Me pisike poja on nüüd täpselt 1 aasta ja 3 kuud vana. Lisaks + paar päeva. Nii ruttu, imestab mõni, keda pole ammu näinud. Vahel imestan, ma ise ka. Kui vaatan, mida me aegamööda oleme juurde õppinud, mida teame ja kuidas ümbritseva maailmaga suhtleme.

Me jah, me! koos pisikese poisiga oskame süüa tema oma laua taga, istuda taburetil, saada aru sõnadest ja lausetest, millega palume midagi teha, nt vannituppa, õue, magama või sööma minna. Teab kus on tema mähkmed, riided, jalatsid. Teab, sõnu, millest saame isegi meie, ülejäänud aru, mida ta sellega öelda tahab. Kõige rohkem hämmastab mind see oskus, et ta teab justkui täpselt, mida mina öelda tahan. Täielik side. Mis veel, poja nutul on alati põhjus. Jah, on seda jonninutu ka meil. Aga seda päris jonni, tehakse ainult põhjusega. Ta sööb ise lusikaga, tal on 12 hammast ja kaks tulekul. Oskab juu klaasist, kõrrega. Lutti pole tõmmanud ja lutipudelist ei tea me ka midagi.

Rahulik, kelmikas, kaval ja aval, tore, armas väike laps, väikevend suurematele õdedele ja vennale.

Hetkel, me potitreeningut ei tee. Kui keegi läheb wc sse, läheb istub temagi oma potile ja kui midagi potti teeb, saab kiita. Aga otseselt me sinna potile, konkreetselt ei sunni.

Kaks nädalalt tagasi alustasime päevase tissi võõrutusega. On paremaid ja halvemaid päevi. Aga enam- vähem.

Harjutame vaikselt teda päevasel ajal üksi magama. Meie teises toas.

Kõike me harjutame möödaminnes ja mänguliselt. Tasa ja targu. Laps areneb ise, koos kergete juhendustega. Last ei pea sundima.

Ja mis kõige tätsam, kõik lapsed on erinevad. Võin seda ausalt öelda, sest meie viiest ON kõik üksteisest erinevad, nii beebieast kui väikelapse east saati. Sarnaseid jooni, omadusi võib olla ja esineda, peakski. Aga ei saa võrrelda oma last, teise pere lapsega. Seega, minu laps, minu kasvatusmeetod ja selleks on hetkel lapsega koos kasvamine, suunamine ja arenemine. Tasa ja targu. Ilma sundimiseta, kuhugi kasvada, istuda, süüa, mida mõni “tark raamat” ütleb.

Meie, pisike 1 aasta ja 3 kuud.+ mõned päevad peale. 🙂