Autor

admin

Browsing

Täna siis juhtus nii, et sattusin täna õhtul oma aega viitma- veetma Juula küla rahvamajja. Muidugi seetõttu, et Jõgevamaakonna koolid ja lasteaiad olid koroona tõttu juba paar päeva suletud, siis tolle kandi õpilased ja muidugi vanemad otsustasid jääda eneseisolatsiooni. Seega oli rahvast natuke vähem, kui harilikult. Aga arvestades koroona olukorda, siis on väga vahva, et arvestatakse ja mõistetakse ka olukorra tõsidust, hoolides nii enda kui teiste tervistest.

Aga need, kes kohale olid hõimupäeva tähistama tulnud, said teada mis on hõimupäev, miks me seda tähistame, kes on hõim ja mis see meile oluline on..saime kuulda põnevat muusikaid, kõlavaid ja helisevaid lauluhäält. Maitsta päris toortatrast küpsetatud maitsvat vürtsidega leiba. Laual oli õunakook ja kiluleib. Ehtne ja hea väekas hõimutoit. Kes soovis sai head muusikat ja seltskonda nautida kohvitassi taga. Teelembestele tõmbas savikannus päris ehtne pärnaõieste tee.

Ma täitsa usun, et kohal oli Juula vaimsus esindatud küll, sest tuulgi oli vakka jäänud, päike paistis ja meeleolu oli kõigiti ülev.

Minu hommikud, õigemini need hommikud, kus mudilased lasteaias ja koolis on need kus ma võtan aega endale näpistamiseks võimalikult palju. Isegi, kui ma võtan lihtsalt endale aega, et midagi kirjutada, sest raamatu tähtaeg vuhiseb kiiremini kui arvata osanuks 🙂 siis mind ajavad pisut marru need inimesed, kes arvavad, et ” sa oled nagunii kodus ja kui lapsi kodus pole, siis mida sa ikka nii suure vaba ajaga peale hakkad” Eksole. Et kui ma küsin näiteks sinu käest midagi ja sa vastad seepeale, et “ou, kuule ma vastan sulle hiljem, kui mulle sobib. Ma helistan.” Siis tegelikkuses on nii, et kui ma hommikuti üritan paari tunni sisse mahutada koristamised, ja kraamimised, koeraga jalutuskäigud ja kiire hommikusöögi või ettevalmistused lõunasöögiks, siis nendest tegevustest ülejäänud ajal ma vehin kirjutada nii et higimull otsa ees ja jooksumeistel Bolt ei jõuaks ka mu käsikirja rekordile järgi liduda. Siis tõsiselt kui ma kirjutan sulle, et küsida mind huvitavale küsimusele vastust, siis sa vastad või ära pigem vasta üldse. Sest kogemus on näidanud, et seda vastamist võibki ka hiljem ootama jääda. Pole hullu, saan aru, et sul ei tekkinud vaba momenti et mulle kirjutada/helistada. Samuti pole hullu, kogemus on näidanud, et minu küsimus haihtub toimetuste reas. Tean, sest ma ise olen samasuguse kõike unustavuse teemaga rinda pistnud. Pole probleem, et mõista.

Minu hommikud ( 8.30 – 12.15) on minu tassike teed. Seda nii otseses kui kaudses mõttes. Mõni nädal mul on neid, teisel nädalal vähem või rohkem, sõltuvalt sellest kas on nohupisik ligiduses või mitmest teisest tegurist veel. Mõni päev on lühem, teine jälle pikem. Igalühel meil on vaja aega iseendale, või vaiksele tunnile, et oma mõtted peas ritta seada või loogilised read paberile kanda. Või hoopis sukelduda oma raamatutegelasega peadpööritavasse seiklusesse. Või juua see tassike teed, metsas kännu otsas, kaaslaseks truu koer ja veel rohelises puhmas külmast siniseks tõmbunud jõhvikamari. Või hoopis järvekaldal külmas vees kõlgutada jalgu, unistada koos peade kohal liuglevate pilvedega, tuulesahina ja üksiku punase sipelgaga, kes ehmub kui sind oma koduteel näeb. Kiljatate mõlemad ja jooksete mõlemad kahte lehte laiali. Sellised need minu hommiku on – minu hommikud määravad ära, kui laetud on minu patareid, et ennast õhtul teistega jagada.

Täna tundub, et sssssärtssss on ppiisav. Igaljuhul hakkame küpsetama kahte erinevat sorti õunakooki ja teema sokolaadiglasuuris pontsikuid ja siis vist peaks midagi soolast ka välja mõtlema. Ahjukartulid oleks päris kõnetav mõte 🙂

Minu jaoks on iga lapse jaoks tema eeskujuks tema vanem. Kui me räägime kodusest kasvatusest või eeskujudest, siis alati on tunne, et see sõnapaar tuleb jutuks, kui midagi on halvasti või kellegi vahel käärib midagi. Kui kõik on hästi siis teadupärast ei ole sel koduse kasvatusega midagi pistmist ja lapsed kasvavad täiesti omapäi. 😀 Igaljuhul, mina kirjutan oma blogis täiskasvanutele ja ma isegi ei tea, kas mõni laps siin lugemas käib, aga kindlasti ei käi siin kirjutatut lugemas teise klassi õpilane. Ja siinkohal me jõuamegi tagasi koduse kasvatuse ja vanemate juurde.

Kirjutan siin blogis enda perest, on häid aegu enamuses ja on ka aegu, mis tekitavad hinges muret, raskeid hetki ja lihtsalt hingepõhjast nördimust. Kirjutan siia kõike, sealhulgas hetkedest, mis tekitavad ka lastes emotsioone ja kuidas neile mõjub vaat mistahes situatsioon või olukord nende elus koolis või läbivate kaaslastega.

Ma tean, et seda lehte käivad lugemas need, kes seda lehte teavad. Facebooki ma pole tõsistest teemadest, mis lastele muret teevad, ühtegi viidet pannud. Ma tean, et võib olla, ma poleks pidanud nii laialt siin meie täiade vollimisest kirjutama – aga see on minu eeskuju näidata lastele, et täiad on tavaline nakkushaigus ja seda tuleb võtta täpselt nagu nakkavat nohu või viirust, mis tekitab ebamugavust ajutiselt ja see on midagi sellist, mida saab/tuleb välja ravida. Suvistes postitustes tõin ma välja, kuidas alusetu näpuga näitamine, me tüdrukutele mõjus. Ja see kui nad nüüd hiljuti mõlemad ka endale täiad said – no egas see emotsionaalselt kerge polnud. Aga tuletan meelde – täiad on nakkushaigus ja sügishooajal see lihtsalt levib. Mind ei usu, siis riiklikul tasandil heidame pilgu siia lingile https://www.terviseamet.ee/et/nakkushaigused-a-u/peataitobi

Ma olen üsnagi täpselt siia blogisse kirja pannud, kuidas me täiad minema vollisime ja seda nii apteegiliste vahenditega kui klassikaliste koduste vanakooli võtetega. Uskuge mind – aitab üks kui teine. Apteegiliste medikamentidega on lihtsalt valikut laiemalt ja see, mis meie kasutasime oli veel niivõrd tugev, et tund pärast peas hoidmist ei ole pea enam nakkusohtlik. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Tahtsin rääkida hoopis kodusest kasvatusest ja oma eeskujudest oma lastele. Tahan rääkida hoopis lapsevanemast, kes luges minu blogi. Arvatavasti just seda täiade vollimise lugu. Ja ilmselt siis arutas minu siinset kirjutatut oma kodus, kas teise vanemaga laste kuuldes või siis lihtsalt lastele, ei mina tea. Aga selle tulemusena astus eile, minu piiga juurde koolis üks klassiõde ( nimi loomulikult teada) ja küsis mu piigalt otse, kas tal on täiad. Piiga ehmatas ära ja ütles, et ei. Koju tulles hakkas ta nutma ja teatas, et homme tema enam kooli minna ei taha. Ma päriselt ei saa aru, mis teema on inimestel nende täiadega või mis värk on sooviga teha lihtsalt haiget ilmse sooviga alandada või häbimärgistada ja seda juba nii varajases eas. Vaat seda ma arvan küll, et see laps poleks osanud elu sees sellist küsimust esitada, kui seda poleks kodus tema ees arutatud. Kuid sellisel juhul on mul sellele vanemale üks küsimus “Kas sul on lugemise või loetust arusaamisega raskusi?” Ma kirjutasin oma teemas, et avastati need, mis on tegelikult tavaline nakkushaigus. Me ravisime ja me oleme neist priid, sest laps on ju tagasi koolis. Täiadega on see naljakas lugu, et nende vastu kehtib null tolerants. Nakkushaigus küll, kuid need peavad olema peast 100% kadunud, enne kui laps lastekollektiivi naasta võib. Vastupidiselt nakkushaigusele nagu nohu või köha. Või lihtsalt lauslollusele ja rumalusele. Või pisut nõdrale eeskujule.

Ega me ootagi selle intsidendi eest vabandust, sest see juba oleks SUUR EESKUJU. Aga nagu öeldud, seda see on seepse kodune kasvatus ja vanemate eeskuju.

Ma ei saa võtta vastutust teise inimese loetust arusaamise oskuse eest aga seda ma ütlen, et kuigi ma ei kammi ära mingi tühise putuka pärast, kelle saab suhteliselt ruttu ära vollida, siis ebaõiglase käitumise – kellegi meie piigade suhtes – ja olematu koduse kasvatuse pärast kellegi teise kodus, võin minna üsnagi marru.

Isiklikust tähelepanekust võin öelda, et mõne inimese või naabri järgi saab panna ka kella õigeks. See on see tavarutiin. Näiteks, tean, et kohalik naabrimees, sõidab oma lapsi kooli viima kella 8.49 ajal ja kell 8.51 sõidab ta mulle alati samas kohas vastu. Kui viin suuri nende koolibussile, siis ALATI +-3 minutit näen teiselpool järve elavat naisterahvast oma tütrega vastu sõitmas. Ka meie ise olime alguses ühes rutiinis kinni. Kuid usun, et hoolimata pisut nihkuvatest ärasõidu aegadest võib vähemalt meie maja elanik selgeks saada ajad, millal olen kodus ja millal ma parasjagu jälle “sõidan” Ma ei tea, kuidas kellele aga minu jaoks on rutiin mugavus ja turvalisus. Mulle meeldib, kui ma tean, mis järgmisena tuleb või mis saab. Spontaansus on küll vahel hea kuid näiteks, kui ma lähen kuhugi üritusele või koosolekut läbi viima või raamatuesitlust tegema, eelistan ma et järgin kellegi või siis enda kindlaksmääratud plaani. Ka liikluses on vahel nii, et ma kodus vaatan google mapsist järele, kuhu ma minema pean ja milline tee on tuttav, siis põhimõtteliselt ma valin paar minutit pikema tee kui see on tuttav. Ootamatu teeremont või ümbersuunamine tekitab alati ärevust või pisemat sorti paanikat.

Usun, et ka lastes tekitab stressi uute asjadega harjutamine, või nende jaoks ebamugavad, hirmutavad ja uued näod ning olukorrad, milleks nad pole veel valmis. Olen oma laste pealt näinud, et pooled neist on kiiresti kohanevad ja pole probleemi kiirete muutuvate oludega. Kuid on ka minu moodi lapsi, kes vajavad turvalist ja ette seletatud toiminguid ja olukordi. Olen harjutamas oma kahe aastast last lasteaeda. Olen sellest varemgi rääkinud, et alguses ma arvasin, et ta pole selleks valmis, sest mina polnud selleks valmis. Olen nõus, et oma tempos, st arvestades lapse isikupära ja osates lugeda tema erinevaid reageeringuid, kuulates ja tagasisidestades kasvatajaid, võib minna hästi kiirelt see harjumine harjutades või läheb totaalselt valesti, sest vanem ei mõista mis on lapse enda vajadus. Me oleme siiani käinud 2 päeva järjest pooleni lasteaias ja siis 2 päeva koju jäänud. Täna on see päev, kus on ta oma kolmandat poolikut päeva järjest lasteaias. Ta teab, et talle tullakse peale lõuna sööki järele ja see teeb tema jaoks turvaliseks hommikuse lasteaia mineku. Lõime oma traditsiooni, kus me viime suure õe tema rühma, ja trepist alla tulles räägin põnniga, et kui suur õde koolist koju tuleb, tuleme ka talle järgi. Tema noogutab nõustuvalt. Võtab ise riidest lahti ja teeme kallid-musid-piip ja ruska 😀 Ütlen, et mine vaata, mis poisid teevad ja mida uut kasvataja näitab. Ütleb mhmh ja lehvitab mulle. Kõik on hästi.

Eile oli rühma sisse astunud võõras inimene tema jaoks, ja see ajas teda nutma, sest tundis end ohustatuna, sest nö rikuti ära tema jaoks see niigi habras tasakaal. Kui see inimene rühmast lahkus, jäi ka nutt järgi. Ka koju tulles on meil sellised kindlad tegemised ja ütlused, mis kinnitavad rutiini. Tema jaoks tähendab see turvalisust.

Meie täiskasvanute jaoks võib tunduda, et see ühesugune kordamine või millegi korrutamine on igav ja tüütu. Samas, on see kindlasti lihtsam, kui hiljem tekitab raskusi mõistmine, miks sinu laps sind ei kuula või miks te pidevalt üksteisest mööda räägite. Lapsevanem loob turvalise pinnase oma lapse jaoks just koos usalduse loomise ning kuulamise ja mõistmisega. Ja laps loob ka lasteaias usaldusliku kahepoolse sideme just tema jaoks “turvainimesega”. Lasteaia päevaplaan on ka üks neist punkte, mis loob kindla teadmise, mis päev lasteaias toob.

Ka koolis sõltub suuresti millega sa oled harjunud ja teadmisega kuidas või mismoodi on koolitunis olla turvaline. Täna hakkas plikal jutt pihta, et tema ei taha minna eesti keele tundi, sest ta ei taha. Lõpuks muidugi selgus, et mina saatsin raamatukogu kotis ära tema eesti keele õpiku ja kuna temal õpik puudu saab tema oma õpetajalt pahandada. ( Eelmises koolis, sai praktiliselt iga päev mingi õiendi+märkuse ja alanduse klassis teiste ees, kui sul midagi vajaminevatest asjadest puudu oli) siis temal oli peas justkui see eelmiste aastate harjumis, et mis nüüd temaga saab. Uues koolis, uued õpetajad ja nõuab veel harjumist asjaolu, et õpetaja aktsepteerib, et õpilasel pole õpikut, kui õpilane teavitab enne tunni algust, last ei mõnitata ning karjumisest ei ole juttugi. Seepeale ei olnud juttugi enam et ei taha kooli minna vms.

Ka mul on vahest veel eelmisest koolist jäänud sellised tagurlikud tundmused. Mind siiralt üllatab selle uue kooli õpetajate suhtumine ja viisakus. Kui klassijuhataja midagi küsib, on tal siiras huvi selle vastu. Oma küsimustele avalikult kõikide lastevanemate käest küsides, tänab ta neid ka vastuse eest. Äh mäh, täiesti elementaarne aga minu jaoks siiani üllatav. Ja siis ma võrdlen neid kahte kogemust ja leian, et uus kool on igati turvaline keskkond, kus õppida.

Või eile, kus ma teadsin, et on vaja minna politseimajja oma id kaardi andmeid uuendama, et seal läheb TOHUTULT aega. Eelmine kord ootasin 2h ja siis kõndisin minema. Eile läks üllatuslikult hästi – auto sai pargitud, numbri sain ka, ootama pisi 10 minutit ja olidki uuendatud, auto sain parklast probleemideta välja ja üks väiksema autojuht tänas mind veel viisakuse eest. Ja oligi usk jälle taastatud. Ei näe põhjust pikki järjekorda seal enam kiruda – tuleb lihtsalt minna päeval ja ajal, mil ei ole sinna nii suurt tungi.

Uute asjadega harjutamine võtabki aega, tasa ja targu ja lõpuks oledki nii harjunud, et ei märkagi millest on saanud sinu rutiin, ning mille järgi mõnikord naabrid panevad su liikumiste ja tegemiste järgi oma seinakella õigeks.

Juhtus nii, et ega seda raamatuga koosolemise hetke on viimasel ajal väga väheseks jäänud. Ja nii juhtuski, et pühapäeval, kui toimus minu enda raamatu tutvustus ürituseks mõeldud pildistamine, võtsin kaasa ka oma plikad ja kogemata kombel ka pisikese poisi, sest pärast lasteaeda minemast, keeldub ta maha jäämast, ükskõik kuhu ma ka lähen.

Raadi parki võtsin ma kaasa ka kruusid ja kuuma joogi, sest ilm tõotas tulla pisut vihmane, mõned soojad jakid ( tegelikult on need küll autosõidu jakid, ei takista turvavöösid ja jakid ei jää ka puntrasse vöö all) ja vihmavarju ja loomulikult mõista, et ilma saiakesteta ei saa kodust välja minna.

Võtsin ettelugemiseks kaasa raamatu, mis on noorte seikluspõnevik ja poiss sai selle eelmise õppeaastal koolist tänutäheks hästi õppimise eest.

Raadi park on suur park Tartus. Park asub Tartu linna kirdeosas, Raadi järve edelakaldal. Park piirneb kirdes Raadi järve ja loodes Narva maanteega. Pargi kagu- ja edelaservas asub endine Raadi kruusakarjäär. Park kujunes Raadi mõisa pargina. Raadi park võeti looduskaitse alla Tartu Linna TSN Täitevkomitee 4.10.1957 otsusega nr 306 (dendropargi osa) ja Tartu Linna RSN Täitevkomitee 29.07.1986 otsusega nr 186 (pargi osa). Pargis kasvab mitmeid haruldasi ja eksootilisi puid (Raadi dendropark).Raadi park koos mõisa peahoone varemega on arvatud ehitismälestiseks.[1 Minu enda jaoks oli tänaseni Raadi linnaosa suur mõistatus, ja parki jõudmiseks oli vaja pisut googeldada ja kasutada mapsi 🙂

Ettelugemiseks seekord, siis raamat pealkirjaga “Fankond”, autoriks Anna Day. Raamatu sisututvustus raamatutagakaanelt kõlab just nii – Kas tahaksid olla Katniss Everdeen? Kõlab ju päris lahedalt? Aga siis meenub sulle, et sa ei oska vibu lasta ega puu otsa ronida – sul pole mitte mingeid ellujäämisoskusi. Õnneks pole paanikaks põhjust. Pärast raamatu lugemist või filmi vaatamist saad sa alati naasta oma turvalisse, normaalsesse ellu. Aga mis siis, kui see poleks enam võimalik …?

Nii juhtub Violeti ja tema sõpradega, kes pärast Comic-Conil toimunud veidrat õnnetust satuvad päriselt enda lemmik-fantaasiamaailma, „Võllatantsu“ keskmesse. Nad tapavad kogemata „Võllatantsu“ algse kangelase Rose’i ja on nüüd lõksus sünges maailmas, kus saab ellu jääda vaid ühtmoodi. Violetil tuleb astuda Rose’i asemele ja aidata sündmused tagasi õigele teele, et nad kõik saaksid koju minna.

Ükski lugu pole nii palju väärt, et selle eest surra … Või on? „Fänkond“ on pingest särisev noorteromaan, mille algidee pärineb brittide iga-aastase The Big Idea võistluse võitjalt Angela McCannilt. Raamatu autori, inglanna Anna Day debüütromaan „Fänkond“ kujunes Inglismaa kirjastuse Chicken House’i jaoks läbi ajaloo menukaimaks teoseks. Juba enne esmailmumist olid raamatu tõlkeõigused müüdud 24 riiki.

Enda isiklik arvamus, et ….. sssssssäääääääärrrrrttttsssss! Ainuke miinus oli see, et seekordsele ettelugemisele valisin raamatu, mis oli mõeldud ehk pisut suurematele lastele.

Aga meil oli tore oma pere ettelugemise tunnike, siis saime jalutada Raadi ajaloolises pargis. Istuda kännul ja juua teed ja mugida saiakesi. Jalutada ja kallistada ka 💚

See on selline küsimus, millele hakkasin mõtlema täna õhtul, kui päeva sündmused selja taga. Täna juhtus mõndagi, milles polnud küll negatiivsuse kübet, kuid mõtlema panev siiski. Aga nagu ühes klassikalises raamatus “Agu Sihvka annab aru”, algab jutt nii, et kõigepealt peab alustama algusest.

Täna hommikul lapsi koolibussile viies ja sealt tagasi sõites, vaatasin, et sõidutee peal seisab mingi loom- kohevakarvaline pundar, mis üle tee kraavi kalpsas, pikema vaatluse tulemusena tuvastasin selleks oleva lamba. Minu üllatuseks oli tee peal kaks täiega nunnut lammast, kes mind nähes muidugi kraavi ja seal olevale põllule kalpsasid. Põllul oli muidugi lambaid teisigi. Esimene mõte oli, et oot mida kuidas lambad siia said ja niiviisi lahtiselt lastaksegi neil olla. Teine mõte oli, et oot äkki on nad kellegi valvsa pilgu alt lihtsalt putku pannud ja keegi otsib neid taga. Juula külas, ma kedagi ei tea ja sestap sai kohe automaatselt helistatud oma naabrile, kes ka mõnd lammast ja talus toimetab. Tema ei teadnud, kelle lambad ula peal olla võiks ja tema enda oma oli turvaliselt kinni. Järgmine mõte oli, et oot äkki juhtub nende lammastega midagi ja äkki ikka peaks kellegile märku andma. No tõesti, mingi suvaline lammas! Ja saatsin siis sõnumi Juula küla kogukonna juhile, et nägin lambaid teel, kas teab kelle oma ja mis saab. Vastus tuli üsna ruttu, et temagi ei tea, kella lambad konkreetselt, kuid lambad uitavadki ringi, sest vili võetud ja lambad vabakäigul. Tore, mullegi teadmiseks, sest muidugi kust pidin mina teadma ja teisalt, järgmine kord kui kellegi lammas sõidutee peal surma saab, siis ei ole see ka autojuhi süü. Aga mulle meeldis väga see suhtumine, et kui ma avaldasin muret ja andsin teada minu jaoks ebatavalisest nähtusest – suur armas paks villakera keset sõiduteed- aktsepteeriti seda ja keegi ei näidanud näpuga, et näe! loll vingub mingi lamba pärast keset teed.

Olen ennegi öelnud, et Juula külas, tegutseb ehtne küla vaim. Viimaste päevade valguses hakkab mulle tunduma, et ta on selline kunstniku hingega vaim. Hommikuti hoiab ta hõbedasi udukardinaid põlduded, piisavalt kõrgusel, et kitsed saavad pea “pilvedesse” pista. Kuldne päikesetõusu kiired kahkjatesse pilvedesse värvilisi triipe tõmbamas. Erksavärvilised puude lehed moodustamas tõelise sügiskombo oranzidest, kollastest ja punastest lehtede säbrust. Ja kuna ta on kunstniku hingega, siis igale inimesele, kellel on aega mahti seisatada, pilvi vaadata või metsavahel värsket õhku kopsudesse sõõmu tõmmata, neile annab ta tänutäheks kaasa inspiratsiooni kübemeid, mida edasi astudes liita ja lahutades elemente, võib sündida ääretult metsik + toimiv idee või lahendus vaevavatele probleemidele, või hoopiki idee kuidas kirjutada edasi raamatut, lastejuttu või tõmmata see viimane pintslitõmme poolelioleval lõuendil. See ehtne küla vaim aitab sind, kui oled kuhugi autoga kinni jäänud või siis kui sul on vaja abi, et nädalake paar järgmise palgapäevani välja vedada. See vaim on õpetanud inimestele, et ei anta hädasolijale kätte kala vaid selle asemel hoopis õng. Ja selline vaimsus, toobki kõik külaelanikud kokku ühiseks kogukonnaks.

Ma võin ka öelda, mis ei too inimesi kokku ja mis suuretõenäolisega liitmise asemel hoopis lahutab. Täna oli siis meie endi koduküla koosolek, nedesamade inimeste poolt, kes suvel otsustasid hakkata liitma kogukonda. Tänasel koosolekul oli reklaamipõhiselt toimumas külaelanike arvamuse kuulamine külaprobleemide jne näol, oodati lahendusi ja arvamusi, et mida hiljem siis vallavalitsusse edastada. Olgu aususue huvides öeldud, et mina seal koosolekul ei käinud, sest algas see piisavalt ebasobival ajal 17.45, mil mina alles piigaga kunstitunnist jõudsin. Aga käisid mõned naabrid, kellele üsnagi arusaamatuks jäi koosoleku eesmärk. Koosolek ei olnud ratsionaalselt üles ehitatud ja lisaks kõigele muule, muutus ka mokalaadaks. Ära kuulatud probleemidest jäi meelde ühe pensionäri mure, selle üle, et teiselpoole järve asuva hobusetalli jäätmed suubuvad järve. ( Oleks paslik mainida, et sinna need ei suubu, sest talli omanikud on seda ette näinud ja on ette võetud toimingud, mis seda ei lase toimuda. Pealegi on talli ja järve vahel sõidutee ja soo.) Teine mure oli see, et mõnikord kostab motoklubi territooriumilt mootorrataste helisid meie külla. (Ausalt?!? 2-3x aastas kostub midagi mõnikord meie külla ja see on selline probleem?) ja kolmas meeldejäänud teema oli see, et meie külale on vaja külaplatsi. Kuhu? No kuna väga ruumi kuhugi mujale pole, siis pakuti välja kivipark või liivarand. Samal ajal, aga eelmisel koosolekul pakkus välja sadamakapteniproua, et nemad ootavad külaelanikke ja noori ja lapsi oma sadamasse, mis võiks muutuda ka kogu küla nö keskuseks ( platsiks), kus võiks korraldada kasvõi esimese sellise ürituse, kus külarahvas võtab kaasa oma piknikukorvid ja tekid ja vabas meeleolus ja õhus ütleb oma naabrile tere. Aga see ettepanek on vist jällegi meelest läinud, sest miks muidu leiutatakse jälle jalgratas?

Meie külal puudub selge vaimsus, ja see ongi asja tuum. Ahjaa, mainin ära ka asjaolu, et enne kui hakatakse lahendama probleeme, mis seotud teise küla talliga jm, siis enne seda võiks külarahvas kohalik ka, mõista et ka pensionärid autoroolis ja noored jõmmud audide-bemmide roolis, et üleval Saadjärve tänava alguses on liiklusmärk, mis näitab ära, et kogu külas kehtib 30 piirang ja parema käe reegel. Parema käe reegel kehtib juhul, kui auto sõidab õigetpidi tänavast välja. Vaid sellisel juhul, kui auto tagurdab vms – on eesõiõigus teisel autol.

Ühesõnaga, mis ma siis öelda tahtsin, ühtne kogukond ei saa tekkida tühjast kohast, kogukonnal ei ole vaja toimimiseks välja leiutada jalgratast vaid hoopis oskuslikult kasutada ära pisikesed detailid mis on juba olemas, et tagada jätkusuutlik ühine eesmärk ja vaimsus. Kuid esmalt tuleks ära otsustada , mis on meie küla eesmärk sellel teel ja mõelda, kuidas tekitada see huvi osalemiseks ka nendel inimestel, kellel on lihtsalt niipalju tegemist, et oma piskut vaba aega küll krimpsus näoga naabrimuti või kogu aeg kellegi kallal oma teelt teritava naabri Maaliga, aega veeta ühiselt ei tahaks.

Olen veendunud, et tõepoolest, et kui kõlab Juula vaimu hüüe, et metsapuud tuleb talveks koju tuua ja riita laduda, on rohkem kui üks mees seda tegemas ja saavad riita laotud nii enda, kui naabri Kalle puuriit.

Ausalt. Algas see juba üsna kahtlaselt. Hommikul maja eest välja sõites, pidin laskma kaasliiklejale signaali, sest millegipärast ei võeta arvesse, et terves külas kehtib parema käe reegel, ma kipun arvama, selle MULLE heidetud kurja pildu järgi, et hoopis mina olen loll, kes liiklusreeglitest midagi ei tea. Numbri kirjutasin ma üles ja tegin pilti ka, et kui keegi peaks mulle viskama nina peale, et kusagil 30 alas sõitsin 32-ga, siis küsin ka, et oot- oot aga noomiks äkki neid autojuhte, kes üleüldiselt ka muust liikluskorraldusest õhkagi ei tea. On meil ju avalik kogukonnagrupp, kus sarjatakse koerajunnide tekkepõhjuseid kui hoolimatuid koeraomanikke ja müüakse mahla ja vana kola, mis endal mõtetult ruumi kinni hoiab. Aga kellegi vana on teise mehe uus 😀

Sinine esmaspäev saab hoo sisse, kui selgub et täna jääb linna minek ära ja pean veel päeva ilma id kaardi kooditeta mööda saatma. Mitte, et see tegelikult oluline oleks, sest kui pool aastat neid pole vaja olnud, miks siis nüüd täna või homme 😀 Viisin oma pätud lasteaeda ja kooli ja vot täna hommikul jätsin kõik vajalikud asjad tegemata, et hoopis põnevate talupidajate ja mõrvauurijatega aega veeta. Ma nii sinisilm mõtlesingi, et kui hommikul lasteaiast mingit kõnet peale ei lenda on kõik hästi.

Neil oli täna ujumisepäev ja helistati PÄRAST ujumist ja kasvataja ütleb et kuule “ennem me ei jõudnud laste päid läbi vaadata aga nüüd vaatasime ja siin käib elu. Leidsime ühe pisikese elusa täia.” Kokkuvõttes sain teada, et elus täiade kohta kehtib nulltolerants, et viige järjekordselt oma laps minema. Meenutan, mida me tegime TERVE nädalavahetus ja kuidas apteeker ütles, et see rohi tapab kõik ja paberileht pakis ütles, et patsient ei ole enam nakkav, pärast seda kui see rohi on peas olnud 1h.

Võtsin piiga kaasa ja läksime perearsti kabinetti. Soovisin saada siis retseptiga midagi kangemat, mida sinna juustesse määrida. Arst küsis, et millek meile seda vaja, et need kestad, mis juuksejuurtel kinni on, kuluvad ise paari nädala jooksul ja ühtegi elusolendit tema siin küll ei näe. Tore, tulime siis koju tagasi, aga kuna olen juba paranoiline, võtsin paar alternatiivset vahendit kaasa, kuidas zombi täiadele vol4 ette kanda. Piraki!

Postkastist leidsin kirja vallamajast. Taotlesin oktoobri esimesel päeval lastele huviringi maksumuse osalist hüvitamist. Küsisin veel konkreetselt üle, et kas piisab avaldusest või on veel vaja midagi esitada. Vastus oli et sobib nii ja pole midagi rohkem vaja esitada. Ja täna siis, saadeti kiri, mille sisuks oli, et oodatakse meie kontoväljavõtteid, viimase kolme kuu kohta.

Klassika. Asjajamine käibki siin vist nõnda. Eelmisel aastal ,kui lapsed vahetasid kooli, siis enne meid liitus tolle kooliga teine siitkandi laps. Ja sai arutatud vanematega, et õkki tuleks rääkida vallavalitsusega, et saaks bussiringi natuke lähemale käima. Sügist alustasime teadmisega, et koolidirektor pöördub ise valda. Sügist jätkasime teadmisega, et hoopis lapsevanemad peavad ise pöörduma vastava avaldusega valda. Praeguseks pole mingit tagasisidet. V-a see, et bussijuht sõidutab ka teise küla lapsi ja kuna siis läheksid kõik ajad nihkesse, ei ole seda teemat ka rohkem arutatud. Kedagi ei huvita. Aga olgu kuidas on, võin sõita ka ja bussijuht ise on väga tore mees, sel teemal polegi midagi krõbiseda. Aga asjaajamised on ikka kohutavalt tagurlikud, arvestades, et elame siiski e-riigis 😀

Kuna mu laps on väga haavunud, kuidas ta jälle lasteaiast minema saadeti, siis on nii, et homme läheb ta pärast kuuri teatrisse ja pärast seda jääb ta koju. Täna otsin veel mõned koduõppelahendused välja, kuidas lasteaiaõpet kodusel tasandil praktiseeritud on.

Tegelikult on terve see nädalavahetus, eriti kiirelt kuhugi rutanud. Reedel alustasime kõige pealt etapp “täiad vol1”, otsustasime minna ebratraditsioonilist teed pidi ja proovida nö koduseid ja klassikalisi vahendeid oma lapsepõlve aegsetest mäletsustest. Õnneks ma unustasin poest osta äädikat ja seega see haisev ettevõtmine jäi tegemata. See- eest läksime aga sauna ja vol1 nägi hoopis rohelist seepi ja kuuma saunaleili. Igatahes satikaid langes nagu loogu. Pühi aga kokku ja viska minema.

Sünnipäeva eelõhtul võis ju natuke iriseda, et ilm polnud enam nii ilus kui näiteks päev- kaks varasemad aga oligi hoopis mõnusam istuda soojas toas, küdeva saunaahju ja kamina ees, lürpida kuuma teed ja mängida muusikaviktoriini ja joonistada esivanemaile sünnipäeva kaarti. Ka saunaõhtu sünnipäevalapsele sai peetud. Juula külamaja on väikestele pereringis peetavatele sünnipäevadele, lihtsalt ideaalne koht. Seal on muide isegigi päris uhke oma Juula vaim, kes hoiab omasid ja aitab Emakest Maad sügisandide pillamisel Juula külas, ja leiab nobedaid näppe, keda sinna suunab noppima endale ja teistelegi.

Laupäeva hommikul oli juba plaan paigas, et tuleb koju tulla ja naabrimehel aidata vana mööblikola välja ja ära viia. Ennem käisime ka linnas sünnipäevakraami ostmas kodusele peale. ja kui kõik see tundus eriti toimeka nädalavahetusena, siis…täna, see pühapäev – uhh! ma alles praegu 11.10.20 kell 21.06 saan maha istuda ja oma teekõrvase taga maitsvaid kanapalakesi suhu vihtuda 😀 Alustagem algusest.

Hommikul viisin vanema tütre juba kella 10 koolikülla, seal oli üks tegemine tal sõpradega. Peale tütre äraviimist, ruttasin koju tagasi, et piigadele “täiad vol2” korraldada – toiduõli pähe ja väga hoolikas kammimina. Nii, et need, kes vol 1 st pääsu said, leidsid oma otsa eriti õlises keskkonnas. Ja siis oli kell juba niipalju, et oii…pidin plikad puhtaks pesema ja uutesse riietesse toppima ja nad kaasa võtma modelliks fotosessioonile, mis tutvustab me raamatu üritusi, seikluseid ja põnevaid raamatu elamusi just sügiskuudel.

Pildil olev raamat on üks äärmiselt põnev noortekas. Minu selle nädalane “sügisõhtu öökapiraamat”

Ja et mitu kärbest saaks ühe hoobiga, siis parim pilt sessioonist saab kroonima MINU ENDA järgmist raamatuesitlust.

Pärast eriti ägedat fotosessiooni mõnusas sügisvihmas Raadi mõisapargis

Omades mõtetes tegelane

pidime ruttu tagasi koju kimama, sest enne suurele plikale järgi minekut oli siva vaja valmis saada lõunasöök. Hea ja kiire toit, milleks on spagetid hakkliha kastmega, aitab alati hädast välja. Suts plikale järgi ja oligi aeg juba väiksed plikad autosse laadida, et tagasi linna minikooli lugemisseiklusele jõuda. Enne seda muidugi, oli vaja väike põnn tudusse panna, et ta kodus liigselt üle ei väsiks.

Kui me siis kella kuueks tagasi jõudsime….mmm…ma tegin plikasid linnas oodates ja aega parajaks tehes pisikest kaloririkast pattu ka 😀

See raamat oli patt sedavõrd, et täielik ajaraiskamine.

Aga kui me koju jõudsime, suskasin riided kuivama ja uued riided pesema. Avastasime, et olime pühas hajameelsuses ära pesnud ka mootorsõiduki dokumendid. Kuivatame ja vaatame, ehk päris triikida siiski pole vaja.

Ja siis, kuna meil eile oli palju juttu krõbedast kanast ja nende ämbritest, mis KFC lõunakeskuse juures nüüd siis eriti säravas kuues asub, siis…otsustasin täna hoopis ise kodus teha krõbekana. Selleks on siis vaja kana, fileed või koiba, kuidas keegi mida eelistab. Paneeringuna kasutada puruks tambitus maisihelbeid ja häid maitseaineid ja voilaa ausalt tunnen, et hoidsin mitu head “ämbri võrra” raha kokku. Ja magustoiduks mugime täna hoopis mahlaseid apelsine, sest nii on päris hea.

Mu teega juhtus üks kummaline lugu. Põngerjas võttis lonksu ja tõusis püsti, jõudes vaid pomiseda piss ja juba ta soristaski otse mu teetassi. Ausalt, ah ja eh ist suuremat reaktsiooni väga ei tulnudki. Teistele muidugi maru naljakas. Tagantjärele muidugi endale ka. Hakkas pilt jooksma silme eest, et millise illustratsiooni sellise raamatusse saaks või kuidas sellist illustratsiooni “elust enesest” hoopis tekstiga ilmestada.

Ja kuna homme on lasteaia ja koolipäev, siis otsustasime ära teha ka operatsioon ” täiad vol3″. Hoolikal vaatlusel selgus, et eelmised “volid” olid ilmselt oma töö teinud, kuid kuna käisin täna päeval ka apteegis, ikka seda “rohhtu” otsimas. Siis apteeker praakis kohe välja kõige odavamad, et need ei eita nagunii, ja pakkus välja kõige kallima, uhh 18,70. No ja millegipärast ma sellega siis koju tulen ja plikadele pähe määrisin. Koostis ja toime oli suht sama mis toiduõlil – tegi juuksed alul rasvaseks ja kergelt kammitavaks. Hiljem muutusid juuksed pehmeks ja kergelt kammitavaks ja kõik üleliigne, mis juustes oli tuli välja. Seega loen operatsiooni “täiad3” edukaks, ja lähimal vaatlusel võin olla kindel, et täiad on langenud. Et kindel olla, lasin ka juuksurist tuttaval üle vaadata, kui plikad juuksurisse otsi lõikama vedasin. Teadupärast juuksurid juukseid ei lõika, kui seal peas keegi elav ringi seikleb.

Joon oma teist tassitäit teed ja pärast sellist rabelemist võiks ju mõne oma lemmik seriaalid siia otsa ära vaadata.

Huhh, võtan oma kallid pigem kaissu ja mõtlen, et armastus ei sõltu aastaaegadest. Armastus on alati 💕 olemas!

kuuni ning tagasi!