“Peaks ja võiks” kuid tegelikkuses päris nii see ei näi.

Kui lugeda igasuguseid tähtsaid voldikuid, kus on kirjas kuidas võideldaks koolikiusamisega. Kui keegi saab kodus peksa, antakse kärmelt soovitus – mine räägi oma murest avalikult ja saad abi. Mine räägi küll politseiga, kooliga, küll mingite kriisinõustajatega ja muidu nõustajatega. Küll sa abi saad.

Kriisinõustaja soovitab kodust välja kolida, nõustaja vangutab pead, kui mõnes kodus kannatab vägivallatsemise all hoopis isa, mitte ema…siis loeb lastekaitsele ja politseile nö ema “valed”, kuigi lapsed räägivad isaga sama juttu. Keegi ei uuri…

Või kui lapsel on koolis õpiraskused, siis peaks lapsevanem pöörduma Rajaleidjasse. Aga kui lapsel on koolis probleemid, ja vanem arvab, et probleem on muus, siis tuleb ka pöörduda Rajaleidjasse, et lahendada välja tegelik probleem. Tegelikkuses peaks suunama Rajaleidjasse hoopis kool, mitte ei pea vanem omaalgatuslikult…

Kui koolis on suhted sassi õpetajaga ja koolijuhtkond väldib lastevanemate kirju kui tuld, tagatipuks kas kaotab, ära unustab vastata ja ei tagasidesta probleemiolemust kooliõpetajale. Aga muudkui avalik signaal on, et tulge ja räägime.

Tegelikkuses on ju nii, et kui sul just rahakott puuga seljas pole ja kohtusse kedagi ei kaeba, siis ei huvita seda teotoimepanija vanemaid, politseid ega kooli. Täielik karistamatuse tunne.

Või siis..kuus aastat tagasi selgus, et ühte klassi vastuvõetud esimestesse klassidesse võetud lapsi sai liiga palju. Liiga suured klassid, mis moodustati siis väiksemateks nö väikeklassideks. Ka kolm aastat tagasi oli veel probleem aktuaalne. Ka tänavu “avastati septembris sealsamas koolis et oih, esimestesse klassidesse on vastu võetud liiga palju lapsi. Vaja moodustada väikeklassid.

Aga linna koolides moodustatakse väikeklassid neile lastele, kes on no HEV- id, ehk neil on Rajaleidja soovitus õppida väikeklassides, milleks ka Rajaleidja poolt eraldatakse koolile raha. Aga ühes suures koolis on endiselt nii, et koolidirektor ütleb avalikult, et nende koolis nõuab väikeklasside loomine suuremat raha, kui neil seda on, st nad peaksid selle raha võtma õpetajatele eraldatud rahast. Et neil ei ole väikeklasside loomiseks raha. Hallooo, äkki siis ei ahnitseks niipalju lapsi klassidesse, et klassid lõhki ei läheks, siis äkki ei oleks vaja sel eesmärgil väikeklasse moodustada ja väikeklassidesse saaksid lapsed, kellele on vastav soovitus Rajaleidjalt?

Avalikult reklaamitakse välja, et kuidas meie vallas on toetatud huviringid ja huvitegevus. Aga tegelikkuses on see seotud sissetulekuga toetus ja tuleb välja, et seda ikka igaüks ei saagi. Saad enamasti siis, kui tartu valla noor tegeleb huviringiga vallasiseselt, kui tegu on väljaspool valda toimuva teenusepakkujaga, siis tihtipeale ei tee teist nägugi kui oled toetuse vastu huvi tundnud. Toetatakse siis, kui tegu on spordivaldkonnaga….kui on pigem hariduslik huviring, siis samuti, ei ole see toetatav. Naljakas on mõelda, kuidas kõik lastele mõeldud toetused ja hüved on seotus vanemate sissetulekutega. Isegi ranitsatoetus, mis on tegelikult riiklikul tasandil määratud kõikidele esimese klassi minejatele on seotud vanemate sissetulekutega.

Huvitav, kas keegi on mõelnud, palju vallavalitsuses töötajad saavad palka, või missugune on nende aastatulu rahalises plaanis? Kui palju on neil lapsi, kes vajavad iga päev süüa või kes tahaksid väga osaleda kusagil huviringis, et kas nemad saavad kõike omalastele lubada. Kooliskäimine on laste õigus, samas on tehtud kohustuseks käia seal kohal ja mitte vaid kohal käia, vaid õppida sedal ka. On kohustus. Aga kui vanemal ei ole piisavalt sissetulekut, et last kooli viia ja vald keeldub näiteks kompenseerimast kütusekulu, mis siis, et just valla tegematuse tõttu on otsustanud mitmed kohaliku kooli lapsed käia oma kooliteed kaugemale jäävale haridusasutusse. Või kas keegi vallavalitsuse tegelastest ( peale lastekaitsetöötajate ja sotsiaalosakonna) mõtleb, kas ikka kõigil peredel tema hallatavas vallas on igapäev soe söök laual ja tuba soe?

Mismoodi oleme meie, see elanikkond kehvemad riigiametnikuest või vallavalitsuse töötajatest. Miks saab see sektor mingeid ulmepalkasid ja tavakodanik vaadaku ise kuidas hakkama saab. Vallavanema põhipalk on 2350 eurot kuus, muud palgad jäävad meie vallatöötajatel 637,50 euro kuni 2310 euro vahele. Keskmine on 1200 ja + Aasta 2019 seisuga nähtub, et lisaks põhipalgale võib maksta juurde kuni 20% töötaja aastasest põhipalgast. Põhipalgale lisanduvad ka puhkusetasud jne. Vallavanema 2019 aastatulu oli 45858.

Ilmselgelt on tulekul jõulud, kas makstakse preemiaid ka?

Samal ajal kui paljud vanemad loobuvad kinkide tegemistest lasteaedades, või koolides. Võtavad ära lapsi huvitegevusest, mis lastele väga meeldisid, kuid pole enam võimalik ringide eest tasuda, sest söök ja muu olme on olulisem. Või hoopis pered, kas veeretavad viimast senti, et valida kas osta kütust või sööki või ehk mõned talveriided, et külm nina otsast ei näpistaks. Või pensionärid, kes elavad üksi, kel pole raha, et endale korralikku söögipoolist osta…nad tahaks toetust taodelda küll….aga nad ei liigitu lihtsalt abisaajateks, sest nende sissetuleku määr ületab 10-20 euroga summat, millega nad liigituks abisaajaks.

Või siis töötajad, kes samamoodi lähevad hommikul tööle, õhtul tulevad, siis on vaja õppida lastega, teha süüa ja kõike muud. Samal ajal kui kõrgepalgalised puhkavad rikkaliku jõululaua taga või näiteks varem reisisid kuhugi, siis tavakodanik ilmselgelt on rõõmus, kui korralik toidu jõuludeks ja aastavahetuseks lauale saab ning peaasi et tuba soojaks saab. Lapsed on rõõmsad, et jõuluvana ikka mõne kingi toob, mis siis et mitte päris seda kallist nukku vms, mida ta niiväga hingest oli soovinud ja oma kirja üles kirjutanud. ja pöidlad pihus lootnud ja oodanud, et äkki…

Mismoodi on ikka üks sektor teistest peaajagu nii üle? Mismoodi ei ole inimesed enam võrdsed? Miks on nii, et tavakodanik ei saa endale aasta lõpus veel muutuvpalka? Või mis me üldse räägime, miks ei saa inimene normaalset haiguslehe raha, kui ootamatult haigeks jääb, nädal paar kodus on ja saab kopika millest ei ela ega sure ka?

Miks on vaja näpuga näidata, et kuidas peaks ja võiks ja oleks hea meil kõigil elada…aga samas väiksepalgalise jaoks on tänane aasta toonud kaose ja sissetulekute vähenemise. Ilmselgelt ei ole miski nii nagu paberile kirjutatud peaks ja võiks.

Kui lasteaaia laps on kodune

Siis tuleb leida tegevusi, mis on põnev ja arendav. Täna me siis tegime koos süüa. Porganipüree suppi koos kanafileega. Serveerisime hapukoore ja paari sibulalõikega. Päris hea kukkus esimese katse peale välja ka. Päeval me otsustasime olla kultuursed ning trotsida külma tuult ja minna Tartu jõulupuud vaatama ning heitma pilgu peale kanadele ja kukkedele klaasist majakesest ja eks huvi pakkus ka hiljuti tekitatud liuväli ümber raekoja purskaevu. Võtsime kaasa ka piparkooke ja kuuma teed ning läksime ja avastasime. Kuule järgi pidid kella 15 olema kohal ka ponid, aga kuna soovisime vältida tipptundi ja ummikus seismist siis me niikaua sinna ei jäänudki. Plikatirts tegi mõned pildid telefoniga ja siis sõime “soojenduseks” ära ka paar pisikest jäätist.

Koju tulles tegime ruttu kartuli ja juustu vormi. Külla tuli ka vanaisa koos koogi ja toredate juttudega.

Hiljem jõudsime vaadata veel “Eia jõule” ja oligi jubameie omaette päev otsa saanud ning oligi aeg ülejäänud kamp kooliteelt ja lasteaiast kokku korjata 😉

Koolide erinevast suhtumisest ja töömetoodikast.

Ma olen ikka seda meelt olnud, et kui näed, et midagi on hästi, siis tuleb tegijaid kiita ja tunnustada. Teinekord juhtub aga nii, et tahaks hoopis teisi tegijaid juhendada, kuidas nad võiksid oma tööd veel paremini teha, aga kuna see enam minusse ei puutu, siis keskendun pigem tunnustusele ja kiitusele 🙂

Ma ei hakka ka koolinimesid välja tooma, sest põhimõtteliselt on vist teada, mis koolidega tegu.

Igatahes ma tänan siinkohal suuremate laste esimest kooli ja nende õpetajaid selles, et tänu neile olen koos suuremate lastega karastunud ja kasvatanud endale päris korraliku paksu naha. See oli nüüd tahmmust sarkasm ja iroonia. Aga päris tõsiselt tänan ma praegust teise klassi õpetajat, kes on parim õpetaja, kellest võiks kõik õpetajad sealt koolist eeskuju võtta. Meie suurte laste praegusest koolist….meil ei ole mitte ühtegi sellist probleemi, mis olid esimeses koolis kuue aasta jooksul. Mitte kummalgil. Me tegeleme praeguses koolis laste ja kooliga probleemidega, mis eelmises koolis tekkisid – ehk siis puhtalt haridusküsimustega. Ja teate, ma vaid kiidaks seda kooli õpetajaid ja kõiki töötajaid, koos vahva bussijuhiga lõpetades.

Kuna kõik mu sõbrad ja tuttavad, kelle lapsed käivad siiani selles esimeses koolis, siis ma toon teile võrdluseks ühe korraliku näite – ja ma usun, et saate suurepäraselt aru, millele selle näitega vihjan. Ma pole esimene lapsevanem, ega ilmselt viimane, kes sellises olukorras on olnud aastast aastasse olnud 🙂

Sest kord aastas on igas koolis arenguvestlused, mõnikord mõni lapsevanem on kooli rohkem oodatud kord või paar rohkem, kui mõne teise vanem. Selles esimeses koolis, lahkud sa neilt kokkusaamistelt pisarais, muserdatuna ja otsekui tuppa sittund kass, et ennast ja last ülejäänud aasta haletseda ja enda eneseväärikuse riismed kokku kraapida, et järgmine aasta sama asi läbi teha 😀 Koju jõudes tahaks kaevuda sügavale teki alla ja mitte kunagi sealt enam välja tulla.

Aga tooksin täna võrdluse….käisin täna teist korda koolis, arutamaks, kuidas saaksime koos kooliga muuta õppimisviisid paremaks ja lapsele sobivamaks. Kas te teate, mida ma pärast koosviibimist kodus tegin?

Ma lahkusin koolimajast täpselt sama heas tujus, kui ma sinna läksin. Mu eneseväärikus ja kõik muu oli kah samasheas seisukorras ja kohe kindlasti ei löristanud ma tatti taskurätikusse ning silmadki ei olnud nutmisest ja enesehaletsusest punased kui valgel küülikul. Et ma nii saamatu lapsevanem…

Ma läksin koju, riputasin jope varna ning nagu pisemale plikale lubatud lükkasime jõululaulud käima ja piparkoogi tegu ja glasuurimine võis alata. Koosviibimiselt saadud lehekese kleepisin külmikule. Ning matemaatikatund piparkoogikujukestega pannil võis alata ja piparkoogitegu jätkuda. Täna me ehitasime kivirähnudele nende enda piparkoogist maja, uhke majaesise ja õue. Glasuurides tumeda shokolaadi, valge ja kollase glasuuriga. Vorpisime ingleid kollaste juuste ja valgete tiivasulgedega ning ümmargusi küpsiseid. Mõni meist sööb piparkookidel vaid glasuuri ja ülejäänud jätab lahkelt mulle 🙂

Ja tegelikult ongi ju kõik hästi!

Aga miks on nii, et osades koolides on õhustik selline, et oh jess! Teises jällegi nii, et oh ei! Kohe kindlasti kaalun ma järgmisel aastal – et kas minu laps peaks ikka minema kodule lähemale kooli, mis asub me mugavustsoonis, kuid siiski suhtumisega oh ei! vöi natukene kaugemal, kus suhtumine ja õhustik, et oh jess!

Tee sinagi oma tark valik!

Tõeline koosolemise vägi

Eile oli esimene advent ja me veetsime selle koos perega, koos suure Juula külaseltsi perega. Seekord me osalesime seal küll ilma lasteta, sest nemad otsustasid hoopis kodus adventi veeta oma peeneid päkapiku susse otsides ja ehteid valides, et mida võiks aknalauale sättida, et kka kodus väike jõulumekk oleks. Äge Kristhel saatis Pärnust meile oma ema kodust piparkoogitainast, seega seda mekki ja jõulu lõhnu hakkama varsti tootma küllaga.

Aga eile siis, oli vahva õhtu seltsiliikmetega. Juula Jõhvikas on üks sümboolne mari, võtab kokku küla olemuse ja inimeste omavahelised suhted, hapukas, igaleühele paras, teisele kommi eest, kuid mis kõige tähtsam igaleühele omane ja koduselt hea. Koroona hirmus olid paljud seekord tulemata jätnud, kuid need kes kohale tulid, teiega oli väga vavhva jutustada, tutvuda ja isegi ühislaul tuli kõlavalt hästi välja 😉 Ka luuletuste lugemine oma pere eest, viiekordselt tuli seekord hästi välja – ei jõudnud pabistamagi hakata 😀

Täname toreda õhtupooliku eest veelkord!

Sünnipäevad ja muu ajaviide

Juba nädal aega tagasi sai plikatirts ära saaata oma kutsed sünnipäevale, mida oli plaanis pidada sellel nädalavahetusel. Jah, kuhu see aeg tõttab, juba terendab ees, see uhke 13. Alles oli mu juba suur piiga, alles see kõige pisim…

Aga nädalaalguses helistas mulle üks fotograaf, kes soovis meie perest vahvaid perepilte teha ja otsustasime, et valmie pildistamisajaks sellesamase laupäevase päeva ja kohaks sellise looduskauni koha nagu Lähtel vaatetorni juures Palalinna järv ja istumiskohad. Lisaks said lapsed mõnusa fiilingu ronimisest-mängimisest-jooksmisest ja mõnusast laupäeva pärastlõunasest õuepiknikst koos emme-issiga. Pildile sai püütud ka metsiku päkapiku 😀

Sünnipäev sai teoks siis Juula Külamajas, kuhu sel korral kutsus plika oma tavapärase sõpruskonna, kellega pidevalt ringi käiakse. Et lapsevanema närvid vastu peaks, otsustasime teha järelvalve vahetustega. Päeval olin mina teismelistega ühe katuse all ja ööseks tegime vahetuse. Minu üllatuseks oli seltskond väga tore ja abivalmis ja polnud pooltki nii hull kui ma kartsin ja minu üllatuseks ei pidanud neid noori ka kordagi korrale kutsuma või keelama. Muidugi üks ebameeldiv seik oli ka aga see on koduse kasvatuse teema ja loodame, et selline trend massidesse ei jõua, kus sünnipäevalapsele kingitakse suvalisse paberisse mässitult 5 senti.

Sünnipäevalised leidsid ka sellise kingi kohatu olevat, ning kinkija pärast seda kui oli õues lustinud, natuke üleolevat suhtumist demonstreerinud ning natuke oma kingi üle huumorit visanud, mõnusalt kõhu täis söönud ja saunas käinud. Helistas vanematele, et tal hakkas igav ja tulge järgi. ilmselgelt sellist asja ei oska ükski lapsevanem ettegi näha. Aga õnneks facebooki grupist Positiivne ja rahumeelne vanemlus sai päris häid mõtteid, kuidas oma lapsele see tobe vemp lõbusaks vahejuhumiks keerata + ilmselgelt elu õpetab valdkonnast – mõelda sõpruse olemuse üle, ning milline üksteistaustav käitumine.

Aga ülejäänud pidu kulges lõbusas meeleolus, käidi saunas, trööbeldati õues ja sellist telefonis nokitsemist, mida eeldasime ei olnud. Vanemad eeldavad oma pubekaliste laste kohta üldse kolepalju viimasel ajal 🙂

Tänud pidulistele, kes koosviibimise toredaks tegid! 😉

Elukeskonnast tingitud stress

Tegelikult ma ei saagi täpselt aru, mis asi see minuga viimasel ajal lahti on, võiks ju arvata, et see pidev koroonaga hirmutamine hakkab juba ajudesse ja pisut nagu trügib liiga meelevaldselt minu igapäeva tegemistesse. Samal ajal kui eelmisel aastal jõudsin selleks ajaks haige olla vähemalt 3-4x ja palju tõsisemalt kui praegu. Olen juba paar nädalat köhus ja nohus, mis tekitab hingamise ja kaasamõtlemise vaevuseid, samas köho on küll aga seda igaleaastale traditsioonilist kurguvalu jälle pole. Egas ma ei igatse ka, muidugi 🙂 Aga sellesamase koroona teadmise ja surve tõttu, läksin ja tegin testi, mis loomulikult oli negatiivne koroona osas. Samas viirus ju mingi mul ja ravida seda tuleb.

Seda postitust kirjutades, helistati mulle mingisugusest müügifirmast ja pakuti mingisuguseid kapsleid immuunsussüsteemi tugevdamiseks. Kuna mu kaasamõtlemine ei ole hetkel veel korrektne, siis juhtus nii, et müüja läks liiga isiklikuks kätte ja leidis, et sidrun ja küüslauk ei ole kellegi immuunsussüsteemi tugevdaja, …siis piinlik lugu küll aga ütlesin samas toonis vastu, et ma ei ole seda tüüpi inimene, kes näeks, et immuunsussüsteemi tugevdamiseks peaksin mingeid tablette näost sisse ajama. Piiks-piiks! Ee…mul on täna vist empaatiavõimekus ka pisut alla keskmise.

Nüüd meenud, et eile ma näiteks sattusin paanikasse. Ja tekkis olukord, kus nagu tardusin, oskamata midagi teha, kuhugi minna ja see kõike mattev piinlikusetunne, et appi mis nüüd saab ja kui keegi näeb, et mida too siis mõtleb ja ütleb. Nagu ikka, hirmul suurel silmad, see kes nägi, tuli ja viipas käega, näitas kuhu minema peab, kuhu allkirjad panna tuleb ja juhendas ilusti veel, et kuidas territooriumilt välja saab ja ütles, et on loogiline, et inimesed satuvad paanikasse. Pääsesin seega kergekujulise ehmatuse ja piinlikustundega. Sellisee väikese ebamugavustundega, kuidas ennast ise ebamugavasse olukorda panna saab. Ja siis hakkasin mõtlema, et võibolla see kergekujuline ärevus on pärilik, sest tegelikult on ju nii, et teatud ilminguid olen ma ka ühe oma lapse peal näinud ja ma tean, et tema on ka selline, kelle jaoks peavad olema asjad ettearvatavad ja paigas. Kodus muidugi Doktor Google, mu teooriat väga valeks ei pidanudki. https://forte.delfi.ee/news/maa/arevus-voib-olla-parilik-ja-teadlased-arvavad-et-teavad-miks?id=83421679

Elukeskonnast tingitud stressi alla võib ilmselt nimetada ka asjaolu, kus mul kui lapsevanemal on laste uue kooli suhtes rohkem positiivseid emotsioone ja respekti sealsete õpetajate vastu kui lapsel endal. Kuid sedaenam muretsen ka mina rohkem hinnete ja võimalikke edumeelsete saavutuste, laste arengu ja hoolsuse ja käitumise tõttu. Vahel tundub, et lastele endile see sugugi nii palju muret ei valmista. Või teisalt, ma ei mõista ka nende laste inimloomust, kes ropendavad ja oma rõvedat suupruuki avalikult oma eakaaslaste ja vastassugupoole piltide alla kirjutavad. Vahele jäädes on neil sellest suva, ajavad suust mingit sousti välja nii oma vanemate kui teise lapse vanematele. Ja mitte mingit karistust ei järgne. Tuleb tunnistada, et tekib selline lootusetuse tunne, kus igasugused reklaamid tv vaadates või suusõnaline reklaam, kus tuleb oma murest kellegi rääkida, et abi saada, nii silmakirjalikult vale. Ei saanud me abi seda eelmine aasta ja jääb ka ilmselt praegu see rõvedalt ropp kommentaari lugu lahenduse saamata. Ainuke asi, mis ma soovin, et see pätipoiss peab oma tegu tunnistama ja avalikult vabandama. Sealhulgas ka valetamise eest, kus üritas oma süü veeretada kaela oma klassikaaslasele. Aga ma ei viitsi tegeleda selliste asjadega ka lisaks. Nagu keegi tark naisterahvas ütles, et võin endale pahandused kaela tõmmata, kui oma blogis alaealise kohta üleskutseid teen, stiilis, et kelle anonüümse konto see on, kes selliste nilbustega laiab. Noo ma siis andsin asja lahendada veebipolitseiniku ja tema soovitusel siis kohaliku piirkonna noorsoopolitseiniku lahendada.

Aga kuidas ravida elukeskonnast tingitud stressi, kui stressi tekitab see, et hakkab ju kommertspüha, kaubandusliku sisuga võidujooks kinkide ostmisel ja üleüldse ma ei saa aru, mida imet on vaja teha lasteaias jõulukinke, kui nagunii seal ühele meelele kunagi ei jõuta. Pisikese poisi rühmas muidugi on lapsevanemad kuidagi teistmoodi rahulikumad ja viisakamad ja teistega arvestavamad – otsustasime, et teeme kogu rühmale ühise kingituse. Ja viime jõululõuna lauale ka puuvilju või midagi sellist mis väga ebatervislik pole.

Üritasin ka suurema plika rühmas sarnase mõttega esile tulla – ilmselgelt tulutult. Aga pigem siis tõesti see, et ostan ise mingi kingi, millest tean, et kasu ka on, kui see et ….mingi ühesugune kingitus, millest meil väga tolku pole. Ilmselt sama kasutu kingitus on ka teises klassis planeeritav pastaka kinkimine jõuludeks. Ausalt, ma ju nägin ju paar aastat tagasi, kuidas laps oli nukker ja aru ei saanud, miks ta saab jõuluvanalt koos teradega pastaka ( umbes 10 eurot) , samal ajal kui õpetaja sai siis pea 100 eurose haapsalu salli. Ja see pidev raha küsimine, olles lõpetanud selle laste kinkide teema, on ilmselt varsti teemaks, aga mida õpetajatele…ühelpool juba pakuti, et ala teeme lõunakeskuse kinkekaardi. Urrrrrrr! Ausalt. Tehku siis 😀

Mulle meeldiksid sellised mittesunduslikud ja südamest tulnud kingitused palju rohkem. Täna suuri lapsi bussipeatusesse viies, mõtlesin et enne koolivaheajale minekut peaks lapsed saatma bussile hoopis väikese maiustustekorviga ( mingi isetehtud piparkook või küpsis ja mingi selline väike meelespidamise kingitus) ja klassijuhatajatele ja õpetajatele oleme me ka siin nokitsenud aga jällegi on teinud elu korrektiive ja kui eelmisel kevadel olid kõik me kooli õpetajad lemmikud, siis praeguseks on juba tekkinud need lemmikumad ja pisut vähem lemmikumad 😀

Minus tekitab stressi kohutavalt näiteks see, et ma kulutan hästi palju aega investeerides seda kodus püüdes õpetada teemasid, mis mulle rasked ja ega milleski nemadki aru ei saa. Ja siis googeldad, loed õpikut ja läbi raskuste seletad ja näitad ja siis loodad, et õnnestus. ja järgmisel päeval on siis hinne 2 . Ma täiesti mõistan, miks osad ained jäävad meelde, ja neis on tahe teha ja areneda ja on aineid, mille õpikuid vaatan minagi vastumeelsusega ja pigem jätaks need ained kelelgi teise õpetada 😀 Ja siis õpetad, juhendad ja teed ja oled ja siis lõpuks oled endaks andnud kõik, sest sellist fiaskot nagu eelmistel aastatel eelmises koolis, ei taha meist korrata keegi. Aga kui õnnestu miski nii nagu tahaks, siis see läbikukkumisetunne justnagu duubelduks koguaeg. Hindan neid vanemaid kõrgelt, kes on teinud valiku igapäevaseks koduõppeks.

Minu eilset päeva rõõmustas suurelt muidugi ka Salvesti logistikaosakond, kes toetas meid me toiduprojekti aktsioonis nõndaviisi, et saime toetada natuke rohkem lastega peresid. Purgitoidud, supid, püreed ja püreesupid ja muidugi mõista pannkoogi moosid.

Täna võttis minuga ühendust üks hea sõber ja küsis, kuidas temagi aidata saab. Selleks nädalaks on pakid jagatud, kuid järgmisel nädalal teeme paar pakki jällegi.

Eile olin omadega juba täitsa läbi. Kell kolm murdis mind väsimus ja nii ma siis soigusin kella neljani kuni tuli suurtele järele sõita. Siis tuli juba lasteaeda minna ja siis ootas õhtusöögi tegemine ees. Tegime veel pannkooke õhtul. Usun, et sellistel rahulikemal aegadel on väga mõnus koos küpsetada, koos külma piima juua ja moosi pannkookidele määrida või nagu meie pere piigad teevad raputavad tuhksuhkruga lihtsalt üle. nagu valge lumevaip üle pannkoogi. Rääkides lumest…täna sadas mõnusaid ja suuri lumeräitsakaid…..jooks teed ja oleks niisama aga ….. peale postituse valmimist, suundun siis oma lastele bussipeatusesse vastu, siis jälle lasteaed ja õhtusöök ja kuigi homme on laupäev….tuleb veel suurematega ajaloo konspektiga ühele poole saada. Suurema poisiga tuleb valmis saada ka ajaloo teemaline lõputöö referaat. Pisemad tahavad küpsetada piparkooke ja nii see jälle läheb 🙂

Ahjaa inimesed, kuulge olge kenad – kandke maske ka, no vähemalt siis kui olete tõbised või nagu öeldud lähete avalikku ruumi. Mulle ka maskid ei meeldi aga ometigi ma kannan neid, sest … reeglid ei ole rikkumiseks. See on ilmselgelt samalaadne juhtum, kui et lasteaia parklaruumis on keelatud lasta autol seista koos töötava mootoriga ning on soovitatud autod parkida ninapidi kõnnitee poole. Enamasti on aga nii, et tuled põlevad, mootorid töötavad ja emmed-issid viivad oma mudilasi käekõrval lasteaeda. Mina pean ka siin reeglitest kinni, sest see, et teised neist kinni ei pea, miks mina samamoodi käituma pean. Samas ei meeldi mulle teiste autode heitgaase sisse hingata, kuid kui lasteaia direktor on esitanud oma palve meie kõigi tervise huvides, siis ma püüan seda ka arvestada.

Rääkisin just oma emaga. Me pole tema juures saanud ammu käinud, sest ta kuulub riskigruppi. Ja kui meil on nohu või köha, siis me lihtsalt ei lähe sinna. Me pole seal vist mitu nädalat käinud. Kuigi väga tahaks minna. Täna siis kuulsin, et kohalikus koolis oli klass kinni pandud ja üks laps eneseisolatsioonis. Kuid see laps eelistas olla mujal eneseisolatsioonis kui kodus. Ja sealt “mujalt”käib keegi tööle minu ema juurde. Või täpselt sama totter olukord, kus üks Lõuna-Eesti hooldekodu soovis panna end garantiini, et liikumine saaks piiratud. Terviseamet ei andnud luba. Kuid kevadel olid need asutused esimesena mitu kuud “lukus”. Või kus sealsamas kohalikus koolis, esimeses klassis käiv laps pandi eneseisolatsiooni koju…kuid koolist helistati sama pere suuremas klassis käivale lapsele, et tema peab tulema kooli. Kus on nagu loogika? Miks neid segaseid sõnumeid nii palju olema peab?

Mina tahaks jõule veeta koos oma vanematega. Ilma maskita ja nii nagu tavaliselt. Tahan olla kommertslikupüha,-jõulu,-kooli ja kõige muu stressita. tahan piparkooke, häid raamatuid ja oma kallist peret enda ümber. Ei ole nagu palju palutud….et mul ei tekiks ka koroona või maski stressi, lihtsalt..pange need ette või püsige natuke aega kodus, see oleks lihtsalt okei. 🙂

Linnlased ja maakad. On uhke ja hää olla maalinlane :)

Maainimesed on juba ammusest saati olnud rahulikumad, ja pigem oma asja ajajad. Mõned ajavad oma asju kogukonnaga, teised mitte, kuid valdav osa maal elavaid inimesi teab, et nii nagu käitud sina teistega, käitutakse sinuga vastu ka. Linlased teavad enamasti, et täna näeb kedagi ja suure tõenäosusega see ka viimaseks jääb, seega võib ju sappi ja tatti pritsida rohkem kui mõni keskmine maakas.

Täna käisin linnas, sattusin tegelikult muude asjatoimetuste käigus parkima küll Turuhoone parklasse, kus ühes sinises autos ootas tiba vanem meesterahvas. Ja oli veidi imelik küll juba endal, kui peale auto parkimist veel sinise lapiga autole ringi peale jooksin, et parkimisandureid sodist puhastada. Jõudsin ka turuhoonesse 2x sisse välja käia. Igakord kõik naeratavad, teevad nalja ja hoolimata maskipuudumisest ei pandud seda paari köhatust tähelegi, mis oma salli sisse salaja öra pobistasin. Otsustasin aga minna ka Tartu kaubamajja Tigerisse, oma otsalõpnud telefonilaadijat asendama. Silkasin siis ruttu üle tee ja kaupsi parkla ja khm, (ops! mask jäi maha) peitsin nina ja suu paksu salli sisse ja astusin poodi, kus laadijate valiku ees tabas mind pisut üle keskmise köhahoog. Tundsin end nagu kurjategija, sest keegi sisistas selja taga, et köhimiseks võiks ikka poest välja minna. ( Ma tol hetkel ümber keerates jäin hämmeldunult vaatama. Vahetult mu selja taga oli kaks inimest, kellest minu ealine naisolend ruttu minekut tegi, kui julgesin küsida kus tema 2m minust siis on?

Kui siis lõpuks poest välja sain koos oma laadijaga, silkasin ruttu parklasse tagasi, lootes et rohkem kurje pilkusid linlastelt ei teeni. Sinises autos ootav vanem mees, lehvitas mulle sõbralikult ja naeratas. Nii armas.

Aga ausalt, ma tunnen, et ega ma seal linnas väga käia enam ei tahagi. Poodides või nii. Aga autoga kulgeda läbi ühtlase liiklusvoo, olla üks pisike osa, pikas aeglases liikuvas autode rivis, kuulata head muusikat ja mõlgutada oma mõtteid, või vaadata tuledesära teede ääres on päris mõnusalt tore. See on vist ka ainuke selline element, mida maal pole.

Mulle meeldib elada pigem maal, samas hoolimata oma esimestest lõikudest, pole mul ka linna inimeste vastu midagi. Paljud mu sõbrad, tuttavad ja kolleegid elavad lausa suuremates linnades, kui Tartus. Samas, mulle meeldib Pärnu unisus talvel ja Tallinna ülevoolav voogavus aastaringselt. Aga eks ikka, nende inimestega on lood nii, et sõltub paljudest muudest teguritest ikka ka. …aga seda enam…maal on hea.

Aga linnas on elu hoopiski teismtoodi voolus….ja kuigi mõned inimesed on võtnud nõuks minna selle koroonamaskidega hulluks, et isegi riided mätsivad juba kokku. Kollane jope, kollane mask ja ohutase ka ilmselt seal kollase ja oranzi vahel, kuid 2m reeglit ei pea sellised miskiks. Köhijale ronitakse lausa kuklasse sisistama ja siis ehmutakse kui ebaviisakalt peesse saadetakse.

Aga tegelikult oli mul täna linnas teisi positiivsemaid emotsioone ja kohtumisi ka 🙂 Kohtusin ägeda Kommipommi esindajaga, kes meie toiduaktsiooni tarbeks mõned kommipakid koos üllatusega andis. Niisamuti oli väga meeldiv kohtumine Pajumäe talu toodangu müüjaga Tartu turu hoones. Nii tore, armas, abivalmis ja sõbralik, ja naeratav ja niii…niii 🙂 Ja siis ma kohtusin ka Maris Gildeni töötajatega, kes oli väga tore ja abivalmis, ning kelle jaoks ma polnud kurjategija, et ilma maskita kontorisse astusin 🙂 ( peitusin salli sisse 🙂 ) ja kelle abiga on võimalik poetada toiduaktsiooni mõned Väikese Vääniku präänikud-väänikud 😉

Ja selline emotsioon loeb ikka vägevalt 😉

Täna kohtusin ka ühe naisterahvaste seltskonnaga, kes on oma lapsi õpetanud kodus, juba pikemalt kui aasta või paar. Päris huvitavad mõtted, mida võib olla isegi rakendada saan. Kindlasti mainin ära, et distantsõpe ja koduõpe on kaks eri asja ning võrdusmärki nende vahele panna ei saa. Tänu koroona perioodile on võimalik ka kombineeritud e-õpet rakendata, kuigi nagu olen aru saanud, siis tavakoolid sellest väga kuulda ei taha, sest see toob neile lisakoormuse. Tartus on mõned koolid, kes on toonud koduõppe paljudele lastevanematele lähemale ning võimaldanud õppida lastele omas tempos ja oma vanemate juhendamisel. Alles eile kohtasin meesterahvast ühel virtuaalsel loengul, kes rääkis kuidas nende peres on kolm poissi omandanud koolihariduse nii, et neid on kaasatud igapäeva elu lahtimõtestamiseks ja nägemaks asju nii, et on selge mis on põhjus, mis on tagajärg. Ning mismoodi saab selgitada lastele mis on matemaatika ja kuidas saab sellega hakkama ka minusugune täielik matemaatika võhik, või selline kelle jaoks on füüsika nagu raketiteadus 😀

Täna oli meil teemaks mõisa teemaline referaat ja selle llõpetamine. Samal ajal õppisime ka homseks 7 nda klassi kontrolltööks, peatükk Maaelu. Ka sealt olid juba mõned sellised ahhaa- element, et oot ma juba referaati kirjutasin midagi sellist. Tore, mõni seos ja põhjus ning tagajärg on meelde ka jäänud 🙂 Koduses kokandusklassis tegime ära küpsiseteo, mille maitsestasime iirise ja karamelliga. Külma piimaga on see eriti retro roog. Ja vahel polegi õnnelikuks olemiseks muud vaja, kui ühist aega koos perega. Ning muljetada päevasündmuseid ja suuri või väiksemaid tegusid piimaklaasi taga 🙂

Ole siis linlane või maal.

pereblogi