Käisime toredalt ja muhe’lt aega veetmas.

Sattusime, täna ühte toredasse raamatukogusse meisterdama talviseid aknakaunistusi.

Lugesime lõbusat laste raamatust, juttu, mugisime küpsist ja kleepisime, lõikusime, ja värvisime lumehelbekest.

Valmis lumehelbekesed, jäid kaunistama raamatukogu akent.

Raamatukogust, tulid minuga koju kaasa ka head raamatud ajaviiteks. Kaks laste kohustuslikku raamatut ja pisikesele piigale trükitähtedega raamat veerimiseks.

Raamatukogus, on mõeldud, ka pisematele külastajatele. On valmis väike mängunurgake.

Muhedad ja teadlikud

Otsustasime, et koolikius on üks neist asjadest, mille üle me kontrolli ei oma. Me ei saa kontrollida, teiste laste sõnavara, käitumist ega nende mõtteid. Me ei saa neid suunata, käituma elementaarsete viisakustega, kui nad seda ise ei soovi.

Aga me saame kontrollida, kuidas me sellel * kiusul, laseme endal mõjuda, muserdada emotsioone või motivatsiooni koolis käia.

Me saame kontrollida iseenda käitumist tunnis ja vaheajal. Me saame seada, endale eesmärke, ja motivatsiooni pakette, et ühtlaselt õpitulemusi ja edukust parandada.

Me saame eemalduda neist lastest, kes soovivad tunni ajal naerda, sosistada.

Me saame uskuda, et kui meil on sõbrad, saame koolis hakkama, kui meie enda klassis, on levima hakanud, ka kambakius.

Me teame, et koolis, ei muutu, midagi. Seega, esimesel aastal suunasime oma energia, kiusu vastu võitlemisele, andsime järgi ja hakkasime hoopis kokaraamatuid tegema. Eelmisel aastal suunasime energia noortekeskusesse kodukandis ja nüüd on koha leidnud laste vaba aja sisustamiseks Lähte noortekeskus. Tänavu suuname oma energia koos õppimisele. Ja noorteajalehele. Ja oma haridusele. Teadlikult investeerime oma aja haridusse.

Teadlikult plaanime ka avalikult lahendama meie ümber lokkavat * massikiuslikust.

Kuna lastel on koolikohustus, kuni 16 aastaseks saamiseni, peab kool ja õpetajad tagama, turvalise ja kontrollitud õhustiku, edukateks õpitulemusteks. Lapsed, peavad aru saama, et kool on õppeasutus, mitte meelelahutuskeskus. Kui on mingi jama, tuleb teavitada lapsevanemat, ja korraldada vestlusnurk, kus jamasosalejad, koos vanematega osa võtavad. Telefon, on uhkeldus ja mugavusseade ja reaalselt, kui neid helistamiseks, ei kasutata, pole neid vaja.

Lasteaias, on lapsed, üksteisega arvestavad, sõbralikud ja kooli minnes, ei tunne neid äragi. Lasteaias, tehakse ühisüritusi. Koolis, korjatakse raha, et premeerida kiuslikke lapsi teatriskäikude ja kinoskäikudega.

Lasteaias, kui laps käitub valesti, järgneb tõsine jutuajamine, selgitusega, mis tehti valesti. Koolis, patsutatakse pead, ära rohkem nii tee ja sedagi vaid valitul seltskonnal.

Meie piigal, esimeses klassis, on vähemalt üle aegade parim klassijuhataja. Kord ja präänik, ja süsteem toimib. Respekt!

Me saame olla teadlikud ja muhedad mitmeti. Me seame sisse, oma reeglid ja käitume vastavalt nendele. Teadlikult, ei lase, me enam omale pähe istuda ja teadlikult hakkame * kiusule vastu, oma valitud koduste meetmetega, kuid seejuures hoiame muhedalt kokku ja jääme iseendaks. Teadlikult.

Teadlikult, saame ennast ja kaasalööjaid premeerida, ägedate elamusretkedega. Teadlikult, käia koolis õppimas, suhelda sõpradega noortekeskuses. Teadlikust, investeerida teadlikult iseendasse.

Kuidas sinuga. Liitud?

Sokkidega postitus

Sokkidega postitus, on see seepärast, et on…sügis?talv? Või hoopis sügistalv? On vihm, on lörts või hoopiski vihmlörts ja jäide? On soe või tavapäraselt kehv suusailm? Olgu kuidas on – sokid on jalas, soe tekk on kaisutamas, jõulutuled säravad, hea raamat käsil ja kõik nohisevad. Kõik nohisevad, igaüks oma voodis. Õues on pime, midagi sajab. Kellegi auto üürgab, lähedal. Radikad oleksid justkui soojad ja mul on soojad sokid jalas.

Ma olen külmavares. Aga isegi see, et teen siin sokkidega sokkides postitust, on juba midagi kummalist. Tavaliselt sokin, ma ilma sokkideta.😀

Igatahes, arvestades, et Mallukas sai trahvi, pääsupoegi kaitstes, siis tuleb olla sõnadega ettevaatlikum. Naljakas, kuhu me Eestimaa jõudnud on – loomapiinajajaid kohtusse ei kaevata, seega oleks nende teod nagu uus normaalsus. Ja inimene, kes juhib avalikkuse tähelepanu, ja üritab olla päästvaks indikaatoriks, kaevatakse solvumise pärast kohtusse ja reaalselt saavutatakse ka võit. Väga huvitav õigussüsteem, meil siin riigis.

Mõni, kaotab riigisaladused kohvriga ära, mõni pistab suure summa tasku, teine võib olla hoopis rollotab ringi ja ei midagi, kaks kätt kullas ja tagumik tõllas. Roolijoodikutest poliitikud, suruvad ausa inimese kombel kätt ja saavad ametipostilt lahkudes, hüvitise, mida tavainimene, teenib 5 aastaga ehk raske tööga välja.

Tavainimene, pistetakse pokri, juba selle eest, kui salastatud paber prinditud kujul kodus laual on, suurt summat tasku pistes, või rollotades, oled petis, tankist ja j6mal teab mis. Jääd napsusena roolis vahele, oled roolijoodik ja ajakirjandus saeb viiulit seni, kuni eksinu on prii kodust, tööst ja perest. Sest noh sõna on vaba. Aga kas ikka on?

Kelle sõna on vaba ja millal see sõna ikka vaba on? Poliitikud, valavad eeskujuna üle eesti vabariigi, teise erakonna liikmed jamaga üle, solvangud vihisevad ühe pealinna otsast teise, häda ja kiun, ühe või teise ametniku kohta, pihta. Ja meedia, muudkui trükib seda pläusti.

Ja kes õpivad? Õpivad lapsed koolis, et sõna on vaba. Ja hakkavad samamoodi, käituma, nagu suured eeskujud, me riigi isad, kes peaksid olema eeskujuks noortele, et ka edaspidi rahvas saaks olla uhke me eesseisjate üle.

Meil on koolis lokkav koolikius. Enamasti sõnaline. Vahel üks ühele, viimasel ajal ” rünnatakse” juba kambakesi.

Näiteks selline situatsioon, kus üks tüdruk toksab jalaga vastu ühe poisi koolikotti. Poiss on üle klassi teada, riiukukk ja õelutseja. Poiss võtab oma kambast 3 poissi ja läheb suvalise õpetaja juurde ja räägib õpetajale, et “näete, see tüdruk, tallas ja trampis minu koolikoti peal” ja demonstreerib, kuidas see tallamine, siis välja nägi.

Ja kolm kutti kiidavad kaasa.

Nende sõna on vaba.

Aga kas see on ka tõsi? Mõtlemiskoht.

Kolm tüdrukut, on ühe tüdruku klassikaaslased, vahel nimetavad, nad ka end selle tüdruku sõbraks. Täna aga hoopis, naeravad kolmekesi ja kui see tüdruk, nende juurde läheb, ütlevad nad, et ” miks sa siia tuled, me tahame omi asju rääkida’ ja jäävad vait. Vaatavad tema suunas ja naeravad.

Sõna on vaba?

Eile, natuke piinliku juhtumit, ühe tüdrukuga klassis, jagasid kaasõpilased läbi naeru üksteisele, selle tüdruku kuuldes. Sõna on taaskord vaba.

Üks õpetaja, võib kasutada õpilaste kohta sõnu, idioot, jobu jne. Sõna on vaba?

Aga kui üks lapsevanem, nõuab oma lapsele õiglast kohtlemist, pole enam sõna vaba, sest järsku, pole tema sõna valjult kuuldav. Kuidas, oleks, lapsevanemad siin ja seal, äkki liituks ja hakkaks avalikult teadvustama, et meie koolides on koolikius korralik probleem. Võib olla ükshetk on meie sõna sama vaba, ja kuuldav, kui kiusavate ja haledate kambakate tegijate sõna siiani. Võib olla, võetakse vähem eeskuju ladvikust, kelle eesmärk on võimalikult suur käru, teisele maha keerata, ja oma teo üle, veel vaat et uhkegi olla.

Kas kooliskäimise motivatsioon on vajalik lapsele või lapsevanemale? Täiesti sokkis teema, vastu südaööd.

Tuleb vist ilmamuutus. Rong see sõitis, nii kuuldavalt, nagu siitsamast lähedalt. Kas tuleb vihma või lörtsi, või lörtsvihma. Äkki isegi lumi?

Sokkidega, tuleb hea uni. Naljakas, piisab vaid soojas hoitud jalgadest, et uni tuleks ja nohu läheks. Piisab jäätisest, et kurguvalu järgi annaks ja teest, et köha leevenduks. Piisab kallist, naeratusest, et….armastus tekiks, ja kestaks.

Meie õnneks on meie kodus kodusoojust, armastust ja rõõmu piisavalt, et mitte lasta nädalavahetust ja sünnipäevapäeva ära rikkuda, paaril kambajõmmil, kel viisakust pisut väheks jääb. Või mõnel kibedal jõhvikamarjal. Või, mõnel, pisut kehvemal eeskujul. Piisab natukese sokkivast mõtlemisest ja soojadest sokkidest, et teadvustada, mis ja kes on tähtsad ja mis pole.

Nb. Kõik sõnad on vabad, aga iga lendu lastud sõna eest, peab võtma vastutuse sõna eest, selle ütleja.

Ka koolikiusule saab lõpu teha, sest…sõna on vaba.

Täpselt niisama kindlalt, kui et mul on mõnusad pehmed ja soojad sokid. Õues on pime. Tuul müdistab, vihma sajab, ja meil on meel rahulik….

Parim kink, üleüldse. Olla lapsevanem. Eeskuju.

Miski pole olulisem, kui tervis ja aeg oma perega. Oma lastega.

Minu jõulusoovin, et mina oma kehva ajaplaneerimisega ei tekitaks oma lastes tunnet nagu nemad ei oleks täiuslikud. Nad on seda läbi ja lõhki. Nagu kõik lapsed. Nagu me kõik oleme! Ma ei taha oma lastele õpetada seda, et kogu aeg ongi kiire. Et kuhugi oma elus jõuda või midagi saavutada, pead pükstest välja rabelema. Ei pea. Tegelikult on kõigeks aega, kui valid, kuhu oma energiat investeerid.

Mina soovin neile nende ellu kaasa anda mõtte, et tehku seda, mis teeb neid õnnelikuks. Järgnegu oma hingesosinale. Aga ärgu unustagu, mis on samuti oluline – kallid inimesed ja aeg nendega. Ka enda aeg iseendaga. Ja oskus hingata. Hingata endasse kiirustavaid hetki, lõbusaid hetki, edukaid hetki, pisarais hetki ja hetki, kus maailm peatub ning järgi on jäänud vaid nähtamatu kandev vaikus.

Mäletate neid hetki, kui beebi jääb rinnale magama ja ei raatsi teda sugugi voodisse panna? Olete nõus kasvõi 3 h “pantvang” olema, aga tema hingamise rütm ja lõhn on joovastavad. See on hetk, mil süda paisub iga hingetõmbega.

Teate, täpselt sama tunne on ka siis, kui suuremad lapsed sülle tulevad. Ja kui võimas tunne on siis, kui ta on minu soojas, turvalises embuses.

Ka meil endal on vanemad. Lastele vanavanemad. Oleme ikka lastele eeskujuks, kuidas käituda meiega, kui me samas vanuses, kui praegu meie endi vanemad.

Märkame üksteist. Leiame aega üksteisele. Armastame üksteist.💕

Milline on eeskuju?

Mõtted on minu ja väljaütlemised on kõigi, kuid kirjutatud mõtted monoloogi ja teraapia vormis on ka minu 🙂 ja enne, kui minu mõtteid kommenteerida kritiseerivalt, mõtle, mis tunne Sul oleks, kui mina iga Sinu mõtte peale nö ” tagasilöögi” annaks? Pole hea, mis?

Samamoodi pole ka see hea, kui täiskasvanud üritavad hullult lapsi, mudilasi ja teismelisi piiridesse suruda. Kehalise kasvatuses on ühesugused normid, täiesti erinevatele lastele. Kunstiandega lapsed peavad olema head nii spordis, kui reaalainetes. Ja reaalainetega lapsed, peavad samamoodi võrdväärselt normidele vastama, nagu kunstiandega või sportlased.

Kiusajad, paharetid ja niisama pahandusetegijad, saavad võrdväärselt pahandada, need, kes satuvad pahandustese, kogemata, sest nad ei suuda tagajärgi ette näha. Ja need, lapsed, kes läbimõeldud pahandusega hakkama saavad.

Maailm otsib võrdsust, minu meelest, pigem mitte võrdsust, vaid hoopis võrdlust.

On inimesi, kes on loonud enda ümber mulli, nö nad usuvad iga oma keharakuga, et voot, lastele ei tohi öelda, nii ega naa ja kodune kasvatus on kõige aluseks, mis toimub koolis või laste omavahelistes suhetes, või kuidas käitutakse õpetajatega. Kodune kasvatus, sõltub….pigem vist vanemate eeskuju. Kui ikka lapsevanemad ees, näiteks tulevad töölt ja soovivad aega veeta teleka ees, telefonis, arvutis….miks peaksid nad siis lapsi neist seadmetest ära ajama, oldud aega piirama? Kui lapsevanem kritiseerib, teise lapse ema käitumist või riietust….miks peaks laps aru saama, et see on teguviis, mis valjult koolis teise lapse riietust kommenteerides, ei ole ilus. Kui lapsevanema iga teine sõna on ropp, miks peaks siis laps, arvama, et selle sõna kordamine, on vale?

Õpetajad kordavad koolis, et peale kehalise kasvatuse tundi peab pesema. Kas nad ise pesevad? Koolis on jutt, et vabaajariietes ja dressides käia ei tohi. Miks õpetajad käivad dressides? Avatud dekolteed ja läbipaistvad pluusid? Koolis on jutt, et üks klass on eriti ropu suuga klass. Samas üks arvutiõpetaja, kes lapsi idiootideks, rumalalateks jobudeks sõimab, ei uurita, ega ei tehta midagi, millise eeskuju see lastele saadab? Õpetajad räägivad, et õpilased, peavad rääkima viisakalt, ja kui midagi juhtub, siis ausalt ära konkreetselt rääkima. Aga kui sotsiaalpedagoog, avalikult käib ja suvalisi lapsi varguses süüdistab? Me ei peaks koolis kedagi taga rääkima. Ometi, aga sotsiaalpedagoogi klassis, kuuleb ka teiste laste tegudest ( näidetena) Millise eeskuju see kõik saadab? Kui klassijuhataja, isegi tunnistab, et tema klassis 10 lapsest, oskab käituda vaid 3 last.

Milline on eeskuju?

Avalikus räägib, et tänapäeva probleemides, on süüdi infoajastu, telefonid ja kiire internet, siit tulevadki “suunamudijad” ja lumehelbekeste ajastu, kus mitte millegi tegemise eest eeldatakse suurt töötasu ja tunnustust, häid hindeid ja lugupidamist. Paljud on veendunud, et telefon on paha ja paha. Mõni neist on veendunud, (minagi), et mobiiltelefonid tuleks lastelt ära võtta. Saavad, kui neid oskavad kasutada. Helistamiseks.

Aga nagu ikka, avalik meedia, töötab vastu igasugustele sellistele võtetele.

Mis on siis lõppeks kõige parem kink?

Ei muutu siinilmas midagi, kui sõnad ja teos on ristipidised. Kui ikka on reegel, siis on reegel.

Lugupidamine, austus teenitakse välja. Reeglid panevad kuulama. Lapsed, vajavad kindlameelset juhtimist. olen hakanud sellest isegi aru saama.

Kui klassis on lapsed ropu suuga, siis tuleks neile kindlameelselt öelda, et seni kuni käitumine tunnis kaasõpilaste ja õpetajatega korras, pole, ei saa ka klassiga kinno minna. Milleks premeeride halba käitumist?

Kas see ongi tänapäeva eeskuju?

Tänapäeva suhetes. On nii lihtne öelda, teisele, lapsele, et ole vait, ma pole huvitatud mingist pikast jutust. Ole konkreetne. Ma ei viitsi, sind praegu kuulata. Mine mängi oma toas, ole vaikselt. Mul on kiire jn jne

Laps solvub ja järgmine kord ta enam ei tule. Ja siis on ta suur. Aga sina olid… ta eeskuju. Milline eeskuju on tema, kui sina olid tema eeskuju?

Kui sulle öeldakse nii, kas sulle meeldib, või tekitab pigem trotsi? Ei? Mis tunded sul tekivad, kui sulle öeldakse, et sa oled loll? Rumal? Meeldib? Ei meeldi, aga miks me näitame seda eeskuju siis neile, kellele peame olema eeskujuks. Sest nende meelest, ongi see normaalsus, mida vanemad neile eluks ettevalmistamiseks ette näitavad.

Me räägime, et peame oma lastega hästi rääkima, piirid maha tõmbama. Aga kui mina , järgin kodus oma reegleid, ja meil on kõik korras. Laps läheb tundi, kus klassijuhataja arvab, et 19 lapsest 3 last oskab käituda. Järgmises tunnis, kuuleb laps, et ta on idioot ja jobu, et töölesandest aru ei saa. Ja siis sihilikult lüüakse sulle täiest jõust, hokikepiga hokilitter kõhtu. Sotsiaalpedagoog, ei saa nädalaid lööjaga jutule ja kui saab, siis patsutab, poisil pead ja ütleb, et ärgu rohkem nii tehku.

Kus on läinud midagi valesti? Kus on eeskuju, või peaks küsima, KUS ON kõik eeskujud? Või millised need EES KUJUD on?

Kuidas saab olla nii, et lasteaias, oli see klassitäis lapsi, armsad ja nunnud roosad suhkrust ja maasikajahust tehtud roosapõsksed viisakad lapsed, ja koolis mõne aastaga on toimunud seesugune vahetus, kus 19 lapsest on isegi klassijuhataja silmis vaid 3 hästi käituvat last?

Millised eeskujud on tänapäeva infoajastu lastel? INFOAJASTU ( nutiseadmed, mis on täis isehakanud suunamudijaid, ajalehed internetis, mis on täis inetud võimuvõitlust poliitikas.

Milline on eeskuju järgnevateks põlvedeks, kui me juba praegu oma infoajastu kiirinfo sõltlastega hakkama ei saa?

Mida on õnnelikuks ja rahul olemiseks vaja?

Tundub, et see on selline ajaga saabuv tarkus, mis jõuab kohale, siis, kui oskad teadlikult mõelda ja oma head asjad, tunded, ja kaaslased sõnadesse panna.

Sul on kogu aeg see olemas. Lastenaer, kallikäed, väiksemad ja suuremad krutskid- pahandused, üksmeel ja kuigi omadega tülitsetakse, hoitakse siiski kokku. Vahel pead, nende jamasid klaarima, kuid kui lapsevanem oma lapse õiguste eest ei seisa, siis kes veel?

Väikene, laps, leiab oma õnnelikuse, rahulikkuse väga lihtsates asjades. Sobib, kilekott, uus klots või tavaline paberkarp, et tegevust jaguks tunniks ja rohkemgi veel. Need rahulolevad, silmad, muigvel ja naerukilked, sest lihtsast asjast. Sära toovad silma õed- vennad, emme hopsti ja suure venna kaisu.

Ja tõepoolest, kui teadlikult mõelda, kustutades, ära selle asjatu müra oma ümbert ja sodimõtted oma peast. Loobudes, pidevalt helendava ekraani vahtimisest.

Siis, piisab soojast kodust (ei pea olema, teab mis peen elamine, ega maja), kodutehtud ja armastusega valminud toidust, privaatsusest, turvalisusest. Oma perekonna kallid, traditsioonid. Vanavanemad.

Piisab, kui saad ärgata hommikul, ilma kuhugi ruttamata, pühapäeva hommikul, õppida kiirustamata kooliasju, kulgeda hommikukohvi taga, imetleda köögiaknast vaadet järvele ja üle raagus latvade.

Kuuled öösel, kuidas neli marakratti nohistavad, või koer köögis unenäos jäneseid jahtida siblib. Näed, kuidas, läbi une, pisem härra, naeratab ja teki jalahoobiga teise voodinurka saadab. Või keerates, sulle oma pisikesed varvad nina alla lükkab. Toas on soe. Oled lõpetanud just hea raamatu. Kustutad siiani lõhnava küünla, ja tead, et hommikul, maksimaalne taks on 8.00, kuid parim äratus on, kui terve kamp su voodisse potsatab ja vaikus jutuvadinaks muutub.

Ja seda kõike ongi õnnelikuks ja rahuloluks vaja. See on SEE, mis loeb. Nii, lihtne see ongi.

Armastus loob pere. Pere loob armastuse💕

Nutivabadus

Nutivabadus sai alguse eile, kui lihtsalt telefonid kokku korjasin, välja lülitasin ja sahtlisse peitsin. Kas teate, kui kenasti kõik magama läksid?😉

Hommikul tegid lapsed, ise hommikusöögi, väiksemad pesid nõud, kuivatasid, panid kappi. Ülejäänud päeva sisustasime õppimisega. Korraks, keegi küll sisistas, et tegu on piinamisega😂 aga küllap saavad nädala sees aru, et pigem selline õppimine on pigem kasu, kui piin 😀😀

Igatahes, kui päev otsa on tv kinni, siis õhtune popcorn ja “Laula”, multikas, mõjuvad hea “präänikuna”.

Kui kõik on multikasse süvenenud, siis väike sügisene hygge, kulub marjaks, ka siis, kui õues vaid -3,5 😉

Õhtul jõuab veel raamatutele uusi pabereid, ümber panna ja enne magamaminekut onni tuunida.

Vabalt 😉

Need, seadmed, võiksidki sinna sokkide ja kinnaste vahele, oma “paremat” aega ootama jääda. Usun, et nutiseadme vabadust, võiks ka nädala sees rohkem rakendada.

Mõtted vabaks

Vahel on aga teadliku suunamise asemel, mõtted vabaks lasta, nagu sälud kevadisele, tärkavale murumaale. Olete sõitnud autoga, või tegelenud mõne muu mehaanilise või automaatse tegevusega, ja mõtted lihtsalt järjest pressivad peale, nagu tulvavesi paisu tagant või üksteise võidu kappavad noored sälud.

Sa ei suuna neid, mõtteid, vaatad justkui kõrvalt. Ka iseennast vaatad justkui kõrvalt. Üritad nö pealtvaates lapata ha püüda aru saada, milline mõte laperdab oma sõiduvees, mis tuulelohena, tahaks püüda tuult, või mis hoopistükkis on krimpsus, kui rosin ja tuleks näpunipsuga peast välja heita.

Kas mul on midagi meelest läinud? Kellele enne järgi? Kool või lasteaed. Hmm, huvitav, kas täna on kasvataja X ja ei tea, kas lapsele said ikka soojad sokid kaasa. Õues on jälle jahe. Ei tea, kas kõik said ikka sobilikult riidesse. Peab vist koera pärast jalutama viima, teeks mõnusa ringi. 🐕Oh, ei kus on lapse kummikud. Ei tea, kas toimetaja on käsikirja üle vaadanud.??? Kas see on hea või on jube, temameelest😊. Õh õudust, lasteaias jälle mõned lapsevanemad panevad jõulukinkidega hullu🤔 äkki tuleks ilusate ilmadega juhust kasutada, ja poniga sõitmas käia. Ei tea, kas kodus hapukoort on ja aknapesuvedelikku kah varsti uut vaja. Mis õhtuks süüa teha? Oot, kus need kummikud olidki?

Ja sellised mõtted mahuvad 10 minutilise autosõidu teekonna sisse, kui sa neid teadlikult ei vaigista, ei suuna ja eelmisel päeval pole teadlikult oma probleem küsimustele lähenenud 😀 täielik “müra” peas.

Õnneks õhtuks on müratase langenud, soe vann, kuum tee, mandariinid. Shokolaad, see on elementaarne. Ja nii võib omaette tähistada küll.

Varmalt jõuluste lõhnade ootel 😀 kes veel?