Väänikud on natukeseks ajaks taaskord toimekalt aktiivsuse laineharjal surfanud. Juba siis, kui aasta tuli uus, siis oli peas mõtteid kõigil ja nüüd oleme üritanud kõik oma visioone, klaaruda ja missioone sõnadesse pakkida. Kui on vaiksem hetk, selline kus saab jalad tagumiku alla kerida, sooja teki sisse pugeda, raamatulehti krabistada või teleris kanaleid scrollida ja videolaenutusest romantikast nõretavaid pisarakiskujaist filme vaadata. Siis on hea nentida, et alati ei pea olema igale poole kiire ja alati ei pea teistega võistlema, et parem olla. Väga mõnus tunne on, kui on vähe põnevust, ja on rohkem vaikust, kodust õdusust ja rahulikku kulgemist, ilma liigse sagimiseta.

Väänikutel oli palju väljakutseid, näiteks lugeda aasta jooksul läbi vähemalt 100 eesti kirjaniku teost läbi. Just. Patsutame endile õla peale, sest väänikud lugesid kokku 175 eesti raamatut, eesti autorite sulest 🙂

Vahepeal tegime uurimustööd, sõltuvushäiretest. Söömishäired näiteks, emotsionaalsusest tingitud söömine. Uuem avastus sõltuvushäiretest…kas raamatute lugemine võib ka liigituda sõltuvuseks? Milline lugemisvajadus on liiast ja millest see alguse üldse saab ja miks? Vahepeal, ma mõtlen, et see on võimalik küll, ja tekib kui elus on tasakaal paigast. Aga see on uurimustöö teema kursusel ja eks ma hoian teid protsessiga kursis 🙂

Ka pisematel väänikutel on raamatutega palju tegemist olnud. Raamatuesitlused ja küpsetiste testimised. Ka koolis on raamatute lugemine paranenud ja lasteaia lapski on lugemise selgeks saanud ja oma esimesed raamatud iseseisvalt suutnud läbi lugeda. Me oleme uhked üksteise saavutuste üle. 🙂

Jätkame kirjanduse lainel. Võtsime vastu uue projekti lasteraamatutele. Triibulise kassi poisi ja tüdruku seiklused. Ja muud tegemised. Kui ideest on arenenud kondikava ja kontidele juba lihast kogunenud, jagame lugu ja kutsume testima. Ilmselt kirjutame, ka siia mõned read, nagu varasemalt lubatud sai.

Ja siis oleme olnud hõivatud lastehoiu projektiga. Suveks ilmselt arendame ideid oluliselt. Jaanuar, veebruar ja märts on testprojektid. Jälgige blogi, reklaami ja tulge lustigem, kõik koos 🙂

Koolis tulid poolaasta hinded välja. Mõni hinne võiks ju parem olla, aga pool aastat siis veel ees, et püüda mõnes asjas veel parem olla.

Vahel ma mõtlen, et ma olen mõne blogija peale kade, sest noh peab ikka julgust olema, kirjutada kõigest, mis sülg suhu toob või igast emotsioonist peas. Kiruda ilma, poliitikat, inimesi ja tagaselja klatsida naabritädi Mallet. Jaah, meil on tujud, mitte tunded. Tujud on ebapüsivad, tunnetega on juba tõsisemad lood. Tujude ajel võime klatsi ja kirumist lubada, tunnetuslikult teame paraku, et tujude ajel tehtud teod on arutud ja toovad kaasa endaga riiud ja valesti mõistmised.

Seepärast ongi vahel dilemma, mida väänikud kirjutada võiksid. Jätkame oma koduse, kuid armastust täis kogupere blogiga, kuhu tähendame üles oma aja lood. Tujud, mitte tunded.

Tunded, mitte tujud.

Meie kõige pisem pereliige. Kõige pisem, kõige õpihimulisem tüüp praegu meie kodus. See, kuidas ta naeratab, ja meid kõiki kokku seob, me kodu, me südamed on üksteise eest tänulikud ja armastust täis.

Mõnikord ma olen hämmelduses, et kus on inimestel nii kiire, millal nad leiavad aja… Teinekord vaatan ma ringi, loen erinevaid blogisid ja mõtlen, et mille arvelt, leitakse teinekord see aeg. nendel teistel hetkedel, ma mõistan, et mul on vedanud. Kirjutan, siis kui tahan, siis kui on võimalust, et ma ei pea vorpima käsukorras oma postitusi, et ma reguleerin oma aega ise. Et ma ei peaks tundma sundust tegema seda, mis mulle meeldib, kellegi teise või iseenda võimaliku vaba aja arvelt. Niisiis, minu prioriteet on pere, suured lapsed, natuke väiksemad lapsed ja üks pisi pisike armas ja nunnu tegelane. Ja kui ma tunnen, et aeg ajalt jääb nagu ajast nende jaoks puudu, ma isegi ei võta plaani maha istuda ja postitusse sukelduda, kuigi vahel, just seda nimelt tahakski…nii, et see postitamise värk on veel nii mõnigi kuu üsna kaootiline. Seni, kuni suudame oma ühtse rütmi leida.

Lugesin üht raamatut…jälle 😀 Tegelikult olen neid küll vahepeal suht palju lugenud, aga ühes oli üsna palju mõtlemapanevat, näiteks selline asjaolu, et kõik jutud leiavad oma lõpu. Sellel hetkel, kui me ohates raamatu sulgeme, võib olla toolileenile nõjatume ja raamatule paneme, valdavad meid vastakad tunded. Ühest küljest rahulolu, kui autor on suutnud edukalt kõik otsad kokku tõmmata, meeldejääva fraasi kirja pannud ja tasunud kangelase moraalsed valikud, täites ta südamesoovid. Ja samas ka kurbus, et seiklus on lõppenud.

Vahel, nähes, et meil on jäänud lugeda kõigest mõni lehekülg, võtame aja maha, nautides iga sõna, lükates vältimatut edasi. Tegelased, keda oleme õppinud tundma ja armastama, ei ole enam meie elu osa. Võib olla avame raamatu uuesti ja lehitseme seda, otsides oma lemmikkohti, t uuesti läbi elada neid tugevaid tundeid. Ent teisel korral ei ole kirg enam kunagi nii tugev. Nii on ka elus. Kiirustame läbi päevade, mis meile antud, innukalt kogedes konflikte ja kirgi, püüdes läbi murda ja vallutada ning teada saada, kuidas see kõik lõpeb. Kui lõpp ootamatult vaatevälja tekib, oleme üllatunud. Me seisatame, pingutades meeletult, et nautida iga hetke. Päike särab eredamalt, naeratused tunduvad soojemad ja kuuleme armusõnu intensiivsusega, mis oleks lõikav, kui see poleks nii südantlõhestav.

Raamatule mõttega tagasi vaadates, mõistan ja näen iseenast, oma sõpru, tuttavaid ning mõtisklen, et mõnele antakse vara märku. Armastatud inimese surm, tõsine haigus, abieluprobleemid või üksinduse meeleheide- kuivõrd traagilised need ka ei tunduks, mõjuvad nad samamoodi suunavalt, nagu targad süžeeliinid raamatus, sundides meid tegema valikuid.

Elada iga päev täielikult. Tahan kallistada oma lapsi, suudelda kirglikult oma armsamat, armastusega ühendada hobi ja töö, nautida raamatuid, naerda südamest või viriseda koos sõpradega nagu titt. Kas pole elu mitte tore?

Ära oota, mingit suunavat märki, vaid peatu ja vaata iseenda sisse ja ümber.

Lastel on erakordne oskus puhuda igale asjale elu sisse, näiteks kui toolile või lauale teki peale visata, muutub see  tema arust lossiks, või koopaks. Lapseliku mängu võlu seisnebki selles, et ta elab vaevata muinasjuttu sisse. Meie vanemal piigal rikuti usk jõuluvanasse ja päkapikkudesse ära eelmisel aastal, kuid ei mäleta küll, et jõulud seetõttu vähem toredad oleksid olnud.

Kahju, et mõni lapsevanem kasutab seda usku, et jõulukuul  kasutavad laste usku selleks, et  terve detsembri nendega manipuleerivad ja ähvardavad:” Kui sa hea laps ei ole, siis päkapikudei käi ja jõuluvana kinki ei too. Ja et “pahadel” lastel kinki ei too jne.” Mihuke stress, see lapsele on. Olgu ta siis suur või väike,

Aga jõulud ei tähenda kalleid kinke ega mööda kaubanduskeksust jooksmist. Jõulud on midagi palju enamat. Jõul on mõnus püha, mil saame perega kokku, teeme koos süüa, laulame ja kuulame jõulumuusikat. Käime surnuaial ja süütame küünlad, siis saab valmis  õhtusöök ja siis  mingi hetk tuleb jõulutaat. Mõnikord võivad tulla jõuluvana kotist välja ka, igasuguse viguriga ja lõbusa kiiksuga kingid. Rõõmu peab ikka ohtralt olema.

No sellest pisikesest mööda laskmisest ma vist juba mainisin, kuidas laste jaoks igasugune jõulumaa rõõm ära rikuti, noh… mis seal ikka. Ütleme, nii et arenguruumi on ja tervelt aasta jagu on oodata, et mis järgmisel aastal korraldatakse.

Igatahes, mina olen vist kindlasti see inimene, kellele võib kingiks tuua raamatupoe kinkekaarte, või raamatuid kinkida, küünlaid jne – kõike, seda mida ma tean, et õpetajad, ja no mõned veel, kes tegelevad lastega, enam nähagi ei taha. No – mulle võib. 😀

Rääkides ühest raamatu autorist.

Nora Roberts, sündinud kümnendal oktoobril 1950  Marylandis, on USA kirjanik, paljude populaarsete romantiliste novellide ja kriminaalromaanide autor. 

Robertsi vanemad olid iiri päritolu. Nora mõtles lugusid välja juba koolilapsena, kuid kirja ei pannud muud kui koolikirjandeid. Alghariduse sai ta katoliku koolis. Montgomery Blairi keskkoolis õppides kohtus ta oma esimese mehe Ronald Aufdem-Brinkega. Nad abiellusid vastu vanemate tahtmist 1968 aastal, kohe pärast keskkooli lõpetamist. Neil sündis kaks poega. Abielu lõppes lahutusega 1983. aastal. 

Oma teise mehe, Bruce Wilderiga abiellus Roberts 1985 aastal ja nad on siiani koos. Neile kuulub raamatupood Marylandi osariigis. Robertsi debüüdiks sai armastusromaan “Irish Thoroughbred” ilmus 1981. aastal. Varem oli ta oma käsikirju kirjastustele pakkunud kolme aasta jooksul, kuid need ei vaimustanud kirjastusi. Lisaks armastusromaanidele kirjutab Roberts ka futuristlikke detektiivilugusid leitnant Eve Dallasest. 

Tema bestselleritel on olnud lai kiindunud lugejaskond üle kogu maa. Robertsile on kingitud anne luua põnevaid ja haaravaid lugusid kirest, pinevast ootusest ja tunnete jõust. Tema anne seisneb võimes lugeja oma tegelaste eludesse kaasa haarata – me elame, armastame, ja võidurõõmutseme koos nendega. 

Mulle meeldivad raamatud ja justtäpselt üks minu lemmikumaid autoreid ongi Nora Roberts. Olen ilmsed kõiki tema vanemaid teoseid  lugenud. Sattusin nädalavahetusel lugema aga midagi uuemat – Kaitsjate trioloogiat: “Saatusetähed”, “Ohete laht” ja “ Klaassaar” 

 Avades raamatu esimesed peatükid, hakkab justkui fantaasia film jooksma. Järgmise raamatu peatükid algavad pea samast, kus eelmine raamat lõpeb. Justkui vaataks telerist  seikluslikku, põnevat, tunnete rohket seiklusfilmi. Kui paned raamatu käest, on see kui filmi stopile panek, et hiljem jätkata samast kohast, kus pooleli jäi. Roberts, on kirjanik, kes läheb ajaga ainult paremaks, täiustades oma stiili, end arendades, et iga raamat, moodustab elulise loo. Arvata on, et olles lugenud läbi kõik varasemad teosed, tuleb järjest hakata läbi lugema, ka uuemaid.  

Kui liituda apollo klubiga, siis on võimalik saada iga soetatud 100 eurose ostu pealt 5 eurone kinkekaart, mida saab kasutada 1 kuu vältel, nii raamatupoes, kinos. Samuti on ka mõningad raamatud mega mega soodsa hinnaga. 

Samuti sai ära realiseeritud jõuluks saadud alkoholivaba glögi, jõuluhõngune piparkoogipakk ja aromaatne apelsin, mille ära söömist jäi tunnistama aromaatne apelsinilõhn toas ja koored kuivatuskausil aknal. Väikestviisi puhkus, kui beebi magab, teised lasteaias ja koolis. Õues on lumine ja külm. Selline mini puhkus omas kodus. Tunnine. Paarine 😍😊 

Vahepeal saab ka, asjalikum oldud. Näiteks osaleda suvises lastelaagrite korraldamise projektis, mis hõlmab koostööd mitmete lähiringkonna ettevõtete ja ettevõtjatega. Kui praegu juba asjalik olla ja  tegutseda, on palju lihtsam kokkuleppeid ja kompromisse saavutada, kui suvel, tipphooajal, mõned kuud enne projekti algust hakata aega ja ressursse panustama.  Ning lisaks on vaja ju leida lastele aktiivsemat, ja arendavat meelelahutust, kui juulikuus kollektiivne lasteaia puhkus taaskord tulekul. Minu meelest hea võimalus lastel leida uusi sõpru, arendada sotsiaalseid oskusi ( eemal nutiseadmest ja sotsiaalvõrgustikest) ja leida omale uus ja asjalik hobi. Laagrivahetusi tuleb ilmselt kolm. Igatahes, lisame jooksvalt infot 🙂 

Ennast asjalikuna tunda on päris hea, arvestades eelnenud aasta lõppu, mil haigusest puretuna, saatsime vana aasta, võttes uue vastu, kui lödi spagett, kuuma ja higisena, kuuma teed ja palavikualandajaid neelates. Mitte, et ma horoskoope usuks, aga seekord lubati ka midagi head….head ju ikka usuks 😉 

Teguderohket head seda-koera-  aastat kõigile 😎