Autor

admin

Browsing

Olen viimasel ajal kohtunud paljude uute inimestega ning pannud tähele, et väga suur osa meist ei väärtusta end piisavalt. Väga huvitav on jälgida, kuidas inimesed alaväärtustavad enda vajalikkust ja võimekust ning samal ajal ülehindavad teisi enda ümber. Meil pole iseenda võimete laest õrna aimugi, kuniks keegi tuleb ja tõestab, et oleme tegelikult kõik palju enamaks võimelised, kui eales uskusime. Ja see inspireerib! Meile kõigile on aeg-ajalt vaja meelde tuletada, et piirid on vaid meie endi kahe kõrva vahel. Paraku kipume me sellest alles siis aru saama, kui oleme selg vastu seina ning peame oma mugavustsoonist välja tulema. Mul on soovitus – ära jää seda hetke ootama. Me kõik teame, et me oleme võimelised palju enamaks, kui täna endast välja paneme.

Me oleme iseendi suhtes palju kriitilisemad kui keegi teine. See on tegelikult hämmastav, kuidas inimesed kipuvad iseendas nägema vaid nõrgemaid külgi. Toimub justkui pidev võiduajamine, milles võistleme selle ideaalse ettekujutusega iseendist. Ja mitte ainult – et endale ikka võimalikult palju „puid alla panna“, võrdleme end veel ka teiste inimestega, kes tunduvad palju ideaalsemad, andekamad ja targemad, kui me ise. Kas tuleb tuttav ette?

Mitu ideed on Sul elu jooksul pähe tulnud, mille oled tegemata jätnud selle pärast, et ei usu piisavalt iseendasse või sellesse, et Su idee võiks midagi väärt olla? Ja siis mingi aja pärast avastad, et keegi on Sinu kunagise idee edukalt realiseerinud ning suure varanduse kokku ajanud. Mitu korda Sinuga selline asi on juhtunud, et jätsid midagi tegemata, sest alahindasid iseennast? Kui tihti hoiavad tagasi mõtted „Ma ei saa sellega hakkama. Ma ei ole piisavalt hea. Ma ei ole piisavalt tark. Sellest ei saaks kunagi asja. Mina ei saaks kunagi millegi sellisega hakkama…“

Mõtle tagasi kõigile neile hetkedele, kui milleski õnnestusid. Igaühe elus on neid hetki olnud, olgu selleks siis jalgrattaga sõitma õppimine, kooli lõpetamine, ülikooli sisse saamine, mõne tööülesande edukas lõpetamine vms. Pane need hetked kirja. See kinnitab Sulle, et oled piisavalt hea ja suudad elus asju korda saata. Igapäevaste tegevuste keskel kipume me lihtsalt neid pisikesi või suuri võite unustama.

Hakka iseennast rohkem usaldama. Pane tähele oma väikesi edusamme, teadvusta neid endale ning pea meeles – suurele edule sillutatakse teed sammhaaval. Suured saavutused koosnevad pisikestest võitudest.

Sul on lihtsalt vaja alistada oma „nelja minuti piir“ ja tõestada iseendale, et oled selleks suuteline. Nii, et pane omale mingi eesmärk ning hakka pisikeste sammudega selle poole liikuma. Edu külvab edu. Alusta pisikeste sammudega ning tähista isiklikke võite. Kui keegi Sind millegi eest kiidab, ära aja seda tagasi vaid täna neid südamest. See annab eneseusku ja enesekindlust juurde! Lõpeta iseenda võrdlemine teistega. Mõtle sellele korraks – mida see Sulle annab? Meil kõigil on erinev taustasüsteem ning täiesti erinevad elud. Mõtle sellest nii, et me kõik oleme puuviljad, aga erinevad. Üks inimene on õun, teine apelsin, kolmas banaan. Kui keegi on õun, millest saab head õunamahla, ei peaks Sa olema kurb, kui Sinust õunamahla teha ei saa, sest oled apelsin! Meil kõigil on oma tugevused, oluline ongi keskenduda iseenda tugevustele ning lõpetada muretsemine nende oskuste puudumise üle, mida mõnel teisel inimesel näeme.

On lugematul hulgal lugusid kuulsatest näitlejatest, kellele öeldi, et nad pole midagi väärt või ettevõtjatest, kel jäi kool lõpetamata jne. Mis oli see üks asi, mis neid elus edasi viis? Nad uskusid iseendasse. Ja see on tugevaim jõud, mis olla saab. Ainult Sinul on täielik kontroll iseenda üle, nii et usu endasse. Sa oled piisavalt hea, usu mind.

😊

Otsused, need väikesed ja tähtsusetud, kuid teisalt piisavalt suured, et vaevama jääda. Kas peaks minema välja jalutama või vastama e-mailidele? Vaadata mõnd head filmi või võtta kätte ja teha tööd (äri)ideega, millest juba aastaid mõtled? Kas lugeda 10 lehekülge raamatut või teha selle ajaga hoopis 200 kätekõverdust? Igal päeval tundub, et keegi või miski justkui tirib meid erinevatesse suundadesse, pannes valima asjade vahel, mida tahame teha ning asjade vahel, mille suhtes tunneme teatavat kohustust. Ja see pinge kurnab lõpuks ära, kas pole?

Selle asemel, et langetada konkreetne otsus, kipume iseendaga igal päeval jaurama. Lõpuks langetame enda jaoks mugavama otsuse, sest arvame, et siis ei pea enam pead vaevama. Vaatame tundide kaupa telekat, õgime (rämps)toitu ja võtame vahel mõne pokaali veini. Libistame silmaga üle e-mailidest, mis tulnud pärast tööpäeva lõppu, passime Facebookis või Instagramis ning ühel hetkel avastame, et tegelikult oleks ammu pidanud magama minema.

Ja siis voodis, enne kui hakkame magama jääma, mõtleme päevale tagasi ja saame aru – seda päeva ei saa mitte kunagi tagasi. Raiskasin lihtsalt ühe päeva oma elust, või siis suurema osa sellest.

Kui Sul on selliseid päevi ja õhtuid olnud rohkem kui üks, siis tõenäoliselt ühel hetkel tekib Sinus enesehaletsuse tunne. Tekib tunne, nagu oleksid koolis mõnel tähtsal eksamil läbi kukkunud. Sa tead, et oleksid saanud paremini, aga keegi teine ei saanud Sinu eest rohkem õppida. Kust ma seda tean? Been there, done that.

Põhjuseid selliseks sihipäratuks käitumiseks võib olla mitu. Üks on see, et Sul pole enda jaoks kirja pandud konkreetseid eesmärke ei aasta, kuu ega nädala kohta. Teine äärmus võib olla see, et oled see tüüp, kes rabab sajal rindel korraga ning ühel hetkel kasvab to-do listnii pikaks, et jõud ei käi enam üle.

Sellistel hetkedel tuleks endalt küsida: MIKS ma kõiki neid asju teen? MILLISED neist tegevustest mulle tõeliselt olulised on? Ärge minust valesti aru saage. Me kõik peame aeg-ajalt tegema asju, mida tegelikult teha ei soovi. Karm tõde on aga see, et enamik „peaksin“ kõneviisiga algavaid tegevusi tulenevad meie sisemistest otsustest mitte välistest tingimustest.

Meil on tegelikult palju rohkem paindlikkust ja valikuvõimalusi oma aja ja tegevuste planeerimiseks, kui arvatagi oskame. Kui panna mõne valikuga lati alt läbi, siis on ratsionaalsed vabandused kiired tulema. Ja need vabandused ei pane end halvasti tundma, sest olgem ausad – enesetunne on ilma nende vabandustetagi juba üsna kehv. Oma kogemuste põhjal julgen väita, et tegevused, mis head tunnet tekitavad, on näiteks sellised, mille puhul:

Sa naudid protsessi sama palju kui tulemust;

tunned end õnnelikuna ka siis, kui keegi teine sellest midagi ei tea;

oled pärast tegevuse lõpetamist paremas konditsioonis (vaimselt ja/või füüsiliselt).

Selge see, et me ei jõua teha kõiki asju, mida tahaksime. Nii ilmne ei ole aga see, et tegelikult me ei tahagi kõiki asju teha. Hirm ja kohustuse tunne on need, mis ütlevad meile, et peame tegema rohkem või muidu…

Loodan, et see pisike kolmepunktiline nimekiri tegevustest, mis minus hea tunde tekitab, haakub ka Sinu kogemustega. Mõtle oma igapäevaste tegevuste peale – mida Sa tegelikult teha tahad ning mis on need tegevused, mida teed kellegi teise väärtushinnangute pärast?

Võta sellele mõtlemiseks rohkem kui minut. Sellistel hetkedel ei ole vaja end kuidagi isekana tunda. Kui mõtestad enda jaoks lahti, mis on Sulle tegelikult oluline, väheneb ka Sinu stressitase. See võib esmapilgul tunduda väikese asjana, aga tegelikult alahindad Sa ühe terve, õnneliku ja rahuloleva inimese jõudu maailmas suuri asju korda saata.

🍏/🍎

💛


Inimesed kannavad ja kasutavad oma asjadest tegelikult vaid 20–25%. Kõik ülejäänu oleme ostnud, sest oli suur allahindlus või oli mõni uus trend laineid löömas, või on need lihtsalt jäänud riiulisse ammusest ajast seisma. Aga nagu me teame, siis trendid vahetuvad pidevalt ja vidinad uuenevad igal aastal, me ei jõua kunagi nendega sammu pidada.

Asjade omamises ja ostmises ei ole tegelikult ju midagi valet. Me kõik peame kandma midagi seljas ning kasutama ning ostma teataval määral asju. Vale on hoopis asjadele liigse tähenduse andmine, nende pärast ärevuse ja stressi talumine ning olulise unustamine.

Minimalism on vastus! Minimalismi tõdesid omaks võttes saad lükata kõrvale ebaolulise ja eeskätt teha endale selgeks, miks see on ebaoluline.

Kas ootad seda ühte maagilist hetke, mil oma õnn ja elu enda kätte võtta?
■ Ootad aasta algust, mil kõik lubadused taas kirja panna?
■ Ootad uue kuu algust, et võlad käsile võtta?
■ Ootad esmaspäeva, et siis tervislikumalt toituma hakata?
■ Ootad, millal tööl kiire periood läbi saaks, et seda raamatut alustada? Ootad vihmaseid ilmu, et raamatut alustada?
■ Ootad ellu uut inimest, et saaksid halvast suhtest lahti lasta?
■ Ootad aega, millal teenid selle kindla palganumbri, et reisimaminna?
■ Ootad ilmutust?
Kui kaua sa oled valmis ootama, enne kui oma eluga päriselt alustad ja taipad, et see ei olegi peaproov? Ilmselt ei saa mitte kunagi meist täiuslikke inimesi ja ei tule kõiki täiuslikke olukordi. Mida sa aga saaksid teha, on hakata oma unistustega pihta juba täna ja liikuda samm-sammult edasi.

Alusta!

Kõigepealt pead endale selgeks tegema, et see, mis sul on, on juba piisav! Kui sa sellest aru ei saa, siis ei lakka sa kunagi ihkamast kõike, mis on uuem, suurem ja uhkem. Saa võitu lõpututest reklaamtahvlitest ja ära lase allahindlustel enda üle võimu saada.
■ Alusta oma asjade sorteerimist ja vähendamist.
■ Alusta oma päevaplaani lihtsustamist, kohustuste vähendamist, et teha rohkem ruumi meeldivale.

Kuidas seda kõike teha?

Asjadest lahti laskmine on väga raske, aga nendest vaba olemine nii ilus.

Ja see tõesti on meile kõigile väga raske. Minul on juba on lihtsam, sest olen oma lahtilaskmise lihaseid treeninud aastaid. Kindlasti on olnud võõrutusnähte ja suurt tööd, aga iga asi saab kuskilt alguse. Vaata oma kodus võõra pilguga ringi ja märka, kas sul leidub seal midagi nendest kategooriatest?

  • Sentimentaalse väärtusega asjad

See Hiiumaalt korjatud kivi teie esimeselt kohtingult. See vanaema antud serviis, mis seisab kapis klaasi taga juba kümme aastat. Kõik need sünnipäevakaardid. Üheksanda klassi lõpusõrmus koolist, kus sulle ei meeldinud tegelikult käia, ja nii edasi. Paljud asjad, mis meil on, kannavad endaga kaasas emotsionaalset pagasit ja meil on raske lasta neil minna.

Küsi endalt, kas ilma selle konkreetse asjata oleks sul ka mälestus alles? Kui asi on vajalik, et meelde tuletada ja luua elavaid mälupilte, siis võid alati teha sellest foto ja luua arvutisse kausta koos piltide ja kommentaaridega nendest esemetest. Ja siis lase neil minna, sest väärtus oli tegelikult hetkes või inimestes, aga mitte asjas.

  • Äkki-seda-läheb-kunagi-vaja-asjad

See on põhiline põhjus, miks inimesed hoiavad alles asju, mida nad ei kasuta. Äkki ühel päeval läheb vaja! Aga on suur vahe sellel, kas sa vajad seda, või kas sa VÕIB-OLLA vajad seda.

Kui sa pole mingit eset juba aasta aega kasutanud, siis võid vabalt lasta tal minna. Ja kui juhtub, et mõnda nendest asjadest kunagi vajad, siis saab alati rentida, osta, laenata, vahetada. 99%-l juhtudest sa esemest puudust ei tunne, vaid naudid seda, et ei pea sellelt regulaarselt tolmu pühkima ja seda ühest kohast teise tõstma.

Vanematel inimestel on ilmselt seda raskem teha, sest nad on kasvanud üles teistsuguses keskkonnas, sellises, kus polnud eriti midagi saada. Praegu aga on ajad muutunud ja valikuid nii palju, et saame noppida välja ainult lemmikud ning ei pea kõike igaks juhuks alles hoidma. Ei pea ennast üleliigsega koormama.

  • Paberkola

Mis puutub vanadesse koolimärkmetesse, siis soovitan need digitaliseerida ja arvutisse kaust luua, nii on neid igal hetkel võimalik sirvida ja printida ning need ei kogu tolmu ega võta ruumi. Meenuta, kui palju ja kui tihti sa neid ikkagi sirvinud oled? Kas üldse?

Sama saad ka teha kuhjuvate tšekkide ja “vajalike“ paberitega. Skaneeri ja digitaliseeri, nii on nad sul alati käepärast võtta, nad ei põle, nad ei kulu ega hävi. Eeldusel muidugi, et laed nad üles pilve või mõnda teise igavesse ja kustumatusse failikogujasse.

  • “Aitäh kingituse eest! Ma panen selle sinna sahtlisse, kus on kõik need teised kingitused, mida ma ei kasuta“

Tihti tunneme süüd, kui anname või viskame ära midagi, mis on meile kingitud. Sain hiljuti Raamatuvahetusest raamatu, millel oli sees pühendus, ehk siis see oli kellelegi kingitud ja see vahetati ära. Olin koos sõbrannaga kohvikus, kui avasin paki, ja ta ei suutnud uskuda, et keegi kingib ära pühendusega raamatu. Mina aga ei suutnud aru saada, et miks peaks hoidma alles raamatut, kui see ei meeldi või on juba läbi loetud.

Meil on raske lasta lahti asjadest, mille on kinkinud meile need, kes meid armastavad. Usu või mitte, aga nad armastavad sind ka siis edasi, kui kingi ära viskad või edasi kingid. Kingituse eesmärk on teha keegi õnnelikuks, ja kui ese seda ei tee, siis milleks seda hoida. Vaevalt sind armastav inimene tahab, et hoiaksid kodus midagi, mis sind väsitab või ees on. Keegi ei taha ju kinkida üleliigset koormat. Parem leida asjale omanik, kelle jaoks on sellel suur väärtus.

  • Asja hind on aeg, mis sa selle vastu vahetasid

Meil on raske lasta minna asjadel, mis maksid palju. Võib-olla on see kallis talvemantel, mis ajab sügelema, see ebamugav tugitool, mis tundus nii ilus, või see kohvimasin, mis kõigil on, aga mis teeb üsna kehva kohvi.

Mõtle parem sellele, kas raha on väärt, et panna kogu su keha sügelema? Kas see on väärt, et koormata su pead ja täita su ruumi. Mõtle enda ja aja väärtusele, sest selle kõrval on raha tühine.

  • Üks-päev-hakkan-ma-asjad

See kastitäis maalitarbeid, mis kogub tolmu juba kaks aastat. Need kokandusraamatud, mille järgi sa “ükspäev“ hakkad gurmeeõhtusööke valmistama. Need püksid, kuhu sa kümme aastat pole sisse mahtunud, aga “ükspäev“ jälle mahud. Lase neil lihtsalt minna.

Enese väärtustamine on võti

Dalai-laama on öelnud: “Tundub, et kui mõned inimesed räägivad kaastundest, on neil arusaam, et see eeldab hoolimatust enda vajaduste suhtes või isegi eneseohverdust. Aga tegelikult tuleb tõeline armastus suunata kõigepealt enesele – kui me ei armasta iseennast, kuidas saame armastada teisi?“

Meid on maast madalast õpetatud, et kõigepealt tuleb mõelda teistele, teistest hoolida ja neid aidata. Meil tuleb olla isetu ja pigem anda kui vastu võtta. Väga mõistlik soovitus, sest teistega arvestamine aitab luua häid suhteid ja koguda enda ümber sõpru. Kui hoolime teistest inimestest, siis suure tõenäosusega hoolivad nemad ka meist. Kuid need, kes meid selliste sõnade saatel ellu saatsid, jätsid meile õpetamata ühe olulise asja: me jaksame teistest hoolida üksnes siis, kui kõigepealt õpime hoolima iseendast; me suudame väärtustada inimesi enda ümber vaid siis, kui kõigepealt väärtustame ennast.

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et egoism tähendab isekust, enesearmastust. No kes tahab, et teda egoistiks peetaks? Samas tahab iga inimene tunda end väärtuslikuna. Paras pähkel!

Eneseusu ja -väärikuse olemasolu või puudumine määrab suures osas meie enesetunde, mõtlemise ja käitumise, sellest sõltub, kuidas olukordi tõlgendame ja neile reageerime. Endasse uskumise määrast sõltub, kas julgeme luua suhteid ja võtta vastu elu väljakutseid, kas söandame lahti lasta vanast või klammerdume, kas toetume oma jalgadele või paneme isikliku õnne sõltuma teistest inimestest. 

Enese väärtustamine on tõepoolest elus hakkamasaamise võti!

Sel juhul mulle meeldib olla egoist! Mulle meeldib ennast armastada! Ma usun, et inimene, kes ennast armastab, on siiras ja loomulik, ta tunneb end vabalt ja käitub sundimatult, ta ei kanna maski ega püüa mis tahes hinnaga teistele inimestele meeldida. Sellise inimesega on lihtne ühe katuse all elada, suhelda, koostööd teha, vaielda ja leppida.

Aga vaimne kirjandus väidab ju, et ego tuleb ületada. Kuidas siis sellega on? Me ei saa enne õppida jooksma, kui pole veel õppinud kõndima. Kuidas saab oma ego ületada (või veel hullem – maha suruda) inimene, kel ego pole õieti tärganudki – kel pole aimu, mida ta vajab või kuidas ennast tunneb, millised on need anded, mis lasevad tal tegevusi nautida ja millised takistused ei luba elust rõõmu tunda?

Mulle tundub, et ego ületamine on siiski kõrgem klass. Enne tuleb ennast hoolega uurida, oma vajadused endale selgeks teha ja õppida neid väljendama. Sellega kasvatad oma vaimse selgroo tugevaks ja elukatsumustele vastupidavaks.

Kadi Kütt, julgeb väita, et inimesed, kes endast lugu ei pea ja armastust enda vastu ei arenda, on väga enesekesksed. Kuna need inimesed siplevad madala enesehinnangu küüsis, siis nad varjavad, vassivad, vaidlevad, keelduvad muutumast, süüdistavad, klammerduvad, kontrollivad, nõuavad palju tähelepanu ja solvuvad kergesti. Nad on ohvrienergias – ühelt poolt piinab neid pidev alaväärsustunne, samas keelduvad nad muutumast. Sääraste inimestega on väga keeruline mis tahes sisukamaid teemasid arutada ja – hoidku jumal! – konflikte lahendada. Nende solvumine on justkui kilp, mille taha on end mugav peita ja mis kaitseb riskimise, enese avamise ja muutmise eest. Kui pöörleme pidevas enesehaletsemise ja enda mahategemise rattas, siis lihtsalt ei jaksa kedagi teist kuulata, kuulda võtta ja oma hoolimist välja näidata. Kui me ei armasta iseennast, kuidas saame armastada teisi?

Lapsepõlvekogemusele lisanduvad hilisemad kogemused koolikaaslaste, õpetajate ja sõpradega. Kui kaaslased kiidavad meid heaks ja õpetajad jagavad piisavalt tunnustust, on olulised kivid eneseväärikuse müüri laotud. Kui aga oleme sellest kõigest ilma jäänud või seda ebapiisavalt saanud, kaldume uskuma, et me ei väärigi hoolt ja armastust. See tekitab ebakindlustunde, mis võib põhjustada emotsionaalset eraldatust ning võimetust sõlmida hilisemas elus lähedasi ja stabiilseid suhteid.

Teiseks eneseväärikuse komponendiks on väljateenitud eneseväärikus, mille kujunemisel on oluline koht kõikidel senise elu õnnestumistel ja ebaõnnestumistel. Kui lapsepõlves oleme eneseväärikust toitvast hoolest ja armastusest ilma jäänud, saame hea soorituse ja kiiduväärt tulemustega lapsepõlve kanajalgadel eneseväärikust kompenseerida.

Enesehinnangu tõusule avaldavad mõju hea hinne koolis, ametikõrgendus, palgatõus või muu tööalane võit, kiitus, komplimendid, suur hulk Facebooki sõpru jne.

Kuid ka väljateenitud eneseväärikus võib elu kriisiaegadel kokku variseda. Kui abikaasa hülgab, sõber reedab, jääme tööta või ütleb tervis üles, saab hoobi ka kõige tasakaalukama inimese eneseusk. Siis ei pruugi standarditel põhinev ja saavutustele üles ehitatud enesehinnang survele vastu pidada ja nii ei ole hädasolijal millelegi toetuda. Rahulolu ja uhkustunne asenduvad pettumuse ja häbiga. Siit on lühike samm ärevuse ja depressioonini.

Kõige tähtsam küsimus, mida igaüks peab endalt küsima: mida mina tahan? Sellele küsimusele vastuse otsimine tähendab igal hetkel iseenda tähele panemist. Mida ma vajan praegusel hetkel, et tunda end hästi? Mis teeb mind õnnelikuks? Millised inimesed mind toetavad ja tõstavad? Millised tegevused annavad mulle energiat ja toovad sära mu silmadesse?

Võta endale aega, mõtiskle ja pane oma vastused kirja. 

Mida siis teha, kui lapsepõlves pole enese väärtustamiseks piisavalt tugevat jalgealust loodud ning peamiselt välisest sõltuv enesehinnang on löönud kõikuma?

Kui sa pole siiani taibanud iseenda eest hoolt kanda, siis nüüd tuleb see sul ära õppida. Sul tuleb õppida tegema asju, mida vanemad ja õpetajad jätsid sulle õpetamata: oma vajaduste ja tunnete teadvustamine ning nende väljendamine, enda eest hoolitsemine, endale heade asjade lubamine ja enese armastamine. Ja teha seda hoolimata hirmust, et kui keskendud endale, peetakse sind egoistiks. Sul on õigus jääda truuks oma arvamusele, kaitsta oma õigusi ja langetada ise oma otsuseid. Ma usun, et selline egoism on eluterve ja vajalik. See laseb sul sirge seljaga oma teed käia, aga ka kõikidele teistele inimestele, kes on su ümber, tähelepanu ja armastust jagada.

Kevadpühani on veel nädalajagu aega, kuid…käisime täna õdede- vendade ja oma sõpradega Juula Külamajas kevadpüha aardeid otsimas. Pärast korraldatud aaretejahti, grillisid poisid vorste ja liha ning tüdrukud lõikusid salatit. Tegime sauna, jõime limpsi ja krõbistasime popkorni kõrvale. Telekavaba päev😋, sest siin ei ole telekanaleid, kus multikaid tuleks.

Värvisime käe meisterlikkuse harjutamiseks mõned munad, sõime krõbedaid Juulamõisa kohviku vahvleid ja kuuma kakaod. Mõnus kevadpäev koos perekonna ja sõpradega 🧡 Täiega mõnus TV vaba päev🙂

Kohtumiseni järgmise postituseni🧡

Täna kooli minnes astusin autost välja nõks valesti (valesamm) ja järgmine hetk ruigasin nagu lõksu jäänud põrsas aia vahel. Vähemalt, ema kommenteeris kuidagi nii ja meenutades mu vanema venna eelmise aasta kukkumist kehalise kasvatuse tunnis, arvas ema, et koju naasmise asemel tuleks hoopis ka minu jalg lasta linnas arstidel üle vaadata ja nii sõitsimegi mitmeks tunniks Emosse aega sisustama.🤔

Pärast paari tunnist ootamist, saime teada, et kerge hüppeliigese nihestus. Vaja rahulikult olla ja täna jalale rahu anda, ei mingit üles alla koolitrepil trampimist. Ja nüüd ma siis istun nagu õnnetusehunnik, külm jääkompress väljasirutatud jalal ja vehin kodus tunnitöid teha. Ja lisaks veel homseks kooli kodused tööd ka. Ja kunstimuuseumisse ma ei saa ka nüüd minna.🙄

Pole üldse lõbus. Loen siis raamatut “Oscar ja roosamamma” ning nuputan, kuidas sellest raamatust annaks koostada eakohast lauamängu. Teiseks valik raamatuks oli ” Vanaema õunapuu otsas”. Keegi on lugenud?

Kohtumiseni järgmises postituses💛

Eile juba hoiatasin, et kui õigeks ajaks maast lahti ei saa, ärkame varem järgmisel hommikul. Nii see äratus, täna siis 6.45 tuli. 15 minutit varem kui tavaliselt. Hommikul said saiakesed ahju, piim joogiks kõrvale. Kes tahtis, sai ka joogijogurti kõrvale. Vähemalt kasutegur sees, hommikusöögi näol. Kasu oli vist niipalju veel, et saime 7. 30 autosse, ilma kisa ja kärata. 😀 Lapsed lasteaeda. Üks kooli ja siis juhtus see, et Tüdruk 💛Väänik astus nõksu valesti ja järgmine hetk ruigas nagu lõksu jäänud põrsas aia vahel. Egas midagi, meenutades eelmise aasta katastroofi Poiss💜 Vääniku jalaga, ei jäänud ootama ka. Läksime koju naasmise asemel hoopis Emosse aega sisustama.

Teada saime, et põrutus hüppeliigesel, nihestus. Vaja rahulikult olla ja täna rahu anda, ei mingit üles alla koolitrepil trampimist. Ja nüüd ta siis istub nagu õnnetusehunnik, külm jääkompress väljasirutatud jalal ja vehib kodus tunnitöid teha. 🙄

Meil käis täna postiljon. Just seesama karm mutt, kellega meil ükskuu eriti tuliseks sõnavahetus läks. Igatahes, mulle tuli tähitud kiri, kuid mille kättesaamiseks oli dokumenti vaja. No ja nagu tellitult oli rahakott kadunud, nagu tina tuhka. Ja üritasin, siis postiljoni prouale seletada, et lähen toon load autost…Ta kähvas, vahele, et ah ” vahet pole, ütle mingi suva number. Keegi nagunii ei kontrolli.”

Ah?🙄🤔

Noh, ma siis ütlesin, mingi suva numbri. Kirjutasin allkirja kah alla.

Panen selle siis siia kirja kah, et kuidas asi oli, et noh mõelge edasi ise- postiteeninduse tase või nii.😀

Täna on meil koristuspäev. Hiljem vannipäev ja ahjukartulipudru ja hakklihakastme õhtuaeg. Ja lõigume – kleebime palju palju. Lastel tuleb loetud raamatust, teha raamatukokkuvõte ja lauamäng. 🙄 Miks me koolis omal ajal ei võinuks nii lahedaid asju teha?

Rahustav une-eelne rutiin, mis on igal õhtul samasuguse tuttava mustriga, aitab beebil varakult aru saada, et uneaeg on lähenemas, mis omakorda aitab tal rahulikumalt uinuda. Tuttav une-eelne rutiin aitab reguleerida beebi kehakella, mis aitab saavutada paremaid uneharjumusi. Beebi on rohkem lõõgastunud, kui ta teab, mis järgmisena juhtuma hakkab. Lisaks sellele on une-eelne rutiin ideaalne võimalus veeta pika päeva lõpetuseks oma pisikesega kvaliteetaega.
Järgnevalt toome mõned näpunäited, kuidas head une-eelset rutiini saavutada:

Ära alusta une-eelse rutiini juurutamisega kohe pärast sünnitust. Esimeste elupäevade ja isegi nädalate jooksul soovib vastsündinu palju magada, ta vajab sünnist taastumisaega. Samuti vajad ka Sina sünnitusest taastumiseks aega, seega võta need päevad ning puhka ka ise. Tõenäoliselt läheb mõned nädalad aega, enne kui beebi päevadesse hakkab mingigi rütm tekkima (milline see päevarütm olema saab, on jällegi väga erinev).

Jälgi beebi magamisharjumisi. Kui Sa märkad, et on tekkinud mingisugunegi päevarütm, siis enne une-rutiiniga alustamist jälgi mõnda aega, millal läheb beebi õhtul esimest korda pikemaks ajaks magama. Kui Sa oled hakanud aru saama, kuna ta esimese pikema une teeb, siis alusta une-eelse rutiiniga enne seda. Näiteks kui beebi magab järjest õhtul kella kaheksast öösel üheni, siis alusta rutiiniga 19:15-19:30.

Alusta aeglaselt. Kui Sa oled valmis alustama une-eelse rutiini juurutamisega, siis hakka aeglaselt järgmise kuu jooksul sisse tooma rutiini osasid, mida soovid kasutada. Täpsemalt toome nimekirja une-eelse rutiini tegevustest allpool. See on Su enda ja sisetunde küsimus, milliseid tegevusi otsustad unerutiini kaasata, aga oluline on püsivalt igaõhtu samasid tegevusi korrata, et beebi saaks aru, et need viitavad uneaja saabumisele.


Lühenda rutiini päevaste uinakute jaoks. Aja jooksul võid avastada, et une-eelne rutiin toimib hästi ka päevauinakute jaoks. Kasuta ära saabuva uneaja vihjeid, mida Su laps juba tunneb  ning tee neid ka enne päevauinakuid. Kuigi päevasel ajal ei pruugi olla aega teha pikem vanniskäik, siis võib sobida näiteks unejutu lugemine.

Kohanda une-eelset rutiini vastavalt vajadusele. Kuigi on oluline pärast hea une-eelse rutiini saavutamist olla sellega järjepidev ning korrata seda igal õhtul, siis on sama oluline beebi kasvades rutiini vastavalt vajadustele kohandada. Näiteks esimestel elukuudel võib vann beebit rahustada ning sobida ideaalselt une-eelse rutiini osaks, siis vanemaks saades või vanniaeg olla rohkem aktiivne mängimine ja veega pritsimine ning liigselt ergutada. Sel juhul on mõistlik vannitamine viia une-eelsest rutiinist kaugemale.                                                                      

Kuigi iga pere ja harjumused on erinevad, siis võiks beebi uneaja algus olla ajavahemikul 18:30-20:30. Hilisemal ajal on beebi suure tõenäosusega juba üleväsinud. Nagu juba soovitasime, siis katsu alguses unerutiin hoida lühike, esialgu piisab 20-30 minutist, hiljem võiks selline une-eelne rahulikum aeg pikeneda vähemalt üheks tunniks. Selline vaiksem tund maha rahunemiseks enne magama minekut võiks ka hiljem juba kooilapse igapäevarutiini osa olla.

Järgnevalt toome mõned tegevused, mida võib une-eelses rutiini osaks muuta:

Vaikne ja rahulik mäng

Vannitamine

Pidzaama selga panek

Head ööd ütlemine kõigile (ja kõigele, mõni laps, eriti juba suurem, soovib kõikidele lemmikmänguasjadele ükshaaval head ööd soovida)

Unejutu lugemine

Unelaulu laulmine

Kerge massaaz üle terve keha

Imetamine või pudelist söömine (soovitatav on mitte lasta lapsel süües uinuda ning kui laps järjepidevalt siiski soovib süües uinuda, siis tuua see une-eelses rutiinis ettepoole ning näiteks pärast söömist alles ööriided selga panna)

Head ööd musi või unesõnad (valida sobivad sõnad ning neid iga kord öelda, kui laps oma voodis ning enne toast lahkumist, näiteks „maga hästi, emme on siinsamas“ või lihtsalt „tuduaeg“)

See on iga pere otsus, mida nemad soovivad une-eelses rutiinis teha. Eelkõige tuleb lihtsalt kindel olla, et valitud tegevust Sinu beebit rahustavad, mõne beebi jaoks on vannitamine lõõgastav ja rahustav, teise jaoks hoopis ergutav. Juba pool tundi enne une-eelse rutiiniga alustamist võiks õhkkond kodus olla vaiksem, televiisor ja muud nutiseadmed võiksid olla väljalülitatud ning valgustus mahedam, taustmüra rahulikum.

Kui Sa oled juba Sinu lapse jaoks toimiva unerutiini leidnud, siis tee seda järjepidevalt iga õhtu, isegi siis kui olete kodust eemal. Tuttav ja turvaline une-eelne rutiin võib aidata lapsel ka võõras keskkonnas paremini magada.

Regulaarse päevakava loomine söömiseks, magamiseks ja mängimiseks, võib muuta kooskasvamise palju lihtsamaks ja etteaimatavamaks. Järgnevalt toome mõned ideed, kuidas edukalt päevakava järgimist harjutama hakata.

Harjuta beebile varakult sisse kindel une-eelne rutiin. Une-eelse rutiini olemasolu on võtmeteguriks ka päevakava loomisel, kuna see aitab saavutada regulaarsust ööunne minekul.

Õpeta beebile erinevusi päeva ja öö vahel
Paljud beebid ajavad mingil hetkel sassi päeva ja öö. Päeva ja öise aja erinevustest arusaamine võib osutuda võtmeteguriks hea päevakava saavutamise juures.

Jälgi oma beebi vajadusi
Erinevad veebilehed, raamatud, teised vanemad on kindlasti abiks mõistmaks, milline päevakava sobib Su beebile, ent kindlasti tuleks jälgida beebi enda poolt antavaid signaale, millised on just tema vajadused. Oma beebi käitumismustrite mõistmine võtab küll aega ja kannatust, aga tasub pidada beebi tegevuste kohta mõnda aega päevikut. Kirjuta üles uneajad, söögiajad, mänguajad jne ning kasuta seejärel seda päevikut, et paika panna päevakava, mida hakkate järgima.

Alustades päevakava järgmist, peab see mõnda aega olema kõige olulisem
Kui oled pannud paika päevakava, mida plaanid hakata järgima, siis tee see esimesel paaril nädalal prioriteediks. Kui päevakava on saanud kindlaks harjumuseks, siis ei juhtu sellest midagi hullu, kui aegajalt, eriti lõunasel ajal, tuleb tegevusi muuta.

Ole valmis muutusteks
Esimesel eluaastal areneb laps väga suurel kiirusel. Ta peaaaegu kolmekordistab oma kaalu ning õpib uusi oskusi nagu istumine, roomamine ja isegi kõndimine.  Kasvuspurtide või uute oskuste õppimise ajal võib toimuda muutusi ka harjumuspärases rutiinis. Laps võib olla näljasem kui varem, vajada rohkem und või vastupidi ärgata tihedamini. Jälgi oma last – ta võib varsti tagasi harjumuspärasesse rutiini naasta või on see märgiks, et aeg on vastavalt lapse arengule päevakava kohandada.

Muuda päevakava vastavalt lapse vanusele
Just siis kui päevakava on kinnistunud ja muutunud harjumuspäraseks, võib olla aeg seda muuta. Lapse kasvades hakkab ta vajama järjest vähem päevaund ja rohkem ärkveloleku-, mänguaega. Samuti hakkab ta sööma lisatoitu. Selliste arenguetappide saabudes on vaja vastavalt teha muutusi päevakavas.

Ära eelda täiuslikkust
Kuigi beebidele meeldib kindel rutiin, siis ole ikkagi valmis igapäevasteks muutusteks. Vahetevahel jätavad beebid mõne päevaune ära, tahavad süüa tavapärasest rohkem, ärkavad varem jne.

Samuti toimub muu elu teie ümber endiselt edasi – puhkusereisid, vanemad õed/vennad, plaanid sõprade ja perega jne.💜

Eesti keel on vägev. Meil on palju sõnu, mida argipäevaselt kasutame, kuid milles lisaks tavatähendusele on üllatav metatasand. Näiteks üheks selliseks sõnaks on “meelelahutus”.

Ametlikult on meil viis meelt (nägemis-, kuulmis-, kompamis-, haistmis- ja maitsmismeel). Meelte kaudu tunnetame elu ning meelte kaudu loome enda reaalsust ja reaalsuses eksisteerivat duaalsust. Mis meeldib, ei meeldi. Mida tarbime, ei tarbi. Mida jätame meelde, mille unustame. Kelle puudutus on hea, kelle halb. Meeled aktiveerivad emotsioonid. See, mida näeme, kuuleme, maitseme, haistame, katsume, kas teeb meid mustvalgelt öeldes õnnelikuks või õnnetuks. Seetõttu loome läbi meelte mälestusi, uskumusi ning harjumusi. Selles kontekstis on sõna “meelelahutus” põnev. Kas televiisori vaatamine, raamatu lugemine, kontserdil käimine lahutab meid mälestustest, kogemustest, harjumustest, loodud reaalsusest, et põgeneda kellegi teise reaalsusesse?

Viimasel ajal olen vaadanud, kuidas tehnikaevolutsiooniga ja infoküllusega on meie tarbimine muutunud. Enam ei piisa tavalisest leivast, vaid peab olema erilise juuretise, toiteväärtust lisavate seemnete ja supertoitutega leib. Enam ei piisa tavalisest kinost, vaid näkku peab pritsima vett, ninna tulema põlemislõhna ja keha kogema vabalangemist. 


Tegelikult on ju sedasi, et iga järgnev põlvkond elab paremini kui eelmine, vähemalt elukvaliteedis. Sada aastat tagasi olid meil ainult kuiv- ja ühiskäimlad ning kahesaja aasta eest elasime lehmade, kitsede, sigade ja lammastega ühes toas. Täna elame uhketes pilvelõhkujates ja poelettidel ootavad kojuviimist bakteritapjatest puhastusvahendid.

Lastel on kogu aeg igav. Ma mäletan, et oli igav, eriti mõne vanatädi juures külas käies, aga õues, mereääres, rattaga mööda tundmatuid metsaradu sõites, ma ei mäleta seda tunnet, vähamelt mitte sellises koguses. Tänapäeval tulevad lapsed küsima, mis me nüüd teeme? Raamatute lugemise asemel tehakse sulle neist 300-tähemärgi-kokkuvõtted. Enam ei vaadata päikeseloojangut otse, vaid läbi telefoniekraani.

Võib- olla tõesti liigume uue tuleviku suunas. Aga mulle tundub, vähemalt vahel, et aju potentsiaal ei kasva, vaid kahaneb. Elu nautimise juurde käib kerge ärevusenoot, me ei suuda olla, vaid kogu aeg tahame kuhugi edasi, järgmisesse kohta, järgmist toodet, järgmist töökohta, partnerit või autot. Et arengut mitte peatada, püüaks pigem leida vana ja uue maailma vahel tasakaalu? Tulla mõnikord tagasi juurte juurde. Lugeda klassikuid. Istuda krudiseval liival, sotsiaalmeediasse postitust tegemata. Nautida toitu kõigi viie meelega, mitte ainult visuaalse või maitsemeeelga. Rääkida sõpradega (veel parem, oma lähedastega!) sellest, mis teeb neid õnnelikuks, mille üle ollakse tänulikud, kus on miskit nihu läinud, mis mõtted või kahtlused parasjagu üleval on. Tulevikus elamise ning kellade ja vilinate asemel hoopis rabas vaikust kuulata ja lobisemise asemel endasse vaadata.

Kas olete tähele pannud, kui kiire teil on? Kas teil pole isegi aega, et seda märgata? Meil pole enam aega lähedastega maha istuda ning kohvitassi taga küsida, kuidas eluke veereb. Kui meil ei ole millegi sellise jaoks aega, siis see tähendab, et asjad on paigast ära.

Märgakem üks päev, kuidas te jooksete hommikust hilisööni. Hommikul kohvi valmistades on peas juba tööl ootavad tegemised. Tööl olles olete mõtetega lõunal. Lõuna jääb vahele, sest nii kiire on. Lõuna möödudes mõtisklete, kuidas jõuda õigeks ajaks lastele lasteaeda järgi. Lasteaiast koju sõites peate peas plaani, kuidas pesu ära pesta ning õhtuks söök valmistada. Kõige selle kõrvalt sooviks veel aega endale.

Samas on inimesed, kellel pole selliseid tegemisi, kuid neil on ikka nii kiire. Nad otsivad koguaeg oma ellu asju, et peita end pidevalt kiire elutempo varju. Kui meil on piisavalt kiire, siis ei ole aega vaadata enda sisse, tegeleda probleemidega ning jõuda lähemale iseendale.

Raamat “Why Am I So Tired?” märgib: “Praegune elu on täis hoopis teistsuguseid pingeallikaid – tarvis on jõuda järjekordsele lennukile, kinni pidada kõiksugustest tähtaegadest, viia lapsed õigeks ajaks lasteaeda ning nad sealt siis jälle ära tuua – seda nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata.”

Pole siis midagi imestada, et väsimust on nimetatud meie aja needuseks.

Kunagi oli meie elu märksa lihtsam ja kergem, samuti elutempo aeglasem. Seda võimaldas loodusega kooskõlas elamine – päeval tehti tööd ning õhtuti oldi perega. Meie tänapäeva elu täidab hoopis rohkem tegureid ning see killustatus väsitab meid. Meis on meeletu vajadus pingutada aina rohkem, et ellu jääda – seda nii vaimselt, füüsiliselt ning eelkõige rahaliselt.

Suure killustatuse kõrval mängib muutuste juures rolli ka tehnika kiire areng. Me ei saa peatada kiiret arengut maailmas ning lõpetada raha teenimist. Meil on võimalik muuta oma elu – märgata väikeseid hetki, võtta aega endale ning oma lähedastele. Tekitada oma ellu vaikus ning muuta elamise kvaliteeti.

Vaikusest leiame rahu

Lubades endale hetki, kus oleme vaikselt ning mitte midagi tegemata. Kinkida endale hetki, kus me ei too vabanduseks, et meil on kiire. Hetked, kus vaikus on hirmutav ning tegematus ängistav. Need hetked panevad meid vaatama enda sisse. Kui hirmutav tundub sulle vaadata enda sisse? Näha seal kõiki nõrkusi ja tugevusi. Märgata minevikust tulenevat valu ning hirmu tuleviku ees. Kuulda sisemisi segaseid hääli? Hirmutav, kas pole? Inimeste jaoks pole midagi hirmutavamat, kui kohtuda tõelise minaga. Mida kauem me seda edasi lükkame, seda vähem jääb aega muuta oma elu kvaliteeti ning õnne.

Muuda seda olukorda!

Luba enda ellu tühjus ja kohtu endaga. Mine endaga kohtama, veeda iseenda seltsis iga päev vähemalt üks tund – tee midagi meelepärast. Premeeri end millegi heaga, mine vaata kvaliteetset filmi, jaluta mereääres – tee seda enese heaks. Kohtu iseendaga ja mõista, et kõik see, mis sinu sees end peidab, on inimlik. Selle asemel, et nuriseda selle üle, kuidas kaaslast pole, panusta aega endale.

Lõpeta endale ja teistele valetamine

Kas sulle tundub tuttav olukord, kus sind kutsutakse kuskile, kuid valetad, et sul on paganama kiire? Tegelikult istud kodus diivanil, vahid kümnendat korda oma serjaale ning sööd jäätist? Või siis soovid kellegagi pikemat aega kohtuda, kuid tema toob aina vabandusi oma kiirest elust? Minu elus on palju selliseid olukordi, nii üht ja teistpidi. Sellepärast ma ka tean, kuidas need kiired vastused käivad. Ning selletõttu, et ma oskan ise selliseid vastuseid öelda, näen ka läbi inimestest, kes mulle neid vastuseid kandlikul ette toovad.

Tegelikkus on see, et meil ei saa kunagi kellegi ega millegi jaoks olla kiire, kui me teisest hoolime. Ilmselt ei juhtu midagi, kui lahkud töölt õigel ajal ja ei jää sinna pikemaks, kui vaja. Õigel ajal lahkudes jõuad kohtuda oma vana sõbra või sõbrannaga ning õhtul veel kodus perega aega veeta💜

Seega, nii lihtne see valem ongi – ära põgene vabanduste taha ning kohtudes iseendaga kohtud ka teistega!

Kui tahate oma teismelisega tülli minna, siis lubage ja keelake vaheldumisi, mõelge ümber, tehke talle pidevalt uusi reegleid ja saatke oma käitumise ja nõudmistega lõputult segaseid sõnumeid. Aga kui soovite oma teismelisega edukalt suhelda, siis on võtmeks selge kommunikatsioon. See aitab kasvatada omavahelist usaldust ja ka nii teismelise lapse kui teie eneseusaldust. Tõhus suhtlus aitab kaasa teismelise enesehinnangu tõusule ja vähendab perekonnas tekkinud pingeid.

Olge oma nõudmiste suhtes täpne ja detailne. Vajadusel võib koos lapsega reeglid ja lapse kodused vastutusalad ja kojutulekukellaajad ka üheskoos kirja panna. Aga seda tuleb teha siis, kui parasjagu konflikti õhus pole

Lapsevanema arvamus loeb alati. Teismelised teavad ja respekteerivad seda, kui olete oma nõudmistes selge ja konkreetne.

Tehke asju koos perega. Ühised kogemused loovad imelisi mälestusi, mida meenutada. Teismelisele tegelikult meeldib kõigest hoolimata siiski ka lapsevanemaga vaid kahekesi olla. Kasvõi kinos käia, või koos söömas. Sellistel koosolemistel on ka vestlused teistsugused kui muul ajal.