Autori Kadri postitused

“Peaks ja võiks” kuid tegelikkuses päris nii see ei näi.

Kui lugeda igasuguseid tähtsaid voldikuid, kus on kirjas kuidas võideldaks koolikiusamisega. Kui keegi saab kodus peksa, antakse kärmelt soovitus – mine räägi oma murest avalikult ja saad abi. Mine räägi küll politseiga, kooliga, küll mingite kriisinõustajatega ja muidu nõustajatega. Küll sa abi saad.

Kriisinõustaja soovitab kodust välja kolida, nõustaja vangutab pead, kui mõnes kodus kannatab vägivallatsemise all hoopis isa, mitte ema…siis loeb lastekaitsele ja politseile nö ema “valed”, kuigi lapsed räägivad isaga sama juttu. Keegi ei uuri…

Või kui lapsel on koolis õpiraskused, siis peaks lapsevanem pöörduma Rajaleidjasse. Aga kui lapsel on koolis probleemid, ja vanem arvab, et probleem on muus, siis tuleb ka pöörduda Rajaleidjasse, et lahendada välja tegelik probleem. Tegelikkuses peaks suunama Rajaleidjasse hoopis kool, mitte ei pea vanem omaalgatuslikult…

Kui koolis on suhted sassi õpetajaga ja koolijuhtkond väldib lastevanemate kirju kui tuld, tagatipuks kas kaotab, ära unustab vastata ja ei tagasidesta probleemiolemust kooliõpetajale. Aga muudkui avalik signaal on, et tulge ja räägime.

Tegelikkuses on ju nii, et kui sul just rahakott puuga seljas pole ja kohtusse kedagi ei kaeba, siis ei huvita seda teotoimepanija vanemaid, politseid ega kooli. Täielik karistamatuse tunne.

Või siis..kuus aastat tagasi selgus, et ühte klassi vastuvõetud esimestesse klassidesse võetud lapsi sai liiga palju. Liiga suured klassid, mis moodustati siis väiksemateks nö väikeklassideks. Ka kolm aastat tagasi oli veel probleem aktuaalne. Ka tänavu “avastati septembris sealsamas koolis et oih, esimestesse klassidesse on vastu võetud liiga palju lapsi. Vaja moodustada väikeklassid.

Aga linna koolides moodustatakse väikeklassid neile lastele, kes on no HEV- id, ehk neil on Rajaleidja soovitus õppida väikeklassides, milleks ka Rajaleidja poolt eraldatakse koolile raha. Aga ühes suures koolis on endiselt nii, et koolidirektor ütleb avalikult, et nende koolis nõuab väikeklasside loomine suuremat raha, kui neil seda on, st nad peaksid selle raha võtma õpetajatele eraldatud rahast. Et neil ei ole väikeklasside loomiseks raha. Hallooo, äkki siis ei ahnitseks niipalju lapsi klassidesse, et klassid lõhki ei läheks, siis äkki ei oleks vaja sel eesmärgil väikeklasse moodustada ja väikeklassidesse saaksid lapsed, kellele on vastav soovitus Rajaleidjalt?

Avalikult reklaamitakse välja, et kuidas meie vallas on toetatud huviringid ja huvitegevus. Aga tegelikkuses on see seotud sissetulekuga toetus ja tuleb välja, et seda ikka igaüks ei saagi. Saad enamasti siis, kui tartu valla noor tegeleb huviringiga vallasiseselt, kui tegu on väljaspool valda toimuva teenusepakkujaga, siis tihtipeale ei tee teist nägugi kui oled toetuse vastu huvi tundnud. Toetatakse siis, kui tegu on spordivaldkonnaga….kui on pigem hariduslik huviring, siis samuti, ei ole see toetatav. Naljakas on mõelda, kuidas kõik lastele mõeldud toetused ja hüved on seotus vanemate sissetulekutega. Isegi ranitsatoetus, mis on tegelikult riiklikul tasandil määratud kõikidele esimese klassi minejatele on seotud vanemate sissetulekutega.

Huvitav, kas keegi on mõelnud, palju vallavalitsuses töötajad saavad palka, või missugune on nende aastatulu rahalises plaanis? Kui palju on neil lapsi, kes vajavad iga päev süüa või kes tahaksid väga osaleda kusagil huviringis, et kas nemad saavad kõike omalastele lubada. Kooliskäimine on laste õigus, samas on tehtud kohustuseks käia seal kohal ja mitte vaid kohal käia, vaid õppida sedal ka. On kohustus. Aga kui vanemal ei ole piisavalt sissetulekut, et last kooli viia ja vald keeldub näiteks kompenseerimast kütusekulu, mis siis, et just valla tegematuse tõttu on otsustanud mitmed kohaliku kooli lapsed käia oma kooliteed kaugemale jäävale haridusasutusse. Või kas keegi vallavalitsuse tegelastest ( peale lastekaitsetöötajate ja sotsiaalosakonna) mõtleb, kas ikka kõigil peredel tema hallatavas vallas on igapäev soe söök laual ja tuba soe?

Mismoodi oleme meie, see elanikkond kehvemad riigiametnikuest või vallavalitsuse töötajatest. Miks saab see sektor mingeid ulmepalkasid ja tavakodanik vaadaku ise kuidas hakkama saab. Vallavanema põhipalk on 2350 eurot kuus, muud palgad jäävad meie vallatöötajatel 637,50 euro kuni 2310 euro vahele. Keskmine on 1200 ja + Aasta 2019 seisuga nähtub, et lisaks põhipalgale võib maksta juurde kuni 20% töötaja aastasest põhipalgast. Põhipalgale lisanduvad ka puhkusetasud jne. Vallavanema 2019 aastatulu oli 45858.

Ilmselgelt on tulekul jõulud, kas makstakse preemiaid ka?

Samal ajal kui paljud vanemad loobuvad kinkide tegemistest lasteaedades, või koolides. Võtavad ära lapsi huvitegevusest, mis lastele väga meeldisid, kuid pole enam võimalik ringide eest tasuda, sest söök ja muu olme on olulisem. Või hoopis pered, kas veeretavad viimast senti, et valida kas osta kütust või sööki või ehk mõned talveriided, et külm nina otsast ei näpistaks. Või pensionärid, kes elavad üksi, kel pole raha, et endale korralikku söögipoolist osta…nad tahaks toetust taodelda küll….aga nad ei liigitu lihtsalt abisaajateks, sest nende sissetuleku määr ületab 10-20 euroga summat, millega nad liigituks abisaajaks.

Või siis töötajad, kes samamoodi lähevad hommikul tööle, õhtul tulevad, siis on vaja õppida lastega, teha süüa ja kõike muud. Samal ajal kui kõrgepalgalised puhkavad rikkaliku jõululaua taga või näiteks varem reisisid kuhugi, siis tavakodanik ilmselgelt on rõõmus, kui korralik toidu jõuludeks ja aastavahetuseks lauale saab ning peaasi et tuba soojaks saab. Lapsed on rõõmsad, et jõuluvana ikka mõne kingi toob, mis siis et mitte päris seda kallist nukku vms, mida ta niiväga hingest oli soovinud ja oma kirja üles kirjutanud. ja pöidlad pihus lootnud ja oodanud, et äkki…

Mismoodi on ikka üks sektor teistest peaajagu nii üle? Mismoodi ei ole inimesed enam võrdsed? Miks on nii, et tavakodanik ei saa endale aasta lõpus veel muutuvpalka? Või mis me üldse räägime, miks ei saa inimene normaalset haiguslehe raha, kui ootamatult haigeks jääb, nädal paar kodus on ja saab kopika millest ei ela ega sure ka?

Miks on vaja näpuga näidata, et kuidas peaks ja võiks ja oleks hea meil kõigil elada…aga samas väiksepalgalise jaoks on tänane aasta toonud kaose ja sissetulekute vähenemise. Ilmselgelt ei ole miski nii nagu paberile kirjutatud peaks ja võiks.

Koolide erinevast suhtumisest ja töömetoodikast.

Ma olen ikka seda meelt olnud, et kui näed, et midagi on hästi, siis tuleb tegijaid kiita ja tunnustada. Teinekord juhtub aga nii, et tahaks hoopis teisi tegijaid juhendada, kuidas nad võiksid oma tööd veel paremini teha, aga kuna see enam minusse ei puutu, siis keskendun pigem tunnustusele ja kiitusele 🙂

Ma ei hakka ka koolinimesid välja tooma, sest põhimõtteliselt on vist teada, mis koolidega tegu.

Igatahes ma tänan siinkohal suuremate laste esimest kooli ja nende õpetajaid selles, et tänu neile olen koos suuremate lastega karastunud ja kasvatanud endale päris korraliku paksu naha. See oli nüüd tahmmust sarkasm ja iroonia. Aga päris tõsiselt tänan ma praegust teise klassi õpetajat, kes on parim õpetaja, kellest võiks kõik õpetajad sealt koolist eeskuju võtta. Meie suurte laste praegusest koolist….meil ei ole mitte ühtegi sellist probleemi, mis olid esimeses koolis kuue aasta jooksul. Mitte kummalgil. Me tegeleme praeguses koolis laste ja kooliga probleemidega, mis eelmises koolis tekkisid – ehk siis puhtalt haridusküsimustega. Ja teate, ma vaid kiidaks seda kooli õpetajaid ja kõiki töötajaid, koos vahva bussijuhiga lõpetades.

Kuna kõik mu sõbrad ja tuttavad, kelle lapsed käivad siiani selles esimeses koolis, siis ma toon teile võrdluseks ühe korraliku näite – ja ma usun, et saate suurepäraselt aru, millele selle näitega vihjan. Ma pole esimene lapsevanem, ega ilmselt viimane, kes sellises olukorras on olnud aastast aastasse olnud 🙂

Sest kord aastas on igas koolis arenguvestlused, mõnikord mõni lapsevanem on kooli rohkem oodatud kord või paar rohkem, kui mõne teise vanem. Selles esimeses koolis, lahkud sa neilt kokkusaamistelt pisarais, muserdatuna ja otsekui tuppa sittund kass, et ennast ja last ülejäänud aasta haletseda ja enda eneseväärikuse riismed kokku kraapida, et järgmine aasta sama asi läbi teha 😀 Koju jõudes tahaks kaevuda sügavale teki alla ja mitte kunagi sealt enam välja tulla.

Aga tooksin täna võrdluse….käisin täna teist korda koolis, arutamaks, kuidas saaksime koos kooliga muuta õppimisviisid paremaks ja lapsele sobivamaks. Kas te teate, mida ma pärast koosviibimist kodus tegin?

Ma lahkusin koolimajast täpselt sama heas tujus, kui ma sinna läksin. Mu eneseväärikus ja kõik muu oli kah samasheas seisukorras ja kohe kindlasti ei löristanud ma tatti taskurätikusse ning silmadki ei olnud nutmisest ja enesehaletsusest punased kui valgel küülikul. Et ma nii saamatu lapsevanem…

Ma läksin koju, riputasin jope varna ning nagu pisemale plikale lubatud lükkasime jõululaulud käima ja piparkoogi tegu ja glasuurimine võis alata. Koosviibimiselt saadud lehekese kleepisin külmikule. Ning matemaatikatund piparkoogikujukestega pannil võis alata ja piparkoogitegu jätkuda. Täna me ehitasime kivirähnudele nende enda piparkoogist maja, uhke majaesise ja õue. Glasuurides tumeda shokolaadi, valge ja kollase glasuuriga. Vorpisime ingleid kollaste juuste ja valgete tiivasulgedega ning ümmargusi küpsiseid. Mõni meist sööb piparkookidel vaid glasuuri ja ülejäänud jätab lahkelt mulle 🙂

Ja tegelikult ongi ju kõik hästi!

Aga miks on nii, et osades koolides on õhustik selline, et oh jess! Teises jällegi nii, et oh ei! Kohe kindlasti kaalun ma järgmisel aastal – et kas minu laps peaks ikka minema kodule lähemale kooli, mis asub me mugavustsoonis, kuid siiski suhtumisega oh ei! vöi natukene kaugemal, kus suhtumine ja õhustik, et oh jess!

Tee sinagi oma tark valik!

Tõeline koosolemise vägi

Eile oli esimene advent ja me veetsime selle koos perega, koos suure Juula külaseltsi perega. Seekord me osalesime seal küll ilma lasteta, sest nemad otsustasid hoopis kodus adventi veeta oma peeneid päkapiku susse otsides ja ehteid valides, et mida võiks aknalauale sättida, et kka kodus väike jõulumekk oleks. Äge Kristhel saatis Pärnust meile oma ema kodust piparkoogitainast, seega seda mekki ja jõulu lõhnu hakkama varsti tootma küllaga.

Aga eile siis, oli vahva õhtu seltsiliikmetega. Juula Jõhvikas on üks sümboolne mari, võtab kokku küla olemuse ja inimeste omavahelised suhted, hapukas, igaleühele paras, teisele kommi eest, kuid mis kõige tähtsam igaleühele omane ja koduselt hea. Koroona hirmus olid paljud seekord tulemata jätnud, kuid need kes kohale tulid, teiega oli väga vavhva jutustada, tutvuda ja isegi ühislaul tuli kõlavalt hästi välja 😉 Ka luuletuste lugemine oma pere eest, viiekordselt tuli seekord hästi välja – ei jõudnud pabistamagi hakata 😀

Täname toreda õhtupooliku eest veelkord!

Sünnipäevad ja muu ajaviide

Juba nädal aega tagasi sai plikatirts ära saaata oma kutsed sünnipäevale, mida oli plaanis pidada sellel nädalavahetusel. Jah, kuhu see aeg tõttab, juba terendab ees, see uhke 13. Alles oli mu juba suur piiga, alles see kõige pisim…

Aga nädalaalguses helistas mulle üks fotograaf, kes soovis meie perest vahvaid perepilte teha ja otsustasime, et valmie pildistamisajaks sellesamase laupäevase päeva ja kohaks sellise looduskauni koha nagu Lähtel vaatetorni juures Palalinna järv ja istumiskohad. Lisaks said lapsed mõnusa fiilingu ronimisest-mängimisest-jooksmisest ja mõnusast laupäeva pärastlõunasest õuepiknikst koos emme-issiga. Pildile sai püütud ka metsiku päkapiku 😀

Sünnipäev sai teoks siis Juula Külamajas, kuhu sel korral kutsus plika oma tavapärase sõpruskonna, kellega pidevalt ringi käiakse. Et lapsevanema närvid vastu peaks, otsustasime teha järelvalve vahetustega. Päeval olin mina teismelistega ühe katuse all ja ööseks tegime vahetuse. Minu üllatuseks oli seltskond väga tore ja abivalmis ja polnud pooltki nii hull kui ma kartsin ja minu üllatuseks ei pidanud neid noori ka kordagi korrale kutsuma või keelama. Muidugi üks ebameeldiv seik oli ka aga see on koduse kasvatuse teema ja loodame, et selline trend massidesse ei jõua, kus sünnipäevalapsele kingitakse suvalisse paberisse mässitult 5 senti.

Sünnipäevalised leidsid ka sellise kingi kohatu olevat, ning kinkija pärast seda kui oli õues lustinud, natuke üleolevat suhtumist demonstreerinud ning natuke oma kingi üle huumorit visanud, mõnusalt kõhu täis söönud ja saunas käinud. Helistas vanematele, et tal hakkas igav ja tulge järgi. ilmselgelt sellist asja ei oska ükski lapsevanem ettegi näha. Aga õnneks facebooki grupist Positiivne ja rahumeelne vanemlus sai päris häid mõtteid, kuidas oma lapsele see tobe vemp lõbusaks vahejuhumiks keerata + ilmselgelt elu õpetab valdkonnast – mõelda sõpruse olemuse üle, ning milline üksteistaustav käitumine.

Aga ülejäänud pidu kulges lõbusas meeleolus, käidi saunas, trööbeldati õues ja sellist telefonis nokitsemist, mida eeldasime ei olnud. Vanemad eeldavad oma pubekaliste laste kohta üldse kolepalju viimasel ajal 🙂

Tänud pidulistele, kes koosviibimise toredaks tegid! 😉

Elukeskonnast tingitud stress

Tegelikult ma ei saagi täpselt aru, mis asi see minuga viimasel ajal lahti on, võiks ju arvata, et see pidev koroonaga hirmutamine hakkab juba ajudesse ja pisut nagu trügib liiga meelevaldselt minu igapäeva tegemistesse. Samal ajal kui eelmisel aastal jõudsin selleks ajaks haige olla vähemalt 3-4x ja palju tõsisemalt kui praegu. Olen juba paar nädalat köhus ja nohus, mis tekitab hingamise ja kaasamõtlemise vaevuseid, samas köho on küll aga seda igaleaastale traditsioonilist kurguvalu jälle pole. Egas ma ei igatse ka, muidugi 🙂 Aga sellesamase koroona teadmise ja surve tõttu, läksin ja tegin testi, mis loomulikult oli negatiivne koroona osas. Samas viirus ju mingi mul ja ravida seda tuleb.

Seda postitust kirjutades, helistati mulle mingisugusest müügifirmast ja pakuti mingisuguseid kapsleid immuunsussüsteemi tugevdamiseks. Kuna mu kaasamõtlemine ei ole hetkel veel korrektne, siis juhtus nii, et müüja läks liiga isiklikuks kätte ja leidis, et sidrun ja küüslauk ei ole kellegi immuunsussüsteemi tugevdaja, …siis piinlik lugu küll aga ütlesin samas toonis vastu, et ma ei ole seda tüüpi inimene, kes näeks, et immuunsussüsteemi tugevdamiseks peaksin mingeid tablette näost sisse ajama. Piiks-piiks! Ee…mul on täna vist empaatiavõimekus ka pisut alla keskmise.

Nüüd meenud, et eile ma näiteks sattusin paanikasse. Ja tekkis olukord, kus nagu tardusin, oskamata midagi teha, kuhugi minna ja see kõike mattev piinlikusetunne, et appi mis nüüd saab ja kui keegi näeb, et mida too siis mõtleb ja ütleb. Nagu ikka, hirmul suurel silmad, see kes nägi, tuli ja viipas käega, näitas kuhu minema peab, kuhu allkirjad panna tuleb ja juhendas ilusti veel, et kuidas territooriumilt välja saab ja ütles, et on loogiline, et inimesed satuvad paanikasse. Pääsesin seega kergekujulise ehmatuse ja piinlikustundega. Sellisee väikese ebamugavustundega, kuidas ennast ise ebamugavasse olukorda panna saab. Ja siis hakkasin mõtlema, et võibolla see kergekujuline ärevus on pärilik, sest tegelikult on ju nii, et teatud ilminguid olen ma ka ühe oma lapse peal näinud ja ma tean, et tema on ka selline, kelle jaoks peavad olema asjad ettearvatavad ja paigas. Kodus muidugi Doktor Google, mu teooriat väga valeks ei pidanudki. https://forte.delfi.ee/news/maa/arevus-voib-olla-parilik-ja-teadlased-arvavad-et-teavad-miks?id=83421679

Elukeskonnast tingitud stressi alla võib ilmselt nimetada ka asjaolu, kus mul kui lapsevanemal on laste uue kooli suhtes rohkem positiivseid emotsioone ja respekti sealsete õpetajate vastu kui lapsel endal. Kuid sedaenam muretsen ka mina rohkem hinnete ja võimalikke edumeelsete saavutuste, laste arengu ja hoolsuse ja käitumise tõttu. Vahel tundub, et lastele endile see sugugi nii palju muret ei valmista. Või teisalt, ma ei mõista ka nende laste inimloomust, kes ropendavad ja oma rõvedat suupruuki avalikult oma eakaaslaste ja vastassugupoole piltide alla kirjutavad. Vahele jäädes on neil sellest suva, ajavad suust mingit sousti välja nii oma vanemate kui teise lapse vanematele. Ja mitte mingit karistust ei järgne. Tuleb tunnistada, et tekib selline lootusetuse tunne, kus igasugused reklaamid tv vaadates või suusõnaline reklaam, kus tuleb oma murest kellegi rääkida, et abi saada, nii silmakirjalikult vale. Ei saanud me abi seda eelmine aasta ja jääb ka ilmselt praegu see rõvedalt ropp kommentaari lugu lahenduse saamata. Ainuke asi, mis ma soovin, et see pätipoiss peab oma tegu tunnistama ja avalikult vabandama. Sealhulgas ka valetamise eest, kus üritas oma süü veeretada kaela oma klassikaaslasele. Aga ma ei viitsi tegeleda selliste asjadega ka lisaks. Nagu keegi tark naisterahvas ütles, et võin endale pahandused kaela tõmmata, kui oma blogis alaealise kohta üleskutseid teen, stiilis, et kelle anonüümse konto see on, kes selliste nilbustega laiab. Noo ma siis andsin asja lahendada veebipolitseiniku ja tema soovitusel siis kohaliku piirkonna noorsoopolitseiniku lahendada.

Aga kuidas ravida elukeskonnast tingitud stressi, kui stressi tekitab see, et hakkab ju kommertspüha, kaubandusliku sisuga võidujooks kinkide ostmisel ja üleüldse ma ei saa aru, mida imet on vaja teha lasteaias jõulukinke, kui nagunii seal ühele meelele kunagi ei jõuta. Pisikese poisi rühmas muidugi on lapsevanemad kuidagi teistmoodi rahulikumad ja viisakamad ja teistega arvestavamad – otsustasime, et teeme kogu rühmale ühise kingituse. Ja viime jõululõuna lauale ka puuvilju või midagi sellist mis väga ebatervislik pole.

Üritasin ka suurema plika rühmas sarnase mõttega esile tulla – ilmselgelt tulutult. Aga pigem siis tõesti see, et ostan ise mingi kingi, millest tean, et kasu ka on, kui see et ….mingi ühesugune kingitus, millest meil väga tolku pole. Ilmselt sama kasutu kingitus on ka teises klassis planeeritav pastaka kinkimine jõuludeks. Ausalt, ma ju nägin ju paar aastat tagasi, kuidas laps oli nukker ja aru ei saanud, miks ta saab jõuluvanalt koos teradega pastaka ( umbes 10 eurot) , samal ajal kui õpetaja sai siis pea 100 eurose haapsalu salli. Ja see pidev raha küsimine, olles lõpetanud selle laste kinkide teema, on ilmselt varsti teemaks, aga mida õpetajatele…ühelpool juba pakuti, et ala teeme lõunakeskuse kinkekaardi. Urrrrrrr! Ausalt. Tehku siis 😀

Mulle meeldiksid sellised mittesunduslikud ja südamest tulnud kingitused palju rohkem. Täna suuri lapsi bussipeatusesse viies, mõtlesin et enne koolivaheajale minekut peaks lapsed saatma bussile hoopis väikese maiustustekorviga ( mingi isetehtud piparkook või küpsis ja mingi selline väike meelespidamise kingitus) ja klassijuhatajatele ja õpetajatele oleme me ka siin nokitsenud aga jällegi on teinud elu korrektiive ja kui eelmisel kevadel olid kõik me kooli õpetajad lemmikud, siis praeguseks on juba tekkinud need lemmikumad ja pisut vähem lemmikumad 😀

Minus tekitab stressi kohutavalt näiteks see, et ma kulutan hästi palju aega investeerides seda kodus püüdes õpetada teemasid, mis mulle rasked ja ega milleski nemadki aru ei saa. Ja siis googeldad, loed õpikut ja läbi raskuste seletad ja näitad ja siis loodad, et õnnestus. ja järgmisel päeval on siis hinne 2 . Ma täiesti mõistan, miks osad ained jäävad meelde, ja neis on tahe teha ja areneda ja on aineid, mille õpikuid vaatan minagi vastumeelsusega ja pigem jätaks need ained kelelgi teise õpetada 😀 Ja siis õpetad, juhendad ja teed ja oled ja siis lõpuks oled endaks andnud kõik, sest sellist fiaskot nagu eelmistel aastatel eelmises koolis, ei taha meist korrata keegi. Aga kui õnnestu miski nii nagu tahaks, siis see läbikukkumisetunne justnagu duubelduks koguaeg. Hindan neid vanemaid kõrgelt, kes on teinud valiku igapäevaseks koduõppeks.

Minu eilset päeva rõõmustas suurelt muidugi ka Salvesti logistikaosakond, kes toetas meid me toiduprojekti aktsioonis nõndaviisi, et saime toetada natuke rohkem lastega peresid. Purgitoidud, supid, püreed ja püreesupid ja muidugi mõista pannkoogi moosid.

Täna võttis minuga ühendust üks hea sõber ja küsis, kuidas temagi aidata saab. Selleks nädalaks on pakid jagatud, kuid järgmisel nädalal teeme paar pakki jällegi.

Eile olin omadega juba täitsa läbi. Kell kolm murdis mind väsimus ja nii ma siis soigusin kella neljani kuni tuli suurtele järele sõita. Siis tuli juba lasteaeda minna ja siis ootas õhtusöögi tegemine ees. Tegime veel pannkooke õhtul. Usun, et sellistel rahulikemal aegadel on väga mõnus koos küpsetada, koos külma piima juua ja moosi pannkookidele määrida või nagu meie pere piigad teevad raputavad tuhksuhkruga lihtsalt üle. nagu valge lumevaip üle pannkoogi. Rääkides lumest…täna sadas mõnusaid ja suuri lumeräitsakaid…..jooks teed ja oleks niisama aga ….. peale postituse valmimist, suundun siis oma lastele bussipeatusesse vastu, siis jälle lasteaed ja õhtusöök ja kuigi homme on laupäev….tuleb veel suurematega ajaloo konspektiga ühele poole saada. Suurema poisiga tuleb valmis saada ka ajaloo teemaline lõputöö referaat. Pisemad tahavad küpsetada piparkooke ja nii see jälle läheb 🙂

Ahjaa inimesed, kuulge olge kenad – kandke maske ka, no vähemalt siis kui olete tõbised või nagu öeldud lähete avalikku ruumi. Mulle ka maskid ei meeldi aga ometigi ma kannan neid, sest … reeglid ei ole rikkumiseks. See on ilmselgelt samalaadne juhtum, kui et lasteaia parklaruumis on keelatud lasta autol seista koos töötava mootoriga ning on soovitatud autod parkida ninapidi kõnnitee poole. Enamasti on aga nii, et tuled põlevad, mootorid töötavad ja emmed-issid viivad oma mudilasi käekõrval lasteaeda. Mina pean ka siin reeglitest kinni, sest see, et teised neist kinni ei pea, miks mina samamoodi käituma pean. Samas ei meeldi mulle teiste autode heitgaase sisse hingata, kuid kui lasteaia direktor on esitanud oma palve meie kõigi tervise huvides, siis ma püüan seda ka arvestada.

Rääkisin just oma emaga. Me pole tema juures saanud ammu käinud, sest ta kuulub riskigruppi. Ja kui meil on nohu või köha, siis me lihtsalt ei lähe sinna. Me pole seal vist mitu nädalat käinud. Kuigi väga tahaks minna. Täna siis kuulsin, et kohalikus koolis oli klass kinni pandud ja üks laps eneseisolatsioonis. Kuid see laps eelistas olla mujal eneseisolatsioonis kui kodus. Ja sealt “mujalt”käib keegi tööle minu ema juurde. Või täpselt sama totter olukord, kus üks Lõuna-Eesti hooldekodu soovis panna end garantiini, et liikumine saaks piiratud. Terviseamet ei andnud luba. Kuid kevadel olid need asutused esimesena mitu kuud “lukus”. Või kus sealsamas kohalikus koolis, esimeses klassis käiv laps pandi eneseisolatsiooni koju…kuid koolist helistati sama pere suuremas klassis käivale lapsele, et tema peab tulema kooli. Kus on nagu loogika? Miks neid segaseid sõnumeid nii palju olema peab?

Mina tahaks jõule veeta koos oma vanematega. Ilma maskita ja nii nagu tavaliselt. Tahan olla kommertslikupüha,-jõulu,-kooli ja kõige muu stressita. tahan piparkooke, häid raamatuid ja oma kallist peret enda ümber. Ei ole nagu palju palutud….et mul ei tekiks ka koroona või maski stressi, lihtsalt..pange need ette või püsige natuke aega kodus, see oleks lihtsalt okei. 🙂

“Vanad head ajad” Esimene- teine paariks loe.

Minu perekonna heaolu on mulle kõige tähtsam. 💖

“vanad head” ajad seoses lähtega tulid meelde täna🙂” nii naersin ma eile õhtul ühele heale sõbrale, kelle lapsega mu vanem plika veel eelmisel aastal ühes klassis käis.


Kurb on see, et seal koolis/klassis tehti temal õppimine võimatuks. Ja 90% kogu aurust läks pidevalt mingite lastevaheliste võimumängude ja tülide lahendamiseks. Eelmisel aastal veel, sai edastatud sõnum, et edaspidi kui tekib tüliolukord minu laste ja kellegi teise lapse vahel, võtan ühendust lapsevanemaga ja klaarime asjad koheselt ära. Seda sain muidugi paarkorda ka teooriast praktikasse viia ja kuna mu “sisetunne” ja “nina” on alati tänu jonnakale soovile see tõde üles leida, et kuidas ikka kõik toimus, kes mida ütles, alati sihile viinud, siis ma tõesti arvasin, et kõik kiusajad ja nõmetsejad said aru, et nendega ma enam nalja ei mõista.

Eriti veel arvestades, et mu imearmas, tore vanim tütar

õpib nüüd uues koolis ja väga oma eelmiste klassikaaslastega enam väga kokku ei puutugi. Ning selliseid suhteprobleeme nagu siis, pole ka ette tulnud. Seda enam üllatas mind ebameeldivalt teada saamine, et üks endine sõber ja klassikaaslane kirjutas mu tütre instagrami konto piltide alla igasuguseid rõvedusi. Küsimise peale, kas ta teab kes on see kirjutaja, ütles et teab küll ( ja ütles mulle nime ka), küsisin veel teise lapse käest üle, et kas tegu on ikka nimetatud noormehega. Jah, on küll.

Mõtlesin, et kirjutan oma ilusa tütre pildi alla, et kirjutaja suuvärk pole eriti okei. 4 min hiljem vastas kasutaja, et “Kes küsis”. Ütlesin, kes olen ja seose lapsega ning palusin julgelt ka ennast tutvustada. Järgnes vaikus.
Järgmisel päeval andsin mõista, et järgneb kas avalik vabandus või pöördun poisi vanemate poole. Muidugi mõista, ei järgnenud midagi ja jätsin asja sinnapaika, et ah las olla…

Eile õhtul tuli mu armas laps minu juurde ja ütles, et see poiss kirjutas tema pildi alla eriti rõveda kommentaari. Mu kalli lapse eest seisis tema väga hea sõbranna, keda sealsamas kostitati samaväärse rõvedusega. Palusin kogu sellest jamast teha pildi ja mulle saata.
Nüüd juba lasin lastel mõlemal uurida oma sõprade ja endiste klassikaaslaste käest, kas tegu on selle poisi kontoga, kelle oma see väideti olevat. Sain 5 erinevat kinnitust.

Sealt edasi läksime siis “külla” selle poisi vanematele. Kokkuvõte selline, et vanemad olid toredad, said murest aru küll aga vist väga tõsiselt sellesse muresse ei suhtunud. Nimelt siis väitis see poiss oma vanemate juuresolekul, et see ei olevatki tema konto. Et üks klassivend poisi paraleelklassist olla mingi aeg tema konto üle võtnud või teinud uue konto, sarnase nimega nagu tal oli olnud. Lihtsalt too poiss lisanud siis ühe tähe lisaks sellele kasutajanimele. Ütles selle poisi nime siis meile ka. Mitte ühtegi korda see laps meile ega oma vanematele otsa ei vaadanud. Maa või varbad olid täna väga põnevad😀

Leppisime siis kohapeal kokku, et poiss läheb homme kooli ja räägib oma kooli sotsiaalpedagoogiga, et keegi rikub tema mainet selle konto alt…et keegi tahab TALLE halba. Ja et poiss ei räägi sellest esialgu sellele teisele poisile, mida meile just rääkinud oli.
Tänasime ja lahkusime.

Teel koju otsisime stuudiumist üles teise nimetatud lapse ja tema vanemad. Facebookist leidsime paar ühist tuttavat ja voilaa oligi aadress olemas. Ilus viis veeta oma aega, oma perekoosolemise ajast. 😀Ühesõnaga jõudsime sinna, koputasime ja pereisa palus kenasti meid tuppa ja kutsus oma poisi ka jutuajamise juurde. Poiss ütles ilusti tere, ei olnud kohkunud moega, näitas ise oma telefoni ette ja ütles, et see pole tema konto. Vaatas silma oma vanematele, meile ja käitus nagu laps kellel polnud põhjust muret tunda.

Otsustasime selle asja lahendada nii, et helistasime esimese poisi emale ja ütlesime, kus oleme ja et sooviksime nüüd kõik uuesti kokku saada, et kõik koos asja arutada, et kelle konto see siis lõplikult on ning kes on nende rõvedate kommentaaride taga.

Nüüd on loo püandikoht, kus selle esimese poisi ema ütles, et tema poeg tunnistas kodus üles, et oli teise poisi peale valetanud, et see polevatki tolle tegu. Aga et kuna tal hakkas kripeldama see asi, siis oli see esimene poiss teisele poisile saatnud cnapchati, et kas too ehk teab sellest asjast midagi. Ja et siis olid nad oma poja käest küsinud, et kelle konto see on ja mis mõtted…olid nad vastuseks saanud, et poisil on mõned nimed veel varuks küll aga ta täpselt ei teagi veel….tema konto see kohe kindlasti polevat. Lõpetasime kõne ja kuna kõne oli kõlari peal, et ka teine pere vestlusest osa saaks, siis…ütles teine poiss kenasti, et jah too esimene saatis tõesti talle snäpi ( see on teadupärast säärane, mis peale vaatamist lihtsalt kustub) ja selline jutt neil tõepoolest oli olnud.

Minu enda hinnangul ja kogemuste põhjal on inetute kommentaaride taga esimene poiss. Olen veendunud, sest koju jõudes küsisin, oma lapse käest ple, et miks ta arvab, et see esimene poiss selle kasutajanime taga on?
Vastus lihtne ja loogiline, kunagi olid nad sõbrad olnud. Ja klassikaaslased ja suhtlesid ka omavahel. Ja seepärast võttis ta selle poisi oma instagrami kontol ka sõbraks. Sel poisil on mitu mitu erinevat kontot, mida ka vanemad teadsid.
Ja selle peale lasin lastel veel mõnelt küsida, et kas nad ka teavad, kellele see konto kuulub. Vastus oli üks ühele kattuv. Sama.

Nõme on see, et on ju keeruline keskenduda õppimisele kui keegi teisest koolist su piltide alla rõvedusi kirjutab. Ning sinu eest väljaastuvate sõpradele niisamuti ropusuuga salapärase oranzi murutraktori profiilipildiga anonüümik armu just ei anna.

Sinna kinnisele kontole ei ole ligipääsu igaühele. Praeguseks on see isik küll sõbralistist eemaldatud ja instagramile teada antud probleemidest nimetatud kontoga.

Ühesõnaga, kui keegi veel teab, kes peidab end instagramis kasutaja nime
“Crizbevibing” taga on julgelt mulle oodatud kirjutama. Anonüümsus tagatud.

* võtan selle postituse maha kui nimetatud kasutaja võtab minuga ISE ühendust


Paneb imestama ausalt, kas tõesti eelmisel aastal ei saadud veel aru, et mul on tõsi taga ja ma ei jäta enam mitte kunagi ühtegi sellist käitumist oma laste suhtes kahesilma vahele ja tähelepanuta.

Kui nädalalõpuks selgust pole, astun edasisi vajalikke samme, et kes tegi…välja selgitatud saaks.





Retro klassikaline ajatu hygge

Minu jaoks on jõulude eelne kuu alati selline must, posine, pisut sombune ja niiskete veekalkvel kutsika silmadega otsa vaatav periood, kus hing ihkab midagi mõnusat ja head. Natuke klassikat, natuke retrot ja natuke õues akna taga kolistavat tuult ja sooja tuba.

Terve möödunud nädal oli nii kiire nädal, möödudes enamasti õppimise tähe all. Ausalt mulle hakkab juba tunduma, et koduõppel oleks elu palju mugavam ja rahulikum, ning tõtt öelda isegi säästlikum. Nii rahakotisõbralikum kui närvide säästu kulu artiklit silmas pidades. Aga trimestri lõpud ongi keerulisem periood, eriti siis, kui sul on kodus kolm tegeleast, kellel korraga see hetk kätte jõudnud, kus avastatakse et oi aga see töö ja too ….. aaaaaaa pead laiali jooksmise hetk. Aga peagi on kõik taas korras. Ja võib rahulikult edasi hingata, et kolme kuu pärast samasse tsüklisse paiskuda. Koduõpe oleks lihtsam.

Aga vahepeal me kogesime EL poolt toiduabi pakki, mida me kunagise abi saanuna, siis seekordki meile pakuti ja kes ikka söögist ära ütleb, siis selle me ka vastu võtsime. Paraku, oli mul väga raske sealt pakist midagi söödavat leida, aga kokkuvõttes, kui kõht on ikka väga tühi siis hoiad paremad palad lastele ja ise sööd selle, mis üle jääb. Nii on see ikka olnud ja on ka edaspidi. Tean neid aegu ja seda enam, teades palju neid pakke laiali jagati, siis on mul väga kurb meel tõdeda, et on praegugi selliseid perekondi, kel sellised hetked võib olla käes.

Mina oma retro klassika jutuga kõrbistan soojas toas istudes piparkooke, arvutis klõbistades, või märkmikusse kritseldades mõttemalle, lonksan kuuma teed peale ja õues kolistav tuul on pigem boonuseks ja toetab seda kutsikasilmadega novembrikuu tunnet AGA mõni pere on ilmselt see, kus lapsed peavad istuma toas jopedega, või emad-isad kalkuleerivad väga hoolega, mida lauale panna, mida ise süüa ja lastele anda. Samal ajal, kui murravad pead, kuidas mõlema lapsevanema sõitudeks kütust võiks jaguda ning lapsed kooli-lasteaeda…ja siis loevad lehest, kuidas haridusminister maksumaksja kulude ja kirjadega…. samal ajal kui nemad on küsinud omavalitsusest näiteks härdalt abi, on neile suht näkku naerdud…Ühesõnaga siis, meil tekkis mõte, et teeme toiduprojekti ja ausalt, ma ei ole eriline projektide kirjutaja, sest mul lihtsalt pole seda enam aega. On mõte, panen kirja, pöördun ja küsin..kui vastus on ei, siis on ei ja kui on jaa, siis on väga tore, minul hea meel ja kahel perel mõneks päevaks ka kõht täis ja korraks üks mure vähem.

Ehk siis… koostöös mõnede oma vanade kontaktidega ja uute pöördumiste kaudu, saame panna kokku kaks toidukorvi kahele perele. Isiklikult oma heade kolleegidega saab sinna korvi ka veel head ja paremat, mis tuleb meie endi panusest.

Otsustasime küpsetada piparkooke ja suhkruküpsiseid ja need novembri viimasel nädalal headele sõpradele ja tuttavatele väikese “tasu” eest müüa. Saadud tasude eest pakub me hea tuttav fotograaf lühikese fotosessiooni tervele perele kasutamiseks. Minu poolt minu kirjutatud raamat ja laste poolt kokku pandud kokaraamat. Et siis retrot ja klassikat igasse koduse. Minu isikliku retro klassika hygge retsepti koos koostisosadega saab ka ilmselt pakki pistetud. Kui pakk koos, siis ma toon välja ka toetajate nimed, tänutäheks. Praegu tunnustan neid kõiki, kes minu pöördumisele päris kiiresti ja äärmiselt positiivselt vastasid 🙂 Au on teiega koostööd teha.

Jah, nädal võib ju kiire olla. Et isegi oma hommikuse tehtud tee võib leida õhtul laualt jääkirme peal. Või et vaatad stuudiumit ja närv läheb mustaks, või et midagi muud, mis lihtsalt külvab kaose….piltlikult öeldes, olen aru saanud, et iga olukord on selline, et kukud maha, tõused püsti, klopid põlved puhtaks ja lähed teed oma tee, närid piparkooke ja kaisutad seda pruunide veekalkvel silmadega novembrikuud…..

Rääkides klassikast…must tee. Tavaline must ja kange tee. mõne lusikatäie suhkruga. See on klassika. Retro.