Viimastel päevadel olen jällegi hakanud oma mõtteid üles kirjutama. Päevikusse! Tunnistan, vanamoodsat paberil kaustikut ma enam ei tunne. Juba ammustel aegadel käis mu mõte nii palju kiiremini kui käsi jõudis kirjutada, nii et see ajas mind ennast ka närvi. 😀Kui üks lause sai kirjutatud, siis oli kolm järgmist juba unustatud. 🤪Ojaaa, mäluga on mul alati suuri probleeme olnud- nagu avatud uste päev- tulevad ja lähevad! Ainult kõige olulisem jääb pidama! Nii ongi päevik samuti juba ammu arvutis.

Kõik, kes on päevikut pidanud teavad, et enamasti tuleb mõtete ülesmärkimine meelde rasketel aegadel. Kirjutamine aitab mõtted selgeks mõelda. Paberil-arvutis oma mõtteid üle lugedes saad neist hoopis paremini aru, kui peas edasi-tagasi veeretades. Nii usun, et minul on rasketest aegadest tihti aidanud üle saada just kirjutamine.

Leidub inimesi, kes arvavad, et olen oma elu suuresti päevikust raamatutesse pannud. Seda on alati nii naljakas kuulda, sest ma tahan näha seda inimest, kes tunneb mu elu nii hästi, et öelda, et see on raamatus? Üks hästi vahva kolleeg ütles mulle just mõnda aega tagasi, et mida rohkem ma avalikult kirjutan, seda vähem ta mu reaalsest elust teab. Kuni kohtumiseni. 🤗Ja nii ongi- ma ei tea inimest, kes saaks pärast mu raamatu lugemist öelda, kui palju selles oli minu reaalset elu ja kui palju mitte. Aga seda naljakam on jätkuvalt, et leidub kommenteerijaid, kes seda teha suudavad… enda arvates.🤪

Tänase päeva päevikupidamise soovitus on – hakka kirjutama headest asjadest! –

Seda, et ma mõtteid üles kirjutada soovitan, saite ehk juba eelpool kirjutatust aru. Ja see ei tähenda avaliku blogi pidamist. See ei ole ikka päris kõige väljaütlemise koht. Päeviku all mõtlen kirjutist, mida piirideta endale kirjutada saad.

Näiteks, kas oled kunagi mõelnud, mitu kommi on kommi pakis? 😀

Kas see on üldse oluline? Kui su lapsel on täna klassiõhtu ja tavaks on mingit nänni lauale viia ja sa tead, mitu last klassis on, siis on ülimalt tähtis, mitu kommi on pakis.Nii ma siis käisin täna poes, lapse poolt antud täpsed juhised ees, et millist kommi ta soovib. Lahtiste kommidega on lihtne. Soovitud “Teekonna” kommid olid aga ainult pakis. Püüdsin küll läbi kirju paki neid teekonnasid 🙄🤪 kokku lugeda, aga tundus, et poolenisti õhku täis pakk plahvatab pigem kohe ise, nii et ma ei julgenud rohkem muljuda.
Läksin siis ühe töötaja juurde ja palusin ilusti, et kas võiksime paki lahti teha ja vaadata, mitu kommi seal pakis on.
Ma võiks saada kommipaki pealt ise lugeda, mitu kommi seal on, mitte ei peaks kääre ja pakendi lõhkumise luba otsima!

Klassikalise muredest kirjutamise asemel aga õppisin mina suht hiljuti headest asjadest kirjutama. Sellest, mis mulle rõõmu teeb, mille üle õnnelik olen, mis hästi läks. Ennast kiitma edusammude eest. Küsimus ei ole selles, et ennast peaks kiitma, sest teised ei märka häid asju ja kordaminekuid. Asi on selles, et meie väärtused on erinevad.

Ise ennast kiita on oluline, sest sa kiidad ennast asjade eest, mis on olulised! Tood endas esile need küljed ja teod, mille jaoks oled vaeva näinud. Ja samas kui võõraste eest oma nõrkusi varjame, siis enda puhul on oluline nõrkustest teadlik olla ja neid ka arendada. Nii saad ennast kiita nõrkuste tugevdamise eest kartmata, et keegi järgmisel hetkel su nõrkust sinu vastu kasutab.

Nii et elu on ilus! Ja kui pidevalt paberil enda peale mõelda, siis see püsibki ilus!

Pole saladus, et loovus ja kastist välja mõtlemise võime ei ole koolisüsteemis midagi tervitatavat. Pole kunagi olnud. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes igatsevad tagasi noorust. Mina olen küll väga õnnelik, et ma ei pea kunagi enam läbi tegema neid eluetappe, mis on juba tehtud. Et ma ei pea kunagi uuesti kordama neid õppetunde, mille olen kord juba ära õppinud. Praeguses vanuses ja kogemuste pagasiga on olla oiiiiii kui hea.🙃🙂

Aga mu lapsed on koolisüsteemis või sinna sisenemas. See aga tähendab veelgi tihedamat seost ja samas saamatuse tunnet. Kui oled ise mingis olukorras, siis pead lihtsalt hakkama saama. Kui olukorras on sulle kallis inimene, siis pead teda toetama… aga samas mitte aktiivselt sekkuma ning puudub igasugune võimalus olukordi lahendada.

Veebruaris olen siin täitsa vait olnud. Selle vaikuse varjus on mu käesolev aasta kulgenud tarkusetera järgi, et lugemata kirjutada ei saa. Täna lõpetasin selle aasta 57 nda raamatu lugemise. Eelmisel aastal lugesin 149 eesti raamatut, eesti autori sulest. Umbes samapalju välismaiseid teoseid sinna juurde 🤪

Kui mõelda, et üleeelmisel aastal lugesin kokku 134 raamatut, siis on tempo ilmselgelt tõusnud. Aga võin juba ette lubada, et nii see ei jää, sest kui ise kirjutama hakkan, siis lugemine väheneb.

Paar nädalat tagasi hakkasin ise ka ühte uut noorte raamatut kirjutama. Nö kogupere projekt. Laste käest aga saan päev päevalt nii palju uut materjali, et võiks palju-palju uusi raamatuid kirjutada. Tunnistangi siinkohal, et ma polegi nii andekas 🤪, kui lasen välja paista, vaid kasutan oma laste mõtlemist raha teenimiseks ära😳… hmm, kui hirmus! (Sarkasm 😉 ) Ja nii need lapsed siin elavadki… väldivad kastistumist, arendavat loovat mõtlemist.😀😀

Iga õppetund sellest, kuhu sa ei kuulu on hea, sest see aitab taaskord tugevamini kanda kinnitada seal, kuhu kuulud! Parim on see, kui tunned ära, mis on sinu jaoks elus oluline ja suudad endale ja oma kallitele sellise elu luua 💕

Arvamus on moodne asi, kuulub iga endast lugupidava inimese garderoobi. Kahjuks on arvamus tõrjunud paljude garderoobidest välja ühe vanamoodsa, ent minule isiklikult küll väga…