Eelmisel nädalal jäime haigeks. Kogu perega. Eriti nõmedal ajal. Mõned päevad, ma puudusin, ka koolist. Üldse, kogu pere, oli kodus teki all, vaatasime telekat ja olime uppumas taskurätikute hunniku sisse. Vist isegi 4.10 puudusin, esimest korda.

Emps, siis kirjutas, korraliku kehalise kasvatuse vabastuse tunnist, lootuses, et ma saan vabastuse ja näiteks, kui teised lähevad jooksma või kõndima, et siis ma saan raamatukogus õppida ja ma ei pea kaasa kõndima. Meil on koolis, selline kord, et kui oled vabastatud, pead klassiga kaasa kõndima. No ja ma panin, siis endale megapaksu pusa selga, mille peale tõmbasin teise pusa veel, kuid mille hõlmad eest enam kinni ei läinud. Ja siis see sama kehalise õpetaja, ütleb teise meesõpetaja ees mulle, et “Grete, sa haige ei pidanud olema või?” Näitas, seda empsi kirjutatud tõendit teisele õpetajale, kes muideks on mu venna klassijuhataja ja muigasid ning naersid seal midagi koos. Mis siin siis naerda on, ma olen jälle haige.

Eelmisel aastal oli meil kehalise kasvatuse õpetaja nimi Kaisa, meil olid aeg ajalt põrked, aga päriselt, nüüd ma saan aru, et ta oli palju parem õpetaja, kui see, kes nüüd esimest aastat vist üldse õpetajaametit pidamas on. Ta siin ükspäev, ütles, meile, et me peame terve tund jooksma ja et kui me seda ei tee, paneb ta märkuse. Selge see, et märkusega koju väga ei taha minna. Kas ainekava, sel aastal sisaldab ainult jooksmist ja kas kõiki lapsi hinnatakse siis võrdsetel alustel, või võetakse aluseks ka laste pikkust, kaalu ja muid iseärasusi, mis võiks soorituse sooritamist mõjutada.

Saan aru, et õpetajad on ka inimesed ja kui meie räägime ka, kodus õpetajatest, siis võiks ka õpetajad arvestada, et päris õpilaste kuuldes või vaateulatuses ei halvustata, ega räägita neid taga. Naerma. Niisamuti, ei peaks õpetajad lastesse suhtuma ka nii familiaarselt.

Seepärast, mulle meeldivadki, need reklaami sessioonid, et seal näiteks, täiskasvanud suhtuvad, ka lastesse normaalselt. Lugupidavalt. Arukalt.

Mitte nagu koolis. Vahepeal, see kehalise tund mulle meeldis. Aga nagu ikka, igal aastal, on mingi õpetaja või tund, mus sakib. Sel aastal on siis nii….

Autor

Kirjuta kommentaar