“Ka see aasta tähistame Juula külamajas 1.dets. kell 17.00  esimest adventi, lumega või lumeta aga tähistame  😄  . Istuksime ja naudiksime õhtut heas seltskonnas enne suuri sagimisi.”

Selline kiri potsatas, mõni nädal tagasi, minu postkasti, pärast seda, kui esitasin liitumistaotluse üliägeda ja toreda, ühtse kogukonnaga MTÜ Juula Küla heaks. Head mõtted, suured teod, koosviibimised kogukonna enese hüvanguks ja meeleheaks. Traditsioonide, rahvakommete elushoidmine.

Tundus hea mõte, kohe nõustuva tagasisidega kiri vastu saata. Eksisin. 🤔See oli hoopis, üks ….

…..viimase aja kõige parematest otsustest ja ideedest üleüldse. 😊


Mul on siiralt hea meel, et meid on nii toredasse, otsekui suurde perre vastuvõetud, 😉samas olen ma natuke kade ka, et meie, väike küla, pole suutnud sellist ühtset, aktiivset kogukonna meelt suutnud tekitada.

Täna, 1.detsember oli meie jaoks mitme tähendusega päev. Esmalt, muidugi, me vanima piiga sünnipäev. 12 💕


Hommikul, vargne sosistamine ja sussidest aarete leidmine. Lõuna ajal, viisin piiga linna kinno, koos mõnede tema sõpradega.


Teine tähendus, 1 advendi tähistamine Juula kogukonna seltsis ja Juula külamajas. Ausalt, oi, kus pabistasin, teada värk, et pigem väldin võõrast seltskonda ja nende ees rääkimist, etlemist ja teel sinnapoole mõtlesin, et oioi, millesse ma end jälle mässinud olen ja kas mul ikka on seda vaja. Isegi peopesad vist higistasid😂😂
Tüüpiline, hirmul on suured silmad.👀

Jõudsime kohale, kõik toimetasid ringi, suhtlesid omavahel ja järsku olid lapsed kampa võetud, joonistasid teisel korrusel, ning suured lapsed juhendasid meisterdama erivärvilisi lumehelbeid.

Üks pererahvas, kostitas kohaletulnuid maitsva 1. advendi väärilise praega. Liha, kartul, kaste ja kapsas. Teine oli valmistanud maitsva tordi. Lauale jagus ka mandariine, magusaid komme ja koduaiast pärit punapõskseid õunu.
Joogipooleks oli janukustutav koduaiamarjadest maitsev morss.

Rahulikku jutukõminat, laste melu, ja tutvumist teistega, saatis õdus tuli kaminas.

Minu meelest oli nii äge, et oli 1-2 inimest, kes aeg ajalt fotoaparaadiga pilte, sellest kõigest klõpsis. (Seepärast, siin postituses, vastavaid pilte ka pole, sest mul pole ühtegi 😂) Ei olnud nii, et täiskasvanud või lapsed, nutiseadmed pihus oleksid istunud, messengeris, kirjutanud või üksteisevõidu pilte püüdnud meeleolust jäädvustada… kõik suhtlesid, ja tundsid end hästi. Isegi, mina. Algselt oli küll hirrrmus kohmetu olla, sest väike poiss pani sülest jooksu, ja täielik imelik tundus, miks peaks keegi teine, minu põngerjal silma peal hoidma. Tuli välja, et see on normaalne 😊ja sain ka ise väga vahvate, toredate inimestega sina- peale tuttavaks.😉

Kõige muu toreduse tipuks, tuli meile külla ka advendi puhul jõuluvana, kes kõikidele lastele, luulesalmi eest väikese paki lunastas. Arem piiga peitis end esialgu laua alla ära, aga tore neiu päkapikk, suutis veenda tulema, oma üliägeda rahuliku ja leebe olemisega, jõulutaadi ette luuletust lugema nii suurema kui väikese põngerja.

Me lahkusime muidugi varem, sest põnn hakkas väsima. Nii, et kui jõudsime ta autos istmesse sättida, hakkas ta vaikselt kohe nohisema. Kodus, tuppa jõudis süles, ja ei teinud kõssugi, kui lahti riietasime ja voodisse sättisime.

Teised, pidid, veel õppimata jäänud koolitöid tegema. See käis ruttu, ja panime, koos asjadki koolikotti kokku. Pesu veel kuivama.

Kõik muljetasid ” Nii tore oli. Ma leidsin uusi sõpru. Me nägime jõuluvana. Täiega äge”

Nüüd nurrume soojaskodu pesas, õues möllab tuul….meenub mõnus õdus maja, vilkuvate tähtede all, kaminatuli, piparkookide taevalik aroom ja alkoholivaba glögi pliidil….ja mõnus, õdus seltskond.

Oli tore.😀

Tõstan kruusikese kakaod toostiks, lehitsen paar lehte ajaviitekirjandust ja soovin kõikidele imeilusat esimest adventi😉

Aitäh Teile, tänase toreda õhtu ja kutse eest😉