Category

Ajaviide

Category

Kas olete tähele pannud, kui kiire teil on? Kas teil pole isegi aega, et seda märgata? Meil pole enam aega lähedastega maha istuda ning kohvitassi taga küsida, kuidas eluke veereb. Kui meil ei ole millegi sellise jaoks aega, siis see tähendab, et asjad on paigast ära.

Märgakem üks päev, kuidas te jooksete hommikust hilisööni. Hommikul kohvi valmistades on peas juba tööl ootavad tegemised. Tööl olles olete mõtetega lõunal. Lõuna jääb vahele, sest nii kiire on. Lõuna möödudes mõtisklete, kuidas jõuda õigeks ajaks lastele lasteaeda järgi. Lasteaiast koju sõites peate peas plaani, kuidas pesu ära pesta ning õhtuks söök valmistada. Kõige selle kõrvalt sooviks veel aega endale.

Samas on inimesed, kellel pole selliseid tegemisi, kuid neil on ikka nii kiire. Nad otsivad koguaeg oma ellu asju, et peita end pidevalt kiire elutempo varju. Kui meil on piisavalt kiire, siis ei ole aega vaadata enda sisse, tegeleda probleemidega ning jõuda lähemale iseendale.

Raamat “Why Am I So Tired?” märgib: “Praegune elu on täis hoopis teistsuguseid pingeallikaid – tarvis on jõuda järjekordsele lennukile, kinni pidada kõiksugustest tähtaegadest, viia lapsed õigeks ajaks lasteaeda ning nad sealt siis jälle ära tuua – seda nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata.”

Pole siis midagi imestada, et väsimust on nimetatud meie aja needuseks.

Kunagi oli meie elu märksa lihtsam ja kergem, samuti elutempo aeglasem. Seda võimaldas loodusega kooskõlas elamine – päeval tehti tööd ning õhtuti oldi perega. Meie tänapäeva elu täidab hoopis rohkem tegureid ning see killustatus väsitab meid. Meis on meeletu vajadus pingutada aina rohkem, et ellu jääda – seda nii vaimselt, füüsiliselt ning eelkõige rahaliselt.

Suure killustatuse kõrval mängib muutuste juures rolli ka tehnika kiire areng. Me ei saa peatada kiiret arengut maailmas ning lõpetada raha teenimist. Meil on võimalik muuta oma elu – märgata väikeseid hetki, võtta aega endale ning oma lähedastele. Tekitada oma ellu vaikus ning muuta elamise kvaliteeti.

Vaikusest leiame rahu

Lubades endale hetki, kus oleme vaikselt ning mitte midagi tegemata. Kinkida endale hetki, kus me ei too vabanduseks, et meil on kiire. Hetked, kus vaikus on hirmutav ning tegematus ängistav. Need hetked panevad meid vaatama enda sisse. Kui hirmutav tundub sulle vaadata enda sisse? Näha seal kõiki nõrkusi ja tugevusi. Märgata minevikust tulenevat valu ning hirmu tuleviku ees. Kuulda sisemisi segaseid hääli? Hirmutav, kas pole? Inimeste jaoks pole midagi hirmutavamat, kui kohtuda tõelise minaga. Mida kauem me seda edasi lükkame, seda vähem jääb aega muuta oma elu kvaliteeti ning õnne.

Muuda seda olukorda!

Luba enda ellu tühjus ja kohtu endaga. Mine endaga kohtama, veeda iseenda seltsis iga päev vähemalt üks tund – tee midagi meelepärast. Premeeri end millegi heaga, mine vaata kvaliteetset filmi, jaluta mereääres – tee seda enese heaks. Kohtu iseendaga ja mõista, et kõik see, mis sinu sees end peidab, on inimlik. Selle asemel, et nuriseda selle üle, kuidas kaaslast pole, panusta aega endale.

Lõpeta endale ja teistele valetamine

Kas sulle tundub tuttav olukord, kus sind kutsutakse kuskile, kuid valetad, et sul on paganama kiire? Tegelikult istud kodus diivanil, vahid kümnendat korda oma serjaale ning sööd jäätist? Või siis soovid kellegagi pikemat aega kohtuda, kuid tema toob aina vabandusi oma kiirest elust? Minu elus on palju selliseid olukordi, nii üht ja teistpidi. Sellepärast ma ka tean, kuidas need kiired vastused käivad. Ning selletõttu, et ma oskan ise selliseid vastuseid öelda, näen ka läbi inimestest, kes mulle neid vastuseid kandlikul ette toovad.

Tegelikkus on see, et meil ei saa kunagi kellegi ega millegi jaoks olla kiire, kui me teisest hoolime. Ilmselt ei juhtu midagi, kui lahkud töölt õigel ajal ja ei jää sinna pikemaks, kui vaja. Õigel ajal lahkudes jõuad kohtuda oma vana sõbra või sõbrannaga ning õhtul veel kodus perega aega veeta💜

Seega, nii lihtne see valem ongi – ära põgene vabanduste taha ning kohtudes iseendaga kohtud ka teistega!

Meie tänane laupäev möödus looduses matkamise ja mõnusa pärastlõuna tähe all koos laste, laste sõprade ja hiljem perekonna seltsis.💚

Algas päev varakult, siis ühiselt laste sõprade üleskorjamisega, ja suuna võtmisega Kuuksaare Kennelisse, sest meil oli kokkulepitud kelgukoerte st huskyde ja malamuutidega jalgsimatk metsa.

Ja nagu iga matkaga, käib kaasa ka kuum tee ja lõkkel vahukommide grillimine. Enne, kui matkale suunduti, tutvustati meile kennelit, koeri ja räägiti nende iseloomust, eripärast ja no, mina näiteks sain väga palju targemaks, kuulsin asju, mida ausalt ka, enne ei teadnud 😀 Matk oli oodatust – põnevam, võib olla natuke raskem, no ma ei tea muidugi, mida lapsed algselt ootasid, kuid neile väga meeldis ja tahavad teinekordki tagasi minna 🙂

Pisemad Väänikud teevad tutvust 😉

Seega, ma leian, et minu plaan enda lapsed loodusesse meelitada, kaasates nende sõpru – läks korda. 🙂 Ka mina ise, nägin loodust – sinililli kraavi pervel ja ühte metskitse umbes kümne sammu kauguselt. Ühesõnaga, ma olen väga väga rahul.

Matku kelgukoertega korraldab Kuuksaare Kennel aastaringselt.

Vastavalt aastaajale on võimalik teha erinevaid matku:
– jalgsimatk kelgukoertega  
– matkad tõukeratastel (kuni 3 inimest)
– matkad kelgurakendiga (toimub vaid talvel piisava lume või külma olemasolul) 

Siis kui teised grillivad ja joovad teed, siis koerad puhkavad jalga 🙂

Kui keegi tahab koos lastega, või üksi siinsamas Tartumaal teha, ja loodust ja ägedat sportliku tegevust kokku liita, siis kenneli lehekülg on siin
https://www.kuuksaare.ee/et ja seal juba leiab kenneli omaniku vajalikud kontaktid.

Raamatukokku me ei jõudnud, kuid sünnipäevale jõudsime ikka küll. Peale pidulauda, võttis sünnipäevalaps Väänikud käevangu ja tegi nendega pisikese jalutuskäigu järve äärde, vaatamaks kuidas koprad tegutsevad. Kopraid, nagu ikka näha polnud, kuid tegutsenud nad eelmise korraga arvestades, siiski olid nähtavalt.

Nii, et meil oli väga sportlik, aktiivne ja üdini positiivne laupäevak 🙂

Tänan kõiki, kes matkal osalesid ja suured tänusõnad Kenneli asutajale ja omanikule Ulvi Kullamäele 🙂

Kui elu veeretab teele kive, siis on igaühe enda vastutus kahes osas – esiteks selles, et mida ma nende kividega peale hakkan ja teiseks selles, et mida olen mina teinud, et need kivid tuleks. Kui me kõik tellime oma ellu täpselt need kogemused, inimesed, väljakutsed ja situatsioonid, mida meil on vaja õppimiseks, siis tuleb võtta nende eest ka vastutus. Jah, igas asjas on midagi head. Iga olukord õpetab, iga inimene suunab, iga taipamine viib edasi.
Viimased paar päeva on andnud mu jaoks tänulikkusele ja armastusele veel sügavama tähenduse. Olen sajaga õppinud, kuidas olla tänulik kõikidele inimestele, hetkedele, väljakutsetele mu elus ja kuidas suhtuda kõikidesse ja kõigesse avatud südame, armastusega. 💕 Misiganes situatsioonid elus ette võivad tulla… ALATI on asju, mille eest tänulik olla ning pöörates pea päikese poole, jäävad varjud seljataha.

Vahet pole, et Sa ei oska täiuslikult süûa teha, kutsu ikkagi sõbrad külla ja kokka neile! Vahet pole, et Sa ei oska ehk mõnd spordiala täiuslikult, tee seda ikkagi ja võistle ka!Vahet pole, et Sa ei oska miskit keelt täiuslikult, räägi ja suhtle selles keeles ikkagi! Millal viimati tegid Sa midagi esimest korda?

Parkisin eile täiesti esimest korda, iseseisvalt auto sise parklasse. Siiani olen elanud moto järgi – auto ei sõida sisse, alla peale parklasse 😀 Tuleb tõdeda, polnud pooltki nii hull, kui kartsin.

Millal viimati tegid Sa midagi, mida arvad, et tegelikult kardad/pelgad/väldid?

Öeldakse, et me ei kahetse asju, mida oleme teinud, vaid neid, mida oleme jätnud tegemata.

Vahet pole, kui luuletus või blogipostitus pole “täiuslik”, jaga seda maailmaga ikkagi. Mine tea, keda see puudutab või kelle jaoks tâiuslik on. 

Hakka tegutsema! Lükka kõrvale kahtlused, piiravad raamid, ahistavad nõuded, karmid reeglid. Võta elu ja iseend vabamalt, lõbusamalt, pehmemalt, armastavamalt, soojemalt. Katseta, proovi, tee, koge, naudi ja jaga. 🤪

Mingil perioodil nautisin täiega suhtlemist ja tundsin pidevat vajadust kuskil olla ja midagi teha. Täna on mu lemmikpaik maailmas meie koduke. Suhtlemise asemel eelistan olla vaikselt kodus, kuulata lemmikmuusikat ja nautida lähedaste seltskonda. Naudin õhtuti kirjutamistuhinat, mil sõnad, mõtted ja ideed minust lausa ise välja voolavad 😀

Vau!

Juba veebruari kuus liitusin telefonis oleva Samsung Healthis oleva ülemaaiilmse kõndimise väljakutsega, eesmärgiga astuda kuu raames  vähemalt 200 000 sammu. Ja sealsamas on võimalik ka suvalistele inimestele esitada 1:1 le väljakutse, erinevate sammu mahtudega. Veebruaris kutsus mind väljakutsele, keegi, kes valis mahuks 10 000 sammu. See on mu päevanorm ja sai praktiliselt juba ühe jalutuskäiguga sammutud ( beebi vankriga jalutamine, u 1 tund ja 25 minutit) ja väljakutsuja ei saanud aru, mismoodi see võimalik on 🙂 

Nüüd veebruaris on üks teine väljakutsuja. Tüüp, Chigagost.  Täna siis küsisin midagi kella aja kohta ja selgub, et meil on ka korralik ajavahe 🙂  Tema töötab öösel, kõnnib ja sammub ja mina magan samal ajal head und 😀 Hommikuti on päris keeruline samme täis marssida ja järele jõuda. Meie väljakutsed on 100 000 sammu 🙂  Nii, et motivatsiooni on. Iga päev praktiliselt 30 000 sammu. Kui seda oleks keegi kaks kuud tagasi väitnud, oleks ma ütleja välja naernud 🙂 Aga täna 14.03 kell 21.00 on minu samme 387048 sammu. 

Nii, et mul on selle väljakutsete liitumisega kaks head asja – palju liikumist, rohkelt värsket õhku, beebi saab 3h päevas õues magada, ja ma saan motivatsiooni õppida ka inglise keelt, sest aeg ajalt väljakutsujat hea sõnaga motiveerida, pole ka paha mõte 🙂 Ega siis väljakutse pole ainult võitmine, vaid hoopis koostöö, üksteist motiveerida paremate tulemuste poole 🙂 

Alati on inimesi, kes arvavad, et nemad teavad, kuidas on “õige” elada – millises eas ja kellele lapsi sünnitada, kuidas lapsi kasvatada, kellega sinu lapsed peaksid läbi käima, milliseid sõpru valima, milline on sobiv amet, mida on kasulik juua ja süüa ning kellega ja milviisil tohib voodisse minna. Ja kui seda “õiget elu” ei elata, siis teavad nad samuti, et jääd “rongist maha”, oled vaene, üksik ja õnnetu.

Olen kasvanud arusaamas, et naised ja mehed on tugevad, saavad alati ise hakkama ning on oma valikutes vabad. 😎Nii ma olengi kogu elu vaid endale lootnud, kiiresti otsustanud, vähe põdenud, varem rohkem kui vaja ja loomulikult igati püüdnud ise toime tulla. Ma olengi see “veaga naine”, kellel kolmekümneaastasena oli inspireeriv töö, haridus, omajagu elukogemust, samuti auto ja vaid meile kuuluv koht, kus elada. Viis Väänikut 😍💕

Ja esimene Väänik😀 tuli meie perre, kui veel ametikoolis käia, oli aastajagu.

Seda rongist mahajäämise tunnet või hirmu üksinduse ees pole ma iial tundnud, ei kahekümne-, kolmekümne- aastasena. Hoopis vastupidi, ka täna (olles kolmkümmend kaks) tunnen end viibivat kui Vaksalis, st ronge, mis mind sõitma ootavad, on rohkem kui vajan.🤗🙂

Minu armas sõber sai oma abikaasaga tuttavaks põhikoolis, nüüd (kolmekümneaastastena) saavad nad kohe-kohe kolmanda lapse, nad on igas kategoorias terviklikuimad perekondi, keda ma näinud olen. Samas teine sõber (kohe saab viiskümmend) pole oma rändurielust veel loobunud. Kunagi ei tea, kus maailma otsas ja kellega ta parasjagu koos on ning mida just täpsemalt teeb. Mina ei usu, et keegi teistest õigemini elanud on, ainus mis loeb – me kõik oleme rahul ja õnnelikud. 

Kahjuks lähevad teiste arusaamad elust meile ikkagi rohkem või vähem korda ja just seetõttu võiksime oma väljaütlemistes hoolivamad olla. See, kuidas elame ja milliseid suhteid loome on igaühe enda valik ja otsus – vanus, haridus ja varanduslik seis on vähemtähtsad selle kõrval, kes me ise inimestena oleme. Samas need, kes oskavad elust rõõmu tunda on kõigile head kaaslased igal eluetapil. Sestap ma usungi, et kui naisel ongi “tissid välja veninud, tagumik suur, ta on pereema või isa, kel võib olla pole aega vabalt käes” aga inimesena on ta lahe ja avatud, siis leiab ta iga kell endale uusi sõpru, tuttavaid nagu üksikud leiavad uusi elukaaslaseid. Nagu samamoodi leiab kaaslase või sõpru iga positiivne ja enesekindel poiss või mees, see kelle süda on õige koha peal. Mis siis, et ta näiteks sportlikkusega ei hiilga ning silmapaistvat ametit või materiaalset võimekust tal ka pole.   

Meil puudub igasugune õigus suruda teistele peale oma arvamust või mõista kedagi hukka erineva ellusuhtumise pärast. Pigem peaksime palju rohkem keskenduma iseendale ja lihtsalt elama. Elama oma ainsamat elu nii nagu ise tahame!

Kolmekümnendate keskpaika jõudnuna olen tihti mõtelnud, et alles nüüd hakkan aru saama, kes ma päriselt olen, mida endalt ning teistelt ootan ja alles nüüd hakkan inimese mõõtu välja andma. Piinlik on mõteldagi kui palju olen oma kitsarinnalisusest ja teadmatusest piiranud nii enda, abikaasa kui end ümbritsevate inimeste elu. Täna suhetes saab kujuneda täiesti teisel levelil suhe, sest ma ise olen täna terviklikum ja endaga rahulolevam.

Gunnar Aarma on öelnud, et armastus on tähelepanu teise inimese vastu. Kui me ei saa tähelepanu, siis meil on tunne, et meid ei armastata. Suhtes on teise inimese tähelepanust ilmajätmine kõige levinum, karmim ja haigetegevam relv. Nii et see, kes armastab, pingutab ühel või teisel moel alati, nii suhte alguses kui ka hiljem.

Iga suhe kestabki vaid niikaua kui sellesse panustatakse, niikaua kui mõlemad pooled leiavad, et on põhjust seda teha. Aga kui enam ei pühenduta, siis järelikult suhe ei inspireeri. Ma ei arva, et peaks kergekäeliselt lahku minema, kindlasti mitte, aga täiesti tarbetu on päevi, kuid või aastaid niisama vegeteerida kui ise selgelt tead, et tegelikult on kõik läbi.

Ma ise olen siinkohal radikaal ja pooldan teadvustatud õnnes elamist. Elu on liiga lühike, et see kannatades või tuimuses veeta ja seetõttu pole ma iial enam nõus olema mugavussuhtes.

Ja nii on ka nende mugavaks muutunud sõprussuhetega, mis Väänikutel😀 on kasvõi kõrvalmaja lastega või kellega iganes, suvaliste naabritega, näiteks 😀

Võtaksin nüüd paari lõiguga kokku kahe päeva jagu kestnud draama.

Ma ei põe mineviku pärast. Oli, mis oli, mina elan praegu ja siin. Olen loobunud harjumustest, suhetest ja inimestest, pea kõigest, mis on end minu jaoks ammendanud.

Olen andnud endale korduvalt võimaluse uuesti alustada ja samamoodi ka inimestele oma minevikust võimaluse edasi liikuda. Jah, see on olnud stressirikas, kuid ka ainus variant õnnelikumaks eluks. Elu on liiga lühike, et raisata seda kahetsusele.

Enesehaletsus on täiesti mõttetu emotsioon. Vahel on tõesti väga raske, mõnel päeval seda lootusekiirt peaaegu ei paistagi. Kuid ohvrirollis olek ei tee kunagi asju korda, ei too tagasi kaotatut, ei muuda toimunut. Ma tean, et ükskõik mis ka ei juhtuks, ei anna ma kunagi alla. Tõusen püsti ja elan edasi ning teen seda pigem varem kui hiljem.

Elan kirglikult iga päev ja teen mõnusaid asju. Ma ei lase ennast häirida kellegi arvamusest, kuid püüan ka ise võimalikult vähe hinnanguid anda. Ma võtan elu, iseennast ja teisi vabalt ja mitte üleliia tõsiselt.

Ja nii üritan ma selles vaimus ka Väänikuid õpetada 😊 Ela hetkes. Hetkes on elu. Ela kirglikult. Ja tee mõnusaid asju. Ainus,ainus asi mis loeb – kui  me kõik, eeskätt, kõik koos olles, oleme rahul ja õnnelikud. 💗

Vahel on logelemine kvaliteetsem elamine, kui jube tähtsa näoga karjääriredelil rühkimine. Vahel on sõbraga kokku saamine kvaliteetsem elu elamine, kui korras kodu. Vahel on kaaslase kallistamine eluks vajalikum, kui tema peale solvumine. Vahel on vaja elada nii, nagu praegu kõik on, mitte muretseda selle üle, kuidas kõik peaks teistmoodi olema. Vahel on vaja nina päikese poole suunata, hingata metsa vaikust, naeratada mõtetele, mida õhtuks süüa teha, kui istuda teleka ees ja mõelda, mida õhtuks süüa teha. Ja vahel on mainitu täpselt vastupidine.

Kokkuvõttes, vahel on lihtsalt mõttekas mõelda, kuhu ja kellele aega anname, kulutame, kingime või müüme.

Kevadised suurveed võtavad hoogu sisse ja linnulaul muutub järjest valjemaks. Samal ajal, mil loodus uut aastaringi ette valmistab, toimub inimeseski kummaline vabanemine. Päikesekiir meelitab õue, värske õhk mõjub eriti kosutavalt ja esimesed rohelised tärkajad rõõmustavad silma.

Meie otsustasime reedel, et Laupäev on perepäev, ilma igasuguste tehnika ja nutiseadmeteta. Ja ilma interneeduseta.
Pakkisin ennast ja lapsed soojalt riidesse, võtsin kaasa pleedid, termose kuuma vaarikavarre teega, vahukommid ja vahvlid ning mõned värsked vastlakuklid ja imemaitsvad kananagitsad, pakkisin need korvi ja leidsime vaagnalt ka mõned mandariinid ja väljasõit võis alata.

Me ei sõitnud kaugele, vaid siinsamas järve ääres, tegime viimase lume pikniku.

Väike lõke, millel vahukomme grillida🍡 ja vaarikavarre teed juua. Pidasime jaheda tuule embuses vastu päris hästi, tervelt ühe tunni jagu tegevust ja jalutamist.

Siis läksime koju tagasi. Mõnusalt roosad ja punapõsksed, lõkkelõhnalised 🙂 Väike põnn nõudis oma tähelepanu, süüa ja kuiva mähet.

Siis suundusime ujuma. Loomulikult Aura veekeskusesse. Mitte järve. 😂Päris mõnus oli, tegelikult. Tund aega lobistamist ja solberdamist tekitas kõigile hea tuju ja hundisöögiisu. Millele leidsime leevendust mäkist🍔🍟. Vahest võib eksole 🤔

Tagasi kodus, oli jällegi beebipõnni kord süüa saada. Ja siis torkas pähe mõte minna sõita vanaemale külla. Lapsed joonistasid, rääkisime juttu, jõime teed ja paari tunni pärast sõitsime koju tagasi, enne kui väga pimedaks minna jõudis. Tee ääres, nägime kahel korral metskitsi. Seega loodus, kohtus meiega eile tervelt kahel korral.

Koju jõudes loobusime õhtustest igapäeva multikatest, ja mängisime väikeste tüdrukute äraarvamiste ja joonistamise lauamängu ning vaatasime hoopis Eesti Laulu 2019 valimist. Jõime sooja teed, näkitsesime erinevaid käsitööleivakesi maitsvate maitsevõietega ning krõbistasime vahvleid. Mõnus seltskond päeva läbi, maitsev toit ja soe tuba tõid kõigile väga ruttu mõnusa une. Mitte ühtegi vastuvaidlemist, kui oli aeg tuttu minna.

Ja mitte keegi polnud kordagi ninapidi nutiseadmes. 🤪Ja terve see päev, polnud vaja väänikuid noomida, juhendada või keelata. Väga väga mõnus perepäev. Kohal olemise päev🙃💛

🤗💕

Otsisin teemat, mida kirjutada, aga alustades jäi iga kirjutatu ripakile. Ei kõnetanud. Tahtsin kirjutada homsest sõbrapäevast, ajaloost ja eestlaste hinge juurdumisest, kingiideedest ja veel ajaloost. Järgmisena hakkasin kirjutama autodest 🙄 just seda minagi. Aga hommikul juhtus nii, et plaksuga üks kojameestest lahti tuli ja no…ma ei osanud sellega mitte midagi peale hakata. Enam pole ma ka blond ja juuksevärvi süüks oma teadmatust ajada ei saa. Aga, ei saa kirjutada näpunäiteid teemast, mida ei valda, kui isegi uue kojamehe ostmine saab vaevaks kujuneda.🤔


Sattusin nägema kultusseriaali “Sex and the City”. Olgugi, et aeg on edasi läinud, siis teemad ja naljad olid ikka kohased. Mis selles armastuses ja seksis siis muutuda saabki? Peategelane Carry mõtiskles sõbranna väite üle, et elu jooksul kohtume ainult kahe True Love’gaja kui sa need mööda lased, siis ongi nii, et rohkem seda ei ole ega tule ka. Mis asi see True Love siis on? On see Suur Armastus? See Õige Armastus? Ja, mida Tõeline Armastus üldse tähendab? Kuidas seda ära tunda või vahet teha?😊

Maast madalast hakatakse kodeerima, et on olemas üks printsess ja prints. Enamjaolt muinasjuttudes printsessid ootavad, millal printsid on valmis neile järele tulema ning päästma tohutust üksindusest või raskest elust. Sellele järgnevad hilisemas vanuses (kultus)seriaalid, raamatud või romantikast nõretavad filmid. Õige Suure Armastuse otsimine on tore pakk uskumustest, ideaalidest, hoiakutest ning ootustest, mille Lääne ühiskond on kenasti ära pakendanud ja kõigile tasuta välja jaganud. Kuid unustame ära, et muinasjutud ja filmid lõppevad peamiselt, nibin-nabin, peale esimest romantilist suudlust.


Lõppevad siis, kui kehakeemia on dopamiinist ja serotoniinist pungil. Kui keha on armumise hormoonidest täis, siis usumegi, et oleme leidnud selle Õige. Ta on parem, kui kõik teised kokku. Ja laulud on kirjutatud just Meie (Õigest) Armastusest. Nii me seda Õiget ju defineerime.


Armumine ja armastus on kaks eri asja. Probleem on tegelikult selles, et kui kehakeemia taandub, siis inimesed ei suuda luua tõelist sügavat, tähendusrikast inimlikku ühendust ning teineteisele pühendumist. Tavaliselt süüdistame kaaslast Õige tunde puudumises ning lähme otsima uut dopamiini ja serotoniini doosi. See on üsna kurb nõiaring, mis tõukab inimesi veel suurema pettumuse ning üksinduse suunas.


Armumises puudub sõpruse kontseptsioon (“Oleme rohkem kui sõbrad!”). Seal on ainult lilled, liblikad ja šampus koos kaaviariga. Peidetakse lõgisevaid luukeresid sügaval keldris kolmekümne luku taga, et Õige neid mitte mingil juhul ei leiaks ega näeks. Armumine on rollimäng, soov näha teises inimeses jumalikke omadusi, mida nii kaua on otsitud. Ja ka teater, kus mängitakse just seda rolli, keda teine imetleda tahab, et egoistlikult tunda enda nahal imetlust. Armumine ei ole aus mäng kahe inimese vahel.


Armastades lubame kaaslasel olla tema ise. Armumisel tahame näha inimest, keda näha soovime või enda päästmiseks vajame. Milline on meie suhe sõpradega? Tihti lubame neil olla nemad ise. Anname andeks nende veidrused, julgeme ja lubame väljendada mõtteid, vaielda, olles võimelised iga hetk ära leppima. Aga oma kaaslastele me taolisi eksimusi ei luba. Iga tüli, kus ollakse eriarvamusel, saab mõõtme, et kaardimajal ei jää muud üle, kui kokku kukkuda. Sõbrad aitavad rasketel aegadel. Me ei esita neile ebanormaalseid või –proportsionaalseid nõudmisi või eelda täiuslikkust. Sõprus on ühendus ja luba eksisteerida kahel normaalsel inimesel ühes ajas ja ruumis.
Tavaliselt juhtub suhetes aga vastupidine. Inimesed, kes kunagi teineteist jumaldasid, tulevad koju selleks, et oma paha päev välja elada. Lähevad tööle või peole ja jälle naeratatakse, ollakse andestatavad kõikide teiste, aga mitte oma kaaslase suhtes. Kaaslane saab kogu viha, pahameele, tujud ja frustratsiooni. Teistele jagatakse aga enda häid külgi, nagu kompvekke lasteaia sünnipäeval.


Seesama “mõnus” Tõelise armastuse pakett, mis on täis ootusi, lootusi ja illusioone annab meile justkui õigustuse käituda oma kaaslastega kui isikutega, kes on pahatahtlikkult võtnud meilt nn jumala või jumalanna. Oleme pettunud. Pahased. Solvunud, sest printsist (printsessist) on saanud konn ja see on selgelt andestamatu. Nägemata sealjuures, et need olid meie endi projektsioonid, meie endi lootused, ootused ning mängud ja varjamised.


Ebateadlikus maailmas on armastusel võime transformeerida ego. Armumine on ego-põhine ehk “Mulle meeldid sa sellisena ja ainult sellisena olen nõus sind imetlema”. Armastus on armastus-põhine ehk “Sa oled, kes sa oled ja see on kõik, kes sa oled ning ma aktsepteerin seda”.


Armumisesse on sisse kirjutatud pettumine. Armastusse olemine. Armastus on tänulikkus ning mõistmine, et sellisena, nagu teine inimene on, on ta mulle väärtuslik. Et ma austan teda sellena, kes ta on, isegi, kui ma temaga ei nõustu.
Armastus on turvatunde loomine ning hoidmine, et iga eksimuse või erimeelsuse peale ei näidata ust. Armastus on meie sisemine jumalik olemus, millel on kõrgemad väärtused nagu tänutunne, austus, andestamine ja tunnustamine.
Armastus ei ole projektsioon, vaid siiralt teise inimese nägemine (“Ma näen su tundeid, su mõtteid, su reaktsiooni ja vajadusi!”) ning tema mõistmine.


Arvan, et Tõelisel Armastusel ei ole mitte mingit pistmist Täiuslikuks või Õigeks olemisega. Armastus lihtsalt on ja ta on meie sees, mitte seotud teise inimesega. Kuid jaa, vahel ainult armastusest ei piisa. ❤
Suhe on elusorganism, mis vajab hoolt, hellust, piire, nurkade maha lihvimist ja peamiselt tööd iseendaga ning teadlikkust oma hoiakustest, käitumistest ja ootustest.💕

Nutiseadmed (nutitelefonid ja tahvelarvutid) on kodudes sage ja populaarne nähtus, kusjuures uuringud näitavad, et kõige väiksemadki saavad üha sagedamini helendava ekraani kätte (0–3aastased). Enamasti täidab nutivahend väikelapse jaoks meelelahutuslikku eesmärki: peamiselt vaatavad nad näiteks YouTube’ist videoid ja multikaid, mängivad lihtsamaid mänge, peavad videokõnesid pereliikmetega (nt vanavanematega) või toksivad-kerivad juhuslikku sisu. Rahvusvahelistest uuringutest selgub, et väikelapsed on juba esimeseks eluaastaks regulaarsed meediatarbijad – kontakt äppidega ja puuteliigutuste jäljendamine algab väga varakult. Aga kas alla 2aastane laps peaks üldse nutivahendit kasutama? Kas see on tema arengule hea või halb? Kuhu tõmmata piir?

Ameerika lastearstide ühendus on välja toonud hulga suuniseid, mis puudutab lapsi ja tehnoloogiat. Üks soovitus on see, et alla 1,5aastane laps ei peaks üldse ekraanimeediat tarbima (ei puutetundlikku ekraani ega televiisorit). Miks? Väikelapse võime õppida on seotud eelkõige reaalse elu olukordadega, kus maailma tundmaõppimine käib kõiki oma meeli kasutades. Lapse jaoks on tähtis asju katsuda, nuusutada, suhu pista, loksutada, visata jne. Ekraan seda ei võimalda.
Selleks et toimuks õppimine, on oluline täiskasvanu eeskuju ja juhendamine. Tähtis on just koostegemine ja kordused. Õppimine leiab lapse jaoks aset siis, kui tegevused ekraanil on täiskasvanu poolt juhendatud ning lapse ja vanema vahel toimub aktiivne suhtlus.

Nutivahendi kasutamine nõuab nutikat lähenemist. Hoolimata soovitusest mitte anda või näidata alla 1,5aastasele ekraani, on hulk vanemaid, kes on selle otsuse ikkagi teinud. Põhjuseks asjaolu, et nutivahendit nähakse lapse arengu toetajana, mis lihtsustab tähtede ning numbrite õppimist, soodustab fantaasiat ning loovust. Kas see ikka on nii?

Tegelikult ei ole ükski rakendus ega nutivahend oma olemuselt paha. Küsimus on seadme kasutamise eesmärgis: mis sisu laps seal tarbib ja milliseid tegevusi teeb. Kui nutivahend täidab lapsehoidja rolli ja laps vaatab tundide viisi ilma vanema sekkumise ja juhendamiseta suvalisi videoid või kui nutivahendit võimaldatakse lapsele seetõttu, et saada kontrolli alla tema paha tuju või vihahoog, siis kindlasti ei toeta see ekraaniaeg lapse arengut.

Samuti on küsitava väärtusega see, kui vanemate enda tähelepanu on nutitelefonil, samal ajal kui nad lapsega räägivad, nendega koos söövad või neid magama panevad. Just vanema käitumine nutivahendiga on see, mida laps jäljendab ja omaks võtab. Lapsevanemad ja teised pereliikmed (õed-vennad, sugulased) on väikelapsele oma nutiseadme kasutamisega eeskujuks.
Nutivahend ei ole halb, kui seda eesmärgipäraselt kasutada. Vanemad, kes oma väikelapsele juba varakult nutiseadet võimaldavad, ei pea ennast kindlasti süüdi tundma, sest ekraaniaeg võib olla väga erineva kvaliteediga. Seda enam, kui vanem ei jälgi ainult aega, kaua laps seadet kasutab, vaid ka last ennast ja tema tegevust seal.

Oluline on hinnata lapse tujusid, seda, kas ta magab piisavalt; kas tema sotsiaalses käitumises on muutusi; kas ta tunneb huvi muude tegevuste vastu jne.
Laps õpib nutivahendi abil ja kaudu juhul, kui vanem toetab lapse tegevust, tundes huvi, mida laps seadmega teeb, esitades talle küsimusi, paludes lapsel endal millelegi ekraanil osutada, julgustades-tunnustades last ning olles talle abiks, kui ta jääb hätta või ei koge eduelamust.

Üheks võtmetegevuseks, et nutivahend toetaks lapse arengut, on täiskasvanu juhendamine, kus vanem on teadlik sellest, mis rakendused ta on lapsele seadmesse alla laadinud ja milliseid videoid laps vaatab, ja kus toimub lapse ja vanema vaheline suhtlus, kui laps nutivahendit kasutab. Kui nutiseadme kasutamine on vanema juhendatud, soos stimuleerib ekraaniaeg last positiivselt nagu ka traditsioonilised raamatud või mänguasjad.

Kokkuleppeid lastega nutiseadme kasutamise kohta on kõige parem teha juba siis, kui neile antakse luba üldse tehnoloogiat kasutada. Probleemide ilmnemisel tuleks kaasata laps lahenduste leidmisse. Laste ja noorte endi sõnul tekitab seadme keelamine pigem trotsi.

• Väikelaps (0-3aastane) ei vaja õppimiseks ekraani, vaid ta õpib päriselu olukordades.
• «Vähem on rohkem» – kui vanem võimaldab oma väikelapsele nutiseadet, siis mitte rohkem kui 30 minutit päevas.
• Väikelast tuleb nutiseadme kasutamisel juhendada: vanem arutleb koos lapsega ekraanil toimuva üle ning jälgib ja hindab lapse käitumist sel ajal ja ka pärast – sel juhul toetab ekraaniaeg lapse arengut.
• Nutivahend ei tohiks olla premeerimise või karistamise vahend.
• 2–5aastane laps ei peaks rohkem kui tund aega päevas kasutama nutivahendeid jm ekraane.
• Söögi- ja magamamineku aeg võiks olla meediavaba, kus keegi pereliikmetest ei kasuta nutitelefoni või tahvelarvutit ega vaata televiisorit.
• Lapsevanemad ja teised pereliikmed on oma nutiseadme kasutamisega väikelapsele eeskujuks – laps jäljendab seda, mida näeb
• Äppide puhul peaks vanem lugema nende sisukirjeldust ning mängu enne ise läbi mängima, et selle eesmärgist ja eakohasusest aru saada.

Ma pole viimasel ajal suutnud kirjutada. Lisaks sellele, et mul on loominguline blokk, on mul ka kiire. Mõtlesin, et kirjutangi, kuidas kiirusega toime tulla kui avastasin, et keegi  on just sellest kirjutanud. Pea oli jälle tühi. Need on perioodid, kus liigud justkui paksu udu sees, elu tundub sama hall, nagu aknast vaadateski. Pean tunnistama, et vihkan neid päevi. Kus ideid ei tule. Kiire on. Väsinud oled. Aga sa pead midagi tegema. Need on hetked, kus ma tegelikult tahaksin lihtsalt olla. Niisama. Ennast koguda. Lugeda raamatuid. Magada. Lugeda uuesti. Vaadata võib- olla mõnda filmi. Kulgeda suvalistes kohtades linnas. Peatuda mõnes uues armsas kohvikus, restoranis, teha klaasi veini ja võimalusel kellelegi targutada.

Selle ma-tean-mida-ma-tahaks-vajaks asjaga on sedasi, et harva kui ei saa seda endale lubada, aga enamuse kordadest sa lihtsalt ei tee neid asju. Ja see rumalus teeb kurjaks. Eriti kurjaks teeb nendel perioodidel lisapalved, -ülesanded. A la töökaaslane, kes kirjutab emaili sisse ja ütleb, et kuule, palun tee see ka ära. Kujutluses hammustad teda peast või lauast tüki, aga ära sa selle teed. Ja siis tuleb eiteakust postituviga uus ülesanne, mis sind ja ainult sind vajab. Kui oleme iseenda ja oma ajaga kimpus, siis oleme pahuksis kogu maailmaga. Avastasin end laste peale pahandamas, kui lasteaeda kihutasime, sest mina olin lootusetult hiljaks jäänud. Olin muutunud monster-vanemaks, kelleks lubasin mitte kunagi saada. “Tule nüüd! Mida sa uimerdad? Mitu korda ma pean sulle ütlema, et pane need püksid jalga!?”

Kuna usun, et ideed on nagu parasiidid, kes otsivad peremehi, kelle läbi end teostada, ellu ärgata ja elu jätkata, siis, miks nad peakski valima kuivanud, pisikese krimpsus tigeda tikri? Siia see varandus peidetud ongi. Elu elamiseks peame aega võtma. Mitte keegi teine ei anna seda. Kui sul on koguaeg kiire ja sa oled kuri, siis, kuhu elu peaks mahutuma? Mitte teiste, vaid sinu oma. Tihti teeme asju teiste pärast. Märkamata, et ületame iseenda piire, sest meil on hirm. Hirm jääda ilma armastusest (partner, pere) ja turvatundest (raha). Võtame krediiti tervise või enda heaolu arvelt. Me ei tee paljusid asju iseenda või teiste armastamise tõttu, vaid põhjusel, et kardame. Arvame, kui me ei tee perele süüa, korista kodu või käi sõprade juures (olgugi, et oleme tühjad kestad), siis meid hüljatakse, jäetakse armastusest ilma, et niisama me pole armastust väärt. Kui ma ei jaksa, siis tuleb aeg võtta, tuleb julgeda valida ennast, end täita, selleks, et ideed ja armastus saaks tulla. Kuidas saab armastus tulla, kui oled koguaeg maailma peale vihane? Tean-tean, vahepeal peame tegema, olema ja muud võimalust pole, kuid 97% juhtudest on lisaks märterlusele olemas ka teised variandid.

Sul on võimalik väljendada end. Öelda kaaslasele või tööandjale, et vajad natuke aega, puhkust. Ja seejärel lihtsalt lubada kõigel toimuda. Kui oled väsinud, siis jumala eest luba endal mõttetut filmi vaadata, päev läbi raamatut lugeda, süütunnet tundmata. Mul on üsna palju energiat. Suudan päris mitu ja hulk asju korraga teha, kuid teatud hetkeni.

Vanale koerale uute trikkide õpetamine nõuab palju häid küpsiseid ja shokolaadi. Mul võttis ikka päevi, et võtta aeg, millest kirjutada. Et taas jõuda sisemise teadvustamiseni, et olen väsinud. Et elu sisenemiseks pean ise tekitama aega ja ruumi ning mitte midagi ei juhtu, kui võtan päeva, et teha seda, mida vajan. 

Olen väärt kõike, aga eelkõige olen väärt elu, tervist ja rõõmutunnet.

Ootused ja lootused, on varmad meid panema paika eesmärgid, visioonid, mõtted ja isegi tegevuskava, sest inimene on kord juba selline, et enne tegutsemist planeerib, mõtteb ja kujutab vaimusilmas ette, milline peaks välja kukkuma või näima lõplik tulem. Meie pisem piiga ootab oma sünnipäeva, milleni on veel viis päeva, mille jooksul saab kalendris päevi kokku veerida ja lugeda. Täna on esimene päev.

Me kõik ülejäänud väänikud loodame, et pidu, mida me korraldame, tuleb täpselt nagu mõeldud. Kaksikute tähtkuju on kord juba selline, et kuigi detailide kallal nokitsemine on oluline enne pidu, kui ka peo ajal, on oluline ka tulem, emotsioonid lapsel, sel ajal, kui näeb kaunistatud peopaika, esimest külalist ja kõiki detaile, mis on mõeldud vaid talle.

Täna, 7 aastat tagasi, põdesime suurte lastega tuulerõugeid. Minu esimesed. Ka möödunud aastal, suvel, juunikuus, oli “au” plikadel nendega tegemist teha. Arvatavasti külastavad, need pahalased meid kord veel, kui väike põnn lasteaia uksi kulutama käimas hakkab. Minu isiklik arvamus, parem lapseeas ära põdeda, kui hiljem. Kuid sihilikuna oma last tuulerõugetega nakatada, on ülimalt arusaamatu teguviis ja ma lihtsalt ei mõista, nende vanemate mõistust, kes nii teevad.

Varsti on lähenemas sõbrapäev. Me lapsed võitsid fb loosimängus tasuta 30 min fotosessiooni sõbrapäeva teemalise. Väga vahva. Ka lapsed ise on tegevuses olnud, et oma sõpradele vahva üllatus korraldada 😉 nii, et psstt 🙂

Meile toodi eile uus välisuks, pandi ette ka. Väga väga võimas. Uskumatu, kui palju mõjutab ikka korteri uks elu. Eelnevalt, me kuulsime kõike, mis koridoris toimus. Naabrite üles alla ja ringi käimist, välisukse kolksu, postlastide koljsu, kui postiljon jälle oli tujus ringi tuuseldada ja suitsu kimumist, iga poole tunni tagant. Ühesõnaga, mitte ühtegi üleliigset kolksu ega piiksu. Arvatavasti, püsib siis siin soe ka kauem sees kinni.

Muidugi, ega korterelamus on naabritega suhted olulised, kuid siiski tahaksin teha ühe tähelepaneku – kui ühel naabril on midagi vastukarva, tuleks jutt ära klaarida kahe naabri vahel, mitte nägu täis sõimata töömeestel. Jaa, me töömehed said pragada, ülal elavalt vene rahvusest meestetahvalt, kes arvas, et töömehed peaksid jätma katki oma töö, olles eest ära võtnud vana ukse, katkestama oma töö, kuni nende laps magab ja siis jätkama, kui nende laps on ärganud. Tore helesinine unistus. Mul on samamoodi väike laps, kes eile palju rohkem magada tahtis kui seda tegelikult sai. Jah, tõepoolest. Teised teevad remonti, müristavad – mulle isegi eelmise uksega ei kostnud seda niipalju sisse, et nurisema või tõmblema minna. Aga näed, on inimesi, kes ei pea paljuks …. vähemaöt, ma ei kuule enam, kuidas ta päevas 24x suitsu käib õues kimumas, kuigi jah, ka pidev peal istutava mänguauto veeremine üle magamistoa (minu) lae ei pane just rõõmust hüppama, aga ma ei näe ka mõtet seepärast närima minna. Kortermaja rõõmud, nagu öeldakse.

Käisime hobuseid vaatamas. Leiba ja porgandeid ja kuivatatud õunu viimas. Tuli igatsus, uuesti trennis käima hakata. Õnneks, läks see mõte suht ruttu üle. Kuigi tallilõhn, hobused, hein, krudisev lumi , ohh missugune nostalgia laks.

Jõudsime veel õuna roosi muffineid küpsetada, suitsukoodiga hernesuppi ja rosinakissell õuntega+ kohupiimakreem valmistada, varsti õppurid ju kodus.

Täna oli nii, ilus päev, juba hommikul, otsustasime, teha teistmoodi ja märkida ära fb sse, meie päeva hetked, mis täidavad (tee), tassikest või patareisid. Eks näeme, kuis välja kukub.