Category

Ajaviide

Category

Kevadised suurveed võtavad hoogu sisse ja linnulaul muutub järjest valjemaks. Samal ajal, mil loodus uut aastaringi ette valmistab, toimub inimeseski kummaline vabanemine. Päikesekiir meelitab õue, värske õhk mõjub eriti kosutavalt ja esimesed rohelised tärkajad rõõmustavad silma.

Meie otsustasime reedel, et Laupäev on perepäev, ilma igasuguste tehnika ja nutiseadmeteta. Ja ilma interneeduseta.
Pakkisin ennast ja lapsed soojalt riidesse, võtsin kaasa pleedid, termose kuuma vaarikavarre teega, vahukommid ja vahvlid ning mõned värsked vastlakuklid ja imemaitsvad kananagitsad, pakkisin need korvi ja leidsime vaagnalt ka mõned mandariinid ja väljasõit võis alata.

Me ei sõitnud kaugele, vaid siinsamas järve ääres, tegime viimase lume pikniku.

Väike lõke, millel vahukomme grillida🍡 ja vaarikavarre teed juua. Pidasime jaheda tuule embuses vastu päris hästi, tervelt ühe tunni jagu tegevust ja jalutamist.

Siis läksime koju tagasi. Mõnusalt roosad ja punapõsksed, lõkkelõhnalised 🙂 Väike põnn nõudis oma tähelepanu, süüa ja kuiva mähet.

Siis suundusime ujuma. Loomulikult Aura veekeskusesse. Mitte järve. 😂Päris mõnus oli, tegelikult. Tund aega lobistamist ja solberdamist tekitas kõigile hea tuju ja hundisöögiisu. Millele leidsime leevendust mäkist🍔🍟. Vahest võib eksole 🤔

Tagasi kodus, oli jällegi beebipõnni kord süüa saada. Ja siis torkas pähe mõte minna sõita vanaemale külla. Lapsed joonistasid, rääkisime juttu, jõime teed ja paari tunni pärast sõitsime koju tagasi, enne kui väga pimedaks minna jõudis. Tee ääres, nägime kahel korral metskitsi. Seega loodus, kohtus meiega eile tervelt kahel korral.

Koju jõudes loobusime õhtustest igapäeva multikatest, ja mängisime väikeste tüdrukute äraarvamiste ja joonistamise lauamängu ning vaatasime hoopis Eesti Laulu 2019 valimist. Jõime sooja teed, näkitsesime erinevaid käsitööleivakesi maitsvate maitsevõietega ning krõbistasime vahvleid. Mõnus seltskond päeva läbi, maitsev toit ja soe tuba tõid kõigile väga ruttu mõnusa une. Mitte ühtegi vastuvaidlemist, kui oli aeg tuttu minna.

Ja mitte keegi polnud kordagi ninapidi nutiseadmes. 🤪Ja terve see päev, polnud vaja väänikuid noomida, juhendada või keelata. Väga väga mõnus perepäev. Kohal olemise päev🙃💛

🤗💕

Otsisin teemat, mida kirjutada, aga alustades jäi iga kirjutatu ripakile. Ei kõnetanud. Tahtsin kirjutada homsest sõbrapäevast, ajaloost ja eestlaste hinge juurdumisest, kingiideedest ja veel ajaloost. Järgmisena hakkasin kirjutama autodest 🙄 just seda minagi. Aga hommikul juhtus nii, et plaksuga üks kojameestest lahti tuli ja no…ma ei osanud sellega mitte midagi peale hakata. Enam pole ma ka blond ja juuksevärvi süüks oma teadmatust ajada ei saa. Aga, ei saa kirjutada näpunäiteid teemast, mida ei valda, kui isegi uue kojamehe ostmine saab vaevaks kujuneda.🤔


Sattusin nägema kultusseriaali “Sex and the City”. Olgugi, et aeg on edasi läinud, siis teemad ja naljad olid ikka kohased. Mis selles armastuses ja seksis siis muutuda saabki? Peategelane Carry mõtiskles sõbranna väite üle, et elu jooksul kohtume ainult kahe True Love’gaja kui sa need mööda lased, siis ongi nii, et rohkem seda ei ole ega tule ka. Mis asi see True Love siis on? On see Suur Armastus? See Õige Armastus? Ja, mida Tõeline Armastus üldse tähendab? Kuidas seda ära tunda või vahet teha?😊

Maast madalast hakatakse kodeerima, et on olemas üks printsess ja prints. Enamjaolt muinasjuttudes printsessid ootavad, millal printsid on valmis neile järele tulema ning päästma tohutust üksindusest või raskest elust. Sellele järgnevad hilisemas vanuses (kultus)seriaalid, raamatud või romantikast nõretavad filmid. Õige Suure Armastuse otsimine on tore pakk uskumustest, ideaalidest, hoiakutest ning ootustest, mille Lääne ühiskond on kenasti ära pakendanud ja kõigile tasuta välja jaganud. Kuid unustame ära, et muinasjutud ja filmid lõppevad peamiselt, nibin-nabin, peale esimest romantilist suudlust.


Lõppevad siis, kui kehakeemia on dopamiinist ja serotoniinist pungil. Kui keha on armumise hormoonidest täis, siis usumegi, et oleme leidnud selle Õige. Ta on parem, kui kõik teised kokku. Ja laulud on kirjutatud just Meie (Õigest) Armastusest. Nii me seda Õiget ju defineerime.


Armumine ja armastus on kaks eri asja. Probleem on tegelikult selles, et kui kehakeemia taandub, siis inimesed ei suuda luua tõelist sügavat, tähendusrikast inimlikku ühendust ning teineteisele pühendumist. Tavaliselt süüdistame kaaslast Õige tunde puudumises ning lähme otsima uut dopamiini ja serotoniini doosi. See on üsna kurb nõiaring, mis tõukab inimesi veel suurema pettumuse ning üksinduse suunas.


Armumises puudub sõpruse kontseptsioon (“Oleme rohkem kui sõbrad!”). Seal on ainult lilled, liblikad ja šampus koos kaaviariga. Peidetakse lõgisevaid luukeresid sügaval keldris kolmekümne luku taga, et Õige neid mitte mingil juhul ei leiaks ega näeks. Armumine on rollimäng, soov näha teises inimeses jumalikke omadusi, mida nii kaua on otsitud. Ja ka teater, kus mängitakse just seda rolli, keda teine imetleda tahab, et egoistlikult tunda enda nahal imetlust. Armumine ei ole aus mäng kahe inimese vahel.


Armastades lubame kaaslasel olla tema ise. Armumisel tahame näha inimest, keda näha soovime või enda päästmiseks vajame. Milline on meie suhe sõpradega? Tihti lubame neil olla nemad ise. Anname andeks nende veidrused, julgeme ja lubame väljendada mõtteid, vaielda, olles võimelised iga hetk ära leppima. Aga oma kaaslastele me taolisi eksimusi ei luba. Iga tüli, kus ollakse eriarvamusel, saab mõõtme, et kaardimajal ei jää muud üle, kui kokku kukkuda. Sõbrad aitavad rasketel aegadel. Me ei esita neile ebanormaalseid või –proportsionaalseid nõudmisi või eelda täiuslikkust. Sõprus on ühendus ja luba eksisteerida kahel normaalsel inimesel ühes ajas ja ruumis.
Tavaliselt juhtub suhetes aga vastupidine. Inimesed, kes kunagi teineteist jumaldasid, tulevad koju selleks, et oma paha päev välja elada. Lähevad tööle või peole ja jälle naeratatakse, ollakse andestatavad kõikide teiste, aga mitte oma kaaslase suhtes. Kaaslane saab kogu viha, pahameele, tujud ja frustratsiooni. Teistele jagatakse aga enda häid külgi, nagu kompvekke lasteaia sünnipäeval.


Seesama “mõnus” Tõelise armastuse pakett, mis on täis ootusi, lootusi ja illusioone annab meile justkui õigustuse käituda oma kaaslastega kui isikutega, kes on pahatahtlikkult võtnud meilt nn jumala või jumalanna. Oleme pettunud. Pahased. Solvunud, sest printsist (printsessist) on saanud konn ja see on selgelt andestamatu. Nägemata sealjuures, et need olid meie endi projektsioonid, meie endi lootused, ootused ning mängud ja varjamised.


Ebateadlikus maailmas on armastusel võime transformeerida ego. Armumine on ego-põhine ehk “Mulle meeldid sa sellisena ja ainult sellisena olen nõus sind imetlema”. Armastus on armastus-põhine ehk “Sa oled, kes sa oled ja see on kõik, kes sa oled ning ma aktsepteerin seda”.


Armumisesse on sisse kirjutatud pettumine. Armastusse olemine. Armastus on tänulikkus ning mõistmine, et sellisena, nagu teine inimene on, on ta mulle väärtuslik. Et ma austan teda sellena, kes ta on, isegi, kui ma temaga ei nõustu.
Armastus on turvatunde loomine ning hoidmine, et iga eksimuse või erimeelsuse peale ei näidata ust. Armastus on meie sisemine jumalik olemus, millel on kõrgemad väärtused nagu tänutunne, austus, andestamine ja tunnustamine.
Armastus ei ole projektsioon, vaid siiralt teise inimese nägemine (“Ma näen su tundeid, su mõtteid, su reaktsiooni ja vajadusi!”) ning tema mõistmine.


Arvan, et Tõelisel Armastusel ei ole mitte mingit pistmist Täiuslikuks või Õigeks olemisega. Armastus lihtsalt on ja ta on meie sees, mitte seotud teise inimesega. Kuid jaa, vahel ainult armastusest ei piisa. ❤
Suhe on elusorganism, mis vajab hoolt, hellust, piire, nurkade maha lihvimist ja peamiselt tööd iseendaga ning teadlikkust oma hoiakustest, käitumistest ja ootustest.💕

Nutiseadmed (nutitelefonid ja tahvelarvutid) on kodudes sage ja populaarne nähtus, kusjuures uuringud näitavad, et kõige väiksemadki saavad üha sagedamini helendava ekraani kätte (0–3aastased). Enamasti täidab nutivahend väikelapse jaoks meelelahutuslikku eesmärki: peamiselt vaatavad nad näiteks YouTube’ist videoid ja multikaid, mängivad lihtsamaid mänge, peavad videokõnesid pereliikmetega (nt vanavanematega) või toksivad-kerivad juhuslikku sisu. Rahvusvahelistest uuringutest selgub, et väikelapsed on juba esimeseks eluaastaks regulaarsed meediatarbijad – kontakt äppidega ja puuteliigutuste jäljendamine algab väga varakult. Aga kas alla 2aastane laps peaks üldse nutivahendit kasutama? Kas see on tema arengule hea või halb? Kuhu tõmmata piir?

Ameerika lastearstide ühendus on välja toonud hulga suuniseid, mis puudutab lapsi ja tehnoloogiat. Üks soovitus on see, et alla 1,5aastane laps ei peaks üldse ekraanimeediat tarbima (ei puutetundlikku ekraani ega televiisorit). Miks? Väikelapse võime õppida on seotud eelkõige reaalse elu olukordadega, kus maailma tundmaõppimine käib kõiki oma meeli kasutades. Lapse jaoks on tähtis asju katsuda, nuusutada, suhu pista, loksutada, visata jne. Ekraan seda ei võimalda.
Selleks et toimuks õppimine, on oluline täiskasvanu eeskuju ja juhendamine. Tähtis on just koostegemine ja kordused. Õppimine leiab lapse jaoks aset siis, kui tegevused ekraanil on täiskasvanu poolt juhendatud ning lapse ja vanema vahel toimub aktiivne suhtlus.

Nutivahendi kasutamine nõuab nutikat lähenemist. Hoolimata soovitusest mitte anda või näidata alla 1,5aastasele ekraani, on hulk vanemaid, kes on selle otsuse ikkagi teinud. Põhjuseks asjaolu, et nutivahendit nähakse lapse arengu toetajana, mis lihtsustab tähtede ning numbrite õppimist, soodustab fantaasiat ning loovust. Kas see ikka on nii?

Tegelikult ei ole ükski rakendus ega nutivahend oma olemuselt paha. Küsimus on seadme kasutamise eesmärgis: mis sisu laps seal tarbib ja milliseid tegevusi teeb. Kui nutivahend täidab lapsehoidja rolli ja laps vaatab tundide viisi ilma vanema sekkumise ja juhendamiseta suvalisi videoid või kui nutivahendit võimaldatakse lapsele seetõttu, et saada kontrolli alla tema paha tuju või vihahoog, siis kindlasti ei toeta see ekraaniaeg lapse arengut.

Samuti on küsitava väärtusega see, kui vanemate enda tähelepanu on nutitelefonil, samal ajal kui nad lapsega räägivad, nendega koos söövad või neid magama panevad. Just vanema käitumine nutivahendiga on see, mida laps jäljendab ja omaks võtab. Lapsevanemad ja teised pereliikmed (õed-vennad, sugulased) on väikelapsele oma nutiseadme kasutamisega eeskujuks.
Nutivahend ei ole halb, kui seda eesmärgipäraselt kasutada. Vanemad, kes oma väikelapsele juba varakult nutiseadet võimaldavad, ei pea ennast kindlasti süüdi tundma, sest ekraaniaeg võib olla väga erineva kvaliteediga. Seda enam, kui vanem ei jälgi ainult aega, kaua laps seadet kasutab, vaid ka last ennast ja tema tegevust seal.

Oluline on hinnata lapse tujusid, seda, kas ta magab piisavalt; kas tema sotsiaalses käitumises on muutusi; kas ta tunneb huvi muude tegevuste vastu jne.
Laps õpib nutivahendi abil ja kaudu juhul, kui vanem toetab lapse tegevust, tundes huvi, mida laps seadmega teeb, esitades talle küsimusi, paludes lapsel endal millelegi ekraanil osutada, julgustades-tunnustades last ning olles talle abiks, kui ta jääb hätta või ei koge eduelamust.

Üheks võtmetegevuseks, et nutivahend toetaks lapse arengut, on täiskasvanu juhendamine, kus vanem on teadlik sellest, mis rakendused ta on lapsele seadmesse alla laadinud ja milliseid videoid laps vaatab, ja kus toimub lapse ja vanema vaheline suhtlus, kui laps nutivahendit kasutab. Kui nutiseadme kasutamine on vanema juhendatud, soos stimuleerib ekraaniaeg last positiivselt nagu ka traditsioonilised raamatud või mänguasjad.

Kokkuleppeid lastega nutiseadme kasutamise kohta on kõige parem teha juba siis, kui neile antakse luba üldse tehnoloogiat kasutada. Probleemide ilmnemisel tuleks kaasata laps lahenduste leidmisse. Laste ja noorte endi sõnul tekitab seadme keelamine pigem trotsi.

• Väikelaps (0-3aastane) ei vaja õppimiseks ekraani, vaid ta õpib päriselu olukordades.
• «Vähem on rohkem» – kui vanem võimaldab oma väikelapsele nutiseadet, siis mitte rohkem kui 30 minutit päevas.
• Väikelast tuleb nutiseadme kasutamisel juhendada: vanem arutleb koos lapsega ekraanil toimuva üle ning jälgib ja hindab lapse käitumist sel ajal ja ka pärast – sel juhul toetab ekraaniaeg lapse arengut.
• Nutivahend ei tohiks olla premeerimise või karistamise vahend.
• 2–5aastane laps ei peaks rohkem kui tund aega päevas kasutama nutivahendeid jm ekraane.
• Söögi- ja magamamineku aeg võiks olla meediavaba, kus keegi pereliikmetest ei kasuta nutitelefoni või tahvelarvutit ega vaata televiisorit.
• Lapsevanemad ja teised pereliikmed on oma nutiseadme kasutamisega väikelapsele eeskujuks – laps jäljendab seda, mida näeb
• Äppide puhul peaks vanem lugema nende sisukirjeldust ning mängu enne ise läbi mängima, et selle eesmärgist ja eakohasusest aru saada.

Ma pole viimasel ajal suutnud kirjutada. Lisaks sellele, et mul on loominguline blokk, on mul ka kiire. Mõtlesin, et kirjutangi, kuidas kiirusega toime tulla kui avastasin, et keegi  on just sellest kirjutanud. Pea oli jälle tühi. Need on perioodid, kus liigud justkui paksu udu sees, elu tundub sama hall, nagu aknast vaadateski. Pean tunnistama, et vihkan neid päevi. Kus ideid ei tule. Kiire on. Väsinud oled. Aga sa pead midagi tegema. Need on hetked, kus ma tegelikult tahaksin lihtsalt olla. Niisama. Ennast koguda. Lugeda raamatuid. Magada. Lugeda uuesti. Vaadata võib- olla mõnda filmi. Kulgeda suvalistes kohtades linnas. Peatuda mõnes uues armsas kohvikus, restoranis, teha klaasi veini ja võimalusel kellelegi targutada.

Selle ma-tean-mida-ma-tahaks-vajaks asjaga on sedasi, et harva kui ei saa seda endale lubada, aga enamuse kordadest sa lihtsalt ei tee neid asju. Ja see rumalus teeb kurjaks. Eriti kurjaks teeb nendel perioodidel lisapalved, -ülesanded. A la töökaaslane, kes kirjutab emaili sisse ja ütleb, et kuule, palun tee see ka ära. Kujutluses hammustad teda peast või lauast tüki, aga ära sa selle teed. Ja siis tuleb eiteakust postituviga uus ülesanne, mis sind ja ainult sind vajab. Kui oleme iseenda ja oma ajaga kimpus, siis oleme pahuksis kogu maailmaga. Avastasin end laste peale pahandamas, kui lasteaeda kihutasime, sest mina olin lootusetult hiljaks jäänud. Olin muutunud monster-vanemaks, kelleks lubasin mitte kunagi saada. “Tule nüüd! Mida sa uimerdad? Mitu korda ma pean sulle ütlema, et pane need püksid jalga!?”

Kuna usun, et ideed on nagu parasiidid, kes otsivad peremehi, kelle läbi end teostada, ellu ärgata ja elu jätkata, siis, miks nad peakski valima kuivanud, pisikese krimpsus tigeda tikri? Siia see varandus peidetud ongi. Elu elamiseks peame aega võtma. Mitte keegi teine ei anna seda. Kui sul on koguaeg kiire ja sa oled kuri, siis, kuhu elu peaks mahutuma? Mitte teiste, vaid sinu oma. Tihti teeme asju teiste pärast. Märkamata, et ületame iseenda piire, sest meil on hirm. Hirm jääda ilma armastusest (partner, pere) ja turvatundest (raha). Võtame krediiti tervise või enda heaolu arvelt. Me ei tee paljusid asju iseenda või teiste armastamise tõttu, vaid põhjusel, et kardame. Arvame, kui me ei tee perele süüa, korista kodu või käi sõprade juures (olgugi, et oleme tühjad kestad), siis meid hüljatakse, jäetakse armastusest ilma, et niisama me pole armastust väärt. Kui ma ei jaksa, siis tuleb aeg võtta, tuleb julgeda valida ennast, end täita, selleks, et ideed ja armastus saaks tulla. Kuidas saab armastus tulla, kui oled koguaeg maailma peale vihane? Tean-tean, vahepeal peame tegema, olema ja muud võimalust pole, kuid 97% juhtudest on lisaks märterlusele olemas ka teised variandid.

Sul on võimalik väljendada end. Öelda kaaslasele või tööandjale, et vajad natuke aega, puhkust. Ja seejärel lihtsalt lubada kõigel toimuda. Kui oled väsinud, siis jumala eest luba endal mõttetut filmi vaadata, päev läbi raamatut lugeda, süütunnet tundmata. Mul on üsna palju energiat. Suudan päris mitu ja hulk asju korraga teha, kuid teatud hetkeni.

Vanale koerale uute trikkide õpetamine nõuab palju häid küpsiseid ja shokolaadi. Mul võttis ikka päevi, et võtta aeg, millest kirjutada. Et taas jõuda sisemise teadvustamiseni, et olen väsinud. Et elu sisenemiseks pean ise tekitama aega ja ruumi ning mitte midagi ei juhtu, kui võtan päeva, et teha seda, mida vajan. 

Olen väärt kõike, aga eelkõige olen väärt elu, tervist ja rõõmutunnet.

Ootused ja lootused, on varmad meid panema paika eesmärgid, visioonid, mõtted ja isegi tegevuskava, sest inimene on kord juba selline, et enne tegutsemist planeerib, mõtteb ja kujutab vaimusilmas ette, milline peaks välja kukkuma või näima lõplik tulem. Meie pisem piiga ootab oma sünnipäeva, milleni on veel viis päeva, mille jooksul saab kalendris päevi kokku veerida ja lugeda. Täna on esimene päev.

Me kõik ülejäänud väänikud loodame, et pidu, mida me korraldame, tuleb täpselt nagu mõeldud. Kaksikute tähtkuju on kord juba selline, et kuigi detailide kallal nokitsemine on oluline enne pidu, kui ka peo ajal, on oluline ka tulem, emotsioonid lapsel, sel ajal, kui näeb kaunistatud peopaika, esimest külalist ja kõiki detaile, mis on mõeldud vaid talle.

Täna, 7 aastat tagasi, põdesime suurte lastega tuulerõugeid. Minu esimesed. Ka möödunud aastal, suvel, juunikuus, oli “au” plikadel nendega tegemist teha. Arvatavasti külastavad, need pahalased meid kord veel, kui väike põnn lasteaia uksi kulutama käimas hakkab. Minu isiklik arvamus, parem lapseeas ära põdeda, kui hiljem. Kuid sihilikuna oma last tuulerõugetega nakatada, on ülimalt arusaamatu teguviis ja ma lihtsalt ei mõista, nende vanemate mõistust, kes nii teevad.

Varsti on lähenemas sõbrapäev. Me lapsed võitsid fb loosimängus tasuta 30 min fotosessiooni sõbrapäeva teemalise. Väga vahva. Ka lapsed ise on tegevuses olnud, et oma sõpradele vahva üllatus korraldada 😉 nii, et psstt 🙂

Meile toodi eile uus välisuks, pandi ette ka. Väga väga võimas. Uskumatu, kui palju mõjutab ikka korteri uks elu. Eelnevalt, me kuulsime kõike, mis koridoris toimus. Naabrite üles alla ja ringi käimist, välisukse kolksu, postlastide koljsu, kui postiljon jälle oli tujus ringi tuuseldada ja suitsu kimumist, iga poole tunni tagant. Ühesõnaga, mitte ühtegi üleliigset kolksu ega piiksu. Arvatavasti, püsib siis siin soe ka kauem sees kinni.

Muidugi, ega korterelamus on naabritega suhted olulised, kuid siiski tahaksin teha ühe tähelepaneku – kui ühel naabril on midagi vastukarva, tuleks jutt ära klaarida kahe naabri vahel, mitte nägu täis sõimata töömeestel. Jaa, me töömehed said pragada, ülal elavalt vene rahvusest meestetahvalt, kes arvas, et töömehed peaksid jätma katki oma töö, olles eest ära võtnud vana ukse, katkestama oma töö, kuni nende laps magab ja siis jätkama, kui nende laps on ärganud. Tore helesinine unistus. Mul on samamoodi väike laps, kes eile palju rohkem magada tahtis kui seda tegelikult sai. Jah, tõepoolest. Teised teevad remonti, müristavad – mulle isegi eelmise uksega ei kostnud seda niipalju sisse, et nurisema või tõmblema minna. Aga näed, on inimesi, kes ei pea paljuks …. vähemaöt, ma ei kuule enam, kuidas ta päevas 24x suitsu käib õues kimumas, kuigi jah, ka pidev peal istutava mänguauto veeremine üle magamistoa (minu) lae ei pane just rõõmust hüppama, aga ma ei näe ka mõtet seepärast närima minna. Kortermaja rõõmud, nagu öeldakse.

Käisime hobuseid vaatamas. Leiba ja porgandeid ja kuivatatud õunu viimas. Tuli igatsus, uuesti trennis käima hakata. Õnneks, läks see mõte suht ruttu üle. Kuigi tallilõhn, hobused, hein, krudisev lumi , ohh missugune nostalgia laks.

Jõudsime veel õuna roosi muffineid küpsetada, suitsukoodiga hernesuppi ja rosinakissell õuntega+ kohupiimakreem valmistada, varsti õppurid ju kodus.

Täna oli nii, ilus päev, juba hommikul, otsustasime, teha teistmoodi ja märkida ära fb sse, meie päeva hetked, mis täidavad (tee), tassikest või patareisid. Eks näeme, kuis välja kukub.

Väänikud on natukeseks ajaks taaskord toimekalt aktiivsuse laineharjal surfanud. Juba siis, kui aasta tuli uus, siis oli peas mõtteid kõigil ja nüüd oleme üritanud kõik oma visioone, klaaruda ja missioone sõnadesse pakkida. Kui on vaiksem hetk, selline kus saab jalad tagumiku alla kerida, sooja teki sisse pugeda, raamatulehti krabistada või teleris kanaleid scrollida ja videolaenutusest romantikast nõretavaid pisarakiskujaist filme vaadata. Siis on hea nentida, et alati ei pea olema igale poole kiire ja alati ei pea teistega võistlema, et parem olla. Väga mõnus tunne on, kui on vähe põnevust, ja on rohkem vaikust, kodust õdusust ja rahulikku kulgemist, ilma liigse sagimiseta.

Väänikutel oli palju väljakutseid, näiteks lugeda aasta jooksul läbi vähemalt 100 eesti kirjaniku teost läbi. Just. Patsutame endile õla peale, sest väänikud lugesid kokku 175 eesti raamatut, eesti autorite sulest 🙂

Vahepeal tegime uurimustööd, sõltuvushäiretest. Söömishäired näiteks, emotsionaalsusest tingitud söömine. Uuem avastus sõltuvushäiretest…kas raamatute lugemine võib ka liigituda sõltuvuseks? Milline lugemisvajadus on liiast ja millest see alguse üldse saab ja miks? Vahepeal, ma mõtlen, et see on võimalik küll, ja tekib kui elus on tasakaal paigast. Aga see on uurimustöö teema kursusel ja eks ma hoian teid protsessiga kursis 🙂

Ka pisematel väänikutel on raamatutega palju tegemist olnud. Raamatuesitlused ja küpsetiste testimised. Ka koolis on raamatute lugemine paranenud ja lasteaia lapski on lugemise selgeks saanud ja oma esimesed raamatud iseseisvalt suutnud läbi lugeda. Me oleme uhked üksteise saavutuste üle. 🙂

Jätkame kirjanduse lainel. Võtsime vastu uue projekti lasteraamatutele. Triibulise kassi poisi ja tüdruku seiklused. Ja muud tegemised. Kui ideest on arenenud kondikava ja kontidele juba lihast kogunenud, jagame lugu ja kutsume testima. Ilmselt kirjutame, ka siia mõned read, nagu varasemalt lubatud sai.

Ja siis oleme olnud hõivatud lastehoiu projektiga. Suveks ilmselt arendame ideid oluliselt. Jaanuar, veebruar ja märts on testprojektid. Jälgige blogi, reklaami ja tulge lustigem, kõik koos 🙂

Koolis tulid poolaasta hinded välja. Mõni hinne võiks ju parem olla, aga pool aastat siis veel ees, et püüda mõnes asjas veel parem olla.

Vahel ma mõtlen, et ma olen mõne blogija peale kade, sest noh peab ikka julgust olema, kirjutada kõigest, mis sülg suhu toob või igast emotsioonist peas. Kiruda ilma, poliitikat, inimesi ja tagaselja klatsida naabritädi Mallet. Jaah, meil on tujud, mitte tunded. Tujud on ebapüsivad, tunnetega on juba tõsisemad lood. Tujude ajel võime klatsi ja kirumist lubada, tunnetuslikult teame paraku, et tujude ajel tehtud teod on arutud ja toovad kaasa endaga riiud ja valesti mõistmised.

Seepärast ongi vahel dilemma, mida väänikud kirjutada võiksid. Jätkame oma koduse, kuid armastust täis kogupere blogiga, kuhu tähendame üles oma aja lood. Tujud, mitte tunded.

Tunded, mitte tujud.

Meie kõige pisem pereliige. Kõige pisem, kõige õpihimulisem tüüp praegu meie kodus. See, kuidas ta naeratab, ja meid kõiki kokku seob, me kodu, me südamed on üksteise eest tänulikud ja armastust täis.

Mõnikord ma olen hämmelduses, et kus on inimestel nii kiire, millal nad leiavad aja… Teinekord vaatan ma ringi, loen erinevaid blogisid ja mõtlen, et mille arvelt, leitakse teinekord see aeg. nendel teistel hetkedel, ma mõistan, et mul on vedanud. Kirjutan, siis kui tahan, siis kui on võimalust, et ma ei pea vorpima käsukorras oma postitusi, et ma reguleerin oma aega ise. Et ma ei peaks tundma sundust tegema seda, mis mulle meeldib, kellegi teise või iseenda võimaliku vaba aja arvelt. Niisiis, minu prioriteet on pere, suured lapsed, natuke väiksemad lapsed ja üks pisi pisike armas ja nunnu tegelane. Ja kui ma tunnen, et aeg ajalt jääb nagu ajast nende jaoks puudu, ma isegi ei võta plaani maha istuda ja postitusse sukelduda, kuigi vahel, just seda nimelt tahakski…nii, et see postitamise värk on veel nii mõnigi kuu üsna kaootiline. Seni, kuni suudame oma ühtse rütmi leida.

Lugesin üht raamatut…jälle 😀 Tegelikult olen neid küll vahepeal suht palju lugenud, aga ühes oli üsna palju mõtlemapanevat, näiteks selline asjaolu, et kõik jutud leiavad oma lõpu. Sellel hetkel, kui me ohates raamatu sulgeme, võib olla toolileenile nõjatume ja raamatule paneme, valdavad meid vastakad tunded. Ühest küljest rahulolu, kui autor on suutnud edukalt kõik otsad kokku tõmmata, meeldejääva fraasi kirja pannud ja tasunud kangelase moraalsed valikud, täites ta südamesoovid. Ja samas ka kurbus, et seiklus on lõppenud.

Vahel, nähes, et meil on jäänud lugeda kõigest mõni lehekülg, võtame aja maha, nautides iga sõna, lükates vältimatut edasi. Tegelased, keda oleme õppinud tundma ja armastama, ei ole enam meie elu osa. Võib olla avame raamatu uuesti ja lehitseme seda, otsides oma lemmikkohti, t uuesti läbi elada neid tugevaid tundeid. Ent teisel korral ei ole kirg enam kunagi nii tugev. Nii on ka elus. Kiirustame läbi päevade, mis meile antud, innukalt kogedes konflikte ja kirgi, püüdes läbi murda ja vallutada ning teada saada, kuidas see kõik lõpeb. Kui lõpp ootamatult vaatevälja tekib, oleme üllatunud. Me seisatame, pingutades meeletult, et nautida iga hetke. Päike särab eredamalt, naeratused tunduvad soojemad ja kuuleme armusõnu intensiivsusega, mis oleks lõikav, kui see poleks nii südantlõhestav.

Raamatule mõttega tagasi vaadates, mõistan ja näen iseenast, oma sõpru, tuttavaid ning mõtisklen, et mõnele antakse vara märku. Armastatud inimese surm, tõsine haigus, abieluprobleemid või üksinduse meeleheide- kuivõrd traagilised need ka ei tunduks, mõjuvad nad samamoodi suunavalt, nagu targad süžeeliinid raamatus, sundides meid tegema valikuid.

Elada iga päev täielikult. Tahan kallistada oma lapsi, suudelda kirglikult oma armsamat, armastusega ühendada hobi ja töö, nautida raamatuid, naerda südamest või viriseda koos sõpradega nagu titt. Kas pole elu mitte tore?

Ära oota, mingit suunavat märki, vaid peatu ja vaata iseenda sisse ja ümber.

Ma pole väga väga ammu aega saanud arvutit kaenlasse krabada, et paar ridagi sõpradele kirjutada, blogisse märkmeid teha, sest sel kuul, justnimelt sel kuul on prioriteet olnud midagi muud. prioriteediks on olnud haiged lapsed, pisikud ja muud batsillused, mida koolis, lasteaias, üsna kamaluga ja heldekäeliselt jagatakse. Ma olen olnud ühte meelt vanematega, kes on olnud vastu haigete laste lasteaeda viimisele. Samas, eks ole defineerigem üksmeelselt, milline on haige ja milline pole. Olgu, ma võiksin olla nõus, et haige laps on see laps, kes nakkab, aga kes meist võiks teda, et lapsel midagi nakkavat on, alles siis, kui viin lasteaeda köhasee ja tatise lapse ja teisedki hakkavad riburada jääma, aga siis on hilja, eks ole. Olgu, köhast ja nohust saan aru. Tegelikult, ei saa.Laps, kes on köhane, tatine, kes ennast halvasti tunneb, selle lapse koht ei ole lasteaias ega koolis. Tean, vanemaid, kes lasteaia hommikul lapsele rohtusid annavad, et esiotsa kasvataja aru ei saaks, et haiglane laps rühma jõuab. Aga lapsel endal on ju siiski paha ja halb olla.  Ja lapsed, kes just paranemas ja kelle organism vastuvõtlikum, võib ka uue pisiku külge saada. Aga vanemad, näed, kas ei saa aru või ei taha aru saada, et haige lapse koht on kodus. Köha, nohu või millegi muuga. Kevadel sai meie pere plikad näiteks lasteaiast tuulerõuged, põdesid 2 nädalase vahega läbi. Sel sügisel jagati peotäiega täisid – õnneks läks meist mööda. Järgmine “jagamine” oli leetrid, mis läksid meist mööda ja viimane uusim “röögatus” olid sarlakid, noorema lapse vastasrühmast. Kuna tegu on piisknakkusega, jätsin mõlemad lapsed paugupealt lasteaiast koju, sest ootasime seda põlvelõikust ja narkoosiga opi ajaks, ei tohtinud ka haigusi kehas olla. Nii, et paaniline organismide turgutamine ja ravi, käis ka eelviimasel päeval, enne haiglasse minekut.

Haiglas, sattusime samasse osakonda, samasse palatisse. Selle vahega, et õks õdedest oli tuttav ja laps tundis ennast turvalisemalt, kui eelmine kord, samuti oli seltsiks ka hunnik koomikseid, ristsõnu ja loomulikult telefon. Eks operatsioonijärgselt toibumine oli raskem ja nutusem, kui eelmisel korral, aga oodatust ja arvatust läks kõik kergemalt. Ka kirurg jättis parema mulje, kui esimesel korral. Igatahes, haiglast tulime omal jalal ja üsna naeratus suul ära. Rohkem, me ptui-ptui sinna minema tagasi ei pea. Lapsed said lasteaeda ja kooli tagasi, ja üsna uhkelt, saime tervelt nädalajagu päevi ära käia ja juba ongi taas jagatud kamaluga uus ports köha ja nohupisikuid, mis ära minna ei taha. Aga apteeki oleme nelja peale ravimite eest raha jätnud, pea 150 eurot, et vahepeal tekib mulje, et ma ülen ilmselt püsiklient kohalikus apteegis 😀 Apteekriga juba sinatame ja kui suvalises kohas linnas trehvame, siis varsti hakkame juba lehvitama ja üksteise pere käe käigu kohta aru pärima 😉

Ja siis vahepeal on selgunud, et vanema poisi kehalise kasvatuse õpetaja on…. On mis ta on 🙂 Igatahes juba kevadel, sai talle räägitud, et kuna laps jääb kehalisest vähemalt jõuludeni kõrvale, äkki saaks leida talle tegevuse, mille eest ta siis hinded kätte saab. Et annan varakult informatsiooni, siis ei tule see äkki ja saame õpetaja- kooli- vanema ja koduna kompromissi leida. Olgu, õpetaja oli nõus ja lubas mõelda. Jah, nüüd viis poiss vabastava tõendi kooli ja õpetaja küsis, et mida ta seni teha mõtleb, kui teised suusatavad tundides…. Ee….. okei 😀  Ja muidugi, mäletate draamat, kuidas lapsed ei tohtinud enam dressides jne koolis käia. Et kool ikkagi ameti asutus. Ja oleks ka eeldanud, et kui oli klassipildistamine, siis on klassipilt uhke ja ühtki dressides last seal peal pole. Õigus, lapsed ongi ilusad ja toredad ja ainus kogu, kes on dressides, on kehalise kasvatuse õpetaja/ klassijuhataja. Kas õpetajatel on siis lubatud koolis, tunnivälisel ajal, käia dressides, kui lastel see on keelatud? Samas, käivad keskkooli lapsed nii, et tulevad dressides kooli, koolis vahetavad lühikeste pükste vastu ja nagu jällegi, kas nii on lubatud? Et lugu nagu võrdsetest, võrdsematest ja kõige- kõige, kellele ükski reegel ei kehti 🙂

Aga hoolimata igasugustest imelikest tõvedest, apsakatest ja mööda rääkimistest, on meil täielikult hugge aeg. Ehk siis taanlaste moodi rõõmus ja õnnelik aeg.

Lumi, piparkoogid, mandariinid, glögi, kuum tee, soe tuba, uued kelgud ja pehmed karvased kindad, sokid. Läheme jõulukuuske tooma – üks kord aastas ikka võib endale kuuse tuppa tuua. Mis siis, et eriti ruumi pole, aga mis jõulud need ilma kuuseta on 😀  Sel nädalal on jõulupeod lasteaias, koolis. Harjutame süldi keetmist. Kuulame jõululaule ja hulganisti mõminaräppi 🙂 ja kui ma nüüd üks hetk Põnni lahkel loal paar minutit  kirjutamiseks saan, kirjutan ühe hugge aabitsast loo. Jõuluhullus, aga pisut teistmoodi, kui varasematel aastatel.

Mõni vaatab filme, mõni loeb raamatut…Mina olen see teine, pigem. Pole probleem mõne hea raamatuga end kuhugi ära unustada..eriti õhtuti, kui oleks tark tegu magama minna, nohistan mina kuskil nurgas veel raamatut lugeda. Olgu, täitsa voodis ja beebi kaisus ja nohistan raamatuga väljamõeldud maailmas.  Mul on juba lapsepõlvest saati raaamtud meeldinud, nende lugemine, kirjutamine, värskete raamatute värske lõhn ja uudsus, kui järjekordne raamatupakk saabus raamatukokku. Mind tihti noriti ja noritakse ka siiamaani, sest ma loen teistmoodi. Minu jaoks pole probleem õhtu jooksul 1-2 sisukat romaani või New York menukite bestsellerit läbi lugeda. Nii kui raamatu avan, hakkab peas pilt jooksma, nagu filmis. Aga päris paljud ei saa, aru, kuidas selline lugemine võimalik on 😀 Ometi, kui keegi küsib, võin lehekülgede kaupa jutustada, mis ühes või teises peatükis juhtus 🙂 Nii, et ma olen raamatu-hoolik? 😀

Raamatutega on see nali viimasel ajal, et…. ma loen, ja kui tunnen, et raamatus on palju ebaõiglust ühe või teise peategelase suhtes, ma ei suuda seda enam edasi lugeda. Ja on oht…. et ma jään heast kiiresti argnevast sündmustikust ilma, kui lasen end eelarvamusest juba esimeste ridade põhjal haarata. Olen, näiliselt peale vaadates otsustanud, et see on jama, ja jätan viimaseks. Ja siis selgub, et see oli üleüldse kõige parem raamat võetutest. Või siis…on raamat, nagu vein, mille järelmekk on parem, kui kohene maitse. Loed, oled justkui raamatu sees, samastud ja on üks emotsioon. Natukese aja pärast mõtiskled, lased veelkord filmina selle loetu kõik läbi ja siis taipad, kui erakordne oli teos, mida käes hoida said. Nii, on ka inimestega, sinu ümber – ärak unagi hinda inimest, kaane või esimeste ridade järgi. Väga ekslik. Käest pandud raamatut saad ju omasoovil ja ajal uuesti proovida, sirvida. Inimestega, kes mööda läinud, kelle varukast pole takistavalt sikutanud, nemad lihtsalt mööduvad.

Öeldakse vahest, et elu kui filmis või nagu muinasjutus, et kõik lõpeb hästi, ja elavad kuni…. Juba see lause on üsna kahtlase väärtusega. Esiteks raamat ja film lõppevad ära punktiga. Päris elus aga lähevad inimeste lood peale kokkusaamist, abielu ja lapsi edasi….tulevad argimured, rõõmud, ….Kui filmides ja raamatutes andestavad peategelased tihti neile tehtud ülekohtu oma kallimate poolt, siis päriselus sa ikka ju ei andesta….olgu, korra, kaks.

Edit: Tegelikult oli see postitus palju pikem, kuid see ei salvestunud ja arvutile restarti tehes, kadus koolikiusamise ja kiusajate kohta käiv lõik. Ju siis, see on ülevalt poolt märge, et seda ei peaks avaldama. On nii nagu on 😀

Aga kuna päev oli pikk ja raske. Ja tahaks praegu voodisse magama ronida, siis nii teengi 😀 ja jätan ütlemata sõnad, mida siia lõppu lisada oleksin tahtnud. Teinekord.

Järgmine postitus tuleb ilmselt kolmepealise draakoni kohta 😀

Mis on õnne valem? Lihtne. Õnn on siis, kui sul on lapsed, kodu, pere, armastus ja igas õhtus kuum tee ja aknast välja vaadates terve taevalaotus säravaid tähti täis 🙂

Tegelikult, mis ma öelda tahan, on see, et tänapäeva inimestel on kogu aeg kiire-kiire. Küll tööle, koju, siin ja seal küll ühed ja teised toimetused. Mõnele mahuvad veel poodides shoplemised, spaatamised jne sinna kuhugi. Ma ei tea, mina vist ei jaksaks. Isegi suuremas kaubanduskeskuses “aja parajaks tegemine” on paras piin 🙂 Aga  oskus märgata kalleid enda ümber ja oskus sulanduda oma kallitega samasse aega on juba muutumas luksuskaubaks. Kui tihti sina, annad märku oma kallitele, et nad on kallid, armsad ja üliägedad? 😀 Et nagu näost näkku, äärmisel juhul telefonitsi..mitte kuskil suhtluskanalis tippides ja emoticone saates?

Meil on kodus palju armastust. Ja armastusest sünnivad armastusest ajendatud teod ja mõtted. Täna meie küpsetasime piparkooke, glasuurisime neid ja kohe testisime maitse ka järgi. Me vaatasime õhtust multikat “Baleriin” ja mugisime soojas, piparkoogilõhnalises toas mõnusaid küpsetisi. Soe tee, kakao vahukoore mütsikese ja vahukommidega. Lapsed olid päevasest müttamisest nii väsinud, et kustusid ilma unejututa kohe peale  multika vaatamist.

Ja niiviisi nohistamist kuulates, mõtlesin, et teeks proovi, prooviks vaadata ülepika aja telekast romantilist komöödiat. Mõnus pähklitega shokolaad ja nagu ikka tavaks saanud kuum tee. Aknast kardina vahelt piiluvad tähed ja selline mõnus õhtu taaskord….

…võtan vist hoopis raamatu. 😀

Kas eelistate raamatut filmile või vastupidi? Ja miks just nii? 😀