Archive

oktoober 2018

Browsing

Lõpuks ometi on kätte jõudmas aeg, mil mõnusast ahjupraest kõige enam lugu mõistad pidada. Suvel palavaga piisab ju paarist saslikukuubikust ja ohtrast koduaia rohelisest, et pilguga pilvede sõudmist saates kõht korisema ei hakkaks. Ent nüüd, kui, nina vastu klaasi, sügistormide raske käe all vitsana koolduvate põlispuude ahastust jälgid, ihaleb hing praksuvat tuld ja ahjuliha. Otsidki siis kapipõhjast vanaema kootud villased sokid välja, paned veekannu tulele ning uurid retseptivihiku neid va rammusamaid lehekülgi. Juba otsimis ja ettevalmistuste protsess on teekond omaette. Mõnus.   💕

Mis on see sügis? Hall? Tüütu? Märg ja vastik? Kole ja kõle reaalsusehoop peale õrnmagusat suvepäikest? Või hoopis kõige romantilisem ja kaunim iseenda,sõprade, tuttavate leidmise  aeg? Millal siis veel oleks mõnusam võtta ette jalutuskäike, kui mitte sügisel? Langevate lehtede all ennastunustavalt kallistada, rüübata oma armsamatega mõnus tassike teed, vaadata lendavaid linde ja punaseid pihlakamarju pihlapuu otsas, teha käsikäes mõnus teatrikülastus ja pärast pugeda kodus üksteise – teineteise kaissu ning nurrudes kuulatada aknale krabistavat vihma, ja aknaplekiga kolistavat tuult. No las aga olla. Peaasi, et pere koos. 

Elu mõnul on nii palju varjundeid. Mu selle aasta üks mõtetest on kuulata end üha ja teha seda, mis elust mõnusa teeb. Aeg ajalt, kipub see ununema, kuid püüame püsida reel. Peaasi, et ära ei unusta, et seal kus on armastus, tuleb seda ikka juurde!  Mulle meeldib selle aastane sügis. Inimesed, me ümber on toredad ja head 😉 Mina püüan olla tore ja heam, kui möödunud aastal samal ajal 😉 

Üritasin, mingi mõtte ajal, hakata realiseerima kauaaegset mõtet – tööprojekti, mis küll alustatud sai, kuid lõpetamata ilmselt jääb – no pole lihtsalt veel see aeg. Ja ausalt ka – kvaliteet ja hind määravad ka midagi. Odavam teenus, kaup pole parem – samahea kui näiteks vettpidavate kummikute asemel, võib ju ka kapinurgas seisvad sinised haiglasussid jalga tõmmata ja rahul olla. Nii, et kui minu visioon ja nägemus, mõningate takistuste taha takerdus, otsustasin, et teinekord tuleb see aeg. Kui just vahepeal midagi ei muutu, aga kui ei muutu, siis ongi aega iseennast rohkem kuulata ja laste jaoks rohkem kohal olla. Muidugi, oleks selle mõtte teostumine olnud päris suur samm, tõestamaks, et ka viie lapse vanemana saab ennast teostada, arendada ja oma pilgu läbi pakkuda teenust, mis vajavad minu meelest noored emad, et käia mõned tunnid tööl, või hoopiski puhkamas….sest kõigil vanematel ei pruugi olla kodust taustajõudu, kuhu vahel oma maimuke jätta. Ja maimuke jääb alati sinna rõõmsamalt, kus teised lapsed temaga mängida, arvestada ja lustida oskavad. Ja see oleks ka pikemas perspektiivis teatud sõltumatuse võimaldanud.

Valgust ja helgust ja rahu, mu sõbrad, ning aega enese ja oma kallite jaoks  Liiga sageli juhtub nii, et sellest ajast jääb puudu. Sest umbes triljon asja on teha ja need on nii ilmatutähtsad, et kui jätad tegemata, siis läeb maailm hukka. Või umbes nii. Mulle meeldib see  aeg, kus kell ei tiksu kuklas. See rahulikku aega, milles on hea olla. Üks armas sõber kinkis meile täna üheskoos olemise aega. Kutsus meid külla, et üheskoos ingleid meisterdada.  Nii lihtne oleks olnud öelda, et ee, ehk millalgi hiljem.. Sest tegelikult ongi triljon asja teha  Aga otsustasin, et mul on. Mul on aega. Ja kui see peaks ühel hetkel meelest minema, siis on mul nüüd enda ingel, kelle villast südames on kogu maailma aeg 

See on täna õhtul jällegi selline hetk, kus tänulik olla. Ma tänan 💕

Muideks, on täna õhtul ka Halloweeni õhtu. Nautige.

Järgmisel nädalal on isadepäev, ja siis üks oluline kuupäev veel, aga sellest juttu, millalgi järgmisel korral 🙂

💕

 

 

Valikud ja võimalused, mis need siis on? Mis mõttet need meie jaoks kannavad? Lihtsalt sõnakõlks, või siiski motiiv millegi jaoks? Edasiliikumiseks? Motiiv, millegi muutmiseks? Võimalus on juhuslikult segatud kaardid, täiesti juhuslikul ajal.  Võimalus on midagi käega katsutavat, või midagi käega  mitte katsutavat, teoreetiline püüe midagi juhuslikku püüda. Segane, kuid kes aru saab, mõistab elu 🙂 Valik, mis on valik? Kas see, mida sa valid, või valimata jätad? Ka valimata jätmine on valik. Kas valikud on tahtlikud, tahmatud? Kuidas otsustada, kas valik, mille valid, või valimata jätad on hea, või paha – kas see on käesoleva hetkel hea või paha, kuid mõne päeva möödudes muutub hea pahaks ja paha heaks? Kas valikud ja võimalused on eraldiseisvad, või käivad nad käsikäes? Kas alati on võimalus teha valik käega katsutav või hoopis katsumatu…Kas valik otsutada ühe võimaluse kasuks, välistab teise ja kolmanda võimaluse? Või kui…paistab olevat hea võimalus millekski, saavutada, püüda sinilindu? Sina tead, et sa saad sellega hakkama, kuid sul on vaja natuke kõrvalist abi.

…. Kas sa valid tee, kus pead eneseuhkuse alla suruma, ja küsid, kuigi tead, et eelnevate abipalvete tõttu sa ei saa seda abi enam? Või siiski sa valid, tee, kus hambad ristis, jääd nina longus uut võimalust ootama, sest käesolev uks just lajatati su nina all kinni, sest…sinilindu kinni ühe korraga  üksi ei püüta. Ja eelnevad sinu valikud ja võimalused, mis varem sinu heaks töötasid, on sinu vastu pöördunud.

Kas sa loobud püüdmast juhuslikult segatud võimalusi ja mõtled rahulikult üle, mis valikud on? Plaan A, plaan B või veel ka C.  Või oled täiskasvanulik ja loobud, sest …. kui ikka on näha, et iga järgneva valikuga satud ummikuse, siis ilmselgelt pole see käesolev ja peaaegu käes olnud sinilind sulle määratud.

Ega üle oma varju ei saa siiski hüpata. Tee selleks 10 või 20 kükki, tirelit ette taha ja kätelkõndi. Nii lihtsalt on. Mõned asjad tulevad kätte, lihtsamalt, mõned natuke raskemalt. Kuid kui tunned, et pead selleks pingutama, nii et kogu lust kadunud, ninast veri väljas ja hambad ristis edasi astuma, leiutama erinevaid viise, kuidas mõte vilja kannaks

…siis see on märk,  SEE ei ole praegu õige tee.

Ma usun oma ideesse, tehtud jõupingutustesse. Ma ise tean, kui palju ja mida olen asjade toimimisse panustanud, iseend. See on see, mis loeb. Mõnikord sellest piisab, mõnikord ei piisa. Mõnikord saab sellest kõigest õppetund, kuidaS karjapoiss hüüdis 3x HUNT, HUNT. Mõnikord stiilinäide, kuidas päevad pole vennad ning kuidas peaks endasse ja tehtavasse rohkem uskuma.

Mul on selle enesekehtestamise ja uskumistega endasse pisut probleeme. Kooliajal oli nii, et eesti keele ja kirjanduse õpetajale, ei meeldinud minu kirjatükid ja ega ta selle väljendamises ka eriti kokku ei hoidnud. Mõnikord ma kirjutasin klassikaaslastele kirjandeid, esseesid ja raamatute kokkuvõtteid ümber. Õpetajale, need väga meeldisid ja alati said need tüdrukud häid hindeid. Minu kirjandid, esseed ja muud kirjatükid – hea oli kui sain hindele pihta “4”. Veidi hiljem – nüüd mõned aastad tagasi, kui hakkasin kirjutama reisipakette jne kõike seonduvat….ma hästi hästi pelgasin vene keelt ja võõrkeeltesse tõlkimist. Mu partneriks oli neiu, kes tõlkis imehästi, kuid eesti keeles polnud ta just kõige teravam pliiat pinalis. No ja … ma ei julgenud ülemusele esitada oma töid, sest ma arvasin, et need pole piisavalt head. Ja alguses lasin siis kolleegil enda tööd tema omade pähe esitada. Loomulikult ülemusele meeldis, ja neiu sai palgakõrgendust.  Sai palgakõrgendust aususe eest, sest tema rääkis kohe alguses ülemusele ära, mis värk oli  “tema hüppeliselt paranenud kirjaoskuse ja väljendusviisiga”  ja mul kästi endasse uskuda.

Ma olen siin ennast üritanud ennast koolitada. Ja eile siis, seoses oma võimalik elujärje parandamise ja sissetuleku suurendamise potensiaalse tuleviku võimalusega, ma arvasin, et mul oli võimalus ja valik., küsida abi. Ma ju teadsin tegelikult, et seda abi ma ei saa. Kas ma küsisin, sest…et siis ma saaksin ennast õlale patsutada, et ma vähemalt küsisin ja tegin midagi enda heaks? Või ma küsisin selle pärast, et ma uskusin endasse ja projekti? Või sellepärast, et ma teadsin, et nii kui oled küsimuse esitanud, on vaja ka ennetavalt välja mõelda, plaan C. Kas ma tahtsin näha mis võimalused või valikud sõelale jäävad?

Mulle meeldib, kui inimesed oma äraütlemisel pikka juttu ei tee. Konkreetne ei ja konkreetne jah, sobivad. Kui pika juttu sinna kõrvale uhada, siis tekivad kõik mõtted, mida oleks saanud teisiti teha. Jeah, ma tean, et idee oli paberil mustandi järgus, aga ma olengi alati tormakalt kärsitu ja ja..jaa alati saaks paremini. Aga ma ei  teinud paremini, ei töötanud oma ideed välja, sest ma olin paar projekti käiku, paar sammu tagasi rutakalt ette astunud. Aga põhimõtteliselt, ma saan aru, MIKS ma sellisest projekti majandamisest, taotluste tegemisest loobusin. Ma nägin terve öö und, 100+1 erinevas võtmes, kuidas mulle öeldakse ei ja ma arvan, et sellest piisab. Unetud ööd, mingi pooliku projekti pärast. Ma olen piisavalt vana, et seda jama, mitte enam oma kaela peale võtta 😀 Öösel tahaks nagu normaalselt magada saada. Iluund ikka sellises eas juba vaja. Hommikul, ei julenud, ma vastust isegi mitte lugeda, sest osalt ju loodad ikka, mis siis, et kaine mõistus teab, et …. aga õnneks oli lihtne äraütlemine.

Seega katki nagu polegi midagi. Kui lust ja lõbu on alles ja ninna jääb veri alles, ja enda üle naerda oskan ma ka, siis…. oota sa sinilind, ma tulen – aga mitte kohe 😀

Kergem tunne on või nii. Vist. Eks see oleks olnud abiks, aga saab ka teistmoodi. Kui ma välja mõtlen, kuidas 🙂 Plaan Ü ? 😀

Pühapäeval oli mõnus hommik. Öösel keerati kella 1 tunni jagu tahapoole. Ärkad hommikul kell 7 ja avastad õudusega, et seinakella järgi on ikka veel 6. Ka õudu 😀 Terve päev oli sassis. Lastel polnud viga. Kelgutamine, suusatamine ja lumememmed. Super 🙂

 

 

 

Eile õhtul, hoiatati internetis, tugeva tuule ja halveneva ilmastikuolude eest. Soovitati lausa esimese lume hirmus autod koju seisma jätta ja liigelda ühistranspordiga. Nii absurdselt, kui see kõlab….elu käib ka väljaspool Tallinna linna ja liiklemiseks on vaja oma transporti. Tuleb olla lihtsalt tark, jälgida ilmateadet ja eelnevalt oma auto hooldada ja  teostada rehvivahetus, et …esimene lume tulek, ootamatusest ei sunniks autot koju jätma.

Meie hommik algas täna tasa ja targu. Ärkasime rahulikult ja toimetasime hommikusöögiga. Puder võisilmaga, võileib ja keedumuna ja kellele tema lemmik jook – kohv, tee või piim. Liitusime eile Fitlapiga ( juma teab mitmendat korda, aga sel korral ootan suuremat õnnestumis % kui eelnevatel kordadel. Usun, et teadmised veresuhkrust ja toitumispäevikust, aitavad ennast ja peret distsiplineerida. Ja ennast distsiplineerib, kui ka toidu korrad üles tähendad, sest nii näed, mis “jama”, endale päeva ajal ja õhtul teleka ees sisse ajad 😀

Täna muidugi tegime kohe ka patutoidukorra, sest meie kõige pisemal on täna minisünnipäev. Ja tellisime juba kuu alguses varakult tänaseks päevaks sefiiri kohupiimatordi ( Tüse tort ja Krõnksus Kringel). Mis muidugi maitses mega- hea, nagu alati. Sel korral, muidugi juhtus väike näpukas sünnipäeva lapse nimega, aga ega see, siis ju tordi maitset ja tänase päeva melu ei riku.

Soovitan oma lapse, või iseenda tähtpäevale, tellida just sealt maitsev tort, kringel või hoopis pöörduda eritellimuse soovi järgi maitsev küpsetis tellida.

Tordi me võtsime muidugi hommikul vanemate koju kaasa, ega siis nii uhket torti väikese seltskonnaga lahendada saa 🙂  Sõitsime sinna poole, siis oli huvitav ka ilmastiku olusid jälgida. Meie kandis, tibutas kergelt vihma, umbes poole maa pealt hakkas sadama lörtsi ja enam vähem vanavanemate väravast sisse sõites, hakkas langema laiade rätsakatena lund. Hiljem koju tagasi jõudes, oli maas päris arvestatav lumekiht. Ehk siis täna 27. oktoober oli see päev, kus maha sadas päris esimene valge lumi.  Värviline sügis andis teatepulga edasi külmale ja loodetavasti ka lumerohkele valgele talvele.

Praegu, muidugi pole eriti külm. Aga lapsed otsisid ise vabatahtlikult talvemütsid, paksud püksid, sokid, kindad ja riietusid vastavalt ilmastikuoludele vabatahtlikult. Minu rolliks jäi, suu ammuli ( lõug vastu põrandat 🙂 ) nende tegutsemist jälgida. Muidu ikka on tavaline teema “Ma ei leia,….”, “Ma ei tea, kus….”, Täna oli aga vaikus ja üksmeeles tegutsemine nagu puhas spioonide  tiimitöö 😀  Esimene lumi sai sisse õnnistatud: Esimene lumememm, ja taat ja paar vesist lumeinglit 🙂 natuke lumepallisõda ja kraevahele topitud lund 🙂  Kui praegu aknast välja vaatan, siis….. homme tuleb väänikutele lumelabidas pihku torgata ja käsk kätte, auto välja kaevamiseks anda 😀

Pärast vaatasime kes telekast tulevat multifilmi, kes vaatas aknast väljas langevat lund ja kerkivaid lumememmesid. Käisime soojas vannis, sõime pitsat ja jõime limpsi peale. Ühe tuttu jäänud vääniku korjasin põrandalt ja teisedki lasid end rahumeelselt voodisse suunata.

Praegu istun akna all, lonksan oma jõhvika mahla ja naudin oma kirjatööde lõpetamist. Oi, kuidas mulle meeldib lumi, lumesadu, ja sellega tekkiv  vaikne rahulolev tunne. Kui nüüd läheb külmaks, siis tekib ka härmatis ja jääpurikad ja selline kerge härmatis akendele, mis oleks justkui kellegi väga peene kunstniku kätetöö. Selle karguse ja värskuse ajal on nii mõnus toas mähituna pleedi kuskil lemmiknurgas nokitseda, raamatut lugeda, või ninad beebiga kohakuti  jutustada ja jälgida teise näoilmeid. Tuppa tulevatele  väänikutele sooja teed, kuumi pannkooke moosiga õhtusöögiks pakkuda. Varsti tulevad ettevalmistused jõuludeks – piparkoogid, kaneelisaiad jne.

Minu meelest üks väga tore, rahulik ja helgete mõtete päev oli täna.

Usun , et homme ka 😉

Just täpselt, juba postituse pealkiri ütleb kõik.  Tänane päev on midagi sellist, milles lihtsalt tuleb hoog maha võtta ja tänada kogu maailma selles eest, mis on mul olemas. Näiteks, mul on armastus, ja mul on perekond. Minu perekond, sealhulgas, minu vanemad, minu sugulased, minu lapsed, minu abikaasa. Mul on kodu, mul on tervis ja see kõik ongi õnn.

Mul on tänasel päeval olla põhjust tänulik, et mu esivanem sai haiglast välja, ja see probleem, mis tal oli, polnudki paha, kui algselt arvatud. Mul on põhjust olla tänulik, et ta operatsioon läks hästi ja et temaga on kõik korras. Mul on õigus olla tänulik teistele pereliikmetele, kes said aru, et mure esivanema tervise pärast, mõjutas mind ja nende igapäevast elu.Tänulik, selle eest, et pisike põnn magas neil päevil, kui haiglas esivanemat vaatamas käisime, rahulikult ja süstis esivanemasse oma rahuliku olemuse ja aeg ajalt naeratava, muutuvate näoilmetega rõõmu ja tröösti. Meil on õigus olla tänulik, eilsele rehvivahetuse tiimile.  Ja üleüldse olen ma tänulik, et universum aeg ajalt saadab mu teele raskemaid katsumusi, et pöörata tähelepanu pseudoprobleemidelt õigetele prioriteetidele. Ma olen tänulik, neile inimestele, kes meie ümber on ka rasketel aegadel, mitte vaid siis kui meil kõigil klemm kõrvuni 😀

Ma olen tänulik inimestele, kes võtavad vaevaks teha üllatusi ja kingitusi, ka siis,  kui ei ole kingisaajal sünnipäeva või muud tähtpäeva. See, kehtib ka kusjuures lillede kohta 🙂  Rääkides kingitustest – mu hea sõbranna, osales Vikipesa korraldatud loosis, mille võiduna loositi välja lõvi tähtkujus sündinud beebidele, tähtkuju loomaga nõude komplekt ( tass, taldrik, kauss ja lusikas) koos nime ja kuupäevaga. Me sõbranna võitis selle komplekti, mõeldes mu pisipojale. Ja et üllatus oleks suurem, palus ta Vikipesal ka ülejäänud meie pere lapsi rõõmustada uhke üllatusega. Igale ühele nende nimega  tass, taldrik ja kauss. Aga loom oli mitte tähtkujust, vaid loomaasta, mil laps sündis. Ja ausõna, see on väga võimas kingitus.

Ja lilled – mulle saadeti lilled ühe kolleegi poolt, lihtsalt niisama – pärast seda, kui olin andnud nõu teraapia hobuse valikul ja suunanud ta sugulashinge Eestis ühe parimana tuntud ratsutamisterapeudi poole. Hetkel, ma ju ise seda tööd teha ei saa.  ja lihtsalt nende edasise koostöö lepingu allkirjastamise eest, saadeti mulle 12 kollast roosi ja karp lemmik komme. Jep, kommidega peaks piiri pidama, sest muidu on varsti talvevorm – ümmargune – käeulatuses 😉  Aga lilled, no neid ma võiksin ikka iga päev saada.

Ahjaa, ma olen tänulik ka inimestele, kes aitavad mul aidata organiseerida. Kaasa mõelda. Ja ma saan olla nagu planeet, ümbritsevate muude sateliitidega, kellega koostöö sujub. Hetkel, me organiseerime üht 10. ndat pulma aastapäeva puhul “üht asja” 😀 Ja peagi tulemas ju veel vanema plika ja noorima plika sünnipäev. Beebi minisünnipäev – 3 kuud 🙂 ja igasugu muud põnevust. Ilm veel mõnus sügisene, aga tahaks nagu … piparkooke tegema hakata 🙂

Aga selle asemel, hakkame hoopis koolivaheaja otsi kokku tõmbama. Tegime graafiku, et kuidas korda saada pisut lohisema hakanud õppimistulemused, loeme kohustuslikku kirjandust ja teeme ettevalmistusi, märkmete näol, et hiljem klassikaaslaste ees jutuvestmine sujuvamalt ja ladusamalt läheks. Ma muideks olen tänulik laste Eestikeele ja Kirjanduse õpetajale, sest tema poolt antud tunnid, on üks nende lemmikumaid tunde. Nii, et juba nende tundide põhjal, on lastel põhjust oodata algavat õppeveerandit. Aga ma ei tea, kuidas nemad. Mina küll ootan.

Vahel, kui ma vaatan seda õppekava, või nende raamatuid, kuidas peaks vastama, siis meenub oma kooliaeg. Võeh, ma ei tea – õpetajad olid toredad, ma isegi mäletan nende nimesid, välimust, aga see on ka kõik. Kõik, mis jäi klassiruumist väljaspoole ja õpetaja silme alt välja, meenub mulle vaid ulmelise väljatrükina draamapõnevikust. Osalt, ma tänan tolleaegseid inimesi, kellega mul oli au kokku puutuda ja kes “abistasid” lahkelt mu paksu naha selga kasvatamisel. Tunnustan, saite hästi hakkama. Kes lugema juhtub ja võib olla ennast ära tunneb. Aitähh- aitähh 🙂 Ja tänu neile, ( ilma sarkasmi ja irooniata), ma tean täpselt, mis tunne on lastel, kui nad kooli emotsioone jagavad. Õnneks, neil selliseid asju koolis ei toimu, mis tekitaks neil tahtmise “pause, peatükkide vahele” tekitada.  Mul oli neid “pause, peatükkide vahel” mitmeid.  Viimased aastad koolis minu meelest oligi üks paras suur paus, mille vältel ma keeldusin klassi ette tahvli juurde etlema, lugema, vastama, kritseldama minemast ja lasin endale südamerahuga ühtesid-kahtesid, kirjutada. Praegu ma mõtlen, et poleks pidanud laskma endaga nii käituda. Ja olekski pidanud kõik ülbitsejad xxxxxxxx ( roppsõna) 😛 saatma. Aga ma tänan, teid kõiki, siiski, sest kogemus oli selline, mis jäi meelde. Ja noh, et ega kõik polnudki paha ja nõme, oli ka helgeid ja lõbusaid aegu. Ja ma olen nende helgete ja lõbusate helesiniste hetkede eest praegu palju rohkem tänulik. Olen tänulik, et mõlemad hetked meeles on – aitavad paremini elus sihte seada.

Esivanem, tuli ka kaugelt Valgamaalt lõpuks vanemale poisile sünnipäevale. Tõid kooki ja rääkisime niisama kohvi taga juttu, vaatasime pilte. Väiksematele on suurepärane mälu, nad võivad ja suudavad ka mitme aastataguste piltide järgi jutustada, mis tol päeval toimus, mis kellegil seljas oli, kes mida ja kus ütles. Nii vahva.  Nii kahju, et neid nii harva näha saab. Iganädalane helistamine pole ikka see. Muidugi nalja eks ole peab ka saama. Rääkis siis esivanem, et nemad olid eile telekast mingit jutusaadet vaadanud, kui järsku hüppas teleka ekraanile kiri, et vaadatav saade ei vasta vanusele. 🙂  Eksole – venekanaleid ja muusikat ja loodust telekas näitab ja midagi muud mitte 😀 Et kas eesti kanalite saated ei vasta  vanusele 50 ja + ? 😀  Ma olen tänulik, et meil pole Viasat, vaid hea teeninduse ja suhtluskultuuriga Telia 🙂

Täna on suurepärane reede. Lapsed on noortekeskuses, juhendajate käe all mängimas, meisterdamas. Beebi magab. Tööasjad tehtud, tuba kraamitud. Ma olen tänulik, et täna on nii tegus päev…külaliste ja koduste tööde, rahu ja vaikuse päev. Käisime ka jalutamas. Seni käime, kuni päike paistab ja helesinist taevast näha. Saab värsket õhku kontidesse ja liikumist lihastesse. Tänased 10 000 sammu igatahes auga maha kõnnitud 🙂  Super. Võib olla vormini – ümmargune- võtab nii vähe rohkem aega.

Toidust ma räägin ka natuke 🙂 ma olen tänulik, et olen avastanud enda jaoks seened. Mhmh, ma söön ainult seeni, mis on esivanema poolt purki marineeritud….. ja viisakuse poolest ka seenekastet aga seda ka AINULT esivanema poolt. Seened mind siiani ei köitnud.  Lapsi ei köida siiani.  Aga…üks päev nägin kuskil seenekastme retsepti ja mõtlesin, et nohh ostan need seened ja proovin…No tänaseks oleme kaks päeva õhtusöögiks seeni söönud 😀 Esimesel päeval oli seenewok ( seened, liha, erivärvi paprikad ja sibul) ja teisel päeval makaronid singiga singi-seene kastmes ( kastmes siis  lisaks paprikas ja sibul). Päris hea. Täna tegime kana-seene pitsat, lisandiks palju paprika,tomati ja sibula segu, varjamaks seenelisandeid 😀  Ärge kartke uuendusi ja katsetusi ja omaloodud retsepte.

 

 

Neljapäevad võivad olla, kuidas kellelegi – kalapäev, supipäev, koolipäev. Meie jaoks oli tänane päev hele-halli-roosa-punatriibuline päev, uute varvas sokkide, looduses jalutamise, haiglas külastamise, seenesousti ja rehvide vahetamise päev. Õhtusse enne magama minekut suutsime suruda ka portsu lauamänge ja mõni tunnike tv ees, kordussaadete vaatamiseks. Seda juba siis, kui õues pime ja märg oli ja seal enam midagi ette võtta ei saanud.Täna pidi olema ka õppimise päev järgmiseks koolinädalaks, aga olgu peale homme ka selleks tegevuseks päev 🙂

Hommikul olime oma meelest vennastega kavalad, et “ohh, läheme hommikul varakult rehvivahetuse ettevõtte ukse taha ja teeme haleda näo pähe ja äkki võetakse meid esimestena ette 🙂 ” Tegelikult meil vedas, sest samade mõtetega oli meid seal värava taga kokku kolm masinat. Meie saime kolmandana sisse ja niisamuti sipsti ka need ära vahetati…20-25 minutit, ja autol uued papud all ja enam ei pea kartma, et esimese lumega tee ääres seisame või etendame teatritükki “Lehm jääl.” 🙂

Meie käime alati siin oma rehve vahetamas. Vahet pole, mis auto meil on, või on siis kevad või sügis. Alati oleme saanud head ja sõbralikku teenindust. Kaasa arvatud selline lahe teenindus, et kui ilusti palud, siis tagurdatakse hiljem su auto ka väravatest välja. Tunnistan, ma ei ole eriline tagurdamise spetsialist, ja meie kõigi huvides, kui seda teeb, keegi, kes ka oskust valdab 🙂  Seega, me soovitame teistelegi 😉

Käisime metsas jalutamas. leidsime mõnusa veesilma, kus mitmeid värvivarjundeid taaskord koos.

Käisime haiglas esivanemal külas. Olukord juba palju palju parem. Anti juba ka koju saamise lootust. Eks me homme kuuleme, mida head kuulukse.

Igati korda läinud päev me ütleks.

Leidsime poest ka varvassokke, triibulisi, nüüd on igal varbal oma kodu ja triibulistes kudumites soojas. Teeme veel sooja kakaod ja isetehtud vahukomme, ja läheme nüüd unejuttu lugema.

Mõnusat perekeskset ja värvilist koolivaheaja jätkumist 😉

Mulle meeldivad värvid. Värvidemäng ja erinevad toonid, nende varjundid. Tänane päev, see kuldne, oranzikas ja purpurpunaste toonidega, kuulubki saja ja enama varjundiga päevaks, mil üksühest tooni polegi võimalik välja tahad, sest kõik emotsioonid, värvid on ühtemoodi ilusad, võrdsed ja kedagi tunnustavalt ülistama ei saa hakata.

Headest uudistest niipalju, et selgus mis esivanemal viga on, ja et see on oma ravi saanud. Ja täna sai ta lõpuks tavapalatisse. Osakonnas on normaalse suhtumisega õed ja hooldajad. Arste veel kohanud pole, aga ilmselt on ka nemad sellised toredad onud- tädid, nagu seni kohatud personal. Minu meelest on TÜ kliinikumi töötajad ühed austust väärivad meeskond, igas osakonnas omad joped 🙂

Homme hommikul tuleb rehvivahetus punkti sappa minna, kohe enne avamist ritta võtta. Täna hommikul tegin valearvestuse – ja jäin hiljaks. Ega pisikese beebiga oma järjekorda oodata pole just lihtne. Mine tea, mis tuju sel beebil hommegi on, aga lumi on tulekul, siis peab selle hommikuse solgutamisega hakkama saama.

Ma vahest mõtlen nende suurimate blogijate blogi peale. Mallukas, eksole ja Henry oma naljaga pooleks kirjutatud lugudega. Enamasti pead loo läbi lugema ja siis lõpus on püant, mis võib muuta loo sisu hoopiski äraspidiseks. Henry blogi mulle meeldib lugeda. Teine blogija, meeldis mulle ka – no et kirjutab vahetult, otse ja omadega, aga….andke andeks minu otsekohene arvmus, et pole tema stiil minu tassike teed. Kõik müügiks….Ma siin püüan võimalikult vähe laste pilte kajastada, sest…ma pole kindel, kas mu vanemale preilile meeldiks end internetist avastada aastaid hiljem avalikult. Kuigi jah, ma paneks ju korralikud pildid, mitte…..moosinägusid, või paljaid või muudmoodi piinlikust tekitavaid fotosid. Kõige targem ongi ajada oma asja, kujundada oma stiil ja nägu, tegu 🙂 sestap ei maksa ka ka siit otsida lugemist kellegi mahategemiseks või muu klatsi jagamiseks. See siin on ja jääb meie pere tegemiste blogiks. Ja meie tegemised, arvamused ei pretendeeri ka absoluut tõele 🙂 Kuid loodame kõik, et nii mõnigi leiab olevat selle lehe piisavalt huvitava, et veel teinekordki lehte sirvima tulla. Ootame tagasi alati suure  rõõmuga 🙂

Käisime õues jalutamas. Mitte just kaugel meie majast. Aga see ongi see koht, kus palju palju varjundeid leiab. Värvide varjundeid. Isegi teetassist võib leida mitmeid varjundeid. Varjundeid leidub ka muusikas, helistikus, sissehingatavas õhus, päikesekiirtes, puulehtedes. Kõik on erinev. Pole ühtegi 100% samasugust eset, isendit, isegi peas keerlevad mõtted pole kunagi üks ühele teise kloon. Käisime jalutamas, sahistasime vihmamärgades lehtedes, nuusutasime sügise lõhnu ja imetlesime kogunevaid linde.  Kaugel eemal koplis, hirnatasid hobused ja kappasid maa kõminal, lakad lehvimas. Kerge udu maaligi hiilimas puude vahel. Ja pisikesed käed, minu peopesas…..selline mõnus lõunapoolik kogu perega.  Koolivaheaja sisustamiseks täiesti paslik, kui toas olla ei taha ja õues niisama mängida liiga märg.

Pärast jalutuskäiku, käisime tanklas kohvi ostmas 🙂 Need, kes mind teavad, siis ega ma suurt kohvijooja pole aga tankla kohvi – alati 😀 ja tankisime taaskord auto ära. huvitav, et mida rohkem kütusehind tõuseb, seda rohkem ma kipun ka sõitma.  Ja nüüd igakord, enne sõitmist piilun ja kontrollin, et ega ma ometi sinna katusele ei pannud või ei unustanud 😀 Täna tekkis poes juba korraks paanika, kui autovõtmeid ei leidnud sealt kus nad pidanuks olema.  Meenub juhus, kus ükskord läksin poodi võtmed näpus, ja väljusin ilma nendeta, leides nad siis banaaniletist 😀 kuhu need korraks käest ära panin. Vaat nii on minu mäluga lood 😀  Aga täna küpsetasime shokolaadipisaratega küpsiseid. Lapsed tegid pätsikesi ja ladusid ahju ja suskisid shokolaadi tükikesi. Pärast tegime teed ja krõbistasime, neid….padjaklubi vaadates 😀

Jep, mina , kes muidu olen padjaklubi ära keelanud, lubasin täna neil seda vaadata ja vaatasin ise ka. Kummalisel kombel on see hooaeg, ise vaadatav, eelmised kaks olid minu meelest nii piinlikud, ja ülemõeldud, mängitud, et midagi vaatamisväärset seal küll polnud. Aga ilmselgelt pole ma ka enam sihtgrupp.

Ega nende küpsistega on ka näiteks nii, et…on võimalik ära krõbistada terve kauss küpsiseid, nii et ise ka aru ei saa.  Vaatad telekat, ja käsi käib omasoodu kausi ja suu vahet 😀 ja ükshetk siis vaatad kausi põhja ja küsid valjuhäälselt, et “Kes mu küpsised ära sõi?” 😀  Kellegil veel nii?

Täna tegime ka eeltööna ajurünnakut halloweeni teemadel. Halloween on läänekristliku pühakutepäeva eelõhtul 31. oktoobril tähistatav kalendritähtpäev. Ajaloolaste arvates on selle juured tõenäoliselt paganlikes ja keldi rituaalides. Halloween on eriti populaarne Põhja-Ameerikas. Halloween ’i jooksmine ehk trick-or-treating toimub 31. oktoobril.  Meie siin halloweeni ei tähista, aga kodus näiteks kõrvitsat uuristame küll, põletame küünlaid ja meisterdame muud halloweeni stiilis nänni.

Leidsin pinterestist mõned ideed.

Eks see siin lähipäevil näha ole, mis plaan meisterdamiseks käiku läheb.  Kui on omapoolseid ideid, mida meisterdada või küpsetada, siis ootame ka meie teie nägemusi, kuidas teha oktoobrikuu viimane päev, natuke koduste vahenditega müstilisemaks, või halloweenilikumaks 🙂

Taaskord on kell niipalju tiksunud, kus majas on vaikus. Isegi koer magab aeg-ajalt jänese taga ajamise unenägu nähes ja lapsed nohistavad vaikselt oma unemaal seigeldes.

Tänase purpurpunaste varjunditega kolmapäeva lõpetan veel töötegemise tähe all,  mõnusa koduse õunamahla ja muusikavideotega. Täna sain ideid järgmise lasteraamatu jaoks, aga ka see on selline projekt, mis nõuab põhjalikku süvenemist, aga eks näis, mis homne päev toob…võib olla veelgi paremaid mõtteid 🙂

Mitte kunagi ei ole ilm niisama hallilt igav ja porine sügis. Igal sügise päeval, on uuel hommikul oma nägu ja tegu. Oma 100 erinevat varjundit. Esmaspäev oli ehtne värvide palett, omamoodi nägu oli vaadata ümbritsevat lahtiste silmadega, teistmoodi kergelt kissitades. Kui silmad sulgeda, on võimalik ka kolmandat viisi tunda sügisest rõõmu. Kerge sombusus, kerge vihm, jalgade all sahisevad värvilised lehed, soojad kummikud, soojad riided. Kõige paremad mälestused on ikka peas.
Täna on minu meelest aga täiesti kollane teisipäev. Ka kollasel on mitusada erinevat varjundit: helekollane, kollane, tumekollane, kanakaka kollane 😉 sinepitooni kollane, sinep- kollane, koogel-moogeli kollane, härjasilma kollane, sügiseste lehtede kollane, kuldne kollane, tuhm kollane… usun, et see loetelu võib jätkuda veel lõputult 🙂
Eelmisel aastal oli ka sel ajal hästi hästi palju kollast mu ümber. Kergelt mõtisklemise ja enesesse vaatamisse rahulik aeg. Saime kokku Ares, Pärnumaal ja klõpsutasime ühe mõnusa sügisese klõpsu, koos ühe ägeda fotograafiga ( Kristhel Vaht) ja see ülivinge soeng ja jumestus, pärineb Pusapesa salongist 🙂
Jah, olid ikka ajad, mil hea soengu ja jumestuse pärast olime valmis Tartust suvepealinna sõitma. Aga kollast jagus ka siis, lehtedesse, taevasse, maha…kuldselt sillerdas isegi see oja vesi. Nii mõnus. Teisel poole silda valguses oli karjamaa, kus oli terve kari lehmi….. päikesevihus, täielik  nostalgia 🙂
Täna on aga esimese koolivaheaja teine päev.
Mina lähen täna pisipõnniga haiglasse taaskord esivanemat vaatama.
Ja apteeki, endale sinepit juurde  tooma – eile õhtul  kulutasin kogu krehvtise kraami. Kollane sinep 🙂
Tegelikult on mul väga hea meel, et koolivaheaega sisustab ka Noortekeskus, mis tegutseb ka linnas Tähe 3 aadressil. Täna pidi neil olema perepäev, kus siis tegevusteks on lauamängude mängimine, mis noored on ise valmis meisterdanud. Ja kehakinnitust pakub siis vahvlikohvik. Üritus ise on tasuta, kuid kohviku jaoks tuleb sularaha varuda. Lisaks iga nädalane teisipäevane näitering, kus lapsed õpivad näitlemist, mille eesmärgiks on minna esinema.
Rehvid toodi ka ära, pean siiasamma värvilisse nädalasse vist leidma aja, et need lasta ka alla panna, ei tahaks ju nagu lehm libedal jääl ringi uisutada, kui tali maha peaks ootamatult tulema.
Ohh, kui mõnus on jalgadega sahistada helekollastel, tumekollastes, oranzides, purpurkollastes vahtralehtedes jalgadega. Väiksemad riisuvad praegu kokku ja siis hüppavad, kargavad ja loobivad… lahe 🙂  Vahet sel siis pole, et hiljem peab uuesti riisuma hakkama. Minu meelest on lust riisuda, kui tead, et võid sinna hunnikusse sumaki sukelduda või lehtedest leheingleid vehkida.
Kollaseid lehti saab ka kimpu korjata, raamatulehtede vahele kuivama panna. Pärast läbi õhukese paberi pliiatsiga sahistada ja lehe kontuurjooned paberile püüda.
Kollane on täna taevas ja maa. isegi päike sirab üle pika aja, eriti kuldses kuues. Enam muidugi väga soe pole, aga kui lehtedes piisavalt joostud ja müratud, siis päikese mõnus embus ja pehme pai, kulub niisamagi marjaks ära, ilma lisasoojuseta.  Meisterdan köögis kollase kattega ja naerul suuga kahepoolseid ja täidisega küpsiseid. Nii hea näkitseda õhtuti kuuma musta tee kõrvale. Lastele loomulikult sidruni-apelsini limonaadijook ( kodune, loomulikult) 😉   ja vaadata kordusest “Nägu kõlab tuttavalt….” 😀
Kuna vanem plika on sel nädalal ööseks jäänud sõprade juurde, kes peagi ära kolivad. Üks vist vahetab isegi kooli. Siis arvata on, et varsti kuulen küsimust, kas see ja teine meile ööseks võib…Muidugi võib, kui on kodust limonaadi ja hunnikute viisi koduseid küpsiseid pakkuda. Ma pole eriti seda meelt, et kui kellegi juurde külla lähed, siis pead poest mingit krõpsu või cocat end täis toppima. Või, et üleüldse midagi külalistele pakkuda pole. Lastele on sedalaadi asjad tähtsamad, kui me täiskasvanud arvatagi võime.
Varsti on tulemas suuremal plikal/ poisil koolis jõululaat. Teen otsa lahti ja valmistan selleks ajaks mõned elemendid, mida siis jõululaadal müüa. Eelmisel aastal, tuli see kuidagi nii äkki ja sai müügiks plötserdatud pähkli-rosina ja shokolaadi küpsiseid. Paraku oli välimus jama, pisut lopergused. Kuid maitse oli super nämma. Aga ostlejad tahavad ju ka välimust. Kui välimust pole, ei soovi nad ka proovida. See aasta üritan siis olla valmis sellisteks üritusteks ja ennetada olukorda, et ” appi, juba või?” 😀 Ja kuna täna on minu jaoks väga särav kollane ja energiline päev, siis valmis mul vaat selline element.
Unenäopüüdja.
Unenäopüüdja pärineb indiaani rahvastelt. Indiaanlased usuvad, et unenäod saadetakse meile öötaevast. Halvad unenäod vangistatakse võrku, kus kivikesed ja nipsasjad hoiavad seda seal kinni hommikuni, kuni päike tõuseb ja ta kiirtega ära põletab. Head unenäod libisevad läbi võrgu mööda sulgi magajale.
 Vaja läheb meisterdamiseks metallist, puidust, plastmassist rõngast või pajuoksa/traati rõnga tegemiseks paela või nahknööri, lõnga, kaunistusi – suled, pärlid, pihlakad, puust kujukesed, jm nipsasjad

Väike spikker, kuidas valmistada endale või sõbrale kingikotti väike unenäopüüdja

Otsi endale võru, mis sulle meeldib. Tähtis on, et võru oleks tugevast materjalist. Siis mähi kogu võru, kas nahknööri või mõne paelaga. Mähi võru tihedalt, et seda näha ei oleks. Kui ring on täis, seo otsad kokku. Tee sellest silmus, et pärast oleks hea unenäopüüdja üles riputada.  Võta vähemalt 1 m pikkune (oleneb rõnga suurusest) lõng või nöör, et võrku kududa. Seo üks ots tugevalt võru külge ja alusta sealt kudumist.

Tee aasad ühtlaste vahedega, kuid esimese ja viimase vahele jäta vähem ruumi. Punudes hoia nöör pinge all, siis ei vaju nöör lonti. Jätka punumist, kuni keskmine ava on soovitud suurusega.   Kudumise ajal pea meeles aeg-ajalt helmeid või kivikesi võrgu sisse kinnitada. Iidsel ajal kinnitati unenäopüüdja keskele sulg, mis tähendab hinge/õhku. Praegu ehitakse unenäopüüdja keset pärli või auguga kiviga, hästi sobivad ka pihlakamarjad. Mida looduslikum materjal, seda parem. Kui sa lõppu jõuad, seo sulg võru külge. See hoiab unenäopüüdja tasakaalus. Riputa kaunistuseks lõnga või nahknööri abil sulgi ja pärleid.

Soovime teile mõnusat meisterdamist.

Mulle meeldib olla kodus koos oma perega, oma sõpradega ja mulle meeldib aeg ajalt olla kodus ka täitsa üksi.  Kui hing on helge, meel rõõmus ja asjalood loovad kodus soodsa õhustiku lõõgastumiseks, siis see on jutkui hingele pai. Hingele pai teevad ka mälestuse heast raamatust ja imemaitsvast toorjuustu koogist ( koogi autor fb Kata ja omad). Kollane kui päike ja maitsev kui suussulav ….. ehtne eestimaine kodune küpsetis. 🙂 Oeh 🙂

Helge ja selge päev 🙂

Mis värvi oli teie selle nädalane teisipäev ja mis te arvate, mis värvitoonis võiks olla homne päev? 😉

Miks on mõnikord esmaspäev sinine? Miks mitte kollane, punane või hoopis roheline? Miks omistatakse päevadele värve või liigitatakse hommikuid paha-õige jalale kuuluvateks? Olgu sellega, kuidas on, aga mina tean, et minu esmaspäeva hommik ei ole õhtust targem ja hoolimata vasaku jalaga voodist välja astumisest on päeva ilus, nagu iga teinegi, ja värve on siin rohkem kui sinine ( taevas), kollane-punane-roheline- oranž ( puulehed ja muru), hall ( trepid) ja rohe-must ( vanker) , punane valgete mummudega ( laste kummikud).

Täna algas koolivaheaeg ja meie tähistame koolivaheaja algust vihmase ja päikese sabrulise päevaga ja naudime õues jalutuskäiku.

Mis sest, et vihma tibutab ja päikest jagatakse sentimeetri kaupa. Pole ju halba ilma, on vaid kehv riietus. Meil seevastu oli täna aga väga õige ettevalmistus: kummikud, ja vihmajoped.

Telefon jäigi kadunuks. Suurest lootmisest, jäi väheks ja kuigi otsimise kuulutust on jagatud tartu gruppides, siis vaikus kestab. Arvan, et maandus kuhugi, kus see lihtsalt laiali lendas. Osalt, ma loodangi. Osalt, tahaks et see oleks halb uni ja et telefon tuleks kuskilt ebatavalisest kohast välja.

Olen omale korraliku köha saanud.  Ja tee või tina, siis ära ka ei lähe. Minu lemmik ravivõte sinepiplaastritega plaasterdada, kuum tee ei mõju. Ja muud apteegist ei saa, sest apteeker arvab, et kuna neid ravimeid pole testitud – mis juhtub kui samal ajal imetada – kas eritub rinnapiima või ei, siis pigem võiks võtmata jätta. Nõustun ja jätkan oma sinepiplaastrite kuuriga. Tea, mis mõju avaldab, kui sinepiplaastreid talla alla panna? 😀

Olgu kuidas on, aga olemist “remondib” kui päeval saab värskes õhus rammestust luudest välja liigutud ja  õhtuti alati soe ja hubane tuba ja terve kuhi vanaema retsepti järgi tehtud hapupiimapannkoogid siirupi ja marjadega. Tassike kuuma teed ja hea muusika. Ja kui seljal ja rinnal hõõgub  krehvtine sinepiplaaster,  Soojad sussid ja kuum dush. No mis sa veel, heaks lõõgastuseks tahad 🙂 

Ja kui kuuma dushi ajal, lapsed ise voodisse poevad ja magusasti unne suiguvad, kui suuremad loevad unejuttu. Siis see on tore viis, lõpetada üks ilus värviline mitmesuguste värvivarjunditega “sinine”  esmaspäev ja heade emotsioonidega voodisse pugeda.

Huvitav, mis värvi tuleb teisipäev? 🙂

Mulle ei meeldi unustada olulisi asju, inimesi või meeles vaja pidevaid daatumeid. Aga minu pea on ilmselt selline, mis omal valikul jätab meelde ja unustab just täpselt neid asju, mida peaks meeles pidama. See poleks ju mina, kes pargib auto, kuid käib mitu korda vaatamas, kas ikka tuled said maha keeratud, uksed lukku ja käsipidur üles. Kodust välja minnes, on ikka vaja tagasi tulla, et kas arvuti sai aknalaualt maha tõstetud, kas uks sai lukku ja kas koer on oma puuris ja ei pääse pättusi tegema, kui pererahvast kodus pole.  Väga minulik, on kaotada autovõtmeid, ja telekapulte ja telefone. Vahel mõtlen, et võiks olla selline äpp, et kui asi ära kaob, siis äpi abil leiaks kadunud vidina üles. Ilma närvirakkude hävinguta. Mõni hommik olen autovõtmeid taga otsinud. Olen leidnud need ka auto ees olevana, süütelukus….eelmisest õhtust saati. Olen võtmeid leidnud ka külmikust ja saiakorvist. Telekapult mõtleb meil üleüldse ise ja tihtipeale võib teda leida diivani alt, patjade vahelt või beebi riiete korvist.

Tegelikult kes meist ei unustaks telefoni, autosse, auto katusele. Viimase aja lemmik koht, kuhu asju kaotada ongi autokatus. Seepärast, et sinna on hea asetada asju käest ära, et autosse turvahäll kinnitada. Ja tihtipeale on nii, et sinna see jääbki, vahel on meeles ära võtta, vahel jääd oma tarbeesemest lihtsalt ilma.

Tänase õhtu ma sisustasin nukrameelsuses iseenda haletsemises, ja leppisin olukorraga et minu telefoni kaotuses, kõige sisalduvaga, ei anna kedagi teist süüdistada, kui ainult iseennast. Käisin täna TÜ Kliinikumis sugulast vaatamas, ja haiglast väljudes panin telefoni auto katusele, kinnitasin turvahälli, tegin beebile ninaotsa musi, istusin autosse ja sõitsin ära. Kodus väljusin autos, kui tundsin et tasku on tühi, ja siis meenus….kurat ja põrgu 😀

Kui ikka 22 km kaotamiskohast avastad, et midagi on puudu, siis on selge ka see, et tagasi minnes, see on kas maha kukkunud, kadunud või kellegi poolt omastatud. Loomulikult, oli mu aimdus õige. Parkla oli tühi ja haigla infosse poldud ka viidud. Kahtlustan, et minu kõrval parkinud auto juht, võis kukkumist näha, kuid märku ta sellest küll ei andnud. Ja telefon lihtsalt omastati.

Ma ise muidugi mõtlen, et tänapäeval on enam vähem igal inimesel omal telefon, kuid miks on vaja siis võtta kellegi teise telefon, kust leiab selle omaniku kohta piisavalt infot, ja mitte teda teavitada leiust ja see talle tagastada.  Kas minu telefonis on äkki paremad numbrid või paremad pildid? Tulin tühjade kätega koju ja kukkusin oma meilikontode paroole vahetama ja muutma. Ka telefoni sim kaart sai blokeeritud. Ja google konto abil, blokeerisin sisu ja üritasin ka sisu kustutada, ei teagi, kas õnnestus. Üritasime ka asukohta leida, kuid tulutult. Mõtlengi, et kui aset leidus omastamine, peaks saama ka politseile avaldus teha.

  • mis kasu on telefoni asukoha leidmise äpist, kui see ei toimi kui telefon on välja lülitatud?

Kas see aitaks mul telefoni tagasi saada? Kas üldse võiks kahtlustada omastamist, kui alguses telefonile helistades ei anna mingit tooni, vaid on vaikus. Ja pool tundi hiljem, “Telefon, millele helistate on välja lülitatud või teeninduspiirkonnast väljas” Ikka arvad ju kõige hullemat. Ma oskan eriti hästi “hullult ” üle mõelda 😀

Kui aga keegi juhtub leidma, marsruudil TÜ Kliinikumi Lunini tn peasissekäigu juures asuvast parklast must- kuldse Samsung S5, mille ekraani läbib mõra, ja mille mikrofon ei tööta, valgete kulunud kaante vahelt, siis on see minu oma 😀 Ja leidja võiks tagastada, kasvõi jätta Kliinikumi infolauda. Nad ütlesid, et aeg ajalt neile ikka tuuakse leitud asju. Aga juhul kui see telefon sõitis mõnda aega katusel kaasa, siis marsruut oli umbes selline, et TÜ Kliinikumi parkla- baeri mägi – ujula – narva mägi- puiestee- salvest – piibe mnt

 

Seega, ma joon oma teed, mõtisklen mõtteid ja näkitsen küpsiseid. Igatsen oma pildikogumit ja telefonikontakte. Ja  mälukaarti kaarti tahaks ka tagasi saada. Edaspidi ma ei unusta enam mitte kunagi asju auto katusele.

Eelmisel aastal sõitsin 5 km autokatusel sefiiritort 😀 Arvake, kaugele see tort jõudis 🙂 Äkki vedas ja jõudsin sellega isegi koju 😀

 

Avad hommikul ajalehe, ja loed…. juhtus avarii, hukkunuid nii ja nii palju. Järgmine artikkel kirjutab sellest, kuidas keegi haigestus ja vajab abi, silmadega allapoole libisedes leiad järgmise artikli, kuidas keegi kaotas kodu jne. Kohutav. Ja, need inimesed, kes sel hetkel ajalehte loevad, tänavad mõttes, et nende elu on hetkel korras. Mõni mõtleb, aga, et “Minuga ju ei juhtu…”  Istudes autorooli, ei kinnita turvavööd, sest temaga ju ei juhtu…… teine sõidab autoga maanteel alati piirkiiruses sees, turvavöö kinni…..temaga ju ei juhtu midagi. Mõni ei reisi laevaga, lennukiga, siis temaga ei juhtu midagi…. Aga juhtub küll. Mõni võib olla mõtleb, et noh karma võib juhtuda küll. Aga tegelikult kipun arvama, et meil inimestel pole õrna aimu ka, miks midagi kellegiga juhtub.

Autojuht võib sattuda avariisse mitmete tegurite koosmõjul ja tema tegur ongi olla osaleja. Ka äkkpidurdus võib tekitada raskeid vigastusi neile, kes ilma turvavööta. Ka supi sisse võib kodus ära uppuda….ei peagi kuhugi kaugele reisima. Ja karma? Karma on lihtsalt hea viis seletada, et noh talle on ju paras, et temaga nii juhtus. Aga….

Miks juhtub siis heade, armsate ja ka väikeste lastega midagi? Miks sai Haaberstis, Tallinnas ühe pere kolm last korraga surma, sest majas oli gaasileke? Ühe õhtuga kogu pere? Südamlik kaastunne vanematele.

Ma ei kujutaks seda valu ettegi, kui midagi peaks lastega juhtuma. Kui mu vanimal lapsel oli see põlvevigastus – ma juba siis hullusin. Kui kõigiga korraga peaks midagi juhtuma, ma ei tahakski vist ise enam elada. Miks Venemaal, kaubanduskeskusesse said kannatada pered ja lapsed. Keegi ei oleks osanud oodata, et ilusal päeval kinno minnes, nad sealt enam terve perega ei naase.  Kui õnnetustes, avariides ja katastroofides on võimalik leida süüdlane ja ta kahju eest maksma panna, siis kuidas sa paneb maksma inimese, kelle vea tõttu on kaotanud lapsed oma elu ja pered edasise elumõtte?

Aga kui inimene haigestub, keda siis süüdistada? Arste, kes on uuringuid läbi viinud poolikult? Inimene, kes jookseb terve elu arstide vahet, aga kirjutatakse välja vaid ravimeid ja diagnoositakse üks haigus, teise järel aga seda haiguse tekitajat ei leita, sest…. jah, miks? Ja siis lihtsalt ühel hetkel, täiesti ootamatul hetkel, saab inimene sellise diagnoosi, et… kogu pere ei suuda seda uskuda. Ja mõtleb vaid, et miks mina, minuga ju ei juhtu….

Mõned aastad tagasi, meheõel avastati tromb, liikumas kopsu poole, tal vedas. Ja süstib endasse verevedeldajaid. Tol hetkel, tundsime talle kaasa, kuid reaalselt me ei mõistnud olukorra päris tõsidust, ( sest minuga ei juhtu ju…)  kui…ühel hommikul ärkasin üles 4x suurema ja tumelilla parema jalaga – süvaveeni tromb. Maailm kukkus kokku ja kandsin end mõttes maha. Heade inimeste toetusega. Ja sooviga laste pärast elada, tulin ma sellest välja. Kahjustused piirdusid jala veenide kahjustusega. Ja hiljem, nüüd kui rasedaks jäin, pidin end selle tõttu igal hommikul kõhtu süstima ( verevedeldajaid)

Me mõtleme. Jah, ka mina mõtlen, et kõik juhtub kuskil kaugel, eemal ja kellegi teisega. Aga tegelikult me peaksime olema iga päev tänulik selle üle mis meil tegelikult on olemas. Sõbrad, vanemad, lapsed, töö, perekond, tervis. Ja tegema kõik, et me kogeksime head ja rõõmu igapäevaselt, nendega, kes meile kallid. Nautima iga päev, ka siis kui mõni teine päev on natuke hallim ja meil ei lähe kõik nii hästi või plaanipäraselt, kui me oodanud oleme. Võtke iga päev oma elust osa, kaasake sinna pere, vanemad, sõbrad ja tundke end hästi, turvaliselt, kaitstud ja armastatult. Igasugused pseudoprobleemid ( mida ta minust mõtleb, oi kuidas ta ikka võis, ta on ikka paras nõid jne)  jätke seljataha, need ei ole absoluutselt tähtsad. Ärge oodake seda hetke, mil teie ellu on kihutanud suur hävitusrong, te seisate keset rususid ja teil pole midagi. Ka mälestusi mitte.

“Minuga ei juhtu….” edaspidi võib aga mõelda just sedapidi, et kõike võib juhtuda ja enamasti siis, kui sa ei oska seda oodata…. Ole valmis ootamatuteks, kuid seni püüa päeva igapäev koos oma lähedastega.