Autor

admin

Browsing

Kõige parem on nokitseda õhtuse postituse kallal, kui ligi on Karl Fazeri pähklitega shokolaad ( see kollase paberiga ;)) ja seljataga padjakuhi.Aknast puhub jahedat tuult ( sääski ei kuuldu pinisevat) ja toas kostub vaid kolme väikelapse nohinat. Suured telgivad õues 😉 koos oma naabermajast pärist sõbraga ja teiselpool järve elava samaealise sugulasega. Mängivad kaarte, jalutavad rannas, pidivad varbaga ka vett katsuma ja eks teadagi värk, eks nad istuvad seal telefonis ka nina- pikka 🙂 Ma pisut kahtlen, et nad seal õues hommikuni vastu peavad, sest täna õhtu oli päris jahe, ja kui õhtu on jahe, on ka öösel jahedam, ja hommikul võib täitsa seal külm hakata. Panin pisemad piigad oma tuppa magama, kui suured otsustavad siiski päikesetõusuvarjus telgid hüljata ja sooja tuppa teki alla hiilivad 🙂

Eile, me väisasime oma seltskonnaga korraks Tartu valla jaanipäevapidu Vasulas. Algselt võis kuulda igalt poolt nurinat, et miks valla jaanipäev nüüd teises kohas toimub, kuid, loomulikult – uus asukoht on palju parem. Ruumi rohkem, kord parem ja korraldus üllatavalt heal tasemel. Oli mõeldud parkimisele, oli mõeldus pisemate laste tegevusele, olid kohad nänni putkad ( eelmise aasta kogemuse varjus võtsime kaasa võimalikult vähe sularaha, mis seekord end ka õigustas), sest kui see pisku oli otsa saanud, siis polnud mõtet, midagi tahta. Selle asemel tegime oma tiiru, vaatasime ringi, vahetasime tuttavatega paar sõna, lapsed võistlesid korraks, meisterdasid tuulelohet. Ostsin endale jääjooki ( mis puuduva elektritõttu seal telgis, meenutas pigem külma jooki), kuid maitse oli hea ja paar jäätükki moodi ebe ujus ka mahla sees. Me pidasime vastu tund aega, siis tulime tagasi koju. Piigad jooksid õues, mängisid ja neil oli tunduvalt lõbusam siin. Vaatasime filmi, tegime friikaid ja vinkusid ( saime 4 euro eest söönuks terve perega. Vasulas oli kõige odavama hinnaga praad 4 eurot) ja magustoiduks jäätist (2,25). Vasulas vist jäätiseputkat polnudki. Aga naabrid, kes läksid peole siis kui mina tagasi jõudsin, teadsid hommikul rääkida, et Shannoni lavaletulekuajaks oli väga väga palju rahvast platsil, isegi auto parkimisega olevat olnud probleeme. Keegi facebookis, teadis isegi välja hõigata, et lava ees oli olnud isegi 6000 inimest. Ei tea, kuidas korraldajad sellise arvuni jõudsid? 🙂 Ühesõnaga, loodetavasti on järgmisel aastal sama korraldaja ja no aitähh vahva ürituse eest 🙂

Me muidugi nägime vilksamisi ka TuleToomist. Päris äge, tegelikult, et selliseid traditsioone luuakse ja edasi viiakse. Inimesed, võiksid rohkem tegeleda oma pärandi ja traditsioonide tutvumise, uuendamise ja teadmiste jagamisega. Mitte tegelema, rumalate ideede väljakäimist poliitikas, ning mitte viha õhutamapostimehe/ õhtulehe või blogijate kommentaariumites.

Inimesed, rahunege maha ja nautige seda kes teolete, mida teete ja laske teistel ka olla 🙂

Meile vahel tulem küsimusi teemal, et mida mina või väänikud millestki arvame. Nagu see oleks oluline 😀 Minu arvamus ei ole tõde, vaid minu arvamus on minu arvamus. Viimasel ajal on sagenenud küsimused, et kuidas mina suhtun töötutesse, vabatahtlikesse, suurtesse& väiekestesse peredesse, koolimainesse, kus mu lapsed käivad või alustavad käimist või inimeste suhtes, kes lihtsalt ei oska majandada ega oma elementaarseid viiskausoskusi? Miks neid see huvitab, on küsimus omaette.

Minu vastus- mitte kuidagi ei suhtu. Mina ei otsusta inimeste üle selle järgi, mis on nende seksuaalne orientatsioon. Või millised nad välja näevad. Või mis riideid nad kannavad. Või palju nad raha teenivad. Kui inimene on hea inimene, siis on ta minu inimene. Ja mul on elus olnud palju geidest sõpru. Mul on elus olnud palju konservatiivseid sõpru. Mul on sõpru, kes on puudega ja mul on sõpru, kes teevad kõrgel tasemel sporti. Mul on kolleege, kes teavad une pealt, kuidas on hiina keeles tere hommikus või kus mu kass jäi. Ma tunnen saarlaseid, kes ütlevad sulle “Istu otsa pääle, ma kargutan su ää” – jajah, kui ma sedaesimest korda kuulsin, mõtlesin ma teab mida, igaüks ikka oma rikutud tasemel. Tähendab see aga seda ,et – tule peale, ma viin su ära. Kuid minuga sõbrad olles ei räägi me asjadest, mida me ei salli, vaid asjadest, mis meile meeldivad. Negatiivne inimene minu elus on äärmiselt väsitav.

Vihkamine ei ole kunagi kedagi vähem geiks, vähem paksuks, vähem töötuks või rohkm keeleoskajaks muutnud. Niisamuti, see poe intsident – ega see ebameeldiva kogemuse läbielamine või selle meeldejätmine, seda paremaks ei muuda ju. Seega, ei suhtu kuidagi.

💗 Elu on mõnus – lase vihmapiisal end lõbustada, päikesekiirel paitada, lillelõhnal ja linnulaulul hellitada hinge ning tunne rõõmu sõbrast, kes seisab Sinu kõrval.

Suurimad sõbrad 😍

Jäta hiljem hiljemaks ja homme homseks, seda aega ei eksisteeri ega saabu kunagi. Tee seda kohe, nüüd, praegu, sest see on ainus aeg, mis tegelikult eksisteerib. Naudi oma elu, armas sõber, naudime koos😊 💗

Just, kujutage ette, seda momenti, kus kell on 20.20 ja toas valitseb täielik vaikus. Kuulda on vaid kella tiksumist seinal. Koer norskab köögis ja pisike põngerjas magab ööund. Vaikselt. Ja ülejäänud? 😀 Neile on sõnad peale loetud, et kui tuppa tulevad, siis vaikselt ja teevad oma asjatoimetused ära, ja poevad voodisse, kus võivad lugeda veel mõne raamatu või vaikselt sosistades mängida ka mõne nukuga. Praeguste palavate ilmadega ja väljas trööbeldamisetega, on nad voodisse jõudes nii väsinud, et silm vajub kinni alla viie minuti.

Eile, aga kui põnn magas ööund, oldi väga krapsakad tuppa tulema, tegelinski ärkas üles ja koos me siis soigusime poole ööni üleval, ladusime klotse ja sõitsime mängutraktoriga mööda mind 🙂 Nagu ikka, kui oled plaaninud asjalik olla, siis teps mitte ei lähe see eriti plaanipäraselt. Seega siis, täna proovin eilset olukorda ennetada ja siiski mõned kirjaread paika panna.

Eile pakkis me laagriseltskond kokku ja kadus nelja tuule poole. Vaikus valistseb ka maja ees. Möönan, et siin siiski ei saa rääkida vaikusest, sest meie laste uued sõbrad on nö suvituslapsed, kes on siin oma vanaemade ja vanaisade juures ja meie batuudil oleks justkui magnet küljes. Ja nii nad siin siis hüppavad. Hommikust saati kuni õhtuni välja – vähemalt on lapsed hoitud, silm peal ja keegi üksi järve äärde ei kipu.

Vesi on järves soe. Enam vähem. Põnniga me igaljuhul käime. Teised ka. Jahutab päris hästi maha. Eile käisime korra ja siis lõdisesin mina pool päeva takkaotsa. Toppisin varbad isegi villastesse sokkide sisse. 😀 ja kujutage ette, käisin ostsin tanklast – mhmh! piparmündi kakaod. Ohjah. Lapsed limpivad jäätist ja emme mõnuleb villastes sokkides kuuma kakao taga 😀

Eile siis oli vanniõhtu, ja raamatuõhtu. Tänagi veetsime suuremas osas aja kodus. Pisike põnn sai vähemalt päeval rohkem magada, kui eile. Tal see magamise osa on ikka veel päris tähtis, ja endalegi kulub ära natuke vaikseid hetki siin majas 🙂

Nagu praegu. Juba 15 minutit see vaikne norin köögis ja tasane nohin mu kõrval. Vaikus, nii pikka aega laste puhul teises toas tähendaks juba seda, et tehakse pahandust. 😀

Homme on Võõpstes, seal endise vana koolimaja juures, kus praegu tegutseb raamatukogu, väike küla simman ja kell 17.00 toimub Tuletoomise üritus. Üritus ise on tasuta. Kohapeal pakutakse toitlustust ja värskeid magusaid maasikaid. Oli kuulda, et üsna soodsa hinnaga 😉 Seega, homme õhtuks oleks justkui plaan. Aga eks näis, nende plaanidega on kord juba, et alati peab olema ka olemas B ja C plaan ja neilgi veel oma varu (plaan) 😀

Täna oleme siin unistanud suuremast kodust, sest ruumipuudus…on ja justkui päev edasi, mida lapsed kasvavad, see ruum kahaneb. Isiklik ruum kahaneb ja seegi pole hea. Otsisime välja paberid ja nisama ajaviitekski, kirjutasime välja, milline peaks olema meie vajadustele vastav eluruum, kus kõik tunneksid ennast hästi. Ma arvasin, et kõik nõuavad oma tuba, kuid minu üllatuseks, võivad ka suuremas eluruumis olla toas ühised, kuid oma isiklik ruum kus õppida, või mõtteid mõlgutada peab ikka igal inimesel olemas.

Ja siit koorus välja uus mõte, mille detaile täna kohendan pisut, ja siis homme võtame plaani sellesse ka pereblogi sõpru pühendada. Nõus? Ootame ideid ja kes teab, mis koostöö siin veel sündida võib 🙂

Veel on vaikus…lähen haaran ühe raamatu. lugemiseks. Ei oot, enne kirjutan oma pooleliolevasse käsikirja veel paar peatükki. Kirjutasin oma mentori soovitusel ühte kirjastusse. Nädal aega tagasi. Ma saan ilmselt oma käsikirjad enne valmis, kui sealt vastuse saan. Kui saan 😀 Aga sel suvel ei ole kuhugi kiiret. Selline tasane olesklemine.

Kuidas veedate oma Jaanipäeva ja mis plaanid on?

Algas suvi ja lapsed lendavad ringi. Ühel laager Saaremaal, teisel uus trenn, ja varsti ühine laager Võrtsjärvel. Ja tüdrukud, kes kodus, tahavad ka põnevust, lusti ja nagu kuulda, siis on ka soov laagrimelust osa saada.

Seega, on mul paar päeva juba kodus nö kodune laager. Maja ees on paar telki, kus lapsed ööbivad. Suur plika kutsus ka oma sõbranna külla, see Sosistaja, kellega on nüüdseks suhted rahujalal.

Ööbivad telgis, käivad ujumas, külastame koos erinevaid loodusmuuseume ja kogume templeid, teeme süüa, hüppavad päevad läbi batuudil, sõidame rattaga, ostame jäätist ( tänase vahejuhtumi tõttu, kohalikku poodi sellega enam ei tunnusta) vaid homsest väntame ratastega poodi, külastame Palalinna järve, mille vesi on nagu soe supp, ja pladistame nagu vannis.

😊Täna teeme ise jäätist. Kaunistame ise korjatud metsmaasikatega.

Vaatame multikat ja siis pärast unejuttu iga laps oma telki😀

Igasugu päevaseid ideid saab ammutada aga siit tüdrukutele mõeldud raamatust.

Trenditüdrukute nipid
Salong vannitoas

Nii, et meil on vedanud, et me saame elada maal, ujuda suures ja puhtas järves, sõita rattaga, ratsutada koplis ponil sadulata traavi, korjata võpsikus metsmaasikaid ja peesitada batuudil, vaadelda taevas sõudvaid pilvi, kuulata taamal kõmistavat kõud.

Suvemaitse😊

Meie kodune laager on nagu kirju mirju segasummasuvila ja maitseb ja lõhnab nagu vikerkaare suvi.

Homme loeme raamatuid ja lahendame infomiini. Külastame raamatukogu ja räägime raamatutest. Alustame suvise lugemispäeviku kirjutamisega.

Uus nädal algas ja ….. ma ei teagi, enne heade asjade asumist, räägiks esmalt erapoodidest väikestes külades. Depressiivsetest poe omanikest, kes on kaotanud oma kibestumise tõttu igasuguse elementaarse viisakuse oma täiskasvanud klientuuri, kui pisikeste külastajate ees. Depressiivsed väikekaupluste omanikud, kes rikuvad ära väikeste tüdrukute hommiku, mil need kodust naerulnägudega ratta selga hüppavad, et päiksepaistel poodi vändata ja mõnus külm maius koju ruttu tuua – võiksid omale kassa leti taha palgata hoopis naerusuised tüdrukud, kes on teadlikud, et klient on kuningas ja kui klient pole rahul, siis rohkem ta poodi ei naase ega soovita seda ka oma sõpradele.

Aga kui kassas istub torssis näoga mutt, kes tänapäeva klienditeenindusest ei tea midagi, kes pole oma poe suvisest läbimüügist huvitatud, siis palun – ega minagi saa täna vaiki olla ja teen postituse, kus annan soovituse oma suvejäts osta randa kaasa linnast või kusiganes mujalt lähedalt asuvast poest – aga mitte Äksi kauplusest. Igatahes, teen üleskutse, boikoteerida suvel poodi, kes diskrimineerib jumal-teab-mille-alusel- lapsi- kes-sosistavad jäätiseleti juures- ja kes teevad üksteisele jäätist -välja

( Olge lapsevanemad valmis, et teinekord on teie võsuke see, kes sõimuga üle valatakse, ja poest välja saadetakse, sest tal pole raha parasjagu kaasas ja kodus sai kokkulepitud, et sõber ostab talle praegu maiuse)

juhtunut, saab lugeda ka siit:
https://www.facebook.com/369955143543377/photos/a.376772902861601/505008286704728/?type=3&theater

Parimat jätsi saab ikka Tartu linnast, ka Lähte A ja O st. Ja Tabiverest. Jätsikokteili saab ka Jääaja kohvikust. Pisut kaugemal on Lähte kohvik, Juulamõisa kohvik, Tabivere poole minnes kohvik Tabbifer. Nii, et valikut, kallid sõbrad, on ka siin.

Hääletame jalgadega – ehk siis – kui meile ei meeldi konkreetne jätsi pood, siis sinna me ostlema ei lähe. Ja oma sõpradele ka ei soovita. Ja läheme hoopis sinna, kus oodatud ja hinnatud on iga klient.

Aeg ajalt tuleb ikka selle uuenduskuuri mõtteid pähe. Siinsamas blogi ka. Ja tahtsin siis oma Väänikute postitused koondada mingi ühise nimetaja alla, aga siis hakkasin mõtlema, et ma ei saa igakord, kui uus mõte tuleb ju blogis hakata asju ringi tõstma, või rubriike vahetama. Kui nüüd kirjutan peamiselt ühele lehele, siis nii ongi. Niisama on ka iseenda juures, et ega see, et ma näiteks iga mõtte peale, midagi muuta, ei pea ruttama enda välimuse või asjaajamise tavade muutmise juurde. Piisab kergest muudatusest iseenda mõtte maailmas. Aga vahel on jällegi nii, et kui sa ei räägi teistele iseendast, siis nad ei teagi arvestada asju, mis on sulle olulised. või, et mõista sind, miks sind nüüd mõned asjad täitsa külmaks jätavad või miks sa arvad mõnest asjast hoopis nii, kui varem arvasid teistmoodi.

Mul on mõned uued kirjanduslikud projektid käsil, ma ei ole nendega küll väga kaugel, kuid midagi siiski ja võib olla toimub midagi uut 🙂 Ma ei ole oma hotelli projektidega ka eriti sina peal hetkel, sest selle “põlemise” tagajärjel, ma pole veel valmis juuli kuuks endale selliseid ülesandeid võtma. Ülemused arvestavad sellega. Sellel suvel oli eesmärgiks pigem see, et osutada oma lastele rohkem tähelepanu. Iseendale. Perele. Koostegemise ja ühistegemise mõttes on meil pooleli ka loodusprojekt. Juulis jällegi puhkamiseprojekt.

Magamiseprojekt – Paar päeva oleme harjutanud beebil üksi magama. Minu voodis küll, aga minust natuke kaugemal, et me päris kleepsud poleks. Varsti oleme valmis proovima lõunaund oma isiklikus võrevoodis. Potitreeninguprojekt – algab ilmselt aastaselt.

Minu puhkuseks on aga aeg ajalt oma raamatutemaailma ära kaduda. Tutvuda inimestega ja uute kohtadega. Haiget teeb, kui öeldakse, et ma loen liiga palju ja ma võiksin hoopis sisustada oma aega mingi tööülesandega. Jah, võiksin. Aga ma ei taha.

Ma ei taha enam seda teha, mida mulle öeldakse, et ma pean tegema.

Aga selle ära põlemise suure leegiga, tõusis tuhast fööniks, kuid jättis kõik enda ja laste teada, kellegile teisele midagi ei jaganud, sest no milleks? No muud kolleegid ja psühholoog, aga antud kontekstis need ei loe. Kodused osad, paistavad arvavat, et …. tegelikult ma isegi ei tea, mida nad arvata võivad. Aga vaat selleks, et teada – ma pole huvitatud teadmast, mida ma valesti teen ja mida ma teiste meelest hoopis tegema peaksin. Ma ei ole huvitatud hetkel mind kurnavast tööst või noh “sul on ju nii lihtne töö, kodus arvuti taga” arvamuse arutamisest. Lisatöö võtmisest. Ja ma pole huvitatud ka selle läbipõlemise ja muust arutamisest, sest oli mis oli. 😀

Ühesõnaga – suvi on puhkamiseks. Sellel aastal.

Just praegu istun õues, akna all, päikesevarju all. Päikest küll pole, on hoopis varjule sabistav vihm. Kõuemõrin ja suur suur tuul. Mul on toatäis magavaid lapsi. Ja suur kauss vaniljejäätist, kuhu riivisin shokolaadi ja maasikaid ja mustikaid. Istun jalad teise tooli peale välja sirutatult ja laisklen. Õues on pime, kuid soe. Aknad on tuledes ja keskmises trepikojas näub kass. Vaikne.

Hommikul ootab mind autoremonditöökoda. Auto vajab uusi pidureid. Väga armas. Suur poiss läheb kooli oma kolme järeltööd vastama. Suur plika tahtis aga uute trenni minna. Väikeste plikadega lubasin õhtul multikaõhtu teha. Aga kui õues kallab ja jahe on, siis võib midagi pidzaama peo moodi korraldada küll. Praegu aga kühveldan endale jäätist ja ei mõtle tööst, ega lisatööst, ega lisatöö lisatööst.

Kas teie räägite alati lähedastele, kui teil on mingi mure, või jääb kõik teile endale? Kas mure alla käivad ka terviseprobleemid vms? Või jätate rääkimata, sest teised nö pisendavad või viskavad teie üle nalja, umbes et oh saa üle või et ära kujuta omale asju liigselt ette” tobedusi.

Nonii, nonii, on aeg ära rääkida ja tunnustada meie pere uut lemmikut toitlustusasutust, restot Hollyfood, teistele autojuhtidele teada kui parim peatuskoht
Tallinn-Tartu maanteel!

HollyFood restoran/kohvik asub Tartumaal, Valmaotsa külas, Eesti oma Hollywoodi mäe all. Menüüvalik on väga lai – leidub midagi igale rännusellile. Kõiki toite on võimalik kaasa ja ette tellida.
Oma nime “HollyFood” on nad saanud nende kõrval asuva Eesti oma Hollywoodi mäe järgi. 

HollyFoodi mitmekülgsest
menüüst leiab: Toitvaid praade, tervislikke salateid, käsitööburgereid, kergeid taimetoiduroogasid, isuäratavaid magustoite ja lastemenüü, (mis üllataval moel ei sisaldagi ainult friikaid ja viinereid)

Toidumenüü hinnaklass jääb vahemikku 2.50€ kuni 15.00€.  Kõik HollyFoodi grilltoidud valmivad Big Green Egg söegrillil. 

Samuti vahet pole, kas külastatakse HollyFoodi hommikul, lõunapausi ajal või õhtul – kõik road valmivad kohapeal, värskest ja eelistatult eestimaisest toorainest.

Lisaks maitsvale kehakinnitusele saavad teelolijad Hollyfoodis mõnusalt aja maha võtta. Külastajad paistavad end leidnud kui mõnusas, hubases istumisepaigas, kus süpa, juua ja peale pikka reisi jalgu sirutada. Meie lemmikuks kujunes istumisnurk kamina läheduses, mis kutsub lõõgastuma pärast pikka autosõitu.  Tegelikult, me võtsime selle reisi ette, spetsiaalselt välja reklaamitud ja soovitustele, nautida maitsvat õhtusööki kogu perega. Me võtsime, suht mitu nädalat hoogu ja täna see mõte teoks tehtud sai 😀

HollyFood on lõbus peatuspaik ka väikestele staaridele. Kehakinnituseks on neile mõeldud eraldi lastemenüü ning lastenurk, kus saab toitu oodates põnevalt aega veeta. Väga väikestele beebidele on olemas mähkimislaud ja spetsiaalsed söögitoolid.

Lisaks paistis ka avatud päikseline väliterrass, kus roheluse ja lillede keskel saab nautida maitseelamusi värskes õhus. Järgmine kord, kindlasti broneeriks oma seltskonnale laua, mille juures rippkiik.

Mina sattusin, mingi aeg lugema A mida Henry teeb blogi ja seal oli juttu, siis sellest, kuidas neid oli ikka sinna sööma kutsutud jne. Ühesõnaga huvi tärkas, sest kodulehel olid pildid ilusad, menüü toitvaid roogi täis ja tundus, et pole ka teab, mis kaugel. Ja kui ikka sõbranna mainis, mingi jutu sees, et tema on käinud, suured praed ja et väga hea on…ega meie pere siis saa kehvem olla 😀

Meie kodust on Hollyfoodi täpselt 27 km. Kohale jõudes on ees avar parkla, mis on oluline, sest kitsas parklas ei meeldi kellegil ukerdada. Parkida saab otse Hollyfoodi ette.

Toite saab tellida letist, menüüsid lauale kaasa ei anta, samas on nii mugavam, kuid mitme väikse lapsega, ikka päris keeruline, eriti kui külastajaid rohkem ja menüüsid napib. Selle vältimiseks ilmselt tuleks kodus menüüga tutvust teha ja võib olla ka omale sobiv laud eelnevalt kinni panna. Selle me proovime järgmisel korral järgi, sest järgmine kuu on meil plaanis Hollyfoodi veelkord külastada JUBA terve perega.

Toitude ooteajaks öeldi 20 minutit. Ja esimene toit jõudis lauda 19 minutiga.

Tõepoolest oli meie tellitu otse ahjust, potist ja pannilt. Suured portsjonid, kaunis serveering ja imemaitsvad road.
Soovisin tellida Armeenia saslõkki, mis oli kahjuks otsas, kuid soovitatud kanasaslõkk oli ka väga maitsev.

Salat, pisut teistmoodi, kuid samuti väga huvitav kooslus. Lastele tellitud jäätisekokteil oli väga mõnusalt maitsete ja tekstuurilt tasakaalus.

Tavaliselt piiga jäätisekokteili ei armasta, kuid sedakorda oli klaas tilgatumaks joodud. Seega au ja kiitus köögile.

Endale tellisin magustoiduks fondanti, koos küpsisepuru, jäätise ja värskete marjadega. Nagu kunstiteos oleks lauda toodud. Tunnistan, see on mu lemmik magusroog, seni troonis esikohal Müncheni pakutud, kuid seekord lükkas Hollyfood, selle esikohalt.

Mängunurga kohta kommentaariks, et piltidelt nagu enamasti ikka paistavad asjad suuremana, siis nähtud piltide põhjal ootasin ka seda avarust. Kuid väga armas nurgake on tegelikult ja kuni 2- 4 mudilast mahub sinna korraga mängima küll.

Väga mõnus on istuda, nii, et saad sirutada ja samal ajal laps mängida mängunurgas. Kõigil hea.

Muidugi, kui on palju mudilasi ja põnne, võib minna keeruliseks, aga siiski, kõik toimib täna kogetu põhjal.

Oli vabasid laudu, oli muutuvat rahvast. Oli peresid, oli reisjaid, oli üksikuid, paare ja lastega. Kõik tundsid end hästi. Teenindajatel koostöö klappis, külastajatega suheldi sõbralikult ja meilegi toodi toidud ruttu lauda, vahepeal tuldi ja viidi mustad nõud minema, et uus käik lauda tuua.

Hollyfood teeb oma olemuselt, oma pakutavaga silmad ette, nii mõnegi Tartu linnas asuvale toidukohale.

Peamine pluss, muidugi ka see, et kui suur praad, kõhtu ei mahu, saab toidu kenasti koju kaasa võtta 😀


Alustame siis sellest, et asjade kokkulangemise tõttu, leidsime uuesti tee juba tuttava fotograafini, siis kindlasti, oleme veendunud, et võib olla pidigi nii minema. Kindlasti jätkame koostööd. Kui pildid valmis, teeme eraldi postituse ka. Aga kuna, me eelmisel aastal kõik pildid tegime koos temaga, siis ma tean, et ma ei pea pettuma ka sel aastal.

Aga fotosessiooniks said valmis ka imelised kollased, pitsiga ehitud, lillelised printsessi kleidid tüdrukutele. Ja seda tegijat, mina kiidan taaskord, sest väga mõnus suhtlus, kiire, põhjalik, annab soovitusi ja kontrollib ka mõõdud üle. Asukoht on Tartu ja kättesaamine kokkuleppel. Paneme kleitidest pildi vaat sellise

Meie tüdrukute kleidid
Pilt, mis mind kõnetas….

Tegija leiate siit https://m.facebook.com/profile.php?id=1452161658372235&ref=content_filter

Ja tänase põhjal, kui teil on kaks ühesugust kleiti, siis erinemiseks, kui üks paneb kogemata kleidi selga ka tagurpidi, siis kuisasedaeitea, siis ei saa arugi, sest kanna mis pidi tahad, ikka on super ja imeilus (pahupidi ilmselt kanda ei maksaks).😉

Soovitame jalutama minna ka Toomemäele. Isegi mulle tuli üllatusena, et oi, ma ei teadnudki, et seal üks või teine asi oli. Võta aga lapsed kaasa, haara saiake kohv või hoopis jäätis ja pühapäev koos kallitega Toomemäel on päris vahva vaheldus kodustele pannkoogihommikutele.

Tänane postitus kannab endas pisut eestlaslikku vingu, ehk siis kriitikat Tartu Ujula Konsumi pikka kasvu turvamehe suhtes, kes võiks õppida elementaarseid klienditeeninduskust või viimistleda algtasemel suhtlemisoskust elik ära õppida, käibel olevad viisakusfraasid ” Tere, vabandust, jne”. Tihti polegi oluline see, mida sa ütled, vaid kuidas sa seda ütled. Ja tõtt öelda, ma ei saanudki aru, mida ta saavutada tahtis. Kui tuju rikkuda, siis palju õnne, õnnestus suurepäraselt 😀

Aga point siis selles, käisime Ujula Konsumi Coopis toiduvarusid täiendamas, algselt istus põnn toidukärus, seal kus beebid võimalik on istuma panna. Mingi hetk, talle seal enam ei meeldinud ja poerahva närvide huvides, võtsin ta endale sülle. Kassas suurem tüdruk läks mingit hinda üle kontrollima. Panin põnni siis tühja toidukärusse, et maksmiseks käed vabad oleks ja lükkasin käru umbes 10 sentimeetrit. Murdosa sekundit hiljem koputab turvatöötaja õlapeale ja kuskil seljataga juhib mörinal tähelepanu ” Pange oma laps istuma sinna, kus tema koht, mitte toidukärru. ” ja kadunud ta oligi. Selles osas tark mees, et kui ma end kogunud oleks, ega ma oleks talle midagi vastu kah lajatanud. Aga see asemel vahutasin hoopis kassas. Eks kassiir üritas nagu minu poolt olla, aga noh, minu tuju see olukord nagu rikkus ikka küll.

Positiivne on muidugi jälle see, et…ma täitsa vahutasin sisimas. Suhteliselt lühikest aega, kestis see küll, kuid siiski. Paar kuud tagasi oleks see mulle täiesti ükskõik olnud. Seega tundub, et emotsioonid on täpselt enamvähem tagasi. Aga erinevus, mida loen pigem positiivsuseks on see, et mul on meeles, mis oli, kuid tõsimeeli ütlen, et no ei huvita 😀

Eelmine kord käisin sealsamas poes. Beebi, kes tavaliselt poes ei jonni, ei väänle oli tol korral palavast ja lämbest autosõidust väsinud. Nälg jne. Ja poes kärus hakkas nutma. Ja siis üks vanem naisterahvas turtsatas põlglikult ” Mis ronite oma jonnivate põngerjatega siia poodi.” Nagu ma nimme oleksin teadnud, et just sel hetkel saabub lapsel see viimane taluvuspiir ja nagu kiuste toon ta memmede kiusuks lihaleti vahele. On inimestel ikka pseudoprobleemid 😂 Kuumaga suht sassi keeranud ikka.

Ja siis, kui mina julgen, midagi nagu öelda, siis olen ikka eriliselt ülbe kuju. Hah! Ega ma enam ei ütlegi. Ma pigem kirjutan. Palju parem tunne on endal, peamiselt teadmine, et ega sõnasõtta astumine, ei too kummalegi poolele võitu.

Täna on nii palav. Juba hommikul hakkas kütma ja kogu päeva on ilm nagu saunas. Autoga sõitmise peale ei saa isegi mõelda.

Hommikul suundusime juba üheksast randa. Oh mis imet, me olime esimesed.😉

Mõnus, vaikne ja ainult meie. Seda luksust jagus tunniks ajaks, siis juba hakati voorima. Kõik olid rohkem kaldas, vesi ujumiseks päris jahe, aga mõnusalt jahe, et leevendada päikesekuumust rannal. Tõime poest veel külma vett ja jäätist ja no meie rannahooaeg ametlikult on avatud. 😊

Siis kui põnn väsimusemärke ilmutas, suundusime koju sööma, jooma ja ennast turgutama. Otsustasime täna minna, Tartu loodusmajja (Lille 10) ja lahendasime ära järgmise mängu avastamise mängude sarjast. Pidime binokliga puude otsast linde leidma, nimetused ja pildid kokku leidma. Ning huvitav fakte sai ka seekord teada.

Kilpkonnad, need me lemmikud 😀

Sissepääs tuli lunastada 9 euro eest. Natuke palju tegelikult, selle 30 minutilise käigu eest. Mängu enda lahendamiseks kulus umbkaudu 15 minutit.

Koju jõudes, märkasin facebookis selle fotograafi reklaami, et aadlipreilid olid tema juures pildistamas käinud ja üleüldse kui äge fotosessioon neil nädal aega tagasi oli olnud. Päev pärast seda, kui meiega koostöö tegelikke põhjusi välja toomata lõpetati, sest kuidas saab olla kiire kiire, kui ise lähed ja sama stilistikaga teed fotosessiooni, mille oma perele välja mõtlesin. Meiega koostöö on lihtne – väljamõeldud stilistika, ideed on ainulaadsed. Ühekordsed.

Kui teeme koostööd, siis nii on ja arvesta sellega. Ja kui on tunne, et sa ei taha koostööd misiganes põhjusel, siis nii ütlegi. Mitte ära poe kiire-kiire taha. Sest järgmise korra projekti jaoks leiame kellegi, kes nii oma klientidega ei käitu.

Tahtsin facebooki oma seinale kirjutada, aga taaskord milleks 😀

Pigem pikutame natuke, varsti suur plika tuleb Hiiumaalt ja vajab koolimaja eest küüti koju. Õhtul läheme veel randa. Teeme pärast pitsa soojaks ja “telgime” veelkord elutoas.

Meil on põnev elu maal 💚

Siis kui suur õde on klassiekskursioonil Hiiumaal ja avastab lähedal olevaid vaatamisväärsuseid, siis ülejäänud plikad “telgivad” toas. See käib nii, et pärast rahmeldusi õues ja päikeselõõsas viibimist, tundide kaupa batuudil hüppamist, ja jäätise mugimist, ja pärast korralikku õhtusööki (ahjukartul, liha, kaste +kohuke), tegime asemed põrandale madratsitele. Käisime pesus sooja vee all, said oma jäätisekausid ja maasikad ja tegime 10 multifilmi ralli ETV2 salvestusest. Kokkulepe oli, et väike põnn läheb magama, lähevad nemad hiljemalt kell 22.15 magama. Praegu on kell 22.39 ja nad magavad. Vaikselt. Nohistavad. 💚 Ka väike põngerjas magab. Suur vend teises toas ka. Vaeseke jäi täna päikese kätte, homme on vist päris valus riideid selga ajada.

Aga, kuna täna oli palav ilm, siis me käisime korraks ainult linnas poes. Ja tõime väga vahva naisterahva käest ära imeilusa käsitöö… vaat sellised tassi alused.

Südamed.
Südamed südamest 💛

Kui sulle meeldib eesti oma käsitöö. Sulle meeldib mõnus suhtlemine, siis piilu, kindlasti siia ja leia käsitöö, mis sindki kõnetaks 😉

Kõnetas esimesest pilgust 😉

https://m.facebook.com/tiinascrochet/

Tõepoolest Aitähh! Minu kodu kaunistavad imeilus eesti käsitöö, mis valminud südamest.