Archive

september 2019

Browsing

Eile õhtul, käisin väikese õe ja tema sõbra ning klassikaaslasega maisirägastikus Sarapiku talus. Www.toretalu.eu

Ma olin eile nii väsinud, et ei jaksanud väga muljetada. Me eksisime ära. Pimedas ja kõndisime ja kõndisime ja kõndisime….valele poole. Väiksemad muidugi tuustisid kohe alguses ringi, sest teised on vist päevavalguses juba seal talus rajal varasematel aastatel käinud. Ja me ei järginud kohe kaarti. Ja me ei leidnud, mitte ühtegi kontroll punkti ka üles 😂

Üks poiss kaotas ära oma telefoni. Aga samas oli hea, et mõnel meist oli siiski telefon kaasas, ja saime abi kutsuda, kui ikka lootusetult end eksinuna tundsime.

Aga kui see pimedusehirm ja eksimine kõrvale jätta, oli täiega lahe. Ma pole kunagi maisipõllul käinud. Kui selline ekslemine oli hirmutav, siis ma kujutan ette, et metsas ekslemine, suurte puude all, on megalt hullem.

Koju jõudsime, siis kell oli 23 läbi ja mina vähemalt jäin koju magama. Emps ei lubanud hommikul koju jääda, kuigi ma niiiii väga tahtsin. 😀

Ja nii ma siis istungi koolis. Tahaks patja ja noriseda pea laual. Aga täiega äge on rääkida, kus käisime eile ja kui vinge tegelikult kõik oli.

Kes tahab saab veel nädal aega minna uurima, kui äge on pimedas maisirägastikus eksida, ehmuda ja seigelda. Siis saab hooaeg läbi ja mais võetakse maha.

Selline lause, peab äratama tähelepanu. Sest meie soovisime ühel päeval hästi ilusat sügisest ilma. Meil olid modellid, meil oli vahva riietus ja aksessuaaridki läbimõeldud. Meil olid ponid, ja eeldasime ilusat ilma. Ja meil oli kokkulepe fotograafiga, kelle juures esimest korda käisime pildistamas, eelmisel aastal juuli kuus, Tartu tallis, halli hobusega.

M: Mia, Tartu tall 18, hall hobune. Fotograaf: Kadri Talivätsing

Mitte midagi ei saanud valesti minna.

Sel hommikul oli ilus, päikseline ilm. Meil oli sessioon kokku lepitud kell 17.00, sest siis pidi päike madalamalt käima ja pehmem valgus olema.

Me jõudsime talli, kui langesid esimesed piisad. Sessiooni ajaks sadas juba päris kõvasti. Ma arvasin, et kuigi piigad alguses lustisid vihma käes, siis vasti nad tüdinevad. Vale kartus. Ma arvasin, et fotograaf ütleb, et paneme pillid kotti. Valesti arvasin.

Minu meelest on nii äge, et hoolimata külmast vihmast ja tuulest, pidasid vapralt üleval end modellid, ponid Zimba ja Viki ( Vikile oli ilmselt see üldsegi uus olukord) kui ka fotograaf, kes võidukalt sessiooni lõpuni vastu pidas. Suuuur aitähh!

H.L koos Vikiga. F: Kadri Talivätsing


Ja pisike piiga, kes täiesti ülemisel pildil jalutab halli hobusega, siis nüüd aasta hiljem, kappab ta julgelt poni Zimba seljas.

M: Mia ja Zimba. F: Kadri Talivätsing

Sessioon sai läbi kell 18.00. Sel hetkel, kui fotograaf tegi viimase klõpsu, ja pani fotoaparaadi tagasi kotti. Jäi sadu järgi.

Aga seda tulemust vaadates. Mõnikord, on vaja julget lähenemist, palju lusti, ratsutamise rõõmu ja ehtsat naudingut koosolemise õdede väest, ja ponidest ja vihmast, et see kõik oleks vaid puhas rõõm.

Millest need tähelepanekud siis räägivad, seekord 🙂 Seekord on juttu, nendest asjadest, mis selles emotsionaalses möödunud nädala virrvarris kahe silma vahele jäid, kuid mis siiski oluliseks võiks osutuda. Või asjadest, mis pole oluline, kuid tunnen vajadust, need siiski üles märkida. Või lihtsalt.

Alustaksin, ehk eile nähtud “Pealtnägijaga” ja samast teemast, mis kajastatud siis ka meediakanalites. Teemaks siis omandiõigus ja kinkelepingud. Kummaline, kus mõnikord juhtuvad sinuni saated, mis endalegi vajalikku teadmist annavad. Aga sama kummaline on ka see, kuidas inimesed seaduseid tõlgendavad.

Mina, sain näiteks eelmise nädala jooksul teada, et kui kinkelepingus on kirjas punkt, kus vanainimene võib jääda konkreetsesse kinnisvarasse elama, kuni ise tahab. Siis nii on, seda ei muuda ei ussi ega püssirohi. Aga nendel teistel inimestel seal kinnisvaras ei oleks justkui mingeid õiguseid.

Ütleme, et kui on olukord, kus on kinnisvara omand, tehtud kinkelepinguga ühele lapsele, kes kolib kinnisvarasse sisse oma perega. Hooldab, remondib. Ja kui juhtub, et ütleme selle vanainimese peas pole kõik korras, dissotsiatiivne isiksusehäire, kaldub vanas eas vägivaldsusele, jms. Siis ei saa, seda vanainimest hooldekodusse paigutada – kui ta just ise nõus pole. Kui vanainimene peaks jääma voodihaigeks ja keeldub ikka hooldekodusse minemast, siis peab hakkama ka see ühe lapse selle vanainimese eest hoolt kandma. Hoolimata sellest et vanainimene nende vastu on vastik, ja õel, ning võib kalduda ka vägivaldsusele. Teised õed- vennad näiteks, on aga alati kanged targutama, et kuidas peaks vanainimesega käituma, ja alati teavad kõige paremini, kuidas elujärg selles korteris käima peaks. Boonuseks on muidugi lause, et sina said kinnisvara – sina hoolda ka.

Kujutan ette, et sääraseid olukordi on eestis tuhandeid. Kuid avalikuks jõuavad need teemad, kajastusena, et vanainimesest tahetakse lahti saada. Mina ei tea, mis olukord tegelikult seal taga eilses loos oli, nägime ju vaid seda, mis oli ekraanil. Seega tollel teemal sõna ei võta. Ajalehe kommentaatorid delfis, annavad ju niigi hagu alla.

Aga sellistes lugudes on alati kaks poolt. Ja saadud kogemusena, võiks vaid öelda, et eemal elavad sugulased, räägivad sellistes kinnisvara lugudes, vaid siis, kui kana pissib 😉

Tähelepanekud koolivaldkonnast

Noh, kool algas nagu…. kool. Pisemale koolis meeldib. Õppimist kodus väga ei anta. On olemas sõbrad, hea õpetaja ja kodune tugi on olemas. Mõned sellised probleemid alguses tekkisid, aga need on lahendatud. Käib trennis. On saanud kiituseid. Ja on silmnähtavalt edasi arenenud ka. Suurtel, mõnel on üllatuslikult keelte peale annet ja isegi eelmisel aastal see probleemne loodusõpetus on viieline aine. Juhtus, see, et toimus õpetaja vahetus 😀 Juhtunud on ka see, et pole päeva, kus eesti keele õpetaja, ei lisaks lastele märkusi. Pole harv juhus, kus samale päevale on kirjutatud kolm erinevat märkust, kuigi saaks need ju ühe märkusena koos koonddata. Kuna laps alati räägib neist märkustest, siis võtan selle õpetaja lisatud märkamise teadmiseks. Üldjuhul, hetkel on koolis kõik hästi, kuigi abiõpetajate vajalikkusest matemaatika tunnist pole ma aru saanud, sest mingit arengut või tulemuslikku kasutegurit selles pole.

Sugulased. sugulased, ei saa neist….üle ega ümber, eriti kui nad käivad samas koolis ja lausa pisema piiga paraleelklassis. Suur piiga on tähelepanu juhtinud mitmeid kordi, et ei tea, kas “tädi” on ära keelanud meiega suhtlemise, sest meie lapsed ütlevad tihtipeale sellele lapsele “tere, või “tsau” aga vastust ei saa nad kunagi. Kodune kasvatus? Võõrastega ei räägita?

Hoohoojahh 😀

Mulle tuli meelde üks lugu, või tegelikult mõte, täna räägitud ühest katkendist, et kui ma oleksin loom, siis ma…. hea mõelda, ju et kui ma olen loom, siis ma tahaks olla ….. EEE….. ja siis hakkab mõte arutult jooksma, mõtlen üle ja …. ma ei tea 😀 Või, et kui ma oleksin maastik, siis ma oleksin….EEE…mismõttes maastik? Aaa…ma ei tea. Või lind? Ausalt, pole õrna aimu ka. Ja nii ongi, kui ühes päevas on info juurdevool tungivalt tugev, siis päeva lõpus on su pea mõtteid täis ja sa ei teagi mitte midagi.

Ma pidin endale tegema kalendermärkmiku, kuhu kirjutasin üles laste tunniplaani, kellaajad, trennid ja nende ajad. Teadaolevad reisid, väljasõidud ja klassirahade soovid. Koosolekuteajad jne. Oma projektide kavad, daatumid. Muud daatumit meeles pidamist nõutavate asjade ülestähendamine. Ja nii on – päevad läbi mõtlemist, hakkab see mõtete tropp laiali valguma, kuni ükshetk on ka selgus käes.

Kui ma oleksin maastik – siis ilmselt Otepää kuppelmaastik ja kruusateede kurvid. Miks? Sest mulle meeldivad mõnikord ootusärevus, pinge ootamatute olukordade ees. Otepääl on kruusateedel kurvides vahel selline tunne, et huvitav kuhu peale kurvi kohe keerama peab 🙂 ootusärevus.

Kui ma oleksin lind, siis ilmselt öökull. Miks? ÖÖkull on öine loom. Tarkuse sümbol. Õpetajate, juhendajate sümbol.

Kui ma oleksin loom, siis ilmselt kass, või jänes. Eriti sooja armastav tegelane, paksu karvaga. Armastan soojust, päikest, ja poeks karge jaheda eest peitu ninaotsani teki sisse. Kass, seepärast, et isepäine loom, on sõltumatu ja ei lase end kõrvalistest asjadest häirida.

Käisime ükspäev tegemas fotosessiooni, koos ponidega. Soovisime sügisilma. Mõtlesime küll päikest, värve jne. Saime aga vihma. Väga vahva, et on fotograafe, kes vihma ei karda, sest tegelikult ladistas ikka päris korralikult. Pildid see eest on viimase peal ja modellid ei kartnud külma ega tuult.

M: H.L ja Mia. Ponid: Viki ja Zimba. Fotograaf: Kadri Talivätsing

Sügis on kätte jõudnud.

Täiega mõnusalt vahva, on omada sellist vahvat perekonda. Mõnus, on muuta enda maailma 😉 Kasvada koos.

Kas te teadsite, et eesti keeles ühe sõnaga tähistatav labürint on tegelikult kaks erinevat asja, mille ainus ühine nimetaja on kõndimise rada. Tegelikult on labürint ühe käiguga ringselt läbitav iidne muster, kus käiakse keskpaika ja tagasi (mõtisklemiseks, enese leidmiseks, mediteerimiseks) ning eksida ei ole võimalik. See teine labürint, mis on meie maisipõllus, on tegelikult rägastik (ingl. maze), kus on palju ristuvaid käike ja mille esimene eesmärk on kontrollpunkte otsides eksimine ja väljapääsu.

Mida tunned rägastikus?

“Heh, see on nii kerge! Leian need punktid väga lihtsalt! Lähen esmalt seda rada pidi. See tundub õige tee olevat. Pööran siia, nüüd lähen siit. Oot, siin ma olen juba olnud!  Kumba raja ma enne valisin!?” 

Endast kõrgemate seinte vahel eksid üsna kergesti ära.

See võib olla isegi natuke hirmutav 🙂

Selleks, et kõik läheks edukalt:

1. Külasta alati enne rägastikku sisenemist tualetti! Sul võib rägastikus minna esialgu plaanitust hoopis kauem! 

2. Väga vihmase ilmaga on kummikud põllul asendamatud!

3. Lahendamisel võib kasuks olla, kui vaatad maha: õige tee on tihtipeale rohkem tallutud rada. Seetõttu on seal vähem taimi ja vahel lausa vagu sisse tallutud.

4. Enamasti piisab selleks, et lahendada rägastik kiiresti, kiiretest jalgadest. Selleks pole tarvis olla eriti tark! Üks asi on lahendada rägastik kiiresti ja hoopis teine asi on lahendada see õigesti, tehes võimalikult vähe vigu! 😉

5. Maisirägastikku võib olla lihtsam lahendada hooaja alguses, sügisel ei pruugi see vastata enam kaardile ja on mõnikord omavoliliste radadega rikutud.

Sarapiku talus aja veetmise pilet on 6€. 3a ja nooremad tasuta. Pilet võimaldab kasvõi terve päeva aega veeta. Muid lisatasusid ei ole. Iga piletiostja saab mängulehe, millel on maisirägastiku kaart ja leitud kontrollpunktide märkimiseks ringikesed. Mängu eduka läbimise korral tublidele tasuks väike kosutus.

Seega, kellel pole mõnel õhtupoolikul midagi tarka teha, võib Sarapiku tallu oma sammud seada küll. Või päeval. Meie käisime täitsa pimedas juba. Päris uhhuu- põnev oli. Väsitav oli ka. Taskulampidega, kuskil rägastikus seigelda. Tegelikult oli lahe, ja teinekord võiks kindlasti veel minna.

Väikesele õele, meeldis vist ka – vähemalt ei kurtnud küll, et enam olla ei taha või väga kardab.

Kui pakub huvi, siis mina küll soovitan. Lisainfot leiab siit www.toretalu.eu

Grete

Ma ei saa aru, mis eesti keele õpetajal viga on? Kas ta tõesti ei saa, aru, et ma ei suuda klassi ees esineda. Et ma tõesti ei taha. Pigem jätan vastamata ja saan hiljem õpetajale lihtsalt vastata. Miks on enamus asjad eesti keele tunnis ja kirjanduse tunnis just esitamisel suulisel teel? Selge, see, et sain täna jälle eesti keele õpsilt märkuse.

Kehalise kasvatuse tunnis mängisime täna pesapalli. Täitsa normaalne mäng. Seda oskan, sest suvel me ikka maja taga seda pesapalli kõksisime koos teiste külalastega.

Täna pidin kohe peale kooli ära õppima, sest õhtul läksime H.L iga maisilabürinti orienteeruma. Pimedas. Hanna Liisa kardab tavaliselt pimedat. Aga… kuidas läks, või mis see endast üldse kujutab, tule loe homme Komast 😉

Henri

Täna oli huvitav koolipäev. Vene keeles 5 ja kirjanduse tunnis ka 5. Lausa ime. Ja mitte ühtegi märkust eesti keele õpetajalt.

H.L

Sain lugemise eest kiita. Mulle meeldib kiita saamine. Seepärast õpin iga päev järgmiseks päevaks ära. Täna käisime emmega linnas peale kooli, kummikuid otsimas. Ei leidnud. Koolis õnneks, pole kummikutega väga kiire ka. Kui tahan Zeraga ratsutama minna, siis vist oleks vaja.

H.L

Eile õppisime õues. Täna oskasin hästi lugeda. Täna õppisime toas aga emmega on äge koos õppida. Õppisime Ö tähte.. kas käib üks või kaks. Kehalise tund oli tore. Sain täna väikse õe ise lasteaiast ära tuua. Täitsa üksi.

Henri

Koolis antakse nii palju õppida. Tuled koolist koju ja siis tuubid sama targalt edasi. Väga nõme. Sain täna JÄLLE eesti keele õpsilt märkuse. No ausalt! Võtab kooliskäimise isu ära.

Grete

Koolis oli enam vähem. Sain nelja ja mingi tegemata töö märkuse. Vahel on tunne, nagu stuudiumil oleks paralleelmaailm, või midagi. Õhtul vaatame stuudiumisse, pole aga järgmisel hommikul on, täiega arusaamatu. Täna muidugi jäin bussist ka maha ja emps pidi järgi tulema ja mind trenni viima.

Uued võimalused, uued teed.

Kui ma väike olin, meeldis mulle lugeda just kuulutusi, paber Postimehest. Praegu, muidugi tulevad kõik kuulutused ja reklaamid, facebooki kaudu hommikukohvi kõrvaseks, või hilisõhtul voodi – vahetevahel 😀

Vahel, niisama jookseb fb infovoost läbi, et keegi müüb oma talutoodangut, reklaamib oma äritegevust vms. Vahel, enamasti, on see reklaam, kuulutus, tavaline, nagu iga teine postitus. Mõne puhul, hakkab minu erialane kiiks tähelepanu juhtima kummalistele vigadele, seoses kk, pp, tt, k,p, t , g,b,d jne. Ja siis vahel soiun ninajuurt sügades, et kas tõesti võib tänapäeva kuulutustes, mida levitada facebooki vahendusel, olla selliseid, närivaid vigu. Eriti “meeldivad”, mulle laused, milles pole ühtegi kirjavahemärki, (ei punkti, ega koma) ja puudub suur algustäht ning millel pole otsa ega äärt.

Seoses taoliste apsakatega, polegi veel kõige hullem lugu. Minu meelest on kuulutus või reklaam, püstitatud eesmärgiga. Ka inimene, kes tuleb ja otsib midagi, leiab huvitava kuulutuse, aga mida pole – on asja ja ajakohane info. Tihtipeale puudub asukoht, siia jällegi hinnakiri.

Me siin mõtlesime ja jõudsime järeldusele, et kui Sul on vaja kirjutada reklaamtekst või kuulutus, eesmärgiga müüa, kuulutada või reklaamida, siis me vabalt tuleme appi. Koostame asjakohase ning ajakohase, korrektse teksti, sisutiheda muheda jutu koos kirjavahemärkidega 😉

Henri

Täna sain kolm märkust. Täiega ajab närvi, sest vahel on tunne, et õpetajal on eesti keele tunnis, meie seltskond see, kes alati “märkamisi” stuudiumisse saavad. Täna sain, selle eest, et vihik oli mul kodus ja et jäin tundi esimest korda hiljaks. Mõni teine klassikaadlane, jääb mitmeid kordi, ja ei mingit noomitust ega märkust. Vihikut, ma tõesti kotist ei leidnud, aga ega ma ei tahtnud ka, sest teen või ei tee, kehva hinde saan alati või noomida kehvasti tehtud töö eest.

Tegelikult, jäin ma asja pärast hiljaks, aga pole mõtet seletada, sest saab siis nö vastu hakkamise eest veel mõne märkuse. Üldiselt oli nagu tore päev, ainuke tilk tõrva meepotis oligi seesamane eesti keele tund.

Grete

Meie käsitöögrupis käib praegu 6 tüdrukut. Mulle täiega meeldib, sest mida vähem meid on, seda rohkem õpetajal aega meile seletada on ka. Mina saan hästi aru, mulle meeldib ka väga. Täna sain minagi kiita. Inglise keeles, sain ka 4 ja matemaatika töö tuli enamvähem välja. Kõige ägedam oli täna, see, et läksin street tantsu gruppi trenni. Ohsapoiss, 2h vinget higistamist muysika saatel ja trepist alla ma “roomasin”. Nii äge oli, et teinekord uuesti 😉

H.L

Täna sain lugemise eest kiita. Täna oli ülemaailmne koristuspäev. Pidime selga panema paksud riided ja kindad. Paksud riided tekitavad tõsise tunde, et suvega ongi kõik ja aina külmemaks läheb. Järgmine teisipäev, läheme rabamatkale. Mis asi on raba?

Ausalt, viimased ilmad on näidanud, et ikka täiega sügis on käes. Hommikul, kooli ja lasteaeda sõites, näitasid lapsed, et luiged lendavad. Kas sel aastalgi on nii, et luiged lähevad ja lumi tuleb? Lumi, pole varem enne oktoobrit maha sadanud.

Kuigi nädalavahetusel, rabistas maha kohati, nii palju rahet, et maa oli valge ja tee libe küll.

Samal päeval, mängisid me suured rahesõda. Päris arvestatavad kuulikesed, said sellest rahesogast kokku surutud.

Kes maitses hambaga, kes kasutas viskematerjalina. Lusti jagus kõigile. Isegi batuudil hüppamine oli vaja järgi proovida. Vedas, kõigil jäid luud- kondid ja ninad terveks 😀 ka külma rahe ja vihma käes olemisest, ei juhtunud peale nohu midagi.

Neljapäev, 12. September oli meil üks pildistamise projekt. No kaege nalja, täpselt enne hakkas sadama vihma. Sadas enne, pildistamise ajal ja siis kui viimane klõps oli tehtud, lõppes ka sadu. Lapsed irvitasid veel, et teinekord tuleb oma soovidega ettevaatlik olla, soovides sügisilma. Sest sügisel sajab alati palju ja seda kuldkollast sügist tabada, on omaette ooper, looduse repertuaarist.

Valmistume vaikselt ka, mõnusaks sügise sünnipäevaks, oktoobrikuuks. Oktoobrisse mahub ka pereliikmete sünnipäeva peoga ja siia septembrisse veel üks lasteaia klassijuhataja tund ja kui veab, saab üks projekt, mis peaks olema pikaajaliselt ettevõetav ja eeskätt just lastele potensiaalne ettevõtlus aluseid õpetav tegevus. Nagu ikka- koos perega, tegutsevad me Väänikud.