Archive

veebruar 2019

Browsing

Viimastel päevadel olen jällegi hakanud oma mõtteid üles kirjutama. Päevikusse! Tunnistan, vanamoodsat paberil kaustikut ma enam ei tunne. Juba ammustel aegadel käis mu mõte nii palju kiiremini kui käsi jõudis kirjutada, nii et see ajas mind ennast ka närvi. 😀Kui üks lause sai kirjutatud, siis oli kolm järgmist juba unustatud. 🤪Ojaaa, mäluga on mul alati suuri probleeme olnud- nagu avatud uste päev- tulevad ja lähevad! Ainult kõige olulisem jääb pidama! Nii ongi päevik samuti juba ammu arvutis.

Kõik, kes on päevikut pidanud teavad, et enamasti tuleb mõtete ülesmärkimine meelde rasketel aegadel. Kirjutamine aitab mõtted selgeks mõelda. Paberil-arvutis oma mõtteid üle lugedes saad neist hoopis paremini aru, kui peas edasi-tagasi veeretades. Nii usun, et minul on rasketest aegadest tihti aidanud üle saada just kirjutamine.

Leidub inimesi, kes arvavad, et olen oma elu suuresti päevikust raamatutesse pannud. Seda on alati nii naljakas kuulda, sest ma tahan näha seda inimest, kes tunneb mu elu nii hästi, et öelda, et see on raamatus? Üks hästi vahva kolleeg ütles mulle just mõnda aega tagasi, et mida rohkem ma avalikult kirjutan, seda vähem ta mu reaalsest elust teab. Kuni kohtumiseni. 🤗Ja nii ongi- ma ei tea inimest, kes saaks pärast mu raamatu lugemist öelda, kui palju selles oli minu reaalset elu ja kui palju mitte. Aga seda naljakam on jätkuvalt, et leidub kommenteerijaid, kes seda teha suudavad… enda arvates.🤪

Tänase päeva päevikupidamise soovitus on – hakka kirjutama headest asjadest! –

Seda, et ma mõtteid üles kirjutada soovitan, saite ehk juba eelpool kirjutatust aru. Ja see ei tähenda avaliku blogi pidamist. See ei ole ikka päris kõige väljaütlemise koht. Päeviku all mõtlen kirjutist, mida piirideta endale kirjutada saad.

Näiteks, kas oled kunagi mõelnud, mitu kommi on kommi pakis? 😀

Kas see on üldse oluline? Kui su lapsel on täna klassiõhtu ja tavaks on mingit nänni lauale viia ja sa tead, mitu last klassis on, siis on ülimalt tähtis, mitu kommi on pakis.Nii ma siis käisin täna poes, lapse poolt antud täpsed juhised ees, et millist kommi ta soovib. Lahtiste kommidega on lihtne. Soovitud “Teekonna” kommid olid aga ainult pakis. Püüdsin küll läbi kirju paki neid teekonnasid 🙄🤪 kokku lugeda, aga tundus, et poolenisti õhku täis pakk plahvatab pigem kohe ise, nii et ma ei julgenud rohkem muljuda.
Läksin siis ühe töötaja juurde ja palusin ilusti, et kas võiksime paki lahti teha ja vaadata, mitu kommi seal pakis on.
Ma võiks saada kommipaki pealt ise lugeda, mitu kommi seal on, mitte ei peaks kääre ja pakendi lõhkumise luba otsima!

Klassikalise muredest kirjutamise asemel aga õppisin mina suht hiljuti headest asjadest kirjutama. Sellest, mis mulle rõõmu teeb, mille üle õnnelik olen, mis hästi läks. Ennast kiitma edusammude eest. Küsimus ei ole selles, et ennast peaks kiitma, sest teised ei märka häid asju ja kordaminekuid. Asi on selles, et meie väärtused on erinevad.

Ise ennast kiita on oluline, sest sa kiidad ennast asjade eest, mis on olulised! Tood endas esile need küljed ja teod, mille jaoks oled vaeva näinud. Ja samas kui võõraste eest oma nõrkusi varjame, siis enda puhul on oluline nõrkustest teadlik olla ja neid ka arendada. Nii saad ennast kiita nõrkuste tugevdamise eest kartmata, et keegi järgmisel hetkel su nõrkust sinu vastu kasutab.

Nii et elu on ilus! Ja kui pidevalt paberil enda peale mõelda, siis see püsibki ilus!

Pole saladus, et loovus ja kastist välja mõtlemise võime ei ole koolisüsteemis midagi tervitatavat. Pole kunagi olnud. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes igatsevad tagasi noorust. Mina olen küll väga õnnelik, et ma ei pea kunagi enam läbi tegema neid eluetappe, mis on juba tehtud. Et ma ei pea kunagi uuesti kordama neid õppetunde, mille olen kord juba ära õppinud. Praeguses vanuses ja kogemuste pagasiga on olla oiiiiii kui hea.🙃🙂

Aga mu lapsed on koolisüsteemis või sinna sisenemas. See aga tähendab veelgi tihedamat seost ja samas saamatuse tunnet. Kui oled ise mingis olukorras, siis pead lihtsalt hakkama saama. Kui olukorras on sulle kallis inimene, siis pead teda toetama… aga samas mitte aktiivselt sekkuma ning puudub igasugune võimalus olukordi lahendada.

Veebruaris olen siin täitsa vait olnud. Selle vaikuse varjus on mu käesolev aasta kulgenud tarkusetera järgi, et lugemata kirjutada ei saa. Täna lõpetasin selle aasta 57 nda raamatu lugemise. Eelmisel aastal lugesin 149 eesti raamatut, eesti autori sulest. Umbes samapalju välismaiseid teoseid sinna juurde 🤪

Kui mõelda, et üleeelmisel aastal lugesin kokku 134 raamatut, siis on tempo ilmselgelt tõusnud. Aga võin juba ette lubada, et nii see ei jää, sest kui ise kirjutama hakkan, siis lugemine väheneb.

Paar nädalat tagasi hakkasin ise ka ühte uut noorte raamatut kirjutama. Nö kogupere projekt. Laste käest aga saan päev päevalt nii palju uut materjali, et võiks palju-palju uusi raamatuid kirjutada. Tunnistangi siinkohal, et ma polegi nii andekas 🤪, kui lasen välja paista, vaid kasutan oma laste mõtlemist raha teenimiseks ära😳… hmm, kui hirmus! (Sarkasm 😉 ) Ja nii need lapsed siin elavadki… väldivad kastistumist, arendavat loovat mõtlemist.😀😀

Iga õppetund sellest, kuhu sa ei kuulu on hea, sest see aitab taaskord tugevamini kanda kinnitada seal, kuhu kuulud! Parim on see, kui tunned ära, mis on sinu jaoks elus oluline ja suudad endale ja oma kallitele sellise elu luua 💕

Eile kirjutasid lapsed koolis kirjandi, et milline on nende meelest unistuste perekond, mis vajavad lapsed, et olla õnnelikud ja terved. Kuna toodi välja huvitavaid mõtteteri, siis jagan neid siin ka 🙂

Unistuste peres on aeglane elu ning vanematel on lapse jaoks aega. Unistuste vanemad teavad lapse elu sündmusi ja lähevad kohale, kui lapsel on võistlused või kontsert. Nad on kohal, kui lapsel on nohu ja köha. On tähtis teada lapse sõpru, nende elu, nimesid. Nõus, sest teismelisena on see suur kaitsefaktor, mis aitab elu keerulistes valikutes turvalisemat joont hoida.🙄🙃

Unistuste peres on kodu, mis on pere üks kindel osa. Seal on kodu lõhn, Õunakoogilõhn, õiged varjud ja valgused, mida on raske kirjeldada, aga mis annavad turvatunde.

Nõus, sest kui vanemad enam koos ei ela, siis just kodu on see, mis aitab lapsel tunnete keerulises virvarris koos hoida, ühes tükis püsida.☺

Unistuste pered teevad plaane ja plaanid saavad teoks. Nõus, ja võib-olla need on väga lihtsad asjad — seotud pühapäevadega või reisidega, aga lapse mälestustes sulab see millekski, mis oli lihtsalt tore. 🙃

Unistuste peres on korduvad sündmused — sünnipäevad, pühad, perepeod, mida lapsed ootavad ja teismelised vihkavad, aga tulevad ikka.

Unistuste perel ka laiem ring — vanavanemad, onud-tädid, kes on erinevad ja kellega vahel ollakse eriarvamusel, aga kellega käiakse läbi ja kes ei kao kuskile ära.

Muidugi võib olla unistuste perel ka raskusi: vanemad tööl, teises riigis, rahapuuduses, haigused, lahutused, aga see ei tähenda, et me peaks unistuste elu kõrvale jätma.

Minu meelest on oluline, et lapsed näeksid ka seda, kuidas pere raskustega toime tuleb. Raskused on elu osa ja ilma nendeta ei saa, aga nende lahendamisel on määravaks teguriks vanemate suhte tugevus. Mis iganes on juhtunud, lapsevanem saab ikkagi sammhaaval unistuste pere poole liikuda.

Unistuste peret aitab luua ka see, kui võetakse lihtsalt aeg maha. Näiteks pere ühised söögiajad on väga olulised. See ei pea tingimata olema õhtusöök kell kuus. Kui kõik seavad päevakava nii, et võimalikult palju pereliikmeid saavad sel ajal laua ümber koguneda, võib see aeg olla ka kell üheksa õhtul, kui selleks ajaks on kõik kodus. See on imeline pooltund. 🙂🙃See on küll üks lihtne muutus.

Peale pidude pidamise on meil argielu. Lapsed vajavad oma kodus eakohaseid ülesandeid. Ülesanded on vajalikud sellepärast, et see on elu loomulik vajadus, asjad on vaja ära teha. Ülesanded võiks olla meeldivad ja vaheldusrikkad. Need annavad ka kuuluvustunnet, mis kaitsevad teismelist, et ta ei oleks oma perest välja lülitunud ja et ta ei leiaks, et on hüljatud ja üksi. Nii lihtne asi nagu ühine majapidamine tegelikult toidab hinge. 🙂

Inimesed vajavad mängu ja mängulisust ning mäng ei ole meelelahutus, mis tööst üle jäävat aega täidab. Mänguline suhtlus on inimesele eluliselt vajalik. Lapsed, kellega mängitakse, kasvavad ja arenevad paremini. Mängulisus, orienteeritus mängule ja lustile ning uudishimulikkus on parim kaitse depressiooni ja ärevuse vastu. Tänapäeval, kus lapsel on peamiseks meelelahutuseks ekraanimäng, on see võimalus lapsega koostegevust alustada. Tore, kui selle juurest jõuame tagasi koostegevuse juurde, lähme näiteks koos õue või parki ja vaatame, mis lilled, linnud ja puud siin on, see on metsakümblus. See, et õues leiame rahu, on meile õnneks väga omane. See on traditsioon, mida lastele edasi anda. Liikumine, ronimine ja hüppamine. Hüppamine, muuseas, on kõige parem viis ärevusest lahti saada.🙂

Ka tubastes tegevustes vajab laps kontakti kunsti, kirjanduse ja muusikaga, et saada meel rõõmsaks. Lapsele on oluline teada, et kui ta on väga kurb, siis muusika või kirjanduse kaudu saab seda läbi elada.

Lapsed unistavad väga lihtsast elust ja vanematel ei ole raske seda neile võimaldada, kui natuke sellele mõelda💕

Mulle need mõtted meeldisid ja ma olen nendega päris nõus. Meil veel natuke arengu ja õppimise ruumi on, kuid lapsed kinnitasid, et meil on nende unistuste pere.

Ja see teeb, mulle vaid rõõmu.🤗

Oleks vaid sõpradega kõik okei. Ükspäev oli ühel lapsel mure, tema tegi ägeda kingituse sõbrapäeval oma sõbrale. See sõber võttis ühe asja sealt kingikotist välja, ja kinkis sellesama kinkekotiga ülejäänud asjad, tema silmade all, rühmakaaslasele edasi. Minu tüdruk, siis haaras sellest kingitusest, et „mina ju kinkisin selle sulle.“ Hoolimata sellest, vahetas kinkekott koos kingitusega omaniku.🤔😢 Kujutage seda pettumust lapse silmis. Isegi mina ei mõista, mida see edasi kinkija mõtles või kas selline suhtumine liigitub nonde peres uueks normaalsuseks? Ja sõbrapäeval heaga mõeldud kingitegu, tekitas minu lapses kurbust ja minus omakorda mõistmatust.🙄😕

Olen olnud see ema, kes on iga päev ja iga sekund laste jaoks olemas. Vaadanud mõnikord viltu neid, kes mõnekuuse beebi kõrvalt nädalavahetuseks spaasse lähevad ja lapse koos pudeliga vanavanemate juurde viivad.🙂🙃
Mul võttis liiga kaua aega taipamaks, et lastest eemal viibimine, pole nendest mitte hoolimine või egoistlik olemine. Selleks, et sul oleks anda midagi lastele, pead sa andma midagi ka endale. Muidu sul polegi midagi anda ja lapsed tajuvad kui ema on väsinud ja närviline või eelistaks olla mujal. Endiselt ei usu ma, et lapse vanaema täiskohaga rakkesse panemine oleks päris õige (ta on siiski minu laps ja mu vanemad kasvatasid juba minu suureks)… kuid võtta enda jaoks mõned tunnikesed nädalas ja kinkida oma lastele selle arvelt rõõmsam ema — miks mitte? 🤪

See ongi see, mida laps vajab. Mitte 24/7 natuke väsinud emmet, vaid äkki näiteks 21/7 puhanumat ja rõõmsamat ema, kes saab ka n-ö oma asjadega tegeleda, enda eest hoolitseda ja pikas perspektiivis just nii oma lapsele eeskujuks olla.💕

Öeldakse, et vahel on parim viis oma lapsi aidata sellega, et neid ei aita. Kuidas last mitte aidata ja mis kasu sellest võib olla?

Kas oled tundnud kärsitust hetkel, kui laps tükk aega oma saapapaelu kinni seob ja sellega hakkama ei saa – vihastab, nutab, hambad ristis uuesti proovib? Ja jälle ei tule välja! Jälle otsast peale! 😡Mina olen küll. Nii tahaks aidata! Vahel palub laps kohemaid pärast esimest ebaõnnestumist sul endale appi tulla. Selge see, et teeb õnnetuks, kui ilusa lipsu asemel hoopis umbsõlm välja tuleb.

Või võtame mänguasjad – mis ta pusib ja nutab seal niimoodi? Kaua võib neid omavahel kokku sobimatuid legotükke kokku pressida, et aru saada, et need ei käi kokku? Nukkude riidesse panemine on ka üks suur väljakutse – varrukad ei lähe üle pea, selja tagant ei saa nööpi kinni. «Las ma näitan, kuidas see käib,» lipsab pähe esimene mõte. Mäletan ehedalt, kuidas ma oma suuremaid lapsi niimoodi pusimas nähes käed vägisi selja taga hoidsin.

Midagi pole parata – areng toimub ebamugavustsoonides nii väikesel kui suurel, ja lapse uue oskuse õppimine võib ebamugavust põhjustada ka vanematele. Mitteaitamine ongi väga tihti raskem kui aitamine – oskamatusega kaasas käivad lapse üles-alla emotsioonid võivad ka vanema kaasa haarata (just nuttu on tihti raske taluda) ja nii me ühel hetkel näemegi, kuidas meie näpud ruttu kõik ise ära teevad.

Mida siis teha? Meie kui lapsevanemate ülesanne on jälgida, et lapse ebamugavus oleks eakohane ja eesmärgid nende ületamiseks realistlikud. Oodata, et nelja-aastane Everesti otsa roniks on liiga palju, aga kelgumäest ise oma kelk üles vedada on täitsa mõeldav plaan. Muidugi on see ebamugav, sest mäest võib alla libiseda ja nii tahaks aidata.

Kui laseme lastel rahus õppida ja kõiki oskamatusega kaasas käivaid emotsioone tunda ning neid sealjuures aktiivse kuulamise ja tunnete peegeldamisega toetame, siis vean kihla, et ühel hetkel nad üllatavad meid oma sihikindlusega ja usuga endasse ning oma võimetesse.

Üks oluline moment on mitteaitamise juures veel – kui lapse emotsionaalne temperatuur liiga kõrgele tõuseb, siis on hea teda lisaks kõigele muule ka füüsiliselt toetada. Üks suur kalli, pai või lihtsalt patsutus õlale aitab «aju ülekeemise» maha rahustada nii, et laps on võimeline jälle otsast peale paelu siduma, legodest autot ehitama või kelku mäest üles vedama.

💕💛

Sa tunned seda oma varvastes juba varahommikul. Keegi on jätnud oma saapad esikuukse ette, nii et sa koperdad nende otsa. Keegi unustas tualetis vett tõmmata. Sa näed lapse koduste tööde vihikut lauanurgal, aga laps on ise juba uksest välja lennanud ja sõidab bussiga kooli poole. Tunned, kuidas viha sinus tõuseb 😤, pigistad hambad kokku ja kordad endale: hinga! Jää rahulikuks. Hinga.

Loed stuudiumist, koolitundide kohta. Märkust, näed kehva hinnet või tegemata koolitööd, mida eile veel üles polnud antud. Õhtusööki valmistades oled sa jätkuvalt kuri, sest hommikused asjad ajavad sind ikka veel närvi ja lisaks tead sa juba ette, et pere hakkab pea igal juhul vinguma su tervisliku toidu peale. Ja siis lennutab keegi sulle paberlennuki vastu kukalt.😶🤬
Sa plahvatad! Kulp lendab kraanikaussi, sa rebid lennuki viskaja käest käest ja silmist lööb välku! Sa karjud kõigi peale ja elad end välja. 😤😡
Mäletan, kuidas mu tädi, kellel 4 last, mu lemmik tädipoja ja tütre seltsis, mitu nädalavahetust veetsin, samamoodi plahvatas, kui ta oli päev otsa vaikselt vihast podisenud. Kui söök oli söömata või pesu pesemata. Me ei saanud kunagi aru, milles asi on. Mis vahet sel on, kas köök on puhas või voodi tehtud, kui me hommikul kooli lähme?! Nüüd me saame muidugi aru küll…🙄😂
Oled sa kunagi mõelnud, miks nii paljud emad nii pahased on? Miks isa tuleb töölt heas tujus, tahab lastega mürada ja sina emana lähed närvi, sest ta ärgitab pere enne uneaega liiga üles? Miks neid emasid, keset mänguhoogu tabab õud, paanika ja viha, sest kingad ei ole kingariiulil ja jakk ei ripu nagis?🤔

Kas teadsid, et viha on tegelikult mingi teise emotsiooni jätk? Psychology Today järgi ei ole viha kunagi peamine emotsioon, vaid väljendab mingit muud tunnet, mis on meie sees peidus ja mida me ei oska sõnadesse panna, näiteks tunne, et meist ei hoolita, abitus, väärtusetus ja võimetus. Loogiline, eks? Me tunneme, et meie pere ei hinda ega väärtusta meid, me oleme nende jaoks justkui nähtamatud ja seetõttu sülgame nende poole täiesti suvaliste asjade pärast tuld.🤨🙄 Lisaks päevatööle näen iga päev vaeva selleks, et me maja oleks korras, teeme perele tervislikku toitu, peseme ja kuivatame pesu, küürime peldikut, voldime voodilinu, peseme lapsi, aitame neil kodutöid teha ja omavahel mänguasju jagada. Ja kui need inimesed, kelle heaks ma seda kõike teen, astuvad uksest sisse ja loobivad oma asjad mööda maja laiali, jätavad kööki kuhja pesemata nõusid ja saiapuru, katavad elutoa laua šokolaadipaberitega ja kakajunnid peldikupotti, saame me tõesti väga vihaseks.😟
Me ei taha nende peale karjuda ja nemad ei taha, et me ende peale karjuks. Mu ülesanne emana on neile selgeks teha, millised minu enda vajadused on, et ma ei tunneks end omaenda kodus väärtusetu ja tähtsusetuna. Ma ei pea kasutama passiiv-agressiivset suhtlusviisi ja eeldama, et nad mu mõtteid loeks.😀
Kui tunnen, et ärritus hakkab mööda mu varbaid ülespoole ronima, tuleb mul iseendaga tõsine vestlus maha pidada. Milline mu vajadus on rahuldamata? Kas keegi teine peaks selle probleemi lahendama või on see ainult minu enda teha? Tihemini on see ikka minu enda asi. Ma saan ise oma ärritusest jagu. Lähen jalutama, teise tuppa, hingan sügavalt ja mõtlen välja, mis tegelikult toimub. Kas ma olen väsinud? Kas mul on lihtsalt liiga palju teha? Kas lapsed jätavad oma asjad tegemata ja mina teen need nende eest ära? Ma pean välja mõtlema, mis mind närvi ajab ja kuidas sellest jagu saada.

Muidugi ei ole see mingi lollikindel meetod. Meil kõigil on häid ja halbu päevi ja see on täiesti andestatav. Aga kui märkad, et lähed närvi iga põrandal vedeleva soki peale ja tahaks kellegi pead otsast hammustada, sest lapsed ei pannud nõusid kappi just täpselt nii nagu sa palusid, on küll aeg samm tagasi astuda ja mõelda, mis tegelikult toimub.🤪

Mõni mees ilmselt kommenteeriks, et „ vajadused rahuldamata.“

Just, aga ilmselt, ei teadvusta ükski mees reaalselt, et ka kodusel kaasal on vajadused.

Näiteks omavahel rääkimine. Te ei räägi omavahel päris asjadest. Muidugi vahetate igapäevast hädavajalikku infot selle kohta, kes poodi peab minema või lapsed lasteaiast ära tooma, kuid millal te viimati omavahel tõsiselt ja täiskasvanute kombel päris olulistest asjadest rääkisite? Nagu tulevik, plaanid, unistused, lootused… Ainult sellised vestlused hoiavad suhet üleval, mitte võistluslik halin sellest, kummal oli tööl kehvem päev või kui palju tööd jäi tegemata.

Värskelt armununa ongi elu kogu aeg põnev ja selleks, et liblikad kõhus möllaks, pole eriti pingutada vaja. Mõni aasta hiljem on olukord hoopis teistsugune. Selleks, et midagi toimuks, peab pingutama ja vaeva nägema, vastasel juhul elategi õnnetult õe-venna elu ja olete mõlemad äärmiselt rahulolematud. Ta ootab sinult esimest sammu! Üks väike lillekimp, kinoõhtu või romantikapakett on just see, mida ta vajab, et sära silmadesse tagasi tuleks!

Millal sa viimati küsisid oma kaasalt, mis filmi ta tahaks vaadata või millisesse restorani õhtusöögile minna? Tõenäoliselt ei ole ta saanud rahulikult ja segamatult mitu aastat peadki pesta ega tuletis käia, telekast näeb ta ainult multikaid ja toiduks on ainult see, mida lapsed ja sina soovite. Ta unistab heast filmist, täiskasvanutele mõeldud õhtusöögist ja segamatust vestlusest meeldivas seltskonnas, kuid pereelu kõrvalt on need kõik unarusse jäänud. Ta ohverdab ennast sinu ja laste heaks ja tegelikult on ta aeg ajalt sellest tüdinud.

Tead seda tunnet, mis sind valdab, kui oled just töölt koju jõudnud? Tahaks visata jalad seinale ja lihtsalt niisama olla? Tea, et su kodune kaasa tahab sedasama. Ja arvatavasti annab ta sulle võimaluse pärast tööd end välja puhata ja rahulikult olla, kui ta ise lastega räägib ja süüa teeb. Ka kodune ema tüdineb aeg ajalt pidevast kisast ja laste lalinast ning vajab kuuma vanni ja kruusitäit jahtumata kohvi, et end jälle normaalse inimesena tunda. Nähes, et kaasal hakkab juhe kokku jooksma, võta oma pesamunad ja mine nendega õue või paku välja, et oled ise lapsehoidja ja saada naine juuksurisse, massaaži või sõbrannadega kohvikusse.

Aga… selle asemel on ju hea, hoopis viriseda, et kodune kaasa tööl ei käi aga muudkui aga näägutab päevad läbi. Ei tea, mis tal küll viga on? No ei tea, miks ja mis küll. 😉😊

Mul on telefonis sammulugeja. Niisama olen määranud päevaseks minimaalseks sammu määraks 6000 sammu. Vahel tuleb täis, enamasti mitte. Üleeile lisas mind suvaline kaaskasutaja sõbraks ja pakkus välja 30 000 sammu challengi. Huvi pärast, võtsin ma selle vastu. Aega oli 7 päeva, et see sammude kogus ära marssida. Ja mis oli tulemus. Väljakutse võitsin mina. Ja päevasammu rekord sündis ka eile.

Nii, et võistlusmoment tuleb igati kasuks. Täna aga on luud, kondid valusad ja rohkem kui 5000 sammu astuda ei jõudnud, sest beebipõnn keeldus täna vankris magamast. Aga väga mõnus, vankerdame ilusate ilmade korral õues, ja saavad ka sammud kenasti loetud. Ja kui on tusatuju, siis lahtub ka too, kiirelt. 3in1 combo. 🤪😇

Sammude saavutus
Väljakutse nr 1

Kuna minu töö on olnud siiani igati tehtav ka koduselt, otsustasin, et jätkan seda ka viienda lapse sündides. Beebid ju magavad enamuse ajast? 😀 Laps mängib rahulikult oma asjadega… Ma saan selle kõrvalt palju ära teha …. Nojah, sellised olid igatahes mu ootused. 🙄

Aga räägime tegelikkusest…
On tõsi, et beebi magab alguses väga palju. Seda sulle öeldakse. Mida ei öelda, on et ta ei pruugi magada palju öösel, mis tähendab, et kui ta teeb seda päeval, oled ka sina liiga väsinud, et sel ajal millegi mõistlikuma kui pikutamisega tegeleda. Ei öelda, et mõnel päeval on ta nõus magama vaid su süles ja oma ainsa vaba käega polegi sul muud teha kui teda silitada. Kui imetad, on päevi, kus ta nõuab rinnale justkui iga tund ja oled päeva lõpuks tühjaks imetud nii piimast kui energiast.

Meie õnneks on pisike beebi olnud väga rahulolev poiss, kes on öösiti maganud. 🤗Välja arvatud, need paar korda, mil nohu, hammaste tulek või kõhuvaevused kimbutanud.

“Aga kui ta õhtul magama läheb? Siis on sul ju vaba aeg.” On küll… aga enamus sellest kulub vaimsele taastumisele. Harjumisele, et sa ei pea kogu aeg kullipilgul kedagi valvama, ohtlike juhtmete ja koeratoidu juurest ära tooma, kellelegi pidevalt tegevusi otsima. Sa istud, naudid vaikust, omaette olemist, … ja tahad lihtsalt olla. Töö on miski, millel on sulle nõudmised, nii nagu olid su lapsel need sulle terve päeva. Sa ei taha sellele mõelda. Sa ei taha sekundikski enam kellegi nõudmisi täita. Sa tahad puhata.🍵

Nüüd on teised lapsed suuremad ja beebi pisut vanem ja magab öösel ilusti. See tähendab, et kui ta teeb päeval uinaku, on mul tõesti energiat millegagi tegeleda. Aga see miski kipub olema näiteks koristamine, sest pärast lõunasööki on nii tema söögitool kui keskmiselt meeter selle raadiusest kaetud riisiteradega. Korjan kokku tema ja mõnikord teiste mänguasjad ja panen oma kohale, et oleks tore nendega hiljem jälle tegeleda. Sätin oma kohale tagasi kõik padjad, pleedid, küünlajalad, jalanõud ja muu, mis on kodu peal tema ja teiste laste poolt hommikuste toimetuste käigus uue koha leidnud. Istun maha ja puhkan natukeseks. Avan arvuti, et tööd teha… vahel ongi mul selleks terve tunnike, kuid teinekord ärkab ta enne kui ma jõuan töistele asjadele üldse mõelda. Ning siis olen taas 100% tema päralt.

Mul ei ole lapsehoidjat ja õdede-vendade hoida jätmine ei tule kõne alla. Seega olengi mina tema jaoks olemas ja miski ei aja mind rohkem närvi kui tema kõrvalt töötamine. Olen olnud sunnitud seda tegema, teiste laste kõrvalt, kui nemad kodus olid, aga lause “oota, emme praegu ei saa”… see ei meeldi mulle, kui ma ju tegelikult saan. Minu meilile vastust ootavad inimesed pole kunagi olulisemad kui oma ema vajav laps. Vähemalt mitte minu meelest.

Seega… Unistused kodus edasi töötamisest olid mul suured, kuid tegelikkuses jõuan teha ehk viiendiku sellest, mida arvasin end emapuhkuse ajal jõudvat. Ja poole sellest teen öösiti. Ja sellest pole midagi. Sest ma ei taha kunagi vaadata sellele ajale tagasi ja olla uhke kui palju ma siis tehtud sain.

Tahan, et mul oleks meeles hetked oma lapsega, et mul ei jääks tiheda meilivahetuse tõttu märkamata tema areng ja edusammud. Praegu kui seda kirjutan, magab ta lõunaund ja mina tegutsen. Täna siis koristamise arvelt, sest enamasti pean valima, kas tegutsen kodu või tööga. Vahel lihtsalt pean valima töö, peas kummitamas aina enam kausi külge tahkuv hommikupuder köögilaual. Aga need on valikud, mida ma olen nõus tegema.

Meilid, nõud, pesu pesemine, poes käimine… neid valikuid teen ma kogu aeg. Aga iial ei viska ma nende valikute sekka oma last. Ei suuremaid, keskmisi ega pisemat. Nemad tulevad alati esimesena.💕 Ja nii ma selle kodus töötamise suures osas pikalt saatnud olengi.🤪

Enamasti me arvame, et oma seisukoha “mahamüümiseks” tuleb rohkem rääkida, leida lisaargumente ja aina osavamalt veenda. Nii me siis otsime üks-ühele suhtlemisel või nõupidamistel seda pausi, kuhu torgata oma suurepärased mõtted. Enne seda oleme neid mõtteid tükk aega oma peas ette valmistanud, et efektsemalt mõjuda. Kuigi me pole oma ideedega väljatulemise hetke oodates saanud rääkida, ei ole me tegelikult saanud ka kuulata, kuigi võime korrata veatult eelkõneleja viimast fraasi. Sama teevad ka teised laua ümber olijad – kõik räägivad, kes mõttes, kes kuuldavalt, aga vähesed kuulavad tegelikult.

Vanematel ei ole aega kuulata oma lapsi, õpetajad ei jõua kuulata oma õpilasi. Juhid räägivad ja nõuavad, töötajad eskaleerivad probleeme. Kui küsimegi lapsevanemana küsimusi, siis vastame neile ise. Või küsime ainult oma loo eelduste kontrolliks ja tegelikult ei jaksa kuulata vastust. Kõik räägivad ja keegi ei kuula.

Kuulamine, mis ehitab sildu inimeste vahele ja loob usaldust, ulatub aga palju sügavamale kui eelkõneleja viimaste fraaside kordamine. Päris kuulamine viib mõistmiseni. Kui ma tunnen ennast mõistetuna, siis väga huvitaval kombel ei ole mul vaja enam pidada lahingut ja koostöövalmidus tõuseb ja ma olen valmis vastu tulema teise osapoole soovidele ja eesmärkidele. Kuulamine ehitab meie vahele usaldussilla. Kui mind on kuuldud, siis ma tunnen ennast olulise ja vajalikuna. Suurt muud ei olegi tihtipeale vaja.

Kuulamine on õigupoolest ainuke oskus, mis aitab teise osapoole emotsioone juhtida. See algab teise inimese emotsioonide äratundmisest ning nende tagasipeegeldamisest. Selleks, et me seda suudaksime, on vaja hoolida teisest inimestest ja arendada oma empaatiavõimet.
Kui lapsevanemad, või õpetajad õpivad südamega kuulama, siis saavad nad vastutasuks tunnete juhtimise oskuse ja motiveeritud lapsed. Hea juht teab, mida ta ise tunneb. Ta mõistab, mida teine inimene tunneb ning tajub, mida tema tiim tunneb. Hea õpetaja/lapsevanem tajub terve lastepere/ kooliklassi meeleseisundit ja ei karda kuulata oma inimeste kahtlusi. Rääkimine hõbe, kuulamine kuld.

Keerulistes olukordades teeme tavaliselt risti vastupidi sellele, mis tulemust tooks. Muudatusi läbi viies ja kõhklusi ning vastupanu kohates veename, seletame, lõpuks ähvardame ja tagatipuks kehtestame sanktsioonid. Inimene, keda see puudutab, tunneb, et tema mõtetega ei arvestata, teda ei väärtustata. Lõpuks ta lülitab ennast välja ja distantseerub. Näeme sedasama käitumist laste pealt. Kui laps ei õpi, siis loeme moraali, ähvardame, võtame “piitsa ja prääniku”. See kõik ei toimi ja teismeline sulgub endasse. Olulisi asju ta meile enam ei räägi.

Ja täpselt sama võib juhtuda ka tulemust mitte andva või ummikus oleva lapsega. Küsime, anname tagasisidet ja selgitame – tema aga vaikib. Selgitame aina rohkem, lohutame, hurjutame, räägime aina rohkem. Lõpuks lõpetame jutuajamise ja tõdeme, et me ei saavutanud midagi.
Keerulistes olukordades tuleb “rääkimise õigus” välja teenida. Ainus valuuta, mille eest saab osta rääkimise õigust, on kuulamine. Ja selline kuulamine, mis ulatub mõistmiseni. Kuldreegel ei ole “Räägi. Räägi. Räägi”, vaid hoopis “kuula”.

Aktiivse kuulamise oskus seisneb tagasiside andmises, et kõneleja teaks, kuidas tema sõnum on vastu võetud. Seda iseloomustavad silmside, huvitatud näoilme ja toetavad repliigid. Hea kuulaja on kannatlik ega katkesta rääkijat, on sõbraliku tooniga, ei kritiseeri ega mõista kohut. Eelkõige seisneb aktiivse kuulamise oskus aga enese tahaplaanile asetamises ja soovis näha olukorda läbi teise osapoole silmade. Eriti oluline on see siis, kui sa oled nn. jõupositsioonil – lapsevanem, õpetaja. Hea kuulaja suudab teise osapoole enne ära kuulata ja alles siis oma seisukohtadega lagedale tulla. Ja mine tea – ehk on kuulamise tulemusena nendes seisukohtades midagi juba muutunud.
Kui on soov oma elus edeneda (usalduslikud sõprussuhted), tuleb kuulamisoskuste lihvimine kasuks. Kuulamises peitub kogu suhtluse jõud.

Lisaks kuulamisele on hea oskus ka küsimine. Päris siira huvi tundmine, teise käekäigu vastu.
Kui olime väikesed ütlesid vanemad meile, mida me peame tegema ja pragasid või õpetasid meid, kui me ei teinud. Kui läksime kooli ütlesid õpetajad meile, mida me tegema peame ja pragasid nendega, kes ei teinud. Keegi ei küsinud meie käest suurt midagi, kui et ainult seda, mis oli kodus õppida antud. Kui me keskkooli lõpetasime, siis küsisid ühtäkki kõik meilt – mida me tahame või kelleks me tahame?🙄
Ja me ei teadnud päris täpselt.🤔

Kui saime esimese töökoha, siis ütles ülemus meile, mida me tegema peame.😏 Kui saime ise ülemuseks, siis ütlesime ise teistele, mida nad tegema peavad. Ja ei küsinud suurt midagi.
Kui meie töö ennast ammendas, või jooksis rapoa mõni suhe, siis küsisime endalt, mida me tahame või kelleks me tahame😳. Ja ei leidnud vastust. Paljudel meist ei ole ka praegu väga head vastust.🤪 Ja ega me ei taha ka väga, et keegi küsib.🙃
Aga äkki võiks siiski keegi küsida? Ja kuulata. Ja siis uuesti küsida. Ja taas kuulata. Aidata aru saada, mis meid õnnelikuks teeb?

Mida enamasti inimesed tahavad või kelleks nad saada tahavad?

Seda küsida ja alustada ei ole kunagi liiga hilja. 🤪💕

Kas te olete näinud kunagi kedagi jalutamas tiriva koeraga? Ühes rihma otsas on koer, teises rihma otsas tema peremees ja rihm on pingul. Kas nad jalutavad koos? Koera saab jõuga kinni hoida ja paljud seda ka teevad, sest nii on lihtsam. Aga kas teil tuleks pähe kunagi mõte, minna jalutama tiriva hobusega? Vaevalt küll! Selleks, et teil tuleks üldse pähe mõte hobusega jalutama minna, peate te esiteks hobuseid armastama ja teiseks looma usaldusel põhineva suhte.  Muidugi on näiliselt väga efektiivne lastega töötades autoritaarselt kõik paika panna, aga see on minu jaoks nagu jalutuskäik tiriva koeraga – kellelgi pole hea tunne, ei minul ega koeral. Pealegi toimib see ka ainult teatud vanuseni. 

Mõned näited ja mõtted tööst hobustega, mis sobivad ideaalselt tundidesse, mida viiakse läbi lastega lastele. Postitust ajendas kirja panema, tähelepanekud oma koolilaste koolisuhtluse vajaka jäämisi õpetajate poolt. Panen kirja, kuidas mina teraapiatundi läbi viisin nii hobuste ja lastega. Hobuste puhul on hästi oluline minu jaoks see, et me päris tihti, lihtsalt oleme koos. Ei tee trenni, oleme koos üksteisega. Sügame teineteist, jookseme, mängime, suhtleme. Ka laste tundides võtan ma erinevaid rolle, olles vahel lihtsalt üks liige mängus, võrdne lastega. Kõik meie tunnid algavad väikese vestlusega, häälestusega tunniks. Lisaks veel trenni välised tegevused nagu töötoad, laagrid ja perepäevad – see on kõik kontakti hoidmiseks ja kasvatamiseks. Arengut ei saa aga tagant sundida ja kiirustamine ei tee olukorda paremaks.

Üks suurem mõte, mis seotud tähelepanekutega laste ja hobustega. Selle olulise mõtte on välja öelnud, minu suur eeskuju Eda Vallimäe. Kuna minu mõtted haakuvad tema omadega, kuid tema on need ilusamini kirja pannud, kui mina osanuks, sestap jagan teiega tema tähelepanekut. 🙂

Tihti soovivad ratsanikud ratsutamiskunsti treeningutega või teraapiatundides osaleda,  tegeleda just seepärast, et olla hobusega rohkem “nagu sõbrad”. Seda kuulen mõnikord, et õpetatakse ka lastele. See on aga üks suur viga arvata, et me oleme hobusele kui sõbrad…Jah, me soovime olla sõbralikumad (so arvestavad), kuid hobuse jaoks peame olema õpetaja rollis. Ja hobune on meie õpilane. Õpetaja roll ei ole sõbra roll. Õpetaja, kes näitab (oma kehaga/käitumisega) eeskuju, on rahulik, vajadusel kehtestav, teeb turvalisi valikuid, kuulab hobust ja võtab ilmtingimata hobuse seisundit (nii füüsilist kui vaimset) arvesse, kuid siiski ei ole ta sõber… Õpetaja kui liider, mitte kui üks nõme mölisev boss 😀 Kui kaks sõpra otsustavad minna jalutama ning üks ütleb, et läheme täna hoopis kinno, siis esimene sõber tuleb vastu ning minnakse kinno. Järgmisel päeval tuleb teine sõber vastu ning minnakse jalutama. Ainult see ei kehti hobustega 🙂 Selline “sõbralik suhtumine” hobusesse on alati lõppemas sellega, et hobune teeb enamus aega seda, mida ise soovib ning ratsanik (eriti veel laps) hakkab hobusele omistama iseloomuomadusi, mida loomadel ei ole. Sellised ratsanikud ei edene oma treeningus. On aga äärmiselt arendav õpetada ennast ja lapsi olema hobuse jaoks õpetaja, kes oskab tunda empaatiat, näeb teise elusolendi vaatevinklit ning ka vajadusel kehtestab piirid. Sest kui õpilane on tunnis ärev (hirmunud), magab või tegeleb muude asjadega, siis ei ole võimalik talle midagi õpetada. Ning iga kord kui me hobusega koos midagi teeme, siis läbi oma käitumise me õpetame teda- olenemata, kas me seda teadvustame või mitte.  

Kogu ratsutamiskunsti filosoofia põhineb hobuste imetlusel ning nende kuulamisel ning seda ideed väljendan väga tihedalt nii sellel lehel kui igapäevaselt inimesi ja hobuseid õpetades. Selleks, et olla hea õpetaja, tuleb areneda, hobust kuulata, teda arvesse võtta. See ongi ju õppimine. Pidev tagasiside hobustelt- kui hea õpetaja ma olen, kas hobune tahab minuga olla, kuidas ta ennast tunneb, kas ma saan midagi muuta, et läheks paremini? Seda kuulamist ja arvestamist ka selles postituses rõhutasin. Ei ole võimalik olla hea õpetaja, ilma et me hobustelt enda ja elu kohta õpiks. Antud postitus sai õhutuse aga just seetõttu, et nii nagu lapsed ja koerad vajavad koolis/trennis õpetajat, kes on eeskuju (igas mõttes), siis seda vajab ka hobune. See ei tähenda, et õpetaja on nõme boss, kes möliseb ja õpilast ei kuula, vaid vastupidi- õpetaja on liider, kellega on õpilasel tore olla. Ja me peame leidma viisi, et õpilasel oleks tore olla 🙂 Aga iga inimene (ja laps), kes võtab ja hakkab hobusega tegelema/treenima on hobuse jaoks juht, kes näitab kuidas inimese keskkonnas olla- lõdvestuda, kuulata inimest.

Ja selleks peame omakorda hobust kuulama, sest kui vaid möliseme hobusega, siis ei taha ta meiega koos olla. Kui me võta endale juhi rolli- see ongi õpetaja roll- siis ei õpi hobune pingelistes olukordades lõdvestuma ega inimest usaldama, ning need vaesed lapsed, kes püüavad vaid sõbrad olla hobustele, hakkavad (pingeolukordades) hobuste kallal näägutama, vinguma, muutuvad emotsionaalseks (lausa vihaseks) ja nimetavad hobuseid inimlike omadustega, mida neil ei ole. Sellise käitumisega ei ole nad hobusega sõbralikud, vastupidi hoopis ja nad ei mõista neid, sest neile pole õpetatud, et hobune vajab treeningtunnis olles õpetajat, juhti ja mitte sõpra. 

Arvamus on moodne asi, kuulub iga endast lugupidava inimese garderoobi. Kahjuks on arvamus tõrjunud paljude garderoobidest välja ühe vanamoodsa, ent minule isiklikult küll väga sümpaatse asja, nimelt seisukoha. Seisukoht ei ole enam moes, seisukoht on kivinenud, kuid arvamus on dünaamiline, seda võib muuta. Aga muutumine, pidevas muutuses olek on kindlasti moes. 

Seisukoha moest mineku pärast on kahju ka veel seepärast, et vastupidi arvamusele oli tegemist asjaga, millele sai toetuda, teinekord isegi kohe pikemat aega. Mõnikord lausa aastaid ja see lisas elule turvatunnet, eriti kui seisukohta omas ja kandis avaliku elu tegelane, kelle sõnad eluolu mõjutada võisid. Moest läinuna on seisukoht tänapäeval ka kergesti haavatav. Igat seisukohta saab pisendada öeldes, et see on lihtsalt arvamus. 

Arvamust tuleb kujundada, see lihtsalt nõuab oma aja. Kui arvamust kogu aeg avaldada siis ei jää kujundamiseks aega. Kui arvamust kogu aeg välja anda, siis millal see kujuneda saab? Kõik ju arvavad. Kui sul pole aega oma arvamust kujundada, siis toitud teiste arvamustest ja nii see läheb. Jah, vaidluses sünnib tõde, aga kui kogu aeg vaidlusseisundis olla, siis võib tõde vaidluses ka samapalju surra. Ja me ei pruugi arugi saada. 

Püüan viimasel ajal ise aina rohkem tunda ja tunnistada, et ei oska midagi arvata. Kuigi on kombeks arvata, et arvamus peab olema, et seda peab omama ja avaldama, aga ei pea. Midagi ei juhtu, kui ma midagi ei arva. 

Ja veel, arvamused – nii vajalikud kui nad ka pole – ei tohiks asendada reaktsioone. Näiteks olen oma teraapia töös või lastega koostööd tehes, tähele pannud, et inimesed ei lase ennast tihti enam naerutada. Mitte sellepärast, et naljakas ei ole, vaid lihtsalt sellepärast, et neile tundub, et nad peaksid reageerimise asemel kommenteerima, naermise asemel arvama. On tekkinud… arvamus, et kommentaar ongi reaktsioon. Ei ole. Minu meelest võiks lihtsalt naerda, kui on naljakas 🙂 ja nutta, kui on kurb 🙁

🤪

Ma arvan, et üks toimiv nipp heaks lapsevanemaks saamiseks on õppida oma lastelt. Laps näeb paljusid asju palju selgema pilguga, temas ei ole veel sadestunud see kavalus ja keerukus, mis meil sageli lihtsaid asju lihtsatena näha ei lase. 

Kui vahel on kahtlusi mõne teo moraalsuse osas, siis tasub mõelda, kuidas oleks selle teo tegemist või tegematajätmist oma väiksele pojale või tütrele põhjendada ja asjad ei tundugi enam nii ambivalentsed. Kui selle kompassi järgi orienteeruda, siis on lihtsam heaks eeskujuks olla. Üldse tasub sagedamini laste juurde maha istuda ja nendega kui võrdne võrdsega asju arutada. Võib õppida paljugi. 🙂🙃

Kevadised suurveed võtavad hoogu sisse ja linnulaul muutub järjest valjemaks. Samal ajal, mil loodus uut aastaringi ette valmistab, toimub inimeseski kummaline vabanemine. Päikesekiir meelitab õue, värske õhk mõjub eriti kosutavalt ja esimesed rohelised tärkajad rõõmustavad silma.

Meie otsustasime reedel, et Laupäev on perepäev, ilma igasuguste tehnika ja nutiseadmeteta. Ja ilma interneeduseta.
Pakkisin ennast ja lapsed soojalt riidesse, võtsin kaasa pleedid, termose kuuma vaarikavarre teega, vahukommid ja vahvlid ning mõned värsked vastlakuklid ja imemaitsvad kananagitsad, pakkisin need korvi ja leidsime vaagnalt ka mõned mandariinid ja väljasõit võis alata.

Me ei sõitnud kaugele, vaid siinsamas järve ääres, tegime viimase lume pikniku.

Väike lõke, millel vahukomme grillida🍡 ja vaarikavarre teed juua. Pidasime jaheda tuule embuses vastu päris hästi, tervelt ühe tunni jagu tegevust ja jalutamist.

Siis läksime koju tagasi. Mõnusalt roosad ja punapõsksed, lõkkelõhnalised 🙂 Väike põnn nõudis oma tähelepanu, süüa ja kuiva mähet.

Siis suundusime ujuma. Loomulikult Aura veekeskusesse. Mitte järve. 😂Päris mõnus oli, tegelikult. Tund aega lobistamist ja solberdamist tekitas kõigile hea tuju ja hundisöögiisu. Millele leidsime leevendust mäkist🍔🍟. Vahest võib eksole 🤔

Tagasi kodus, oli jällegi beebipõnni kord süüa saada. Ja siis torkas pähe mõte minna sõita vanaemale külla. Lapsed joonistasid, rääkisime juttu, jõime teed ja paari tunni pärast sõitsime koju tagasi, enne kui väga pimedaks minna jõudis. Tee ääres, nägime kahel korral metskitsi. Seega loodus, kohtus meiega eile tervelt kahel korral.

Koju jõudes loobusime õhtustest igapäeva multikatest, ja mängisime väikeste tüdrukute äraarvamiste ja joonistamise lauamängu ning vaatasime hoopis Eesti Laulu 2019 valimist. Jõime sooja teed, näkitsesime erinevaid käsitööleivakesi maitsvate maitsevõietega ning krõbistasime vahvleid. Mõnus seltskond päeva läbi, maitsev toit ja soe tuba tõid kõigile väga ruttu mõnusa une. Mitte ühtegi vastuvaidlemist, kui oli aeg tuttu minna.

Ja mitte keegi polnud kordagi ninapidi nutiseadmes. 🤪Ja terve see päev, polnud vaja väänikuid noomida, juhendada või keelata. Väga väga mõnus perepäev. Kohal olemise päev🙃💛

🤗💕

Arutledes, kas beebid ja väikesed lapsed peaksid oma vanematega koos magama, jagunevad lapsevanemate arvamused kahte leeri. Osad usuvad, et see võib olla lapsele ohtlik nii füüsiliselt kui vaimselt, teised on veendunud täpselt vastupidises. Kuidas siis õige on? 

Aastal 2011 viis Michael. J. Breus, psühholoog ja unehäirete uurija, läbi uuringu, mis analüüsis vanematega koos magamise mõju lastele. Ta avastas, et väikelapsega voodi jagamine ei avalda mingisugust negatiivset mõju tema arengule ega ka käitumisele — kogu mõju on ainult positiivne. 

Healthy Child lehel välja toodud uuringust selgub, et lapsed, kes kuni viieaastaseks saamiseni koos oma vanematega magasid, olid kõrgema enesehinnanguna ja kogesid elu jooksul vähem süütunnet.  Laps on tulevikus hoolivam 

Uuringus leiti sedagi, et just need lapsed on suurimad kallistajad ja tunnete jagajad, kes vanematega koos magasid. Beebid, kes väiksena koos vanematega magasid, tunnevad täiskasvanuna end füüsilist lähedust ja tähelepanu jagades ja saades mugavamalt . Dr. Searsi sõnul käituvad koos vanematega maganud lapsed koolis paremini. Seda võib põhjendada lapse sisemise turvatundega, mis tagab lapse rahulikuma ja tasakaalukama käitumise. 

On levinud arusaam, et lastel, kes on vanematega koos maganud, on palju raskem tulevikus iseseisvuda.  Norte Dame’i Ülikoolis uuriti koos magavaid emasid ja beebisid ja leiti, et koos magamine, pigem hoopis julgustab lapsi iseseisvusele. Lapsed mõistavad, et vanemad on alati nende otsuseid toetamas, kuid neil pole kindlat vajadust oma vanematest sõltuda. Samuti ei teki vanematega voodit jaganud lastel hiljem probleeme iseseisva uinumisega, leiab ajakiri Psychology Today

Kui ma nüüd mõned aastad tagasi meenutan, siis kõik lapsed on beebidena maganud meiega ühes suures voodis emme kaisus. Aastaseks saades, hakkasid nad harjuma oma voodis magamist, kuid see voodi asus siiski meie toas, meie voodi kõrval. Ja hetkel on pisikese beebi uus voodigi meie voodi kõrval ,kus ta aeg ajalt mängib, pikutab. Kuid ööund magab minu kaisus ja minu voodis. Ja see on täiesti elementaarne, meie kahe jaoks. 💕

Vahel hiilivad suuremadki öösel oma teki ja padjaga, leiavad oma nurga meie voodist, kust ma nad siis hommikul ärgates avastan 😍

Uuringute kohaselt on need beebid, kes veedavad suurema osa nii ärkveloleku- kui uneajast ema  süles või kaisus, tervemad ja tugevama psüühikaga 😉 Osade põlisrahvaste beebid kasvavad üles kas ema külge seotuna. Ka näiteks Korea beebid veedavad oma emade süles 90% ajast, nii ärkvel olles kui magades. Ameerika beebid on aga 2/3 ajast üksinda kas voodis, kärus, turvatoolis, lamamistoolis või põrandal teki peal. 🙄

Lastearst dr Ronald Barr leidis oma uuringus, et ameerika beebid on märksa rohkem hädas koolikute ehk gaasivaludega kui need lapsed, kes kasvavad üles sellistes traditsioonides, kus beebid saavad rohkem emade süles olla ja kelle emad reageerivad nutule kiiresti ega lase titadel kaua üksi kisada. See ja paljud teised uuringud on hakanud uuesti ausse tõstma kasvatusstiili, mis on tuntud ja kasutusel „primitiivsetes” ja „naturaalsetes” kultuurides, kus imik on kogu aeg emaga koos ja kus ema täidab lapse soovid kiiresti ja vastuvaidlematult, ning lükkab vaikselt tagaplaanile vahepeal moes olnud kasvatusstiilid, kus juba vastsündinutest hakati kasvatama iseseisvaid, vaikseid ja vähe tähelepanu nõudvaid isikuid. 

Taas levima hakanud kasvatusstiil lähtub põhimõttest, et ema ja laps on üks tervik, neid ei lahutata enne, kui laps on selleks valmis ja ema annab lapse esimestel eluaastatel talle kõik, mida laps soovib — jäägitu tähelepanu, pühendumise, helluse ja hoole. Last ei jäeta üksi, tal ei lubata pikka aega nutta ja ta vajadused rahuldatakse võimalikult kiiresti. See tähendab, et beebi magab ema kõrval, saab rinnapiima nii kaua ja nii tihti kui soovib, päeval asjatoimetusi tehes on tita ema süles või kandelinaga selga/kõhule riputatud ning ema ja isa annavad endast parima, et mõista beebi soove ja vajadusi. 

Meie oleme alati lähtunud, et laste heaolu on prioriteet, ehk siis  beebipõnnist pisike armasnunnu väänik on minuga enamasti kogu aeg koos, ehk siis me oleme ühises ruumis, tema oma tegemistega põrandal tegelustekil, võrevoodis mängimas. Voodis kaisus magamas terve öö,  saab rinnapiima nii kaua ja nii tihti kui soovib ja me ei lase tal pikalt jonnijutu puhuda. Nojah, päris asjatoimetusi tehes kandelinaga seljas ei ripu, päris lapse aega ise ei sisusta, sest mäng ja maailma avastamine turvalises toas on siiski lapse nö töö. Ja kodus on siiski ka neli suuremat õde-venda, kel oma tähelepanu, kellega ja kellele mõeldes toimetada. Ei ütleks, et me suured iga jonni peale jookseks ja püüaks ülemäära mõelda, mida teada tahetakse anda. Kuid jonnida me tõepoolest tal ei lase. Ja unekoolitama 😱😳ma teda ka ei plaani. Sest enamasti läheb laps igal õhtul kenasti magama ja ärkab hommikul koos teistega.   🤫

Kasvatusekspert Naomi Aldort, kes on uurinud erinevaid kasvatusstiile üle kogu maailma, kinnitab, et jäägitu pühendumine on nii lapsele kui vanemale tegelikult palju lihtsam kui n.ö modernne kasvatusstiil, kus vanemaid õpetatakse lapsi eraldi tuppa magama jätma, unekoolitama, julgustatakse rinnapiima asemel pudelitoitu pakkuma ja nutu peale mitte reageerima. Kõik need tegevused nõuavad eriti tugevat närvikava ja kohutavalt palju lisavahendeid, samal ajal kui leebemat kasvatustiili viljelevad emad vajavad lapse kasvatamiseks ainult oma keha ja kandelina, millega laps enda külge kinnitada. Paradoks, kuid  vanemad, kes ei viitsi ega raatsi lisatoidu ja unekooliga jahmerdada ega pane väikest last teise tuppa, sest ei soovi unisena teda nii kaugel rahustamas käia, kasvatavad lapsest õnnelikuma inimese kui need, kes iga hinna eest last juba enne kolmandat eluaastat iseseisvaks suruvad. 

Kas ma hellitan nii beebi ära?  

Meile õpetatakse, et eelpoolkirjeldatud viisil üles kasvanud lastest saavad ärahellitatud ja saamatud jõnglased.  

Tõsi — nad võivad kauem ema-isa lähedust ja tähelepanu vajada kui need lapsed, kes on sünnist saati omapäi olnud, kuid kuna nende lähedusvajadus on alati rahuldatud olnud, kasvavad neist palju tervema ja tugevama närvikavaga ja intelligentsemad täiskasvanud kui nendest, kes on pidanud oma vanemate hoolt ja hellust suure nutuga taga nõudma ja lõpuks veenduma, et niikuinii keegi tema kutsele ja lähedusevajadusele ei vasta.