jaanuar 2019 – VäikeVäänik x5

Varia jaanuar 30, 2019

Tunded, mitte tujud ;)

Ma pole saladust teinud, et millegipärast olen ma mõminaräppar Nublu fänn. Täna hommikul juhtusin lugema ühte blogi, mille autor kirus hullult bemmi omanikke ja siis lugesin seda blogiteksti ja järsku hakkasin lugema seda räppimise stiilis. Naljakal kombel päris nauditav oli…. “Jooksin kokku tallinn- tartu maanteel, keset lumelopa putru.”

Igatahes, seda postitust tehes, tuleb mulle meelde, et nii palju on räägitud, et ükski inimene ei tohiks enda sisse asju, tundeid, emotsioone, eeskätt negatiivseid koguda. Et kui sul on miskit mure, räägi välja, jaga. kui sind vihastab, midagi, jaga. Kui sul on midagi öelda, siis ütledki. Mitte, et kogud enda sisse, käis ja sisised ringi, kuni ükshetk….pauhti ja maa must. Ja teised, ümberkaudsed ei mõista, et mis sul viga, teinud ja öelnud siis varem.

Aga eestlane on kord selline. Hambad ristis ja on vait. Ajab oma asja. Ma tean, sest olen tüüpiline eestlane ja olen vait olnud väga väga pikka aega. Nüüd viimased aastad olen võtnud vabamalt ja suuresti oma sisse elatavad asjad otse või kaudselt loominguse ümber kirjutanud. Ja nüüd on võimalik ka siia kirjutada, sellist asja, mida ei saa otse ega kaudselt raamatutesse sisse kirjutada.

Hommikul sai kohvitassi manu seiklust 😉
Hommik oli mõnus. Mis siis, et õues oli soem, kui eile, kuid siiski ei tahtnud ärgata ja külma õue autot käivitama minna. Aga polnud hullugi, väga. Lasteaeda ja kooligi said väikesed väänikud rahumeelselt 🙂
Ja siis, tulles koju avastasin enda telefonist kaks vastamata kõnet. Helistasin tagasi, sest nii hommikul vara helistab, ikka keegi, kel hädasti vaja. Meie hommikuringi postiljon, ma arvan, sest ega ta ennast ei tutvustanud. Kähvas vaid, et helistas hommikul, et on pakk, summa ja kopikaid peale, et olen ma kodus.
Noo, ei ole. Ja siis tuli üsna tõre vastus, selline, et nagu ei julgenud väga midagi alternatiivset välja pakkudagi. “No aga mina tarisin paki juba autosse ja mis nüüd saab, vean tuira tuiratagasi või?”

Pobisesin, vaid, et jaa :/ üsna arglikult 😀
Ja siis kostus torust vaid piip piip. Ookei.

Olgu öeldud, tellisime hansapostist paki, mus pidi kohale jõudma 9.02. Eile tuli sõnum, et pakk on postitatud. Andsin kohe omniva infole teada, et soovin paki kojutoimetamist 5.02, sest varasemalt pole lihtsalt võimalik vastu võtta.
Olen siiani kõik oma pakid omniva poolt kulleriga kätte saanud, kes on olnud abivalmid, toredad ja keegi pole sellist kõneviisi näidanud. Täna hommik oleks kohvi kõrval justkui sahmaka külma vett krae vahele saanud.
Ma mõistan, et omnival keerulised ajad nende pakiautomaatidega aga kas tõepoolest võivad nad lubada veel ka sellist klienditeeninduse taset? Võib kõlada küll meie poolselt vastikult, aga kui ma olen oma tellitud paki eest tasunud postikulu, kas ma ei võiks eeldada ka viisakat suhtlusmaneeri? Järgmine kord, äkki ma ei taha transpordi teenust, kui sinna kuulub selline “tegija” postiljon-kuller.

Olen selle emotsiooni suurelt välja rääkinud ja usun, et edasi jätkub päev palju positiivsemas võtmes 😉 Täna on meie postituses palju juttu, emotsioonidest ja nende jagamistest, väljaelamistest ja sellest, kuidas see kõik inimesi hingeliselt ja võib olla füüsiliselt aitab. Sellest on palju kirjandust, kus räägitakse, et inimene peab kõik emotsioonid välja rääkima, kirjutama ja ühesõnaga pole tervislik negatiivseid tundmusi enda sisse koguda, sest nii võivad need mõjuda haigekstegevalt organisse, näiteks maksa.

Igatahes, pean siinkohal kohe, jagama oma emotsioone, hommikuse jätkuks. Mhmh, kui ma poleks nii pahviks löödud, siis ma irvitaks naerda ja oleks juba naerust kõveras põrandal. Aga kõigest kohe lähemalt.

Niisiis, helistasin Omniva klienditeeninduse numbrile, et kas saaks selle paki siis muul ajal kohale toimetada. Andsid vastuseks, et annavad info Tartusse edasi ja siis nad helistavad kokku leppimiseks mulle. Okei 🙂
No ja helistaski, seesama postiljon, kes hommikulgi.”Noh, mis häda nüüd lahti on?”
Üritasin, mitte nähvata ja hästi rahulikult seletasin, et jäi kokku rääkimata, millal pakk kohale toimetatakse, et kas 5.02 oleks võimalik. “Kui sularaha on olemas, siis mul vahet pole, muidu kui sularaha pole, siis ei saa.” No okei, jäi siis 5.02. 🙂 Kuigi norimise mõttes – kui ma tellin paki kulleriga, maksan kulleritasu, siis ma eeldan, et pakk tuuakse koju ka kulleriga, kellele on võimalik tasuda ka kaardimaksega.

Varasemalt ma oleksin vihastanud ja kaebuse esitanud. Aga…mulle teeb pigem nalja ja kaebust ei esita aga oma emotsiooni kirjutan ma endast välja küll. Keskmiselt selline: hämmeldus, ehmatus, pohhuism, hullumeelne soov irvitada, uus hämmeldus, rahulik pohhuism, vaikne naer enda sees, imestus ja hämmeldus. Mitte grammigi sarkasmi, viha või trotsi, nagu varasemalt võinuks tekkida. Aga ma tean ka, et ega need emotsioonid ju midagi ses teeninduses ei muudaks.

Seega kirjutan, lahkan oma emotsioone enda jaoks. Miks just sellised emotsioonid. Teen ka tähelepaneku endale, kasutada pakkide kätte saamiseks muid viise.

Kuigi kullerite vastu, pole mul endiselt midagi. Nii, et tehke järeldus, Omnivää 😉 ( minulikult ports musta huumorit ka ;)) Kuigi ma arvan, et siin lehel ükski Omniva eest vastutav isik, ei käi 🙂

Aga midagi head ka –
Ja juba – juba ongi käes nädala keskpaik, kolmapäev, mil nädala selgroog murtud saab JA reedeni on jäänud käputäis päevi. Oh, seda ootuselevust, kui palju seda mahub pisikese lapse sisse 🙂

Loe edasi

Ajaviide jaanuar 28, 2019

Ootused

Ootused ja lootused, on varmad meid panema paika eesmärgid, visioonid, mõtted ja isegi tegevuskava, sest inimene on kord juba selline, et enne tegutsemist planeerib, mõtteb ja kujutab vaimusilmas ette, milline peaks välja kukkuma või näima lõplik tulem. Meie pisem piiga ootab oma sünnipäeva, milleni on veel viis päeva, mille jooksul saab kalendris päevi kokku veerida ja lugeda. Täna on esimene päev.

Me kõik ülejäänud väänikud loodame, et pidu, mida me korraldame, tuleb täpselt nagu mõeldud. Kaksikute tähtkuju on kord juba selline, et kuigi detailide kallal nokitsemine on oluline enne pidu, kui ka peo ajal, on oluline ka tulem, emotsioonid lapsel, sel ajal, kui näeb kaunistatud peopaika, esimest külalist ja kõiki detaile, mis on mõeldud vaid talle.

Täna, 7 aastat tagasi, põdesime suurte lastega tuulerõugeid. Minu esimesed. Ka möödunud aastal, suvel, juunikuus, oli “au” plikadel nendega tegemist teha. Arvatavasti külastavad, need pahalased meid kord veel, kui väike põnn lasteaia uksi kulutama käimas hakkab. Minu isiklik arvamus, parem lapseeas ära põdeda, kui hiljem. Kuid sihilikuna oma last tuulerõugetega nakatada, on ülimalt arusaamatu teguviis ja ma lihtsalt ei mõista, nende vanemate mõistust, kes nii teevad.

Varsti on lähenemas sõbrapäev. Me lapsed võitsid fb loosimängus tasuta 30 min fotosessiooni sõbrapäeva teemalise. Väga vahva. Ka lapsed ise on tegevuses olnud, et oma sõpradele vahva üllatus korraldada 😉 nii, et psstt 🙂

Meile toodi eile uus välisuks, pandi ette ka. Väga väga võimas. Uskumatu, kui palju mõjutab ikka korteri uks elu. Eelnevalt, me kuulsime kõike, mis koridoris toimus. Naabrite üles alla ja ringi käimist, välisukse kolksu, postlastide koljsu, kui postiljon jälle oli tujus ringi tuuseldada ja suitsu kimumist, iga poole tunni tagant. Ühesõnaga, mitte ühtegi üleliigset kolksu ega piiksu. Arvatavasti, püsib siis siin soe ka kauem sees kinni.

Muidugi, ega korterelamus on naabritega suhted olulised, kuid siiski tahaksin teha ühe tähelepaneku – kui ühel naabril on midagi vastukarva, tuleks jutt ära klaarida kahe naabri vahel, mitte nägu täis sõimata töömeestel. Jaa, me töömehed said pragada, ülal elavalt vene rahvusest meestetahvalt, kes arvas, et töömehed peaksid jätma katki oma töö, olles eest ära võtnud vana ukse, katkestama oma töö, kuni nende laps magab ja siis jätkama, kui nende laps on ärganud. Tore helesinine unistus. Mul on samamoodi väike laps, kes eile palju rohkem magada tahtis kui seda tegelikult sai. Jah, tõepoolest. Teised teevad remonti, müristavad – mulle isegi eelmise uksega ei kostnud seda niipalju sisse, et nurisema või tõmblema minna. Aga näed, on inimesi, kes ei pea paljuks …. vähemaöt, ma ei kuule enam, kuidas ta päevas 24x suitsu käib õues kimumas, kuigi jah, ka pidev peal istutava mänguauto veeremine üle magamistoa (minu) lae ei pane just rõõmust hüppama, aga ma ei näe ka mõtet seepärast närima minna. Kortermaja rõõmud, nagu öeldakse.

Käisime hobuseid vaatamas. Leiba ja porgandeid ja kuivatatud õunu viimas. Tuli igatsus, uuesti trennis käima hakata. Õnneks, läks see mõte suht ruttu üle. Kuigi tallilõhn, hobused, hein, krudisev lumi , ohh missugune nostalgia laks.

Jõudsime veel õuna roosi muffineid küpsetada, suitsukoodiga hernesuppi ja rosinakissell õuntega+ kohupiimakreem valmistada, varsti õppurid ju kodus.

Täna oli nii, ilus päev, juba hommikul, otsustasime, teha teistmoodi ja märkida ära fb sse, meie päeva hetked, mis täidavad (tee), tassikest või patareisid. Eks näeme, kuis välja kukub.

Loe edasi

Ajaviide jaanuar 26, 2019

Mõttepaus, mida ja kuidas kirjutada?

Väänikud on natukeseks ajaks taaskord toimekalt aktiivsuse laineharjal surfanud. Juba siis, kui aasta tuli uus, siis oli peas mõtteid kõigil ja nüüd oleme üritanud kõik oma visioone, klaaruda ja missioone sõnadesse pakkida. Kui on vaiksem hetk, selline kus saab jalad tagumiku alla kerida, sooja teki sisse pugeda, raamatulehti krabistada või teleris kanaleid scrollida ja videolaenutusest romantikast nõretavaid pisarakiskujaist filme vaadata. Siis on hea nentida, et alati ei pea olema igale poole kiire ja alati ei pea teistega võistlema, et parem olla. Väga mõnus tunne on, kui on vähe põnevust, ja on rohkem vaikust, kodust õdusust ja rahulikku kulgemist, ilma liigse sagimiseta.

Väänikutel oli palju väljakutseid, näiteks lugeda aasta jooksul läbi vähemalt 100 eesti kirjaniku teost läbi. Just. Patsutame endile õla peale, sest väänikud lugesid kokku 175 eesti raamatut, eesti autorite sulest 🙂

Vahepeal tegime uurimustööd, sõltuvushäiretest. Söömishäired näiteks, emotsionaalsusest tingitud söömine. Uuem avastus sõltuvushäiretest…kas raamatute lugemine võib ka liigituda sõltuvuseks? Milline lugemisvajadus on liiast ja millest see alguse üldse saab ja miks? Vahepeal, ma mõtlen, et see on võimalik küll, ja tekib kui elus on tasakaal paigast. Aga see on uurimustöö teema kursusel ja eks ma hoian teid protsessiga kursis 🙂

Ka pisematel väänikutel on raamatutega palju tegemist olnud. Raamatuesitlused ja küpsetiste testimised. Ka koolis on raamatute lugemine paranenud ja lasteaia lapski on lugemise selgeks saanud ja oma esimesed raamatud iseseisvalt suutnud läbi lugeda. Me oleme uhked üksteise saavutuste üle. 🙂

Jätkame kirjanduse lainel. Võtsime vastu uue projekti lasteraamatutele. Triibulise kassi poisi ja tüdruku seiklused. Ja muud tegemised. Kui ideest on arenenud kondikava ja kontidele juba lihast kogunenud, jagame lugu ja kutsume testima. Ilmselt kirjutame, ka siia mõned read, nagu varasemalt lubatud sai.

Ja siis oleme olnud hõivatud lastehoiu projektiga. Suveks ilmselt arendame ideid oluliselt. Jaanuar, veebruar ja märts on testprojektid. Jälgige blogi, reklaami ja tulge lustigem, kõik koos 🙂

Koolis tulid poolaasta hinded välja. Mõni hinne võiks ju parem olla, aga pool aastat siis veel ees, et püüda mõnes asjas veel parem olla.

Vahel ma mõtlen, et ma olen mõne blogija peale kade, sest noh peab ikka julgust olema, kirjutada kõigest, mis sülg suhu toob või igast emotsioonist peas. Kiruda ilma, poliitikat, inimesi ja tagaselja klatsida naabritädi Mallet. Jaah, meil on tujud, mitte tunded. Tujud on ebapüsivad, tunnetega on juba tõsisemad lood. Tujude ajel võime klatsi ja kirumist lubada, tunnetuslikult teame paraku, et tujude ajel tehtud teod on arutud ja toovad kaasa endaga riiud ja valesti mõistmised.

Seepärast ongi vahel dilemma, mida väänikud kirjutada võiksid. Jätkame oma koduse, kuid armastust täis kogupere blogiga, kuhu tähendame üles oma aja lood. Tujud, mitte tunded.

Tunded, mitte tujud.

Meie kõige pisem pereliige. Kõige pisem, kõige õpihimulisem tüüp praegu meie kodus. See, kuidas ta naeratab, ja meid kõiki kokku seob, me kodu, me südamed on üksteise eest tänulikud ja armastust täis.

Loe edasi

Kodu jaanuar 21, 2019

Muutustest. Jah, palun ;)

Märgakem ebapüsivust kõiges meie ümber. Ebapüsivus on justkui soovimatu tunne, kuid ometi nii loomulik ning eluks vajalik. Ebapüsivus tuleneb pidevatest muutustest meie ümber, kus miski ei jää püsima.

Iga sekund loob meie elus mingi uue hetke. Mis peamine – ükski hetk ei ole püsiv. Isegi, kui me tunneme suurt vajadust peatada vahel aeg ning jätta teatud hetk meie ellu püsima, ei ole see võimalik. Me võime tunda end kellegagi imeliselt ning soovida, et nii jääkski, kuid mitte miski pole jääv. Kui kindlad me siis milleski või kelleski olla saame? Fakt on see, et ei saagi. Ning see ei ole halb ega kurb, see on lihtsalt elu kirjutamata seadus. Me saame olla kindlad vaid enda olemasolus ning see, millisena me oleme, sõltub samuti vaid meist endist. Kõik inimesed meie elus ei ole jäävad ning nende rollid võivad vahetuda kiiremalt, kui me sooviksime. Mõni inimene tulebki meie ellu selleks, et sealt sama kiirelt välja kõndida. Kõik inimesed ei ole loodud meie elus olema. Kui me seda lihtsat asja mõistame leiame palju vähem kohta pettumusele ning kurbusele, kui kellestki ilma jääme. Pea meeles, et mitte keegi ei saa sulle haiget teha, kui sa ei lase endale haiget teha.

Inimesi, kes meie ellu püsima jääksid on vähe, isegi vanemad ei ole meiegi tavaliselt elu lõpuni. Meie elus on vaid paar inimest, kes väärivad kohta meie kõrval terve elu ning oskavad seda kohta vääriliselt hinnata. Kõik teised tulevad ja lähevad- see on paratamatus, sest kõigil meil on mingisugune roll teineteise elus täita. Me pole loodud jääma teineteise kõrvale kauemaks, kui õppetunnid on õpitud. Seega oleks vale kellesegi klammerduda, ometi on see nii raske.

Ainus, mis sa teha saad, on muutustega kaasa minna ning mitte proovida neid enda elus vältida. Trots, mis tekib, kui miski meie elus muutub, on loomulik tunne meie kõigi jaoks. Kuid pea meeles, et kui kõik muutub kõik, siis muuda kõike. Haara need kiirelt mööduvad hetked oma elus enda kätesse. Naudi kõike siin ja praegu teadmisega, et muutused on elu loomulik osa. Ära tunne nördimust, kui keegi sinu elust välja kõnnib või rolli vahetab – miski sai lihtsalt uue kuju ning nii pidi minema. Valitse oma elu ning tee ise enda elureeglid. Ära lase kellelgi juhtida end paremale või vasakule, kuhu sa pöörata ei sooviks. Ära lase kellelgi endale halvasti öelda. Ära loobu kellegi ega millegi nimel oma unistustest või soovitud asjadest. Ole iga päev parim versioon endast ning õhtul tee endale pai.

Väldi tõsist elupilti, kus kõik peab toimima kindlate reeglite järgi. Proovi mängida ning märka, kuidas sinu ellu saabuvad mängukaaslased. Mitte mängukaaslased, kes sinuga mängiks vaid inimesed, kes oskavad samuti eluga mängida – tantsida üksi kodus, armastada väikeste puudelehtede ilu ning hinnata varajast tõusvat päikest.

Meie elu kulgeb kui jõgi, mis voolab kord ühes, kord teises suunas. Vool aeglustub, siis jälle kiireneb. Nii on elus hetki, mil oled tasakaalukas, teisel hetkel aga otsid iseennast – oled kõhklev, tasakaalutu. Sinus on miski, mis käib Su peast läbi kui tuul, mis kord puhub ühelt, kord teiselt poolt.

Need on Sinu mõtted, mis takistavad Sul muutuda ja olla pidevas arengus. Kuid muutused on sama ilusad kui suveöine taevas, mis ühe hetkega muutub sinisest oranzikas-punakas-kollakaks värvidemänguks. Nii on ka Sinu sisemusega – luba endal muutuda ja su ellu tuleb rohkem värve.

Vahel satun tupikusse ja ei tea kuidas edasi toimida. Olen kohanud ka inimesi, kes on abielus, mis ei tee õnnelikuks, vaid hoopis õnnetuks. Näinud, kuidas tehakse tööd, mis midagi ei paku. Tuttavaid, kes elavad elu, mis ei paku rahuldust, mis ei tee õnnelikuks, vaid hoopis õnnetuks. ning ühel hetkel saab sellest kõigest neil küllalt. Miski pole nii nagu võiks. Pidevalt toimuvad enda sees sisemised võitlused ja ebakõlad – miks minuga, miks, miks ja veelkord miks?

Lõpetame miksimise ja teeme otsuse.

Ole julge oma vanadest harjumustest loobuma – see võib avada uue elutee ukse. Astu julgelt sellest sisse. Selle sammu toel võib meie elu muutuda ühe hetkega. Astuda vanast uksest välja ja avada endale uus uks. Nagu ka Hiina vanasõna ütleb:

“See, kes iga sammu astumist pikalt mõtleb, veedab kogu elu ühel jalal. “

Olemaks õnnelik, julgen muutuda ja julgen olla Mina ISE, mitte ei kanna maski, et kõigile meeldida. Kui suudad muutuda ja areneda, siis pannakse seda tähele ja Su ümbruskond ka muutub. Mida lähemale Sa jõuad oma tõelisele minale, seda rohkem asju hakkab Su ümber muutuma. Inimesed on meie ümber just sellised nagu meie ise.

Märkan, avanen, olen. Armastan.

Ma võin näha roosi avanemist, kuulda vaikuse murdumist, näha kuidas vihmapiisad mööda akent alla libisevad. Võin tunda inglite puudutust oma elus. See kõik tuleb sellest, et suudan muutuda ja pidevas arengus olla.

Tuleb olla truu, sest on neid, kes Sind usaldavad. Tuleb olla tugev, sest tuleb palju kannatada. Tuleb olla julge ja aus, sest on palju mida peab julgema öelda ja teha.See kõik on hästi lihtne ja kerge – selles peitubki asjade võlu. Lihtsus ja siirus Sinus eneses teebki Sinust selle, kes Sa tegelikult oled. Julge ennast avada ja näidata oma tundeid – ära karda, et sind ei mõisteta. Sind ümbritsevad vaid need, kes mõistavad Sinus peituvaid väärtusi hinnata ja nende armastus toetab Sind.

Ole Sina ise, sest sellisena oled parim, mis olla saab. Armasta ennast.

Leia vastused iseenda seest, sest teekond ehk muutuste tee on see, mis teeb meid õnnelikuks, mitte sihtpunkt.

Ja võikski jääda rääkima muutustest enda sees, enda õmber hinges ja peas.

Aga on ka muutused, mis absoluutselt ei sõltu meist. Minust. Sõltubki kellestki teisest, kolmandast, sõltumata ja pidevalt muutuvast tegurist. Ausalt, kõige viimasem muutus, mis tahetakse näiteks vastu võtta on kooliga seotuv – tahetakse läbi viia eelnõu, mis ei luba koolitunnil alata enne kella 9.00 hommikul. Päriselt? Äkki suruks läbi eelnõu, kus ka emad-isad saaksid käia tööl ainult 9-17.00, maksta igale ühele kättesaadavas tasus palka 1500 eurot, no minimaalselt eks ja ilma ületunde tegemata. Sh tagamaks tervishoid ja kõik muud kuuluvad hüved sinna otsa 🙂 Elementaarne eksole.

Kõige rohkem ärritab, miks tahetakse muuta süsteemi, mis toimib. Kõige pealt see asi nende koolivaheaegadega. Nüüd see koolitundide kella aeg. Minul hetkel on täiesti kama, alustagu või kell 10.00 vajadusel viin lapsed ise kooli- lasteaeda ja toon tagasi ka. Tööd teen kodus ja võin tööpäeva alustada ka kell 10. Aga need inimesed, kelle tööpäev algab 8, kes ei ela bussipeatuste lähedustes ja peavad enne tööleminekut näiteks lapse ka bussipeatusesse viima? Või kui laps läheb esimesse klassi, siis loomulikult viib lapsevanem oma lapse ise kooli. Aga kas aastast 2020 sügisest hakkaksid need vanemad viima oma lapsi tööaja arvelt kooli? Ja selle peale ei mõtle ka keegi, et hommikune pea on ikka värske ja parem pea 😀 Minu meelest, mida varem ärkad, toimetad ja õpid on päeva kõige produktiivsem aeg. Aga ilmselgelt, kes olen mina, et kooli härradele ja tähtsatele seaduse eelnõu koostajatele oma arvamust avaldada võiksin 😀

Muutused, on kuidas kunagi. Head, vähem head või nõmedad ja võib olla veidi vähem nõmedad aga selge on see, et see, kes me olime eile, ei ole me täna ega homme. Kogu aeg midagi muutub. Kasvame, saame vanemaks, kolime ja muutume. Muutuvad prioriteedid, inimesed me ümber.

Muutustega tuleb leppida, või siis kui me saame nendes muutustes kaasa rääkida, oma arvamust avaldada, et meid ikka kuulda oleks.

Täna oli näiteks lausa imeline täiskuu. varjutus. Võimas. Ka veel hommikul 8.00 ajal sai seda varjutust imetleda. Ja siis oli juba hommik. Imeilus. Külm ja karge.

Meie pisitirtsul hakkab lähenema juba 5 -es sünnipäev. Juba 5 🙂 Alles nagu oli ju beebi. Pisike.

See teine pisike beebi, kes ka saab kohe kohe kuu vanemaks, on juba roomamas. Tundub, et tahaks nagu käperdada juba, aga ei oska. Aga see käib kähku. Asend on igatahes juba käpas. Arusaamatu vaid veel, kuidas käsi ja jalg panna korraga koostööd tegema. Aga küll see muutub. Roomama hakkas suhteliselt üleöö, vaat nii, et ühel hommikul vaatasin, kus laps on 😀 Temal igal hommikul omad vaikuse ja tegeluse minutid, kus jutuvadina järgi saad aru, kuhu ta ennast nihverdanud on 🙂

Sellised muutused, näha oma lapsi kasvamas, arenemas. Minemas lasteaeda, kooli… ja ise koos nendega kasvamas, neid muutusi on lausa imeline jälgida 🙂

Loe edasi

Ajaviide jaanuar 16, 2019

Kuhu sa oled teel? Kus sa tormad. Oota!Vaata!Kuulata!Näe! Mõista!

Mõnikord ma olen hämmelduses, et kus on inimestel nii kiire, millal nad leiavad aja… Teinekord vaatan ma ringi, loen erinevaid blogisid ja mõtlen, et mille arvelt, leitakse teinekord see aeg. nendel teistel hetkedel, ma mõistan, et mul on vedanud. Kirjutan, siis kui tahan, siis kui on võimalust, et ma ei pea vorpima käsukorras oma postitusi, et ma reguleerin oma aega ise. Et ma ei peaks tundma sundust tegema seda, mis mulle meeldib, kellegi teise või iseenda võimaliku vaba aja arvelt. Niisiis, minu prioriteet on pere, suured lapsed, natuke väiksemad lapsed ja üks pisi pisike armas ja nunnu tegelane. Ja kui ma tunnen, et aeg ajalt jääb nagu ajast nende jaoks puudu, ma isegi ei võta plaani maha istuda ja postitusse sukelduda, kuigi vahel, just seda nimelt tahakski…nii, et see postitamise värk on veel nii mõnigi kuu üsna kaootiline. Seni, kuni suudame oma ühtse rütmi leida.

Lugesin üht raamatut…jälle 😀 Tegelikult olen neid küll vahepeal suht palju lugenud, aga ühes oli üsna palju mõtlemapanevat, näiteks selline asjaolu, et kõik jutud leiavad oma lõpu. Sellel hetkel, kui me ohates raamatu sulgeme, võib olla toolileenile nõjatume ja raamatule paneme, valdavad meid vastakad tunded. Ühest küljest rahulolu, kui autor on suutnud edukalt kõik otsad kokku tõmmata, meeldejääva fraasi kirja pannud ja tasunud kangelase moraalsed valikud, täites ta südamesoovid. Ja samas ka kurbus, et seiklus on lõppenud.

Vahel, nähes, et meil on jäänud lugeda kõigest mõni lehekülg, võtame aja maha, nautides iga sõna, lükates vältimatut edasi. Tegelased, keda oleme õppinud tundma ja armastama, ei ole enam meie elu osa. Võib olla avame raamatu uuesti ja lehitseme seda, otsides oma lemmikkohti, t uuesti läbi elada neid tugevaid tundeid. Ent teisel korral ei ole kirg enam kunagi nii tugev. Nii on ka elus. Kiirustame läbi päevade, mis meile antud, innukalt kogedes konflikte ja kirgi, püüdes läbi murda ja vallutada ning teada saada, kuidas see kõik lõpeb. Kui lõpp ootamatult vaatevälja tekib, oleme üllatunud. Me seisatame, pingutades meeletult, et nautida iga hetke. Päike särab eredamalt, naeratused tunduvad soojemad ja kuuleme armusõnu intensiivsusega, mis oleks lõikav, kui see poleks nii südantlõhestav.

Raamatule mõttega tagasi vaadates, mõistan ja näen iseenast, oma sõpru, tuttavaid ning mõtisklen, et mõnele antakse vara märku. Armastatud inimese surm, tõsine haigus, abieluprobleemid või üksinduse meeleheide- kuivõrd traagilised need ka ei tunduks, mõjuvad nad samamoodi suunavalt, nagu targad süžeeliinid raamatus, sundides meid tegema valikuid.

Elada iga päev täielikult. Tahan kallistada oma lapsi, suudelda kirglikult oma armsamat, armastusega ühendada hobi ja töö, nautida raamatuid, naerda südamest või viriseda koos sõpradega nagu titt. Kas pole elu mitte tore?

Ära oota, mingit suunavat märki, vaid peatu ja vaata iseenda sisse ja ümber.

Loe edasi

Kodu jaanuar 8, 2019

Jõulude sigin-sagin ja muu ajaarvamine

Lastel on erakordne oskus puhuda igale asjale elu sisse, näiteks kui toolile või lauale teki peale visata, muutub see tema arust lossiks, või koopaks. Lapseliku mängu võlu seisnebki selles, et ta elab vaevata muinasjuttu sisse. Meie vanemal piigal rikuti usk jõuluvanasse ja päkapikkudesse ära eelmisel aastal, kuid ei mäleta küll, et jõulud seetõttu vähem toredad oleksid olnud.

Kahju, et mõni lapsevanem kasutab seda usku, et jõulukuul kasutavad laste usku selleks, et terve detsembri nendega manipuleerivad ja ähvardavad:” Kui sa hea laps ei ole, siis päkapikudei käi ja jõuluvana kinki ei too. Ja et “pahadel” lastel kinki ei too jne.” Mihuke stress, see lapsele on. Olgu ta siis suur või väike,

Aga jõulud ei tähenda kalleid kinke ega mööda kaubanduskeksust jooksmist. Jõulud on midagi palju enamat. Jõul on mõnus püha, mil saame perega kokku, teeme koos süüa, laulame ja kuulame jõulumuusikat. Käime surnuaial ja süütame küünlad, siis saab valmis õhtusöök ja siis mingi hetk tuleb jõulutaat. Mõnikord võivad tulla jõuluvana kotist välja ka, igasuguse viguriga ja lõbusa kiiksuga kingid. Rõõmu peab ikka ohtralt olema.

No sellest pisikesest mööda laskmisest ma vist juba mainisin, kuidas laste jaoks igasugune jõulumaa rõõm ära rikuti, noh… mis seal ikka. Ütleme, nii et arenguruumi on ja tervelt aasta jagu on oodata, et mis järgmisel aastal korraldatakse.

Igatahes, mina olen vist kindlasti see inimene, kellele võib kingiks tuua raamatupoe kinkekaarte, või raamatuid kinkida, küünlaid jne – kõike, seda mida ma tean, et õpetajad, ja no mõned veel, kes tegelevad lastega, enam nähagi ei taha. No – mulle võib. 😀

Rääkides ühest raamatu autorist.

Nora Roberts, sündinud kümnendal oktoobril 1950 Marylandis, on USA kirjanik, paljude populaarsete romantiliste novellide ja kriminaalromaanide autor.

Robertsi vanemad olid iiri päritolu. Nora mõtles lugusid välja juba koolilapsena, kuid kirja ei pannud muud kui koolikirjandeid. Alghariduse sai ta katoliku koolis. Montgomery Blairi keskkoolis õppides kohtus ta oma esimese mehe Ronald Aufdem-Brinkega. Nad abiellusid vastu vanemate tahtmist 1968 aastal, kohe pärast keskkooli lõpetamist. Neil sündis kaks poega. Abielu lõppes lahutusega 1983. aastal.

Oma teise mehe, Bruce Wilderiga abiellus Roberts 1985 aastal ja nad on siiani koos. Neile kuulub raamatupood Marylandi osariigis. Robertsi debüüdiks sai armastusromaan “Irish Thoroughbred” ilmus 1981. aastal. Varem oli ta oma käsikirju kirjastustele pakkunud kolme aasta jooksul, kuid need ei vaimustanud kirjastusi. Lisaks armastusromaanidele kirjutab Roberts ka futuristlikke detektiivilugusid leitnant Eve Dallasest.

Tema bestselleritel on olnud lai kiindunud lugejaskond üle kogu maa. Robertsile on kingitud anne luua põnevaid ja haaravaid lugusid kirest, pinevast ootusest ja tunnete jõust. Tema anne seisneb võimes lugeja oma tegelaste eludesse kaasa haarata – me elame, armastame, ja võidurõõmutseme koos nendega.

Mulle meeldivad raamatud ja justtäpselt üks minu lemmikumaid autoreid ongi Nora Roberts. Olen ilmsed kõiki tema vanemaid teoseid lugenud. Sattusin nädalavahetusel lugema aga midagi uuemat – Kaitsjate trioloogiat: “Saatusetähed”, “Ohete laht” ja “ Klaassaar”

Avades raamatu esimesed peatükid, hakkab justkui fantaasia film jooksma. Järgmise raamatu peatükid algavad pea samast, kus eelmine raamat lõpeb. Justkui vaataks telerist seikluslikku, põnevat, tunnete rohket seiklusfilmi. Kui paned raamatu käest, on see kui filmi stopile panek, et hiljem jätkata samast kohast, kus pooleli jäi. Roberts, on kirjanik, kes läheb ajaga ainult paremaks, täiustades oma stiili, end arendades, et iga raamat, moodustab elulise loo. Arvata on, et olles lugenud läbi kõik varasemad teosed, tuleb järjest hakata läbi lugema, ka uuemaid.

Kui liituda apollo klubiga, siis on võimalik saada iga soetatud 100 eurose ostu pealt 5 eurone kinkekaart, mida saab kasutada 1 kuu vältel, nii raamatupoes, kinos. Samuti on ka mõningad raamatud mega mega soodsa hinnaga.

Samuti sai ära realiseeritud jõuluks saadud alkoholivaba glögi, jõuluhõngune piparkoogipakk ja aromaatne apelsin, mille ära söömist jäi tunnistama aromaatne apelsinilõhn toas ja koored kuivatuskausil aknal. Väikestviisi puhkus, kui beebi magab, teised lasteaias ja koolis. Õues on lumine ja külm. Selline mini puhkus omas kodus. Tunnine. Paarine 😍😊

Vahepeal saab ka, asjalikum oldud. Näiteks osaleda suvises lastelaagrite korraldamise projektis, mis hõlmab koostööd mitmete lähiringkonna ettevõtete ja ettevõtjatega. Kui praegu juba asjalik olla ja tegutseda, on palju lihtsam kokkuleppeid ja kompromisse saavutada, kui suvel, tipphooajal, mõned kuud enne projekti algust hakata aega ja ressursse panustama. Ning lisaks on vaja ju leida lastele aktiivsemat, ja arendavat meelelahutust, kui juulikuus kollektiivne lasteaia puhkus taaskord tulekul. Minu meelest hea võimalus lastel leida uusi sõpru, arendada sotsiaalseid oskusi ( eemal nutiseadmest ja sotsiaalvõrgustikest) ja leida omale uus ja asjalik hobi. Laagrivahetusi tuleb ilmselt kolm. Igatahes, lisame jooksvalt infot 🙂

Ennast asjalikuna tunda on päris hea, arvestades eelnenud aasta lõppu, mil haigusest puretuna, saatsime vana aasta, võttes uue vastu, kui lödi spagett, kuuma ja higisena, kuuma teed ja palavikualandajaid neelates. Mitte, et ma horoskoope usuks, aga seekord lubati ka midagi head….head ju ikka usuks 😉

Teguderohket head seda-koera- aastat kõigile 😎

Loe edasi