Autor

admin

Browsing

Juhtus nii, et heal kolleegil ning sõbral on juba pikemat aega soov, leida poni. Mitte sellise eesmärgiga, mis meil oli, vaid isiklik teraapiaponi oma sugulase vahvale plikatirtsule, kel nimeks Ronja. Paras marakratt ja röövel. Ja nii, ma olen siis aeg ajalt jõlkunud kaasa või ise käinud vaatamas erinevaid ponisid. Viimasel ajal, olen oma piigasid kaasa võtnud, sest on röövliplika Ronjaga samas mõõdus. Selle vahega, et meie piigadel on juba kogemusi poniga. Ronja, pole veel seda Oma leidnud ja tunnihobustega jantida, tema vanemad ei soovi.

Igatahes, täna viisid me teed Lõuna – Eesti ralliteedele, no vähemasti kohati oli tunne, nagu kimaks kui Marko Märtin, kivide tuisus, ühest kurvist välja, teise sisse, üle kõrvaltvaatajate peade. Kõhu alt võttis õõnsaks korraks küll, kui ühe künka all mõelda, jõudsin, et kummale poole see tee, ikka keerata võiks 😀

Aga, kohale me jõudsime ponimaale, kus armas perenaine oma lapselapsega juba ootas. Lapselaps oli samas vanuses, me piigadega ja jutt klappis koheselt. Saime kuulda, pisikese koera kohta ja kohe taheti meile kanu näidata 😀

Aga läksime hoopis tüdruk ponide koplisse. Kas teadsite, miks on koplitel ümber elektriaed, või miks on ponide koplites, võimalikult vähe süüa? Või, miks ei tohi ponid end üle süüa? Miks ponid karjas üksteist hammustavad või takka üles löövad? Kõikidele neile küsimustele, saab ponimaa perenaiselt vastuse. Hetkel on ponimaal üle 30 hobuse. Nende seas shetlandi ponid, appaloosa ponid ja muud loomad.

Piiga, see keskmine sai korraks appaloosa poni selga, kuid rõõm jäi üürikeseks, sest hobuste hierarhia võttis võimust ja hetkelises segaduses, libises piiga alla ja ülejäänud ajast, hoidis ta minu lähedusse. Pisem piiga, sai natuke kauem sõita musta väikese shetlandi poniga ja oli pärast päris rahul, kuigi ootasime siiski natuke teistsugusemat tutvustust ja võimalust tunda poni seljas end hästi või proovida juba õpituid teadmisi.

Käisime ka vaatamas poiss ponisid, kes suurte hobustega koos karjas müttasid.

Saime, kuulda, iga hobuse, poni ja täku kohta iseloomustust või sobivust.

Lisaks korraldati meile vahva ponimaa tuur, kus lapsed tutvusid kanadega. Musta kassipojaga, kes laual kausist valget piima limpsid. Koertega, kes nö hoiukodusse olid toodud. Ülesöönud shetlandi poniga, kes ei tohi enam kunagi midagi rohelist süüa (ainevahetushäire). Kohtusime esmakordselt alpakatega. Saime teada, kes on alpakad, või miks neile ei meeldi, kui neist kinni haaratakse, ning et nuusutamine on auasi.

Ja lõpetuseks viidi meid vaatama pai lambaid. Tegelikult on tegu ikkagi tavaliste villa lammastega. Kuid, kes on äärmiselt pai lembelised.

Ja siis, said piigad taluperenaiselt, mõlemasse pihku, koduteele kaasa, mõned punapõsksed õunad. Üks õun, rändas eesti tõugu ponile, meeleheaks. Valge suur poni, kel nimeks Rianca, keda kasutatakse, siis üritustel ja vajadusel ka kodus hobujalutusel. Nii sõbralik ja leebe on ta.

Kunagi sai ponimaa alguse, kui praegusele pererahvale toodi kingiks pisike varss. Ja vaat, kus on selline vahva pereettevõtmine, koos loomadega välja kujunenud. Ponimaa, asub Valgamaal, otepääst 7 km. Www.ponimaa.ee

Kui lähed külla, helista, paar tundi ette. Siis teab pererahvas sind ka oodata ja ponimaa külastus, kulgeb sujuvalt.

Minule meenutas, see käik, nostalgilisi mälestusi lapsepõlvest. Kõik need lõhnad, heinalõhn, traktor jne. Kurepesa posti otsas.

Ponimaa on kindlasti selline talu, mida võiks suve jooksul vähemalt korra külastada. Hinnakirja leiab kenasti ka kodulehelt, kuid lusti ja avastamist jätkub lastel kuhjaga.

Nii, et mul on hea meel, et ma hommikul kurguvaluga voodisse vedelema ei jäänud, sest värske taluõhk mõjus hästi, lisaks söödud uhkele meekogusele, imetud pastillidele ja tehtud sinepiplaastritele. Ja me naistevägi, pluss üks pisike poiss, saime sellise vahva ekskursiooni siia pidulikku päeva.

Hiljem, jätkasime ponipäeva Likemetsa tallis, kus Zimba ja Zeraga, üks väike tunni ajane trenn, meeli kõditas. Isegi galopini jõudsime korraks.

Ahjaa, talli on tulemas peagi üks vahva poni juurde, siis ootab tema ka omale uusi sõpru, maitsvate porganditega külla 😉

Ja nüüd ma siis kordan eileõhtust traditsiooni. Soojendan jalgu, ladusin sinepiplaastreid, söön mett ja vahepeale mugin vanaema juurest saadud kollaseid ploome. Ja no…raamatu plaanin ka nohu kiuste ära lõpetada. Topin salvrätikud ninna ja tunnen end hästi. Nina ja valutava neelu kiuste 😀

Meie piiga sünnipäev, oli sel aastal täiesti teistmoodi. Loobusime plastiknõudest, mängutoast,- mängumaast ja terve rühmatäie laste kutsumisest.

Juba mitu kuud, varem, otsustas piiga, kus tema soovib oma sünnipäeva pidada. Ehk siis Juula Külamajas. Siin, kus alati paistab päike. Olla on hea suurel ja väikesel.Palju ruumi jooksmiseks, mängimiseks. Ja koht, kus fantaasia on piiritu.

Ja siis sai paika, ka nimekiri, keda kutsuda. Otsustasime seekord kutsuda lapsed, keda piiga, peab oma sõpradeks.

Üks tüdruk, kes ei saanud tulla, tegi sellise üllatuse, et saatis pakiautomaadi teel oma kingituse ja armsa kaardi sinna juurde.

Siis otsisime, torditegijat. Saime ühe kontakti, millele kirjutades, vastati kiirelt ja soov sai paika pandud. Leppisime ka kellaaja kokku, kuna tordi kätte saab. Mõni nädal hiljem, sattusime Tammelinna kodukohvikute päeval, nimetatud torditegija toodangut mekkima ja rohkem me ei kahelnud, kas sünnipäeva tordil on lööki või ei 🙂

Igatahes, valge shokolaadi mousse tort, oli nii menukas, et alles jäi seda tükike, paar. Mitmed, lapsed, kes sünnipäeva torti tavaliselt ei söö, palusid juurde teise ja kolmandagi tüki. Taevalik! Siidine, õhuline, nagu paradiis 😉

Pildile sai poni Zimba, kuigi oleks pidanud olema Zera. Aga eks õigel päeval, on siis tordil õige poni 😉

Ponid Zimba ja Zera, tulid ka meie piiga sünnipäeva peole.

Üllatus. Siia autosse, mahub kaks poni 🙂

Ja, nii vahva oli vaadata, kuidas pisikesed tüdrukud, sattusid õhinasse ja olid nii elevil, et said pisikeste, pehmete ja sõbralike ponidega mitu mitu ringi teha.

Ka väike põnn sai jälle sadulasse.

Pärast ponide ära saatmist, mängisime mänge, mis suurtel välja mõeldud, kasepuu kulli, peitust. Lapsed jalutasid koera, üksteise võidu. Kiikusid, ronisid ja turnisid ja kõigil oli täiega lõbus.

Hiljem lauldi sünnipäeva laulu ja sõime torti. Siis grillisime, tegime sauna, olime kaua õues. Lõpuks tegime põrandatele asemed ja uni tuli kõigil üsna ruttu. 😉

Siia lõppu, lisame pildi, Zimbast, Zerast ja tüdrukutest, mis tehtud ühel teisel, varasemal päikselisel augusti õhtul Likemetsa tallis. (Fotograaf E. Aab)

See oli üks, eriti vahva pidu 😉🌷

Kell on jälle palju. Tegelikult lausa 3 minutit üle kesköö, kui seda siin kirjutama asun. Enne oli mõtteis palju, mia kirjutada üles tahaks, aga mõtte laagerduvad ja siis polegi enam nii väga seda, mida teistega jagada tahaks 🙂 Täna lihtsalt on selline õhtu, kus põngerjas uinus pea pool tundi tagasi ja sestap siis nii hilja. Samas on see üle pika aja esimene õhtu, kus ei pea vaevama pead teiste inimeste või ühenduste probleemidega.

Seega ligunemine kuuma vee all, klaasike kalja ja mõnus hea raamat seni kaisus, kuni põnn oma voodist taas kaissu poeb. Just, juba teine öö igaüks oma voodis, või noh peaaegu 🙂 Aga kindlati juba teine – kolmas öö, mil ise täiesti tuttu jäädakse.

Siinkohal ma ei mõista inimesi, kes ajavad näpuga raamatust rida realt järgi, et kuidas seda last ikka peaks magama panema ja siis teevad ala unekooli, mille käigus tõuseb nii lapse stressitase ja ega endalgi närv vist vastu ei peaks. Minu võtmesõna on, et ega meie täiskasvanud ei jää magama siis kui und pole ja ei söö, kui isu pole. Ka laps tunneb ja teab oma vajadusi. Suunata võib, aga sundida pole vaja. No meil vähemalt toimib.

Väikestega on lihtne, suurematega on ka veel lihtsam, kuid suured lapsed, need kes juba üle kümne, siis oijah, isegi mina pean tunnistama, et pole see teismeliste kasvatamine nii lihtne ühti, kui varem tunduda võis. 🙂 Ma võin vaid loota, et ülejäänud kamp “põeb” selle osa kergemalt läbi, kui esimene piiga 🙂

Täna on siis taas päevakorras. “Moblapäkapikud”. Moblapäkapikk on selline tegelane, kes sarnaneb tavapäkapikuga, selles osas, et käib ka akna taga piilumas, kuid erinev sellepoolest, et moblapäkapikk, ei too moblasid, vaid hoopis viib. Ja viib ära just need moblad, mida ei kasutata sihtotstarbepäraselt. Ehk siis, kui teismelised näitavad suvel väiksematele lastele eeskuju, “mul on igav ja midagi teha pole”, kuid istuvad siis youtubis vaadates videosid ja alla tõmmates erinevaid ajumahtu vähendavaid mänge. Väga originaalne tegevus.

Siis meil oli päevakorras mäng ” Oma kodukant pildis” Ehk siis koostasin vihjed, mille järgi pidid mängijad minema otsima kodukandist üles vastavad esemed/kohad ja sihtmärgid, tegema neist fotokaga pildid. Laadima üles arvutisse ja tegema neist kollaazid. Hetkel tegelen piltide laadimisega arvutisse, küllap ükspäev ka kollaaze näitama tõttame 🙂

Mõnikord, ma mõtlen, et aeg läheb nii kiiresti, et läheb isegi meelest ära, mis nädalapäev parasjagu pooleli on. Täna on neljapäev vist, või ook, 00.18 on ikka reede esimene veerandtund 🙂

Seega, tere Reedet 😉

Enne just rääkisime pisema piigaga “R” tähest. Ja koerte ning hobuste nimest. Täiega äge oleks, kui meil oleks koer Reede või kannaks sellist nime mõni poni, kellega ratsutamas käia. Meenutab pisut Robinson Crusoe seikluseid…Aga ega ka Leede nimel, midagi viga pole. Kõlab täitsa vahva lontiskõrvalisena 🙂

Laisa Vääniku ääremärkus. Pildistame postituse üles, kui nett kadunud ja ka mustandina salvestada ei saa.
Ka copy paste funktsioon ei toimi – et valmis kirjutatud tekst kopeerida mujale dokumenti, hilisemaks kasutamiseks.


Küll on tore, kui on olemas telefon, millega saab teha fotojäädvustuse ja originaal postituse siiski seda kaotamata lisada 🙂

Kunsti saab vaadates ka vaadates. Mõeldes. Tuletades ja vahetades nurka. Kõlab, nagu matemaatiline tehe, mis sisaldab muutujaid tegureid. Mis iseenesest on justkui seotud. Pilvede vaatlemine on oma ette kunst, millele omistab iga vaataja oma tähenduse.

Pilvi on kõige parem vedeleda selili murul, ja vaadata üles taevasse, kus kihiti sõuavad erinevad pilved. Heledad, tumedad, udused, viirud silmapiiril. Eriti ägedad on pilvetombud enne suuremat vihma või äikest.

Kui on üks pilvemass, siis sõltuvalt, kus nurgast vaatad, on näha erinev loom, tema asend või pooleli olev tegevus. Ühes pilvemassis, võib olla koos kükitav karu, hüppevalmis jänku kui ka hall, lokkis karvaga puudel.

Teeme sellise üleskutse. 8.08 – 11.08 on oodatud kõikide sõprade pildid õhtu ja hommiku pilvedest, mis tunduvad rääkivat oma lugu. Kirjuta, mis lugu Sinu pilved räägivad. 😊

Mis värk selle külmikuga on? Või üldse selle näksimisvajadusega? Üks õhtu oli mul peotäis shokolaadikomme. Need tuli kindlasti öö jooksul ära mugida. Ühe kommi leidsin hiljem ärasulanuna ka hommikul padja alt. No milline raiskamine. Aga täna, ma tean ju, et seal kapis on Napoleoni tort, mis kahe piimapaki vahel, mind härdalt hüüab. Ja hüüe kaigub seal piimapaki ja juustu ja munapakilt põrkudes tagasi. Nukker värk ja kuidas nii ikka saab. Ikka lähed ja võtad ampsu, siis teise ja no kui juba, siis juba…Aga ei…peatab see, et lubasin hommikuks piigale, see keskmine jätta. Huhh. Mõni minut möödas, meenub, et…ühepajatoidust jäi ju kaalikat……Mis külgetõmbejõud sel külmikul öösiti on?

Mõned asjad on nii lihtsad ja selged siin elus, et nende uskumine võib kaua aega võtta. Seda suve alustasin teadliku taotlusega suhelda rohkem nende inimestega, kes tahavad sama palju koos minuga olla, kui mina nendega. Inimestega, kellega sul on vastastikune sõnadesse panemata kokkulepe, et mõlemad võivad olla täpselt sellised, nagu nad on, tahtmata teineteist muuta, armastades veidrusi, mis lubamises veel eriti tugevalt välja paistavad.

Minu veidrused on minu hinge väljendused. Minu kentsakad ideed ja olekud eristavad mind teistest. See, mis minus on kummalist, on see, mis muudab mind unikaalseks. Minu kiiksud on minu olemuse väljendus. Just selliste mõtete, keha ja võimetega, nagu mul on. Jah, minu kiiksud ei meeldi kõigile. Aga tead? Ma ei hakka kunagi olema piisav valedele inimestele. Ükskõik, kui palju ma ka ei püüa end parandada, väiksemaks, vaiksemaks teha, välimust muuta, jätta ütlemata või öelda ainult õigeid asju, ma ei ole ikka neile piisav. Omamoodi on see kurb, aga ma ei ole mõeldud kõigile. Minu sõnad, teod, ideed, olemus ei ole mõeldud kõigile! Kordan.Mina ei ole mõeldud kõigi jaoks. Õigete inimeste jaoks ma võin eksida, olla maailma tobedaim, aga ma olen nende jaoks piisav. Piisav. Kui me kõik julgeksime olla me ise, kui me ümber oleks inimesi, kes armastavad meie ise-sid, kas maailm oleks siis palju õnnelikum paik? Kas sina lubad teistel olla nemad ise või pööritad silmi? Oma kaaslasel rääkida roppe anekdoote? Kõvahäälselt naerda? Lapsel tekitada ebamugavaid olukordi? Rääkida ausalt? Riietuda nii, nagu laps tahab? Kordan, ma ei ole kõigi jaoks ja kõik ei ole minu jaoks.

Kui tahame luba olla me ise-d, siis võiksime anda loa olla ka teistel nemad ise-d?

Mis on suurim õppetund? Et õiged inimesed loovad õigeid hetki. Täiuslikke olukordi. Parimaid mälestusi, mis on nagu kiiresti imenduv niisutav kreem kuivale hingele. Ma arvan, et elu peaks koosnema täiuslikest hetkedest, mis oma olemuselt võivad olla totaalselt ebatäiuslikud. Täiuslikud hetked saavad tekkida ainult tundetasandil. Sa võid elada imeilusas kodus, aga, kui seal pole soojust, armastust, huumorit, heasoovlikkust, siis…siis…sa tead ise, kuidas see lause lõpetada.

Läks jälle heietamiseks kätte ära, no ilmselgelt pole minu tassike teed, nii tarka juttu öösel puhuda 😉 Tark jutt küll, kuid vastus sellele, miks külmik just öösiti vastupandamatu on, see jääb nüüd küll hetkel selgusetuks 🙂

Täna juhtus nii, et läksin poodi, sooviga üldse mitte jäätist osta, aga naasin koju, nelja sellise eksemplariga. Üks on Vanilla triple berry e. Vanilje jäätis kolme marjavalikuga ja vanilla salted caramel e vanilje soola karamelliga.

Olgu öeldud, ma jälestan magusat ja soolast korraga ja nii ma arvasingi, et mina söön marjadega ja keegi teine soolakaramelli😂

Aga juhuse, tahtel sain ma mõlemad endale. Mõlemad on mõnusalt vahused, maitseküllased ja mõnusa krõmpsu shokolaadiga. Ja mu lemmik on just soolakaramelliga. Kõik maitsed on tasakaalus.

Sestap sobivad need kaks mõnusalt meelt lahutama ka siis, kui päikest pole või taevast sajab vihma või siis kui istud villastes sokkides teleka ees teki all peidus, nosid jätsi ja ei liiguta varvast ka.

Soovitame😋😊

Kuremaa mõis (saksa keeles Jensel) oli rüütlimõis Tartumaal Palamuse kihelkonnas. Praegu jääb kunagine mõis Jõgeva maakonda. Jõgeva valla territooriumile.

Mõisa ajalugu on pikk, on vahetunud omanikud, ajastud ja mõisa eesmärgid. Alustame kuskilt…..1834. aastal ostis Kuremaa mõisa 200 000 bankorubla eest Alexander von Oettingen. Oettingeni ajal algas mõisakeskuse väljaehitamine. 1844. aastal valmis esinduslik peahoone. Mõisas hoogustus majandustegevus: suurendati teravilja külvipinda ja laiendati kartulikasvatust piirituse tootmise eesmärgil. 19. sajandikeskel oli Kuremaa mõis oma karjamõisatega Palamuse kihelkonna suurim, ning selle väärtuseks hinnati 70 000 hõberubla.Kuremaa mõisa iseloomustab omaette ansambli moodustavate hoonete rohkus. 1834. aastal, kui Aleksander von Oettingen mõisa ostis, oli seal 18 hoonet-ehitist. Mõisa võõrandamise ajal oli neid aga juba 48.

Viimaseks Oettingeniks Kuremaal oli Alexander von Oettingeni poja Erich von Oettingeni pojapoeg Hans Jürgen Erich von Oettingen (1912–1990), kes pärast Eesti Vabariigi loomist ja mõisamaade rekvireerimist ei lahkunud Eestist, vaid jäi Kivijärve mõisa tükeldamise järel selle keskuse peremeheks, kuni 1939. aasta baltisakslaste lahkumiseni.


1919. aastal Erich von Oettingenilt võõrandatud mõisahoones hakkas 1921. aastal tegutsema Kuremaa Karjakasvatuskool, kooli juures avati ka karja kontrollassistentide eriklass ja piimanduskool. Viimane aga viidi 1922. aastal üle Õisusse.Kooli tarbeks ehiti hoone ümber täiskahekorruseliseks.

22. veebruaril 1986 sai loss tulekahjus kannatada. Restaureeritud loss avati 25. detsembril 1987. Säilinud kõrvalhooned on enamikus ümber ehitatud.

Kuremaa mõisa peahoone, park, tall, valitsejamaja, ait, tõllakuur, ait-kelder, aednikumaja, uus rehi, meierei, laudad, kaalukoda, moonakate majad, tuuleveski, vana rehi ja Oettingenide kabel tunnistati 1999. aastal kultuurimälestiseks

Jõgevatreff 

(ka Jõgeva Treff) on Jõgeva maakonnas Kuremaa asulas igal aastal toimuv mootorratturite kokkutulek, mida võib nimetada ka ühtlasi Eesti suurimaks mootorratturite kokkutulekuks.Üritust korraldab MTÜ Jõgeva MC.
Esimene üritus toimus 1992. Üritus toimub juuli viimasel nädalavahetusel.

Sel aastal toimub Jõgeva Treff 25.07 – 28.07.19. Jõgeva Treffil on osalustasu 35 eurot, alla 12 aastase lapsel tasuta sissepääs, sealt edasi 15 eurot. Pileti eest saab tasuda nii kaardi kui sularahamaksega.

Välja on reklaamitud bändid kolmel õhtul, sel aastal eriti “vihased” bändid. Võistlused ja mängud iga päev, auhinnad. Ekskursioonid korraldajate poolt.
Laagris kohapeal supelrand (Kuremaa rand), saunad, dushid, õlle ja toidutelgid. Kogu ala on turvatud.

Isiklik kogemus

Mõned aastad tagasi, kui ma esimest korda väisasin Jõgeva Treffi, ilmselt ma ei tundnud end ise seal piisavalt vabalt või eelarvamuste vabalt, et seltskonda sulanduda, või sellest üritusest midagi enda jaoks leida. Käisin lihtsalt kaasas, sest, kõik käisid ja nende meelest oli see suursündmus, mida iga aasta oodata või plaane vastavalt järgmiseks aastaks seada.

Ja mõned aastad tagasi, sai lastega alustatud justkui peretraditsiooni. Plikadele sai selga satsiseelikud ja vest või teemale vastav pusa. Nüüdseks, oleme käinud kogu perega 3 üritust järjest ja tegelikult võikski seda, juba iga aastaseks traditsiooniks nimetada. Eelmine aasta jäi muidugi poja sünni ja haiglas viibimise tõttu ära, kuid praegu mõeldes, ega see maailmalõpp pole, kui mõni aasta vahele jääb, sest seltskonnaga saab ju muul ajalgi läbi käidud.

Aga sel aastal on kõik teistmoodi. Äkki ealised iseärasused või hoopis see, et ma pole nii eelarvamustes kinni või võtan asju lihtsalt teistmoodi. Vabamalt 🙂
Muidu ikka, kui räägid kellegile, võhikule, et mul on plaan minna jõgeva treffile, ja lapsed kaasa võtta…siis vaadatakse, et oot…misasja😀, et see pole lasteüritus.

Jah, see pole lasteüritus. Aga see ei välista, et pered koos lastega osaleda ei võiks. Ja kogu käimise ja tegevuse saab organiseerida enese jaoks nii, et kõigil oleks hea ja lustakas puhkus. Lapsed ei nõua vaid oma ja vanemad ei unusta, end vaid täiskasvanute seltsi või suurte inimeste juttudesse.

Meie esimene päev möödus piletite ostmise tähe all, valisime välja telgiala, panime telgi üles, kuigi ööbima meist jäid vaid pooled. Avastasime plikadega laste telgiala, kus oli joonistamise võimalust, klotsidega mängida, kui ka tõmmatavate autodega pere pisimal sõitmist. Kõhu täie eest hoolitses Rocki telk ja magustoiduks sai ühe palliga vahvlijäätise.

Teisel päeval, käisime ja tutvusime alaga. Vaatasime, kas tuttavaid nägusid on ja tuletasime meelde, kus oli lastetelk. Ja neile mõeldud tegevused. Plikad leidsid, endale sõbra, kellega tunnike ringi joosta. Neil see sõbrunemine käib selles vanuses ikka kiirelt 🙂 Käisime ära ka Kuremaa rannas. Ideaalne rand lastega peredele.

Madal rannajoon, pehme, liivane põhi ja kallas. Ehitatud kiigud, turnimiseks redelid. Liumägi vette liuglemiseks. Võimalik rentida paate. Kohvik, mis tundus nii ahvatlev koht, lõõskava päikese all, kuid kuna kõht oli täis, jätsime vahele ja leidsime koha murul tammepuu all. Lapsed käisid vees lustimas. Käisime söömas, seekord, siis teises toidutelgis. Õhtul, kui lapsed koju olin toonud mängima, käisin veel korra tuttavatega juttu rääkimas ja kohvi joomas. Õhtul, oli teise lapsevanema kord, perevabalt muusikat nautida ja kangemat kraami pruukida.

Ja kogu see aeg, on inimesed ääretult toredad, teevad komplimente, naeratavad, ja liiklemine on organiseeritud, teistega arvestatav. Ühesõnaga eriti vinge seltskond, erinevatest riikidest on kohale vajunud, et nautida head ilma, muusikat, seltskonda ja ühiste huvidega inimesi.

Ja need inimesed on eriti ägedad, sest nad pole piiritletud igapäevaste argirutiiniraamidega. Neil pole kuhugi ruttu ja aeg kaotab oma kiire- kiire.

Seega igati sobiv koht, kus oma eelarvamusi muuta Jõgeva treffi osas või uusi peretraditsioone looma hakata või lihtsalt teistsugust emotsiooni kogeda, võõranduda paariks päevast Kuremaa mõisa parki ja unustada poliitika, poliitikud, nõme töö või vinguv tädi Maali autoroolist, kes sulle iga su eksimuse pärast signaalitab ja läbi aknaklaasi roppusi karjub.

Tule veeda üks tore laupäev 😀
Meie oleme kohal, tule sina ka 🙂

Issi kukil, alati hea.








Nojah, ei saa ilma kirgedeta siin külakeses ikka hakkama. Sedakorda siiski õnneks pole hambus mina ja mu pere, vaid hoopis terve maja täis rahvast ühe ärimehe vastu, kelle tegelikud eesmärgid rahvale segaduseks jäävad. Ja ilmselt ärimees, arvab, et meil on eelarvamused või et me oleme kari lolle..või tibisid, kes ei tea ehitusmaailmast grammigi.

Tõsi, ei teagi. Vähemalt mina. Aga meie maja katuse all on mitmeid kortereid, kus on mehed ehitusspetsialistid, kes reaalselt on ehituses sees ja ei aja näpuga järge vaid exeli tabelis. Kuid meie maja naispoole rahvas, pole ka kari lolle, või tibisid. Me oleme kõik oma valdkonnas head ja hinnatud tegijad. Me võime käia tööl, me võime olla kodused, kuid me oleme naised, emad, lapsed ja me tunneme, et see siin on meie kodu. Meie majas, möllavad aeg ajalt kired, draamad, kuid kus neid poleks. Me maja on väike kogukond rahvast, kes on koondunud ühise katuse alla elama, juba kümmekond aastat, mõni vaat, et kauemgi veel. Siin on perekondi, kes kasvatavad lapsi, käivad tööl. Siin on täisealisi, siin on pensionäre. Mõnel koduloom, mõnel kaks, mõni suitsetab koduhoovil, mõni laulab öösel valjul häälel dushi all, kuid me kõik hoolime oma ümbrusest ja majast, mis on meile kõigile koduks. Kodumaja, millel ühine katus. Me teame üksteist, me ei pruugi kõigiga olla parimad sõbrad, kuid me ka ei kisu tühjast tüli ja vajadusel me kõik seisame oma kodu ja kaasnaabrite eest.

Meil on kirgiküttev teema, KÜ soovis vahetada ehitusobjekte, mille ehituseks/vahetuseks küsiti hinnapakkumised, mida arutati läbi ühistu liikmetega. Terve maja hääletas, ühiselt ühe ehitusfirma poolt. Üks mees, kes kevadel ostis meie majja korteri, jäi erapooletuks.

Seesama mees, soovis saada hinnapakkumistest tabelit, sest muidu tema ei saa neist aru. Ta ei saanud võrrelda kolme hinnapakkumist. Tüüpiline vanakooli exeli tabeli mees. Tema meelest, on võimalik saada seda pakkumist veel odavamate hindadega. Ja helistab ja üsna agressiivselt ühistu juhatuse liikmetele, millegipärast soovides, et ühistu juhatus läheks kaasa just tema poolt valitud ehitusfirmaga, sest nii on parem, odavam.

Kas alati on odavam kõige parem valik? Kas erapooletuks jäänul on vaja kembelda?

Kasvõi nii et majarahvas muudab oma otsust, tellib valitud ettevõttest need esemed ja tema enda firma paigaldab. Talle ei lähe korda, et nii ei kehti esemetele ka 5 aastane garantii, ehk siis ” mis te selles garantiis nii kinni olete”. Ja muudkui helistab ja surub oma nägemust peale, sest temal on ehituskogemus. Või kes teab, mis kogemus. Kemplemises.

Kuid miks on ta siin? Väites, et tegutseb me kõigi huvides?

Ta pole siin päevagi elanud. Tuli esimest korda koosolekule. Tema motiivid on segased ja hetkel käib temaga käsikäes paras draama🤣

Kes ta selline on? Mis on tema motiivid? Need tegelikud.

Kodurahu või meie kõigi huvi nüüd igastahes mitte.

On avatud vaid Kõrveküla kodukohvikute raames, möödunud aastal, käesoleval aastal 21.07 ja pererahva lubadusel ka järgmisel aastal.

Eile, kuna perekondlik seiklus Peipsi äärde jäi ära, otsustasime väisata hoopis kodukohvikuid. Nagu ikka kodutöö oli kohvikute tegijal tehtud, niisamuti korralik leht facebookis, kus kõikide osalevate kohvikute tutvustus, menüü kirjeldus ja aadressid. Meie valik langes eeltööna ära, ühele kohvikule, nimega Heinakõrs, sest reklaami järgi, pidi lisaks toidule olema ka aktiivset tegevust lastele.

Oli. Tegevust, ilusat ilma ja väga head toitu, menüü, mis oli läbimõeldud ja näiliselt vähemalt perekondlikult kokku seatud.

Oli ka üles seatud telk, mis pakkus väiksematele mängjatele lõõskava päikese all varju. Ka terassile oli laotatud tekid, padjad istumiseks.

Väga mõnus lõunapoolik, pisikese põnni ja noorima tütrega 😀

Menüüks oli peremehe kartulisalat, püreesupp juurikate ja suitsulihaga, vahvlid, õunamahl, kodune punasesõstra limonaad ja maasika smuutijäätis.

Kui kohvikust lahkusime, anti lastele mõnus krõbevahvel näppu, autos krõbistamiseks.

Väga tore pererahvas. Hästi ettevalmistatud. Maitsev toit. Mis mulle väga meeldis, oli see, et menüüs polnud ühtegi friikartulit ega muud sellist😀

Soovitame järgmisel aastal külastada kõrveküla kodukohvikute raames, kohvikut Heinakõrs😉