Archive

juuni 2019

Browsing

Ma lubasin empsile, et kui ma kuut soovitatut raamatut ei jõua lugeda. Loen pool. Loen kasvõi kolm raamatut.

Esimene raamat, mida lugesin peaaegu kuu aega, räägib poisist, kes oma kuulsa ja heliseva naeru Tarukile (Kuradile) müüs. Raamatus seikleb Tim, maailmas palju ringi, lootes oma naer tagasi saada. Lõpuks see tal ka õnnestub, väga heade sõprade abiga, kes ka Tarukile midagi omast ära müünud või vahetanud ja pärast näinud kurja vaeva, et oma anded tagasi saada.

“Tim Thaler, ja müüdud naer” oli päris paks raamat, väga palju uusi sõnu, mille tähendust ma pidin üle vaatama. Näiteks hipodroom ja traavel või kihlvedu.

Soovitan seda raamatut lugeda küll. Mulle ei meeldinud, et raamat oli paksem, kui ma harjunud. Ja pilte polnud. Aga hea oli seepärast, et tuletab meelde, mis on elus tähtis. Õnn ei peitu rahas.

Otsustasime õega sel suvel rohkem raamatuid lugeda, kui eelmisel suvel. Okei, emps käib rohkem pinda ka, aga saame ju aru küll, et lugemine arendab rohkem sõnavara ja suhtlemisoskust, kui nutiseadmed.

Minu esimene raamat on vabalt valitud teos. Pigem küll raamatukogu juhataja poolt soovitatud. Mika Keränen ja “Soome pitsa”

Mika Keränen on soomest pärit kirjanik, kes kirjutab tartu linnatänaval salaseltsi loonud lastekambast ja nende seiklustest. Käesolev raamat on kümnes. Varem olen lugenud “Vana roosa maja” ja “Fantoomratturit.”

“Soome pitsa” on esimene raamat, kus salaseltsi liikmete Olavi ja Mari vahel puhkeb tüli, mis ähvardab seltsi laiali ajada. Selle tüli tõttu hakatakse ka uut juhtumit eraldi uurima, mis sugugi tulemust ei anna. Uueks juhtumiks on garafiti söökla akna all, mis kujutab endast soome pitsat. Juhtum laheneb iseäralikul moel, pärast seda, kui Mari ja Olav on sõjakirve matnud.

Jällegi oli see raamat sujuvalt kirjutatud ja juba tuttavale seltskonnale hea kaasa elada, sest ka meile pole need Supilinna tänavad, kus tegevus toimub võõrad. Raamat rääkis usaldusest ja ka sõprusest. Soovitan, seda raamatut oma klassikaaslastele ja sõpradele, kes eriti raamatuid ei loe. Hea ühe,- kaheõhtu lugemine.

Ma käisin varem ratsutamas Kobratu tallis. Jätsin katki, sest ühist keelt teiste trenniskäijatega ei leidnud. Aga ma sain seal trennis käies hobusega hakkama, ja kõnnist traavi minek ei olnud ka probleem.

Nädal tagasi liitusin trenniga tallis, kus käivad mu klassikaaslased ja sõbrad, ja kus ma arvasin, et treeneril on mulle rohkem tähelepanu, sest lootsin parandada oma istakut ja oskusi sammus, traavis ja jõuda galopini. Aga selle asemel, ma kukkusin hobuse seljast, kes oli hästi uimane trennis. Ma ei saa aru, ma võisin stekiga teda lüüa ja kandadega suruda aga hobune vaid kõndis ja kõndis. Ja ma tundsin iga sammuga, et mu motivatsioon langes.

Igatahes, ma enam trennis ei käi. Sõbrad käivad edasi.

Ma tegelikult tahaksin edasi proovida, aga ma ei tea…..mu õed tahaksid ka ratsutamas ponidega käia. Aga see pole ka vist võimalik, sest me pole leidnud ühtegi tartu talli, kus oleks ponid, vähemalt kaks🐎

Nukker olukord, natuke🙄

Maasikad, maasikad, meile meeldivad maasikad, vahukoore ja shokolaadiga. Meil on selleks aastaks vist maasikatest isu täis. Millal vaarikad valmis saavad?

Tegelikult Brita torti maasikatega, rohke beseega mekiks küll veel. Eriti äge oleks, kui sul on oma maja, oma aed, roheline aed ja terass. Terassil laud, toolid, pehmed padjad. Teeaeg, sünnipäevaaeg…kassid, koerad, lilleamplid, kiigud jne. Unistus, mille poole püüelda 😀

Seekord ajendas mõtet kirja panema see kinnisvara müügikuulutuste andmebaas kv.ee 😀 Usun, et paljud, meist kiikavad aeg ajalt sinna, kas niisama, huvi pärast, mida turul pakutakse või siis sooviga soetada endale meelepärane eluase. Või leida krunt, maatükk, kuhu ehitada omale sobiv elamu.

Mina, vaatan seepärast, et vanus on sealmaal ja korteri elu hakkab pisut kitsaks jääma ja kui igalühel oma privaatset nurka pole, ega siis krehvtised väljaütlemised enam kaugel pole. Suur poiss ja plika omajagu juba tähtsust täis ja isiklik ruum enda ümber hädavajalik. Ja no , kes keelab unistada, eks ole 😀 unistame majast ja lilleamplist…..lilleampel on, nüüd veel maja puudu. 😂 Käkitegu ju.

Unistavad ka oma kinnisvara omanikud, müüjad ja sealjuures, aitavad ses ka kinnisvara maaklerid. Mingi onni eest, mis tõotab palja peale puhumise pealegi külili vajuma, küsitakse hinda, mis teeb kesklinna korterilegi silmad ette 😀 noo, kuigi muidugi maja, kus pole ilmateadet vaja on omaette lukskaup, sest kõik paistab otse tuppa kätte😂

Võtad järgmise kuulutuse ja vaatad, üks pilt hullem kui teine, lauslaga peldik ja hind suurem kui varem vaadatud tarel 😀 Kinnisvaramaaklerite tõeline helesinine “dream”

Aga kus on kõik normaalsed talud, elamud, mis kohe kokku ei kuku? 😀 no ikka sellises hinnaklassis, mis tavainimestele mõeldud, mitte uhketele preilidele- härradele, kel on tagataskust 2 milli välja köhatada 😀

Ulme, see seal kinnisvara kv.ee 😀

Ma kirjutan neist pingetest, ja miks peaks neist vabanema, sest see on teema, mis tegelikult vajab kajastust..mitte avalikkuse üldpilti arvestades, vaid indiviidi enda seisukohast parema mina ja maailmapildi poole. Mida vähem on inimese sees sõlmede koldeid, seda rahulikum ta on ja seda kergemini voolavad tema suhted. Kui meil on palju sõlmesid, on peaaegu võimatu olla oma lapsele austav ja armastav vanem ning tunda end koos lapsega hästi või hoida ükskõik millist teist suhet meie elus.

Mõni inimene võib arvata, et tal ei olegi sõlmpunkte…kuni ta saab lapse. PÕMM! Kuigi punased sõlmed muidugi eksisteerivad igasuguses suhtes, toovad just lapsed meie punased sõlmed kõige ehedamalt esile, sest meie need sõlmed pärinevadki ju meie enda lapsepõlvest ja ise last saades hakkavad minevikus omandatud vanem-laps suhtemustrid hoogsalt pinnale ujuma.

Enamik meist tuleb vähem või rohkem autoritaarsest perekonnast. Sisuliselt tähendab see seda, et meil oli vähe otsustusõigust oma eluliste valikute üle (mida, kui palju ja millal süüa, millal ja kui palju magada, kas minna lasteaeda või mitte, millisesse kooli minna, mida selga panna, mida oma rahaga teha jne, iga väikese igapäevase otsuseni välja) ja teisalt ka meie tundeid ei kuulatud, peegeldatud, ei oldud empaatiliselt kohal (“ah, see on lihtsalt jonn” või “mine oma tuppa kuni sa maha rahuned” jne). Viise, kuidas inimesed püüavad oma lapsi kontrollida ja manipuleerida või neid lihtsalt teadmatult ja automaatselt alandavad või nende arvamusega/vajadustega mitte arvestada on… tuhandeid.

Kuidas neid minevikust kogunenud sõlmikuid siis kaotada?

Et ajalugu ei korduks ning vaba, austav ja lapsega ühendatud vanemlus oleks mulle lihtsam ja kättesaadavam igapäevastes olukordades, võtsin ette KÕIK olukorrad (esiotsa tuli neid 13), mis mind ärritavad ning tegin neist nimekirja. Seejärel võtsin need olukorrad ükshaaval ette ja küsisin endalt kolm küsimust:
1. Mida ma tegelikult tunnen selles olukorras?
2. Mida see mulle meenutab?
3. Mis on selles olukorras tervendav?

OH! Kui palju targemaks ma sain! Ja kui palju paremini oskan ma pärast seda suhelda ja valikuid teha! Vau-vau-vau.

Kaks esimest küsimust aitavad meil näha, kuidas käesolev olukord  on lihtsalt reproduktsioon meie enda lapsepõlvest. Viimane küsimus võimaldab aga panna paika tervendavad mõtted ja toetuse, mida endale ja oma sisemisele lapsele saan selles olukorras pakkuda; küsimused, mida oma Päris Lapselt saan küsida, kuidas teda toetada ja viimaks ka tegevused, mida saan teha, et olukorda tervendada.

Selles protsessis tasub olla väga tähelepanelik. Kui tervendamata nvõib tekitada meis automaatseid reaktsioone, karjumist, viha, lapse süüdistamist, tänitamist, autoritaarseid käske-keelde-ultimaatumeid, siis hiljem rahunenuna seda läbimõeldes ja uuesti-uuesti küsimuste vastuseid ülelugedes hakkab nupp tervenema ehk meie ajju tekib uus närvirada. Kui sõlm on paranemas, siis me kogeme endiselt ebamugavust, tunne kerkib endiselt pinnale, kuid me jääme rahulikuks, võtame endale aega ja ruumi ja suudame teha paremad käitumuslikud valikud. Pärast esimest korda läheb üha kergemaks ja kergemaks, sest uued rajad hakkavad ilmet võtma, me ei eksle enam automaatsete reaktsioonide ja pahameele padrikus. Juba tervenenud sõlme me enam ei märkagi, see ei saa puudutatud.

Niisiis, mis aktiveerib sinu viha? Sinu puudusteadvuse? Sinu solvumise? Sinu ebamugavustunde? Sinu kurbuse? Kui sinu keha otsas turnitakse ilma küsimata? Või hoopis see, kui laps karjub? Või see kui laps hakkab midagi nuruma? Või see, kuidas laps teeb oma rahaga valikuid, mida sina ei teeks? Või see, kui laps jätab toidu järele või puutugi sinu valmistatud rooga? Või äkki sul ei ole lapsi, aga sõlmpunktid tulevad välja hoopis suhetes vanematega või kaaslasega, töökaaslasega, ametnikega, vaadates oma pangakontot? Protsess jääb samaks.
Oii, kuidas mulle ei meeldi eneseabi raamatud. Ega ma vist neid väga ei usu ka, kuid on inimesi, kes usuvad, et leiavad sealt midagi enda jaoks, ja võib olla lugemise hetkel, leitakse enda jaoks punkti, mis kõnetab ja raamat juhatab lahenduseni või analüüsima vähemalt sõlmpunkti. Siis võiks ju neid eneseabi raamatuid võtta tõepähe küll. Aga isiklikust vaatepunktist mõtlen, ma küll, et meiegi blogi on meie enda enesetunde parendamiseks loodud…algselt sai väänikud kaasatud, sest nad olid koolikiusuga kimpus, ja mul oli vaja lihtsalt tööd . Koolikiusust ülesaamiseks lõime isegi küpsetusklubi jne…tore seltskond sai kokku.  Nüüd on selleks justkui pigem elustiil saanud. Samas ka raamatute kirjutamine on teraapiline tegevus…. kirjutajale 😀 Ja  sellest on abi just mulle, meile. Lugeja, saab lihtsalt lugeda, kaasa mõelda ja võib olla leida mõnest teemast endale soovituslike ideid või näpunäiteid 😀 Ahh, täitsa rappa oma mõtetega, nagu ikka, kui mõte liigub kiiremini kui näpud klaviatuuril järgi jõuavad ☸Aga ma arvan, et sügisel ehk räägime lähemalt eneseabi variantidest idest omal käel jõudmistest paremate tulemusteni koolis ja sõprade hulgas, võimaluste ja silmapiiride avardumisest läbi laste ja noorukite silmade läbi, siis võiks avalduslik kasutegur juba kaugemate lugejateni ka jõuda.

Aga kirjanduslikult saab ka sõlmpunkte lasteraamatutes kajastada, nii saavad lapsevanemad, lastele ette lugedes koos olukordade üle arutleda ja mõtiskleda. Kuidas või miks tegelane Mari või Mart käitus, kas see oli õige või vale või kuidas oleks neutraalselt suhtudes olukord lahenenud😀 nö (emotsionaalselt) kaine inimese päevaraamat 😂

Mõnda aega tagasi sai selgeks, et iseenda boss  olen ikka mina ise ja oma pere boss olen ka mina, kui nendega koos olev lapsevanem. Lapsevanema roll on olla kaitsja, toitja, autojuht, meelelahutaja, kokk ja koristaja ja  koolitaja, sõber ja veel 100+ erinevat rolli, mida välja mõelda vastavalt vajadusele . Ja kõik see loob reaalsuse laste jaoks. Kuid kõiki neid tegevusi saab teha erinevate energiatega. Millist reaalsust meie iseendale ja teiste jaoks  oleme loomas?  Lihtsalt väike tähelepanek, et  lapsevanema tee vabadusse, ja kergema tee poole, olemaks perekonnas boss 😉  on turvaline valik loobuda eelarvamustest ja valida hoopis neutraalne. 

Meie iseenda valik on, kas me parandame üksteise “vigu”, proovime alateadlikult juhtida igat iseenda või teise inimese mõtet, sammu, mida ta arvama peaks või hoopis  võtame olukorda ja juhtumisi täpselt nii, nagu on, neile midagi juurde eeldamata ja omistamata. Usun, et paljud lapsevanemad, isegi täiskasvanud, võiksid sellisest vaatest, midagi uut enda jaoks avastada 

Teate, et kui tahate panna hobust teistpidi liikuma, peab ta kõigepealt seisma jääma? Või et, kui laps hakkab laulma, algab muusika vaikusest. Ehk siis misiganes uue asja loomiseks, vajame neutraalsust. ja eelarvamustevabadust.

Üks viis neutraalsuse saavutamiseks on märgata hinnanguid, ootuseid ja tähendusi meie peas ning neist jooksvalt lihtsalt loobuda. Ootused, hinnangud ja tähendused moodustavad meie peas ühe segase pusapesa, nad on põimunud ja puntras ja me ei katsetagi neid lahti harutada. Kuid mõned näited toon küll.

Loobumine ootustest. Kõik peavad sööma laua taga. Mängima peab rahuliku meelega. Kui mul on tööpäev, siis ma saan tööd teha. Ma olen kuuldud, kui ma räägin. Need kõik on ootused. Iroonilisel kombel on ootustel kombeks täide minna hoopis siis, kui  neist loobun ja hakkan uurima, mis on päris. Kui ma astun neutraalsusesse ja võtan vastu selle mis on..misiganes see siis ON, siis avanevad mulle hoopis uued võimalused. Ma saan võimaluse luua uut ja kergemat. Ma kükitan ja räägin sosinal ja ütlen vaid korra ja räägin sellest, mis ma päriselt öelda tahan ja avastan, et ma olen kuuldud. Ma olen kuuldud, sest see, mida ma ütlen ja kuidas ma seda teen on lõpuks..lõpuks ometi tähendusrikas ja väärib kuulamist. Ma olen vabastanud segava sigrimigri pusapesa ning timminud oma raadiosaatja täpseks ja kõlavaks.

Loobumine hinnangutest ja tähendustest. Laps libiseb ja kukub mul sülest maha. See tähendab, et… ma olen halb ema? Ma olen kohutav inimene? Oma lastele ohtlik? Ma ei saa ennast usaldada? Ei tähenda. See tähendab, et laps libises ja kukkus mul sülest maha. Kõik. 
Laps keeldub lõunasöögist, mille olen valmistanud. See tähendab, et …ta ei väärtusta mind ja minu panust? Ta sureb toitainepuudusesse? Ta on kasvatamatu? Ta on suhkrusõltuvuses? See on halb? Ei tähenda. See tähendab, et laps loobus hetkel lõunasöögist. Kõik.

Ja see ongi neutraalsus. 

Kui miski on meie elus lõpetamata, siis anname sellele energiat. See on endiselt meie elu aktiivne osa. Lõpetamine on aga vahel keeruline tihti just seepärast, et hoiame iseenda, selle asja või protsessi suhtes hinnangut.

Lõpetamata asjad. Tegemata tööd.

Teen ära! JAH! Mida saan, teen ära. Mis on kõige väiksem lõpetamata töö, mille saan ära teha? Mis on kõige väiksem samm, mida saan astuda, et lõpetada midagi suuremat, mis ootab, et ta otsad kokku tõmmatakse? Oh, kui vabastav!

Aga mõnikord on meil vastupanu asjade lõpetamise osas. Teinekord on see tüütu ja toob üles tundeid (oh, need tüütud tunded!!!). Mõnikord peame silmitsi seisma unistustega, mis kunagi ei täitunud ja lõpetades vaatama neile silma ja võtma vastu tõe, et see polnud meie rada. Teinekord on lõpetatuses päris palju lahti laskmist.

Veel kergem on kui astun hinnangust välja, neutraalsusesse. On hinnang iseendale. “Olen läbikukkunud.” Või hinnang lõpetamise protsessile. “See on nii tüütu.” Kui ma selgitan välja, mis on hinnang, mida hoian, siis võin valida “uued silmad” ja öelda endale: “Aitäh, et sa proovisid. Aitäh, et sa elasid. Aitäh, et sa mõistsid, mida tõeliselt tahad. See oligi kogu selle projekti mõte.”

Võime vabastada ka kõik hinnangud, mida hoian protsessi kohta, lubades protsessil endale anda, teha üks samm korraga. Võibolla see ei olegi tüütu? Kas ma leian selle koha, kus kogu see protsess on minu jaoks..neutraalne? Kui ma ei hoia hinnanguid, siis avanevad võimalused.

Lõputud…ääretud..piiritud võimalused. Võin teha nii, võin teha naa, võin teha shallla-lalla-laa! Võibolla hakkavad need võimalused tilkuma nagu räästad, ikka tsilk-tsolk, üks võimalus korraga. Teinekord pahvatavad nad nagu tammitagant valla: PAUHH! Võta vaid ja vali.

Meie elu on tervik. Ja teinekord on meile avanevad lõpmatud võimalused just teiselpool seda sorteerimata talviste riiete kasti. Uus elukoht? Uus töö? Lahendused muudel elualadel? Sa oled vaba, piiritu ja neutraalsust tunnustav hing.

Me sööme täna sõnu. Ja maasikaid. Sõnade söömine on nagu on aga maasikad 🍓on saarlaste keeli hirmus-kole- head 😂

Seda kirjutades, tuli korraks dejavu tunne. Mul siin kaks tegelast nõuavad tähelepanu ja emps, istub nina pikka posti loomises 😇 Tead seda tunnet, kus sa oleks justkui seda hetke läbi varem elanud. Minu puhul on praegu aga see deja vu tunne märgiks, nägemaks ennast korraks kõrvalt, märkamaks, et ma ei kuula või ei ole hetkes, selle jaoks, kes tahab, et oleksin. Stopp!

Jätan postituse pooleli ja kerin peas korraks ja kutsun tüdrukud tagasi ja olen täiega, nende päralt. Põngerjas nohistab oma voodil.

Igatahes, sõnu me sööme seepärast, et ükshetk, varem kirjutasin, kus ma ei usu seda jagatavate loosimängude ausust. Arvasin, ikka, et seal mingi sahker mahker taga käib. Nii, et eelarvamustest vabanedes, hakkasin nägema suuremat pilti – jagatavad loosimängud, on samasugune õnnemäng nagu loterii. Kuid tõenäosus võita, on ilma midagi rahaliselt panustamata, lihtsalt, jaga ja nimeta sõpru, kellega koos jagaksid auhinda 😀Olen tihe lotomängija, umbes kuus ostan 4x pileti. Võitnud aastas, umbes 2x- pool piletirahast umbes tagasi 😂 pole eriti kasumlik tegevus, aga ostad ja unistad edasi 😀
Facebookis võitsin aastaid tagasi, päris suure auhinna, pärast seda pole väga jaganud ega sõpru täääginud, ilmselt võib oma osa olla selles, et rohkem võite pole õuele tulnud😂

Aga enne jaane, otsustasin osaleda paaris jagamiseloosis. Olen arvamusel, et ka kirjutades kommentaari, mängus osalemiseks, võiks omal kohal olla kõik komad ja punktid ja õigekiri. Kas just kiiks või hoopis seotud elukutsega, kes teab 😀
Igatahes, eile, kui tulime vanaema juurest jaanigrillilt koju, avastasin, et ühes loosis on mind valitud üheks võitjaks.
Võitsin Aru talu jaaniloosis 5 kg maasikaid 😀 no see võit tuli väga õigesse kohta, sest 5 kg maasikaid kaob ikka õige ruttu laualt, kui lapsed viiekesi on maasika🍓maiad.

Aru talu asub Tartust umbes 25 km välja, Kastre vallas, Aruaia teel.

Olen aru saanud, et talus kasvatatakse ja müüakse ka muid köögivilju, lisaks herned ja loomulikult imemaitsvad maasika marjad. Kui tahad, meenutada maasikakorjamise nostalgiat, siis siin on sul see võimalus 😀

Mina sain oma kasti maasikaid kätte juba täna. Hommikul võeti ühendust ja paar tundi hiljem, levis magus maasika aroom juba autos.

Soovitame Aru talu mõnusaid magusaid maasikaid ja muud toodangut, nii Tartus kui Tallinnas 😀 Suhtlus käib nii telefoni, kui ka messengeri kaudu kiiresti ja konkreetselt.

Igatahes, need maasikad, mis suutsin õhtuse tee ja milka shokolaadi juurde jätta mekkimiseks, on lihtsalt patuselt head😉

Patuselt hästi, kõlab, pärast päev otsa maasikate söömist ka tavaline keedukartul, hakkliha kastmega. Suur plika nuias isegi maksakastet. Ma isegi, ei teadnud, et ta seda sööb😂 teine tahtis heeringat hapukoorega.😂
Soolased isud rahuldatud, tegime vahukoorega kohupiima ja raputasime maasikaid peale. Maitses nagu suvi.😀

Variant 2 oleks olnud keefiritarretis koos 🍓. Homne lõuna magusroaks plaan olemas.

Me küsisime facebookis, et kui küsitaks mismoodi lõhnab või maitseb suvi? Siis sain arvamusi, et suvi on emotsioonides. Suvi on hetkedes. Päikesepaiste, lilled, praegu karikakrad ja rukililled, nostalgilised meenutused lapsepõlvest, karjamaa, metsmaasikad, lõke jne. Olen samal arvamusel, et suvi on emotsioon, pikitud hetkedest, mis pakuvad naudingut ja heaolu koos kallitega, sirava päikese ja sinava taeva all, jahutavate vihmapiiskade ja karastavate tuulte embustega😀 maasikad ja ohh, võikski siia loetlema jääda.😀

Suvi on ikka täiega vahva aeg. Sellel suvel oleme vennaga enda jaoks avastanud telkimise võlud. Oleme paar korda, ka telkima sõbrad kutsunud, kuid siiani oleme alati enne hommikut tagasi tuppa hiilinud, sest lihtsalt nii külm on umbes päikesetõusu ajal ligi hiilinud. Üksõhtu avastasime end telgist trobikond kahtlaste putukatega. Sõbranna arvas, et need olid kõrvahargid võimidagisellist. Siis me ka putkasime kiljudes tuppa ja sõbranna kutsus ema järgi.

Täna me aga telgime sugulasega, ja sõbraga, kes elab kõrvalmajas. Tüdrukud on oma telgis ja poisid oma telgis. Loodame, et öösel vihma ei tule ja hommikul külm ei hakka.

Meil on siin telefonid, millega valgust näidata. Käisime rannas varbaid leotamas ja tegime sillal looduspilte. Mängime kaarte ja näksime varem valmis tehtud võileibu ja joome limonaadi peale. Mekkisime ära ka, Värska VurtsVusseri – see on siis mahl koos karastusjoogiga. Isiklikult soovitan külmalt tarbida, siis on väga hea janukustutaja, pole magus ka. Aga soojana on lihtsalt…. jook. ei midagi erilist.

Võtsin raamatukogust Astrid lindgreni raamatu ka, emps arvas, et oleks kasulik suve jooksul vähemalt 5 raamatut läbi lugeda. 🙂 Suur vend läks ja vedas omale “Pal – tänava poisid” (see on raamat) koju. Eks hommikul on hea lugeda, kui telefoni akud peaksid tühjaks saama.

Homme läheme – õigemini täna hommikul läheme vanaema juurde, silkame ka metsa alla, äkki saab veel metsamammusid torbikusse korjata 😉

💗 Armsad sõbrad, soovin teile kaunist ja värvilist koos olemist nii pühade ajal kui ka igas järgnevas hetkes, mille teineteisele pühendate 😉

Kõige parem on nokitseda õhtuse postituse kallal, kui ligi on Karl Fazeri pähklitega shokolaad ( see kollase paberiga ;)) ja seljataga padjakuhi.Aknast puhub jahedat tuult ( sääski ei kuuldu pinisevat) ja toas kostub vaid kolme väikelapse nohinat. Suured telgivad õues 😉 koos oma naabermajast pärist sõbraga ja teiselpool järve elava samaealise sugulasega. Mängivad kaarte, jalutavad rannas, pidivad varbaga ka vett katsuma ja eks teadagi värk, eks nad istuvad seal telefonis ka nina- pikka 🙂 Ma pisut kahtlen, et nad seal õues hommikuni vastu peavad, sest täna õhtu oli päris jahe, ja kui õhtu on jahe, on ka öösel jahedam, ja hommikul võib täitsa seal külm hakata. Panin pisemad piigad oma tuppa magama, kui suured otsustavad siiski päikesetõusuvarjus telgid hüljata ja sooja tuppa teki alla hiilivad 🙂

Eile, me väisasime oma seltskonnaga korraks Tartu valla jaanipäevapidu Vasulas. Algselt võis kuulda igalt poolt nurinat, et miks valla jaanipäev nüüd teises kohas toimub, kuid, loomulikult – uus asukoht on palju parem. Ruumi rohkem, kord parem ja korraldus üllatavalt heal tasemel. Oli mõeldud parkimisele, oli mõeldus pisemate laste tegevusele, olid kohad nänni putkad ( eelmise aasta kogemuse varjus võtsime kaasa võimalikult vähe sularaha, mis seekord end ka õigustas), sest kui see pisku oli otsa saanud, siis polnud mõtet, midagi tahta. Selle asemel tegime oma tiiru, vaatasime ringi, vahetasime tuttavatega paar sõna, lapsed võistlesid korraks, meisterdasid tuulelohet. Ostsin endale jääjooki ( mis puuduva elektritõttu seal telgis, meenutas pigem külma jooki), kuid maitse oli hea ja paar jäätükki moodi ebe ujus ka mahla sees. Me pidasime vastu tund aega, siis tulime tagasi koju. Piigad jooksid õues, mängisid ja neil oli tunduvalt lõbusam siin. Vaatasime filmi, tegime friikaid ja vinkusid ( saime 4 euro eest söönuks terve perega. Vasulas oli kõige odavama hinnaga praad 4 eurot) ja magustoiduks jäätist (2,25). Vasulas vist jäätiseputkat polnudki. Aga naabrid, kes läksid peole siis kui mina tagasi jõudsin, teadsid hommikul rääkida, et Shannoni lavaletulekuajaks oli väga väga palju rahvast platsil, isegi auto parkimisega olevat olnud probleeme. Keegi facebookis, teadis isegi välja hõigata, et lava ees oli olnud isegi 6000 inimest. Ei tea, kuidas korraldajad sellise arvuni jõudsid? 🙂 Ühesõnaga, loodetavasti on järgmisel aastal sama korraldaja ja no aitähh vahva ürituse eest 🙂

Me muidugi nägime vilksamisi ka TuleToomist. Päris äge, tegelikult, et selliseid traditsioone luuakse ja edasi viiakse. Inimesed, võiksid rohkem tegeleda oma pärandi ja traditsioonide tutvumise, uuendamise ja teadmiste jagamisega. Mitte tegelema, rumalate ideede väljakäimist poliitikas, ning mitte viha õhutamapostimehe/ õhtulehe või blogijate kommentaariumites.

Inimesed, rahunege maha ja nautige seda kes teolete, mida teete ja laske teistel ka olla 🙂

Meile vahel tulem küsimusi teemal, et mida mina või väänikud millestki arvame. Nagu see oleks oluline 😀 Minu arvamus ei ole tõde, vaid minu arvamus on minu arvamus. Viimasel ajal on sagenenud küsimused, et kuidas mina suhtun töötutesse, vabatahtlikesse, suurtesse& väiekestesse peredesse, koolimainesse, kus mu lapsed käivad või alustavad käimist või inimeste suhtes, kes lihtsalt ei oska majandada ega oma elementaarseid viiskausoskusi? Miks neid see huvitab, on küsimus omaette.

Minu vastus- mitte kuidagi ei suhtu. Mina ei otsusta inimeste üle selle järgi, mis on nende seksuaalne orientatsioon. Või millised nad välja näevad. Või mis riideid nad kannavad. Või palju nad raha teenivad. Kui inimene on hea inimene, siis on ta minu inimene. Ja mul on elus olnud palju geidest sõpru. Mul on elus olnud palju konservatiivseid sõpru. Mul on sõpru, kes on puudega ja mul on sõpru, kes teevad kõrgel tasemel sporti. Mul on kolleege, kes teavad une pealt, kuidas on hiina keeles tere hommikus või kus mu kass jäi. Ma tunnen saarlaseid, kes ütlevad sulle “Istu otsa pääle, ma kargutan su ää” – jajah, kui ma sedaesimest korda kuulsin, mõtlesin ma teab mida, igaüks ikka oma rikutud tasemel. Tähendab see aga seda ,et – tule peale, ma viin su ära. Kuid minuga sõbrad olles ei räägi me asjadest, mida me ei salli, vaid asjadest, mis meile meeldivad. Negatiivne inimene minu elus on äärmiselt väsitav.

Vihkamine ei ole kunagi kedagi vähem geiks, vähem paksuks, vähem töötuks või rohkm keeleoskajaks muutnud. Niisamuti, see poe intsident – ega see ebameeldiva kogemuse läbielamine või selle meeldejätmine, seda paremaks ei muuda ju. Seega, ei suhtu kuidagi.

💗 Elu on mõnus – lase vihmapiisal end lõbustada, päikesekiirel paitada, lillelõhnal ja linnulaulul hellitada hinge ning tunne rõõmu sõbrast, kes seisab Sinu kõrval.

Suurimad sõbrad 😍

Jäta hiljem hiljemaks ja homme homseks, seda aega ei eksisteeri ega saabu kunagi. Tee seda kohe, nüüd, praegu, sest see on ainus aeg, mis tegelikult eksisteerib. Naudi oma elu, armas sõber, naudime koos😊 💗

Suvega käivad kokku metsmaasikad, karikakrad, rukililled, rand, soe liiv, päike, koolivaheaeg, sõbrad ja hea toit. Eelmisel nädalal viis emps meid tema uue raamatulepingu tähistamiseks sööma Hollywoodi mäe alla, toidukohta nimega Hollyfood.

Täiega äge koht. Mina seekord maitseid ei proovinud. Tavalised friikad, ja viinerid. Empsi juurest sain saslõkki ja kurgikastet, mis maitses imehea. Ja magustoiduks tellitud jäätisekokteilid olid väga rammusad, maitsvad ja heas tasakaalus. Ma tavaliselt väga jäätisekokteile ei armasta.

Kui istud otse lastenurga vastas, on hea jälgida, mida väike vend teeb.

Ahjaa, tahtsin veel suveraamatutest kirjutada. Kas keegi, teab mis raamatud võiksid olla kohustuslikud, mida suvel lugeda? Otsustasime vennaga, kõik kohustuslikud raamatud suvel läbi lugeda ja kokkuvõtted teha ning valmistada ette raamatuvastamised, et kooliajal oleks lihtsam. Kas keegi teab, kuidas õpetaja võib näiteks järgmisel aastal raamatuid vastama kutsuda? Võiks rohkem kirjalikke teste olla, vähemalt mina arvan nii.