Archive

august 2019

Browsing

Just. Eile õhtul ja täna hommikul oli külas kass ja enesehaletsusmõtted.

Ununesid need kohe, kui kallis kaasa oma tsiklisõidult naastes, kommikarbi ja coca cola, kodus mossitavale ja näägutavale kaasale kaasa tõi. Nii armas, aitäh! 😍

Seega, tõepoolest, see turgutab emesetunnet palju rohkem, kui mingi asjadest rääkimine. Hea, kui sõnadeta mõistetakse 😊

Õnnelik olla on moes. Lugedes raamatuid, arvamusi või blogisid, jääb mulje, nagu oleks inimesi haaranud uus “haigus” – eneseleidmise ja selle kaudu õnnelikuks saamise haigus. Kõik soovivad ja proovivad olla õnnelikud.

Kui kõik oleks elus ilus, oleks igav. Jah, seda väidet on lihtsam öelda siis, kui elus just parajasti midagi hullu toimumas ei ole, kuid suuremat pilti vaadates on selles siiski tõetera sees. Meenuta näiteks raskeid aegu minevikust – kas sa õppisid midagi nendest? Tõenäoliselt jah. Kui elu on lihtne, siis me ei kasva ja ei arene.

Elu ongi mõnikord raske ning ebamugav. 

Miks ma olen sellisesse elusituatsiooni sattunud? Miks ma tunnen hetkel nii? Miks ma ei ole suuda midagi ette võtta?

Kaks esimest “miksi” on lihtsad – nendele on võimalik vastused leida pelgalt minevikku vaadates. Ükskõik, missuguses olukorras hetkel oleme, on mingid valikud ja otsused meid selleni viinud. Kui me oleksime mingil hetkel teisiti otsustanud või teistmoodi käitunud, ei oleks me tõenäoliselt praeguses olukorras.

Siin võib tekkida sul tunne, et alati ei ole olukord olnud meie valikute tagajärg, kuid tegelikult on küll. Küsimus on lihtsalt, kui kõrgelt me julgeme vaadata – kas ainult väikeste otsuste tasandilt – lähen sinna, teen seda – , või päris suurte otsuste tasandilt – kellega kohtun, mida õpin. Igasugune elusituatsioon on mingite sellele eelnevate situatsioonide loomulik tagajärg. Mure on lihtsalt selles, et kui me minevikus mingeid otsuseid langetasime, ei pruukinud meil olla piisavalt teadmisi ja kogemusi, et praegu tagasi vaadates nn õigeid otsuseid langetada. Sel hetkel tundus meie otsus olevat õige ning õigustatud.

Miks ma tunnen end nii halvasti? Sa tunned nii, sest sa ei suuda aktsepteerida praegust olukorda. See on meie, inimrassi, kõige suurem traagika – me ei oska aktsepteerida seda, mis on, vaid tahame kogu aeg midagi muuta. Aktsepteerimine tähendab lahti lasta soovist midagi muuta. Kui sa soovid aktsepteerida oma praegust elu, siis lase lahti soovist oma elu muuta.

Stress ja sisemine valu tekib alati sellest, et me ei ole rahul olemasoleva olukorraga, aga me ei oska ka lahti lasta soovist seda olukorda muuta. Ja nii me siis käime oma “soovide”-koormaga mööda maailma ringi ja kurdame, kui raske kõik on. Ei ole raske kõik – lihtsalt meie oskused iseendaga hakkama saada on puudulikud.

Pealegi on kõik sellised olukorrad väga lapsikud. Kui sa saad soovitud olukorda muuta, siis muuda seda. Kuna sa aga stressad selle üle, siis järelikult ei ole selle muutmine hetkel võimalik (muidu sa oleksid seda juba teinud ju).

Miks me kannatame suhteid ja situatsioone, mille kohta me ilmselgelt teame, et me kannatame? Olgu selleks siis töökohad, sõbrad või romantilised suhted – me teame alati kedagi enda tutvusringkonnast, kellele sooviks öelda, et lõpeta see jama ära. Mõnikord võime aga olla hoopis ise need, kellele selliseid soovitusi antakse. Kas me aga oleme valmis nende soovituste põhjal midagi ette võtma? Sageli mitte. Üldjuhul mitte. Me võime kannatada aastaid ja aastaid. Me võime süüdistada teisi, oma mineviku valikuid või halba ilma – kuid me ei ole suutelised midagi ette võtma. Miks?

Piltlikult öeldes, (see võtab kokku ka muud ebaterved suhted, sinu ümber, mille keskmes olla võid, naabrid, sugulase jne, et kui sa kui sa piisavalt kaua emotsionaalses laudas elad, harjud sa emotsionaalse sõnnikuhaisuga ära. Isegi, kui külalised sulle külla tulles imestavad, miks sa küll ei lahku, tunned sa ennast siiski seal koduselt. Jah, haiseb, ja kuidas veel – aga väljaspool on “võib-olla” külm ja tuuline.

Ja nii ongi! Me elame sageli emotsionaalses laudas, aga välja minna ei julge. Sõnnikuhais on juba nii vänge, et parimad sõbrad ei taha ka enam külla tulla, kuid me ikka istume – kodune on ju. Me vaatame väikesest emotsionaalselisest laudaaknast välja ning näeme, kuidas inimesed värsket õhku hingavad, naeratavad ja elust rõõmu tunnevad, kuid me ei julge nende moodi käituda. Või kui, siis võib-olla ainult korraks. Me pistame nina laudast välja, hingame sõõmu või kaks puhast õhku, ning naeratame … ja siis läheme kiirelt pimedasse lauta tagasi, sest me oleme harjunud seal elama. Me ei tea, kuidas valges ja puhtas õhus hakkama saada. Me oleme harjunud oma elu elama teistsugusel viisil.

Õnnelik olla täna väga moekas. Peale seda, kui keegi õnnetu hing esimese hingelise või tervendava raamatu läbi loeb, või kamaluga tervendavaid, puhastavaid kive, vidinaid kokku ostab, vastab ta kõikidele õnnega seotud küsimustele: “Jah, nüüd olen ma tõeliselt õnnelik!”. Kas ta on siiras? Iseenda ja oma sõprade vastu? Kes teab …

Kui sa tunned, et elad hetkel emotsionaalses “laudas” ning õnnelik olla on liiga palju palutud, siis alusta väiksemast sammust – küsi endalt: “Kas ma olen õnnetu?”.

Kogu aeg õnnelik olla on pikaajaline protsess ja sageli väga keeruline ülesanne. Inimese õnne on uuritud viimastel aastakümnetel tuhandeid kordi, mille tulemused näitavad, et õnn ei tähenda kogu aeg naeratamist. Kuigi tavapäraselt seostatakse õnne ainult positiivsete emotsioonidega, sisaldab tegelikult õnnetunne oluliselt laiemat ala meie elus:

a) oskus oma elule tähendus anda,
b) suhted sõprade ja kallimatega,
c) oskus oma talenti regulaarselt kasutada,
d) oskus eesmärke püstitada ja neid ka saavutada.

Hinda oma elu ja küsi, kuidas sul olukorda nende punktidega on? Kui järjekordne raamat või “nõuandja” soovitab sul õnnelik olla, siis enne jah-vastuse andmist märka, mis su elus tegelikult toimub, sest õnn ei tähenda ainult läbi valu naeratamist, vaid laiemat tasakaalu ning harmooniat.

Ära püüa olla kogu aeg õnnelik. Alusta sellest, et sa ei ole õnnetu. Laudast õnneni võib olla liiga pikk samm ühekorraga astumiseks. Alusta sellest, et sa tuled laudast värske õhu kätte – sa vabaned vähemalt valust. Alles järgmine samm oleks õnnelik elu.

Võta eesmärgiks, mitte olla vaid õnnelik, vaid võta eesmärgiks mitte olla õnnetu.

Kui suhtes on probleemid, ja sa proovid oma tähelepanekutest omal vaiksel, moel tähelepanu juhtida ning saad vastuseks, et sa irised, näägutad, siis saad tagasisidena teada vaid, et su tunded, emotsioonid pole vastuvõetavad. Ehk siis arusaamatus süveneb ja läbi rääkimise reaalselt ei lahene ju midagi. Rääkimine toimib vaid siis, kui mõlemad suudavad rahulikult oma vaatepunktid selgelt välja öelda. Mina, seda ilmselgelt ei oska. Ja nii need riiud ja lahkhelid tekivadki.

Ühel on tähelepanek, mure. Tagasiside on negatiivne, mure süveneb, lisandub solvumine ja tekib emotsionaalne laut. Aga teise meelest on kõik korras, sai öelda muretsejale, et ta näägutab asjade kallal liiga palju, mis pole olulised või noh….nagu see telefoni ekraani poolt kaaperdamine, “aga sa ise ju ka mõni aeg, olid ninapidi telefonis”….et kas ma peaksin seda võtma nagu tagasitegemisena? “Näägutad jälle?”

“Nojah.”

Kui tihti sellised vestlused saavad tavaks, just peredes, kus lapsi mitu ja omavahelised äraolemised jäävad harvemaks.

Õnnelik olemine on moekas värk. Kuid nagu viimase peal moega ei pea kaasas käima, ei pea ka kuskil klemm kõrvuni särama, kui tuju päriselt pask on.

Kui mul on tuju pask, sest keegi mind ei kuula, vajadusi ei märka, siis ongi tuju pask.

*ega ma seepärast oma perest vähem hooli.

Lihtsalt näägutan natuke.

Nonii naiskad, võtke sõna. See on see “anna tuld, ja ära ole õnnetu teema 😂

Mida päev edasi, seda enam tundub oma lähedaste peale vaadates, nutiseadmete liigkasutamine mitte ainult noorte probleem. Nutiseadmete ja eelkõige sotsiaalmeediakanalite liigkasutamine on nähtamatu probleem, mis on kaaperdanud inimeste, ja laiemas plaanis ka ühiskonna keskendumisvõime.

Interneti liigkasutus mõjub negatiivselt ka inimeste vahelisele suhtlusele. Tihti vestlusakendes ja kommentaariumites tekkivad virtuaalkonfliktid jäävad pikemaks perioodiks vinduma ning on emotsionaalselt kurnavad.

Nutiajastul küsimus, kas me üldse õpime suhtlema ja mõista enda tegevuse tagajärgi päris maailmas. See puudutab eelkõige noori ja lapsi, aga ka suuri.

Me naersime mõned aastad tagasi, nende sõprade üle, kes õhtul koos perega ühes toas istusid, kuid kumbki paariline oma diivaninurgas, süvenenud telekasse, või arvutisse. Praegu on levinud trend sukelduda oma telefoni, kus siis avar maailm scrollida facebookis, meediaväljaannetes kui niisama ennast nö välja lülitada ja mängudemaailma sukelduda pea ees. Ja tegelikult, pole see enam koht, kus nalja heita, sest mõned aastad tagasi, tekitas see liigne netielu suhetesse väga palju probleeme. Seepärast oleme püüdnud kontrolli all hoida ka seda telefonide ja nutiseadmetesse unustamise maniakaalsust. Paraku, pean ma vist tunnistama, et hoolimata erinevatest katsetest ja püüdlustest, olen ma selles osas ebaõnnestunud.

Kui minu enda püüdlused, ennast kontrollida ja kasutamaks võimalikult vähe aega enese ja teiste arvelt on õnnestunud, siis seda enam ma näen, mis toimub minu ümber. Lapsed lähevad õue – kui mina võtan nutiseadmed käest, on õues teised lapsed oma nutiseadmetega ja vahel nad istuvadki päevad läbi ja kuulavad muusikat, vaatavad videosid ja nende meelest on see äge ja igati normaalne ka. Või suured inimesed, raskest päevatööst väsinuna sukelduvad online maailma mängima, lülitades enda jaoks kõik muu välja. Ma olen täiega seda meelt, et nutiseadmed on kaaperdanud ühiskonna. Suva see ühiskond, seda nagunii muuta väga ei õnnestu. Aga omas kodus tahaks ikka perele olla kallim, kui see väike tahvel, mida kõik nii kalliks peavad, et selleta isegi vetsu minemata olla ei saa. Mis peab olema alati kaasas, kui õue minnakse, puhkama sõidetakse või üleüldse kui peaks oleme perekeskne kvaliteetaeg.

Vahel on tunne, et telefon ja sealne põnev sisuloome, ajaviite võimalused tapavad igasugused tähelepanu ja vahetu suhtluse. Mõni vahest võib olla on selle seadmega nii ära harjunud, et oma kaasa kodus, võib vaid ohates, vaadata kuidas pereliikmed tema ümber usinalt scrollivalt helendavat ekraani, ühmates midagi küsitud küsimusele. Veel enam, kui pisemad piigad, kel oma helendav ekraan puudub, tuleb meelde aegajalt mitmeid kordi päevas teha kallisid ja niisama juttu ajama tulla, siis ülejäänud kamp on helendava ekraani lummuse poolt kaaperdatud, et muutuvad kurjaks, kui palud neil teha midagi, mis nende kallist aega võiks scrollimisele lühendada.

Millal sa kallis inimene oma kallile kaasale/mehele/ naisele/ lapsele ütlesid, et ta on sulle kallis ja sa armastad teda, ning temaga koos ajaveetmist nii, et sa kohe kohe helendavat ekraani enda ja nende vahele ei kahma? Millal sa hellitasid oma partnerit päris reaalselt kohal olles, mitte vaid sõnadega virtuaalselt mängides. Selline ahviarmastus oma nutiseadme vastu ei saa kunagi hästi lõppeda.

Ka täiskasvanud, selle asemel, et lugeda lastele peale nutiseadme kahjulikkusest, võiks vaadata ka oma harjumused üle. Ja siis teha vastavad korrektiivid, et näidata eeskuju, et lapsed näeksid eeskuju, et näha maailma nendemoodi. Läbi oma silmade. Mitte helendava ja reaalsust moonutava ekraani.

Mina, isiklikult olen hetkel väga pettunud. Ja tänase päeva lõpetab minu jaoks emotsioon, kus ma reaalselt tunnen, et ma olen armukade nende mitme helendava ekraaniga nutiseadme peale, kes reaalselt on võtmas mu koha ja on haaranud pereliikmete üle võimu 🙁

Siia lõppu sobiks veel mitmeid Karupoeg Puhhi mõteterasid sõpradest ja sõprusest. Aga piirdugem ühe dialoogiga, milles Notsu küsis: “Kuidas kirjutatakse sõna armastus?”. Puhhi vastus oli: “Armastust ei pea kirjutama, seda peab tundma”. Kujuta nüüd ette, et see vestlus arenes modernses sõnumikeskkonnas.

vahetut suhtlust, kallid pereliikmed, ootab te emps 😉

Mõnel reedel on aega küll ja küll ja siis järsku krutib kiireks. Enamasti krutib kiireks siis, kui hindad oma võimeid või ressursse üle. Ressursideks võib olla aeg, oskused. Oskus öelda “ei”. Kas sina oskad öelda “ei”?

Ma tean ju, millal on pisikesel põnnil oma magamisaeg. Miks ma siis aeg ajalt sean ettepoole enda soovid, näiteks just sel ajal linna sõita? Saaks ju hiljem ka, või siis mitte kaasa minna.

Ma tean, et kui on vaja midagi, teha, siis ma seda teen ka. Aga mulle meeldib teha seda kohe. Kui ma tean, et teen kellegile teisele mõne töö ja tean, et see keegi teine, peab sellega kohe midagi edasi, tegema aga ei tee, siis see nörritab. Nagu minu ajakasutus kellegi väiksema või iseenda arvelt ei olegi oluline. Samamoodi, kui palun suuremal lapsel midagi ära teha, tema seda ei tee, ja lõpuks leian siis ikkagi ise seda tegemas, kellegi teise sh iseenda arvelt, siis tekib tunne, et minu ressursside kogumist näksatakse tükke teiste suva, soovide ja vajaduste tarbeks mitte midagi tagasi andmata. Ja see tekitab selle, et välise pinna all hakkab kobrutama. Ja kui ühtäkki, midagi südametäiega kobised, vaadatakse sind imelikku, et mis sul siis nüüd hakkas või mis kärbes hammustas.

Täna oli see päev, kus ma vähemalt 4x ei osanud öelda “ei”, lubasin üle pika aja endale pikema telefonikõne, seoses projektiga, mis vägagi minu valdkonnas, mis mulle meeldib ja mis mulle huvi pakub. Minu tassike teed. Ja siis saan, õhinaga räägitud jutule oma vestluskaaslaselt, mittemidagiütleva kommentaari tagasiside, vahetades teemat hoopiski kolmandaks. Siis mõttes mühatad, ja köhatad, et võiks teisedki natukenegi rõõmu tunda, et mul ka selliseid tegemisi on, mis puna põsele ja sära silma toob.

Ma pole mingi kiituste nuruja, aga rööprähkleja ametit, ma edaspidi iseenda või teiste väiksemate arvelt ka pidama ei hakka. Tõotan endale. Samas, võin pool tundi hiljem leida juba uues ülesandes, sest “ei” ütlemine, on jälle ebaõnnestunud 😂

Rööprähklemine tuleb hästi välja, kuid igapäev sellega tegeleda ei tahaks. Vanadus 😂vist.😊

Täna käisime vaatamas loomi, kes suve perioodil elavad hoopis Vudilas. Jänesed, pardid, hobused, ponid, eesel. Eesel on täiega äge, näeb välja nagu eesel. Nagu hobune aga pikkade kõrvadega, nagu jänesel😂

Ma sain ratsutada, uhke, sõbraliku, toreda ja läikiva hobusega.

Oli mõnus jälle harjata, kammida. Meelde tuletada, saduldamist. Veel parem oli see pehme hobusenina, soe karv peopesa all.

Mul on oskused roostes. Kuid eeldusi on parandada ja treenida olemasolevat. Seda on hea teada.

Sain kuulda õpetussõnu. Proovida kuuleka hobusega sammu ja traavi. Nii mõnus oli jälle sadulas olla.

🐎

Mida aastad edasi, tungib meeltesse lapsepõlv maal vanaema juures talus. See talu lõhn, taluloomad, tegemised.

Need, lapsed, kes saavad ärgata talus, kelle eluviis, kasvõi suviti, on lihtsalt viis osa saada maapealsest paradiisist. Jänesed puuris, kanad tagaaias, hommikuti kireb kukk. Parimal juhul on koplis hobused, ponid. Kiisud nurruvad päikesevihis ja hoovile astuvaid võõraid, tervitab haukuv koer.

Käisime täna, koos paari sõbraga, plikad muidugi said mitu tüdruk sõpra juurde. Maal. Päris maal. Talus, kus pardid, jänesed, koerad, hobused, ponid ja valge eesel. Neid samu loomi, saab näha ka Vudilas, kui Vudila hooaeg.

Suur piiga, sai proovida ratsahobust. Nagu filmides nähtud must ratsu. Läikiva karvaga, sõbralik, treenitud, säravapilguga asjalik trennikaaslane ja suhtluspartner.

Õpetussõnu kuulamas.


Pärast sõitmist. Arenguruumi veel kõigil on palju, kuid lootust on 😉

Meil oli taaskord üks vahva tüdrukute ja väikese venna hommikupoolik😀

Ma ei tea, kas ma olen liiga “kogenud” kala, klassijuhataja tundide suhtes, või ajas mind marru lihtsalt, see liigne nämmu- mämmu täiskasvanute harimises, seoses sellega, mis ootab me pisikesi järeltulijaid nende esimesse klassi minemisega.

Me tahame olla haritud täiskasvanud, kes omaksid loogilist mõtlemisvõimet, ratsionaalsust ja praktilist meelt, aga mis puutub loogilisse kaasa antud meelesse, siis täna tekkis kohati kahtlus, et kuidas me eeldame neid asju oma väikestes 7 aastastes lastes, kui vanematena tundub neis asjus pisut vajaka jäävat.

Klassijuhataja tund algas koolipsühholoogi loenguga, mis oli kogu koolimineva eelduseks, et laps, kool ja vanem peavad tegema koostööd. Juhtima üht paati nii öelda. Tõtt öelda, midagi uut ei kuulnud, ja tundus nagu arusaamatu mõeldagi, et mõni lapsevanem, kuulis sellest jutust, midagi täiesti uut, kõrvataha panemiseks.

Saime esimesed töövihikud 📚 ja kapivõtme riietehoidmiseks.

Siis klassijuhataja rääkis huviringidest, esimesest päevast, spordipäevast, matkadest, stuudiumist, millest mõni polnud kuulnudki midagi. Mis see on ja kuidas seda kasutada saab?💡 Ja selle kasutamise õpetuseks kulus mitukümmend minutit.

Kuid küsimused stiilis, et kas õpikupaberid 📗📘📙peavad olema ühesugused, või peavad olema kindlat värvi? Kas vihikud peavad olema väikese ruuduga? Kas pliiatsid peavad ka kandma lapse nime või et milleks on vajalik õpilaspilet 😀 tõesti täiega stiilne.

Kogu saadav informatsioon, oleks olnud lihtne infokirjaga vanematele meili teel või hiljem stuudiumisse saata, oleks kokku hoidnud, me kõikide aega. Mina tulin ära kell 19.45 (algas kell 18.00) ja mõtlesin küll omaette, et kuigi õpetaja tundus tore, ja klassis on uusi lapsevanemaid, kes neutraliseerivad võib olla nende lastevanemate pingeid, kes oma üleelamised lasteaiast pingsalt kaasa pakkinud. Siinkohal siis viitan sellele, kuidas klassijuhataja tõstatas klassikassa teema ja rahakogumise ürituste tarbeks ja üritas ilmselt nalja teha, et igaüks maksab oma lapse eest ikka ise, et keegi teine seda ei pea, tegema. Siis teatud lapsevanem(ad), ei saanud jätta torkamata, et lasteaias polnud neile võõras, ka teiste laste eest asjade kinnimaksmine.

Tegelikult huvitakski, et mida või keda silmas peeti 😀 tundus maru ülekohtune vihje olema. Keegi ei käskinud lasteaias mitmekümne euroseid kinkekaarte ja kingitusi õpetajatele teha. Selles, naljas me kaasa ei teinud. Kõik jooksvad kulud, teatripiletid jne, katsime loomulikult ise, seega tundub natuke ülekohtune see väide.

Igaljuhul, arvati, et mingit jooksvat tasumist ei ole vaja. Kogume esimese hoobiga 50 eurot nägu koolialguses, aastakuludeks ja nii ongi. Vaevalt küll.

Aga ei hakanud vastuvaidlemiseks suud pruukima. Elu on näidanud, et üksik huikaja kõrbes, trambitakse kõrbeloomade poolt sügavale liiva.

Kujuneb nii nagu kujuneb. Ja lapsevanemad saavad paljugi teha, et laste suhted püsivad head ja lähedased, nagu tegid lasteaias, seda õpetajad. Et meil kõigil oleks hommikul turvaline laps kooli saata, lootuses, et lapsel on turvaline ja soodsaks õppimiseks ettevalmistatud keskkond. Vanemad ei peaks oma antipaatiat, kui kellegil on, teiste vanemate vastu välja näitama, oma laste eeskujuna.

Seega huvitav kohtumine oli, kuid siiski, ei midagi suuremat sorti uut.🙂

https://m.facebook.com/photo.php?fbid=870096950014632&id=100010430050600&set=gm.690746638018869&source=57&ref=m_upload_pic&notif_t=group_comment_reply

Võilille – magneesiumikreem. Minu meelest kõige paremini toimiv kreem üleüldse, mida üks terviseteadlik, jalakrampide ja magneesiumipuuduse käes vaevlev inimene, endale peale võiks määrida. Minul võttis nädalaga paremaks, kuid, mõnus lõhn ja kreemjas konsistents on nii mõnusad, et kasutan edaspidigi ja soovitan Seltsimees Emalenduri Nõiaköögist tellida, teisigi väekaid kreeme.

Ma kuulan igal autosõidu ajal raadiot, enamasti muusikat, vahel hommikuprogrammi ja vahel juhtub, et “söön” kõrvadega mõne uudisegi. Samuti lasen silmad igal hommikul üle facebooki uudistevoo ning kerin läbi ka Eesti onlineportaalid.


Üldiselt olen pealiskaudselt kursis, mis toimub nii maailmas kui Eestis. Viimasel ajal ainult muretsen üha vähem, sest kõik, mis mina saan teha, on minu käeulatuses. Ma olen järjest vähem hakanud uskuma sellesse, et mul on jaksu ja aega ühiskonnas kaasa rääkida. Loomulikult lähen ma valima ning tõstan kisa, kui midagi ei meeldi, aga mina kütuseaktsiisi ei langeta. Isegi kaasarääkimine teemadel maakondlikus võtmes, koolielu pulseerival foonil hoides, ei vaid hõige mägedes või veepiisk kõrbes.

Aga ma olen hakanud järjest rohkem uskuma, et maailm on parem paik siis, kui inimene loob enda ümber teistele hingedele siirust. Selle võib sõnastada ka nii, et pundis juurutatakse väärtusi. Mina vastutan teiste eest ning teised vastutavad minu eest.

Uudistest olulisem on loomulikult märgata, et kuidas pojad ja tütred kasvavad.


Aasta ja üks kuud vana põnn, räägib asjalikult oma keeles päris palju, ning haarab lennult näoilmeid, uusi sõnu ja oskuseid. Tatsame siis rohkem mööda maja või õue ringi ning laps saab uurival pilgul maailma avastada.


Seitsmene piiga, alustab oma esimest kooliteed. Uus ranits, esimesed kooliasjad, oma kirjutuslaud, koolivorm. Südikus ja söakus.


Vanem poiss, alustab kuuendat klassi kooliteed. Uute lubadustega paremini õppida. Pikemaks, saledamaks ja asjalikuks veninud, me pere vanim.


Piiga, see piigadest esimene, kuid koguperelõikes, see teine. Alustab juba viiendat klassi. Seltskonnahing. Kogu aeg asjalik ja eriti kangekaelne natuur.



Ja siis me kõige pisem tütar, kel lasteaiaskäimist, veel aastaid paar. Väike usin, tirts, kes armastab palju kallistada, õues koosta ja oma sõpradega mängida. Tõeline looma ja loodusesõber 🐎


On uskumatu, et kuidas pisikesed lapsed kasvavad ja õpivad elu koos vanematega. Kuidas vanemad õpivad ja arenevad koos lastega.

Kõige tähtsam on vast ka rahu. Isiklik rahu, et kevad, suvi, sügis jne tulevad vägevad. Talvel näed perspektiivi ning tead, et nõnda palju head on oodata. Mitte maailma kontekstis, sest suures pildis on väga raske teada ja kulutav muretseda, et mis tuleb.

Aga oma väikest elumulli tuleb nautida sajaga. 💕



Vahel, ma kirjutan täiega niisama. Vahel…

Vahel on tunne, pärast päevast ja pikka, et mu kehas elab vahel mitu mina.
Need, kes teineteist ei tea, või ei tihka tunda –
on mõni mina vait ent mõni valjult undab,
vist hing on täis või lihtsalt kinni nina. Need minad on tihti mullegi võõrad,
neid ei tunne, kui teinekord luba küsimata siseneb neist keegi -sel hetkel endal näin, kui läbisõidutunnel –
(kus rahvast ees, 
eks sinna tuleb veelgi …)

Ma olen vahel justkui piksest tabatud, tundub, et sisisen ja pritsin tumesinist sappi. Sel hetkel, kui mõistus ütleb üht
ent südames käib sõda,
siis hoian peast ja karjun lihtsalt appi!

Seal iseend ei tunne enam ära, otsekui müüksin varirolle luues pileteid,
ei teagi kellele mu hing on müüdud või kelle eest peaks põgenema täna,
kui illusiooniaias viskan kukerpalle ja tirel ette või taha. Need võõrad mind ei sega,
ainult mina aeg ajalt neid.