustab lapsi iseseisvusele. Lapsed mõistavad, et vanemad on alati nende otsuseid toetamas, kuid neil pole kindlat vajadust oma vanematest sõltuda. Samuti ei teki vanematega voodit jaganud lastel hiljem probleeme iseseisva uinumisega, leiab ajakiri Psychology Today

Kui ma nüüd mõned aastad tagasi meenutan, siis kõik lapsed on beebidena maganud meiega ühes suures voodis emme kaisus. Aastaseks saades, hakkasid nad harjuma oma voodis magamist, kuid see voodi asus siiski meie toas, meie voodi kõrval. Ja hetkel on pisikese beebi uus voodigi meie voodi kõrval ,kus ta aeg ajalt mängib, pikutab. Kuid ööund magab minu kaisus ja minu voodis. Ja see on täiesti elementaarne, meie kahe jaoks. 💕

Vahel hiilivad suuremadki öösel oma teki ja padjaga, leiavad oma nurga meie voodist, kust ma nad siis hommikul ärgates avastan 😍

Uuringute kohaselt on need beebid, kes veedavad suurema osa nii ärkveloleku- kui uneajast ema  süles või kaisus, tervemad ja tugevama psüühikaga 😉 Osade põlisrahvaste beebid kasvavad üles kas ema külge seotuna. Ka näiteks Korea beebid veedavad oma emade süles 90% ajast, nii ärkvel olles kui magades. Ameerika beebid on aga 2/3 ajast üksinda kas voodis, kärus, turvatoolis, lamamistoolis või põrandal teki peal. 🙄

Lastearst dr Ronald Barr leidis oma uuringus, et ameerika beebid on märksa rohkem hädas koolikute ehk gaasivaludega kui need lapsed, kes kasvavad üles sellistes traditsioonides, kus beebid saavad rohkem emade süles olla ja kelle emad reageerivad nutule kiiresti ega lase titadel kaua üksi kisada. See ja paljud teised uuringud on hakanud uuesti ausse tõstma kasvatusstiili, mis on tuntud ja kasutusel „primitiivsetes” ja „naturaalsetes” kultuurides, kus imik on kogu aeg emaga koos ja kus ema täidab lapse soovid kiiresti ja vastuvaidlematult, ning lükkab vaikselt tagaplaanile vahepeal moes olnud kasvatusstiilid, kus juba vastsündinutest hakati kasvatama iseseisvaid, vaikseid ja vähe tähelepanu nõudvaid isikuid. 

Taas levima hakanud kasvatusstiil lähtub põhimõttest, et ema ja laps on üks tervik, neid ei lahutata enne, kui laps on selleks valmis ja ema annab lapse esimestel eluaastatel talle kõik, mida laps soovib — jäägitu tähelepanu, pühendumise, helluse ja hoole. Last ei jäeta üksi, tal ei lubata pikka aega nutta ja ta vajadused rahuldatakse võimalikult kiiresti. See tähendab, et beebi magab ema kõrval, saab rinnapiima nii kaua ja nii tihti kui soovib, päeval asjatoimetusi tehes on tita ema süles või kandelinaga selga/kõhule riputatud ning ema ja isa annavad endast parima, et mõista beebi soove ja vajadusi. 

Meie oleme alati lähtunud, et laste heaolu on prioriteet, ehk siis  beebipõnnist pisike armasnunnu väänik on minuga enamasti kogu aeg koos, ehk siis me oleme ühises ruumis, tema oma tegemistega põrandal tegelustekil, võrevoodis mängimas. Voodis kaisus magamas terve öö,  saab rinnapiima nii kaua ja nii tihti kui soovib ja me ei lase tal pikalt jonnijutu puhuda. Nojah, päris asjatoimetusi tehes kandelinaga seljas ei ripu, päris lapse aega ise ei sisusta, sest mäng ja maailma avastamine turvalises toas on siiski lapse nö töö. Ja kodus on siiski ka neli suuremat õde-venda, kel oma tähelepanu, kellega ja kellele mõeldes toimetada. Ei ütleks, et me suured iga jonni peale jookseks ja püüaks ülemäära mõelda, mida teada tahetakse anda. Kuid jonnida me tõepoolest tal ei lase. Ja unekoolitama 😱😳ma teda ka ei plaani. Sest enamasti läheb laps igal õhtul kenasti magama ja ärkab hommikul koos teistega.   🤫

Kasvatusekspert Naomi Aldort, kes on uurinud erinevaid kasvatusstiile üle kogu maailma, kinnitab, et jäägitu pühendumine on nii lapsele kui vanemale tegelikult palju lihtsam kui n.ö modernne kasvatusstiil, kus vanemaid õpetatakse lapsi eraldi tuppa magama jätma, unekoolitama, julgustatakse rinnapiima asemel pudelitoitu pakkuma ja nutu peale mitte reageerima. Kõik need tegevused nõuavad eriti tugevat närvikava ja kohutavalt palju lisavahendeid, samal ajal kui leebemat kasvatustiili viljelevad emad vajavad lapse kasvatamiseks ainult oma keha ja kandelina, millega laps enda külge kinnitada. Paradoks, kuid  vanemad, kes ei viitsi ega raatsi lisatoidu ja unekooliga jahmerdada ega pane väikest last teise tuppa, sest ei soovi unisena teda nii kaugel rahustamas käia, kasvatavad lapsest õnnelikuma inimese kui need, kes iga hinna eest last juba enne kolmandat eluaastat iseseisvaks suruvad. 

Kas ma hellitan nii beebi ära?  

Meile õpetatakse, et eelpoolkirjeldatud viisil üles kasvanud lastest saavad ärahellitatud ja saamatud jõnglased.  

Tõsi — nad võivad kauem ema-isa lähedust ja tähelepanu vajada kui need lapsed, kes on sünnist saati omapäi olnud, kuid kuna nende lähedusvajadus on alati rahuldatud olnud, kasvavad neist palju tervema ja tugevama närvikavaga ja intelligentsemad täiskasvanud kui nendest, kes on pidanud oma vanemate hoolt ja hellust suure nutuga taga nõudma ja lõpuks veenduma, et niikuinii keegi tema kutsele ja lähedusevajadusele ei vasta. 

Tunnuspilt on instagramist, sest….ma põhimõtteliselt, ei lisa lastest pilte blogisse ega internetti, sest ajad lihtsalt on sellised. Suured ja täiskasvanud saavad ide oma olitide kasutamist ja otstarvet piirata, kuid võib olla aastaid hiljem, ei meeldi mu lapsele, et olen talle mitte meeldiva pildi, kuhugi interneti avarustesse lisanud.  Igal inimesel on ka erinev taju ja suhtlemisviis välismaailmaga.  Nii, et need beebid ja lapsed jäävad mõne blogisse jätkuvalt alles, üritasin lihtsalt seletada, miks meie pereblogis võimalikult vähe laste ja beebipilte on 🙂  Oleme selline kummaline perekond, mõne arvates, ilmselt edasi, sest…me usume päkapikke ja jõuluvana.

Lastel on erakordne oskus puhuda igale asjale elu sisse, näiteks kui toolile või lauale teki peale visata, muutub see  tema arust lossiks, või koopaks. Lapseliku mängu võlu seisnebki selles, et ta elab vaevata muinasjuttu sisse. Meie vanemal piigal rikuti usk jõuluvanasse ja päkapikkudesse ära eelmisel aastal, kuid ei mäleta küll, et jõulud seetõttu vähem toredad oleksid olnud. Kahju, et mõni lapsevanem kasutab seda usku, et jõulukuul  kasutavad laste usku selleks, et  terve detsembri nendega manipuleerivad ja ähvardavad:” Kui sa hea laps ei ole, siis päkapikudei käi ja jõuluvana kinki ei too. Ja et “pahadel” lastel kinki ei too jne.” Mihuke stress, see lapsele on. Olgu ta siis suur või väike,

Aga jõulud ei tähenda kalleid kinke ega mööda kaubanduskeksust jooksmist. Jõulud on midagi palju enamat. Jõul on mõnus püha, mil saame perega kokku, teeme koos süüa, laulame ja kuulame jõulumuusikat. Käime surnuaial ja süütame küünlad, siis saab valmis  õhtusöök ja siis  mingi hetk tuleb jõulutaat. Tänavu me küll jõulutaati ei näinud, … kui vanaema juurde jõudsime, oli taat jõudnud kingid juba kuuse alla poetada.

Aga täna hoopis . Täna on meie beebi põnn juba 5 kuune. Viis kuud tagasi, sündis pisike nunnu meie perre. ja meie vahva pere on veel nunnum ja need juba viis kooskasvatud kuud on olnud imelised. Palju- palju õnne meile .

“No nüüd sa hellitad küll selle lapse ära.”
Milline lapsevanem poleks seda lauset kuulnud?
Beebide ärahellitamine tundub olevat üks suuremaid probleeme ja hirme, millega noorel lapsevanemal tuleb silmitsi seista. Sest on ju täielik õudus, kui  beebi ainult kaisus magama jääb või iga piuksu peale sülle võetakse. 12 aastat tagasi püüdsin ma alguses teha, nii nagu kombeks – ega see eriti hästi ei õnnestunud ja nii juhtuski, et sealt maalt alates, kuni praeguse beebini  uinuvad ainult süles kiigutades, või kaisus pikutades. Pärast netis kolamist ja vanemate inimeste etteheitvat pilku tundus, et kõik ülejäänud maailma lapsed magavad kenasti terve öö oma voodis ja ainus väljapääs kaisus magamisest on unekool. Pole mõtet, seda ebainimlikku protseduuri lahti kirjutada, nagu on seda unekool. piisab kirjeldusest, nagu oleks teise tuppa  üles pandud keskaegsed piinariistad. Igatahes nutsin mina, nuttis laps ja magama meist ei jäänud keegi. Lubasin iseendale ja näost punaseks röökinud lapsele, et ma ei piina teda enam kunagi sellise jubedusega. Ja sellest lubadusest pidasin kinni ka teiste laste puhul. Kui tahavad, magavad oma voodis, kui ei taha, siis võivad vabalt kaisus laiutada. Elu on näidanud, et varem või hiljem kolivad nad ise lõplikult oma tuppa.
Üleüldse ei ole ma kasvatustöös suurem asi distsipliinist kinnipidaja, ja lasen beebil endale korralikult pähe istuda 😀  Näiteks ei lase ma tal nutta – Isegi kui kõht on täis ja tagumik kuiv, võib lihtsalt paha tuju olla. Ja paha tujuga ootavad lohutust nii suured kui väikesed. Pealegi usun ma, et mida rohkem laps koos oma vanematega on, seda parem ja tervem inimene temast kasvab. Pealegi, need suured selged silmad, ootamatud näoilmed ja pehme pehme nahk.
Igatahes on beebite liigne hellitamine võimatu, pigem tasub neid just vastupidi kallistada ja hoida, sest varem, kui sa arugi saad libistab poeg enne kooli ette jõudmist käe su haardest lahti ning temaga kallistamine, meenutab pigem maadlemist. Või kui hakkad perega rääkima ühistest plaanidest, teatab tütar, et tal on nädalavahetueks plaanid tehtud.
Nii et järgmine kord, kui keegi tuleb oma ärahellitamise jutuga, siis ei kooguta alandlikult ega liputa andekspaluvalt saba, vaid olen enesekindel oma vastusega, et  “Täiega hellitan.”