Juhtus nii, et heal kolleegil ning sõbral on juba pikemat aega soov, leida poni. Mitte sellise eesmärgiga, mis meil oli, vaid isiklik teraapiaponi oma sugulase vahvale plikatirtsule, kel nimeks Ronja. Paras marakratt ja röövel. Ja nii, ma olen siis aeg ajalt jõlkunud kaasa või ise käinud vaatamas erinevaid ponisid. Viimasel ajal, olen oma piigasid kaasa võtnud, sest on röövliplika Ronjaga samas mõõdus. Selle vahega, et meie piigadel on juba kogemusi poniga. Ronja, pole veel seda Oma leidnud ja tunnihobustega jantida, tema vanemad ei soovi.

Igatahes, täna viisid me teed Lõuna – Eesti ralliteedele, no vähemasti kohati oli tunne, nagu kimaks kui Marko Märtin, kivide tuisus, ühest kurvist välja, teise sisse, üle kõrvaltvaatajate peade. Kõhu alt võttis õõnsaks korraks küll, kui ühe künka all mõelda, jõudsin, et kummale poole see tee, ikka keerata võiks 😀

Aga, kohale me jõudsime ponimaale, kus armas perenaine oma lapselapsega juba ootas. Lapselaps oli samas vanuses, me piigadega ja jutt klappis koheselt. Saime kuulda, pisikese koera kohta ja kohe taheti meile kanu näidata 😀

Aga läksime hoopis tüdruk ponide koplisse. Kas teadsite, miks on koplitel ümber elektriaed, või miks on ponide koplites, võimalikult vähe süüa? Või, miks ei tohi ponid end üle süüa? Miks ponid karjas üksteist hammustavad või takka üles löövad? Kõikidele neile küsimustele, saab ponimaa perenaiselt vastuse. Hetkel on ponimaal üle 30 hobuse. Nende seas shetlandi ponid, appaloosa ponid ja muud loomad.

Piiga, see keskmine sai korraks appaloosa poni selga, kuid rõõm jäi üürikeseks, sest hobuste hierarhia võttis võimust ja hetkelises segaduses, libises piiga alla ja ülejäänud ajast, hoidis ta minu lähedusse. Pisem piiga, sai natuke kauem sõita musta väikese shetlandi poniga ja oli pärast päris rahul, kuigi ootasime siiski natuke teistsugusemat tutvustust ja võimalust tunda poni seljas end hästi või proovida juba õpituid teadmisi.

Käisime ka vaatamas poiss ponisid, kes suurte hobustega koos karjas müttasid.

Saime, kuulda, iga hobuse, poni ja täku kohta iseloomustust või sobivust.

Lisaks korraldati meile vahva ponimaa tuur, kus lapsed tutvusid kanadega. Musta kassipojaga, kes laual kausist valget piima limpsid. Koertega, kes nö hoiukodusse olid toodud. Ülesöönud shetlandi poniga, kes ei tohi enam kunagi midagi rohelist süüa (ainevahetushäire). Kohtusime esmakordselt alpakatega. Saime teada, kes on alpakad, või miks neile ei meeldi, kui neist kinni haaratakse, ning et nuusutamine on auasi.

Ja lõpetuseks viidi meid vaatama pai lambaid. Tegelikult on tegu ikkagi tavaliste villa lammastega. Kuid, kes on äärmiselt pai lembelised.

Ja siis, said piigad taluperenaiselt, mõlemasse pihku, koduteele kaasa, mõned punapõsksed õunad. Üks õun, rändas eesti tõugu ponile, meeleheaks. Valge suur poni, kel nimeks Rianca, keda kasutatakse, siis üritustel ja vajadusel ka kodus hobujalutusel. Nii sõbralik ja leebe on ta.

Kunagi sai ponimaa alguse, kui praegusele pererahvale toodi kingiks pisike varss. Ja vaat, kus on selline vahva pereettevõtmine, koos loomadega välja kujunenud. Ponimaa, asub Valgamaal, otepääst 7 km. Www.ponimaa.ee

Kui lähed külla, helista, paar tundi ette. Siis teab pererahvas sind ka oodata ja ponimaa külastus, kulgeb sujuvalt.

Minule meenutas, see käik, nostalgilisi mälestusi lapsepõlvest. Kõik need lõhnad, heinalõhn, traktor jne. Kurepesa posti otsas.

Ponimaa on kindlasti selline talu, mida võiks suve jooksul vähemalt korra külastada. Hinnakirja leiab kenasti ka kodulehelt, kuid lusti ja avastamist jätkub lastel kuhjaga.

Nii, et mul on hea meel, et ma hommikul kurguvaluga voodisse vedelema ei jäänud, sest värske taluõhk mõjus hästi, lisaks söödud uhkele meekogusele, imetud pastillidele ja tehtud sinepiplaastritele. Ja me naistevägi, pluss üks pisike poiss, saime sellise vahva ekskursiooni siia pidulikku päeva.

Hiljem, jätkasime ponipäeva Likemetsa tallis, kus Zimba ja Zeraga, üks väike tunni ajane trenn, meeli kõditas. Isegi galopini jõudsime korraks.

Ahjaa, talli on tulemas peagi üks vahva poni juurde, siis ootab tema ka omale uusi sõpru, maitsvate porganditega külla 😉

Ja nüüd ma siis kordan eileõhtust traditsiooni. Soojendan jalgu, ladusin sinepiplaastreid, söön mett ja vahepeale mugin vanaema juurest saadud kollaseid ploome. Ja no…raamatu plaanin ka nohu kiuste ära lõpetada. Topin salvrätikud ninna ja tunnen end hästi. Nina ja valutava neelu kiuste 😀