Arvamus on moodne asi, kuulub iga endast lugupidava inimese garderoobi. Kahjuks on arvamus tõrjunud paljude garderoobidest välja ühe vanamoodsa, ent minule isiklikult küll väga sümpaatse asja, nimelt seisukoha. Seisukoht ei ole enam moes, seisukoht on kivinenud, kuid arvamus on dünaamiline, seda võib muuta. Aga muutumine, pidevas muutuses olek on kindlasti moes. 

Seisukoha moest mineku pärast on kahju ka veel seepärast, et vastupidi arvamusele oli tegemist asjaga, millele sai toetuda, teinekord isegi kohe pikemat aega. Mõnikord lausa aastaid ja see lisas elule turvatunnet, eriti kui seisukohta omas ja kandis avaliku elu tegelane, kelle sõnad eluolu mõjutada võisid. Moest läinuna on seisukoht tänapäeval ka kergesti haavatav. Igat seisukohta saab pisendada öeldes, et see on lihtsalt arvamus. 

Arvamust tuleb kujundada, see lihtsalt nõuab oma aja. Kui arvamust kogu aeg avaldada siis ei jää kujundamiseks aega. Kui arvamust kogu aeg välja anda, siis millal see kujuneda saab? Kõik ju arvavad. Kui sul pole aega oma arvamust kujundada, siis toitud teiste arvamustest ja nii see läheb. Jah, vaidluses sünnib tõde, aga kui kogu aeg vaidlusseisundis olla, siis võib tõde vaidluses ka samapalju surra. Ja me ei pruugi arugi saada. 

Püüan viimasel ajal ise aina rohkem tunda ja tunnistada, et ei oska midagi arvata. Kuigi on kombeks arvata, et arvamus peab olema, et seda peab omama ja avaldama, aga ei pea. Midagi ei juhtu, kui ma midagi ei arva. 

Ja veel, arvamused – nii vajalikud kui nad ka pole – ei tohiks asendada reaktsioone. Näiteks olen oma teraapia töös või lastega koostööd tehes, tähele pannud, et inimesed ei lase ennast tihti enam naerutada. Mitte sellepärast, et naljakas ei ole, vaid lihtsalt sellepärast, et neile tundub, et nad peaksid reageerimise asemel kommenteerima, naermise asemel arvama. On tekkinud… arvamus, et kommentaar ongi reaktsioon. Ei ole. Minu meelest võiks lihtsalt naerda, kui on naljakas 🙂 ja nutta, kui on kurb 🙁

🤪

Ma arvan, et üks toimiv nipp heaks lapsevanemaks saamiseks on õppida oma lastelt. Laps näeb paljusid asju palju selgema pilguga, temas ei ole veel sadestunud see kavalus ja keerukus, mis meil sageli lihtsaid asju lihtsatena näha ei lase. 

Kui vahel on kahtlusi mõne teo moraalsuse osas, siis tasub mõelda, kuidas oleks selle teo tegemist või tegematajätmist oma väiksele pojale või tütrele põhjendada ja asjad ei tundugi enam nii ambivalentsed. Kui selle kompassi järgi orienteeruda, siis on lihtsam heaks eeskujuks olla. Üldse tasub sagedamini laste juurde maha istuda ja nendega kui võrdne võrdsega asju arutada. Võib õppida paljugi. 🙂🙃

Autor

Kirjuta kommentaar