Category

Ajaviide

Category

Vahel vaatan laste mängimist ja imestan, kui tähelepanelikud võivad ikka lapsed olla. Laused, mida nad kasutavad, on just nagu minu enda suust ning kehakeel ja isegi näoilmed. Tihti küsin endalt imetusega, et kas ma tõesti käitun nii…

Miks seda mängimist vaja on?

Mäng on ettevalmistus eluks. See ei ole küll üks-ühele peegeldus igapäevaelust, kuid mänguaines tuleb ikkagi igapäevastest toimingutest. Lapse mängu aluseks on inimeste sotsiaalne elu, eelkõige perekond. Mida rohkem laps täiskasvanute töödest ja ümbritsevast elust teab, seda rikkalikum on tema mängu sisu. See on seotud sotsiaalkeskkonna probleemidega, kogemustega, saavutustega. Mäng võimaldab lapsel infot läbi töötada ja leida probleemidele lahendusi. Need kogemused, mis laps mängides saab, rikastavad tema tundeelu ja mängust saadud rahulolu soodustab emotsionaalset arengut ning positiivse minapildi kujunemist. Mäng on lapse tunnetusvahend, lapsele meelepärane ja rõõmu toov tegevus. Kui ka mäng ei ole positiivse sisuga, on ta alati rõõmu toov – sest mängus saab välja elada sisemised pinged. Mängul pole väliseid eesmärke, tal on sisemine motivatsioon. Kusjuures see sisemine motivatsioon ongi stimulaatoriks, mille kaudu toimub lapse areng. Märkamatult toimub füüsiline areng (seotud liikumise ja kehaga), sotsiaalne areng (rollimängudes läbi elatu annab lapsele kindluse), emotsionaalne areng läbi positiivsete emotsioonide, vaimne areng (laps sobitab mängu kõik teadmised, mida omab), areneb kõne ja loovus ning veel palju muudki. Mängus kujunevad lastevahelised suhted, realiseerub lapse omaalgatus, iseseisvus ja aktiivsus. Mäng on lapse elus kasvatuse ja arenguvahend ning tema elu organiseerimise vorm. Mängu kaudu õpitakse suhtlemist, tunnete kontrollimist, võitmist ja kaotamist, teistega arvestamist, empaatiat. Kui lapse mänguvajadus jääb rahuldamata, ei saa seda täiskasvanueas enam korvata. Mängudes ei õpi lapsed elama, vaid juba elavad tõelist elu.

Võta mängu juhtimine enda kätte

Lapsele on mängimine sama oluline kui kõnelemine, liikumine, muusika ja kunst. Mängimine on suisa bioloogiline vajadus ja lapse loomulik tegevus. See mängutung on olemas igas lapses, kuid mängimist on vaja õpetada ja mänguoskusi täiskasvanu poolt suunata. Mänguks on vaja aega ja seda ei tohi mõtlematult katkestada. Lisaks on vaja sooja, rahulikku ja turvalist keskkonda, kohta mängimiseks, mänguasju ja vahendeid ning juhendamist, siis kasvavad mänguoskused keerukamateks ning täiskasvanu roll väheneb. Vahest ei olegi vaja muud, kui anda lastele mõte kätte ja see mida nad sellega teevad on juba puhas loovus. Mängutingimusi luues tuleb silmas pidada mänguasjade paigutust. Proovi need paigutada nii, et oleks tagatud:

  • lapsel iseseisev mänguasjade kättesaadavus ja tagasiasetamise võimalus
  • üldine kord mängutoas, mänguasjade paigutamise esteetilisus
  • mänguasjade heaperemehelik käitlemine ning lastepoolne korra säilitamine.

Et laps õpiks mänguasju õigesse kohta tagasi panema, tuleb algul asju võtta ning neid omale kohale tagasi asetada täiskasvanu otsesel kaasabil. Arvestada tuleb seda, et mida väiksem on laps, seda raskem on tal iseseisvalt mänguasjade koristamisele keskenduda, seega kaudne juhendamine või käskimine tulemusi ei anna. Juhata laps mängigima erinevat liiki mänge. Mängu liigid on järgmised:

  • Loovmäng – laps ise valib mängu teeme, vahendid ja sisu;
  • Rollimäng – laps võtab kellegi rolli ja käitub selle kohaselt ( nt. arstimäng );
  • Režissöörimäng – rollimängu alaliik, kus laps käitub kui lavastaja ja osatäitja;
  • Ehitusmäng – ümbritseva elu kajastamine erinevates ehitistes ja nendega seotud tegevustes;
  • Lavastusmängud – sisu, rollide ja tegevuse aluseks on mingi kirjandusteose sisu;
  • Reeglimängud – mäng kindlate reeglitega ja ülesehitusega ( õppemäng, laulumäng, lauamäng, liikumismäng, võistlusmäng ).

Mänguasjadest

Üleorganiseeritud elustiil jätab mänguks liiga vähe aega. Lastel on palju kohustusi: ringid, trennid, kooliks ettevalmistus, muusikatunnid – mänguks ei jäägi õieti aega. Laste peale pandud kohustused tähendavad ju tegelikult tööd, mis on meie kultuuris mängu vastand. Lasteaia vanemates rühmades ja algkoolis istuvad lapsed pinkides ja õpivad – teevad tööd. Samas Rootsis seostub varajases eas õppimine eelkõige mänguga. Lapsi võib näha mugavates poosides vaibal lebamas, rühmiti mugavates nurkades tegutsemas. Mängimine ja õppimine mängu kaudu peaks andma tunde, et mängida on tore. Mängulisus innustab loovalt mõtlema. Need lapsed, kes pole saanud enne kooli piisavalt mängida, jäävad jänni suhtlemises eakaaslaste ja täiskasvanutega ning nende vaimsed oskused võivad jääda realiseerimata. Soome psühholoogid on hoiatanud laste arengu forsseerimise eest mängueas, sest see viib lapsed hoopis arengukriisi Mänguasjadki on liiga valmis tehtud, igati täiuslikud ja ei jäta lapse oma fantaasiale üldse ruumi, sestap ei oska paljud tänapäeva lapsed mänguasju õigesti kasutada. Lapsed on osavad kasutama arvutit, veedavad palju aega teleri ees. Arvuti puhul on tegelikult parim asi lapse jaoks kast, milles arvuti koju toodi, sest ideaalse mänguasjana võib ta olla nii auto, pood, laev, maja, mis iganes. Mänguasjade valmistamiseks sobivad igasugused materjalid ja ka koduse majapidamise jäägid. Kõik looduslik: vesi, liiv, lehed, oksad, lilled, on tänuväärne materjal mängimiseks ja peenmotoorika arendamiseks. Mänguoskuste edasikandumise jaoks on oluline ka eri vanuses laste koosmäng, sest nooremad õpivad vanematelt. Kahjuks ei ole enam ka populaarne läheduseselavate laste mängimine koduümbruses, sest pole kohta, kus suuremad lapsed saaksid mängida – see on otsapidi ka turvalisuse küsimus.

Tartu lasteaia „Triinu ja Taavi“ vanemõpetaja Tiina Kaljumäe on tõdenud artiklis Laste vaba aja tegevused on muutunud“ (netiemme.ee), et televiisori ja arvuti asemel tasuks leida rohkem aega lapsega koos olemiseks-mängimiseks, vestlemiseks, tihedamini võiks sammud seada muuseumisse, parki, lasteetendusele. Raamatukogud on täis avastamisrõõmu ja sealt leiab põnevaid raamatuid ka väikelastele. Kvaliteetaeg ei pea olema kallis mängutoas askeldamine. Pidev igapäevane kontakt lapsega ja teadlik suunamine aitavad lapsel rohkem areneda kui luksusmänguasjad. Sõbralik õhkkond, huumor, toetus ja armastus tagavad väärtustatud olemise tunde, mis on parim arendav keskkond.

Mis poliitikat või ideoloogiat kannavad ühed või teised mänguasjad? Milliseks inimeseks tahavad nad last vormida? Millised on need mänguasjad, millega siinsamas Eestis aastal 2019 mängitakse Mänguasjad tunduvad nii süütud ja armsad. Aga äkki smuugeldavad osad mänguasjad lastetuppa sümboolset “salakaupa”, mis mõjutab lapse alateadvust? Kas mänguasjad võivad teha lastest sõltlased? Äkki on mänguasjadesse kodeeritud sõnumeid, mida te oma lapsele iial ei õpetaks? Kus üldse on teie lapse mänguasjad välja mõeldud ja mis eesmärgil?

Ideoloogia on ideede kogum, mis rõhutab või kannab teatud väärtusi. Võtame luubi alla tüdrukute mänguasjadest nukud Barbie ja Monster High ning poistele mõeldud Legod.

Tundub, et kõik sai alguse Barbiest… Kas pole mitte kena nukk – täiuslik keha, kaunis nägu, pikad ja paksud juuksed, seksikas, alati meigitud ja alati viimasepeal moeriided seljas. Tal on poiss-sõber Ken, kes sõidab luksusautoga ja enamasti veedavad nad aega kuurordides. La dolce vita! Kuid, kas see ongi see, mida me tahame oma pisikestele tüdrukutele sisse kodeerida? Ja kui suureks kasvades avastame, et kõik ei olegi päris nii ideaalne nagu lapsepõlves loodud maailm, siis mis nüüd saab? Tekitab see kadedust, piinlikkust, alaväärsust? Tõenäoliselt pole asi nii hull, aga pisut mõtlema paneb küll.

Aga tundub, et see ei jää päris nii. Appi on tulnud tegelased koletiste koolist ehk Monster High nukud. Koletisfilmidest ja õuduslugudest inspireeritud nukud on sinise, rohelise, roosa või muu nahavärviga ning neile on lisatud eri detaile, näiteks sarved või kihvad. Nukke tootva suurkontserni Mattel nägemuses on Monster High’ nukud mõeldud peamiselt neile, kes Barbie’ga mängimisest juba välja kasvanud ehk vähemalt kuueaastased.

Tutvunud põgusalt Monster High looga jääbki mulje, et need kes ei ole sündinud iluideaalina, tahavad ka siiski olla “keegi”, olla “Mina” suure algustähega. Mis pole ju vale, sest igaüks meist ongi ainulaadne ja kordumatu.

Tutvustus Monster High raamatu tagakaanel ütleb: “Monster High” raamatu alguses avab silmad Frankie Stein, 15-aastane tüdruk, kelle jaoks on see elu esimene päev. Ja seda päriselt, sest tema isa Viktor Frankenstein on tema kokkupanemise äsja lõpetanud. Pisitasa saab selgeks, et Frankie haruldane taust pole siin kandis sugugi haruldane – keskkooli olelusvõitluses võistlevad oma koha, poiste ja tunnustuse pärast tavaliste tüdrukute hulgas ka muumiate, vampiiride ja libahuntide järeltulijad. Loomulikult ei ole lihtne selles virvarris iseendaks jääda… “Monster High. Tere tulemast koletiste kooli” on jäägitult paeluv ja tänapäevast koolielu uue nurga alt tutvustav raamat, mis sobib ka neile, kelle peos on raamat seni olnud tõeliselt haruldane nähtus 😀

Monster Hihg

Eesti Lastekirjanduse Keskus on märkinud selle teose kohta järgmist. Teos mõjub iseenese paroodiana, ehkki sõnum on ju hea – erinevus rikastab. Seda tüüpi raamatutes tütarlaps mitte lihtsalt ei viruta jalaga vastu põrandat, vaid virutab põlvekõrguses saapas jalaga, Ja mitte lihtsalt põlvekõrguses saapas jalaga, vaid Pour la Victoire’i põlvekõrguses saapas jalaga. Ja mitte lihtsalt vastu põrandat vaid vastu laitmatult puhast valget põrandat!!! Kuigi need detailid asjalugu arvestades on täiesti ebaolulised.

Kuid, kas ikka täiesti ebaolulised? Lapsed õpivad täiskasvanuks olemist ja kui õpetus on selline, et “jalgu trampides” on võimalik saavutada soovitut, siis kas see on ikka see, mida me soovime? Ja nende nukkude välimus on ka minu meelest küsitav, sinine, roheline nahavärv, sarved, kihvad jne, riietuses leiduvad detailid – kõik see salvestub meie laste alateadvusesse ja teatavasti on alateadvus päris võimas “keskkond”, mis leiab õigel ajal õige lahenduse arvestades eelnevaid kogemusi. Ei saa mainimata jätta ka Monster High logo, minu esimene reaktsioon – see on ju Hello Kitty pealuu – kas see nii ka on ja mis sõnumit see võiks kanda, jätaks teile endale mõtisklemiseks. Kas tõesti erinevus rikastab???

Surfates Barbie ja Monster High maailmades, leidsin vastukaaluks nuku GoldieBlox’ilt, kellele meeldib matemaatika, teadus ja inseneriamet. Lillad tunked, blondid sassis juuksed ja kõrvale pööratud muigvel nägu – Goldie ei näe välja, nagu tahaks ta oma noorema õega arutada poiss-sõbra teemal. Kui Barbie puhul on kõik seotud moega, siis uus nukk on insener. Goldie liigesed painduvad, ta käed suudavad haarata, erinevalt Barbiest ja teistest tüdrukute nukkudest suudab Goldie seista nagu paljud poistele mõeldud mängutegelased. «Ta ei ole täiuslik, ta ei ole geenius ega iluduskuninganna. Aga ta on uudishimulik, lohakas ja talle meeldib riskida,» on öelnud GoldieBlox’i juht Debbie Sterling.

Võitlus Barbie ja anti-Barbie vahel, vaadake videoklippi https://www.youtube.com/watch?v=fLO0eQuc-sQ On see mõeldud lastele või täiskasvanutele? Ajupesu või võitlus selle vastu?

Põgusalt ja veidike teise nurga alt – loomulikult Legost. Mis on saanud algsetest ehitusklotsidest? Kas on üldse võimalik neid veel saada või on vallutanud kogu legomaailma Chima, Star Wars, Super Heroes, Ultra Agents, Ninjago, Technic, Turtles, Lord of the Rings, The Hobbit, Castle, Galaxy Squard jne jne. Igal ühel oma lugu ja lugu müüb, eriti veel siis, kui sellest on filmid ja kõik võimalik pudi-padi tooted pealekauba. Kui üks tegelane hakkab huvi kaotama luuakse uus. Seejuures ei ole nii, et katsetatakse, kas uus toode müüb või mitte, kindlasti müüb, tehakse nii, et müüb. Need on juba kõrgemad turundusnipid, mida me veel ei valda.

legopilt

Usun Lego arendavat külge ja leian, et see on kasulik. Imepisikesed jupid on head peenmotoorika arendamiseks ja et saada kokku üks vahva auto või maja on vaja kannatust ja mõttetööd, et tulemust näha. Iseasi on lugu multikatega, kelle tegelased on “legod” ja enamustes neis käib võitlus hea ja kurja vahel. Oma lastega on kokkulepe, et pahasid tegelasi me ei osta ja tore on see, et iga kord nad tuletavad mulle seda mänguasjapoes ise meelde.

Teemat kokku võttes võiks öelda, et igas asjas on midagi head ja midagi halba. Säilitades kriitikameelt, tahame lapsevanemaid kutsuda üles mõtlema nende mänguasjade üle, millega teie lapsed mängivad ja millised on võimalikud mõjud lapsele. Millise maailmaga mänguasi last harjutab? Millise rolliga last harjutab (aktiivsus/passiivsus, soorollid, hea/halb, traditsiooniline/uuenduslik, otsustaja/kuuletuja, looja/tarbija)? Milliste tegevustega last harjutab? Mida õpetab? Milliseid väärtushinnanguid juurutab? Millisele ideoloogiale see viitab?

Kas eestlastele on oluline kingituse sisu või on oluline ka pakend, jätaks siinkohal igaühe enda otsustada. Armas on see komme jaapani kultuuris, kus kinkide andmine on kunstiliik, väljendades sõprust, austust ja tänulikkust. Kingitus peab alati olema kinkekarbis või kaunilt pakendatud, kusjuures paki sisu on sageli tagasihoidlik. Igati mõistlik!

Vaja läheb

  • paber
  • käärid
  • CD plaat
  • kudumisvarras
  • paela paki sidumiseks
materjal

Kuidas teha?

Joonista CD plaadi abil ring ja jaota see neljaks võrdseks osaks. Seejärel joonista teine ring, mis kattub 1/4 osas esimese ringiga. Lõika välja.

CDga pakkimine

Nüüd tõmba jooned üle kudumisvardaga, et tekiksid murdekohad (nii ei lähe paber kortsu).

Voldi kokku ja seo kokku meelepärase paelaga.

kingi pakkimine

Ja ongi valmis!

Lastel on väga palju küsimusi – nad tahavad kõike teada ja kõigest aru saada. Miks mitte arutada koos lastega suuri ja tähtsaid elulisi küsimusi. (Kes ma olen? Kas kivid võivad õnnelikud olla? Kust tulevad sõnad? Mis on õnn? Kuhu aeg läheb? Jne) Sestap vaatame, mis on lastega filosofeerimine ning kuidas see käib.

Filosofeerimine algab hämmastamisega, on öelnud suur mõtleja Aristoteles. Filosoofilist mõtlemist võib märgata juba väga väikeste laste juures, kui nad esitavad miks-kuidas-mispärast küsimusi: 
Miks tunnevad koerad paremini lõhna kui inimesed? 
Miks ma ei võiks olla koer? 
Miks söövad mõned loomad teisi? 
Miks ma olen poiss ja mitte tüdruk? 
Miks sünnivad mõned lapsed haigetena? 
Miks sajab vihma? (kui selle küsimuse on esitanud näiteks kaheaastane laps, siis tema ei oota meilt pikka teaduslikku selgitust, temale piisab lihtsast ja loogilisest vastusest: Lilled tahavad ju juua! Ja pole ime, kui ta siit ise edasi mõtleb: Puud ka tahavad juua! Ta mõtles ja on seejuures väga õnnelik, et suutis vastata samaväärse lausega kui täiskasvanu.)

Lastega filosofeerimine on meetod, mille käigus arendatakse mõtlemis- ja väljendusvõimet, aidatakse kaasa isiksusearengule, avardatekse maailmapilti, õpitakse endid ja kaasvestlejaid paremini tundma, õpitakse aktsepteerima teistsuguseid ideid, maailmavaateid ja väärtusi. Filosofeerimine (ehk arutelu) toimub sõbralikus õhkkonnas, kus kõigi mõtted on olulised ja märgatud.

FILOSOFEERIMA TÄHENDAB…

  • õppida midagi maailma asjade kohta
  • avastada maailma
  • mõelda enese jaoks asjade üle, mille üle muidu elus ei mõelda
  • ühe asja üle pikalt ja hästi mõtiskleda
  • et ma saan öelda, mida ma mõtlen.

Filosoofilise küsimuse üks peamisi tunnuseid on, et sellel ei ole ühte ja õiget vastust.Õpetaja jaoks on suurimaks väljakutseks neutraalse hoiaku säilitamine, st õpetaja ei ütle ette ega suuna vastuseid kuidagimoodi. Meile, kes me tihtipeale oleme laste suhtes „targemad“, on see väljakutseks, sest senine pedagoogika on tihti olnud nn tühjadesse peadesse info sissekallamine ja „õigete“ vastuste edasiandmine. Selle asemel, et õpetada lastele, mis on õige ja mis vale, saame õpetada neid leidma vastuseid iseenda seest, ise otsustama, mis võiks olla õige või vale. Kui me õpime ise ja õpetame oma lapsi kasutama sokraatilist meetodit, siis aitame neil kasvada hoolikateks, mitmekülgseteks, iseseisvalt mõtlevateks inimesteks, kes oskavad vastutustundlikult ja julgelt tegutseda.

Kuidas siis käib filosofeerimine?

See on umbes tunniajaline (lastega, sõltuvalt east, lühem) vestlusring, millel on vestlusjuht ja mingi ese (näiteks Jutukera), mis aitab rääkida ükshaaval, oodata oma järjekorda ja vahepeal vestlusjuhil arutlust edasi tõugata. Istutakse ringis ja räägitakse ükshaaval. Kasutatakse sokraatilist meetodit – justkui naiivset küsimuste esitamist, vastuse seesmiste vastuolude näitamist ja lõpuks uute lahendusteni jõudmist.

Kodus saab seda oma lastega rakendada nii, et lapse küsimustele ei kiirusta kohe vastuseid andma, vaid saab toetavalt vastu küsida ja aidata tal ise vastused leida. Üks küsimus ei vaja alati vastust, kuid vajab alati läbi arutamist, mis tuleb selgesti esile lõpututes küsimuste jadas, kus meie kannatus tõsiselt proovile pannakse. „Miks sellel onul on habe?“, „Sest ta pole ennast raseerinud.“ „Miks ta ennast ei raseerinud?“ „Võib olla polnud tal selleks tuju.“ „Miks tal tuju ei olnud?“ „Võib olla talle meeldib oma habe.“ Selliseid küsimuste jadasid suudavad lapsed lõputult jätkata. Selliselt nad näitavad, et vastus neid ei rahulda. Lapsed näitavad, et nad tahavad suhelda. Lõputu küsimuste jada võib lõpetada üks täiskasvanu lihtne vastu küsimine „Mis sa arvad, miks tal ei olnud tuju ennast raseerida?“, mis võib viia lapse olukorda, kus ta ise oma küsimusele vastuse leiab.

Filosoofilise vestluse alustajaks võib olla mingi jutuke, pilt, multifilm, muusika, vanasõna, mõistatus, muinasjutt, raamat, mõni spontaanne situatsioon igapäevaelust, joonistamine või küsimused, kahtlused, probleemid.

Konkreetselt käib see nii:täiskasvanu toetab lapsi mänguliselt, et aidata neil oma küsimusi ja probleeme formuleerida. Grupis diskuteeritakse argumente ja püütakse üheskoos leida sobiv vastus/lahendus. Sellisel moel õpivad lapsed oma seisukohti analüüsima ning arvamust avaldama, kaitsma ja õigustama.

Vestlusjuhi hoiak peaks olema neutraalne, tasakaalus, arvestav ja mõistev, ei ole õigeid ja valesid vastuseid – on erinevad hoiakud ja arvamused. Vestlusjuht suunab, küsib ja julgustab. Isiklikud seisukohad peaksid üldjuhul jääma väljaütlemata.

Võimalikud abistavad küsimused arutelu juhile:

  • Suunavad selgitusi andma (Mida sa sellega mõtled? Kas sa oskad tuua ühe näite?)
  • Toovad esile oletused (Kas see on alati nii? Mida sa oletad?)
  • Aitavad jälile jõuda tõele ja põhjendustele (Miks sa nii arvad? Kuidas me saaksime teada, kas see ka tõsi on?)
  • Aitavad väljendada järeldusi (Kui see juhtuks, mis siis sellele järgneks? Millised oleksid sel juhul tagajärjed?)
  • Küsimused küsimuste kohta (Miks on see küsimus tähtis? Kas te saite aru, mida küsiti?)
  • Laste selgituste aktiviseerimiseks (Mis te sellest arvate? Kas sa võiksid seda meile näidelda?)
mammut

Üheskoos mõtisklemine

Oluline on, et laps jõuaks ise läbi enda seletuse vastuseni. Faktide õppimine ei ole teadmiste laiendamine, vaid mõtete üle järelemõtlemine ja põhjuste ja tagajärgede üle arutlemine teeb lapsed uudishimulikuks. Aga uudishimulikkus teeb targaks. 
Lapsed, kes on pidanud liialt palju võõraid mõtteid alla neelama, ei usalda enam oma enda mõtteid. Isemõtlemine teeb targaks. Filosoofiline vestlus pakub võimalust laste küsimusi alal hoida, aga ka täiskasvanuid ärgitada. 
Ärge reageerige küsimusele nagu te ei mõistaks seda, vaid sekkuge uudishimu ja huviga, siis suhtuvad lapsed küsimustesse positiivselt, mitte kui väsitavatesse ja segavatesse sõnakõlksudesse.

Kokkuvõtteks

Filosofeerimine aitab luua lapsega parima kontakti, mis on meeldiv ja kasulik mõlemale poolele. Filosofeerimine on huvitav ja meeliköitev tegevus  (ka täiskasvanule!). Filosofeerimise tehnikate valdamine tuleb kasuks konfliktide ja probleemide lahendamisel. Kui me õpime ise ja õpetame oma lapsi kasutama sokraatilist meetodit, siis aitame oma lastel kasvada hoolikateks, mitmekülgseteks, iseseisvalt mõtlevateks inimesteks, kes oskavad vastutustundlikult ja julgelt tegutseda. Ja seda viimast soovime me kõige enam just siis, kui meie lapsed on saanud teismelisteks ja asuvad „maailma vallutama“. Kuid alustada tuleks palju varem…

Alustame koduste mänguasjade valmistamisega. Vajaminevaid vineerist toorikuid saab ka meie käest.

Mänguasjade valmistamine

Vaja läheb

  • Sadasaba punumismängu praak toorikuid,
  • villaheiet, vilti, puidust pärleid, naharibasid, nööre, linte, sulgi, kangast, kunstkarusnahka või lõnga,
  • hambatikku,
  • Hiinasöögi pulka,
  • kääre.

Kuidas teha?

Vali välja kujund, millest soovid endale nuku meisterdada.

Hobune
Ussikuningas
  • Kui valisid lamba, siis võid suruda hambatikuga läbi aukude villaheiet kuni lammas on üleni kaetud.
mänguasjad
  • Kui aga otsustasid hobuse kasuks, saad talle teha lõngast laka. Selleks lõika lõngast 3 juppi. Murra need koos keskelt pooleks. Kinnine pool pista hobuse kaela juures olevast august läbi ja lõnga otsad pane tekkinud aasast läbi. Tõmba aas sõlmeks kinni. Tee nii ka teiste kaela juures olevate aukudega. Samamoodi saad teha hobusele ka saba. Ära unusta hobusele sadulat ja sellealust pehmendust meisterdada. Samuti on vaja nöörist või naharibast ohjasid.
hobu
  • Ussile saad nöörist või lindist siksaki selga punuda ning nende külge pärleid lükkida.
  • Koerale pane kunstkarusnahast või villaheidest kasukas selga ning nahas/nöörist rihm kaela.
  • Kala võib kaunistada nahast või hoopis kilest tükikestega ning kõhu alla anna rohelist villaheie vetikatest.

Et saaksid nukuteatrit teha, lõika söögipulgale ülemisse otsa sälk ja aseta kujund sälgu vahele.

Üleval toodud mõtted on vaid inspiratsiooniks. Lase kujutlusvõime lendu ning koerast saab hoopis hunt, kalast linnuke ning hobusest kaelkirjak. Valesid meisterdamisviise ei ole.

Igaüks meist ja ka lapsed võivad sattuda olukordadesse, millega on raske toime tulla ja leppida. Sellisteks stressitekitavateks sündmusteks võivad olla lahutus, pereprobleemid, lähedase surm, kolimine, haiglasse sattumine, kroonilised haigused või vägivallajuhtumid. Sellepärast räägime täna teraapiavormist, mida kutsutakse mänguteraapiaks.

Kui tavapäraselt oleme harjunud, et teraapilised võtted on haiglatingimustes kas füüsilisi oskusi parandavad harjutused või toetavad vestlused, siis parim viis last aidata, on läbi mängu. Mänguravi põhineb mängul ja mängulisusel – pingete, stressi ja valusate mälestuste läbi mängimine aitab kehal terveneda. Meie keha mäletab kõike ja ei valeta, mida noorem laps, seda piiratum on aga tema sõnavara ning põhjuse-tagajärje analüüsimise oskus. Mänguteraapia abil on võimalik arendada patsiendi psühhosotsiaalseid oskusi, füüsilist võimekust ja keskendumisvõimet. Teraapia käigus õpib laps tundma oma keha, uurima keskkonda ning leidma vahendid kogetu ning oma tunnete väljendamiseks.

Mänguteraapia pakub lapsele võimaluse väljendada oma tundeid ja kogemusi turvalises ja toetavas õhkkonnas. See peab erinevas vanuses lastele võimaldama arendavaid ning rahustavaid tegelusi. On tõestatud, et positiivsed tunded mõjuvad ka füüsilisele kehale tervendavalt ning seetõttu kiireneb ka mänguteraapia kasutamisel laste paranemine. Inimene vabastatakse sisepingest mängu abil.

Mänguravi aitab selgitada hirmu, ängi ja konflikti tekkepõhjusi ning omandada uusi käitumismudeleid ja vilumusi. See annab võimaluse lapsele saada positiivseid emotsioone läbi tuttavate meeldivate tegevuste, samuti saab laps seal eduelamuse.

mänguteraapia

Äärmiselt tõhus teraapiline tähendus on sellel, et laps saaks vabalt luua – nad teevad seda innustunult ja andekalt. Mänguterapeudi tööriistakasti kuulub palju erinavaid tööriistu – kasutatakse liiva, savi jt voolimismasse, muusikat, värve ja maalimist, keraamikat, kudumist, erinevaid mänge, käpiknukke, looduses leiduvaid materjale, muusikainstrumente, loovat visualiseerimist, biblioteraapia elemente, maske, mänguasju ja lihtsamaid puzzled. Sageli lapsed soovivad ebatraditsioonilisi asju, mis pole mänguasjad, näiteks supipotid, kammid, topsikud jne. Samuti võivad vahendid olla seotud mõne mälestusega, mis tekitab turvatunde ( näiteks ema juuksehari) jne.

Mänguteraapia peamine sihtgrupp on lapsed vanuses 3-12 eluaastat. Lisaks saab mänguterapeutilisi tehnikaid kasutada ka teismeliste ja täiskasvanute toetamiseks. Mänguteraapiat kasutatakse eriti nende lastega, kes on sattunud uudsesse ja hirmutavasse olukorda.

Mänguteraapia erineb tavamängust – terapeut aitab lapsel läbi mängu lahendada tema jaoks üles kerkinud probleeme. Mänguteraapia omapära seisneb selles, et laps juhib protsessi. Terapeudi roll ei ole mitte niivõrd suunav, vaid toetav – toetada last, juhatades teda läbi mänguliste tegevuste tervenemiseni. Et laps lülituks mängu, tuleb kujundada kõik nii toredaks kui võimalik ja teha midagi vahvat koos. On oluline, et meeldivate asjadega tegeldes laps ka areneks.

Tavaline on seegi, et lapsed jonnivad haiguse või stressirohke sündmuse ajal toiduga; või esineb tõrget pissipoti suhtes. Toiduprobleeme on lihtne lahendada – muutes söömine meeldivamaks ja lõbusaks. Aga kui päevakorral on näiteks potti pissimise kartus, tuleb üritada aktiivset aitamist: teeme potihetkest hoopis toreda sündmuse! Näide pissimisprobleemist ülesaamiseks.

Mänguterapeutiline lähenemine võib olla kasulik ka lastele, kellel on pidevad probleemid koolis, kodus või teistes eluvaldkondades. See on ka hea vahend vihaga toimetuleku õpetamisel, käitumis- ja õpiprobleemide puhul, enesehinnangu toetamisel ja tõstmisel ning empaatia arendamisel. Mänguteraapia abil arendab laps oma suhtlemisoskust, õpib väljendama oma tundeid, kohandama oma käitumist ja arendab sotsiaalseid- ja probleemilahendusoskusi.

Miks mäng?

Mäng lapsele on sama, mis rääkimine täiskasvanule.

mäng
  • Mäng on olulisel kohal lapse arengus, sest see on lapse loomulik õppimise viis.
  • Läbi mängu peegeldab laps oma sisemaailma – oma mõtteid, ideid ja tundeid ning saab teadmisi ümbritsevast maailmast.
  • Mäng toetab lapse eneseväljendust, eneseteadlikkust, enesehinnangut.
  • Laps saab mängu abil võimaluse väljendada oma mõtteid ja tundeid viisil, mis ei eelda nende sõnastamist.
  • Mänguteraapias on mänguasjad lapse sõnad ja mäng lapse keel.
  • Mänguteraapias on mäng teraapia.

Kui laps tuleb jätta üksinda haiglasse

Sellisel juhul ei tohiks teha sellest väga suurt numbrit, sest väike inimene võtab vanemate hirmu kohe omaks. Kui suurem laps jääb haiglasse üksi, seletatagu võimalikult loomulikult, mis hakkab juhtuma ja miks. Aga ärge lubage talle kuud taevast. Öelge, et haiglas on teisigi lapsi, seal on ka mänguasju ning kõikide laste emad saavad tulla vaatama. Lapsele pandagu kaasa ta turvalisuse-ese: lemmikmänguasi, kaisukaru, vms – ükskõik, kui kulunud see siis ka poleks. Need “kodulõhnased” esemed tähendavad tohutult palju. Külastades tooge lilli – öökapil oleva tähelepanuavalduse üle on lapsed meeletult uhked. Ka nukk ja väike auto on toredad kingid, aga ärge ostke kalleid ning purunevaid lelusid. Pildiraamat, kleeps, pabernukk ja lego on piisavalt head voodi-mängud. Ärge tooge iga kord palju asju – vahel harva ja mõni üksik ese korraga on piisav. Võite uurida, millega mängib naabervoodi-laps, aga ärge võistelge temaga. Pigem taltsutage kinkimiskirge, eriti kui haiglas on ka mänguterapeut. Paluge sugulastel ja sõpradel saata kaarte ning raamatuid – nii suured kui väikesed haiged ootavad ennekõike posti. Paluge mängukaaslasel saata haigele väike tervitus – pilt, kivi, lill vms – see osutab, et patsienti pole unustatud.

Olen mõnusalt ümar, lõbus ja kevadine sõber. Kui sa jagad mulle piisavat vett, päikest ja armastust, siis ma kasvatan endale vallatud rohelised juuksed, mille lasen just sul soengusse lõigata. Just sina saad mulle elu anda.

Vaja läheb

  • sukka,
  • saepuru,
  • peotäis muruseemet,
  • kleebitavaid silmi, nööpe, linte, traati, pärleid kõiksugu vidinaid kaunistamiseks.
  • liimi,
  • markerit,
  • kääre,
  • heegelniiti.

Kuidas teha?

Lõika sukapükste säärest paras jupp ja seo see ühest otsas sõlmega tugevasti kinni. Keera sukk pahempidi.

Täida tekkinud sukast kotike saepuruga.

Tekita kerale kõrvad ja nina. Selleks eralda suka sees väike kogus saepuru nina või kõrvade kohapeal ning seo see väljast poolt tugevasti kinni.

Peetsu

Enne suka sulgemist vala sisse muruseeme.

Edasi seo sukk pealt kinni. Kinnituskohale saad sõlme peitmiseks panna lipsu.

Tee kerale silmad kas nööpidest, pärlitest või kasuta juba valmis silmi. Joonista markeri või küünelakiga suu või kasuta selleks hoopis traati, kuhu otsa on lükitud pärlid. Nööpe saad kinnitada ka nööpnõelaga. Traadist saad meisterdada ka prille ja kõrva või ninarõngaid. Anna kerale just selline nägu nagu sulle kõige rohkem meeldib.

Nüüd, kui oled sõbra valmis saanud, pane ta taldrukule ja immuta tublisti veega, et seemned idanema hakkaksid.

Kui kastad teda regulaarselt, hoiad valges kohas ja oled valmis kannatust varuma, siis märkad peagi, et kera kiilakast peast hakkavad välja turritama pisikesed rohelised karvakesed. Ajaga tuleb juukseid juurde, kuni mõistad, et nüüd on see aeg käes, kui tuleks sõber hädast välja päästa ning talle lahe soeng lõigata.

Kas teil on ka kapis liiga palju kruuse, mille olete kunagi kusagilt saanud, kuid mida pole ammu või mitte kunagi kasutanud? Samas tahaks igapäevastele nõudele vaheldust… Nüüd on aeg nendele tolmukogujatele uus hingamine anda.

Vaja läheb

  • tassi, taldrikut või mõnda muud nõud,
  • portselanimarkerit.

Kuidas teha?

Vali välja kruus või taldrik, mida tahad hakata kaunistama ning mõtle hoolega läbi, mida sinna peale teha. Võid joonistada paberile kavandi enne tassile tegemist.

Portselanimaal

Joonista portselanimarkeritega soovitud mustrid või pildid.

Pane nõud 160°C kuumusesse ahju ja küpseta neid 90 minutit või nii nagu pakendil ettenähtud.

Nüüd võid enda tehtud tassist kuuma jooki nautida!

*mis saab teha topsitäie vetsupaberirullidega topsis või valesti läinud sõnaga tähtsal paberil…

Vikipeedias defineeritakse loovust kaheti:

  1. Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada;
  2. Loovus selliste uudseteideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad.

Nüüd, kui mõisted on selged, teeme selgeks, miks meil loovust vaja on. Kujutage ette olukorda, kus laps joonistab ilusa sünnipäevakaardi. Kaardile sisse kirjutades läheb üks täht valesti. Kui läheneda loovalt, saab sassi läinud tähe koha peale lillekese või südame joonistada ja siis õigesti edasi minna. Paraku aga kuulen tihti, kus laps sellises olukorras kaotab pea, hakkab nutma ja jonnima, sest ilus kaart on rikutud. Julgustage oma last suhtuma sellistesse vigadesse kujutlusvõimega. Kõigis maailma asjades ei saagi olla korda ja mustrit, kõigis mängudes ei peagi olema õigeid ja valesid vastuseid. Loeb see, kes probleemi enda jaoks kõige valutumalt ja lõbusamalt lahendab. Hädaldamine ja nutmine ei kustuta ära kriipsu, mis valesti läks. Nüüd tuleb mõelda, mis seda teeks. Selliseid olukordi tuleb meil elus ette iga päev, olgu selleks igapäevane tee tööle või kooli, kuhu ühel hommikul on tekkinud keelumärk, internetiühenduse katkestus või ununenud laulusõnad. See, kuidas me olukorras hakkama saame sõltub suuresti meie loomuomasest andest kiiresti ja loovalt reageerida, kuid sama palju ka pidevast harjutamisest „rahuajal“.

See viimane ongi asi, mida me loovusringi tüdrukutele ja kõigile lastele õpetada soovime. Me veeretame nende teele erinevaid ülesandeid/takistusi, kas meisterduste või mängimise näol, anname vahendid ja tehnikad nende lahendamiseks, kuid tulemuseni jõudmiseks peab leidma igaüks oma tee. Mida rohkem inimene sarnasesse olukorda satub, seda paremini ta selles hakkama saab, sest ta harjub. See ei ole talle enam võõras. Ehk siis, mida rohkem tekib meisterdamise või mängu käigus takistusi, seda kergem on reaalses elus probleemisega toime tulla.

Et arendada endas või lapses loovust, hakake mängima. Esiteks mängige mõtetega ja ideedega. Milline see kleit oleks kui valgete kasside asemel oleksid hoopis mustad? Kuidas saaks paigutada väikses toas asjad ümber nii, et ükski asi ei jääks oma endisele kohale? Aga kui inimesed käiksid tööl ja lasteaias hoopis öösel ja päeval oleksid kodus? Vahest, kui proovite mõelda erinevates olukordades absurdselt pahempidi, võite leida mõne väärt mõtte, mille peale harjumuspäraselt mõeldes ei oleks tulnudki.

loovus

Vaadake koos lapsega pilvi või tuld, mida te näete? Kui laps joonistab, ärge temalt küsige, mis sellest tuleb, andke talle võimalus alustada oma peas elevandi joonistamist ja lõpetada paberil hoopis auto koos järelkäruga. See ongi loovus, kui elevant ei tulnud elevandi moodi välja ja temast sai lõpuks hoopis midagi muud.

Filosofeerige lapsega. Nii õpite lapsega üksteise mõttemaailma paremini tundma, aga samas areneb tal võime loovalt ja julgelt oma mõtteid väljendada. Ta õpib paremini aru saama erinevatest seostest asjade ja sündmuste vahel ning sellele teadmisele vastavalt ka reageerima.

Tihti kardetakse üldisest massist erineda ja eksida. See on üheks teguriks, mis takistab loovuse arengut. Kiitke oma lapsi selle eest, mida nad teevad ja millised nad on, isegi siis kui nad jonnivad. Tuletage neile meelde, et te ei armasta teda siis vähem, lihtsalt selline käitumise teeb teid kurvaks ja kurjaks. Oluline on turvaline keskkond.

Ärge võtke endale ega andke lapsele liiga lihtsaid ülesandeid. Kui probleemi lahendamisel ei pea pingutama ega uusi võimalusi otsima, ei arene ka loovus, sest pole vajadust.

Lase lastel igavleda. Las nad mõtlevad ise endale mänge välja. Väga tihti näeme olukorda, kus vanem väidab, et mänguasju on küll palju, aga kõik seisavad nurgas ja laps ikka kurdab igavust. Ma olen lastega ühel arvamusel. Kõigi nende ilusate mänguasjade ettenähtud kasutamisvõimalused on juba ära proovitud. Jama, midagi uut ei ole ja uus on ka jama. Aga kui nukukärust saab hoopis aparaat, millega aega edasi saaks keerata ja see sama Hello Kitty peaga tass ei olegi tass vaid nupp kõhu peal, millest saaks inimese tuju muuta või hoopis võõraid keeli rääkida. Aga kuidas seda tassi kõhupeale saaks kinnitada. Uskuge nende samade mänguasjadega tegutsetakse vaikselt terve õhtu ja võib-olla ka nädalas kõik teised õhtud. Selleks aga, et laps jõuaks igavustsoonist loova mõtlemise juurde, peate teie olema kannatlikud ja mitte suunama teda mängima ette antud mänge. Te võite last suunata ja ärgitada mängima selle käruga, aga öelge talle: „See on võlukäru, kui sa hoolega vaatad, siis sa näed, mida see veel teha oskab.“. Las ta ise teeb omad järeldused, mida see nukuvanker teeb või võlub. Võib-olla on neid võluasju toas veelgi, mida ta selle lause läbi nägema hakkab.

Kui nüüd pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis et teie laps oleks edukas ja õnnelik, on tal vaja probleemolukordades mõelda loovalt. Loovat mõtlemist saame me aga harjutada iga päev, kui keskendume, oleme enesekindlad ja katsetame erinevaid lahendusi. Seda juttu loovusest illustreerib ehk kõige paremini üks tore multikas, mida suurem osa hetkel lapsevanemaks olevaid inimesi hästi teab- Stella ja Sam.

Eile, 12. Mai varahommikul, lippas Lähte alevikus ringi noor karumõmmik. https://www.postimees.ee/6681497/video-lahte-alevikus-jooksis-karu

🐻🐾

Uudis siis selline ja nagu ikka vaja ju kedagi ning midagi süüdistada. Süüdistame …Kevadtormi. Mis siis, et antud tegevus toimus sel ajahetkel teiselpool eestit. Aga mis siis, sest …..

Tegelikult on nii, et praegusele põlvkonnale meeldib väga süüdistada teisi. Aga selle peale ei tule keegi, et on kevad, loodus ärkab. Ja kes teab, miks kitsed jooksevad üle tee. Kitsedest sellist uudist poleks tehtud. Mis see karu siis nii erilist on? Kui seda autojuhti poleks olnud, ei teaks keegi metsikust loomast asula vahel 😀

Mõnel käib rebane aias, teisel nokitsevad kitsed värava taga. Miks ei või siis karupoeg läbi aleviku joosta🐾

Jah, ma saan aru, et Kevadtormi tegevus srgab loomi pesitsusajal, kuid samamoodi ka kõik muu inimtegevus metsas ja muul ajal. Seda nimetatakse looduses olelusvõitluseks. Sama asi, on näiteks see, kuidas on loodud heategevusorganisatsioon kasside päästmiseks. Idee on ju tore. Aga korjatakse üles hingevaakuvad kassid, kellel on aeg minna, kuid ravitakse terveks tohutute annetuste näol. No saan aru, et olen vb mõne arust julm aga päriselt kui sa tahad aidata, aita päriselt ise ja omade vahenditega. Ja laskem loodusel oma valikud ise teha.

Ei pea suvalisi koeri, kasse üles korjama, fotosid tegema, interneedusesse toppima. Otsima ja kuulutama, leitud “hulkunud”loomast, kes koduaiast paari sammu kauguselt, haaratakse kaasa, sest näeb õnnetu välja, viiakse varjupaika. Kust omanik, võib olla ei teagi otsida.

Samamoodi ei pea tegema paanikat kitsest, rebasest või sookurest, põdrast või karust, kes teel ajamas oma asja🐾

Ahjaa, loodusfotode grupis, on tihtipeale fotod loomapojukestest, viimati oli metsakitsetall. Kust sellised pildid saadakse? Kas sellised inimesed arvavad, et on normaalne, trampida läbi looduse, üle metsikute loomade territooriumi, klõpsida lähedalt pilte, jätta oma lõhn maha, ägeda pildi nimel, kuid toitu läinud tooma emasloom ei pruugi koju vasika juurde naasta, kui tunnetab seal võõrast lõhna….aga selliseid inimesi, ei süüdista keegi, ka nad ise mitte.

Või nagu need inimesed, kes Pärnus hülgepoega tahtsid autosse sooja viia…

Inimesed, võtke vähe rahulikumalt. 😀 Nautige loodust oma koduaias, või jalutuskäigul metsas (metslooma kodus). Ja ärge paanitsege, kui teinekord jalutab mets loom läbi teie kodu (aia) või selle tagant.