Category

Aeg ja lugu

Category

Koolivaheaeg on möödas ja alanud on uus poolaasta, uute ootuste ja lootustega.

Uus taaskohtumine klassikaaslastega ja õpetajatega, kellega koos veedetakse järgmistel kuudel suure osa päevast. Peale jõulu- ja nääriaega, just nagu septembriski, on koolides tunda taas rõõmsat elevust ja lusti nii õpilastes kui ka õpetajates. Kuidas säilitada seda energiat ja motivatsiooni lastes kevadeni, on väljakutseks kõikidele last ümbritsevatele täiskasvanutele.

Lapse toimetulek koolis sõltub suuresti õpetaja tegevusest, kuid selleks, et õpetaja tegevus ka maksimaalset vilja kannaks on vaja õpilasi, kes on valmis õppeprotsessis osalema. Õppimine ja õpetamine on koostöö õpilase ja õpetaja vahel, kuid selle koostöö alusmüüri laovad lapsevanemad.

Siinkohal mõned soovitused algavaks õppeaastaks lapsevanematele:

Tervislik toit ja piisav puhkus. Et laps saaks koolis edukas olla ja õppetöös maksimaalselt osaleda, peaks ta olema välja puhanud ja tema kõht täis. Oluline on piisav ja kvaliteetne uni, piisav ja lapse vajadustele vastav toit. Kui räägime unest, siis siinjuures on oluline vahet teha magama minemise ja magama jäämise vahel. Lapse õhtused tegevused võiksid olla
rahulikumad. Vähemalt tund enne magaminekuaega tuleks vältida arvutimänge, mis on tihti võistlusliku või agressiivse sisuga, mis ärritavad ja takistavad uinumist (ka mobiiltelefonid).

Vältida tuleks ka sotsiaalvõrgustikes suhtlemist. Tundlikku last mõjutab lisaks tegevuse intensiivsusele pelgalt arvuti/nutitelefoni sinine valgus. Laste keskendumisraskuste ja tujukuse põhjuseks ongi sageli väsimus, vähene uneaeg, vale toitumine.

Uinumist soodustavad rutiinsed tegevused (hambapesu, riietumine, head ööd kallistused, millegi rahuliku lugemine, neutraalne vestlemine lapsevanemaga jmv), hämar valgus, tasased hääled.

Hommikuti enne kooli on oluline, et laps ka midagi sööks. See aktiveerib ainevahetuse ja annab ajule toitu, et õppetöös aktiivselt osaleda. On hea, kui hommikusöök on koos perega ja seda saadab positiivse alatooniga vestlus. Kiirustav hommikusöök viib lapse stressi. Tühi kõht alandab õpimotivatsiooni ja madaldab lapse probleemidega toimetulekut.

Hommikune toetav hea sõna kooli kaasa. Lapse õpivõime ja motivatsioon on parem, kui laps tuleb kooli hea tundega. Vanemad ei tohiks lapse kuuldes koolist ja õpetajast halvasti rääkida ka siis, kui ei olda õpetaja ja kooli nõudmistega ühel meelel. Hea sõna ja vanemate poolne usk lapse toimetulekusse, loob soodsa pinnase lapse edukaks toimetulekuks koolis.

Kui vanemad on juba lahkunud, kui lapsed hommikul ärkavad, tasuks mõelda sellele, kuidas lapsele see hea sõna siiski päeva kaasa anda. Ehk on see lipik rõõmsa emotikoniga ja armastava, innustava sõnumiga köögialual või külmkapil või välisuksel.

Usalduslik suhe lapsega. Vanemate siiras huvi ja tähelepanu lapse käekäigu vastu loob soodsa pinnase headeks usaldusväärseteks suheteks. Laps tunneb, et temast hoolitakse ja ta on oluline. Koolis toimuv ja lähedaste positiivne suhtumine, mõjutab lapse enesehinnangut ja üldist toimetulekut, tõstab õpimotivatsiooni ja soodustab pingutamist. Ühised arutelud lapse ja vanemate vahel arendavad lapse arusaamist enesest ning teistest.

Selged piirid ja reeglid. Peres peaks vanematel olema lastekasvatamisel ühtsed nõudmised ja selged piirid kehtestatud, mis tagavad lapsele turvalisuse. Piirid ja reeglid peavad olema eakohased. Laps teab, mida võib ja mida mitte. Siinjuures on oluline vanemate enda eeskuju, kas ja kuidas kehtestatud reeglitest kinni peetakse, kuidas täidetakse enda kohustusi. See, kuidas peres asjad käivad, võiks koos lastega läbi arutada ja vajadusel ka üles riputada ning ühiselt täita. Laps tunneb, et ta on peres oluline ja temal on ka sõnaõigus (muidugi teatud küsimustes). Lapsevanema kohus on piiritleda see mängumaa, mida ei muudeta igapäevaselt,
vaid lapse kasvades muutuvad piirid laiemaks.

Kindel päevakava. Rutiin loob turvatunde. Igale tegevusele on oma aeg ja koht. Laps teab, kuidas asjad käivad. Millal on aeg mänguks ja millal õppimiseks, millal kodusteks kohustusteks. Peale koolipäeva peaks laps saama natukene puhata enne, kui hakkab järgmiseks päevaks õppima. Päevakava koostage koos lapsega ja see võiks tal silma all olla.

Pärast vaheaega võib alguses raskusi olla lapsel (ka vanematel) päevakavast kinnipidamisega, kuid siinjuures tagab edu vanemate poolne järjepidevus.

Sobiv õpikeskkond kodus. Ka kodus on vaja luua lapsele koht, kus ta saaks rahulikult õppida ja hoida oma õpikuid ja raamatuid. Sobiv laud ja tool ning piisavalt valgust, mida ümbritseb emotsionaalne heaolu ja turvalisust toetav kliima, on aluseks, et õppetöö ka kodus saaks toimuda.


Vastutuse kasvatamine. Vastutustunne ei teki iseenesest, vaid seda tuleb järkjärgult lapses arendada vastavalt tema eale. Kodused õppetükid on mõeldud selleks, et koolis õpitu kinnistuks, mitte vanematele tegemiseks. See ei tähenda, et last ei või aidata, vaid seda, et lapsel oleks võimalus ise natukene pingutada. Kui siiski tundub, et antavad õppetükid käivad lapsele üle jõu, tasuks lapsevanematel kindlasti konsulteerida õpetajaga. Samuti võiks laps
hoolitseda, et järgmiseks päevaks mõeldud töövahendi oleks ilusti kotis. Algklassis võiks vanem seda siiski kontrollida, kuid mitte ise asjad valmis panna.


Märka muutusi. Kui lapse käitumises on märgata tavapärasest erinevat käitumist või kui lapse õppeedukus järsult langeb võib see olla märk, et laps on hädas. Samuti võib laps järsku hakata kaebama peavalu, kõhuvalu. Lapsed ei oska alati sõnades oma probleeme väljendada, kuid tundes oma last ja tema tavapärast käitumist peaks lapsevanemad märkama, et midagi on viltu.

Tunnista probleemi. Probleemi lahendus algab probleemi tunnistamisest. Mida varem sellega tegeleda, seda väiksemad on kahjud. Probleemid on elu osa ja paljudel puhkudel ka edasiviivad, kui neid konstruktiivselt lahendada. Selleks on vaja aga probleemi õppida tundma

ja seejärel leida probleemile lahendused.

Kuula last. Enne kui tegutseda, on oluline välja selgitada põhjused, mis mõjutavad lapse toimetulekut. Alusta lapse kriitikavabast kuulamisest. Püüa aru saada lapse vajadustest.

Konsulteeri õpetajaga.
Otsi lahendusi, mitte süüdlasi. Tihti probleemide ilmnemisel keskendutakse süüdlaste otsimisele (kes lõi esimesena; kes mida ütles; kes mida tegi…), kuid see ei ole veel lahendus ja ei anna lapsele teavet sobiliku käitumise kohta. Oluline on lapsega arutleda juhtunut ja leida alternatiive, mida sarnastes olukordades saaks kasutada. Kui on tegemist laste omavahelise tüliga, siis lasta lastel endil leida lahendusi luues turvalise keskkonna ja olles vestluse suunajaks.

Suhtlemine kooliga. Oluline on võtta ühendust õpetajaga ja selgitada tekkinud olukorda. Õpetaja poole pöördumist ei peaks kartma, teil on ju ühine eesmärk – lapse heaolu ja areng. Koostöös saab abistada hätta sattunud last. Laps tajub, et vanemad ja õpetaja on tema liitlased, mitte vaenlased. See tagab head suhted ja usalduse lapsevanema, lapse ja õpetaja vahel.

Eksimine on inimlik ja alati ei saa võita. Kes teeb, sel juhtub. Luba lapsel eksida. Kõik eksivad ja teadmine, et ma võingi vahel vigu teha, on vabastav. Vigadest ju õpitakse.

Lapsevanemana tunnistage ka oma eksimusi ja vajadusel paluge andeks. Samuti ei saa olla alati kõiges kõige parem, vahel tuleb elus ka kaotustega leppida. Laps peab õppima sellega toime tulema. Hea on siinkohal vanemana eeskuju anda kas või ühiselt lauamänge mängides.

Abistav on mõelda nii, et mis oskust on vaja arendada, et olla edukam.

Õnnelikud lapsed tulevad õnnelikust kodust. Lapsed on õnnelikud, kui nende vanemad on õnnelikud. Igapäevaste argimurede virrvarris on oluline vanematel hoolitseda ka enda vajaduste eest. Head peresisesed suhted, austus ja usaldus, ühised tegevused ning traditsioonid. on tugeva perekonna alusmüüriks.

Küsi abi. Targa inimese tunnus on oskus abi küsida. Kui omal jõul hakkama ei saa ja/või kui oleks vaja saada tuge, siis ära häbene abi küsida. Alustada võiks klassijuhatajast ja kui koolis on olemas psühholoog või sotsiaalpedagoog, siis nendega konsulteerida.

Põhjendatud ootused lapsele on hea pinnas koostööks lapsega. Ootused peavad olema selgelt ja arusaadavalt väljendatud ning eakohased. Seda nii kodus kui koolis.

Põhjendamatud lootused lapsele välistavad konstruktiivse koostöö lapsega. Lootused, mis sageli on meie peades, tekitavad lapsele surve all olemise tunde ja tekitavad ärevust kõikides osapooltes.Seda nii kodus kui koolis.

Kes siis õigupoolest vastutab? Meie, saime paar aastat teada, et mitte keegi.

Direktoril oli vähemalt oidu, vabandada ja vähemalt ära märkida, et uurib juhtunut. Õpijuht võimaldas koos õpetajatega kodust õpet. Internetipõhist.

Õpilasega samal ajal koos viibinud õpetaja, ei vaevunud vabandama ega selgitama. Veelvähem mingit vastutust võtma.

Aga siin on hästi, välja kirjutatud, et kes siis vastutab. Kellegile on ehk abiks 🙂

https://parnu.postimees.ee/1008988/kes-vastutab-koolis-juhtunud-onnetuste-eest

Imetamise lõpetamise otsus võiks tugineda vaid ema ja lapse vajadustele ning mitte ümbritsevate inimeste arvamustele. Mõni laps lihtsalt vajab rinda kauem kui teine, kuna tal on tugev imemisvajadus või läheduse vajadus. Maailma Terviseorganisatsioon WHO ja UNICEF soovitavad last imetada vähemalt esimesel ja ema valmisolekul ka teisel eluaastal ning kauemgi. Rinnapiima kasulikus ei vähene lapse vanusega, kõik hea jääb rinnapiima alles. Rinnapiim võib näiteks olla ka ainukeseks õlekõrreks kui laps on haige ega söö-joo midagi.

On hea teada, et ühes milliliitris rinnapiimas on märgatavalt rohkem toitaineid kui mis tahes teises toidus ning see koosneb üle 200 bioaktiivsest ainest. Rinnapiim sisaldab kõrgel määral proteiine, vitamiine, mineraale, rasvhappeid ja antikehi. Miks mitte kõike seda kasuliku lapsele võimaldada. Seda enam, et lapse immuunsüsteemi areneb esimesel 6-7 eluaastal.
Pikaajalise imetamine on lapsele mitmeti kasulik. Selle kasuteguriteks on näiteks:

*hammaste ja suuõõne areng

*parem tervis väikelapseeas (antikehad rinnapiimas)

*emapiim on kergesti seeditav ja toitev (haiguste ajal)

*allergilise lapse toetus, kuna ta saab seeläbi tugevamaks ja areneb taluvus teiste toitude suhtes

*hea lohutus väsimuse ja haiguse korral

*lähedussuhe emaga (enesekindlus, positiivne kogemus, emotsionaalne stabiilsus kiire kasvamise perioodil)

Lisaks lapsele on imetamisest kasu ka emale. Imetamishormoonid pakuvad pingelanguse ja lõõgastumise võimalust, imetamine pakub füüsilist lähedus ja puhkehetke koos lapsega (vahest ainuke võimalus saada puhkust rahutu väikelapse kõrval) ning last on kergem lohutada.

Ideed, mis võivad võõrutamisel abiks olla:

1) Alusta nende imetamise kordade ärajätmisega, millest laps kõige vähem on huvitatud ja lapsele olulised korrad jäta viimasteks (näit. enne ööund).

2) Hoia last teadlikult parajas tegevuses, et tal poleks aega rinda küsida.

3) Paku talle palju hellust, aga kindlasti väldi nö. ,,imetamisasendeid”.

4) Hoia käepärast vaheeineid ja vett.

5)Ära paku ja ära keela, pigem juhi tähelepanu kõrvale.

6)Päevaplaani ja harjumuste muutmine (proovi vältida olukordi kus lapsel rinna küsimine meelde tuleb – näiteks enamus lapsi ronib rinnale, kui ema vaatab diivanil telekat või on arvutis).

7)Palu pereliikmete abi (näiteks öösel võiks lapsele pakkuda lohutust keegi teine lähedane ja kui laps tahab ärgates tissi võiks ta voodist võtta samuti keegi teine, kes toob ta otse hommikusöögi lauda, et ei tekiks rinna küsimise võimalust)

8) Tähelepanu kõrvalejuhtimine (näit. kui laps tahab tissi külas rohkem, ole võõrutamise perioodil rohkem kodus ja kui laps unustab külas tissi, proovi palju külas käia).

9) Imetamise edasilükkamine (näiteks ütled, et saad tissi kui ema peseb nõud ära. Tihti unustab laps mängutuhinas tissi ära ja imetamise saab edasi lükata).

10) Kauplemised ja kokkulepped.










On teada tuntud tõsiasi, et paljud meie elulised probleemid on saanud alguse lapsepõlvest. Me kõik oleme kunagi olnud lapsed.

Kas mäletad veel neid aegu, kui olid väike laps ja jooksid paljajalu värskelt niidetud murul lihtsalt sellepärast, et see oli jahe ja märg ja sulle meeldis, kuidas su jalad roheliseks muutusid? Ehk mängisid sinagi soojal suvepäeval külma vett pritsiva vihmuti all lihtsalt sellepärast, et see lõhnas värskelt ja mõjus su päikesest kuumale nahale mõnusa värskendusena? Võibolla läksid oja äärde ja trampisid paljajalu kleepuvas mudas, lastes sellel varvaste vahel mõnusalt lirtsuda? Kas mäletad end tegemas neid ja veel palju muidki, vahest isegi hullumeelsena tunduvaid asju. Jah, sa tegid kõike seda, sest sulle meeldis see…

Siis aga tulid kohustused. Nii paljude inimese lapsepõlv on lõppenud enne kui see õieti alatagi jõudis. Ajastu oli selline- vanemad sundisid lapsi varakult tööd tegema, et neist kasvaksid “tublid” tööinimesed ja need lõputuna tunduvad kohustused mis kõik laste õlule pandi- hoolitse õdede-vendade või koduloomade eest, rohi peenraid jne. Alles siis, kui vanematel polnud enam kohustusi, mida lastele jagada sai laps tunda rõõmu oma lapseea mängudest-tegemistest. Ja need piirangud, mida vanemad maast- madalast lastele peale seavad- ei tohi, ei saa, sa ei suuda seda, see ei tule sul välja, sa oled paha laps jne. – lapsel tekib suur lõhe oma vanemate poolt loodud ideaalmaailma ja tema enda sisemuses peituva tegelikkuse vahel. See hõlmab endas erinevaid hirme ja negatiivseid tundeid nagu kurbus, häbi, enese mitte armastamine ja mõjutab väga suurel määral meie elu täiskasvanuna. Sa kaotad kontakti oma mõistuse ja südame vahel ja see kajastub igal su elu tasandil. Sa kaotad kontakti oma sisemise lapsega. Seepärast ongi täiskasvanuna paljud meist muutunud ülemäära tõsiseks. Kui kiiresti oleme tegelikult unustanud, et elu võib olla lõbus ja rumal ja täis mõnusana tunduvaid asju.

Sisemine laps on peidus igas inimeses, see on laps kes on meis alati olemas olnud ja sellesama lapsega oleme läbi alateadvuse ühenduses ka täiskasvanuna. Tema meeleolu, tunded ja vajadused, negatiivsed ja positiivsed mälestused mõjutavad meie valikuid ja käitumisi, kogu meie elu- tahame me seda või mitte. Kui sa eirad oma sisemise lapse tundeid ja vajadusi, siis hakkavad need endast märku andma meile ebasobival viisil erinevate vaevuste, rahulolematuse, unehäirete, haiguste, lihaspinge näol.

Sisemine laps ilmutab end kõikides elusituatsioonides, kus reageerime tugevasti. Samuti on mõjutatud sellest kõik meie suhted, ka näiteks armukadedus tuleneb haiget saanud sisemisest lapsest. Sisemisel lapsel puudub aeg kuna minevikus kogetu on jätnud sisemisele lapsele haavad ja puutudes olevikus kokku sama ärritajaga aktiveeruvad vanad tunded. See aga tähendab, et kui su tunnetemaailm on vanu tundeid täis, siis ei suuda sa reageerida keskkonnale ja inimestele adekvaatselt. Sa ei reageeri olevikule vaid näed olevikku läbi mineviku.

On kahte tüüpi sisemist last: haavatud ja õnnelik/vaba/loominguline laps, vahe on selles, kellega oleme kontakti saanud ja loonud. Haavatud laps ei saa väljendada oma tundeid, ta ei usalda elu, sellepärast ongi inimesel, kelle sisemine laps on haavatud, vajadus elu kontrollida. Õnnelik/vaba/loominguline laps on spontaanne, usaldav, rõõmus, armastab mängida- tema on täiskasvanuna sinu intuitsioon, kuna reageerib keskkonnale kiiremini, kui sinu teadlik meel.

Kui sa tänases päevas tunned endas ülemäärast tõsidust siis sinu enda kätes on seda muuta! Proovi taas kord laps olla! Tee midagi tavapärasest erinevat- lihtsalt sellepärast, et sa tahad seda teha! Ükskõik, milline on sinu sisemine laps, kõige tähtsam on talle armastust anda ja teha neid asju, mis teeksid ta õnnelikuks.

Mida sa võiksid teha, et laps sinu sees saaks taas rõõmu tunda?

  • Pane mängima muusika ja laula või tantsi kogu hingest kasvõi päev otsa järjest.
  • Joo hommikueine ajal tassitäis kakaod. Kui kaua sellest möödas on, mil sa seda oivalist jooki viimati nautisid?
  • Võta ette jalgsimatk metsa või rabasse. Pane tähele kõiki putukaid ja linde keda sa kohtad, imetle neid lapseliku uudishimuga ja märka, kui värskelt ja puhtalt lõhnab õhk ning kui vaikne ja rahulik kõik on.
  • Võta ette jalutuskäik vihmas ja ära muretse selle pärast mida inimesed mõtlevad, kui näevad sind läbimärjana. Preemiaks saad kuivanuna mõnusalt pehmed ja õhulised juuksed.
  • Mängi koos lastega ja õpi nendelt kuidas olla rõõmus ja vahetu, tingimusteta.
  • Kui näed kuskil kiike, siis unusta kõik eelarvamused ja inimeste pilgud ning kiigu kogu oma hingest! See tasakaalustab närvisüsteemi ja õnnehormoonide teke sinu kehas on seejärel kohe kindlasti garanteeritud!
  • Korja rannalt teokarpe või värvilisi kivikesi. Viska neid vette tagasi või kogu need klaasist anumasse, nii meenub tore päev rannas sulle alati, kui pilk sellele satub. Ehita liivalosse, justnagu siis, kui olid veel laps…
  • Unusta kingad ja kõnni kasvõi üksainus päev paljajalu. Tunneta erinevaid maapindu- muru, mulda, kruusateed.
  • Viska ennast murule pikali ja imetle taevast- pilvede liikumist, kuju ja värve.
  • Imetle loodust- naudi puulehtede sahinat, erinevaid lehestruktuure, lõhnu ja putukate elu enda ümber. Mine aasale ja korja endale põllulilli, tee endale õitest pärg. Ole iseenda lillekuningriigi kuninganna! Või otsi metsmaasikaid ja aja need kõrre otsa ja  söö need pärast ära. Sa tõenäoliselt hämmastud, milline rahu sind valdab kui suhtled nii lähedalt Emakese Maaga.
  • Limpsi koos lastega mahlajääd ja lase sellel oma riietele tilkuda. Riideid saab pesta ja see pole ju ometi veel maailmalõpp?
  • Võta mullitaja ja puhu sellest maailma kõige toredamaid ja suuremaid seebimulle!
  • Joonista asfaldile keksukastid ja mängi keksu. Unusta ümbritsevad inimesed ja tunne lihtsalt rõõmu. Need inimesed ei mõista sind hukka- tõenäoliselt tahaksid olla ka seal sinu asemel hüppamas aga neid piiravad uskumused takistavad neid.
  • Võta paber ja pliiatsid ja joonista- usalda iseennast ja kõike seda, mis su hingest tuleb!
  • Kasta oma jalgu vette kõikjal kus vähegi saad- paadisillal, mererannas jalutades või kummikutes porilompidest läbi kõndides. Naudi kuidas jalgu liigutades vesi pritsib, sillerdab ja värskelt lõhnab.
  • Naerata kõikidele inimestele keda päeva jooksul kohtad. Jälgi inimeste reaktsioone ja ära pane pahaks, kui sulle vastu ei naeratata. Naera ja rõõmusta nii palju kui saad.
  • Ole mänguline kõiges, mida teed. Mängulisus toidab kõiki positiivseid emotsioone sinu sees ja niimoodi jääb negatiivsele aina vähem ruumi.

Need on vaid mõned soovitused, ole ka ise oma sisemist last äratades loominguline. Mõtle veel ka sellele, mida Sulle lapsepõlves teha meeldis- mida sa kõige enam nautisid. Tee seda taas, sellega tühistad endas kõik hirmud, eelarvamused, piirangud ja uskumused mida sa sel teel kohtad. Kogu su elu saab läbi selle uue värvingu ja sa üllatud, kui vähe on õnneks vaja…lihtsalt naudi ja rõõmusta last enda sees!

Kui ma keskkoolis käisin, siis õpetati mulle, et õigustega kaasneb alati vastutus. Aeg muutub ja tänapäeval kuuleme palju õigustest. Meil on isegi eri liiki õiguslased välja kujunenud, nagu näiteks inimõiguslased, naisõiguslased, homoõiguslased, vähemusõiguslased ja rahvusõiguslased.

Palju räägitakse erinevate gruppide õigustest, vastutusest räägitakse aruharva. Tavaliselt vaid siis, kui keegi on mingi pahandusega hakkama saanud.

Eesti keeles on ilusad sõnad “vastutustunne” ja “vastutustundetus”. See tähendab, et vastutusel on oma subjektiivne pool, see on tunde küsimus. Psühholoogid ütlevad, et moodsa inimese üks probleeme on võimetus kogeda ehedaid ja sügavaid tundeid. Kuigi vastutustunne pole emotsioon selle sõna psühholoogilises tähenduses, on minu arvates ka võime tunda vastutust kidumas.

Arvan, et süüdlase otsimine on põgenemine isikliku vastutuse eest. Me kõik vastutame iseenda, lähedaste, järeltulijate, ajaloo ja tõe ees.

„Nii heas kui halvas…“ lubab säravate silmadega noorpaar üksteisele abielutõotuses. Siis võtab enda kätte valitsuskepi nähtus nimega „elu“. Mõni paar elab koos vaatamata igikestvale rahulolematusetundele, mõni valib teadlikult majandusliku toetussuhte, teine jälle otsustab, et pere nimel tasub pingutada, kolmas töötab vastutustundlikult läbi kõik suhteprobleemid ja õpib teineteist kuulama ja mõistma. Küllap variante on veelgi. Kas selleks, et indiaani vanasõna järgi oleks „süda ja kõht mõlemad täis“ peab olema armastus, vaimne klapp, emotsionaalne sobivus, pelgalt tahe või midagi hoopis muud?

Mis juhtuks siis, kui kõik oluline oleks suhte loomisest peale olemas – ühised huvid, teineteisest hoolimine, vastastikune austus ja mõistmine? Kõik, mis on hea suhte püsimise eelduseks. Aga nendele koostisosadele lisandub veel üks maagiline võluaine „teadlik vastutus“.
Terapeutidepaar Kathlyn ja Gay Hendricksväidavad, et selliselt loodud suhe on eriliselt sünergiline, toitev, uskumatut isiklikku loovust arendav ja indiviidi väestav. Parim, mida ette kujutada võib. Sellises koosluses on igapäevaselt kohal harmoonia, õnnetunne, usaldus, kuulamine ja mõistmine. Teineteise toetamine on suunatud inimliku potentsiaali avamisele ja iseendaks olemisele. Hierarhia ja sõltuvus on üle parda visatud.

Miks taolist suhtetüüpi, mille teadlik vastutus on kokku sõlminud, kohtab nii vähe? Kõigepealt võib asi olla teadvustamises – selline kooseksisteerimise vorm on mõtte tasandil uus. Inimesed ei tule selle peale, et ka nii on võimalik. Kogemustest ja keskkonnast välja tõmmatud info tõestab, et paarisuhte aluseks on sageli võitlus. Kõik see, mida me enda ümber lapsepõlves või lähiümbruses näeme, kinnitab muud. See uskumus on salvestunud alateadlikul tasandil ning paneb automaatselt tegutsema ja elus valikuid tegema. Raske on uskuda seda, et toimiks miski, mis inimese kogemuse koordinaatteljestikul puudub. Ühe paarisuhte refrääniks on tavaliselt võimu jagamine – mineviku programm, kudedesse, impulssidesse salvestunud eksisteerimisviis. See on mõtteviis, et on kas nii nagu mina soovin või üldse mitte. Oma õigus tuleb välja võidelda ja tavaliselt teise vähendamise, allasurumise, tühistamise hinnaga. Tavaline paarisuhe on kompromisside, teineteises lahustumise, iseenda allasurumise lõputu jada. Liialt kompromisse tehes lahustub aga meie olemus ja vajadused suhtes jäävad tähelepanuta. Suhe kui mõiste saab peaosa ja inimesed jäävad tahaplaanile. Juhuslikult kohtunud inimesed, kes parema puudumisel rajasid ühise kodu ja sündis laps ei ole vastutavalt ja teadlikult valinud kooselu.

Teadlik pühendumine

Hendricksite pakutud lahenduseks on enese teadlik sidumine, pühendumine vastutusega. Sellise suhtelepingu puhul saab partnerlus katalüsaatoriks, mis aitab avaneda mõlema osapoole potentsiaalil, loob suure ja võimsa arenguruumi. Vastutussuhe on toetus individuaalsele kasvamisele, isiksuse arenemisele. Igaühes meist on peidus paras annust loomingulisust – ka see saab toetavas, armastavas õhkkonnas avaneda enneolematul moel.

Vastutussuhtel sõlmimisel on mitu olulist aspekti. Kõigepealt võtab kumbi osapool sada protsenti vastutust iseenda elu ja tunnete ees ning tagajärgede eest, mida ta ise tekitab. Pühendunud suhtes pole ohvreid. Selle saavad sõlmida kaks inimest, kes ei tunne end elu heidikuna, pilliroona tuules, vaid teavad, et nad ise oma mõtete, tegude ja uskumustega kutsuvad ellu tunnete jälgi, sündmusi, suhteid. Nad vastutavad ka ebameeldiva eest, vaadates teadlikult üle oma osa enda elu loojana. Sellises suhtes pole pidevalt ringisebivaid konflikte ja ärritust, sest süüdlase otsimine jääb ära. Inimene vaatab endale, oma tegudele ja sisetundele otsa ning leiab ise üles selle, millega ta midagi on ellu kutsunud. Sellest teadlikuks saades muutub kannatamine isiklikuks vastutuseks. Näitena võiks siia tuua viha väljendamise. Seda on raske teha, sest pelgame oma tugeva tundega kaaslasele haiget teha, mäletame nooruse kodus pidevalt õhus olnud lahendamata pingeid, isa destruktiivset süüdistavat käitumist, et keegi või miski teine on tema halvas tujus süüdi – ülemus või ema või madal palk. Kui võtta vastutus oma tunnete eest, siis võid sa kaaslasega seda jagada. „Ma tunnen viha, pahameelt, palun aita mul aru saada, millest see tuleb või aita mul sellega tegeleda. Mina vastutan oma viha eest, sina ei ole selles süüdi. Mina aktsepteerin ka seda tunnet iseendas ja ei kaota endaga kontakti.“

Hea sünergiaseisundi tekkimise aluseks on mõlema osapoole teadlik pühendumine. Ühest ei aita, mõlemad peavad olema valmis vastutust võtma ja koos arenema. Mängureeglid tuleb paika panna ja siis nendest ka kinni pidada. Kui mäng läheb liialt keeruliseks, siis tuleb ka teada anda pausivõtmisest või mängu lõpetamissoovist. Selline leping vajab ausust ja partneri usaldamist. Elus on sageli määravaks otsustavus. Kui oled ise enda sees otsustanud, et maksu mis maksab – sa panustad ja vastutad ka tagajärgede eest, siis hakkab isiklik energia teistmoodi liikuma ning toob toetuse ja probleemide lahenduse ka välismaailmast. Nähtamatu jõud hakkab sind toetama.
Teine põnev teema on alateadlike uskumuste pagas. Võid küll mõistusega teha valiku harmoonilise suhte kasuks, kuid alateadlik programm kustub su ellu pingeid ja konflikte. Siis võib olla, et sinu tuumuskumus, et suhe tähendab nägelemist ning võitlust, kaalub üles teadliku valiku. Kui leping pühenduda on sõlmitud kahepoolselt, saab ka sellega toetavalt tegeleda.

Vastutussuhte alustalad

Kõigepealt on oluline sinu enda otsustus – pühendun lähedusele ja olen valmis kõik oma teel läbi mõtestama, töötama ja puhastama, mis mind ei toeta. Oled valmis otsa vaatama igale hirmule ja tungile tegeliku läheduse eest põgenemisel. Lapsepõlves nägime tihti, et paarisuhe tähendas enda allasurumist, vähendamist, oma vajaduste eiramist teise heaolu nimel. Isegi iseenda hülgamist. Pühendunud paarisuhtes on kaks prioriteeti: pühendumine sajaprotsendiliselt suhtele ja sajaprotsendiliselt ka iseenda arengule.


2.Pühendussuhtes on kõigepealt oluline sinu enda otsustus – pühendun lähedusele ja olen valmis kõik oma teel läbi mõtestama, töötama ja puhastama, mis mind ei toeta. Olen valmis otsa vaatama igale hirmule ja tungile tegeliku läheduse eest põgenemisel. Ka minevikukogemuste tõelusele, mida saab vastutussuhtes kaaslase abil ümber mõtestada ja tervendada.

Iga laps teab, kuidas toimib kõverpeeglite labürint. Astudes lõbustuspargis maagilisse ruumi paiskab iga vastupeegeldus sinust erineva pildi. Ühel oled piitspeenikese keha ja proportsioonist väljas näo ja alakehaga, teisel jälle naljakalt kõver kui inimboamadu, kolmandal on su silmad suured kui multifilmi olendil ja suu kuusirbinaerul kui „Alice imedemaa“ Irvikkassil. Täpselt samasuguseid kujundeid näed sa oma kaaslasest läbi enda silmade kõverpeegelduste. Lisad tema tegudele, tunneteväljendusele oma peeglikihi, mis pärit mõnest su minevikukogemusest.

Aju kõvaketas on kõik mälestused ja üleelamised hoolikalt salvestanud ning pakub nüüd su partneri olemuse pähe. Sa arvad, et täiskasvanuna tegutseb su selge analüütiline mõtlemine, loogika ja isiklik tahe, kuid tegelikult määravad suhtumise aju impulsside, tunnete, ellujäämisega seotud keskused. Muutes ebamäärase ebamugavustunde nii oluliseks, et sa seda küll ei teadvusta, kuid selle põhjal teed kaaslase eneseväljenduse või meeleolu kohta järelduse. Sellest lähtuv otsus võib olla täielik kõverik võrreldes sellega, mida su partner tegelikult tunneb või väljendab. Sinu mälestusse salvestunud kogemus saab peegliks, mis moonutab. Seetõttu oleks iga väike ärritus, solvumine või arusaamatus vajalik kohe üle või läbirääkida. Et midagi ei kuhjuks. Vastutus enda tunnetetegelikkuse ees on ülioluline.

Et kõigest, mis hinges toimub aga sotti saada, on vajalik enda täielik väljendamine. Suhte dünaamika pühitseb ka tugevaid tundeid, aga pühendussuhtes võtab kumbki osapool vastutuse nende eest ise. Ja hetkel, mil sa oma tunnet aktsepteerid ega alla ei suru, hakkab emotsioon sinus sulama ja tugevus hajub. Näiteks võid sa karta, et kui väljendad oma pettumust või haiget saamist, siis partner hülgab su. Oled lihtsalt eelmises suhtes nii kogenud. Seega otsustad sa, et ei räägi tõtt ja proovid hoida ideaalselt toimivat suhet või ei soovi kaaslasele põhjustada ebameeldivust, kuid pinged sinus hakkavad kuhjuma ja ärritus võib vallanduda mõnes muus olukorras – kasvõi liikluses või ühel hetkel nii suure pingena, et lahkuminek tundub ainus lahendus. Kui väljendad oma tunnet partnerit süüdistamata, ise vastutust võttes, siis ei tõmbu ta kaitsesse ning suudab sind kuulata ja toetada. Sa ei pea alati partneri meele järgi olema, vaid võid austada ka tema oskust enda eest vastutada. Sageli selgub, et sinu tõlgendus mingile olukorrale on nii „loominguline“, et partner seda kuuldes ahhetab või naerma hakkab. Eesti vanasõna „Hirmul on suured silmad“ on siin täiesti õigel kohal.

Kõverpeegliefekt töötab ka teisel moel. Väidetavasti valid sa just samal põhjusel ka alateadlikult oma ihadeobjekti. Kui temas langeb kokku midagi väga olulist sinu ema või isa kõige paremate või miks mitte just kõige halvemate iseloomujoontega, siis hakkab see inimene sinu jaoks „üles soojenema“. Vaimustus sellest, et täiesti võhivõõras tundub kellenagi, keda sa „terve elu oled tundnud“, võib viidata just sellele alateadlikule samasusele. Teisest küljest on see ka omamoodi kompensatsiooni võimalus. Sarnane kaaslane aitab sul nüüd oma lahendamata lapsepõlveteemadega lõpuni minna. Saad temaga neid kogeda ja läbi töötada. Siin on teadlikkus kõige enam abiks.

Kolmas kõverpeeglimaagia efekt on projektsioonides. Kui teadvustad, et see, mida sa endas näha ei taha, alla surud või hoopis see omadus, millele end vastandad, ärritab sind alateadlikult teises. Vahel läheb seose leidmiseks päris jupp aega ja pusimist, sest projektsioonid ei pruugi olla selged ja teise inimese isekus või egoism ei pruugi tähendada julmust või külmust, vaid hoopis tema enesearmastust ja sinu märterlust või enda alateadlikku hülgamist. Niisiis, võiks su kaaslase heas mõttes süüdimatu, impulsiivne ja isekas tegu sind peegeldusena aidata rohkem enda olemust väljendada, endast lugu pidada ja olla mängulisem ja muretum.

Selliselt su partner aitabki sind kasvada, endale otsa vaadata, oma peitu pugenud osi või integreerimata omadusi ja iseloomujooni, mis lapsepõlves tuhandel põhjusel ära peidetud, uuesti avastada. Ja nii end päev-päevalt suuremaks ja ehedamaks ehitada.

Sellest tuleneb loogiliselt ka järgmine oluline teema. Kindlasti on oluline ka kaaslase arengu toetamine. Kaassõltlane tunneb end hästi, kui teine on abitu, õnnetu, sest siis saab ta ise samuti õiguse olla hall hiir. Haletsus, et maailm teeb liiga, ei julgusta kedagi katsetama, looma, elu kujundama, vaid muudab ohvriks. Pühendussuhtes on oluline kaaslast toetada, et ta julgeks võtta vastutust, tunda ja tegutseda ja tema isiksus saaks avaneda täies jõus ja ilus. Võid vaadata üle oma sõprussuhted – kui sinu osa on ebaõiglaselt toimiva maailma kuvandit toetada ja oma kaaslasi „oh sa vaeseke, küll sa kannatad“ fraasiga paitada, siis pole see toetamine, vaid ohvri mentaliteedi kinnistamine. Vastutus tähendab pärast nutmist silmad kuivatada ning siis leida põhjuse, miks sa just sellise sündmuse oma ellu kutsusid ning oma osa tunnistavalt mõni vana uskumus või käitumismuster üle vaadata. Kannatamine on maailma kõige suurem sõltuvus.

Sul tuleb kindlalt teada ja uskuda, et oled ise oma elu looja. See on kõige määravam tuumuskumus. Et see oleks rakkudes ja südames. Kui me ei teadvusta, et me ise vastutame oma valikute ja uskumuste, tegude tagajärgede eest, siis me projekteerime ebameeldiva partnerile, ja maailmale.

Viimaseks on määrav su taotlus – soovin luua hea, sooja suhte. Partnerlus võib olla nauditav, toetav, konfliktivaba, see ei pea olema võitlus ellujäämise eest. Võid küll mõistusega teha valiku harmoonilise suhte kasuks, kuid alateadlik programm kutsub su ellu pingeid ja konflikte. Siis võib olla, et sinu tuumuskumus, et suhe tähendab nägelemist ning võitlust, kaalub üles teadliku valiku. Oled lihtsalt näinud ainult selliseid suhteid ja sul puudub reaalne kogemus, et midagi võiks emotsionaalselt olla hoopis teisiti. Sinu sees puudub kogemusena hea suhte vaste või heast suhtest tekkiv keemia. Ja kuna sa sellise info oled alateadlikult salvestanud, siis toodab ta ka vastavat tulemust. Kui leping pühenduda on sõlmitud kahepoolselt, saab ka sellega toetavalt tegeleda. Su partner saab olema siis õnnelik esimene, kes aitab hästi toimiva armastava suhte kogemust luua ja kinnistada. Kes muudab su saatust.

Sageli hoolitseme isegi enda auto eest paremini kui oma keha eest. Eirame märguandeid, sest meile pole õpetatud keha kuulama. Kuid keha ütleb, kui ta on väsinud ja pinges, mida tahab süüa ja juua, millal vajab tuge. Organismil on teatud hulgal ressursse ning kui sa need ära kulutad, läheb asi hapuks.

Kui sa ei saa regulaarselt turvalise keskkonna, heade suhete, puhkuse, hea une, lõõgastumise, hea toidu ja piisava vedeliku kaudu jõudu taastada, võid haigestuda või hakkavad juhtuma õnnetused. Koguneb ärevus. Tähelepanu hajub ja sa ei suuda enam hästi keskenduda. Uni kaob, tekivad vaimne kurnatus ja ärevushood, ärritud kergesti. Kehal lihtsalt ei ole enam muud võimalust sulle märku anda, et su strateegia elamiseks ei toimi ja vajad abi. Sul tuleb õppida austama oma keha ja vaimu.

Usun, et nii nagu on olemas füüsiline hügieen, peaks olema ka hingeline hügieen. See on meie sisemaailmale sama oluline kui vesi kehale. On ju üpris naiivne loota, et jaksad vähese une, kesise liikuvuse ning kehvade suhetega igavesti edasi punnitada. Õnneks ei pea me jalgratast leiutama, vaid lähtuma teaduslikult tõestatust. Pea neist tõdedest kinni.

Rutiin. Kui keha ei tea, mis toimuma hakkab, kasvab ärevus. Pane paika igapäevane rutiin: toidukorrad, ärkamine ja magamaminek (iga päev samal kellaajal), hingerahu ja rõõmu toovad tegevused, jalutuskäigud… Paljud kardavad, et see võtab elust spontaansuse ja põnevuse. Tegelikult pole see nii – rutiin ei tähenda, et sa ei saaks teha midagi ettearvamatut.

Sügavalt sisse ja välja hingamine. See annab võimaluse lõõgastuda, oma kehast teadlikuks saada ja ärevust maandada. Võta igal hommikul ja õhtul vähemalt kaks minutit, kus istud maha, hingad sügavalt sisse ja välja ning lõdvestad lihaseid. Kui märkad päeva jooksul, et oled pinges, piisab, kui teed paar sügavat hingetõmmet. Välja hingates kujuta ette, et hingad kehast välja kogu hirmu, rahutuse ja väsimuse. Kui saad, tee harjutust kinniste silmadega.

Liikumine. Iga päev peaks vähemalt 30 minutit jalutama. Selle tegevuse käigus hakkab aju tootma endorfiine, mis on lühiajalised õnnehormoonid. Depressioonis inimesed jäävad paigale, mille tõttu süvenevad ka masendus, ärevus ja väsimus. Kui võimalik, mine metsa või randa jalutama ning seadista telefon hääletuks. Kui tahad, võta pereliikmed või sõbrad kaasa.

Kontakt loodusega. Loodus tervendab ja rahustab. Mine vähemalt kaks korda nädalas metsa või randa jalutama. Harvardi ülikoolis tehtud uuring näitas, et ka lilledel on meile tervendav mõju. Seega too tuppa lilli.

Uni. Paljud magavad vajaliku 7–9 unetunni asemel kõigest kuus ega järgi korralikku unerežiimi, kus ärgatakse ja minnakse magama iga päev samal ajal. Tihtipeale tekivad uneprobleemid juba lapseeas. Uuringud näitavad, et laste füüsilisele, emotsionaalsele ja kognitiivsele arengule on kasulik panna nad varakult voodisse (kella 18 ja 20 vahel). Nad ei saa mitte ainult pikemalt magada, vaid ka une kvaliteet on parem. Mida hiljem läheb laps voodisse, seda rohkem tal võtab aega, et magama jääda ja seda tihedamini ärkab ta öö jooksul üles ega maga pärast kauem, et defitsiiti korvata. Uuringud on ka näidanud, et need lapsed, kellel oli kindel varajane kellaaeg lapseeas, on koolis parema mälu ning keskendumisvõimega, vähem agressiivsed ja parema sotsiaalsusega. Teismelistega tehtud uuringud näitavad, et need, kes lähevad magama enne kella 22.00, on 24% väiksema tõenäosusega depressiivsed ja 20% väiksema tõenäosusega suitsiidsete mõtetega, kui need, kes lähevad hiljem.

Muide, ka magamamineku kellaaja, une kestuse ja ainevahetuse tervise vahel on seos – mida hiljem lähed magama, seda suurem on kalduvus ülekaalulisusele.

Piiratud aeg telefonis, telekas, arvutis. Üha enam inimesi veedab vaba aega pigem üksinda kodus ekraani vahtides või sotsiaalmeedias kui teiste inimestega otse suheldes. See aga loob üksindustunnet, mis omakorda kasvatab depressiooni. USAs on teismeliste depressiooni ja enesetappude arv pärast 2011. aastat erakordselt palju suurenenud. Uuringud väidavad, et sel on otsene seos nutitelefonidega. Inimesed suhtlevad pigem sõnumeid vahetades kui päriselt vesteldes. Ja ka kokku saades piilutakse pidevalt telefoni.

Mida rohkem aega veedetakse ekraani taga, seda õnnetumad inimesed on ja seda suurema tõenäosusega kogetakse ka depressiooni. Mida vähem ekraani vaadatakse, seda õnnelikumad ollakse.

Toit. Küsi oma kehalt enne söömist: mida sa praegu vajaksid? Võta ka aega, et kuulata, mida keha vastab, ehk ära haara automaatselt võileiva või pudru järele. Jälgi samuti seda, kuidas sa sööd. Ei ole mõistlik süüa teleka, arvuti või telefoni ees. Miks? Sest su keha lihtsalt ei registreeri, et sa sööd, kuna tähelepanu on mujal. See omakorda põhjustab ohu üle süüa.

Hinga, söö rahulikult ja aeglaselt, tunne mõnu heast maitsest. Keskendu toidule, selle lõhnale, välimusele, maitsele, tekstuurile ja mälumise häälele. Rakendades kõiki meeli, harjutad end kohal olema, vähendades ärevust ning suurendades hingerahu.

Rõõm. Kui küsida klientidelt, mida nad pärast tööd teevad, kirjeldab enamik neist, et veedavad aega mõne ekraani seltsis. Nad ei mõista, et ekraanid võtavad energiat, mitte ei anna seda. Tõsi, mõni väga hea film võib tõesti tuju parandada, kuid kui palju häid filme telekast tuleb? Tee nimekiri asjadest, mida naudid. Sinna võiksid kuuluda hea uni, toit, sõpradega kohtumine, mängimine, laulmine, joonistamine, tantsimine, ujumine, massaaž, spaas käimine, hea raamatu lugemine, jalutamine looduses, kiikumine… Iga päev tuleks teha vähemalt 15 minutit midagi, mida tõeliselt naudid. Ja see võiks aeg-ajalt ka veidi vahelduda, et tuua ellu uut energiat. Kui sa ei tee midagi toredat iga päev, siis pole ime, et tunned end tühjana. Rõõm on ressurss, mis aitab väljakutsetele vastu minna. Rõõm teeb elu elamisväärseks.

Suhted. Peale une mõjutavad meid kõige rohkem suhted. Olulised on suhted nii pere, sõprade kui ka kogukonnaga. Paljudel on üks-kaks tõelist sõpra, aga head sidemed pere või kogukonnaga puuduvad. Et elu saaks olla tasakaalus, võiksid olemas olla kõik kolm. Tõsi, sugulasi valida ei saa. See aga ei tähenda, et suhetega ei võiks tööd teha. Tuleb osata kasvatada nii sõprus- kui ka kogukonda ning luua ja hoida häid suhteid pereliikmetega. Need oskused ei teki iseenesest. Kui märkad, et ei saa ise hakkama, otsi abi. Kutsu pere kokku ja minge pereteraapiasse. Kui seltskond pole nõus, mine üksinda – kui hammas valutab, lähed ju hambaarsti juurde? Sama võiks teha hingehaavadega. Kui hing valutab, otsi terapeut ja tegele sellega. Antidepressandid võivad aidata vähendada sümptomeid, kuid need ei võta põhjusi ära. Sul on ainult üks elu. Ära raiska seda ootamisele, vaid tegutse.

Vähenda negatiivsust ja otsi hingerahu. Kui uudised tekitavad ärevust, pane arvuti, telekas ja raadio kinni. Kui naabrinaine ainult klatšib, tasub vahelduseks suhelda kellegi teisega, et saaks rääkida toredamatest asjadest. Ümbritse end ilu ja rahuga. Ole loomade lähedal või kuula muusikat, mis rahustab ja ülendab.

Tänulikkus. Aju esmane ülesanne on hoida meid elus. Seepärast tahab aju pidevalt mõelda, mida järgmiseks öelda ja teha. See on ka põhjuseks, miks me pigem märkame ja mäletame halbu asju kui häid.

Meil on vaja õppida tähelepanu juhtima, märkama seda, mis on hästi, ja praktiseerida tänulikkust. Psühholoog Martin Seligman on avastanud, et kui igal hommikul ärgates öelda kolm asja, mille eest tänulik oled, siis uuringute järgi hakkab isegi 80aastastel pessimistidel õnnelikkuse tase tõusma. Harjutust tuleb teha 21 päeva järjest ning igal hommikul peavad olema uued asjad, mille eest tänulik olla.

Tänulikkus muudab meie võnkeid ja seda, mida tõmbame oma ellu. Väljenda oma tänu ka teistele. Kõige parem on seda teha silmast silma, öeldes inimesele, mida sa temas hindad või mille eest tänulik oled. Kui otse ei saa, siis telefoni või e-kirja teel.

Me ise loome oma elu. Alati võib mõelda, miks midagi teha ei saa – loll on see, kes vabandust ei leia! Ent tegelikult on küsimus selles, mida sa päriselt tahad? Elada võiks nii, et see on kunst, mitte lihtsalt ellujäämine – nii, et oled oma elu ja valikutega rahul.

Depressioonis inimene ei oska enam näha oma valikuid ning arvab seetõttu ekslikult, et tema elu ongi määratud olema tühi või kaoses või et tal pole võimalust midagi muuta. Aga meil on alati valik ja oleme tegelikult võimelised rohkemaks, kui arvame. Vahel on lihtsalt vaja kedagi väljastpoolt, kes aitaks meil neid võimalusi näha ja ka endasse uskuda.

Liiga tihti kipume arvama, et armastus ja head suhted peaks toimima justkui iseeneslikult. Et kui leiame selle „Õige“, siis ongi kõik hästi ja kõik lihtsalt toimib ilma, et me teadlikult selleks midagi tegema peaksime. Veelgi enam, me arvame, et armastus on midagi meist väljaspool ja me ootame passiivselt seda „Õiget“, kes tuleks ja annaks meile põhjuse hakata armastama, olles unustanud oma võime luua armastust iga päev nii enda kui ka teiste ellu.

Harva kui tuleme selle peale, et alustada iseendast. Aga just iseendast tulekski meil siinkohal alustada ja luua kõigepealt armastav, kaastundlik ning suurepärane suhe iseendaga, et seejärel luua selline suhe ka endast väljaspool. Harva võtame me isikliku vastutuse arendada endas armastavale inimesele omaseid kvaliteete, käitumisharjumusi ning võimekusi ja oskusi, et armastada ja olla armastatud.

Muutes oma ettekujutust iseendast ning suhet iseendaga, muudate ka ümbritsevat maailma vastavalt. Teadvustades, et see, mis Sinu elus toimub või ei toimu, on Sinu enda teadvuse looming. Ainult siis kui muudame oma meelt ja oma mõtteid, saab väline reaalsus hakata muutuma.
– The Power fo Awareness, Neville Goddard

Selle asemel, et oodata armastuse saabumist või välise põhjuse ilmumist, kutsuks vastutust oma õnne ja heaolu eest enda kätte juba täna, asudes muutma suhet kõigepealt iseendaga armastavamaks ja hakates ise aktiivselt armastust ja õnne genereerima.

Me kõik väärime õnne, rõõmu ja armastust ainuüksi seetõttu, et me eksisteerime ja parim mida Me iseenda ja tegelikult kogu maailma hüvanguks teha saame, on õppida armastama iseennast tingimusteta.

*Inimestena ei saa me läbi ilma suheteta ega ela oma parimat elu ilma armastuseta- teaduslikud uuringud armastusest on kinnitanud, et ka täiskasvanutena me vajame teineteist ja seda eriti emotsionaalses plaanis, et olla hästi reguleeritud, vastupidavad ning heas füüsilises ja vaimses vormis.

Meie aju on sotsiaalne organ ja meie geenidesse on sügavalt juurdunud vajadus sõltuda mõnedest kallitest inimestest, kellele saame loota või kelle poole pöörduda ja öelda: „Hoia mind kõvasti“ kui elumere lained pea peal kokku löövad. Armastus on sama elementaarne elu, tervise ja õnnelikkuse jaoks kui seda on vesi, toit, peavari või seks. * Raamatust „Hold me Tight“, Dr. Sue Johnson

Me vanem piiga hobusel


Me noorim piiga poniga

Ükshetk, oli aga vaja käia ise hobuse seljas, ja teha mõned pildid, et hobust näidata, anda seelikute kuvandit edasi ja sealjuures saada ka endale ilusaid pilte. Ma ei tea, mis valesti läks, aga kogu organiseerimine läks lappesse ja valminud piltide galeriist oli väga raske mulle endale sobivat ( mis kriitikameelest mööda pääseks) ja vaadates, nii või naa pidi, ma ei leidnudki. Ikka oli, midagi, mis ei sobinud…

Hobune oli iga pildi peal kena.
Must valgelt oli ikka hobune nunnu

Ja siis käis äkki peas klõps ära, et no misasja ma siin halan, et kui see tobe kriitikameel enese kohta ära lõpetada, siis järsku, ma sain aru, et vahet pole, kui üks lokk on teistmoodi kui esimene või et taljes on kilogramme kaks rohkem, kui ma arvan, et võiks olla. No kelle asi. Esmalt ikka peab endasse hästi suhtuma, armastama iseennast. Mitte tegema tühjast tüli, tekitama omakeski kõnelusi, mida keegi teine minust arvata võiks. Sest oluline, mis loeb, on siiski iseenda arvamus.

Ja mis eeskuju ma oma piigadele annan, kui ma virisen iseenda üle. Pealegi, vaadates, kui kenad piigad mul on, siis olen ma ikka eriti uhke, et ma olen just selline, nagu olen ning et mul on selline perekond.

Meie peres on meie kõigi heaolu ja iseenda armastus olulisel kohal.

Teekond armastuseni algab Minust endast.

Kellegi solvamine on kiireim viis ennast kuuldavaks-nähtavaks teha, sest see tekitab elavat vastukaja. Probleem on selles, et inimesed harjuvad ja iga kord tuleb panuseid tõsta. Tippu jõuavadki vaid tõelised solvangumeistrid, nagu mõlema suurriigi presidendid on ilmekalt osutanud.

Õpikunäite võib leida ka Hollywoody filmist Tune in Tomorrow (põhineb Mario Vargas Llosa romaanil Tädi Julia ja kirjamees). Üks kesksetest tegelastest, raadiokuuldemängude maniakaalne stsenarist lisab oma teksti pidevalt solvanguid albaanlaste aadressil. Loomulikult protesteerivad need asjatute solvangute peale, mis omakorda tagab kuuldemängudele avaliku huvi ja edu (lisaks muidugi romantiline intriig). Stuudio põletatakse lõpuks albaanlaste poolt maha. Stsenarist mainib seepeale, et tal pole albaanlaste vastu tegelikult midagi. Kui järele mõelda, siis hoopis need norrakad …

Kas tuleb tuttav ette? Hoopis need (venelased, eestlased, soomlased, muhameedlased, naised, mehed, noored, vanad, homod, heterod, puukallistajad, ametnikud jne)! Vali, keda solvata ja võidad tasuta promo oma mõtetele. Kui neid on.

Solvang levib meedias nagu kulutuli, kuid tuntust ei tasu segi ajada usaldusväärsusega. Nagu fast food on saanud vastandiks slow food’i, nii on ka kiirsolvangutele alternatiiv – ei, mitte aeglane solvang, vaid põhimõtteliselt teistsugune viis ennast kuuldavaks ja usutavaks teha. See on viisakus.

Koolitustel räägitakse keeruliste sõnadega brändingust ja kommunikatsioonist, kui enamasti piisaks lihtsalt viisakast käitumisest – meist enamikule on seda ju mingis eluetapis õpetatud. Lihtne, argine viisakus loob nii positiivse meeleolu, kui ka enda sõnumite vastuvõtuks soodsa pinnase. Korduvviisakus tugevdab mõju. Juba Miguel de Cervantes teadis, et miski ei maksa nii vähe ega hinnata inimeste poolt nii kõrgelt kui viisakust.

Aga mida on ühel 16. sajandi kirjanikul õpetada tänapäevale? Tuuleveskitega võitlemiseks pole aega ja ka viisakus on liiga aeganõudev viis ennast kuuldavaks-nähtavaks teha. Kindlam viis on kellelegi ilma pikema viisakuseta verbaalselt pasunasse sõita. Tundub, et tänapäeva PR-töökäskude nimistusse kuuluvad „sõitmine pasunasse mõnuga“ (380 €), „pasunassesõit tuimalt“ (260 €) ja „pasunasse panemine kirega“ (1000 €).

Kärekeelseid inimlausujaid, kes räägivad asjadest nii nagu need on, peetakse otsekohesteks. Ilmselt on sel juhul kõige ausam ja otsekohesem poe taga õlut libistav parm, kelle arvamus laiemale avalikkusele ometigi korda ei lähe. Tõsi, ülikonnastatud ebaviisakus on tunduvalt rafineeritum, teiste lolliks tembeldamisel on loodud lausa virtuoosseid keelekujundeid. Mõtted sellest ei muutu, väiklane enda väljaelamine jääb inimbrändi iseloomustama sellegipoolest.

Tagasi alguse juurde. Ühtede solvamine võib anda hetkeks plusspunkte teiste seas, tõsta sind viisakast mürast korraks kõrgemale. Pidevalt panuseid tõstes kaob solvangutelt vägi ja ainus, mis alles jääb, on solvaja enda kuulsus. Lõppkokkuvõttes kujundab see solvaja olemust, turunduskeeles kuvandit või ka isikubrändi. Lisaks pole pikas perspektiivis solvamine mitte kuidagi kasulik. Millist kasu peaks tekkima enda lähedusse solvatute ja alandatute tekitamine?

Teiste solvamine, neisse üleolev või lihtsalt ebaviisakas suhtumine osutab sama lühikesele perspektiivitundele kui on tavalisel koolikiusajal.

Kuulsus koguneb, kuid ainult omasuguste seas. Pärast on kurb, et millegi muuga ei osanud pildile pääseda.

Nii et tasub öelda tere ja head aega, aitäh ja palun! Mitte solvata! Vabanda, kui seda kogemata teinud oled! See ei ole poliitkorrektsus, see on tavaline viisakus, mis lubab probleeme arutada ja lahendada. Heatahtlik suhtumine inimestesse on raske, kõigisse ei saa ega peagi heatahtlikult suhtuma. Küll on aga võimalik mitte muutuda sarnaseks inimestega, kellele või kelle arvamusele ennast vastandad. Arthur Schopenhaueri arvates on „viisakus tarkus, järelikult on ebaviisakus rumalus.“

NB! Jah, ma tean, et mõned inimesed solvuvad ka ilma solvamata. See on ebakindluse üks vormidest. Nagu ka solvamine.

Kõlab nagu hästi arutletud, näiteid toodud ja puha ja muud, mis oma mõtete väljenduseks vajalikud näikse. Paraku, pean aga tõdema, et eelpool toodud KÕIK mõtted, ei ole minu omad, kuigi ma nõustun nendega ja need kõnetavad mind.


Peep Ehasalu on kirjanik, toimetaja, NUKU teatri kommunikatsioonijuht

Ehk siis oma mõtteid on tore väljendada ja jagada, kui need tõesti on omad mõtted. Nii mõnigi, võiks sel asjal vahet teha 😉

Sügis tähendab, seda, et ilm ja inimesed on maha rahunenud. Kõik toimetavad omakeskis, naudivad iseenda mõtteid ja omasoodu kulgemist läbi aja ja mööda oma rada. Ka tormid veeklaasis, rannas on maha rahunenud, ja eluolu kulgeb jälle omasoodu edasi.

Ma ei saaks öelda, et mind mingid asjad ei häiri. Häirivad ikka. Näiteks sellised asjad, kuidas keegi oma mõtete pähe, kirjutab ülipikki postitusi, mida oma nime alt esitada. Postitused, mis peaksid sisult väljendama selle inimese vaatenurka ja suhtumist ümbritsevasse või tema oma peresuhetesse. Aga see on vaid jutt, lehekülg, lehekülje järel, aga millega see haakub, kui sõnad ja kirjutatu paberil on risti vastupidised tegelikkusele. Vahel, tahaks tema sõnavõttude alla kommenterida, et kust võib leida originaali, mis on tema mõtete aluseks. Aga, ma pole seda kunagi, teinud, sest…. ei tasu vaeva, oma hingerahu häirida, mõeldes, et see talle endale oluline tähelepanek võiks olla. Sest, tegelikult, ma ei oota ka, et ta tuleks ja loeks siit midagi, mis meeldib ja siis oma lehele pahupidi keeratult, oma mõtetena esitleb.

Täna on meil peres sünnipäev. Tõime koju lilli, joonistasime kaardi ja tegime sünnipäevalaua. Ning tõime, konkreetse sünnipäeva tordi kohviarmastajale sünnipäevalapsele. Toorjuust. Kohvimaitselise moussega. Muud kingid on salajased ja avalikustamisele ei kuulu😊😀

Üks meist käis täna Sangastes leivanädalal, rukkileiba maitsmas ja ekskursioonil Sangaste lossis. Homme, läheb teine räätsadega rabamatkale ja kolmas saab lasteaias küpsetada õunakooki. Seega põnev.

Minu jaoks on sügis päral. Järsku on vahtrad kollased ja värvilisi lehti igalpool.

Nii toas, kui õues.

Apollost saadeti terve virn head lugemist ja poest allahindlusega mitu kasti teed, vihmasteks tudu- lõunateks varutud. Kummelit ja mett.

Koolivaheajaks pakuti, päris head võimalust, krussi keerdunud närvirakud, sirgeks triikida.

Homme, kavatsen ma uue ahju järgi testida, alustada uue raamatu kirjutamisega ning järgmise etapiga, võõrutamaks poja imetamisepausidest. Või peaks enne harjutama, pigem oma voodiga?

Minu jaoks on sügis päral. Kuldne, rahulik, teadmisega, et inimesed mu ümber on head.

Teadmisega, et niipalju, kui on inimesi, on erinevaid arvamusi. Hinnanguid ja viise, kuidas midagi teha, avastada. Minul on mu oma tee ja viisid. Me oleme hingest rahul, sest oskame teha hingele pai.

Öeldakse, et paljuga harjub, või et inimesed on oma harjumuste ohvrid. Kes oma mugavustsoonist väljapoole vaadata, ei oska, see sellest lausest ilmselt aru ei saa. Mis harjumus või miks selle ori.

Mina mõtlesin, pea 10 aastat, et nii ongi normaalne. Et toit kaob külmikust, et iga päev kulub wc paberit, mitu rulli. Lapsed said kärada raiskamise eest. Et kui on saabumas öö, tuleb jätta koridoris tuli põlema või et kui kodust ära läksid, tuli olla valmis, et koju jõudes, pole miski nii, nagu see sinna jäetud oli. Ma mõtlesin, et kuigi see ei paistnud olevat see, mida tahtnuks, ei jätkunud ka oskust seda muuta. Aga eelmisel kuul, lükati mind sellest mugavustsoonist välja. Ega see kerge polnud, tuli üsna raskelt ja valusalt, kuid see oli see liikumapanev jõud.

Ja nüüd me siis oleme siin. Uues kodus justkui, kus me olekski kogu aeg elanud, no vähemalt tudub nii. Kuigi seda aega on olnud nüüd nädal. Kas tõesti nii vähe?!? 😂

Olen harjunud sellega, et öösel on kõik tuled kustus või et külmikust ei kao toit ja wc paberi rull, nädal aega on olnud seesama, mis siia tulles konksu otsa pandud sai. Me külmik on täis, piimapakid ei haihtu ja vorst on lõigatud sirgelt. Koolilaste lõunasöök ei haihtu ka poole tunni jooksul laualt, kui olen pisipõngerjaga õue või niisama jalutama läinud 😀

Hämmastav, kui mõnus. Jaa, ega inimene, olles harjunud oma harjumuslike tsoonide ja tavadega, ei teagi võib olla midagi paremat või teistsugusemat tahtagi. Vahel on nii, et on vaja mõnda halvema maiguga nüket, sealt tsoonist välja, et näha, saab ka teistmoodi ja paremini.

Meie esimene oktoober, tähistab ka meie vanema poja sündi. Kallis poja, sai juba 13.

Tordi tellisime harjumuspäraselt Karini tortidelt (Räni 19) ja nagu eeldada võis, haihtus see tort sünnipäevalaualt kiirelt, saatjaks vaid heakskiitev mõmin ja lusika klõbin.

Sünnipäeva pidu oli nagu tavaks saanud Juula puhkemajas. Kuid, tavapäratult, lahkusime juba sama päeva õhtul, tulles koju, kus paar külalist ööbisid me kodus, elutoas. Mugisid ülejääke ja vaatasid telekat.

Ega see tõbigi oma tulekust, kõva häälega, ette teatanud, hiilis ja hiilis ja korraga oli teda terve tuba täis. Mitmesugust. Nii köha, kurguvalu, häälekadu, palavikku, lörisevad ninad ja kõige nõmedam on vist silmapõletik, mis kimbutab juba kolme. Nagu oleks liiv silmas, või liiga kaua raamatut lugenud. Homme paterdame kohalikku perearstikeskusesse ja nõuame rohtu…mis siis, et sel kuul, olen apteeki jätnud juba rohkem kui kuus kümpi. Jube.

Täna käis meil siis ka vanaisa külas. Tõid kausikooki, leivast ja õuntest. Päris uus maitseproov. Ja harjumuspärane Rõngu pagari puuviljakook. Oh, mu lemmik. Nii mõnus oli ja teistmoodi neid võõrustada, siin, kus teistmoodi on teistmoodi kõik.

Õhtupoolikul, toimus väike põgus külmapoisiga vastuseis, ilmselgelt jäi minu kurk, kaotajaks, sest hommikul juba paranemise märke näidanud tervis, on teinud paar sammu tagasi, halvenemise suunal. Aga, miskit siiski toimus, ja püüdsime sügise maagia ja sportliku huvi purki.

Kivikesi loendamas. Uus katse, püüda sügisevaim purki.

Nüüd löristame tatti, joome teed ja mugime köhakomme, lootuses, et see siil seal kurgus, tõmbab hommikuks uttu.