Sügispidu

Vaatasin, et emps on kirja pannud sügispeo kava- plaani. Ma lisaks sinna juurde, et toit võiks olla näpu vahelt söödav. Mitte pudisema ega pudenema. Igaüks võiks ise, midagi ühislauale tuua. Taldrikuteks kasetoht vms, et oleks teistsugusem.

Me käisime ükspäev fotograafi juures, et teha soojas stuudios, mõnusaid sügise fotosid. Ja nii need välja kukkusid. Väga lahedad.

Ehedatest tunnetest ja tujudest

Ma ei saa vahel üle ega ümber oma laste tunnetest, tujudest või nende vajaduse, või tähelepanu ainuisikulise soovi järgi. Vahel, ei taha, nad lasteaeda käest kinni minna, teinekord teevad enne rühma minekut, nii kõva kalli, et hing ka kinni jääb. Mõnikord on nad pahased, trotsis, solvunud, kiuslikud. Enamasti on nad jutukad, naerusuised, rõõmsad ja lustivaid kilkeid täis tegelased. Nad ütlevad ausalt, kui neile midagi ei meeldi, või vastupidi, kui midagi on üliäge nende meelest.

Ka mina tunnen, et kui mul ärritus kasvab, siis pigem, lähen õue jalutama.

Tiksun õues, jahedas, pimedas, üksi ja seedin oma pahameele lahti, et mis see tegelikult seal taga peitub. Tihtipeale on see täiesti midagi muud, kui asi, mis süütenööriks on plahvatusohtlikult tuli otsa pandud. Aga, et tunded klaarid oleks, siis plahvatusohtlikud tujud tuleb õues, maha tiksuda. Mida see teiste suunas karjumine või hääleulatuse testimine ikka annab. Kuigi sellised tujud vaibuvad ruttu, kui tuleb keegi, kes kallib oma käed ümber sinu, ja kõrva nohistab, ja oma suurte silmadega näo muigvele veab. Pahameel on unustatud.

Teinekord on aga nii, et riid tõuseb kohast, mis täiesti arusaamatu. Oli täna selline situatsioon, kus lasteaeda järgi minnes, parkisin oma auto ühe koha võrra edasi, viimasest parkimisjoonest. Ja minu kõrvale parkis, auto, mis sõnaotseses mõttes, sulges värava. Ma ei mõelnudki midagi sellega, kui pisipõnnile kommenteerisin, et ” hea, et lasteaeda sisse oma autot parkida ei tahtnud.” Autotüüp, kuulis seda kommentaari ja hõikas vastu, et ma ise parkisin ka valesti, parkimiskohast välja. Kui ma jooni vaataks.

Iseenesest on kõik õige. Aga …. ikkagi. Kui ma ei saa parkida, sinna lähimale kohale värava ette, pole veel varem tulnud mõttele, parkida täiesti väravasse. Siinkohal see minu- tema erinevus ongi. Aga loogiline ka – ma ei jäta asja niisama ja mingit riidu ma üles kiskuda ei tahtnud, seega jäin ootama, kuni oma auto juurde naastakse. Ja siis, ta tuli. Ega ta oodanud, et temaga juttu teen. Aga tõepoolest, mõlemad lahkusime ilma riiuta ja kõik korras olevana. Mõlemapidine nö emotsioonidepõhine mööda arusaamine ja rääkimine.

Õppetund, et kui oled riidu kiskunud või tunned end halvasti seeläbi, tuleb sellest rääkida. Ja kõik saab korda.

Aga kui on selline situatsioon, et naine on rutiiniratas, iga päev samad tegevused. Peavalu kimbutab päevast päeva. Vahel ajavad ka lapsed hulluks. Ja kaaslane, juhtub, et päev oli raske, vajab vaikust, et temal pea valutab. Ja siis peavad kõik varvastel tippima. Ajab vahest vihale ikka küll. Rääkida ei saa, sest muidu öeldakse, et ” no mida sa näägutad, jälle siin.” Ja kui need asjad, rääkimata jäävad, kuhjuvad, tekib rahulolematuse tsoon. Seega, tuleb rääkida, kui mitte kaaslasega, siis iseendas lahata ja leida see tegelik probleem.

Sügis on vinge aastaaeg. Ma olen seda väitnud vist igas viimases postituses. Aga nii see ju on. Need mõnusad värvid, tuuline meri. Lainetes seilavad uhketes purjedes laevad. Kootud sokid, ja kuum kohv laual.

Ükspäev siin, tuli aruteluks sügispeo lastekava koostamine. Ohh, kuidas mulle meeldib asju organiseerida. Muidugi üle mõelda, ka, sest kuigi ülesanne oli koostada vaid tegevuskava, siis minu meelest, saab tegevuskava koostada alles pärast seda, kui peo teema, stiil on paika saanud.

Koostasin, siis näitena ühe sügisese peokava lastele.

Sügispidu

Lastele, vanuses 5-8 eluaastat. Asukohaks muruplats (koduõu, varjualusena kodusel asuvas küünis või aidas), vms maalähedase, palkseinte taustal. Ruumi dekoreerimisel kasutaks just sügisande, ja maaläheduse miljöö loomiseks, kasutaks värsket heina või põhku.

Värvide poolest, võtaks snitti algavast hooajast: must, oranz ja valge.

Tegevuskava, oleks tund aega paslik, sest rohkemate tegevuste planeerimisel, võib jääda osavõtt kesiseks, sest kogemus näitab, et 5-7 aastase lapse tähelepanu koondub Sulle maksimaalselt üheks tunniks.

Sellisele peole, võiks raudselt tuua mängu väikesed ponid, kellele laka sisse viia, mõnusaid sügisesi elemente.

Ja laste juustesse, samasuguseid ühtses stiilis aksessuuaare.

Ajakava sisaldaks 30 minutit ponidega ratsutamist. Pärast saaks teha mõned mängud.

Näiteks aaretejaht, mis koos vihjete ja ülesannetega, viib aardeni. Aare võiks olla “kohvris”, kus peotäite kaupa shokolaafi münte ja igaleühele mõnus soolane/magus + jook piknikuamps. Aaretejahile kuluks julgelt 15 minutit ja einele 10 minutit.

Tunni aja sisse, mahub siis ka veel ” Mälumäng” kestvus u 10 min

Mängujuht, asetab põrandale 10 eset. Ja katab rätikuga. Korraks näitab esemeid rätiku alt. Mängijad peavad jätma meelde, mis asjad olid rätiku all. See, kes ütleb rohkem asju täpselt, on võitja.

Võib mängida ka “Kettaheite” mängu. Kus maha on asetatud, limonaadipudelid, kõrrejoogid vms. Ja kui viskaja viskab rõnga, pudeli vms ümber, saab mängija selle endale. Mäng, kestab seni, kuni kõik on midagi võitnud või kuni kõik on maast üles korjatud.

Kusjuures, meilt on küsitud, kas meie ka sellist pidu, näiteks korraldame? Jah, korraldame, küll.

Positiivseid ja ehedat rõõmu lastele pakkuda, on oluline eesmärk 😉

Fotograaf: Kadi Salu. M: me pere väänikud, need pisemad😉

Sellist pidu, võiks läbi viia huumorikas Metsamoor vms. Selline, suurte taskutega roheline kuub ja laia äärega kaabu. Kaabul sügiseandidest kaunistused. Nt pihlakatest tehtud keed kaelas, käel. Seened toki otsas, kübaral. Jojo kastanimunadest jne.

Mihklilaat lasteaias🍎

Mihklilaat lasteaias on meie rühmas esmakordne tegevus- üritus. Ükspäev leidsime postkastist kirja lasteaiarühma kasvatajatelt, et Mihklipäeva laadaks, tuleks igal lapsel tuua korvikese sees 5 sügisandi. Võib meisterdada, aga ei pea.

See laat, on siis seoses sügise sünnipäevaga seotud pidustus. Meie korvike- kausike valmib poolest kõrvitsakoorest, mis hommikul veel viimast lihvi saab. Sinna sisse mahub ilus punapõskne õun, naljaka kujuga porgandipoiss, unenäopüüdja sulgede ja pihlakatega. Ja kaks okkalist kastan – siili.

Sügise sünnipäev on sel sügisel aktuaalne teema, selleks puhuks said isegi vastavat värvi ja temaatikaga sünnipäeva riided valmis õmmeldud.

Sügis on täiega lahe.

Sügisel saab, hoolimata jahedamatest ilmadest, teha kõike neidsamu asju, mis ilusa ilma korralgi.

Näiteks kõõluda õues, aiapostidel,

sasida käega hobuste lakas

või kapata hoopis põldudel või traavida liivastel külavahe teedel.

Nii mõnus, kui sul on hobune, kes ei tee vastutuleva või möödasõitva auto peale teist nägugi.

Esimene iseseisev maastik 🙂

Ja esimene õhtu, kus pärast õues lustimist, jäi kogu see kamp vastu puiklemata, suurema sõjata magama. Nohisevad.

Täiega mõnus ja vahva perekond on meil 💕

Sügise sünnipäev

Sügisene pööripäev ehk ka sügise päevakäänd, päevakäänak, sügisene pööripääv, sügisa pööriba, pöörtuspäiv, on ööpäev, kus öö ja päev on ühepikkused. Kuni jõuluni jäävad päevad aina lühemaks. Mets ja aas kolletavad ja punetavad juba tükk aega ja õhus on ammugi sügise hõngu. Suurem jagu laululindegi on enne pööripäeva vaikselt lahkunud.

Erinevalt talvisest ja suvisest pööriajast on kevadine ja sügisene pööripäev maarahva pärimuses esindatud üsna tagasihoidlikult

Meie tähistasime sel aastal sügisest pööripäeva vääriliselt. Tegime nimekirja nendest asjadest, mille üle oleme tänulik. Tänulikkus paneb märkama seda, mis sul on ja mille üle saad rõõmu tunda. Kui sa ei tea, millest alustada, siis pane kirja kasvõi see, et sul on katus pea kohal, tuba soe ja toit laual. Peagi märkad, et nimekirja lisandub asju juurde ja juurde. Tänulikkus on üks külluse alustaladest.


Pidasime maha korraliku pööripäeva söömaaeg. Toas olles piisab, kui kaunistad laua roheliste ja kollaste küünaldega ning kaunite värviliste sügislehtede ja lilledega. Kindlasti valmista söögiks head ja väekat toitu – seene- ja marjapirukaid, kõrvitsast valmistatud hõrgutisi. Ära unusta ka marju, õunu ja pirne. Enne sööma asumist täna loodust ja Emakest Maad.

Taastasime oma kodus harmoonia ja tasakaalu. Tuuluta tube, korista tolm ja vabane seisma jäänud riietest, jalanõudest ja muudest asjadest, mida sa ei vaja. Kuula mantraid, põleta viirukit ja küünlaid. Valmistu teadlikult uue aastaaja – sügise saabumiseks.

Käisime looduses.
Pööripäeval mine kindlasti loodusesse, jaluta metsas või mereääres, pane tähele sügise märke, korja seeni või marju, too tuppa värvilisi lehti, käbisid või kastaneid, et oma kodu kaunistada.


Juuste või.laka aksessuuaarid

Tubasel ajal on eriti mõnus tegeleda väiksemat või suuremat sorti loovuse ja loominguga. Sügise kirglik energia paneb loovuse õitsema – joonista, maali, vooli, küpseta, rebi, täida, koo või luuleta – ei, mitte teistele näitamiseks, vaid enda hinge rõõmustamiseks.



Sügisperiood on sisekaemuse aeg. Tuleb vaadata enda sisse sügavamale tasemele, mõista iseend ning tegeleda vaimse arengu ülesannetega.

Mõnusat ja maagilist pööripäevaaega!
Alates pööripäevast hakkavad ööd muutuma aina pikemaks ja pikemaks ning valget aega jääb aina vähemaks. Kuid ka see aeg on meile väga vajalik. Tuleb hinnata pimeduse, puhkeaja ja rahulikuma perioodi võlusid, sest just see on aeg, mida inimene vajab arenguks, kasvuks ja liikumiseks uuele tasandile.

Pööripäevaaeg on alati pisut müstiline, kandes endas maagilist salapära. See on nihe, mis ei vii meid ainuüksi järgmisse aastaaega, vaid muudab nii mõndagi ka inimeste teadvuses, emotsioonides ja käitumises. Sügisene aeg on suurepärane, et tegeleda oma sisemaailmaga, teadlikult jälgida oma tundeid ja mõtteid ning hoolitseda oma keha ja meele eest.

Kuna pööripäev kannab endas suurt muutuste jõudu, siis tasub nüüd lugeda, kas peaksid pigem käised üles käärima ja asuma aktiivselt tegutsema, või suisa vastupidi – andma endale puhkust ja nautima elu rahulikumat perioodi.

Rahulikum periood 😉



Kooselu raamatutegelasega🐕

Meil on kodus üks päris raamatutegelane. Koer Bruno.

Koer Bruno on lustlik 7 aastane koerapoiss, kes jõudnud 4 aastasena raamatusarja “Bruno ja Bella seiklused” Nüüd on muidugi aega mööda läinud. Kunagi oli jutt, et kutsikate seiklusraamat saab järje, ja nüüd ongi asi niikaugel, et kuna Bruno vahetab diivanil magamise tallikoerana valvepostil valvamise vastu, siis on ka ainest põnevad seiklused üles tähendada.

Kes soovib, siis Bruno on endiselt armas väike koerake, keda saab ka külla kutsuda.

Oleme juba paaris kodus käinud ja tutvustanud, kuidas sari alguse sai, mis tõust need seiklejad pärinevad ja mida nad läbi elanud on juba.

Ja räägime ka uuest raamatust….

Elu kui peo peal

Vahepeal, on mul hea meel, kui näen, et keegi tuleb me lehele, vajutab like. Ma muidugi, ei tea, kui paljud sealt edasi, siia lehele, edasi jõuavad. Vahepeal, on mul häiriv teadmine, et olen laotanud oma elu peo peale ja kõik teavad nüüd meid ja tegemisi. Aga reaalselt, ma saan aru ka küll, et tegelikult pole see võimalik. Ainult mida, need kõiketeadjad arvavad, end teadvat, mõningate märkuste põhjal, on vaid arvamus ja see ei tee veel meiega võrdväärseks asjatundjaks ega meie eluga end kurssi viidud spetsialistiks. Oh, ei. Meie eludes, tegudes, iseloomudes, on nii palju tahke, et paar postitust, meie tegemistest, kohe kindlasti ei avalikusta ülemäära.

Täna sõitsin autoga, jäin ülekäiguraja ette seisma. Jalutasid üle memmed, taadid ja üks rulataja, paksu salli ja kõrvaklappidega. Kes on need inimesed? Kus nad elavad, kus nad tulevad ja kuhu lähevad? Üks vanem naine koos lapsega. Nende taga mees ja teismeline. Kas nad on võhivõõrad? Sõbrad? Üks pere? Kuhu lähevad ja mis teevad, mitu sammu astub keskmiselt mees?

Samamoodi on ka minu postitustega, ma loodan, et hakkavad tekkima küsimused, tekib peas justkui arutelu. Dialoog iseendaga mõttes. Ise küsid, ise vastad. Julguse korral, kirjuta ja dialoogime väljaspool blogi mõtteid.

Aga me ei saa kunagi eeldada, et teine inimene, kirjutab oma blogisse kõike. Tegelikult kirjutan, aga mitte praegu. Krutin põnevust 😂

Me ei saa eeldada emotsioone ega arvamust, vaid mõne lause pealt..Me võime aktsepteerida arvamust, aga mitte ennatliku eelmõtlemist (arvamust)

Tänan! 🙂

Bruno seiklused

Kutsu Bruno külla! 

2015. aasta kevade paiku nägi ilmavalgust laste- ja koeraraamat “ Bruno ja Bella seiklused”. 
 
Raamat  pajatab lastele ja koerasõpradele, kuidas punakaspruun taksi – ja teab kelle segu tõust  koer Bruno, koos musta karvakera Bellaga  mööda Eestit ringi rändab ning millised seiklused ja elamused neile  osaks saavad. 
Jutustatakse kaunitest paikadest, mida koerakesed  külastavad ning mida nad seal näevad – olgu siis ilusad loodusvaated mõni muu eriline koht. 
Raamatus on juttu ka äpardustest ja apsakatest, mis võivad koerale looduses osaks saada, kui ettevaatamatult käituda või hooletuks muutuda. 
Kutsikad tulevad kõigist seiklustest siiski enam-vähem terve kasukaga välja ning õpib neist paljutki, näiteks kuidas edaspidi hoida eemale  torkivatest takjatest või kõrgetest lainetest. 
 

Siis kui koerakesed otsustasid “Hiinasse” tunnelit kaevata


Esimene lumi ja külmunud maa


 
Pakume Teile võimalust kutsuda raamatu peategelane Bruno koos autoriga oma kooli-lasteaeda-lasteraamatukokku-noortekeskusesse või mujale külla! 
 
Räägime lastele ja täiskasvanutele nii raamatu “Bruno ja Bella seiklused ” saamisloost, peategelaste elust ja seiklustest kui  ning nende päritolust, tõust, tegemistest. 
Lastel on võimalik näha kohapeal ka ehtsat  koera ning teda katsuda, sügada ja paitada. 

Kutsikast on saanud suur…..

Käesoleval aastal, vahetab Bruno mugava ja sooja, kindla rutiiniga korterikoera elu, üsna huvitava ja väga teistmoodi tallielu vastu. Iga päev, mitu tundi päevas. Kuna tallielu, ei ole kunagi igav, on siin kindlasti koorumas välja, üks põnev seiklus, mis esialgu jõuab blogisse e- jutuna, kuid pikemas perspektiivis on koerake Bruno taas peategelasena, ühes lastele mõeldud raamatus seiklemas. 

Olge meiega, või kutsuge Bruno endale külla.  

lisainfot saab siit: pereblogivv@gmail.com

Liblikad me ehetes🦋

Meile meeldib, kui me piigad ja me ise kanname ehteid, riideid või aksessuaare, mida teisi laialdaselt kandmas ei näe või mida väga masskaubanduses pole. Meile meeldib ka väga käsitöö, mis on südamega tehtud.

Ühe sellise, väga toreda ja väga meeldivalt ägeda inimese, Marve Samliku, leidsime facebookist, kui ta käsitöö grupis, jagas oma valmistatud liblikateemaliste ehete pilt. See oli liblikatesse armumine, esimesest silmapilgust🤩

Sügis 2019 ruulivad oranzid liblikad.
Naistepäevast- juulini 2019 ruulisid rohelised liblikad. Roheline on me lemmik värv 😉
2018 suvi ruulisid taaskord roosad ja oranzikat tooni liblikad me piigasid

Kui sul on liblika soovi, sul on värvieelistus ja stiili soov endal olemas, siis kirjuta, meie meelest parimale liblika meistrile. Kui sul kindel nägemus puudub, siis kirjuta ikka ja leiate vestluse käigus, endale sobiva ehte.

2018 juulikuus lendlesid me ümber sinised liblikad
Ja 2018 sügisel, täpselt aasta tagasi, olid me juures roosad liblikad.

Ehete ja liblikate toonid pole alati puhtad, see tähendab seda, et sinine liblikas, võib tähendada, nii tumedat sinist, heledat sinist, triibulist või muu mustriga sinine.

Mõni näide tehtud tööst.

Seega, ega me kadedad pole. 😉 kui keegi tahaks ka oma stiiliga kokku sobivaid liblika: kaelaehteid, prosse, või juukseklambreid – võtke Marvega fb-s kontakti.

Meie soovitame🤩