Archive

november 2018

Browsing

Ongi nii, et mu tutt uue beebi Põnni  saabumisest on möödas juba neli kuud. Õigemini 27.11 saab täpipealt 4 kuud. Oli ammu teada, et see beebi on teistmoodi ja mõjutab kõike, mis meie elus toimub. Nii on ka olnud. Suuremad lapsed on jätkuvalt väga vaimustunud. Ime, et beebi veel katki musitatud ja kallistatud pole. Nüüd on tüdrukud  ka üle saanud šokist, et beebi ei hakkagi nendega kohe mängima ja ringi jooksma. Kõige suuremad lapsed mõistsid seda muidugi varem ka, kuid neljane-kuuene olid täitsa segaduses 😀

Poeskäimised…..eee…jah 😀 Ma pole kunagi viitsinud kaua poes riideid ja jalanõusid otsida. Teha seda koos igavlevate väiksemate lastega, pidevalt näljase beebi ning tüdinenud koolilastega… Jah, järgmistel aastatel luban tublim olla ning terve suve shoperdada!

Kui tundub, et maailmas on midagi segamini, siis vaatan oma armast beebit või meeskonnaks sirgunud nelja kaasteelist ja tean taaskord, et minu kodu on seal, kus on mu perekond. 

Kuidas ma saaksin millegi üle õnnetu olla, kui mul on olemas nii palju, millest paljud inimesed muudkui unistavad? Mäletan aega, kui unistasin aastaid vaid ühest lapsest… Tean seda tunnet. Enam ei ole mul vaja unistada- mul on 5 last, kellega koos siinse maailmaga harjuda ning kellega koos seda iga päev üha paremaks muuta. Õnn on oskus  hoida olemasolevat siis, kui see olemas on, mitte kogu aeg igatseda seda, mida sul ei ole. 

Enamuse sellest aastast olin ma rase. Kogu selle aja mõtlesin, et pean kõik oma tööd ja tegemised ära tegema, sest kui beebi sünnib, ei jõua ma enam midagi. Raamatutega on tihti see, et ma suudan nüüdseks küll igal ajal kirjutada, aga sellegi poolest mõnikord mõni käsikiri lihtsalt ei edene. Ja alles pärast saan aru, et polnud selle raamatu kirjutamiseks õige aeg. Tavaliselt tähendab see, et mul on päris elus veel mõni inimene kohtamata, mõni vestlus pidamata, mõni kogemus saamata. Kui kirjutamine ei edene, siis on kõige õigem soovitus, et mine ela tavalist elu! Ja kui seda elu elad, siis õige raamatu jaoks tuleb õigel hetkel kindlasti mingi mõte.

Nimelt on nüüd trükikojas paljude poolt kaua oodatud “Juhtumine Saaremaal”
“Juhtumine Saaremaal”  oli kindlasti selline raamat, mis seisis ja seisis ning siis elu andis jälle lahenduse. Ei, see ei tähenda, et ma enda elu paneks raamatusse, vaid seda, et ma näen või kuulen midagi, mis minu tegelastega kokku sobib. Midagi sellist, mille peale ma ise poleks tulnud, et ka nii võib elada.

Aktiivne talv pole lõppenud. Lastehoiutoa projekti  valmistumise kõrvalt mõtlen ma, et kirjutan veel vähemalt ühe romaani valmis ja kaks lasteraamatut ootavad ka. 😀

Kuidas see kõik on võimalik? Sest mul on imeline beebi! Praegu vähemalt küll. Või noh- eks ta imeliseks jääb ka siis, kui oma magamis- ja käitumisharjumusi muudab, kuid praegu on Põnni harjumused vägagi töötamist soosivad. Olen jätkuvalt kindel, et lapsed teavad, milliste vanemate juurde tulevad. Minu beebi teab, et ainult emaks olemine pole kunagi minu eesmärk olnud. Ta teab, et minu lapsed kasvavad elamise keskel ja et lapsed kaasatakse ellu, mitte elu ei jää laste pärast seisma, ega elamata. Ja kuna beebi on rahulik, siis järelikult teen ma õigeid asju, sest just beebi ju tunnetab ema olemust kõige paremini ning tema käitumisest on seda kõige paremini näha. Suuremad lapsed on juba laiemas energiaringis ning nende käitumine peegeldab seda, mis toimub kõigis nende suhtlus- ja tegevuskohtades.

Töötulemuste saavutamist soosib muidugi ka see, et ma teen asju, mis mulle meeldivad ja on olulised. Nii jõuab ka rohkem. Nii ei loegi ma oma tegemisi tööks… või vastupidi- nimetan tööks kõiki tegemisi, kuid töö mõiste on minu jaoks kõik see, kuhu sa panustad oma oskusi, andeid, energiat. Olen kindel selles, et ma saan praegused tegemised tehtud tänu lastele. Mul on motivatsiooni, mul on inspiratsiooni, mul on vajadust oma tegemisi paremini planeerida.

Kõige olulisem- ma olen niiii tänulik kõige ja kõigi üle, mis mu elus on!

Nii lihtne see ongi!

 

Sattusin lehitsema pinteresti lehekülge, otsimaks küünlaid…sest noh, üks päev küsiti, et mis jõuluvana võiks siis kingikotti poetada. Aga ma siiani miskipärast olin arvamusel, et kõik mu lähedased teavad, et mulle alati sobib,  igasugused küünlad, erisuguse kuju, suuruse ja mis-iganes- peaasi, et küünal 🙂 Samamoodi, olen mina selline , kes võtab vastu igasugused tassid, kruusid, pehmed sallid ja muu selline kraam, peaasi, et piisavalt hygge emotsiooni kannaks 😀 Ühesõnaga hakkasin lehitsema siis seda pinteresti lehekülge ja ühtäkki avastasin, et vaatan hoopiski puu onnide stiilinäiteid, ja kuna ma ei suutnud kohe otsustada…..oli mõistlikum vist leht sulgeda ja midagi muud lugema hakata. Aga kuna mul ühtegi head raamatut, enam kodus pole, siis….   on see ettevõtmine “mis edasi” pisut keerulisem. Aga äkki ei peakski täna seda edasit järgnema ja võiks koos lastega üheaegselt teki ja padjaga sulanduda 🙂 Et siis homme veel rõõsam ja roosam ja toimekas olla.

Sest, miks me magame? Uni olla ju nõrkadele, kes meist poleks seda lauset kuulnud, eks ole 😀 Aga sattusin lugema eelkoopiat raamatust “Miks me magame?”

Autor: Matthew Walker
Pealkiri: Miks me magame
Lk arv: 374
Kirjastus: Argo

Ma polnud veel raamatuga poole pealgi, kui juba keerasin äratuskella tunduvalt hilisemaks. Eks see räägib enda eest. Seal oli nii palju õõvastavat, mis inimesega kõik mitte võib juhtuda, vaid kindlasti juhtub, kui sa korralikult ei maga. Eriti jubedalt mõjus see, kuidas autor teatas lakooniliselt, et nii Reagan kui Thatcher kiitlesid elu jooksul sellega, et nemad “vajavad öösel neli ja pool tundi und” ja mõlemad lõpetasid Alzheimeriga. Ja sinna lõppu mainib ta sama lakooniliselt, et Donald Trump kiitlevat sellega, et talle piisab kahest tunnist. Mnjah. Ma ei hakka siinkohal kõike raamatut ümber rääkima, sest Argo kirjastus peab ka ikkagi oma tulu saama ja teie lähete kõik ilusti ostate selle raamatu endale ja lasete kõigil tuttavatel ja eriti kõigil tuttavatel lastevanematel lugeda, käsu korras.  Kohvisõbrad – kas te teate, et kui te joote õhtul peale 19:30 kohvi, on pool sellest kofeiinist kell 01:30 öösel veel teie ajus ja ajab seal oma “püsi ärgas ja ärkvel” asja? Ma ise kohvi ei joo, aga oma perekonna õhtuse kohvi tahaks küll kangesti ära keelata …

Täna tõi kuller ära siis “musta reede” ajal soetatud beebivoodi. Kui ma  paki lahti võtsin, ja juhiseid lugesin – vaat siis ma mõtlesin küll, et miks ei võiks pood, kust ma midagi ostan, saata neid valmis ja kokku pandud kujul 😀 Juhend on eesti keeles, aga…… millegipärast formuleeruvad need sõnad mu pähe jõudes arusaamatuks hiina keeleks, millega ei ole lihtsalt võimalik midagi peale hakata 🙂 Õnneks sain kõrvalist abi ja juhendis lubatud 30 minuti asemel, sai võrekas kokku 45 minutiga. Millest 15 minutit kulus siis juhendiga tõtt põrnitsemisele 🙂 Aga voodi koos, lapsele meeldib. Ja mul endal ka turvalisem toimetada, kui tean, et beebil pole maha veeretamise või enese lükkamise ohtu põrandale. Tema liikumismeetodiks on hetkel jalgadega lükkamine… 😀

Täna on laupäev 🙂 nagu ikka tavaline multika õhtu eks ole. Aga kuna ma sundisin neid täna hästi palju õues olema ja kehalist aktiivsust üles näitama, siis olid nad enne multikat juba valmis voodisse pugema. Hetkel sain ühe oma tööprojektile joone alla tõmmatud ja tähistan imelist laupäeva õhtut, hinge ja vaimu kosutava rohelise teega ja kuuma vanniga. Sirvin vanemaid pilte ja..nad on nii nunnud, need viis väänikut. Mul on ikka kohutavalt vedanud, et mul on selline perekond ja suur tänu ka imelistele inimestele, keda võin oma parimaks taustajõuks nimetada. Aitäh 🙂

 

Mõni vaatab filme, mõni loeb raamatut…Mina olen see teine, pigem. Pole probleem mõne hea raamatuga end kuhugi ära unustada..eriti õhtuti, kui oleks tark tegu magama minna, nohistan mina kuskil nurgas veel raamatut lugeda. Olgu, täitsa voodis ja beebi kaisus ja nohistan raamatuga väljamõeldud maailmas.  Mul on juba lapsepõlvest saati raaamtud meeldinud, nende lugemine, kirjutamine, värskete raamatute värske lõhn ja uudsus, kui järjekordne raamatupakk saabus raamatukokku. Mind tihti noriti ja noritakse ka siiamaani, sest ma loen teistmoodi. Minu jaoks pole probleem õhtu jooksul 1-2 sisukat romaani või New York menukite bestsellerit läbi lugeda. Nii kui raamatu avan, hakkab peas pilt jooksma, nagu filmis. Aga päris paljud ei saa, aru, kuidas selline lugemine võimalik on 😀 Ometi, kui keegi küsib, võin lehekülgede kaupa jutustada, mis ühes või teises peatükis juhtus 🙂 Nii, et ma olen raamatu-hoolik? 😀

Raamatutega on see nali viimasel ajal, et…. ma loen, ja kui tunnen, et raamatus on palju ebaõiglust ühe või teise peategelase suhtes, ma ei suuda seda enam edasi lugeda. Ja on oht…. et ma jään heast kiiresti argnevast sündmustikust ilma, kui lasen end eelarvamusest juba esimeste ridade põhjal haarata. Olen, näiliselt peale vaadates otsustanud, et see on jama, ja jätan viimaseks. Ja siis selgub, et see oli üleüldse kõige parem raamat võetutest. Või siis…on raamat, nagu vein, mille järelmekk on parem, kui kohene maitse. Loed, oled justkui raamatu sees, samastud ja on üks emotsioon. Natukese aja pärast mõtiskled, lased veelkord filmina selle loetu kõik läbi ja siis taipad, kui erakordne oli teos, mida käes hoida said. Nii, on ka inimestega, sinu ümber – ärak unagi hinda inimest, kaane või esimeste ridade järgi. Väga ekslik. Käest pandud raamatut saad ju omasoovil ja ajal uuesti proovida, sirvida. Inimestega, kes mööda läinud, kelle varukast pole takistavalt sikutanud, nemad lihtsalt mööduvad.

Öeldakse vahest, et elu kui filmis või nagu muinasjutus, et kõik lõpeb hästi, ja elavad kuni…. Juba see lause on üsna kahtlase väärtusega. Esiteks raamat ja film lõppevad ära punktiga. Päris elus aga lähevad inimeste lood peale kokkusaamist, abielu ja lapsi edasi….tulevad argimured, rõõmud, ….Kui filmides ja raamatutes andestavad peategelased tihti neile tehtud ülekohtu oma kallimate poolt, siis päriselus sa ikka ju ei andesta….olgu, korra, kaks.

Edit: Tegelikult oli see postitus palju pikem, kuid see ei salvestunud ja arvutile restarti tehes, kadus koolikiusamise ja kiusajate kohta käiv lõik. Ju siis, see on ülevalt poolt märge, et seda ei peaks avaldama. On nii nagu on 😀

Aga kuna päev oli pikk ja raske. Ja tahaks praegu voodisse magama ronida, siis nii teengi 😀 ja jätan ütlemata sõnad, mida siia lõppu lisada oleksin tahtnud. Teinekord.

Järgmine postitus tuleb ilmselt kolmepealise draakoni kohta 😀

Teate seda artiklit, kus kirjutati, et emaks olemine võrdub mitte ühe täiskohaga tööga vaid lausa kahe ja poolega. See on töö, millel pole ette nähtud puhkust ega haiguspäevi. See on töö, mis ei lõppe õhtul kell viis vaid, mis kestab ööpäevaringselt, ilma pausideta hoolimata sellest, kas sa jaksad või ei. Emaks olemine on üks ilusamaid ja raskemaid asju, mida saab kogeda – selles pole kahtlustki. Aga isad? Kuhu nemad jäävad seal pildis? Kes näeb neid isasid, kes seisavad vankumatult oma laste ja naiste kõrval ning näevad vaeva, et tasakaalustada oma pere- ja tööelu. Neid isasid, kes elavad selle nimel, et hoida sära oma laste silmades. Aeg on märgata isasid ja anda neile tunnustust, mida nad väärivad. Aeg on anda isadele teada, et me näeme neid.

Märkame neid isasid, kes märkavad emade vajadusi. Kes annavad meile puhkust, kui seda on tarvis. Kes toovad meile juua, kui me ise ei saa. Kes teevad süüa ja hommikuti võileibu. Kes võtavad üle muud kohustused, kui selleks on vajadus. Kes näevad, mida on vaja teha ja teevad seda ilma kurtmata ega tänu ootamata. Kes teevad seda kõike, sest nad tahavad olla toeks ning teavad, et koos on see kõik palju palju kergem.

Märkame neid isasid, kes aitavad last kussutada või mähkmeid vahetada. Kes on toeks imetamisel ja julgustavaks hääleks nendel rasketel momentidel, kui emad enam ei oska või ei jaksa.
Märkame neid isasid, kes armastavad oma lapsi tingimusteta. Kes ka päriselt kuulavad oma laste jutte, tunnevad sellest rõõmu ning näevad vaeva, et oma laste sügavamaid hingesoppe mõista.

Märkame neid isasid, kelle jaoks pere on alati esimesel kohal. Kes on nõus oma pere nimel liigutama mägesid. Kes tunnevad kirjeldamatut igatsust iga kord, kui nad peavad olema neist eemal.

Märkame pühendunud isasid. Mitte ainult täna, vaid ka kõikidel päevadel, mis on olnud ja veel tulemas. Et isad tunneksid, et nende panus ja pingutus ei ole väiksem või tühisem, kui emadel. Et nad on võrdsed ja võrdväärsed ning ilma nendeta oleks see teekond palju raskem.


…..

Käisime oma kallitega Pärnus, isadepäeva tähistamas kogu perega ja sõpradega ning  jõudsime ära käia ka suurepärase, imetoreda ja minu ja ka pere meelest maailma parima fotograafi juures (Kristhel Vaht) kes meist imevahvad pildid tegi, oma kodu imetoredas jõulunurgas…isadepäeva, saabuvate jõulude ja 10.nda tähtpäeva puhul.

Ja vaat selline, mu imearmas perekond ongi 
Sind mu kallis, on  märgatud 

Juba pealkirigi on täpselt selline, nagu ta tundub – segane värk ja tundub, et mingi kääne on viltune. Aga kui juba on pahupidi päev terve päev olnud, siis vaevalt, et üks viltune kääne, kellegile ette jääb, kuigi mine tea.

Täna hommikul, oli selline tore päeva algus. Silmi avades, taipasin, et olin eelmisel õhtul koos beebiga rahumeeli uinunud ja õhtul pesema pandud pesu…. oli ikka pesumasinas ja väga märg. Hommikul otsisime asendusriideid, tuhlasime sokikastis, et leida sokke, mis ühte värvi või vähemalt samast paaristki 😀 Poiss läks kooli dressides, lootuses, et õpetajatel on dressi Paanika-Jaanika läinud üle ja / või nad ei viitsi stuudiumisse märkust kritseldama minna 😀 Tundub, et vedas.

Päeval nagu väga ei juhtunudki midagi. Õhtul läks mega kiireks, ja mõtlesime, et no hoiaks aega kokku ja telliks telli toidust. Ausalt, tellid, maksad ja siis nad saadavad umbes sõnumi, sisuga, et “Toidukoht X, tühistas teie tellimuse, sest asute tellimispiirkonnast väljas.” Ee…. no ja helistasin siis sinna toidukohta, ja sain teada, et nemad ei tühistanud…vaid hoopis tellitoit kulleril on see võimalus käsitsi tühistada. No olgu. Söögikohast anti mulle telefoninumber, kus siis sain uurida otse piirkonnajuhilt, mis värk sellega on, sest just 5 minutit agasi olid lapsed mööda sõitnud tellitoidu autot näinud, tupiktänavasse sõitmas. Igatahes, väideti mulle nii, et neil on muutused käimas ja seetõttu on jõutud järeldusele, et meie piirkond asub kaugemal ja 6 euro eest ei tasu siia sõitmine ära. Huvitav, kas vahepeal teepikkused muutusid ja lisandusid juurde mõned lisa kilomeetrid, mida võib olla eile, ja eelmistel nädalatel ei olnud. Olgu, kuidas on, aga kui selliseid muutuseid läbi kord viiakse, oleks kena ka kliente, kas kodulehel, või facebookis teavitada, et rohkem nende piirkondi ei teenindata. Siis keegi ei hakka oma raha sinna alla kinni panemagi, sest olgem ausad, kui nende kord näeb ette – tellimuse tühistamise korral, kantakse raha tagasi 5 tööpäeva jooksul, siis ….. oleks püsikliendi, nojah nüüd eks kliendi teavitamine üsna aus.

Lapsed olid häiritud 🙂 Mina ka. Aga tõtt öelda, polnud meie kaotus. Jah, jääme ilmselt 5 tööpäevaks mõnest eurost ilma, aga  meil sai köögis nalja, juhtus ka üks koomiline õnnetus, kuid kokkuvõttes sündis meil selline mõnus naljakas ja koos tegemise õhtusöögi aeg. Igatahes, valmis meil munapuder, suitsukana, herneste ja porgandiga. Röstsai juustu ja tomatiga. Ja piima, kellele keefir. Õhtuks eilseid küpsiseid. Ja voilaa 😀  Au revoir, de tellitoit.ee 😀 Liitusime hoopis Fitlapiga, sest kuigi jah, üsna kenasti edeneb programm talveks vormi (ümmarguseks) , siis tervislikus plaanis, peaks siiski teistsugust vormi taga ajama.

Ahjaa, kui ma eile just mõtlesin, et küll on tore, et sellel aastal koolis ei ole koolikiusamise probleeme olnud, siis täna pidin oma sõnu sööma ja üsna rängalt. Eelmise aasta pasarahe, tegi üsna ettevaatlikuks. Ja teate, lugu poisist, kes 3x hunti karjus ja siis kui hunt tuligi, ei olnud küla elanikud enam appi tulemas…Ja sama seis siin, meie ei saanud kiusamisest teada oma lapse kaudu, vaid….. läbi kolmandate isikute, kes olid näinud internetis midagi sellist, millest pidasid oluliseks meid teavitada. Ohh, ma mu meie! Ma ei mõista, kuidas saavad ühed inimesed olla, nii vastikud teiste suhtes, enda klassikaaslaste suhtes.  Kuidas võib üks õpetaja laps, pidada ennast teisest lapsest nii palju paremaks, et peab õigustatuks teist solvata, ja teha haiget väljenditega, mida tal pole õigust öelda. Meil on hea meel, et sellest teada saime, see on kindel, et ega niimoodi see asi nüüd küll nii ei jää.

Vedelesin, mingi pool tundi sooja vee all, siis tegin omale kuuma tee…Kui sa jõuluvana, seda siin loed, siis palun too mulle üks eriti uhke kohvi/tee kruus, koos punase pehme pleedi ja paksude tubaseks kasutamiseks mõeldud pehmete sokide ja hunniku kommidega 😀 või kott mandariinidega…..ja ristsõnade aastatellimus.

Nüüd peaks vist ühe tööasjanduse ka ära tegema. 🙂

Käisin eelmisel nädalal juuksuris, ja kuna tegu on hea tuttavaga, siis juttu jätkus kauemaks. Osalt, isegi läks nagu mõtisklemiseks teemadel, väikeste laste emad ja beebid ja suhtlemine sõbrannadega, kellel lapsi pole. Ma ei tea, ma ise vist pole nii hull kanaema, et räägiks end tuulutama minnes sõbrannadele, et näe, mu beebi pole juba teab mitu päeva kakanud ja viimati taka oli roheline, kollane jne 😀 Arvatavasti, neile, kellel lapsi pole, need väga teemat ei mõista.. Mina ei mõista, miks peab ennast tuulutama minnes üldse peol lapse kakast rääkima? 😀  Aga kas siis lapse saamine välistab siis suhtlemise beebidest, lastest ja kas värsked lapsevanemad peavad olema vaid kodus  või siis kuulama vaid teiste muresid ja irinat teemal, kuidas ilm on sant, töö on paha ja nõme ülemus on ikka eriti ülbe kuju, kes nõudmisega, et töötaja õigeks ajaks ikka tööle end veaks, teeb sõnulseletamatut ülekohut 😀 Tundub, et on seltskondi, kes ei mõista üht, ega teine esimest. Kuid, kas sõprussuhe polegi oskus minna kompromissidele, teha ja ka rääkida, kord ühele meeldivaid teemasid ja teinekord panna rõhku teisele?

Nii nagu näiteks mina. Mõni kolleeg on öelnud, et ma oma  hygge teemadega, ajan Bullerby juttude rida. Hugge on siis norrakate sõnavara, kuid sisse töötatud taanlaste poolt ja tähendab kõike, mis on õdus, mõnus, soe ja romantiline, kõik, mis teeb enesetunde heaks. Minu puhul siis lapsed, pered, ennast hästi tundev mina ja toimiv, ning ühtsus perekonnas. Kui mõni leiab, et see on nagu Bullerby, siis tegelikult…mulle see võrdlus isegi meeldib. Samas, kolleeg on arvutitehnik, ja töötab suures firmas, kuid…sõpradega koos aega veetes on üsna töökeskse jutuga. Kes taipab, kes mitte…ega see vähem sõbraks inimest tee. Sõber on ikkagi sõber, kui aeg ajalt minnakse kompromissidele, nii tegude kui sõnadega. Millal sina viimati kellegiga kompromissile läksid?

Jätkates Bullerby teemadel, eks ole 😀 ja niisamuti Hygge teemal – meisterdasime ajaviiteks lehttaigna- suhkruküpsiseid. Väga lihtne retsept. Osta poest lehttaigent, otsi välja taignarull, ja piparkoogivormid. Rulli ja hakka vormidega südame,- tähekeste kujulise küpsiseid välja lõikama. Pane ahju. Pärast riputa suhkurt peale. naudi kuuma teega. 😀 Apelsinimahlaga passib ka. See on nagu piparkoogitegu….  sisustab aega, arendab käelist tegevust, töö, mis arendab ja täidab kõhtu ka 😀  Õhtusöögiks klopsisime kokku tomati-suitsukana pasta. Mmm…imehea.

Lasteaias anti ette ülesanne esmapäevaks lasteaeda tuua näitusele sokiloom. Noh, ja  nüüd mõtlen siin parasjagu, et tegelikult saab väga lihtsate vahenditega ja väikese ajakuluga teha valmis vahva looma näiteks oma lapsele, kingiks kellegi teise lapsele. Vaja on ainult natukene pealehakkamist ja ideed. Meil valmis siis sokipaarist üks paks öökull, üks villasest sokist Villu ja lastesokist pisut pisem Pille 😀 😀 Villu on mingi Ufo moodi olend ja Pille,… vist, sõltuvalt nurgast kust vaadata aga midagi hobuse, eesli ja kavala rebase moodi 😀  Mis mul selleks vaja läks? Sokki, fliisi, niite, nõela, kääre, täitematerjali, nööpe silmadeks.

Lisan internetist leitud soki- kala pildi.  http://ennike-eluonlill.blogspot.com/2011/09/sokiloom.html – siit leiab ka õpetuse, kuidas valmib soki kala 😀

Mõnusat meisterdamist ja ja küpsetamist 🙂

Kutsuge sõbrad ka,

Head Hygge olemist.

Mis on õnne valem? Lihtne. Õnn on siis, kui sul on lapsed, kodu, pere, armastus ja igas õhtus kuum tee ja aknast välja vaadates terve taevalaotus säravaid tähti täis 🙂

Tegelikult, mis ma öelda tahan, on see, et tänapäeva inimestel on kogu aeg kiire-kiire. Küll tööle, koju, siin ja seal küll ühed ja teised toimetused. Mõnele mahuvad veel poodides shoplemised, spaatamised jne sinna kuhugi. Ma ei tea, mina vist ei jaksaks. Isegi suuremas kaubanduskeskuses “aja parajaks tegemine” on paras piin 🙂 Aga  oskus märgata kalleid enda ümber ja oskus sulanduda oma kallitega samasse aega on juba muutumas luksuskaubaks. Kui tihti sina, annad märku oma kallitele, et nad on kallid, armsad ja üliägedad? 😀 Et nagu näost näkku, äärmisel juhul telefonitsi..mitte kuskil suhtluskanalis tippides ja emoticone saates?

Meil on kodus palju armastust. Ja armastusest sünnivad armastusest ajendatud teod ja mõtted. Täna meie küpsetasime piparkooke, glasuurisime neid ja kohe testisime maitse ka järgi. Me vaatasime õhtust multikat “Baleriin” ja mugisime soojas, piparkoogilõhnalises toas mõnusaid küpsetisi. Soe tee, kakao vahukoore mütsikese ja vahukommidega. Lapsed olid päevasest müttamisest nii väsinud, et kustusid ilma unejututa kohe peale  multika vaatamist.

Ja niiviisi nohistamist kuulates, mõtlesin, et teeks proovi, prooviks vaadata ülepika aja telekast romantilist komöödiat. Mõnus pähklitega shokolaad ja nagu ikka tavaks saanud kuum tee. Aknast kardina vahelt piiluvad tähed ja selline mõnus õhtu taaskord….

…võtan vist hoopis raamatu. 😀

Kas eelistate raamatut filmile või vastupidi? Ja miks just nii? 😀

 

Meil oli nii võimas perepuhkus eelmisel nädalavahetusel suvepealinnas Pärnus, et ma kohe pean soovitama ja kiitma Embrace apartmentide toimekat töökat, abivalmid töötajaid ja muud personali. Et asi ära rääkida, tuleb alustada algusest….Otsisin kogu perega Pärnus majutusvõimalusi, kus oleks mugav ja no need minu tüüptingimused täidetud. Minu üllatuseks olid enamus hotelle jm nendeks kuupäevadeks, mis me soovisime välja müüdud. Ja kogemata sattusin Booking. comis Embrace Apartmentide peale ja kuna pildid mulle meeldisid, panin oma soovid kirja ja läkitasin teele. Vastus tuli kohe.  Mõnus, kiire, konkreetne ja selline “vana tuttava” tunne tuli peale. Kõik, mis ma soovisin, need ma sain 🙂 Sain ka viimasel hetkel kirja, kus pakuti toa vahetust, sest teises toas vastas meie pere suurusele köögi lauasuurus.

Meie viibisime toas Emerald-Avatud planeeringuga, läbi kahe korruse paiknev apartement (55 m2) mahutab kuni kuus inimest. Esimesel korrusel on elutuba pääsuga oma terrassile, kööginurk, duširuum ja saun. Teisel korrusel on kaks osalise seinaga eraldatud magamistuba — ühes lai kaheinimesevoodi, teises kaks eraldiseisvat voodit. Itaalia tehnikaga varustatud kööginurgas on graniidist tööpind, pliit, õhupuhasti, mikrolaineahi, nõudepesumasin, veekeetja, külmik ja muud vajalikud tarvikud.

Teisel korrusel oli üks lai voodi, kuhu mahtusime meie, teisel pool vaheseina oli 2 eraldi voodit, plikadele ja allkorrusel diivan, kus siis suuremad lapsed leidsid omale mõnusa pesa. Saun ja kuum dush. Tuppa toodud õhtusöök ja hiljem veel puuviljavaagen ja vahuvein. No kas saab paremat puhkust tahtagi. Lapsed igatahes sattusid, nii vaimustusse, et avaldasid soovi sisse kolida 😀

Viimasel hommikul toodi hommikusöök lausa tuppa ja voodisse 🙂 Nii mõnus. Aitäh kokale, maitsvate, ja külluslike nii hommikusöökide, õhtusöökide kui magustoitude eest.

Seega, kel järgmiseks nädalavahetuseks plaane pole, siis võtke ühendust Embrace toimeka administraatoriga ja pange endale üliäge puhkusepakett kokku 🙂 Jõuate, enne jõulusaginat ja virr varri keerdus närvid sirgeks lõõgastuda 😀 Külastage Tervise Paradiisi veekeskust ka. Lastele kindlasti meeldib ja saab teistmoodi elamuse jälle. Apartmentidest umbes 500 meetri kaugusel.

Embrace majutuskompleks asub vaikses elamurajoonis Pärnu rannapiirkonna lähistel.

Internet on võtnud enda alla  suure osa meie igapäevasuhtlusest. Sellega seoses ka emotsioonidest ja emotsioonaalsetest olukordadest, mis tekivad internetis surfates, uudiseid lugedes, kirju kirjutades. Kui näost näkku suhtlemisel on meil võimalus tajuda ka suhtluspartneri keelt, olekut, siis interneti vahendusel sõltub meie arusaamsõnumist peamiselt kirjapandud sõnadest. Lisaks ka meie endi meeleolust. Sellele me sageli ei mõtle, kuid just see on see, mis võib olla allikaks, mis suhtluses konflikte või erimeelsusi loob.

Mõni päev tagasi, oli mul kokku lepitud jõulufotode sessoon Tartus, kuid teatud asjaoludel me ei saanud minna ja mõned tunnid enne, andsin ka märku fotograafile, et kahjuks me ei saa kokkulepitud ajal ettenägematutel asjaoludel tulla. Ma arvasin, et fotograaf, võtab teadmiseks, pakub uue aja ja…. on kõik okei. Aga ilmselt ei olnud tal kõige parem päev ja valas oma emotsiooni vastussõnumisse, milles teatas, et … nii hilisest tühistamisest hoolimata, saadab ta mulle 50% arve kogusummast, olgu ma nii kena ja maksku ära.  Noh, selle peale kargas hing täis ja tahtis vastumeili teele saata…..Aga tuli meelde, et egas tark ei torma 😀 Emotsionaalsena ei ole mõistlik lahmida. Hingasin 3x sisse ja otsustasin lasta olukorral settida. Juba paari tunni pärast tuli vastu meil, kus kirjutati rahulikumas toonis, et tema oli siiski selleks ajaks juba oma kulutused teinud ja stuudiosse jõudnud / ( 3 tundi ENNE meie kokkulepitud kellaaega) ja ( tal old siiski ka teised sessioonile tulijad) , kuid ta emotsionaalselt kõver, sest keegi teine oli ka oma kokkulepitud aja tühistanud. Kuid, et tal on ka lapsed ja pere toita ja arve jääb siiski mulle tasumiseks. Mitte, et ma sellega nõustuskin, sest minu meelest ei tekitanud ma sellist kahju, ning kas järgmine kord,…. hakkan ma üldse teavitama, kui ootamatu seik vahele tuleb? Selle järgmise korraga…. pakkusin välja, et maksan siis selle arve, noh jupikaupa ära ja et edaspidi meie koostöö jätkuks, sest fotostuudio mulle meeldis ja fotograafilgi esimesel kohtumisel viga polnud 😀 Ja siis sain vastu kirja, et edaspidi on nii, et hakkab olema ettemaks, et “Laiskadel inimestel oleks motivatsiooni ka laiskadel päevadel siiski kohale ilmuda.” Jah. Mis te arvate, kui palju on mul see soov kompromissile minna alles või seda koostööd üldse jätkata. Muidugi mitte!

Kuigi olen veendunud, et tegelikult kui tekib konflikti situatsioon, ei tohiks seda lahendada  virtuaalsetes suhtuskanalites, vaid tuleks leida siiski  leida aega ja võimalust kohtuda näost näkku või kasvõi telefonitsi rääkida.

Viie lapse emana olen olnud olukordades, mis pakuvad pea iga päev emotsionaalseid väljakutseid. Alati leidub peres keegi, kellel on paha tuju, kellele midagi ei meeldi, kel tekivad teistega ütlemised. Ja pea alati  kipub olema lapsevanem see, kes kõigist neist erinevatest emotsioonidest osa saab, kellet oodatakse, et ta lahendaks ebaõigluse, peletaks igavuse, nukra meeleolu jne. Kuigi erinevate olukordade toimetulek on jätkuvalt mulle väljakutseks, olen avastanud, et võti nende lahendamiseks on meis endis. Ehk mida paremini suudame lapsevanemana  oma emotsioonidest aru saada ja neid juhtida, hetkeolukorda tunnetada ning keerulistes olukordades rahulikuks jääda, seda paremini suudavad seda ka lapsed Seetõttu proovin sisse hingates maha rahustada esmalt ennast ja alles siis saan nii olla toeks oma lastele, et nad oma emotsioonidega toime saaksid tulla.

Oluline on ka lapsi jälgida, ja teada, mis on nende jaoks  parim tee – kellele meeldib üksi olla, kellele nutta, , kellel patja oma kurbus välja valada. See on esimene, mille jaoks lastele aega annan. Küll hiljem, jõuab  probleeme lahata – kui seda vaja.  Tuleb ette ka olukordi, kus  emotsioonide ohjamine välja ei kuku just kõige paremini, siis  on ülioluline, vabandada ja selgitada oma käitumist.

Nii, et vanarahvatarkus, et suppi kuumalt ei sööda, peab paika 😀