Olen viimasel ajal kohtunud paljude uute inimestega ning pannud tähele, et väga suur osa meist ei väärtusta end piisavalt. Väga huvitav on jälgida, kuidas inimesed alaväärtustavad enda vajalikkust ja võimekust ning samal ajal ülehindavad teisi enda ümber. Meil pole iseenda võimete laest õrna aimugi, kuniks keegi tuleb ja tõestab, et oleme tegelikult kõik palju enamaks võimelised, kui eales uskusime. Ja see inspireerib! Meile kõigile on aeg-ajalt vaja meelde tuletada, et piirid on vaid meie endi kahe kõrva vahel. Paraku kipume me sellest alles siis aru saama, kui oleme selg vastu seina ning peame oma mugavustsoonist välja tulema. Mul on soovitus – ära jää seda hetke ootama. Me kõik teame, et me oleme võimelised palju enamaks, kui täna endast välja paneme.

Me oleme iseendi suhtes palju kriitilisemad kui keegi teine. See on tegelikult hämmastav, kuidas inimesed kipuvad iseendas nägema vaid nõrgemaid külgi. Toimub justkui pidev võiduajamine, milles võistleme selle ideaalse ettekujutusega iseendist. Ja mitte ainult – et endale ikka võimalikult palju „puid alla panna“, võrdleme end veel ka teiste inimestega, kes tunduvad palju ideaalsemad, andekamad ja targemad, kui me ise. Kas tuleb tuttav ette?

Mitu ideed on Sul elu jooksul pähe tulnud, mille oled tegemata jätnud selle pärast, et ei usu piisavalt iseendasse või sellesse, et Su idee võiks midagi väärt olla? Ja siis mingi aja pärast avastad, et keegi on Sinu kunagise idee edukalt realiseerinud ning suure varanduse kokku ajanud. Mitu korda Sinuga selline asi on juhtunud, et jätsid midagi tegemata, sest alahindasid iseennast? Kui tihti hoiavad tagasi mõtted „Ma ei saa sellega hakkama. Ma ei ole piisavalt hea. Ma ei ole piisavalt tark. Sellest ei saaks kunagi asja. Mina ei saaks kunagi millegi sellisega hakkama…“

Mõtle tagasi kõigile neile hetkedele, kui milleski õnnestusid. Igaühe elus on neid hetki olnud, olgu selleks siis jalgrattaga sõitma õppimine, kooli lõpetamine, ülikooli sisse saamine, mõne tööülesande edukas lõpetamine vms. Pane need hetked kirja. See kinnitab Sulle, et oled piisavalt hea ja suudad elus asju korda saata. Igapäevaste tegevuste keskel kipume me lihtsalt neid pisikesi või suuri võite unustama.

Hakka iseennast rohkem usaldama. Pane tähele oma väikesi edusamme, teadvusta neid endale ning pea meeles – suurele edule sillutatakse teed sammhaaval. Suured saavutused koosnevad pisikestest võitudest.

Sul on lihtsalt vaja alistada oma „nelja minuti piir“ ja tõestada iseendale, et oled selleks suuteline. Nii, et pane omale mingi eesmärk ning hakka pisikeste sammudega selle poole liikuma. Edu külvab edu. Alusta pisikeste sammudega ning tähista isiklikke võite. Kui keegi Sind millegi eest kiidab, ära aja seda tagasi vaid täna neid südamest. See annab eneseusku ja enesekindlust juurde! Lõpeta iseenda võrdlemine teistega. Mõtle sellele korraks – mida see Sulle annab? Meil kõigil on erinev taustasüsteem ning täiesti erinevad elud. Mõtle sellest nii, et me kõik oleme puuviljad, aga erinevad. Üks inimene on õun, teine apelsin, kolmas banaan. Kui keegi on õun, millest saab head õunamahla, ei peaks Sa olema kurb, kui Sinust õunamahla teha ei saa, sest oled apelsin! Meil kõigil on oma tugevused, oluline ongi keskenduda iseenda tugevustele ning lõpetada muretsemine nende oskuste puudumise üle, mida mõnel teisel inimesel näeme.

On lugematul hulgal lugusid kuulsatest näitlejatest, kellele öeldi, et nad pole midagi väärt või ettevõtjatest, kel jäi kool lõpetamata jne. Mis oli see üks asi, mis neid elus edasi viis? Nad uskusid iseendasse. Ja see on tugevaim jõud, mis olla saab. Ainult Sinul on täielik kontroll iseenda üle, nii et usu endasse. Sa oled piisavalt hea, usu mind.

😊

Otsused, need väikesed ja tähtsusetud, kuid teisalt piisavalt suured, et vaevama jääda. Kas peaks minema välja jalutama või vastama e-mailidele? Vaadata mõnd head filmi või võtta kätte ja teha tööd (äri)ideega, millest juba aastaid mõtled? Kas lugeda 10 lehekülge raamatut või teha selle ajaga hoopis 200 kätekõverdust? Igal päeval tundub, et keegi või miski justkui tirib meid erinevatesse suundadesse, pannes valima asjade vahel, mida tahame teha ning asjade vahel, mille suhtes tunneme teatavat kohustust. Ja see pinge kurnab lõpuks ära, kas pole?

Selle asemel, et langetada konkreetne otsus, kipume iseendaga igal päeval jaurama. Lõpuks langetame enda jaoks mugavama otsuse, sest arvame, et siis ei pea enam pead vaevama. Vaatame tundide kaupa telekat, õgime (rämps)toitu ja võtame vahel mõne pokaali veini. Libistame silmaga üle e-mailidest, mis tulnud pärast tööpäeva lõppu, passime Facebookis või Instagramis ning ühel hetkel avastame, et tegelikult oleks ammu pidanud magama minema.

Ja siis voodis, enne kui hakkame magama jääma, mõtleme päevale tagasi ja saame aru – seda päeva ei saa mitte kunagi tagasi. Raiskasin lihtsalt ühe päeva oma elust, või siis suurema osa sellest.

Kui Sul on selliseid päevi ja õhtuid olnud rohkem kui üks, siis tõenäoliselt ühel hetkel tekib Sinus enesehaletsuse tunne. Tekib tunne, nagu oleksid koolis mõnel tähtsal eksamil läbi kukkunud. Sa tead, et oleksid saanud paremini, aga keegi teine ei saanud Sinu eest rohkem õppida. Kust ma seda tean? Been there, done that.

Põhjuseid selliseks sihipäratuks käitumiseks võib olla mitu. Üks on see, et Sul pole enda jaoks kirja pandud konkreetseid eesmärke ei aasta, kuu ega nädala kohta. Teine äärmus võib olla see, et oled see tüüp, kes rabab sajal rindel korraga ning ühel hetkel kasvab to-do listnii pikaks, et jõud ei käi enam üle.

Sellistel hetkedel tuleks endalt küsida: MIKS ma kõiki neid asju teen? MILLISED neist tegevustest mulle tõeliselt olulised on? Ärge minust valesti aru saage. Me kõik peame aeg-ajalt tegema asju, mida tegelikult teha ei soovi. Karm tõde on aga see, et enamik „peaksin“ kõneviisiga algavaid tegevusi tulenevad meie sisemistest otsustest mitte välistest tingimustest.

Meil on tegelikult palju rohkem paindlikkust ja valikuvõimalusi oma aja ja tegevuste planeerimiseks, kui arvatagi oskame. Kui panna mõne valikuga lati alt läbi, siis on ratsionaalsed vabandused kiired tulema. Ja need vabandused ei pane end halvasti tundma, sest olgem ausad – enesetunne on ilma nende vabandustetagi juba üsna kehv. Oma kogemuste põhjal julgen väita, et tegevused, mis head tunnet tekitavad, on näiteks sellised, mille puhul:

Sa naudid protsessi sama palju kui tulemust;

tunned end õnnelikuna ka siis, kui keegi teine sellest midagi ei tea;

oled pärast tegevuse lõpetamist paremas konditsioonis (vaimselt ja/või füüsiliselt).

Selge see, et me ei jõua teha kõiki asju, mida tahaksime. Nii ilmne ei ole aga see, et tegelikult me ei tahagi kõiki asju teha. Hirm ja kohustuse tunne on need, mis ütlevad meile, et peame tegema rohkem või muidu…

Loodan, et see pisike kolmepunktiline nimekiri tegevustest, mis minus hea tunde tekitab, haakub ka Sinu kogemustega. Mõtle oma igapäevaste tegevuste peale – mida Sa tegelikult teha tahad ning mis on need tegevused, mida teed kellegi teise väärtushinnangute pärast?

Võta sellele mõtlemiseks rohkem kui minut. Sellistel hetkedel ei ole vaja end kuidagi isekana tunda. Kui mõtestad enda jaoks lahti, mis on Sulle tegelikult oluline, väheneb ka Sinu stressitase. See võib esmapilgul tunduda väikese asjana, aga tegelikult alahindad Sa ühe terve, õnneliku ja rahuloleva inimese jõudu maailmas suuri asju korda saata.

🍏/🍎

💛

Täna kooli minnes astusin autost välja nõks valesti (valesamm) ja järgmine hetk ruigasin nagu lõksu jäänud põrsas aia vahel. Vähemalt, ema kommenteeris kuidagi nii…