Autor

Kadri

Browsing

Teistmoodi kogemus. Siinsamas kodule lähedal. Kokkuleppel on pakkuda võimalus, tegeleda ühe vahva hobusega, kes armastab paitusi, patsutusi ja laka sisse patside punumisi. Eriti meeldib, kui keegi tundide kaupa harjab, leiba peost pakub ja takjanuppe lakkast/sabast lahti harjab.

On võimalik teha tasakaaluharjutusi, õppida istakut ja käia jalutamas lähedal asuvatel maastikuradadel või maneeziz. Või looduses fotosessioone, taustaks iga kord eriilmeline Saadjärv.

(Soovi korral on alati ka kindel fotograaf, kes teab, mida teeb ja juhendab, et ka Sina teaksid, mida sa teed)

Mõnikord on loodus nii värviline, või kirgas ja eriti uhke tunne on, kui lõpuks ometi lubatakse poniga maastikule. Viljapõllule, kruusateele, heinapõllule.

Peale lasteaeda, panna soojad riided selga, kaasa haarata jopp, ja igaks juhuks seelik, sest, nagu viimane kord, minnes ratsutama, nägime superlahedat kollast põldu. Ja fotograaf Kadri Talivätsing oli ka vaba.

Poni Zimbaga ja tüdrukutel tulevad ägedad pildid, sest nad tunnevad üksteisega hästi. Teavad juba kiikse ja seda, teab Zimba eriti hästi, et tüdrukute kallid, ja pärast maiuspalaks jäetud leib või porgand maitseb imehästi 😉

Sügis tähendab, seda, et ilm ja inimesed on maha rahunenud. Kõik toimetavad omakeskis, naudivad iseenda mõtteid ja omasoodu kulgemist läbi aja ja mööda oma rada. Ka tormid veeklaasis, rannas on maha rahunenud, ja eluolu kulgeb jälle omasoodu edasi.

Ma ei saaks öelda, et mind mingid asjad ei häiri. Häirivad ikka. Näiteks sellised asjad, kuidas keegi oma mõtete pähe, kirjutab ülipikki postitusi, mida oma nime alt esitada. Postitused, mis peaksid sisult väljendama selle inimese vaatenurka ja suhtumist ümbritsevasse või tema oma peresuhetesse. Aga see on vaid jutt, lehekülg, lehekülje järel, aga millega see haakub, kui sõnad ja kirjutatu paberil on risti vastupidised tegelikkusele. Vahel, tahaks tema sõnavõttude alla kommenterida, et kust võib leida originaali, mis on tema mõtete aluseks. Aga, ma pole seda kunagi, teinud, sest…. ei tasu vaeva, oma hingerahu häirida, mõeldes, et see talle endale oluline tähelepanek võiks olla. Sest, tegelikult, ma ei oota ka, et ta tuleks ja loeks siit midagi, mis meeldib ja siis oma lehele pahupidi keeratult, oma mõtetena esitleb.

Täna on meil peres sünnipäev. Tõime koju lilli, joonistasime kaardi ja tegime sünnipäevalaua. Ning tõime, konkreetse sünnipäeva tordi kohviarmastajale sünnipäevalapsele. Toorjuust. Kohvimaitselise moussega. Muud kingid on salajased ja avalikustamisele ei kuulu😊😀

Üks meist käis täna Sangastes leivanädalal, rukkileiba maitsmas ja ekskursioonil Sangaste lossis. Homme, läheb teine räätsadega rabamatkale ja kolmas saab lasteaias küpsetada õunakooki. Seega põnev.

Minu jaoks on sügis päral. Järsku on vahtrad kollased ja värvilisi lehti igalpool.

Nii toas, kui õues.

Apollost saadeti terve virn head lugemist ja poest allahindlusega mitu kasti teed, vihmasteks tudu- lõunateks varutud. Kummelit ja mett.

Koolivaheajaks pakuti, päris head võimalust, krussi keerdunud närvirakud, sirgeks triikida.

Homme, kavatsen ma uue ahju järgi testida, alustada uue raamatu kirjutamisega ning järgmise etapiga, võõrutamaks poja imetamisepausidest. Või peaks enne harjutama, pigem oma voodiga?

Minu jaoks on sügis päral. Kuldne, rahulik, teadmisega, et inimesed mu ümber on head.

Teadmisega, et niipalju, kui on inimesi, on erinevaid arvamusi. Hinnanguid ja viise, kuidas midagi teha, avastada. Minul on mu oma tee ja viisid. Me oleme hingest rahul, sest oskame teha hingele pai.

Öeldakse, et paljuga harjub, või et inimesed on oma harjumuste ohvrid. Kes oma mugavustsoonist väljapoole vaadata, ei oska, see sellest lausest ilmselt aru ei saa. Mis harjumus või miks selle ori.

Mina mõtlesin, pea 10 aastat, et nii ongi normaalne. Et toit kaob külmikust, et iga päev kulub wc paberit, mitu rulli. Lapsed said kärada raiskamise eest. Et kui on saabumas öö, tuleb jätta koridoris tuli põlema või et kui kodust ära läksid, tuli olla valmis, et koju jõudes, pole miski nii, nagu see sinna jäetud oli. Ma mõtlesin, et kuigi see ei paistnud olevat see, mida tahtnuks, ei jätkunud ka oskust seda muuta. Aga eelmisel kuul, lükati mind sellest mugavustsoonist välja. Ega see kerge polnud, tuli üsna raskelt ja valusalt, kuid see oli see liikumapanev jõud.

Ja nüüd me siis oleme siin. Uues kodus justkui, kus me olekski kogu aeg elanud, no vähemalt tudub nii. Kuigi seda aega on olnud nüüd nädal. Kas tõesti nii vähe?!? 😂

Olen harjunud sellega, et öösel on kõik tuled kustus või et külmikust ei kao toit ja wc paberi rull, nädal aega on olnud seesama, mis siia tulles konksu otsa pandud sai. Me külmik on täis, piimapakid ei haihtu ja vorst on lõigatud sirgelt. Koolilaste lõunasöök ei haihtu ka poole tunni jooksul laualt, kui olen pisipõngerjaga õue või niisama jalutama läinud 😀

Hämmastav, kui mõnus. Jaa, ega inimene, olles harjunud oma harjumuslike tsoonide ja tavadega, ei teagi võib olla midagi paremat või teistsugusemat tahtagi. Vahel on nii, et on vaja mõnda halvema maiguga nüket, sealt tsoonist välja, et näha, saab ka teistmoodi ja paremini.

Meie esimene oktoober, tähistab ka meie vanema poja sündi. Kallis poja, sai juba 13.

Tordi tellisime harjumuspäraselt Karini tortidelt (Räni 19) ja nagu eeldada võis, haihtus see tort sünnipäevalaualt kiirelt, saatjaks vaid heakskiitev mõmin ja lusika klõbin.

Sünnipäeva pidu oli nagu tavaks saanud Juula puhkemajas. Kuid, tavapäratult, lahkusime juba sama päeva õhtul, tulles koju, kus paar külalist ööbisid me kodus, elutoas. Mugisid ülejääke ja vaatasid telekat.

Ega see tõbigi oma tulekust, kõva häälega, ette teatanud, hiilis ja hiilis ja korraga oli teda terve tuba täis. Mitmesugust. Nii köha, kurguvalu, häälekadu, palavikku, lörisevad ninad ja kõige nõmedam on vist silmapõletik, mis kimbutab juba kolme. Nagu oleks liiv silmas, või liiga kaua raamatut lugenud. Homme paterdame kohalikku perearstikeskusesse ja nõuame rohtu…mis siis, et sel kuul, olen apteeki jätnud juba rohkem kui kuus kümpi. Jube.

Täna käis meil siis ka vanaisa külas. Tõid kausikooki, leivast ja õuntest. Päris uus maitseproov. Ja harjumuspärane Rõngu pagari puuviljakook. Oh, mu lemmik. Nii mõnus oli ja teistmoodi neid võõrustada, siin, kus teistmoodi on teistmoodi kõik.

Õhtupoolikul, toimus väike põgus külmapoisiga vastuseis, ilmselgelt jäi minu kurk, kaotajaks, sest hommikul juba paranemise märke näidanud tervis, on teinud paar sammu tagasi, halvenemise suunal. Aga, miskit siiski toimus, ja püüdsime sügise maagia ja sportliku huvi purki.

Kivikesi loendamas. Uus katse, püüda sügisevaim purki.

Nüüd löristame tatti, joome teed ja mugime köhakomme, lootuses, et see siil seal kurgus, tõmbab hommikuks uttu.

Selle ümbernurga uudishimuga puutusin ma täna üle pika aja kokku. Viimasel ajal kohe on tabanud inimesed, kellega läbi käin, et pigem otse ja omadega suhelda, küsida, kui miskit abi vaja, murte kurta või niisama eluolust rääkida. Tegelikult, ma ei mõistagi inimesi, kes selle asemel, et otse küsida, näiteks ” Kas sa elad kuskil mujal, et su auto seisab mitte su kodu akna all?” või näiteks, et ” Kuhu kanti kolisid, et lapsed hoopis vastassunda koolibussilt asutavad?” hoopis, kirjutavad kellelegi kolmandale ja küsivad nii ääri veeri, et ” Kuule, ei tea, kas need on seal oma elukohta vahetanud, et tema lapsed olla näinud, et auto seisab seal ja lapsedki ei lähe oma kodusuunas?” Ja siis see, kolmas inimene tuleb teeb sinuga juttu, et no …. Huu keers! Kui sul on mingi kuradi küsimus, minu elu kohta, siis tuled ja küsid otse. Kui ei julge või ei taha, noo järelikult, mis see sinu asi on, kus minu auto seisab või kuhu suunas lapsed lähevad.

Selline ümbernurga uudishimu on vastik.

Aga tõde on see, et ega ma antud hetkel selle ümbernurga uudishimutseja vastu hästi meelestatud pole. Samas, pole ma kunagi kedagi hammustanud ega kurja koera moodi lõrisenud või kihvasid näidanud.

Urr….auh 😀

Öeldakse, et kaksikute tähtkujus olevad inimesed, võivad päeva jooksul mitu korda oma meelt ja arvamust muuta. Vahel on see hea vabandus, vahel aga on tüütu tõdeda, et täpselt nii see ongi. Ka täna hommikul oli mul hoopis teistpidine arvamus, kui praegu. Nimelt, see viimane pettumus, et hobusega, tuuletormis, korralikke jäädvustusi ei saanud. Nüüd arvan, et olles, neid viimaseid näinud, olen kindel, et need pildid, mis on nö loomuliku tegevuse käigus kinni püütud, need on ikka kõige kenamad. Ja neid kenasid, on päris mitmeid.

Seega viis kärbest korraga kinni püütud kenasti. Ja loomulikult, olen ma lõpp tulemusega rahul😉

Aitähh fotograafile, kes tuli appi ja asendas teist fotograafi, kellega oli varasemalt kokku lepitud, kuid kes ilmateatest, vaatas, et hakkab sadama ja tühistas oma tuleku, vaid loetud tunnid enne kohaletuleku vajadust. Hoolimata, minu esmasest kriitikast, olen muutnud meelt, sest ilmatingimused🍃, no polnud normaalsed.😀 aga luges, nii kohalolijate kui fotograafi tahe, ilusad hetked purki püüda 😊

Tänan!

Otsustasime, juba blogima hakates, et kirjutame positiivsetest emotsioonidest, kuid nagu elus ikka, mõtlesime ringi ja otsustasime kirjutada, täpselt nii, nagu see on päriselt. Loomulikult, mingid filtrid on, sest absoluutselt kõigest, ei pea rääkima ja tõtt öelda, ei peagi kõike kõigiga jagama.

Kuid, selle sügisega on mõttemaailm muutunud. Teate, ütlust, et vein muutub aastatega paremaks, praegu kaalun, hoopis seda lauset veidi ümber mugandama. Nimelt, silmaring, mõttemaailm ja inimese väärtushinnangud koos põhimõtetega ja eelkõige prioriteedid, muutuvad aastatega paremaks. Ka lisandub sihikindlust. Ja sihikindlus, annab võime muuta ligadi logadi oleva asja, paremaks. Kui ei anna, tuleb kainelt osata mõelda ja loobuda ligadi logadi asjadest. Asjadest, mil kasutegur väike, kuid kulutegur kordades suurem.

Kogu maailma, ei muuda ega suudagi muuta üks inimene. Üks inimene suudab muuta oma maailma, avardades, liita oma väikesed maailmad koos kallite inimestega. See maailm, kus on poliitilised protsessid, kus ministrid loobivad üksteist poriga, kus president “vihkab” ja kus inimesed, elavad selle nimel, et saaks teisele ” ära panna”. Sellist maailma, pole mulle vaja.

Minu maailmas, on inimesed head, positiivse energiaga. Oma energiakaasusesse lasen inimesed, kes on vaadetelt sarnased, on toredad, abivalmid ja kes ei edenda oma heaolu, meie pere arvelt. Need, kellel püsivad sünnipäevad, ilma fb abita meeles, kes vahel küsivad niisamagi, et hei kuidas läheb ja kas saate hakkama. Need, kellega aeg ajalt kohvitassi taga lobisemas end leian. Need, kes liikluses on mõistlikud, või kes on lihtsalt naeratavad ja head. Ei ole mõtet muretseda, inimeste eest ega pärast, kellele sina absull korda ei lähe. Kes ei näe sinus midagi muud, peale võimaliku ärakasutatava teguri.

Meil algas oktoobri algus poja sünnipäevaga. Suur poja, juba 13 🎂. Käisime pidasime vanaema juures pidu. Ka tädil oli sünnipäev. Uus pidu tuleb nüüd laupäeval ja veel pühapäevgi on külalisi oodata.

See, koera Bruno teema. See peni hakkas nüüd aktiivseks seltsikoeraks. Tallielu või koduse peesitava mõnuleva peni asemel, tekkis ringirändav kaaslane. Osalt, seepärast, et kui kodust ära oleme, siis olgu ta meiega kaasas, kui oma taksiliku kiunumisega närve sööb. Autosõit talle meeldib. Tallielu meeldib talle ka.

Käisin ükspäev juuksurisalongis Terra Mariana. Jess, mul täiega vedas. Peale mõnusa seltskonna, sain täiega ägedat värvi juuksed. Ja õhulisema soengu. Kuigi algas periood, kus müts dikteerib, mis soeng peas on.

Sain targemaks, ka muidugi, natuke 😀

Ja siis järgmisel päeval, juhtus nii, et sattusin Ju-ju Kirsi juukse ja jumestuskunstniku juurde. Kus sain siis ülinunnu soengu ja jumestuse.

Selsamal õhtul, üritasime, siis maha lüüa ka viis kärbest ühe hoobiga. Esiteks, korda teha st kammida, harjata ja vabastada takjatest, üks kena hobune. Teiseks, suhelda, hobuinimestega. Kolmandaks, luua hobusega side, usaldus. Neljandaks, teha kodulehe tarbeks ägedaid nö stiliseerituid pilte ja viiendaks nö igapäevaseid ratsapilte.

Muidu, vist õnnestus kõik enam vähem, aga see piltide teema, on natuke kahtlane. Me oleme tavaliselt kasutanud fotograafe, kellel on enamasti laste pildistamise kogemus. Üks kord, sai kasutatud Eleriin Aabi teenuseid, kes tunnistas, et tal kokkupuude hobustega puudub. Kuid tekkinud eelarvamustest hoolimata, tulid välja suurepärased pildid, lastest ja ponidest

Ja siis me oleme kasutanud Kadri Talivätsingu abi, erinevate piltide jäädvustamiseks. Viimsel korral, saime sessiooni ajal tunni jagu külma sadu krae vahele. Kuid pildid olid sügavad ja ägedad.

Rääkimata, nendest piltidest, mis Kristheliga Pärnus tegemas tehtud said. Nii mõnigi pilt sündis pakase meelevallas, kus tuul, jäide ja kõik muud ebameeldivused, nt kanni närivad punased sipelgad esindatud. Või Terje Taltsiga hipodroomil või hullari taga….Aga mitte kunagi, pole mul olnud tunnet, sessiooni ajal, et milleks ma seda kõike teen.

Aga seekord oli, väga väga erinev. Esiteks oli fotograaf, uus. Ja oli tormituul. Tormituul, mida hobune kartis. Mis oli külm, lausa läbilõikavalt jäine. Sadulasse, istuda, üle mitme aasta oli väga jube. Tulin, sealt alla kiiremini, kui üles sain. Soovisin, pilte teha, tuulevarjus. No ilmselgelt…

Üks kaasasolnud tütre sõbrannadest, sai siis sadulas istuda. Seal, kus mina oleks pilte soovinud, neid ma ei saanud. Aksessuaarid, mis olid mõeldud hobust müstilisemaks tegema, neid me ei kasutanud. Olemasolevad lilledki kadusid lakast tuulekiirusel. Need, pildid, mis ma praeguse seisuga näinud olen….ma leidsin, endast ühe…äärmisel juhul kaks, mida ma oleks nõus laskma kasutada. Lastest, vast saaks ikka rohkem. Käesolevatest kuni neli pilti. Pehmelt öeldes olen ma rahulolematu, sest tõsiselt, seda külmetamist, planeeritud aega ja kulu, ja tasuks saadud palavikku ja tõve stiilis, pilt on häält pole, tundub kuidagi jama. Rääkimata pingestatud hobune, keda tormituul närviliseks tegi.

Üks pilt, mis minu meelest hästi välja kukkus, oli see…

Minu lemmik pilt

Aga, ülejäänud, pildid on tulemata, võib olla, on teepeal, kus hobune kodule lähemal, rahulikumad pildid. Mine, sa tea.

Minust püüti kinni aga kõik emotsioonid, ilmed, mis mulle sugugi ei meeldinud. Kui teha ilusaid sätituid pilte, siis olgu ikka kõik kenasti paigas ja sätitud.

Sõlmisime sel hetkel hobusega kahepoolse kokkuleppe moodi diili.

Aga õppetund selline, et tark ei torma, tähendab, see siis seda, et kui kosmosest tulevad märgid, et tuleks edasi lükata mõni asi, siis tulekski seda teha. Kui kasutad fotograafi, kasuta seda, kelle käekirja tead, kelle piltide õnnestumise % on pisut suurem. Kui, see fotograaf, ei saa, siis oota, kuni saab. Mõned vanad ja sissetallatud rajad töötavad paremini, kui uued alles loodavad metsatee rajad, kus sammupaar kaks tallanud.

Oma maailma loome paremaks, kui me ei leiuta juba toimivate süsteemide asemel, testimata süsteeme. Jalgratast, pole vaja enam leiutada. Kasuta seda, mis sul on ja täienda, arenda.

Ja nii ka muudes asjades oma elus.

Ma ei saa vahel üle ega ümber oma laste tunnetest, tujudest või nende vajaduse, või tähelepanu ainuisikulise soovi järgi. Vahel, ei taha, nad lasteaeda käest kinni minna, teinekord teevad enne rühma minekut, nii kõva kalli, et hing ka kinni jääb. Mõnikord on nad pahased, trotsis, solvunud, kiuslikud. Enamasti on nad jutukad, naerusuised, rõõmsad ja lustivaid kilkeid täis tegelased. Nad ütlevad ausalt, kui neile midagi ei meeldi, või vastupidi, kui midagi on üliäge nende meelest.

Ka mina tunnen, et kui mul ärritus kasvab, siis pigem, lähen õue jalutama.

Tiksun õues, jahedas, pimedas, üksi ja seedin oma pahameele lahti, et mis see tegelikult seal taga peitub. Tihtipeale on see täiesti midagi muud, kui asi, mis süütenööriks on plahvatusohtlikult tuli otsa pandud. Aga, et tunded klaarid oleks, siis plahvatusohtlikud tujud tuleb õues, maha tiksuda. Mida see teiste suunas karjumine või hääleulatuse testimine ikka annab. Kuigi sellised tujud vaibuvad ruttu, kui tuleb keegi, kes kallib oma käed ümber sinu, ja kõrva nohistab, ja oma suurte silmadega näo muigvele veab. Pahameel on unustatud.

Teinekord on aga nii, et riid tõuseb kohast, mis täiesti arusaamatu. Oli täna selline situatsioon, kus lasteaeda järgi minnes, parkisin oma auto ühe koha võrra edasi, viimasest parkimisjoonest. Ja minu kõrvale parkis, auto, mis sõnaotseses mõttes, sulges värava. Ma ei mõelnudki midagi sellega, kui pisipõnnile kommenteerisin, et ” hea, et lasteaeda sisse oma autot parkida ei tahtnud.” Autotüüp, kuulis seda kommentaari ja hõikas vastu, et ma ise parkisin ka valesti, parkimiskohast välja. Kui ma jooni vaataks.

Iseenesest on kõik õige. Aga …. ikkagi. Kui ma ei saa parkida, sinna lähimale kohale värava ette, pole veel varem tulnud mõttele, parkida täiesti väravasse. Siinkohal see minu- tema erinevus ongi. Aga loogiline ka – ma ei jäta asja niisama ja mingit riidu ma üles kiskuda ei tahtnud, seega jäin ootama, kuni oma auto juurde naastakse. Ja siis, ta tuli. Ega ta oodanud, et temaga juttu teen. Aga tõepoolest, mõlemad lahkusime ilma riiuta ja kõik korras olevana. Mõlemapidine nö emotsioonidepõhine mööda arusaamine ja rääkimine.

Õppetund, et kui oled riidu kiskunud või tunned end halvasti seeläbi, tuleb sellest rääkida. Ja kõik saab korda.

Aga kui on selline situatsioon, et naine on rutiiniratas, iga päev samad tegevused. Peavalu kimbutab päevast päeva. Vahel ajavad ka lapsed hulluks. Ja kaaslane, juhtub, et päev oli raske, vajab vaikust, et temal pea valutab. Ja siis peavad kõik varvastel tippima. Ajab vahest vihale ikka küll. Rääkida ei saa, sest muidu öeldakse, et ” no mida sa näägutad, jälle siin.” Ja kui need asjad, rääkimata jäävad, kuhjuvad, tekib rahulolematuse tsoon. Seega, tuleb rääkida, kui mitte kaaslasega, siis iseendas lahata ja leida see tegelik probleem.

Sügis on vinge aastaaeg. Ma olen seda väitnud vist igas viimases postituses. Aga nii see ju on. Need mõnusad värvid, tuuline meri. Lainetes seilavad uhketes purjedes laevad. Kootud sokid, ja kuum kohv laual.

Ükspäev siin, tuli aruteluks sügispeo lastekava koostamine. Ohh, kuidas mulle meeldib asju organiseerida. Muidugi üle mõelda, ka, sest kuigi ülesanne oli koostada vaid tegevuskava, siis minu meelest, saab tegevuskava koostada alles pärast seda, kui peo teema, stiil on paika saanud.

Koostasin, siis näitena ühe sügisese peokava lastele.

Sügispidu

Lastele, vanuses 5-8 eluaastat. Asukohaks muruplats (koduõu, varjualusena kodusel asuvas küünis või aidas), vms maalähedase, palkseinte taustal. Ruumi dekoreerimisel kasutaks just sügisande, ja maaläheduse miljöö loomiseks, kasutaks värsket heina või põhku.

Värvide poolest, võtaks snitti algavast hooajast: must, oranz ja valge.

Tegevuskava, oleks tund aega paslik, sest rohkemate tegevuste planeerimisel, võib jääda osavõtt kesiseks, sest kogemus näitab, et 5-7 aastase lapse tähelepanu koondub Sulle maksimaalselt üheks tunniks.

Sellisele peole, võiks raudselt tuua mängu väikesed ponid, kellele laka sisse viia, mõnusaid sügisesi elemente.

Ja laste juustesse, samasuguseid ühtses stiilis aksessuuaare.

Ajakava sisaldaks 30 minutit ponidega ratsutamist. Pärast saaks teha mõned mängud.

Näiteks aaretejaht, mis koos vihjete ja ülesannetega, viib aardeni. Aare võiks olla “kohvris”, kus peotäite kaupa shokolaafi münte ja igaleühele mõnus soolane/magus + jook piknikuamps. Aaretejahile kuluks julgelt 15 minutit ja einele 10 minutit.

Tunni aja sisse, mahub siis ka veel ” Mälumäng” kestvus u 10 min

Mängujuht, asetab põrandale 10 eset. Ja katab rätikuga. Korraks näitab esemeid rätiku alt. Mängijad peavad jätma meelde, mis asjad olid rätiku all. See, kes ütleb rohkem asju täpselt, on võitja.

Võib mängida ka “Kettaheite” mängu. Kus maha on asetatud, limonaadipudelid, kõrrejoogid vms. Ja kui viskaja viskab rõnga, pudeli vms ümber, saab mängija selle endale. Mäng, kestab seni, kuni kõik on midagi võitnud või kuni kõik on maast üles korjatud.

Kusjuures, meilt on küsitud, kas meie ka sellist pidu, näiteks korraldame? Jah, korraldame, küll.

Positiivseid ja ehedat rõõmu lastele pakkuda, on oluline eesmärk 😉

Fotograaf: Kadi Salu. M: me pere väänikud, need pisemad😉

Sellist pidu, võiks läbi viia huumorikas Metsamoor vms. Selline, suurte taskutega roheline kuub ja laia äärega kaabu. Kaabul sügiseandidest kaunistused. Nt pihlakatest tehtud keed kaelas, käel. Seened toki otsas, kübaral. Jojo kastanimunadest jne.

Mihklilaat lasteaias on meie rühmas esmakordne tegevus- üritus. Ükspäev leidsime postkastist kirja lasteaiarühma kasvatajatelt, et Mihklipäeva laadaks, tuleks igal lapsel tuua korvikese sees 5 sügisandi. Võib meisterdada, aga ei pea.

See laat, on siis seoses sügise sünnipäevaga seotud pidustus. Meie korvike- kausike valmib poolest kõrvitsakoorest, mis hommikul veel viimast lihvi saab. Sinna sisse mahub ilus punapõskne õun, naljaka kujuga porgandipoiss, unenäopüüdja sulgede ja pihlakatega. Ja kaks okkalist kastan – siili.

Sügise sünnipäev on sel sügisel aktuaalne teema, selleks puhuks said isegi vastavat värvi ja temaatikaga sünnipäeva riided valmis õmmeldud.

Sügis on täiega lahe.

Sügisel saab, hoolimata jahedamatest ilmadest, teha kõike neidsamu asju, mis ilusa ilma korralgi.

Näiteks kõõluda õues, aiapostidel,

sasida käega hobuste lakas

või kapata hoopis põldudel või traavida liivastel külavahe teedel.

Nii mõnus, kui sul on hobune, kes ei tee vastutuleva või möödasõitva auto peale teist nägugi.

Esimene iseseisev maastik 🙂

Ja esimene õhtu, kus pärast õues lustimist, jäi kogu see kamp vastu puiklemata, suurema sõjata magama. Nohisevad.

Täiega mõnus ja vahva perekond on meil 💕

Sügisene pööripäev ehk ka sügise päevakäänd, päevakäänak, sügisene pööripääv, sügisa pööriba, pöörtuspäiv, on ööpäev, kus öö ja päev on ühepikkused. Kuni jõuluni jäävad päevad aina lühemaks. Mets ja aas kolletavad ja punetavad juba tükk aega ja õhus on ammugi sügise hõngu. Suurem jagu laululindegi on enne pööripäeva vaikselt lahkunud.

Erinevalt talvisest ja suvisest pööriajast on kevadine ja sügisene pööripäev maarahva pärimuses esindatud üsna tagasihoidlikult

Meie tähistasime sel aastal sügisest pööripäeva vääriliselt. Tegime nimekirja nendest asjadest, mille üle oleme tänulik. Tänulikkus paneb märkama seda, mis sul on ja mille üle saad rõõmu tunda. Kui sa ei tea, millest alustada, siis pane kirja kasvõi see, et sul on katus pea kohal, tuba soe ja toit laual. Peagi märkad, et nimekirja lisandub asju juurde ja juurde. Tänulikkus on üks külluse alustaladest.


Pidasime maha korraliku pööripäeva söömaaeg. Toas olles piisab, kui kaunistad laua roheliste ja kollaste küünaldega ning kaunite värviliste sügislehtede ja lilledega. Kindlasti valmista söögiks head ja väekat toitu – seene- ja marjapirukaid, kõrvitsast valmistatud hõrgutisi. Ära unusta ka marju, õunu ja pirne. Enne sööma asumist täna loodust ja Emakest Maad.

Taastasime oma kodus harmoonia ja tasakaalu. Tuuluta tube, korista tolm ja vabane seisma jäänud riietest, jalanõudest ja muudest asjadest, mida sa ei vaja. Kuula mantraid, põleta viirukit ja küünlaid. Valmistu teadlikult uue aastaaja – sügise saabumiseks.

Käisime looduses.
Pööripäeval mine kindlasti loodusesse, jaluta metsas või mereääres, pane tähele sügise märke, korja seeni või marju, too tuppa värvilisi lehti, käbisid või kastaneid, et oma kodu kaunistada.


Juuste või.laka aksessuuaarid

Tubasel ajal on eriti mõnus tegeleda väiksemat või suuremat sorti loovuse ja loominguga. Sügise kirglik energia paneb loovuse õitsema – joonista, maali, vooli, küpseta, rebi, täida, koo või luuleta – ei, mitte teistele näitamiseks, vaid enda hinge rõõmustamiseks.



Sügisperiood on sisekaemuse aeg. Tuleb vaadata enda sisse sügavamale tasemele, mõista iseend ning tegeleda vaimse arengu ülesannetega.

Mõnusat ja maagilist pööripäevaaega!
Alates pööripäevast hakkavad ööd muutuma aina pikemaks ja pikemaks ning valget aega jääb aina vähemaks. Kuid ka see aeg on meile väga vajalik. Tuleb hinnata pimeduse, puhkeaja ja rahulikuma perioodi võlusid, sest just see on aeg, mida inimene vajab arenguks, kasvuks ja liikumiseks uuele tasandile.

Pööripäevaaeg on alati pisut müstiline, kandes endas maagilist salapära. See on nihe, mis ei vii meid ainuüksi järgmisse aastaaega, vaid muudab nii mõndagi ka inimeste teadvuses, emotsioonides ja käitumises. Sügisene aeg on suurepärane, et tegeleda oma sisemaailmaga, teadlikult jälgida oma tundeid ja mõtteid ning hoolitseda oma keha ja meele eest.

Kuna pööripäev kannab endas suurt muutuste jõudu, siis tasub nüüd lugeda, kas peaksid pigem käised üles käärima ja asuma aktiivselt tegutsema, või suisa vastupidi – andma endale puhkust ja nautima elu rahulikumat perioodi.

Rahulikum periood 😉