Archive

juuli 2019

Browsing

Eile oli päris palju ägedaid asju. Näiteks, sain teada, et meil on arvatust rohkem sugulasi. Ja et need sugulased, elavad ja töötavad, siinsamas Tartus. Ja et me oleme kutsutud neile külla, Väike – Rakkesse. Rannu lähedale. Käisime. Ja mulle meeldis.

Siis vähem ägedam oli see, et läksin oma sõbraga, jälle riidu, või ma ei tea ka. Mida teie arvate, kui teie sõber kutsub teid endaga linna kaasa. Ning sa mõtled veel ja ütled, et küsid vanemate käest. Siis see sõber teatab, et kutsub ühe teise sõbra kaasa ja et kuna see sõber, ei taha sind kaasa, siis sa pole enam kutsutud.

Ja kui sa ütled, et okei, ma kellegi teisega siis linna ja keeldun ütlemast kellega, on siis õigust mulle öelda, et ” kui sa niimoodi käitud, siis ma blokin su üldse ära.” No, et ma ka eelmistest kogemustest ei õpi. 🙄

Headest asjadest veel, et me saime Jõgeva treffil nii palju ägedaid kommentaare, oma ühtse stiili kohta ja korraldajad premeerisid meid eripreemiaga. Ja meiega tehti ka intervjuu ja pilti ka ajalehe tarbeks.

Sain maitsta, ka suurepärast nö tänavatoidu gurmeed. Kana popkorn vürtsika kastme ja külma kastmega. Täiega hea. Www.kakskokapoissi.ee

Huhh, tänast päeva võib nimetada tõeliseks emotsioonide keeriseks. Siia päeva mahtus üllatusi, rõõmsaid hetki, uhkust enda ja oma pere üle, kiidusõnu oma hästi kasvatatud laste arvel, tunnustust oma ägeda pere ja läbimõeldud stilistilise lähenemise eest Jõgeva Treffil. Siinsamas saime ka maitseelamuse, mida tõepoolest, oodata ei osanud. Ülivägev!

Et kõigest algusest kõneleda, siis tuleb alustada sugulaste kokkutulekust. Ausalt, ma umbes kevadel, kuulsin, et mul on üks tädi veel. Siis täna nägin, et tegelikult on neid sugulasi ikka rohkem. Kes on toredad ja huvitavad inimesed, kellega tutvust ja suhtlust arendada, mis ilmselt ka kokkutuleku eesmärgiks osalt oli ka. Ka pisikesele põnnile oli mõeldud ja väike kink muretsetud.🚗

Sefiiri kohupiimatort. Tüse tort ja Krõnksus kringel.


Enne sinna kokkutulekule minekut, tuunisime kodus sünnipäeva hommikusöögi ja mõnusa maitsva tordi kõigile. Tordil, on küll üks täht nimes, vale, kuid egas see tordi maitset ei muuda😀

Õhtul läksime treffile tagasi. Kui põnn muutus rahutuks, otsisime kohta, kus pakutakse toitu, mis ka väikelapse kõhusõbralik. Olime hommikul näinud, et ühes kohas pakuti putru ja tundsime sealtsamast huvi, kuidas on pudruga õhtusemal ajal. Ilmselgelt, ühe peebipõnni pärast, nad seda tegema ei hakanud, sest muul klientuuril vastav soov puudus. Kuid, väga lahkelt pakuti, et tehakse friikaid, ilma lisanditeta. Peas küll, mõtlesin, et kustotsast need küll lapsesõbralikud on 😀 aga olin kuss, sest laps ajas juba jonnijoru.

Teate, ma pole parimaid friikaid söönud. Ilma maitseaineteta, ülim maitse. Lapsele meeldis, mulle meeldis ja ülejäänud friikad jagasid piigad üksmeelselt oma vahel. Sain proovida nende menüüst veel kanapopkorni, mis oma vürtsika kastmega üllatas. Ma pole eriline vürtsisõber aga see sobis sinna ideaalselt ja nautisin seda einet, tõesti väga.

Kaks kokapoissi. Täpsem info nende kohta www.kakskokapoissi.ee

Kui nad tegutseks Tartus, oleksin müüdud, tänase roa põhjal ja ma oleksin kahtlemata püsiklient. Kommentaaride põhjal,ilmselt Väänikud ka 😊

Ja Treffil, tõsiselt, tulid võõrad inimesed niisama ligi. Rääkisime perest, lastest, seelikutest ja oma ühtemoodi riietusest. Isegi põnni vanker mätshib me stilistikaga. Olime sel treffil, üks selline suuremat sorti perekond, ja meid peeti autasustamisel meeles medalite ja jõgevatreffi plaadiga. Kõik see emotsioon, naeratused ja kommentaarid, tõesti päris päriselt, väga äge lihtsalt. Ma tänan korraldajaid, veelkord selle märkamise ja tunnustamise eest. Meil oli väga väga tore nädalavahetus. Isegi ilm oli super, no täiega ikka😀

Me tüdrukute vägi ja pisike poiss vendi esindamas. Eriti uhke värk 😉

Treffil osatakse hinnata sõitmiseks ettenähtud korda, ja parkimistrahv valesti parkimise eest, näeb sedamoodi välja. Suht.

“Trahvija” autor on jäänud anonüümseks 😀

Seega, tuleb olla empaatiline ja arvestada, et parkida saab sinna, kus selleks ettenähtud koht, kus kedagi kinni ei pargi.

Tänaseks lõpetan. Isegi varvast ei liiguta 😂

Uskumatu lugu, aga kui emme õdede ja pisikese vennaga koju läks, lubati meil Henriga Treffile jääda. Käisime nagu sabad issiga kaasas. Tutvusime uute inimestega, sõime jäätisekokteili ja kuulasime käredat muusikat, mis mulle ei meeldinud. Läksime juba kell 12 magama. Magasime nagu notid, kuni hommikuni, mil wc sid tuldi tühjendama. Hommikusööki saime Rocki telgist.

Äge oli. Aga rohkem ööseks jääda ei taha 🙂

Mitu outfiti ühe Treffi jooksul, ma vahetada jõuan? Seni 3 😀

Ma ka kiitlen natuke ja tunnen uhkust, et olen lasknud viimasel põngerjal kasvada ja areneda omasoodu, omalt poolt toetades arengut, seda mitte takka kiirustades või sundides tegema läbi arenguetappe, milleni aega ja mis tegelikult polegi veel teemaks.

Meil on käsil hetkel kõndimise harjutamine. Mõne päeva küsimus, ilmselt. Aga täna kiitlen ma hoopis sellega, et minu pisike jäi täna ise magama. Mitte kleepsuna rinna otsas. Kõht täis, vänderdas ta voodis ringi, kuni ükshetk vaikselt nohistas ja unerongiga unedemaale kolistas 😀

Nii uhke tunne on, nagu oleks ise, selles magamajäämises osaline olnud 😀

Kuremaa mõis (saksa keeles Jensel) oli rüütlimõis Tartumaal Palamuse kihelkonnas. Praegu jääb kunagine mõis Jõgeva maakonda. Jõgeva valla territooriumile.

Mõisa ajalugu on pikk, on vahetunud omanikud, ajastud ja mõisa eesmärgid. Alustame kuskilt…..1834. aastal ostis Kuremaa mõisa 200 000 bankorubla eest Alexander von Oettingen. Oettingeni ajal algas mõisakeskuse väljaehitamine. 1844. aastal valmis esinduslik peahoone. Mõisas hoogustus majandustegevus: suurendati teravilja külvipinda ja laiendati kartulikasvatust piirituse tootmise eesmärgil. 19. sajandikeskel oli Kuremaa mõis oma karjamõisatega Palamuse kihelkonna suurim, ning selle väärtuseks hinnati 70 000 hõberubla.Kuremaa mõisa iseloomustab omaette ansambli moodustavate hoonete rohkus. 1834. aastal, kui Aleksander von Oettingen mõisa ostis, oli seal 18 hoonet-ehitist. Mõisa võõrandamise ajal oli neid aga juba 48.

Viimaseks Oettingeniks Kuremaal oli Alexander von Oettingeni poja Erich von Oettingeni pojapoeg Hans Jürgen Erich von Oettingen (1912–1990), kes pärast Eesti Vabariigi loomist ja mõisamaade rekvireerimist ei lahkunud Eestist, vaid jäi Kivijärve mõisa tükeldamise järel selle keskuse peremeheks, kuni 1939. aasta baltisakslaste lahkumiseni.


1919. aastal Erich von Oettingenilt võõrandatud mõisahoones hakkas 1921. aastal tegutsema Kuremaa Karjakasvatuskool, kooli juures avati ka karja kontrollassistentide eriklass ja piimanduskool. Viimane aga viidi 1922. aastal üle Õisusse.Kooli tarbeks ehiti hoone ümber täiskahekorruseliseks.

22. veebruaril 1986 sai loss tulekahjus kannatada. Restaureeritud loss avati 25. detsembril 1987. Säilinud kõrvalhooned on enamikus ümber ehitatud.

Kuremaa mõisa peahoone, park, tall, valitsejamaja, ait, tõllakuur, ait-kelder, aednikumaja, uus rehi, meierei, laudad, kaalukoda, moonakate majad, tuuleveski, vana rehi ja Oettingenide kabel tunnistati 1999. aastal kultuurimälestiseks

Jõgevatreff 

(ka Jõgeva Treff) on Jõgeva maakonnas Kuremaa asulas igal aastal toimuv mootorratturite kokkutulek, mida võib nimetada ka ühtlasi Eesti suurimaks mootorratturite kokkutulekuks.Üritust korraldab MTÜ Jõgeva MC.
Esimene üritus toimus 1992. Üritus toimub juuli viimasel nädalavahetusel.

Sel aastal toimub Jõgeva Treff 25.07 – 28.07.19. Jõgeva Treffil on osalustasu 35 eurot, alla 12 aastase lapsel tasuta sissepääs, sealt edasi 15 eurot. Pileti eest saab tasuda nii kaardi kui sularahamaksega.

Välja on reklaamitud bändid kolmel õhtul, sel aastal eriti “vihased” bändid. Võistlused ja mängud iga päev, auhinnad. Ekskursioonid korraldajate poolt.
Laagris kohapeal supelrand (Kuremaa rand), saunad, dushid, õlle ja toidutelgid. Kogu ala on turvatud.

Isiklik kogemus

Mõned aastad tagasi, kui ma esimest korda väisasin Jõgeva Treffi, ilmselt ma ei tundnud end ise seal piisavalt vabalt või eelarvamuste vabalt, et seltskonda sulanduda, või sellest üritusest midagi enda jaoks leida. Käisin lihtsalt kaasas, sest, kõik käisid ja nende meelest oli see suursündmus, mida iga aasta oodata või plaane vastavalt järgmiseks aastaks seada.

Ja mõned aastad tagasi, sai lastega alustatud justkui peretraditsiooni. Plikadele sai selga satsiseelikud ja vest või teemale vastav pusa. Nüüdseks, oleme käinud kogu perega 3 üritust järjest ja tegelikult võikski seda, juba iga aastaseks traditsiooniks nimetada. Eelmine aasta jäi muidugi poja sünni ja haiglas viibimise tõttu ära, kuid praegu mõeldes, ega see maailmalõpp pole, kui mõni aasta vahele jääb, sest seltskonnaga saab ju muul ajalgi läbi käidud.

Aga sel aastal on kõik teistmoodi. Äkki ealised iseärasused või hoopis see, et ma pole nii eelarvamustes kinni või võtan asju lihtsalt teistmoodi. Vabamalt 🙂
Muidu ikka, kui räägid kellegile, võhikule, et mul on plaan minna jõgeva treffile, ja lapsed kaasa võtta…siis vaadatakse, et oot…misasja😀, et see pole lasteüritus.

Jah, see pole lasteüritus. Aga see ei välista, et pered koos lastega osaleda ei võiks. Ja kogu käimise ja tegevuse saab organiseerida enese jaoks nii, et kõigil oleks hea ja lustakas puhkus. Lapsed ei nõua vaid oma ja vanemad ei unusta, end vaid täiskasvanute seltsi või suurte inimeste juttudesse.

Meie esimene päev möödus piletite ostmise tähe all, valisime välja telgiala, panime telgi üles, kuigi ööbima meist jäid vaid pooled. Avastasime plikadega laste telgiala, kus oli joonistamise võimalust, klotsidega mängida, kui ka tõmmatavate autodega pere pisimal sõitmist. Kõhu täie eest hoolitses Rocki telk ja magustoiduks sai ühe palliga vahvlijäätise.

Teisel päeval, käisime ja tutvusime alaga. Vaatasime, kas tuttavaid nägusid on ja tuletasime meelde, kus oli lastetelk. Ja neile mõeldud tegevused. Plikad leidsid, endale sõbra, kellega tunnike ringi joosta. Neil see sõbrunemine käib selles vanuses ikka kiirelt 🙂 Käisime ära ka Kuremaa rannas. Ideaalne rand lastega peredele.

Madal rannajoon, pehme, liivane põhi ja kallas. Ehitatud kiigud, turnimiseks redelid. Liumägi vette liuglemiseks. Võimalik rentida paate. Kohvik, mis tundus nii ahvatlev koht, lõõskava päikese all, kuid kuna kõht oli täis, jätsime vahele ja leidsime koha murul tammepuu all. Lapsed käisid vees lustimas. Käisime söömas, seekord, siis teises toidutelgis. Õhtul, kui lapsed koju olin toonud mängima, käisin veel korra tuttavatega juttu rääkimas ja kohvi joomas. Õhtul, oli teise lapsevanema kord, perevabalt muusikat nautida ja kangemat kraami pruukida.

Ja kogu see aeg, on inimesed ääretult toredad, teevad komplimente, naeratavad, ja liiklemine on organiseeritud, teistega arvestatav. Ühesõnaga eriti vinge seltskond, erinevatest riikidest on kohale vajunud, et nautida head ilma, muusikat, seltskonda ja ühiste huvidega inimesi.

Ja need inimesed on eriti ägedad, sest nad pole piiritletud igapäevaste argirutiiniraamidega. Neil pole kuhugi ruttu ja aeg kaotab oma kiire- kiire.

Seega igati sobiv koht, kus oma eelarvamusi muuta Jõgeva treffi osas või uusi peretraditsioone looma hakata või lihtsalt teistsugust emotsiooni kogeda, võõranduda paariks päevast Kuremaa mõisa parki ja unustada poliitika, poliitikud, nõme töö või vinguv tädi Maali autoroolist, kes sulle iga su eksimuse pärast signaalitab ja läbi aknaklaasi roppusi karjub.

Tule veeda üks tore laupäev 😀
Meie oleme kohal, tule sina ka 🙂

Issi kukil, alati hea.








Me käisime avatud taludes. See, kus meie käisime, olid loomad, lasteala ja kohvik. Meelde jäid lillad herned, mida iga soovija maitsta võis. Ma mõtlesin millegipärast, et need herned on lillad, oleks äge olnud.

Lillad olid aga kaunad ja maitses nagu kaun ja hernes ikka.

Aga jällegi, midagi uut.

Nojah, ei saa ilma kirgedeta siin külakeses ikka hakkama. Sedakorda siiski õnneks pole hambus mina ja mu pere, vaid hoopis terve maja täis rahvast ühe ärimehe vastu, kelle tegelikud eesmärgid rahvale segaduseks jäävad. Ja ilmselt ärimees, arvab, et meil on eelarvamused või et me oleme kari lolle..või tibisid, kes ei tea ehitusmaailmast grammigi.

Tõsi, ei teagi. Vähemalt mina. Aga meie maja katuse all on mitmeid kortereid, kus on mehed ehitusspetsialistid, kes reaalselt on ehituses sees ja ei aja näpuga järge vaid exeli tabelis. Kuid meie maja naispoole rahvas, pole ka kari lolle, või tibisid. Me oleme kõik oma valdkonnas head ja hinnatud tegijad. Me võime käia tööl, me võime olla kodused, kuid me oleme naised, emad, lapsed ja me tunneme, et see siin on meie kodu. Meie majas, möllavad aeg ajalt kired, draamad, kuid kus neid poleks. Me maja on väike kogukond rahvast, kes on koondunud ühise katuse alla elama, juba kümmekond aastat, mõni vaat, et kauemgi veel. Siin on perekondi, kes kasvatavad lapsi, käivad tööl. Siin on täisealisi, siin on pensionäre. Mõnel koduloom, mõnel kaks, mõni suitsetab koduhoovil, mõni laulab öösel valjul häälel dushi all, kuid me kõik hoolime oma ümbrusest ja majast, mis on meile kõigile koduks. Kodumaja, millel ühine katus. Me teame üksteist, me ei pruugi kõigiga olla parimad sõbrad, kuid me ka ei kisu tühjast tüli ja vajadusel me kõik seisame oma kodu ja kaasnaabrite eest.

Meil on kirgiküttev teema, KÜ soovis vahetada ehitusobjekte, mille ehituseks/vahetuseks küsiti hinnapakkumised, mida arutati läbi ühistu liikmetega. Terve maja hääletas, ühiselt ühe ehitusfirma poolt. Üks mees, kes kevadel ostis meie majja korteri, jäi erapooletuks.

Seesama mees, soovis saada hinnapakkumistest tabelit, sest muidu tema ei saa neist aru. Ta ei saanud võrrelda kolme hinnapakkumist. Tüüpiline vanakooli exeli tabeli mees. Tema meelest, on võimalik saada seda pakkumist veel odavamate hindadega. Ja helistab ja üsna agressiivselt ühistu juhatuse liikmetele, millegipärast soovides, et ühistu juhatus läheks kaasa just tema poolt valitud ehitusfirmaga, sest nii on parem, odavam.

Kas alati on odavam kõige parem valik? Kas erapooletuks jäänul on vaja kembelda?

Kasvõi nii et majarahvas muudab oma otsust, tellib valitud ettevõttest need esemed ja tema enda firma paigaldab. Talle ei lähe korda, et nii ei kehti esemetele ka 5 aastane garantii, ehk siis ” mis te selles garantiis nii kinni olete”. Ja muudkui helistab ja surub oma nägemust peale, sest temal on ehituskogemus. Või kes teab, mis kogemus. Kemplemises.

Kuid miks on ta siin? Väites, et tegutseb me kõigi huvides?

Ta pole siin päevagi elanud. Tuli esimest korda koosolekule. Tema motiivid on segased ja hetkel käib temaga käsikäes paras draama🤣

Kes ta selline on? Mis on tema motiivid? Need tegelikud.

Kodurahu või meie kõigi huvi nüüd igastahes mitte.

On avatud vaid Kõrveküla kodukohvikute raames, möödunud aastal, käesoleval aastal 21.07 ja pererahva lubadusel ka järgmisel aastal.

Eile, kuna perekondlik seiklus Peipsi äärde jäi ära, otsustasime väisata hoopis kodukohvikuid. Nagu ikka kodutöö oli kohvikute tegijal tehtud, niisamuti korralik leht facebookis, kus kõikide osalevate kohvikute tutvustus, menüü kirjeldus ja aadressid. Meie valik langes eeltööna ära, ühele kohvikule, nimega Heinakõrs, sest reklaami järgi, pidi lisaks toidule olema ka aktiivset tegevust lastele.

Oli. Tegevust, ilusat ilma ja väga head toitu, menüü, mis oli läbimõeldud ja näiliselt vähemalt perekondlikult kokku seatud.

Oli ka üles seatud telk, mis pakkus väiksematele mängjatele lõõskava päikese all varju. Ka terassile oli laotatud tekid, padjad istumiseks.

Väga mõnus lõunapoolik, pisikese põnni ja noorima tütrega 😀

Menüüks oli peremehe kartulisalat, püreesupp juurikate ja suitsulihaga, vahvlid, õunamahl, kodune punasesõstra limonaad ja maasika smuutijäätis.

Kui kohvikust lahkusime, anti lastele mõnus krõbevahvel näppu, autos krõbistamiseks.

Väga tore pererahvas. Hästi ettevalmistatud. Maitsev toit. Mis mulle väga meeldis, oli see, et menüüs polnud ühtegi friikartulit ega muud sellist😀

Soovitame järgmisel aastal külastada kõrveküla kodukohvikute raames, kohvikut Heinakõrs😉

Küll on hea, et avatud talude üritust korraldatakse veel järgnevatel aastatelgi. Talusid on nimekirjas palju, ja reklaami järgi, tekkis soov külastada nii mitmeid, et isegi kahe päeva jooksul, lihtsalt ei jõuaks.

Seega, tuleb teha valik. Möödunud nädalavahetusel olin täiega otsustusvõimetu. Oli plaan, oli nimekiri…aga kaksiku tähtkujule omaselt sai nimekirja alternatiivid sisse toodud, tekkis plaan b. Lõpuks tegutsesime, ikkagi plaan a järgi, mis jättis isegi parema mulje.

Niisiis, plaan a koosnes Sirgu talu ja Jaago Käsitöö talu külastusest. Ja plaan b Nõos asuvast Viinamärdi talust, Breti talust ja Luke piimavabrikust.

Esimene oli siis Viinamärdi talu. Nagu ikka, jutt on alati vägevam kui tegelikkus. Igatahes, meile ei pakkunud see käik, suuremat elamust, kuid siiski midagi, mida argielus naljalt ei saa. Nimelt ronida reinarullide otsa, ja alla liugu lasta. Mõned rullid olid endale saanud näo ja saba ja muutunud ülesöönud lammasteks. Andekas mõte, sest lapsed olid täiega sillas.

Talu peremees, näitas mozzarella tegu, perenaine tegi laudas ja lammaste juurde ringkäiku.

Gpsi järgi minnes ei leidnud me üles Luke piimatalu ega Breti talu. Aadress oli, aga see viis eramajade vahele ja viitasid polnud ka. Ei viitsinud otsima ka hakata.

Suundusime hoopis Sirgu tallu. Küll on hea, et pool kohalikuna tean kanti, kuid gpsi järgi jõudsime probleemideta kohale. Pealegi teeviidad olid ka igalpool olemas. Talu, mis metsa sees, väike, kuid kodune, mõnus ja kõik tulijad tundsid, end oodatult, mõnusalt ja hästi. Siin me saime toreda vastuvõtu osaliseks, kõik said. Koos juhiste ja näpunäidete saatel, avastasime peenraid, maitsetaimi, ostsime kaasa ühe potis tomatitaime (1e), lapsed toitsid kitsi võilillelehtede ja selleks valmispandud leivakestega. Pisikesed paid teenisid ära ka pardid, jänesed ja mõned kuked- kanad. Saime maitsta päris lillat hernest. Maitse hea, lapsed olid pisut pettunud, et herned ise lillad polnud. (Ainult kaun)😂

Siin oldi ka lastele mõeldud, mänguala koos kiikude, liivakasti ja mänguasjadega. Siseruumis dronootika teadmiste avastamine ja mäng.

Täiskasvanutele (lastele ka) avatud suurepäraste maitsetega kohvik. Kohv oli hea, pulgakook maitsev, minu absoluutne lemmik oli astelpaju tort.

Kook, oli nii hea, et kirjutasin hiljem talu pererahvale ja tänasin suurepärase elamuse eest 🙂 ja küsisin retsepti. Sain ka. Aitäh! 😀

Arvatavasti, kui talu jätkab ka järgmisel aastal traditsiooni, osaleda avatud talude projektis, on see üks taludest, kuhu naaseme. Ja kuhu soovitame teistelegi, järgmisel aastal oma autonina seada.

Sirgu talu asub Kastre vallas. (Võõpste)

Nb. Nad vist ei osalegi järgmisel aastal, aga siiski, ainult kiidusõnad. Aitäh veelkord 😀

Jaago käsitöö talu ja kohvik, oli avatud vaid 16 ni ja sinna me ei jõudnudki 🙂

Et siis järgmiseks aastaks, võta plaani üheks päevaks kaks talu, pane selga ilmale vastavad riided ja avatud meel ja tee oma perele lustlik sõit mööda eestimaa käänulisi teid ja avastage talude elu olu.😊

Päriselt. No mis on? Seni, ma olen seda plaadilt, kuulanud, raadiost või telekast, sest, mõnele kallile inimesele, või paarile sõbrale tutvusringkonnast läheb hästi peale. Aga mina? Hehee, ilmselgelt mitte. Aga kuna me täiskasvanutena ja lapsevanematena ei saa omakeskis palju aega veeta, siis tundus loogiline samm minna kontserdile, mille piletid kaasa tegelikult juba pool aastat tagasi on ära ostnud.

Lapsehoidmisega tekkis alguses probleem, kuid õnneks olid väiksed tüdrukud, koos tädiga nõus väikest vennat hoidma, et emme/issi kontserdile saaks minna. Etteruttavalt olgu öeldud, et nad said sellega suurepäraselt hakkama 💕😀

Aga… kastani tänavalt, vene tänavani, kulus bussiga peaaegu tund. Ummikute tõttu. Siis kõndisime jala Vene peatusest kuni kontserdikohta. Kusjuures Roosi tänava ettevõtlikud noored olid avanud hot dogi, ja õllemüügi ning saiakeste putkad, tõega heade mõtete linn 🙂 Ermi juures ei olnud konkreetseid viiteid väravate kohta, ja vahepeal hakkas tekkima tunne, et – ma lähen tagasi,maeiviitsirohkemkõndida, nagu nii jõuan väravateni, siis öeldakse, et me ei saa marakratiga hakkama, tule tagasi. Õnneks nii muidugi ei läinud.

Läks aga nii, et vaatasin neid inimesi, kuulasin soojendusbände ja ma ei saanud tõega aru, mis on see fenomen või kuidas saab selline müra üldse kellegile meeldida või veel enam 60 000 fänni kokku meelitada 😂 aga siis ma jõin, ära, mulle pakutud ühe gini topsi ja …. mul oli savi….ma olin sõna otseses mõttes purjakil, kuna sõnadest nagunii aru ei saanud, siis ma ei püüdnudki neid kuulda või edastatud sõnumit püüda….aga ootamatult oli see kõik kokku täitsa äge 😀😀

Hea seltskond, head naljad, muusika, mis kõlas kah täitsa hästi😀 ja siis ükshetk kallas mu kaaslane, mu järelejäänud topsist gini välja ja ostis hoopis maitsva ja korraliku õhtusöögi, mida me siis lennuväljal istudes ära sõime. Kui madalale on vaja langeda, et kontserdil maast sööma hakata? Vastus – kõigest maani 😀😀 see on nali, mis purjakil olekust meelde jäi😂

See oli minu meelest kõige ägedam kohting üleüldse 😀 mitte küll see purjakil olemine (see läks enne metallica algust siiski üle)

Istud maas, mõnusa hinnaga, maitsev toit, kohting ilma lasteta, hea seltskond ja muusika. Eks see on ka see, mis kogu seda seltskonda ühendab. Pealegi selline kontsertelamus toob ansamblee justkui fännidele lähemale.

Metallical on sellel tuuril saanud tavaks, et esitab iga kontserdi keskel ühe selle riigiga seotud loo, kus parasjagu esinetakse. Tartus kandsid nad ette Vennaskonna legendaarne hitt “Insener Garini hüperboloid”. Märkimisväärselt kanti see ette eesti keeles ning publik laulis kõva häälega kaasa! 

Ja kokkuvõttes, oli täitsa äge. See muu kraam, nagu rohke kõndimine, valutavad varbad ja mõned matslikud noormehed, kes lakku täis on oma kombed minetanud, umbes linn, on kõrvalnähud ja paratamatus.

Kuid kontsert oli igati äge. Ja kuigi mind Metallica usku ei suudetud pöörata, saan ma aru, sellest fenomenist miks üks üritus, esineja suudab kokku tuua eri rahvusest inimesi.

Kuid nagu ilu on vaatajate silmades, on ka fenomeni leidmine iga vaataja silmis erinev. Mis on metallica fenomen Sinu jaoks? Käisid kohal? Mälestus?

Nb! Samas ma ei saa aru neist inimestest, kes end sigalakku täis joovad ja kuskil kraavis vedelevad. Kas selleks on vaja osta 75 eurost kontserdipiletit?