Archive

detsember 2018

Browsing

Ise olen lapsevanemana loll, kui ei taipa, et lasteaedades jagatud tasuta sissepääsu piletid lastele Jää aja keskusesse, pole seotud mingise turundusnõksuga. Igaljuhul, kogemus taaskord omaette ja lihtne tõdemus, et rohkem sellise stiiliga asutust lastega enam külastama ei tõtta.

Siis, kui see maja siin avati, siis oli lastel väga vahva, mõnikord lubati külalapsed tasuta sisse, teinekord ka vanemad. Giidid, ja teenindajad, väga vahvad, sõbralikud ja no, vastastikkune viisakus oli kõrges hinnas.

Igatahes, nüüd mõni nädal tagasi, lasteaias, anti mõlemale lapsele tasuta jääaja keskuse pilet, ega me väga ei süüvinud ka, sest, arvasime, et nimetatud päevadel, mil pilet priid sissepääsu lubas, pole meid koduski. Aga võta näpust, pool perekonda haiged, planeeritud käigud tühistatud, otsustasin lapsed saata täna vahelduseks siis jääaega. Vaatasime veel kodulehelt järgi hinnakirja, kus oli kirjas, et täispilet on 9 eesti uut raha ja lapsele alates 4 eluaastat 6 euri. Andsime kaasa 20, sest lapsed tahtsid juua ja nänni ka osta.

Lapsed tulid koju tagasi.”Emme piletiraha oli 20 eurot, suurtel kokku.” Ja koju tuldi nii ruttu, sest pisemal piigal oli tulnud köhahoog, ja tahtis juua. Kuid raha, enam näksi või joogi ostmiseks polnud.

Vaatasin siis kodulehte uuesti, piletiinfos oli seesama info, mis ennegi lugesin. Kuid, uudiste rubriigis oli jõulumaa artikkel ja tõepoolest, seal seisis, et jõulumaa pilet on 10 eurot, alates neljandast eluaastast. Ja jääaja keskuse uksel on silt, kustõepoolest kirjas, et sissepääs 10 eurot.

Ise olen lapsevanemana loll, et ennem korralikku eeltööd ära ei teinud eks ole? Ma arvan, et kui ma oleks seda teinud, poleks ma võtnud vastu otsust, poleks mõelnudki, neid sinna lustima saata. Võib olla need pered, kes tulevad kaugemale, vaatavad nagu meiegi ainult tava hinnakirja. Kas nad keeravad otsa ringi ja jätavad keskuse külastamata, kui avastavad, et külastushind on oluliselt kõrgem, kui kodus arvutatud?

Ma pole pahur, et pidin etenduse eest maksma, või meisterdati purkidest küünlalaternaid või ühe piparkoogi eest jõuluvanalt. Aga kui jõulumaa pilet on kallim juba täiskasvanu tavapiletist, siis, tekib küsimus,….mida ma siinkõvahäälselt ei esita. 🙂 lisaks leian, et sellised prii sissepääsu kaardid on kõva PR trikk, kuid kaua need ei toida.

Nimelt, kahe tasuta sissspääsu kaardiga said sisse mõlemad nooremad lapsed. Tavahinnaga ehk 6+6 oleks saanud suured lapsed. Ja neil oleks jäänud veel 8 eurot kamba peale jäänud kohvikusse. Kõik oleksid rahule jäänud. Oleksime teinekordki vb uudistama läinud.

Täna aga, said nooremad tasuta sisse. Kaks suuremat said 20 euroga sisse. Raha üle neil ei jäänud. Ja koju tulid üsnagi pettunud tegelased. Kui poleks neid sissepääsu 2 kaarti arvestanud ja oleks mistahes tavapäevas keskust väisanud, oleks piletiraha olnud 4×6 ehk 24 eurot ja kui oleks nende jõulumaa kuupäevadel tahtnud ilma kahe kaardita külastada, oleks kokku läinud 4×10=40 eurot. Ja kujutage, ette kui oleks tahtnud veel KOGU PEREGA ühise ettevõtmise teha.

Vaat selline jõulumaa kogemus siis.

Tooksin siia kõrvale Pokumaa jõulumaa, kus näiteks on tavaperepilet 18 eurot, kuid jõulumaa raames, oli pilet 15 eurot. Ja kogupere leiab ajakasutust, hinge ja tühja kõhu kosutust. Et nagu, ei pea vist teist korda ütlema, kus järgmisel aastal oma pere sammud seame…. 🙂

 

Tunnuspilt on instagramist, sest….ma põhimõtteliselt, ei lisa lastest pilte blogisse ega internetti, sest ajad lihtsalt on sellised. Suured ja täiskasvanud saavad ide oma olitide kasutamist ja otstarvet piirata, kuid võib olla aastaid hiljem, ei meeldi mu lapsele, et olen talle mitte meeldiva pildi, kuhugi interneti avarustesse lisanud.  Igal inimesel on ka erinev taju ja suhtlemisviis välismaailmaga.  Nii, et need beebid ja lapsed jäävad mõne blogisse jätkuvalt alles, üritasin lihtsalt seletada, miks meie pereblogis võimalikult vähe laste ja beebipilte on 🙂  Oleme selline kummaline perekond, mõne arvates, ilmselt edasi, sest…me usume päkapikke ja jõuluvana.

Lastel on erakordne oskus puhuda igale asjale elu sisse, näiteks kui toolile või lauale teki peale visata, muutub see  tema arust lossiks, või koopaks. Lapseliku mängu võlu seisnebki selles, et ta elab vaevata muinasjuttu sisse. Meie vanemal piigal rikuti usk jõuluvanasse ja päkapikkudesse ära eelmisel aastal, kuid ei mäleta küll, et jõulud seetõttu vähem toredad oleksid olnud. Kahju, et mõni lapsevanem kasutab seda usku, et jõulukuul  kasutavad laste usku selleks, et  terve detsembri nendega manipuleerivad ja ähvardavad:” Kui sa hea laps ei ole, siis päkapikudei käi ja jõuluvana kinki ei too. Ja et “pahadel” lastel kinki ei too jne.” Mihuke stress, see lapsele on. Olgu ta siis suur või väike,

Aga jõulud ei tähenda kalleid kinke ega mööda kaubanduskeksust jooksmist. Jõulud on midagi palju enamat. Jõul on mõnus püha, mil saame perega kokku, teeme koos süüa, laulame ja kuulame jõulumuusikat. Käime surnuaial ja süütame küünlad, siis saab valmis  õhtusöök ja siis  mingi hetk tuleb jõulutaat. Tänavu me küll jõulutaati ei näinud, … kui vanaema juurde jõudsime, oli taat jõudnud kingid juba kuuse alla poetada.

Aga täna hoopis . Täna on meie beebi põnn juba 5 kuune. Viis kuud tagasi, sündis pisike nunnu meie perre. ja meie vahva pere on veel nunnum ja need juba viis kooskasvatud kuud on olnud imelised. Palju- palju õnne meile .

  1. https://tartu.postimees.ee/4512691/reedel-algab-saadjarve-festival
  2. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=tartuvalla20180420.2.14.1
  3. https://tartu.postimees.ee/6462852/tauno-kangrole-terendab-voimalus-teha-saadjarve-aarde-400-000-eurot-maksev-kalevipoja-kuju
  4. https://www.riigiteataja.ee/akt/424102018072.txt
  5. http://tartuvald.ee/uudised-ja-teated/-/asset_publisher/F2Ztlvtux2Ce/content/aksi-kandi-rahvas-hiigel-kalevipoega-ei-taha?redirect=http%3A%2F%2Ftartuvald.ee%2Fuudised-ja-teated%3Fp_p_id%3D101_INSTANCE_F2Ztlvtux2Ce%26p_p_lifecycle%3D0%26p_p_state%3Dnormal%26p_p_mode%3Dview%26p_p_col_id%3Dcolumn-2%26p_p_col_count%3D1

Suvel oli mingi teema kihelkonnapäevadega. Eelnevatel aastatel on Äksi kihelkonnapäevad toimnud Äksi kiriku ja hotelli juures.Kogu üritus on olnud külastajatele tasuta. ja seni on olnud rahvast kui murdu. Lusti ja lõbu kõigile jätkunud. Juulikus oli ka Jääaja keskuse sünnipäev. Senimaani on olnud  välised tegevused tasuta ja maja seesmised  üritused tasuta. Õhtu kontsert siis pileti lunastamisega. Kõik muutub…ja sel suvel oli muutunud asjaolu, et nimetatud üritused olid vahetanud korraldajat.

Äksi kihelkonna päevadel oli järsku kehtestatud piletihind, ka kohalikele, niisama läbisõidulolijatele. Tegevus toimus jääaja keskuse parklas ja kogu ala oli kuni jää aja keskuse nurgast traataedadega piiratud. Isegi need, kes tahtsid minna kohalikku kauplusesse ostlema, pidid läbipääsuks pileti lunastama. Aia taga, seal kus asub kivipark, olid sisse seadnud, end poni inimesed, st sai teha ponisõitu ja läbi aia imetleda jänest, kitse, kana…aga vaat, kui pai tahtsid teha, pidid maksma – viieka näkku. Ka Jääajakeskuse sünnipäev järgmisel päeval oli aiaga piiratud, ja samal alal nõuti sissepääsu tasu. Loogiline, et meie pere kui ka muu majarahvas jättis selle ürituse vahele. Nõme oli küll lastele seletada, et näed, seekord peab sünnipäevale pileti ostma, ja siis kõige muu eest veel omakorda tasuma. Aga õnneks oli sel päeval toimumas ka kodukohvikud ja päriselt, usun, et see “sünnipäevast” ilmajäämine oli seda väärt 😀

Aga väike küla oli täis inimesi, kes ei olnud omastanud parkimiskorraldust juhendavaid juhiseid, lisaks ilmselt ei olnud oluline ka kehtestatud kiirusepiirang. Pargiti kuhu juhtus jne. Olgu, ühe päeva nimel – elavad kõik üle.

Aga kodanikualgatuse korras on tulnud grupp inimesi ideele, koguda kokku suur hulk raha ja panna püsti hiiglaslik monument Kalevipoja kuju kivi viskamas. 400 000 eurot maksev  7 m kõrgune kuju. Eespool on siis vastavat kuju, selle ideed kirjeldav artiklite kogu.

Mainin ära,et kui seda kuju ideed külas tutvustati, ei olnud kohalik rahvas sellega nõus. Korraldati küsitlus – ka sellele andsid kohalikud inimesed hävitava hinnangu. Ehk siis kohalikud inimesed ei soovi, et nimetatud maa ala läheks suvalise inimgrupi isiklikuks kasutamiseks kuni 50 aastaks ja keegi ei soovi ka hiiglaslikku kuju….Aga idee algatajad arvavad, et keegi teeb sobi ja hääletamistulemused on võltsid jne.

Minul ja mõnel teiselgi külaelanikul on tekkinud küsimused,  näiteks Kuidas selline suuremõõtmeline kuju peaks kasu tooma konkreetselt meie külale ja vallale? Kui ei too, kasu, siis mis eesmärgil see kuju püstitatakse? Kui elanikud on öelnud hääletuses “EI”, siis mis saab rahast, kes on selle kujule juba midagi annetanud? Kas see kuju tuleb mujale? Miks? Miks see kuju nii suur peab olema? Miks seda raha kohalike käest peab küsima? Miks see maatükk peab minema isiklikku kasutusse selle inimestegrupi kasutusse 50 ks aastaks?  Maatükk on ise väga ahvatleva asukohaga külas, eksole. Lisaks on seda ka paljud osta tahtnud. Aga vald pole müünud, sest tegu on valla munitsipaalmaaga, mida ei saa rentida, ega osta/müüa. Aga tundub, et mõned on kavalad…

Pigem kodanikualgatus, peaks olema midagi sellist, millest tõepoolest kasu ja arengut kogu külarahvale oleks. Küllap, siis ollakse ka altimad kaasa aitama, annetama. Praegu tundub aga kogu projekt paras sahker-mahker. Ka ei peaks olema seni aastaid vältanud ja toimunud üritused muutuma tasuliseks, et …. mille nimel see kõik?

Võib olla oleks see õige koht, kus keegi mõtleb tagasi, mis oli üleüldse kihelkonna päevade ajalooks, miks seda päeva tähistama hakati, kuidas tähistati ja mida see praegu kohalikele tähendab. Ka kohalikud kohanikualgatused peaksid teenima laiema ringi ja avalikkuse huve.

Kelle huvide eest võitleb aga hiiglaslik 400 000 eurone kive viskav kalevipoeg kapsamaa veerel?

 

Otsustasin, et alates nendest raamatutest alates, panen kirja, raamatusoovituse, mida mina aastal 2019, kindlasti lugeda soovitan. Teatmeteoseid jne, siit just ei leia.

“Igaviku äärel”,  ja

“Igavesti koos””  J.A. Redmerski     (New York Timesi menuk)

Elu võib sind kursilt kõrvale juhtida….kui oled otsustanud, et enam iialgi ei armu, kui kohtad kedagi, kes tundub just see õige…Kui kõik muu veab viltu, jääb armastus ikka alles.

https://www.apollo.ee/igavesti-koos.html ja https://www.apollo.ee/igaviku-aarel.html

Järgmised psühholoogilised teosed on “Ei iial enam”. Colleen Hooveri raamatuid tasub lugeda. Armastusest, hoolivusest, kui ka haigettegevatest tunnetest ja elu keerdkäikudest. Tuleb lugeda. Ei ole tüüpiline armastuslugu.

“Ma lasen sul minna” on teos, mis alguses ei kutsunud, kuid lugema hakates haaras endasse ja raamatu panin käest, kui see läbi sai. Soovitan. Lugu elu ja armastuse pahupoolest. Kohati julm ja haigettegev. Õnneks õnnelik lõpp.

 

Ma pole väga väga ammu aega saanud arvutit kaenlasse krabada, et paar ridagi sõpradele kirjutada, blogisse märkmeid teha, sest sel kuul, justnimelt sel kuul on prioriteet olnud midagi muud. prioriteediks on olnud haiged lapsed, pisikud ja muud batsillused, mida koolis, lasteaias, üsna kamaluga ja heldekäeliselt jagatakse. Ma olen olnud ühte meelt vanematega, kes on olnud vastu haigete laste lasteaeda viimisele. Samas, eks ole defineerigem üksmeelselt, milline on haige ja milline pole. Olgu, ma võiksin olla nõus, et haige laps on see laps, kes nakkab, aga kes meist võiks teda, et lapsel midagi nakkavat on, alles siis, kui viin lasteaeda köhasee ja tatise lapse ja teisedki hakkavad riburada jääma, aga siis on hilja, eks ole. Olgu, köhast ja nohust saan aru. Tegelikult, ei saa.Laps, kes on köhane, tatine, kes ennast halvasti tunneb, selle lapse koht ei ole lasteaias ega koolis. Tean, vanemaid, kes lasteaia hommikul lapsele rohtusid annavad, et esiotsa kasvataja aru ei saaks, et haiglane laps rühma jõuab. Aga lapsel endal on ju siiski paha ja halb olla.  Ja lapsed, kes just paranemas ja kelle organism vastuvõtlikum, võib ka uue pisiku külge saada. Aga vanemad, näed, kas ei saa aru või ei taha aru saada, et haige lapse koht on kodus. Köha, nohu või millegi muuga. Kevadel sai meie pere plikad näiteks lasteaiast tuulerõuged, põdesid 2 nädalase vahega läbi. Sel sügisel jagati peotäiega täisid – õnneks läks meist mööda. Järgmine “jagamine” oli leetrid, mis läksid meist mööda ja viimane uusim “röögatus” olid sarlakid, noorema lapse vastasrühmast. Kuna tegu on piisknakkusega, jätsin mõlemad lapsed paugupealt lasteaiast koju, sest ootasime seda põlvelõikust ja narkoosiga opi ajaks, ei tohtinud ka haigusi kehas olla. Nii, et paaniline organismide turgutamine ja ravi, käis ka eelviimasel päeval, enne haiglasse minekut.

Haiglas, sattusime samasse osakonda, samasse palatisse. Selle vahega, et õks õdedest oli tuttav ja laps tundis ennast turvalisemalt, kui eelmine kord, samuti oli seltsiks ka hunnik koomikseid, ristsõnu ja loomulikult telefon. Eks operatsioonijärgselt toibumine oli raskem ja nutusem, kui eelmisel korral, aga oodatust ja arvatust läks kõik kergemalt. Ka kirurg jättis parema mulje, kui esimesel korral. Igatahes, haiglast tulime omal jalal ja üsna naeratus suul ära. Rohkem, me ptui-ptui sinna minema tagasi ei pea. Lapsed said lasteaeda ja kooli tagasi, ja üsna uhkelt, saime tervelt nädalajagu päevi ära käia ja juba ongi taas jagatud kamaluga uus ports köha ja nohupisikuid, mis ära minna ei taha. Aga apteeki oleme nelja peale ravimite eest raha jätnud, pea 150 eurot, et vahepeal tekib mulje, et ma ülen ilmselt püsiklient kohalikus apteegis 😀 Apteekriga juba sinatame ja kui suvalises kohas linnas trehvame, siis varsti hakkame juba lehvitama ja üksteise pere käe käigu kohta aru pärima 😉

Ja siis vahepeal on selgunud, et vanema poisi kehalise kasvatuse õpetaja on…. On mis ta on 🙂 Igatahes juba kevadel, sai talle räägitud, et kuna laps jääb kehalisest vähemalt jõuludeni kõrvale, äkki saaks leida talle tegevuse, mille eest ta siis hinded kätte saab. Et annan varakult informatsiooni, siis ei tule see äkki ja saame õpetaja- kooli- vanema ja koduna kompromissi leida. Olgu, õpetaja oli nõus ja lubas mõelda. Jah, nüüd viis poiss vabastava tõendi kooli ja õpetaja küsis, et mida ta seni teha mõtleb, kui teised suusatavad tundides…. Ee….. okei 😀  Ja muidugi, mäletate draamat, kuidas lapsed ei tohtinud enam dressides jne koolis käia. Et kool ikkagi ameti asutus. Ja oleks ka eeldanud, et kui oli klassipildistamine, siis on klassipilt uhke ja ühtki dressides last seal peal pole. Õigus, lapsed ongi ilusad ja toredad ja ainus kogu, kes on dressides, on kehalise kasvatuse õpetaja/ klassijuhataja. Kas õpetajatel on siis lubatud koolis, tunnivälisel ajal, käia dressides, kui lastel see on keelatud? Samas, käivad keskkooli lapsed nii, et tulevad dressides kooli, koolis vahetavad lühikeste pükste vastu ja nagu jällegi, kas nii on lubatud? Et lugu nagu võrdsetest, võrdsematest ja kõige- kõige, kellele ükski reegel ei kehti 🙂

Aga hoolimata igasugustest imelikest tõvedest, apsakatest ja mööda rääkimistest, on meil täielikult hugge aeg. Ehk siis taanlaste moodi rõõmus ja õnnelik aeg.

Lumi, piparkoogid, mandariinid, glögi, kuum tee, soe tuba, uued kelgud ja pehmed karvased kindad, sokid. Läheme jõulukuuske tooma – üks kord aastas ikka võib endale kuuse tuppa tuua. Mis siis, et eriti ruumi pole, aga mis jõulud need ilma kuuseta on 😀  Sel nädalal on jõulupeod lasteaias, koolis. Harjutame süldi keetmist. Kuulame jõululaule ja hulganisti mõminaräppi 🙂 ja kui ma nüüd üks hetk Põnni lahkel loal paar minutit  kirjutamiseks saan, kirjutan ühe hugge aabitsast loo. Jõuluhullus, aga pisut teistmoodi, kui varasematel aastatel.