Leidsin eile youtubes surfates sellise pala. Päris mõnus, rahulik meloodia – kui sul on vaja midagi kirjutada, mõlgutada mõtteid just aeglaselt, ikka ja jälle kui laine paitamas liivakallast. Ajal, mil pole sul kiire ja millal on sul aega võtta vabalt, mõni tund, et teha seda, mis vaja, kuid mis pole tüütu kohustus. Laulusõnu ma ei kuula mõttega, vaid lauljate hääled, meloodia ja muusika on oluline.

Muusikameloodiaid on hea kuulata autos, kodus, telekast või raadiost. Vahel, sõltuvalt sellest, kuidas on tuju või tunded läheb peale üks lugu, teinekord teine. Mõnikord võid kaasa röökida kõvahäälselt ja muidugi valest rokilugu, teinekord üritad tabada kõrgeid noote ja tunnetest nõretavaid armastuslugusid. Mõnikord aga kuulad, nii meloodiat mõnikord sõnu ja otsid sealt ridade vahelt oma mõtet või märki mis viiks su peas keerlevad mured lahendusteni.

Hetkel on minu selliseks looks, mida võin igasasendis ja igakell kuulata – sest see meloodia on see, mis kõnetab. https://www.youtube.com/watch?v=zVZXYdcIIKU

Aga igastahes täna hommikul tegin eneseületuse ja saatsin pisikese pähkli lasteaeda ja tulin kohe rühmast välja, et viia suured lapsed bussipeatusesse. Seega – tänase julgustüki ja mugavustsoonist välja astumisega, säästsin hommikul 15 kilomeetrit ja 30 minutit. Olin kodus tagasi juba 9.30 ja sain aega juurde tervelt imelised 30 minutit, et vedeleda 🙂

Ja et teha mõned ettevalmistused koolilastele, kes hiljem koju tulevad, kes tuleb koju tuua ja siis uneajaks pähklikesele. Täna on see päev, kus me läheme taaskord kunstikooli maalima ja mängima.

Lapsed nõudsid eile, et täna peaks valmima nende lemmik lõunasöök -no siis olgu nii 🙂 teeks veel pannkooke ja tooks magusa moosi purgi ka üles. Nagu pidu 🙂

Nagu pidu on see kooliskäimine – muidugi õppimist on rohkem kui eelnevatel aastatel, aga lõpuks ometi saaavad olla lapsed ka koolis lapsed, kellesse suhtutaksegi, kui lastesse, kes tulevad kooli õppima ja haridust omandama. Ma olen uhke iga kolme, nelja üle ja kui saavad veel paremaid, seda enam. Olen väga rahul, et nad tahavad käia koolis, tahavad sinna minna ja püüavad õppida ning saada üle ka hirmudest, mis neile kuue aasta jooksul märkamatult tekitati.

Ilmselt mingi aeg ma panen kirja kõik me edusammud ja valmis saab ka raamat, päris ootamatute kaaskirjutajatega, ilmselt. Kuid usun, et see on kasuks mitmetele lastevanematele, kes on hädas oma lastega, kes tunnevad end koolis käies väga halvasti, kuid kellel puudub vajalik tugi ja vanema julgus olukorda muuta. Minu praegune soovitus – oma lapse eest tuleb seista, kuulata ja vajadusel tuleb väga jõuliselt sekkuda laste omavahelistesse ebatervetesse suhetesse mh kontrollida internetis toimuvat ja lahenda probleeme otse kiusajate vanemate ja politseiga. Koolitugipersonali võib vabalt välja jätta, neil jäävad “käed lühikeseks”, eriti kui suures koolis võib olla veel ei tunnistata probleeme ka siis, kui see neile puust ja punaseks ette tehakse. Oma lapsele toeks olemine ja uute võimaluste andmine saab alguse ikka kodust. Tuuleveskitega võitlemise asemel, tuleb abi otsida Rajaleidjast ja vahetada kool, et uus algus oleks uus ka lapsele.

Ma ei väsi kordamast, et ma olen ülirahul otsuse eest, võtta oma lapsed ära koolist, ja vahetada täielikult keskkond, rebida välja oma tuttavatest sõpradest ja haiglaslikest suhtlusvõrgustikest. Tänu koroonale oli see lihtsam, kui arvasin, sest emotsionaalsed emotsioonid said taastuda koroonaajastu distantsõppel. Käesolevas klassis on hästi palju toeks olemist, ka klassijuhataja, tuleb ja kallistab õpilast, kui sel krokodillipisarad üle põskede jooksevad. Toome näiteks sellised lapsed, kes on agressiivsemad ja kellega tüli ja riid käib kaasas peaaegu iga päev, siis ka sellistesse suhtutakse rahulikult, riid lahendatakse rahulikult, kuulates ära mõlemad osapooled ja pealtnägijad. Kui sa oled valesti käitunud, räägitakse ja minu meelest on hästi armas see, kuidas see valesti käitunu ei pea kohe vabandama. Kuulu järgi alles paar päeva hiljem oli riidu kiskunud ja solvanguid loopinud tüdruk vabandanud teiste ees, sest oli saanud rahulikult järgi mõelda, mis valesti tegi. Ja loomulikult, anti talle andeks ka.

Ma olen väga uhke oma laste üle. Selle üle, et oleme leidnud selle toimiva meloodia, kus on rohkem neid rahulike noote helistikus kui raskerocki elemente.

Siinkohal minu respekt kõikidele keda me õpetame ja kes on meid õpetanud nii heas- kui halvas, sest muidu me poleks siin, kus oleme 🙂

Autor

Kirjuta kommentaar