Category

Aeg ja lugu

Category

Juhtus nii, et heal kolleegil ning sõbral on juba pikemat aega soov, leida poni. Mitte sellise eesmärgiga, mis meil oli, vaid isiklik teraapiaponi oma sugulase vahvale plikatirtsule, kel nimeks Ronja. Paras marakratt ja röövel. Ja nii, ma olen siis aeg ajalt jõlkunud kaasa või ise käinud vaatamas erinevaid ponisid. Viimasel ajal, olen oma piigasid kaasa võtnud, sest on röövliplika Ronjaga samas mõõdus. Selle vahega, et meie piigadel on juba kogemusi poniga. Ronja, pole veel seda Oma leidnud ja tunnihobustega jantida, tema vanemad ei soovi.

Igatahes, täna viisid me teed Lõuna – Eesti ralliteedele, no vähemasti kohati oli tunne, nagu kimaks kui Marko Märtin, kivide tuisus, ühest kurvist välja, teise sisse, üle kõrvaltvaatajate peade. Kõhu alt võttis õõnsaks korraks küll, kui ühe künka all mõelda, jõudsin, et kummale poole see tee, ikka keerata võiks 😀

Aga, kohale me jõudsime ponimaale, kus armas perenaine oma lapselapsega juba ootas. Lapselaps oli samas vanuses, me piigadega ja jutt klappis koheselt. Saime kuulda, pisikese koera kohta ja kohe taheti meile kanu näidata 😀

Aga läksime hoopis tüdruk ponide koplisse. Kas teadsite, miks on koplitel ümber elektriaed, või miks on ponide koplites, võimalikult vähe süüa? Või, miks ei tohi ponid end üle süüa? Miks ponid karjas üksteist hammustavad või takka üles löövad? Kõikidele neile küsimustele, saab ponimaa perenaiselt vastuse. Hetkel on ponimaal üle 30 hobuse. Nende seas shetlandi ponid, appaloosa ponid ja muud loomad.

Piiga, see keskmine sai korraks appaloosa poni selga, kuid rõõm jäi üürikeseks, sest hobuste hierarhia võttis võimust ja hetkelises segaduses, libises piiga alla ja ülejäänud ajast, hoidis ta minu lähedusse. Pisem piiga, sai natuke kauem sõita musta väikese shetlandi poniga ja oli pärast päris rahul, kuigi ootasime siiski natuke teistsugusemat tutvustust ja võimalust tunda poni seljas end hästi või proovida juba õpituid teadmisi.

Käisime ka vaatamas poiss ponisid, kes suurte hobustega koos karjas müttasid.

Saime, kuulda, iga hobuse, poni ja täku kohta iseloomustust või sobivust.

Lisaks korraldati meile vahva ponimaa tuur, kus lapsed tutvusid kanadega. Musta kassipojaga, kes laual kausist valget piima limpsid. Koertega, kes nö hoiukodusse olid toodud. Ülesöönud shetlandi poniga, kes ei tohi enam kunagi midagi rohelist süüa (ainevahetushäire). Kohtusime esmakordselt alpakatega. Saime teada, kes on alpakad, või miks neile ei meeldi, kui neist kinni haaratakse, ning et nuusutamine on auasi.

Ja lõpetuseks viidi meid vaatama pai lambaid. Tegelikult on tegu ikkagi tavaliste villa lammastega. Kuid, kes on äärmiselt pai lembelised.

Ja siis, said piigad taluperenaiselt, mõlemasse pihku, koduteele kaasa, mõned punapõsksed õunad. Üks õun, rändas eesti tõugu ponile, meeleheaks. Valge suur poni, kel nimeks Rianca, keda kasutatakse, siis üritustel ja vajadusel ka kodus hobujalutusel. Nii sõbralik ja leebe on ta.

Kunagi sai ponimaa alguse, kui praegusele pererahvale toodi kingiks pisike varss. Ja vaat, kus on selline vahva pereettevõtmine, koos loomadega välja kujunenud. Ponimaa, asub Valgamaal, otepääst 7 km. Www.ponimaa.ee

Kui lähed külla, helista, paar tundi ette. Siis teab pererahvas sind ka oodata ja ponimaa külastus, kulgeb sujuvalt.

Minule meenutas, see käik, nostalgilisi mälestusi lapsepõlvest. Kõik need lõhnad, heinalõhn, traktor jne. Kurepesa posti otsas.

Ponimaa on kindlasti selline talu, mida võiks suve jooksul vähemalt korra külastada. Hinnakirja leiab kenasti ka kodulehelt, kuid lusti ja avastamist jätkub lastel kuhjaga.

Nii, et mul on hea meel, et ma hommikul kurguvaluga voodisse vedelema ei jäänud, sest värske taluõhk mõjus hästi, lisaks söödud uhkele meekogusele, imetud pastillidele ja tehtud sinepiplaastritele. Ja me naistevägi, pluss üks pisike poiss, saime sellise vahva ekskursiooni siia pidulikku päeva.

Hiljem, jätkasime ponipäeva Likemetsa tallis, kus Zimba ja Zeraga, üks väike tunni ajane trenn, meeli kõditas. Isegi galopini jõudsime korraks.

Ahjaa, talli on tulemas peagi üks vahva poni juurde, siis ootab tema ka omale uusi sõpru, maitsvate porganditega külla 😉

Ja nüüd ma siis kordan eileõhtust traditsiooni. Soojendan jalgu, ladusin sinepiplaastreid, söön mett ja vahepeale mugin vanaema juurest saadud kollaseid ploome. Ja no…raamatu plaanin ka nohu kiuste ära lõpetada. Topin salvrätikud ninna ja tunnen end hästi. Nina ja valutava neelu kiuste 😀

Meie piiga sünnipäev, oli sel aastal täiesti teistmoodi. Loobusime plastiknõudest, mängutoast,- mängumaast ja terve rühmatäie laste kutsumisest.

Juba mitu kuud, varem, otsustas piiga, kus tema soovib oma sünnipäeva pidada. Ehk siis Juula Külamajas. Siin, kus alati paistab päike. Olla on hea suurel ja väikesel.Palju ruumi jooksmiseks, mängimiseks. Ja koht, kus fantaasia on piiritu.

Ja siis sai paika, ka nimekiri, keda kutsuda. Otsustasime seekord kutsuda lapsed, keda piiga, peab oma sõpradeks.

Üks tüdruk, kes ei saanud tulla, tegi sellise üllatuse, et saatis pakiautomaadi teel oma kingituse ja armsa kaardi sinna juurde.

Siis otsisime, torditegijat. Saime ühe kontakti, millele kirjutades, vastati kiirelt ja soov sai paika pandud. Leppisime ka kellaaja kokku, kuna tordi kätte saab. Mõni nädal hiljem, sattusime Tammelinna kodukohvikute päeval, nimetatud torditegija toodangut mekkima ja rohkem me ei kahelnud, kas sünnipäeva tordil on lööki või ei 🙂

Igatahes, valge shokolaadi mousse tort, oli nii menukas, et alles jäi seda tükike, paar. Mitmed, lapsed, kes sünnipäeva torti tavaliselt ei söö, palusid juurde teise ja kolmandagi tüki. Taevalik! Siidine, õhuline, nagu paradiis 😉

Pildile sai poni Zimba, kuigi oleks pidanud olema Zera. Aga eks õigel päeval, on siis tordil õige poni 😉

Ponid Zimba ja Zera, tulid ka meie piiga sünnipäeva peole.

Üllatus. Siia autosse, mahub kaks poni 🙂

Ja, nii vahva oli vaadata, kuidas pisikesed tüdrukud, sattusid õhinasse ja olid nii elevil, et said pisikeste, pehmete ja sõbralike ponidega mitu mitu ringi teha.

Ka väike põnn sai jälle sadulasse.

Pärast ponide ära saatmist, mängisime mänge, mis suurtel välja mõeldud, kasepuu kulli, peitust. Lapsed jalutasid koera, üksteise võidu. Kiikusid, ronisid ja turnisid ja kõigil oli täiega lõbus.

Hiljem lauldi sünnipäeva laulu ja sõime torti. Siis grillisime, tegime sauna, olime kaua õues. Lõpuks tegime põrandatele asemed ja uni tuli kõigil üsna ruttu. 😉

Siia lõppu, lisame pildi, Zimbast, Zerast ja tüdrukutest, mis tehtud ühel teisel, varasemal päikselisel augusti õhtul Likemetsa tallis. (Fotograaf E. Aab)

See oli üks, eriti vahva pidu 😉🌷

Kell on jälle palju. Tegelikult lausa 3 minutit üle kesköö, kui seda siin kirjutama asun. Enne oli mõtteis palju, mia kirjutada üles tahaks, aga mõtte laagerduvad ja siis polegi enam nii väga seda, mida teistega jagada tahaks 🙂 Täna lihtsalt on selline õhtu, kus põngerjas uinus pea pool tundi tagasi ja sestap siis nii hilja. Samas on see üle pika aja esimene õhtu, kus ei pea vaevama pead teiste inimeste või ühenduste probleemidega.

Seega ligunemine kuuma vee all, klaasike kalja ja mõnus hea raamat seni kaisus, kuni põnn oma voodist taas kaissu poeb. Just, juba teine öö igaüks oma voodis, või noh peaaegu 🙂 Aga kindlati juba teine – kolmas öö, mil ise täiesti tuttu jäädakse.

Siinkohal ma ei mõista inimesi, kes ajavad näpuga raamatust rida realt järgi, et kuidas seda last ikka peaks magama panema ja siis teevad ala unekooli, mille käigus tõuseb nii lapse stressitase ja ega endalgi närv vist vastu ei peaks. Minu võtmesõna on, et ega meie täiskasvanud ei jää magama siis kui und pole ja ei söö, kui isu pole. Ka laps tunneb ja teab oma vajadusi. Suunata võib, aga sundida pole vaja. No meil vähemalt toimib.

Väikestega on lihtne, suurematega on ka veel lihtsam, kuid suured lapsed, need kes juba üle kümne, siis oijah, isegi mina pean tunnistama, et pole see teismeliste kasvatamine nii lihtne ühti, kui varem tunduda võis. 🙂 Ma võin vaid loota, et ülejäänud kamp “põeb” selle osa kergemalt läbi, kui esimene piiga 🙂

Täna on siis taas päevakorras. “Moblapäkapikud”. Moblapäkapikk on selline tegelane, kes sarnaneb tavapäkapikuga, selles osas, et käib ka akna taga piilumas, kuid erinev sellepoolest, et moblapäkapikk, ei too moblasid, vaid hoopis viib. Ja viib ära just need moblad, mida ei kasutata sihtotstarbepäraselt. Ehk siis, kui teismelised näitavad suvel väiksematele lastele eeskuju, “mul on igav ja midagi teha pole”, kuid istuvad siis youtubis vaadates videosid ja alla tõmmates erinevaid ajumahtu vähendavaid mänge. Väga originaalne tegevus.

Siis meil oli päevakorras mäng ” Oma kodukant pildis” Ehk siis koostasin vihjed, mille järgi pidid mängijad minema otsima kodukandist üles vastavad esemed/kohad ja sihtmärgid, tegema neist fotokaga pildid. Laadima üles arvutisse ja tegema neist kollaazid. Hetkel tegelen piltide laadimisega arvutisse, küllap ükspäev ka kollaaze näitama tõttame 🙂

Mõnikord, ma mõtlen, et aeg läheb nii kiiresti, et läheb isegi meelest ära, mis nädalapäev parasjagu pooleli on. Täna on neljapäev vist, või ook, 00.18 on ikka reede esimene veerandtund 🙂

Seega, tere Reedet 😉

Enne just rääkisime pisema piigaga “R” tähest. Ja koerte ning hobuste nimest. Täiega äge oleks, kui meil oleks koer Reede või kannaks sellist nime mõni poni, kellega ratsutamas käia. Meenutab pisut Robinson Crusoe seikluseid…Aga ega ka Leede nimel, midagi viga pole. Kõlab täitsa vahva lontiskõrvalisena 🙂

Ma olin juba lapsepõlves parajalt hullult nakatatud hobusepisikust. Ma ei tea, kust see pisik tuli, sest keegi peres selle valdkonnaga ei tegelenud, kellegil polnud ligilähedal ühtegi hobust, kelle juurde meid, lapsi üldsee lubatud oleks. Naabritel, põllumaal ketis oli üks kronu, kui mõtlema hakata, siis ma isegi ei mäleta, kelle setukas see täpselt oli, või miks ta seal põllumaal olema pidi. Ketis. Kondine. Ringiratast ta seal enda meelt lahutas. Ratsutamas temaga ei käidud, sest ta oli minu meelest alati seal. Omas ringis.

Ma lugesin palju, joonistasin, kleepisin ja unistasin, et mul on kord hobune, kellega ratsutada, kapata maastikul, tuul vihiseb kõrvus ja üleüldse lendan kui tuul. Trenni mul minna ei lubatud, sest see pidi nii ohtlik värk olema.

Ja nii ma siis unistasin. Tegelikult unistasid, maal vanaema juures väiksemad sugulased ka. Siis kui me maal olime. Siis me kujutasime vahepeal muude asjade seas ette, et me oskame suhelda sookurgede keeles, või et kui me läheme metsa marjule ( kuhu meid kunagi tegelikult ei lubatud) , siis me leiame metsast valge hobuse, kelle me võime lehmalauta või vähemalt küüni elama panna. Eks ole, lapsed 😀 ja nende fantaasiad.

Ja siis ükshetk, täiskasvanu eas, pärast kolmandat Väänikut, otsustasime kõige vanema Väänikuga, minna ratsutama. Koos. Teha seda ema ja tütre värki.😀 Läbi mitmete helistamiste, sai valituks just üks tall, sest treeneril oli aega telefonis meiega rahulikult rääkida, ja leppis ka sooviga, et soovisime kahekesi koos õppida.😊 Ma ei teagi, kes meist paremini asju omandas, kuid sealt tallist, saime me päris tugeva oskuste põhja alla. Aitähh, Kobratu tall ja eluparim treener 🙃

Piiga, otsustas ühel hetkel, et ta teeb nö pausi. Mina veel alla ei andnud, sest, ma sain lõpuks teha, millest ma nii ammu unistanud olin. Ainult, et see polnud sugugi nii kerge tegevus, kui telekast neid ratsanikke vaadates, ette kujutlenud olin. Arvan, et päris paljud ei saa aru, kui palju peab seal sadulas tegelikult vaeva nägema, et see on päris trenn nii hobusele, kui ratsanikule 🙂

Loobusin ise vist siis, kui kaks korda järjest maha kukkusin. Oma mugavusest, ma arvan. Olin mugav, ja ei arvestanud, et hobune võib ehmatuda millestki, mis minu kui ratsaniku jaoks loogilisena näib. Ja kui ratsanik kinni ei jõua hoida, no siis on ka siililegi selge, et alla ta sealt sadulast sajab. Mis seal ikka. Hobuse selga, ma enam ei kibele aga sellest vaimustusest ja rahust, mida need tegelased endaga kaasa toovad, sellest pisikust ma veel prii pole.

Ma olen ikka mõelnud, et kui elaks oma majas. Oleks aed ja lisaks koertele, kappaksid ringi seal ka lapsesõbralikud ponid. Kusjuures, siis kui ma käisid tegevusteraapiat koos hobustega õppimas. ( Nö ratsutamise teraapia, hobuteraapia), siis ma mõtlesin, et tegelikult oleks väga äge leida selline tall, kus oleks kaks poni, või väiksemad hobused, kus me kaks Väänik preilit, saaksid enda hobuse pisikut edasi arendada. Koos. Sest huvi, neil kahel on.

Me vaatasime erinevaid ponisid. Kolleeg ( kellega Tallinkis töötades seltsisime, otsis samal ajal oma ülienergilisele marakratile, rahulikku ja sõbralikku poni ja nii me kahasse, siis vaatasime. Mina olin tema nö käe pikendus, kes vaatas tema eest ka 🙂 Kahjuks ebasoodsate olude tõttu jäi too projekt meil poolikuks.

Aga siis me lihtsalt otsisime talli, kus oleks piigadel, nii minu kui kolleegi marakratil oma huvi ratsutamise ja hobuste vastu arendada. Tunnistan, et ülesanne oli oluliselt raskem, just siin Lõuna -Eestis. Sest, näiteks Kobratu tallis on poni küll, aga teda on vaid üks. Seal lähedal on ka kellegi talu, kus pidid olema ponimõõtu hobused. Aga jällegi kõrgemad, kui 1 meetri turjakõrgusega.

Ja mingi hetk, kui me lihtsalt loobusime, sest kui ei ole, siis ikka ei ole. Aga millegi pärast sattusin facebookis hobuteenuste gruppi ja seal avastasin ühe kodutalli, kus täpselt soovitud mõõtu ponid vajasid tegelemist ja ratsutamist. Võtsin, siis ponide omanikuga ühendust ja läksime koha peale vaatama. Kakumetsa piirkond. Luunjas. Tartumaal. Umbes 20 min sõitu.

Nunnumeeter läks lõhki. Pauguga😂Kaks pisikest poni Zimba🐎 ja Zera🐎Poni Zimba vallutas me pisima piiga südame ja kuidagi nii rahulolevalt patsutas piiga, see keskmine, lakka hoopiski hallikamal ja tähnidega poni Zeral.

Ja nii, me siis oleme juba peaaegu pool kuud käinud, intervalliga 3x nädalas. Mõlemad piigad on julged, vahetevahel poeb aga väike hirmgi neile sisse, kuid see möödub, kui ponid talutusoheliku otsas natuke krutskeid ja hoogu maha võtavad. Minu meelest, on see Likemetsa tall üks selliseid talle, mida võib nimetada ponisid armastava tütarlapse paradiisiks. 🌼

Me pisike piiga, seekõige pisem, on nakatunud poni pisikusse. Ta on väike hulljulge ja kartmatu ratsanik, kes juba maha asetatud lattidest üle traavis. Mitmeid kordi. Muudkui kõrgemale, tahtis ta esimesel korral vaid. Poni Zimba on ka üks kartmatu, ja kõige rahulikum hing üleüldse, keda üks väike ratsanik endale soovida võiks.

Ja poni Zera, teine kartmatu, ülirahulik, megapehme, nagu kaisukas, porgandimaias tegelane, on tüdrukute kõige parem sõber🐎

Zimba ja Zera on sellised mõnusad pehmikud, nagu kaisuloomad, kellega kallistada, sasida, harjata ja patsipunumist harjutada saab. Lisaks söövad nad oma pehmete ninadega, su peopesalt porgandit, leiba või krõmpsutavad ubinaid, mis lähevad krõmpsuga hästi peale.

Me piigad on ponidega suured sõbrad, aga Zimba ja Zera on kindlal arvamusel, et seltsis segasem ja mida rohkem porgandeid ja turja patsutajaid, seda ägedam on 😉

Isegi me pisike pesamuna oli täna tähtsa näoga, kui sadulasse sai…

Siis kui põngerjat sadulasse ei lubatud, sülle ei võetud. Sisustas poiss aega, välja mõtlemaks, kuidas tasakaalu kaotamata postist üle saaks 😀

Kui sa oled veel liiga väike,” arvavad nemad. Need, suured, kes ise mitmendat päeva kappavad sõbralike neljajalgsete seljas, kellest üks on musta valge kirju ja teine hallikas, tähnidega. Kui sa oled, veel liiga väike ja sind pannakse maha, või võetakse sülle, või pannakse rihmadega kärru. Sa tahad hoopis, istuda maas ja proovida üle astuda, hüpata, katsuda ja kasvõi maitsta, misasjad need siin õige maas on. Ja see soov täitus täna. Sa said maha. Sulle, tegi musi üks armas, väike koerake, Su nägu nuhutas üks pisike poni. Ja seegi, polnud veel kõik. Su suur õde, lubas sul Zeraga, selle halliga teha sadulas ühe tiiru. Nii äge.💚

Suure õe valvsa pilgu all väike vend ja Zera

Kui sa tahad tutvust teha, sõbralike ponidega, siis me julgeme soovitada Zimbat, Zerat ja Likemetsa talli. Soovitame, kohe kogu perega😉 maast ja madalast kohe hobuse selga.

Kes soovib Zimba ja Zeraga tutvust teha ja sõbrustama või ratsutama minna, siis otsige fbst ülest Likemetsa talli leht ja küsige toredalt perenaiselt lisainfot
https://m.facebook.com/Likemetsa-tall-2198253347104912/

Kui vahel hirm, peale tuleb on koos palju julgem, kui keegi nõu ja jõuga abiks 🙂



Vahet pole, mis kell lapsed magama lähevad või kuidas oma õhtut sisustada, tee, mida ja kuidas tahad, ikka on kõige konstruktiivsem aega kirjutamiseks ajavahemikus 23 – 1.00 🙂

Täpselt aastajagu tagasi, see kõik siinne ka alguse sai. Kirjutamine. Alguses oli see vaid minu pärusmaa, siis liitusid oma väikeste tähelepanekute ka suuremad lapsed. Ja kuna perest ja meie tegemistest me ka kirjutame, siis pereblogi ja elustiili blogi nime, kanname me kenasti välja. Täpselt aasta eest, 14. 08 kirjutasime siia oma esimese postituse. Kui mu mälu, mind ei peta, siis võis olla see postitus sellest, kuidas me Tartus oma jaanipäeva pidasime. Teistmoodi. Spas- s. Mitte kuskil jaanituleplatsil külmetades või sääski söötes.

Aastaga on nii palju asju jäänud samaks, samas on toimunud ka nii palju muutusi. Vahel on muutused head, sest need viivad meid edasi. Vahel viivad muutused, kaugemale inimestest, kes alles olid meiega justkui sukk ja saabas ja kellega kasvõi ööd ja päevad messengeris mustki valgeks vaieldud – räägitud sai. Üldkokkuvõttes on muutused toredad.

Aasta tagasi alustasime seda siin, pooleldi koba peale. Katseeksitusmeetodil. Alguses kirjutasime, ka teiste tarkade inimeste kirjutatud, vaatasime, kuidas nende teema, kõnetas või paitas meid, ja tegime oma vaatenurgast selle ümber. Siis mingi hetk, tegin paar postitust oma perest, tegemistest ja sealt see lumepall veerema hakkas. Ja kulla Kärt, ma tänan, et oled sealtsaati aegajalt selline “kubjas” olnud ja edasi utsitanud minema.

See aasta on olnud tore aeg, ja usutavasti, see vahva aeg jätkub. Oma pere seltsis, meist kirjutades ja kõike muid teemasid jätkates, mida siianigi kirja pandud. Reklaami, soovitusi, loomingut ja mõnikord ka kriitikat. Kõike saab. 🙂

Palju õnne, siis Väänikute poolt oma vahvale lugejaskonnale 😉 Ja palju õnne, kõikidele Väänikutelex5 🍰

Hipp. Hureii 🥂

Seoses sellega, et väike põnn õpib maailma ja hoovi avastama oma pisikestel jalgadel. Ta tahab minna, astuda, katsuda ja maitsta kõiki neid kivikesi, mis aga enam liivakastis ei asu.

Ma tean, et me maja ees, keldrimäe taga ning mänguväljaku taamas, asetseb korvpalliplats. Selle suve alguses, kerkis sinna ka rulapark. Tean, et lapsed istuvad, või sõidavad seal ratastega, sealt kostub naljakilkeid ja palli põrgatusi, mõnikord hilistel tundidelgi. Me, väänikud, käivad seal tihti. Täna, sattusin mina sinna ülepika aja ja pidin määratlema ümber korvpalli platsi definitsiooni. Mõtlesin, et plats nagu asfalt kattega plats ikka.

Tegelikult, on see ääretult suure kasutusvõimalustega plats, kuhu mahuvad korraga mängima, nii suured, kui väikesed. Emad, isad ja teismelised. Tõepoolest nö skate pargis saavad oskuseid proovile panna rulatajad, oskajad ka ratastel. Kes loobib korvpalli, kes sõidab rattaga ja kes teeb niisama aega parajaks. Muru peale on paigaldatud pinksilaud ja isegi valla poolt paika pandud korralik istepink.

Avastasin, et küla vahel on vähemalt üks vahva emme, kes ei pea paljuks, ka teiste lastega mängida, kellel on ääretult ilusad numbrid ja kunstiline anne. Igatahes, selline mäng siis, kus kõigepealt joonistatakse asfaldile kriitidega tee piirjooned, teekatte märgistused ja ülekäigurada. Mööda teed, joostakse, kõnnitakse, või sõidetakse rattaga. Siis joonistati kohvik ja kohviku nänn: jäätis, mahlajook kõrrega, võileivad, maasikad ja märgistati hinnaga, nt 1- 15 eurot. Müügiletile nurruma sai joonistatud kollane kass, müügihinnaga 5 eurot . Iga jooksja, kõndija või rattur, kes kohvikusse sattus “ostis” meeldiva toote, tasudes eurosummale vastava käteplaksuga. Ehk kui ostsid, jäätise, mille hinnaks 2 eurot, lunastasid ostu kahe käeplaksuga ja võisid edasi sõita. Hea viis, kuidas mitmeks tunniks laste huvi mänguliselt köita.

Kriitidega saab joonistada ka keksu ruute, õpetada lastele vanakooli keksu. Või mängida trips traps trulli. Asfaldi kriidid ja asfalt annab võimaluse piiramatu lustile eelduse, kasuta vaid oma fantaasiat.

Siis tuleb vihm, mis platsi puhtaks peseb ja uueks päevaks, on uus must tahvel uute mängude ootel.

Platsil on pehme asfalt, ka kõige pisemad jalad, võivad tatsuda, kartmata sügavaid kriime saada.

Seega õue õue lustima 🙂

Laisa Vääniku ääremärkus. Pildistame postituse üles, kui nett kadunud ja ka mustandina salvestada ei saa.
Ka copy paste funktsioon ei toimi – et valmis kirjutatud tekst kopeerida mujale dokumenti, hilisemaks kasutamiseks.


Küll on tore, kui on olemas telefon, millega saab teha fotojäädvustuse ja originaal postituse siiski seda kaotamata lisada 🙂

Võiks ju vähemalt niiviisi mõelda. Et kui on puhkus, võtad vabalt. No ja seda me tegelikult tegime ka. Hommikul sai ärgata vabalt oma suva järgi. Hommikusöök valmis selle järgi, et üks piiga teatas, et tal on kõht juba õhuke ja teine täiendas jooksvalt, et tema kõht koriseb 🙂

TÄna hommikul me õue ei saanud, sest vihma sadas. Päris pikalt sadas, ja nii me siis leidsime endale tubaseid tegevusi. Õppisime piigadega lugemist. Panime põnnile esimest korda välisjalanõud jalga ja harjutasime põrandal kõndimist. Õnnestus esimese korra vägagi edukalt. Edasi harjutasime potil käimist. Istub hetkel niisama. Aga teab väga hästi, et tuleb vetsu minna, kui häda peale tuleb. Õues proovisime, ka kergliiklustee peal kõndida. Ja ilma probleemideta õnnestus. Nii tubli laps, et kiitmast ma ei väsi. Taaskord tuppa tulles, poetas end voodile ja juba ta magaski.

Pühapäeva hommikul oli siis ka äiapapal sünnipäev, tegime perega talle hommikusöögi ja viisime kingi ka. Nagu ta ütles, tema eas, sobib talle tervise soovid, et õnn on suhteline. Käis ja valmistus päeval, et äkki tuleb keegi lastest ka külla. Õhtuks siis tütar oma pojaga astus läbi. Viimane külaskäik, meie juurde, võiski olla eelmisel aastal umbes samal ajal. Naljakas. Tegelikult on isegi natuke kurb. Ka me pisike piiga, see kolmas, mängiks hea meelega äiapapa tütre pojaga hea meelega rohkem, võib olla saaks neist taas sellised sõbrad nagu väikestena, aga eks see olegi nii, et kõige lhemalt sugulased jõuavad üksteisele külla ikka kõige harvemini.

Äiapapa tervis on omamoodi teema. Kehv. Samuti on ta oma eluaja jooksul mitmeid vigu teinud, aga kes meist poleks. Tema on kohati nagu oma minevikku kinni jäänud ja suudab mäletada vaid teatud perioodi oma elust, samas liigub ta ajaga kaasa. Teadvustab muutusi, kuid ei taha lihtsalt ise muutuda. Tal on oma kollid, hirmud ja terviski kehv ja kõigile tundub ilmselt lihtsa lahendusena, et siin ta on hoitud, vaadatud ja suht vahet pole, kuidas ta endaga ikka hakkama saab. Aga kord aastas, oma vanemat külastada, tundub vähe. Mis siis, et see vanem on teinud kõik selleks, et temaga seltskondliku jutu ajamine on keeruline ja aeganõudev. Aga aastas korra ja ühekorraga poolteist tundi, on neetult vähe.

Nagu on mõni öelnud, “Kui keegi või miski on ette nähtud Sinu elus olema, siis ta tuleb ja jääb. Kui mitte, siis tuleb lasta asjadel ja inimestel minna.„Lepi asjadega, mille saatus Sinu teele toob, ning armasta inimesi, kellega saatus Sind kokku viib, aga tee seda kõike täie südamega.“ (Marcus Aurelius).

Mina näen seda nii, et kui on olnud probleemid oma vanemaga, siis paraku tuleb leppida, olnuga, sest nii on olnud see ette nähtud seni olema nii nagu see oli. Miks nüüd siis viha pidada. Kusjuures ongi nagu nii, et kui sa pajatad oma kirjanurgas asjadest, üldises raamis, piiridest võib olla väljapoole, siis tuleb vaadata kuidas lugejad end sinu tekstiga paraleeljooni sinu eluga tõmbavad. Kui sa pajatad ainult kõigest sellest, edasi minemisest, karmast ja muust, siis paraku mõjub see silmakirjalikkusena, kui tekst, mõtted vabaks ja päriselu lähevad sõlme. Tekitab küsimusi.

Nagu ma täna siis mõnest pealtkuuldud katkendist, endale kõrva taha panin, siis …tegelikult ma ei korda seda. 🙂 Ääremärkusena küsiks, et millal lähevad inimesed niivõrd segi, et nad ühel hetkel muutuvad, täiesti võõraks inimeseks?

Näiteks täiesti normaalne inimene, fotograaf näiteks, otsustab hakata selgeltnägijaks, või hüpnotisööriks. Või teine, hakkab uskuma kivide maagiat, sedavõrd, et hakkab pakkuma nö kivide komplekte, kas külluse, armastuse või misiganes väestamiseks. Teine keerab ära ja arvad, et igasugune muu jambotsambo rikastab tema elu niivõrd, et nüüd tuleks seda laiale maailmale kuulutama. Millal keerab inimene niivõrd ära, et hakkab kuulutama laiale ilmale oma elu uusi põhitõdesid või vaimustub välisest ilust ja tähelepanust. Millal sellised inimesed teadvustavad endale, et nad pole maailm ja nemad vaid on ka teised inimesed, kellel on oma arvamus, omad tunded ja kellele NENDE poolt väljaöeldu ei mõju eesmärgipäraselt vaid hoopis alandavalt ja maadligi suruvalt, et neid ei kuulata. Kuulamine ja kuulamine on ikka erinevad asjad endiselt.

On ikka väga vaks vahet sees, kui räägib 60 aastane, et tal selg valutab ja raske on liikuda. Ja siis 30 aastane kiidab takka, et teab mida vanem inimene tunneb, et ka temal selg ja õlad valutavad, aga tema tegeleb jooga, ja füsioteraapiaga. Et miks, vanem mees, oma haiget selga ei võimle, et kindlasti oleks see abiks. Võiks palju kõndida, mis aitaks vähem valutavale seljale kaasa.

Olgu sellega, kuidas on. Igatahes, mõnikord, ma mõtlen küll, et mida vähem ma võõrastest muredest, inimestest tean, seda rahulikum see värk siin on. Viimane nädal on kuidagi kurnav olnud, tunnen, et nii palju teemaväliseid asju on kuidagi sisse tunginud. Paberimajandus, inimesed, kes käivad ja paluvad iga päev aega, laste arvelt, et neid ühes või teises asjas abistada. Ja see telefoni näppimine jab ka kohutavalt juba närvi. Iga õhtu mõtled, et järgmine päev, jätad selle klotsi tuppa ja sa ei näpi seda, aga ikka avastad järgmisel päeval scrollimas ilmateadet, või emaili. Tegelikult ei juhtu sellest midagi, kui sa 24/ 7 kättesaadav pole.

Me vilkuva lampide müsteerium sai ka lahenduse. Hakkasin juba kartma, et meil on vaimud, või universum saadam morset. Või veel hullem elektrijuhtmestik hakkab järgi andma. Igatahes, selgeks sai see, et pikendusjuhtmed pole head. Aga mis puutub led pirnidesse, siis need pididki hakkama vilkuma, kui hakkavad läbi minema. Usun, et kui pirn on pea viis aastat vastu pidanud, siis ealised iseärasused, vilkumise näol on lubatud küll.

Niisiis, keegi soovis ka katkendit, ühest pooleli olevast loost. Lisan selle katkendi siia.

Nisukarva ratsu tuiskas üle kruusatee, nii et kividerahe tabas kõiki, kes kahe meetri raadiuses end hästi tundsid ja parkis end kolme teravatipulise kuuse alla. Paarikümne meetri kaugusel, puhta veega O kujulise järve madalas vees kivide vahel sulpsasid sädelevad viidika maimukesed. Seal hundinuidade vahel konnakulleseidki leida võis.

Ratsanik, kargas sadulast alla, ja haaras sadula vahele torgatud pärgamendi rulli ja lükkas need tähtsal ilmel omale kaenlasse. Võttis sadulakaarel oma kaabu ja surus selle pähe. Kimmel hirnatas, nii, et seljaga sinnapoole seisev Maidu võpatas ja oma mütsilotu sügavamale pähe tõmbas. Maidu sügas tagumikku ja silitas lõuga, ise piiludes tulijat kerge võõristusega. Heinakõrs taluniku suunurgas liikus üles ja alla, täpselt kannuste taktis, millega päevinäinud habemik maakate poole sammus.Üks, kaks ja kolm…Kaks, Kaks , ja üks.

….

Kahe päeva pärast on meil tordipäev, sest….14. 08,2018 oli meil selline päev, kus ilmus meie esimene postitus Väänikute blogisse. Hipp Hipp hurraa 🙂 Pidupäev on meil algaval nädalal tegelikult ka muudel põhjustel, aga kõigest sellest jooksvalt juba homme. või õigemine, täna varahommikul, sest kella aeg registreerib end praeg u 12.08,2019 ja 1.00

Laupäeva hommikul, äratas meid telefoni helin. Tõepoolest, juba eelmisel päeval oodatud kuller, keda ei tulnud, tema asemel tuli kohalik postiljon, kellega meil just eriti sooje suhteid pole teab mis loodud. Aga hoolimata vildakase eelmisest lausest, või postiljonist hommikul vara, sain oma paki seekord probleemideta kätte. Päris rõõmsameelselt postiljonist. Mis muud, ega siis ma ei saanud ju ka klemmi kõveraks kiskuda. Ikka kõrvuni. Mis siis, et üks juuksesalkt turritas vasakule, teine paremale. Aga nii juhtub, kui öösel pead pesemas käia ja märja peaga magama minna. Ning hommikul esimese asjana ärgates pükstesse karata, et ust avama minna 😀

Esimene ehmatus möödas, märkasime, et õues on ilus ilm. Ruttu ruttu kõhud lastel täis, endale võileib hambusse, ühte kätte teetass ja teise kaenlasse laps – ja davai mänguväljakule punuma, kes tol hetkel teada võis, millal tuleb pilv, milles vihm alla sadamist ootab. Mänguväljakul, olid nõus väiksemaga mängima ka kõige suurem ja piigades, see kõige väiksem. Mängisime liivakaevikutes, kiikusime, lasksime liumäest, kiikusime. Siis vankerdasime mööda kergliikulsteed mööda piirkiirusel, ja siis käisime isegi rannas.

Uskumatu lugu küll, ilus ilm, ja peale meie, rannas vaid kaks perekonda. Üks oli eesti perekond ja teine norra perekond. Mhm, uskumatu küll, aga puhas norra keel 🙂 Meie punt, lidus kohe põnniga eesotsas vette. Kiljudes ja möirates, aga ujusid ja sulistasid, need viis seal külmas järvevees, meenutades jääkarusid talvel. Ega siis teised kehvemad saanud olla, liiguti ka järveveele lähemale ja juleti vargsi varbaga vett katsuda, kiljudes tõmbuti ohutusse sooja liiva peale tagasi ja vaadati vees müravaid jääkarusid ilmse umbusuga. No mis teha, kui kohalikud saavad randa alles siis, kui ilmad jahedad ja vesi, tarretama panevalt kosutavalt jahe 😀 Nõksa märg ka.

Ja siis me läksime tagasi koju, ise mõlgtasin mõtteid, et noh, ühistu üldkoosolekul peaks, püstitama teema taaskord, et külalised me maja ette ei pargi, et see ikka puhtale oma maja elanike eesõigus, saada maja ette parkida. Jõudsin isegi mõelda, et tegelikult kuigipalju me maja ees võõraid nii parkimas ei käigi, kui koju jõudes avastasin akna alt lätlaste numbrimärgiga auto ja meie aiatoolidel ja päikesevarju alt perekond lätlaseid, kes olid külastanud Jääaja keskust, olid näinud mänguväljakut, oma võsukese sinna mängima saatnud, arvanud, et näed batuudi peal saab hüpata, maja ette saab parkida, sest no prügikast ka sealsamas, kuhu oma prügi toppida ja et siis mugavalt oma lõunasöök lagedale kraamida.

Noh, mul pole ju midagi selle vastu, istugu, kui pärast ära koristavad ja oma laga maha ei jäta. Aga, ebanormaalne on….et nagu…ma sõidan suvalisest koduhoovist mööda, vaatan, et oi mõnus aiatoolid ja padjad, et peatan auto hoovi taga ja vajun oma bandega võõrasse hoovi aiatoolidele ja pean seda nagu veel normaalseks ka? 🙂 Eksole.

Igatahes põngerjaga läksin ma tagasi tuppa, eesmärgiga teda tuttu suunata, kui pilk kellale vajus 11.10….no mida? 😀 Mida varem hommikul üles ärkad, seda pikema hommiku saad. Minu päev venis aga üsna pikaks, sisustatuna rohkel liivakasti ja kergliiklusteel tegemistega. Päevasammud tulid kokku 5500 ja seda kõike vaid pisema põngerjaga mängides, turnides, jalutades, ujutades, et wau 🙂 Iseenesest oli tore päev. Kõvasti rahmeldamist, tõid põnnile une tema voodis, ilma kisa ja kärata. Nii kui pesus käidud, natuke õdede kiusamist ja uni see tuligi.

Suured otsustasid muidugi jälle telki ronida, ei hakanud keelama ka. Suvi ongi selleks, et lastel tegevust oleks.

Tegelikult polnud eriti usku sellesse, arvasin et nagunii on poole öö paiku toas, aga ei olnud, alles hommikul laekusid, kui kõvasti sadama hakkas.

Põnn on meil see vend, kes magab ilma tekita. Kui tekk, peale panna, hakkab nihelema või ärkab üles. Võiks ju arvata, et toas on jahe, aga ei, talle täitsa sobib nii.

Mina seevastu olen täiega külmavares. Kui und ei tule, aitab soe dush alati. Põnni puhul annab soe dush hoopiski energiasärtsu juurde. Täna, nagu näha, oli peale külmiku uste tuulutust ja kõhu täis näksimist, sooja dushi alla pugeda, et äkki tuleb siis uni ka. Raamat jäigi avamata. 😀

Isegi keskööd ja peale, meenus taaskord, et pesumasinast vaja ju pesu ka välja kuivama vaja tõsta, muidu pole hommikul puhtaid riideid, mida selga panna. Nagunii, kaovad sokid kogu aeg ära. Uus pesumasin õnneks selliste trikkidega ei tegele, nii et kui paned pesumasinasse 6 sokki, saad tagasi täpselt 3 paari 🙂 Ja nüüd ei tule jälle und. Kõik teised nohisevad…tea, kas lammaste või taevatähtede lugemine oleks abiks? 😀